Karl August Hindrey mahukas loomingus leidub romaan sündmusteta suvi, millest täna tahab rääkida Kaarel Tarand. Õnneks sattus Karl August Hindrey sündmustatu suvi riiulist minu lugemisvoodisse ammu enne seda, kui 1996. aasta uustrükk järel sõnadega kellelegi isegi mõttesse tuli. See oli mitut pidi hea. Esiteks meenutagem neid aegu ja olusid. 80.-te algupoolel mõjus iga pilt, mis sõjaeelsest elust maalitud haigettegevalt ilusana kui elu ja veel nii tõetruult kirjeldatuna, nagu Hindrey seda teeb, oli nagu jumalate maailm. Lisaks muule käsitleb Hindrey ühes oma parimaist romaanidest ehk siis sündmustatu suves Eesti elu seda osa, mis tööliste ja talupoegade ja kalurite raske saatuse ja ränga töö kõrval toonases kirjanduspildis üpris vähe tähelepanu leidis. Teiseks esmatrükkida voorus on alati see, et seal pole ees- ega järelsõnu, milles targad kirjandusteadlased üksipulgi ära seletavad autor oma teosega õigupoolest öelda on tahtnud. See annab hea võimaluse ise otsida seda, mida soovid ja ise mõtelda, mis mõtled ilma kõrvaliste mõjutusteta. Nojah, aga nüüd väidab Toomas Liiv, et sündmustetu suvi käsitleb elu ja kirjanduse vahekorda ning selle ideoloogiline põhialus on luterlikus kindralilauset võrdlevat end Martin Lutheri endaga. Mina olen poisipõlvest saadik kui oma lemmikraamatut esmakordselt lugesin, arvanud, et see on raamat aristokraatlikus, Est väärikusest vabadusest ja teest isikliku sõltumatuse poole. Loomulikult koos kohustuste ja vastutusega, mida aristokraatia igas ühiskonnas kannab. Mulle tundub, et niisugusena vaba ja väärikana aristokraadid kohuseid ühiskonnas täitvana käsitles Hindrey ka iseennast. Sedasama peegeldas talle vastu ühiskond teda des küll põlates, temast siiski lugu pidades, nagu ikka nendega juhtub, kellest täpselt aru ei saada. Väikekodanlus ei ole ju kunagi maailmas aristokraatia tegutsemismotiividest aru saanud ning seetõttu on väikekonnal määrinud Neile aristokraatide kaela endale ehk väikekodanluse arusaadavad mõtte- ja käitumismallid nagu sadula sea selga väärikusega, nii et normaaljaotusega, ühiskonna puhul ja selline on ka Eesti oma, jagub seda vaid gaussi kõvera otstesse keskele, kus paikneb ühiskonnaliikmete enamus, ei jää suurt midagi üle. Väikekodanluse hääletoru on muidugi kõva ja seetõttu maksab müüt sellest, et prügimäe elanikud on igasuguse inimväärikuse kaotanud. Samuti nagu need, kes kas vaimse või materiaalse vara olemasolu tõttu võtavad endale õiguse üldisest hallist massist eristuda. Minu ettekujutuses on just need äärealade julged tõeliselt väärikad hinged välimusest ja rahakoti paksusest sõltumata. Aristokraat all pean ma mõistagi silmas vaimset sinivärelisust, mitte seisuslikku kuuluvust, nagu meile ajaloolased õpikute vahendusel pähe taguda on püüdnud. Ja püüavad nüüdki, veel. Loomulikult allakäigul olevas 30.-te Eesti ühiskonnas ei sobinud mõistet rahvuslik aristokraatia isegi suu sisse võtta. Nii valusasti andsid rahva tagakehal veel orjavitsad tunda. Kindralil nad muidugi tunda ei andnud, tema oli teistsugune. Ja erinevalt oma rahvuskaaslastest ka põlvkonna jagu noorematest võis ta vabalt ja siis sirge seljaga kõndida. Täpselt nagu ta isagi, kellest Hindrey oma sündmustada suvega samal aastal ilmunud jutustuste kogus Sigtuna häving ilmunud jutustuses isast nii karmilt ent õiglaselt on kirjutanud. Mina ajal ei olnud sündmustada suvest ammutatud tarkusega muidugi midagi praktilist peale hakata. Elu, mida neil lehekülgedel elatakse, oli kauge ja kättesaamatu kuldaeg enne seda, kui inimkond hukka läks ja ja millest võis õigupoolest ainult aeg-ajalt ilusaid unenägusid vaadata. Nüüd on teos jälle täiesti aktuaalseks muutunud. Peatükid seal võiks ülima tõe truudusega kirjeldada seda, mis meie ümber praegu toimub. Mis omakorda näitab, et ega me kultuuriliselt suurt kaugemale pole arenenud kui 70 aastat tagasi. Ja seetõttu tasub veel vähemasti 10 aastat iseseisvuse säilimise pärast tõsiselt mures olla. Toonane keskpärasus selle ju lõppude lõpuks maha parseldada. Aga mis siis ikkagi toimub sündmusteta suvel seltskond sõpru saabub, kes üksi, kes perega pühajärve äärde traditsioonilist puhkust veetma. Raamatut raamistikuks on minategelase soov ajakirjanikust ilukirjanikuks hakata ikka selle nimel vabam ja sõltumatum olla. Tegutseb igasuguseid tüüpe, noori ja vanu mehi ja naisi, kirjutajaid ja organiste, parteilasi ja parteituid. Kenad inimesed kõik, arvab Hindrey neist tagantjärele. Nad kõik elavad täisverelist elu, nagu seda juba aastaid on teinud kalastades kokandust, harrastades ja kaarte mängides vahel osa võttes kihelkonna suurematest üritustest ja nii edasi. Seda kuni saatusliku naise saabumiseni praktiliselt kogu meestekamba noored ja vanad ilmutama sunnib hoopis uusi veidraid käitumisjooni, mida Hindreisis ka mõnuga kirjeldab. Mahlakas anda see Hindrey. Nii et raamatust saab ta kõvasti nalja. Kuid Hindrey, Meie nii-öelda positiivsed kangelased, kellele ta teistest enam oma ilmavaadet kasutada andnud, säilitavad igas olukorras põhimõttekindluse väärikuse. Olgugi et aeg-ajalt keskpärasele maitsele vastu tulles kaasa löövad, endale mitte midagi pakkuvates üritustes, nagu näiteks ausamba avamise stseenis ja sellele järgneval õhtusöögil ministritega. Seda soovitan küll kõigil lugeda, ka siis, et raamatut ei jaksa. Nii ehedalt vaatab sealt vastu meie tänapäeva poliitilise õukonnaelu needsamad käitumismallide kohtlus. Kuid mitte ainult humoristide terav kriitik pole Hindrey õppinud. Kunstnikuna on ta romaani maalinud märkimisväärse hulga impressionistliku maastikke, loodusvaateid ja eelkõige loodustunnetust. Oma arusaama inimesest ja looduse kooskõla vajadusest peab ta lugejale vajalikuks puust ette teha ja punaseks värvida. Ilmselt oli aeg selline, kus värskelt linnastunud ühiskond sellist arusaamale võõraks pidas. Linlased põlgasid maaelu ja vastupidi, ei mõistnud unts Antsakates ehkendamist üks tõsine talupoeg ja kogu üldine valdav arusaam elust oli selline tammsaarelik, et füüsiliselt peab hästi raske ja paha olema. Kogu aeg tuleb tööd orjata ka siis, kui pärisorjus ammu minevikku vajunud jäika õndsaks saanud tõmmata või tulemata jääb armastusega kindralile tema tegelastel ei ole füüsiliselt raske, vastupidi, nad naudivad elu ja võtavad seda kergelt ka siis, kui parasjagu raha otsas. Hingeliselt võib neil olla ka raske kõhklusi, kahtlusi ja muud mahuv aristokraati sisse märksa enam kui väike kodanglasse. Viimane on igasuguse kartuseta pidevalt samasugune nagu ta ümbrus. Enamus, kes kehtestab normi. Aga see norm käib vaid portselanist inglite kohta, kaminasimsile ja tapeedimustri kohta, mitte vaimsete väärtuste ega põhimõtet. Kuid kriitikute keeles autor on siiski tahtnud oma teosega öelda. Üks Hindrey aristokraatlikus väljendus on kogu tema kirjanduslikku loomingut läbiv kohustuse täitmine. Ta õpetab vähematele ja pimedatele seda, mida ise näeb ja tunneb. Seal on kui kombeõpetust, kuid ennekõike seda, kuidas olla inimesena suur. Seda terviklikku maailmapilti leiab nii Hindrey memuaarides, kõigist romaanidest, novellidest, käsitlegonnad muinasaega või autori kaasaega. Omalt poolt tahan küsida, kes on see õpetaja eesti kirjanduses praegu ja kui pole miks on Hindrey endiselt laiema tähelepanuta. Kas tõesti on nii, et Hindrist arusaamiseks peab ise olema vaimselt sinivereline? Ei tahaks uskuda, sest see oleks ju arengu eitamine. Ning seda Hindrey teinud. Õpetaja ei saa olla lootuseta, aga Hindrey on surnud viletsuses Iru vanadekodus nime all ja näinud labasuse triumfi aristokraatia üle. Ise oleksid oma haual arvatavasti öelnud. Oliva kena mees. Karl August Hindrey romaanist sündmusteta suvi rääkis Kaarel Tarand. Eks liibris? Raamatuaasta lehekülgi.