Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Tänase saate külaline on kultuuriminister Margus Allikmaa ja Saadet juhib Marie linik. Kuidas elate, tänan küsimast, kiirelt, see tähendab seda, et ega aega üle ei jää, aga aga kellel see ikka peab jääma, nii et selles suhtes Kui tihti teljega helistatakse lihtsalt selleks, et küsida kuidas elada? Tuleb tunnistada, et varem helistati rohkem pärast seda, kui juhuse või või saatuse tahtel olen nüüd mõnda aega kultuuriministriametit pidanud. Eelistatakse, läheb. Selles mõttes ma ei tea, kas, kas järsku peljatakse või või arvatakse, et ei sobi või? Amet nagu tõrjub inimesed eemale, et see on nagu. Kui te küsisite ennem, et kas sul on hästi-hästi küll jah, aga helistatakse vähem. Keegi on tabavalt öelnud, et sõber võimu juures on kaotatud sõber. No ma arvan, et ka ta sellist tõelist sõprust nüüd vaevalt et ära rikub. Et need, kes on ikka sõbrad, küll nad jäävad, kus nad kaovad. Te olete neid ministriametis olnud? Kolm kuud, kohe saab, hakkab saama, kas sa oledki selle tiitliga ära harjunud? Ega see tiitel ju ei ole vajanudki mingit harjumist. Selles mõttes, et algul oli võõras või ebamugav ja ja nüüd hakkab kuidagi mugavamaks muutuma algusest peale ühtemoodi olnud, et ei oska siin mingit vahet öelda. Kas alguses läksite vanast harjumusest oma vanasse kabinetti ka või hakkasite ust lahti keerama? Käis suhteliselt kähku ehk otsustada tuli päris päris kiirelt, et kas võtta vastu see amet või mitte, see oli üks pool, teine pool oli see, et kui kui see otsus ära tehtud, et siis polnud enam mingit probleemi. Kantsleri amet oli unustatud. Kellega te tavaliselt niisuguste suurte asjade puhul nõu peate abikaasaga ka kindlasti? Tunnistan küll, et tööasjadest reeglina kodus ei räägi ja, ja selles mõttes suured asjad, need on ikka tulnud iseenda peas läbi mõelda ennekõike loomulikult ma abikaasaga vähemalt siis informeeritud. Et nüüd olen ma selles ametis ja sel nädalavahetusel käsitlede Prantsusmaal, kus toimus Põhjamaade kunsti ja kirjandusfestival see oli meie jaoks tähtis sündmus. Oli tähtis sündmus, kindlasti ütleksin teisiti, et selle sündmuse tähtsust ei, ei saa alahinnata selles mõttes, et me ise arvame küll, et meid teatakse hästi palju ja kindlasti teatakse meid hästi palju Prantsusmaale, et kui meie Kalevipoega juba tõlgitakse prantsuse keelde või või tõde ja õigus on tõlgitud prantsuse keelde ja noh, näiteks kas või selle aasta jooksul on ju toimunud Prantsusmaal üle 20 Eestit tutvustava kultuuriüritus, aga palju seda ei ole kindlasti prantsuse teleajakiri teleraam kirjutab Eesti riigistika kui ühest täiesti tundmatust kaugest ja võõrast maast maailma piiril riik, kus peaaegu on polaar. Tõesti, jah, ja nii oli seal kirjas, see on üks moment, teine on see, et Eestit, Lätit, Leedut käsitletakse ikkagi täiesti ühtse tervikuna, kus, kus peaaegu tõenäoliselt on üks skulptuur, üks raha ja võib-olla isegi üks president. Baltikum kui loeti üles kõik need riigid, kes said kutsena tosse, siis teised olid kõik ilusti üles loetleda ka kolme balti riigi kohta oligi öeldud ja Balti riigid said ka kutse, et selles mõttes iga selline võimalus endast teada anda oma kultuurist sellest, kuidas me mõtleme, mida hindame, et see on vajalik ja kasulik ja mida rohkem neid üritusi on, seda, seda parem. Teisenesitega seal saite selgitustööd teha. Minu võimalus selgitustööd teha oli seal suhteliselt väike. Ma avasin sellise mõttevahetuse või paneeli, kus arutati teemal Eesti kui Põhjala riik Euroopa liidule veel ja seal kindlasti. Jah, sai ka üle korratud, et on väike vahe eestlastel, lätlastel kindlasti väike vahe, eestlastel ja soomlastel aga üks Euroopa kultuuri osa, me oleme ju kõik. Kas avalikud esinemised on teile kunagi ka mingeid probleeme valmistanud või või on see teie jaoks käkitegu? Ei, kindlasti ei ole see nii lihtne, et võib lavale tormata või, või mikrofoni ette tormata ja kohe suu täis võtta, et alati tuleb natuke ikkagi mõelda ja, ja mõned esinemised ajavad pisut närviga, ei, ei saa päris külma kõhuga kunagi peale minna, aga seda, et mingid esinemiskramp, et ei tekiks või seda ma ka ei julge arvata. Teater, selles mõttes, kus ma kaua aega töötasin, andis, andis selleks nagu päris ja kogemus. Te ütlesite enne saadet, et te olite esimest korda Prantsusmaal. Jah, nii on läinud, et ei ole mingit mingit põhjust olnud varem Prantsusmaal käia ei, ei isiklikku põhjust ega tööalast põhjust. Aga ministeeriumis töötamise ajal on välismaalt tulnud ikka käia küll ja küll. Ei, vaadake, kantsleri ametis ei ole tulnud käia, et on, on küll olnud võimalust käia jah. Ja, ja neid võimalusi tõenäoliselt oleks olnud kümneid ja kümneid kordi. Aga alati tuleb nagu enda jaoks katsud ikkagi paika panna, et mis, mis on vajalik teha ja mida siis võib niisama oma rõõmuks teha. Kantsleri amet on kodus asjad korrashoid. Nii et selles mõttes ma ei ole ministeeriumis olles või kantsleri ametit küll mitte püüdnud nagu kurjast ära kasutada ja lihtsalt, et nautida seda võimalust, et ringi tuhiseda mööda mööda Euroopat, et või laia maailma mida kantsleri amet võimaldanud ta on võimaldanud piisavalt head palka, et selle palgast ise rist. Ja välismaal on hea selles suhtes käia, et keegi ei küsi teie käest raha, keegi esita mingeid nõudmisi, aga siin raha, raha, raha. Jah, no üks osa küsimustest, millega tuleb Kultuuriministeeriumis tegeleda ükskõik millisel ametipostil olles, on raha ja õigemini selle puudumine No Eesti malette risti-põiki läbi sõitnud teate peast neid kultuurimaju ja kultuurikeskusi juba sellest ajast ilmselt kui te teatris töötasite, eks käisite ju ringreisidel ka. Seda jah, et ega ei ole vist küll Eestimaal väga palju neid maakohti, kus, kus ei oleks oleks käinud, rääkimata linnadest või sellistest suurematest keskustest. Ja enam-vähem sepilt. Ta on silme ees, mis meil on, mis ei ole. Teate isegi, mis seal nemad, aga tõenäoliselt ka seda mõnes kohas on märksa halvem, kui ta oli võib-olla viis-kuus aastat tagasi. Aga on hästi palju selliseid kohti, kus, kus on suudetud ennast kokku võtta meelitada riigi raha juurde või siis ainult oma kohaliku omavalitsuse raha leitud ja asjad korda tehtud. Nii et need arengud on olnud kahesuunalised? EKI alati tundub, et on natuke ikkagi sõltub ära kogu sellest taustast või missugune parasjagu on see inimeste eluolu ühes või teises maakohas, et kui on võimalusi koolis käia, tööd teha siis on inimesed reeglina aktiivsemat, nõuavad rohkem oma valitsejatelt ja ja omavalitsejad toimetavad ka rohkem. Ja vastupidi, olete jõudnud ka väikestesse kohtadesse, on tulnud käia igasugustes kohtades. No te ise olete ka ühest väikesest kohast pärit Harju ristilt. Jaa, Marioristi kena, rahulik, vaikne paigake. Lugesin, et olete sündinud Paldiskis, kuidas siis teema sinna väga-väga kinnisesse linna sattus? Noh, see fakt, et ma olen nagu Paldiskis sündinud, see tuleneb tolle aja ühelt poolt bürokraatiast, teiselt poolt sellest, et lihtsalt sünnitushaigla Paldiskis ja seetõttu on sünnitunnistusele kirjutatud sünnikohaks Paldiski. Aga see ei tähendanud mitte midagi rohkemat. Sünnitushaigla arvukus Paldiskis. Nii et lapsepõlvekodu on teil ikka Harju ristil nii tulla? No paljud inimesed võib-olla ei teagi, kus kohasse pisikene risti asub ja mida ta endast kujutab, tutvustada oma kodukohta? Ma arvan, et paljud inimesed teavad Padise kloostri vaat kui Padiselt natuke maad edasi sõita ja keerata nõva poole. Tõenäoliselt nõva, kui selline koht on ka juba natuke rohkem teada või siis vähemalt on teada Noarootsi ja vot seal vahel ta kuskil asub koha iseloomustamiseks võib-olla kõlbab selline fakt, et Forseliuse, kui ta kooli asutas Eestimaal siis üks esimesi koole oli Harju-Risti kandis, tõsi küll, mitte selles majas, kus kool täna tegutseb. Aga, aga seal lähedal selline 100 kohaga kool on seal kogu aeg olnud, on ka täna, inimesed on põhiliselt kolhoosi või sovhoositööd teinud, aga ega see tänane päev seal väga rõõmus ei ole, töökohti ei ole, töökohti ei ole, inimesed peavad käima kas siis Paldiskis või, või Rumul vangilaagris vange valvamas, nii et ta on kahjuks jah, üks selliseid piirkondi Eestimaal, mis kipub hääbuma. Ema elab ikka seal. Ema elab Harju ristil, emal on suur majapidamine, oli suur majapidamine, aga kahjuks vanus teeb oma töö ja kui pojad ei jõua igavene päev või isegi mitte iga nädalavahetus appi minna, siis siis tuleb seda majapidamist koomale tõmmata. Aga kunagi oli väga suur tegelikesse kaks venda, üks noorem. Ema juures käimine tähendab seda, et seal teete siis füüsilist tööd. See oli kuni hilise ajani. Hästi suurepärane võimalus ennast liigutad ennast liigutada, ennast välja elada, selles mõttes välja elada, et mingisuguseid, võib-olla pinget, kui nad olid sisse kogunenud tööga välja rassida ja see kujunes täiesti selliseks vajaduseks, et see nädalavahetus, kui ei olnud maal käinud oli kuidagi nagu kasutult möödunud nädalavahetus. Või igal juhul ta andis järgmisel nädalal tunda, et midagi on puudu. Aga, ja eks iga asja karjub ja ja kuna aega enam nii palju ei ole olnud siis siis praegu jah, kahjuks enam ei jõua käia. Aga kord kuusika ehk õnnestub ära käia Deleti Tallinnasse, Tallinnas küll väljas Viimsi vallas lume rookimine ei ole. Tuleb ette, kujutan, siis tuleb, see on ka hea jah, aga sellega loomulikult ennast nagu piisavalt ära ei maandani. Et lõpuks on ka see plats või krunt, kust kust tuleb seda lund rookida, nii väike. Aga niisugune stressitunne ja, ja ületöötamine, see kõik on teile tuttav. Aitäh stress on minu jaoks suhteliselt tundmatu asi. Ma ei oska seda isegi kirjeldada või tõenäoliselt ära tunda. Aga, aga ma ei mäleta, peaks tähendama mingisugust unetust ja söögiisu puudumist või liigset söögiisu või suitsumees olete vahelduva eduga, vahel olen natuke rohkem, vahel vähem spordimees. Nii palju küll, et enesetunnet hoida läbi spordi, seda nüüd tuleb saada, jah, sest varem oli see võimalus maalt tööd tehes suusatamas, käin suusatamas, jalgrattaga sõitmas, tennist mängimas, kodus vahel, kui muud võimalust ei ole, siis olla keldrisse pidaja aerutada trenažööri peal, nii et need asjad on paratamatud. Kuidas siis Harju-Risti poiss seal elektroonika eriala peale läks, kes selle mõtte teile siis pähe pani? Tõenäoliselt on sellel hästi mitut põhjust, kõik need põhjused võib kokku võtta ühte lausesse, et küllap see oli juhus, kindlasti üks. Ja võib-olla kõige olulisem põhjus oli see, et mu onu oli, oli elektroonik, kes töötas Draamateatris ja, ja tema oli polütehnikumi lõpetanud. Siis olid sealtsamast Harju ristilt läinud mõned minust paar aastat vanemad poisid. Õppima polütehnikumi elektroonikat, täpsemalt küll raadiotehnikat. Polütehnikumi lõpetasin raadiotehnika eriala ja see tundus kuidagi sihuke vahva amet olevat, ahvatles ja saite kohe sisse. Ja sain kohe sisse. Ja peab tunnistama, et see koolis käimine oli õige kergja. Kuna lõpetamine läks nii hästi, et ei pidanud tööle minema, ei pidanud suunamist vastu võtma, vaid sai kohe otse tippedasi minna, siis siis juba jah, selle selle polütehnikumi viimastel aastatel sai selgeks, et selle haridusega vist ikka päris piirduda ei saa ja raadiotehnikuks ikka päris hakata ei saa, et tuleb natuke juurde õppida. Mis kursusel te siis naisemeheks hakkasite? See on nüüd hea küsimus. Kas see oli esimene või teine kursus? Ta ikka vist? Ta vist ikka teine kursus kippus olema. Ja siis oli ju raha vaja, et peret toita ja tuli tööle. Kahjuks jah, kuna isa oli uni surnud ja, või suri täpsemalt siis, kui, kui, kui ma tippi sisseastumiseksamid tegin ja ema kes ju pidi ka nooremat venda koolitama, kasvatama, et rahaline võimalus, hääl ei olnud ja ahvatlusi oli palju, üks nendest ka naise võtmine, et siis siis tuli kindlasti kindlasti seda raha juurde hankida ja, ja siis tuli jälle onu vappi ja siis tuli jälle onu appi, täpselt nii. Kutsust rahvas teatrisse tööle. Kuna lavapoisi töö selline õhtune töö sai pärast koolingutasitenerlikke mööblit, seinu, igasuguseid dekoratsioone. Jah, ega see palk vist eriti suur ei olnud. No aga tollel ajal ei olnud ju kuskil need palgad väga-väga suured. Et see erinevus oli 60-st kuni 100 rublani. Rahade sait jagab, pereelu jaoks jäi aega väheks, õhtud olid ju kinni. Seda küll, et ka aega seal tööl käimise ja kooli vahelt väga palju ei, ei jäänud. Aga teatrilavapoisid töö oli ju umbes kolm õhtut, kolm õhtut nädalas, vahel neli õhtut nädalas, nii et mõned õhtud jäid ikka enda jaoks ja ja naise jaoks. Lapsi olete ikka kantseldanud? Seda aega on ikka olnud. Noh, kas piisavalt just on olnud, aga, aga ma ei saa öelda, et et ei ole üldse seda teinud, et kindlasti, sest samal ajal ju abikaasa, mis ülikoolis tõsi küll, kaugõppes, aga, aga noh, ikkagi sessid ja ja tööd tuli teha nii, et ehk siis seda koormust tuli omavahel jagada. Mida abikaasa õppis, mis eriala tema lõpetas eesti keele filoloog lastevanemate koosolekul ikka olete käinud? Palju see ei ole olnud mingi reegel, et ilmtingimata peab isa minema, aga aga mul on endale meeldinud käia teada, mis, mis toimub. Tütred on juba suured. Üks kindlasti jah, et käib juba tippis teisel kursusel. Aga teine on kaheteistaastane, nii et ma ei tea, kas, kas see on suur või väike, tähendab elast kindlasti suur jaoks väike tütardega probleeme pole olnud? Õnneks küll mitte jah. Et nad on tublilt hakkama saanud ja mingit väga suurt peavalu ei ole tekitanud. No te töötasite Draamateatris mõnda aega ka helimehena, see oli teie erialaga seotud. No võib aimata mingeid seoseid, jah, ja tõenäoliselt mul oli võib-olla parem ettekujutus nendest nuppudest või täpsemalt nende nuppude alla jäävatest asjadest kui, kui mõnel teisel helitehnikule, kes ka Draamateatris samal ajal tööd tegid, aga ütleme nii, et sellest kooliharidusest nüüd nii väga helitehniku jaoks, kasvõi. Te tegite etendustes kaasa lavaproovidest alates, eks ole? Seda küll jah, sellest hetkest, kui valgus ja heli ikkagi juba hakkasid prooviprotsessis olema siis tuli kohal olla. Kooliarvest. No ma kujutan ette, et mõned repliigid jäitele isegi meelde lavastustes, kas pole. Ma arvan, et mitte ainult repliigid, vaid mõnel puhul lausa pikad tekstid, mis, mis võib-olla isegi tänasel päeval meelde jäänud. Noh, kui ikka väga pikalt istuda ja kuulata, siis jääb ju midagi meelde. Oleksite võinud ju kedagi asendada, isegi kui oleks vajadus olnud. Ei olnud isegi seda ahvatlust aga võib-olla mõne pisema rolli Aleksander Ashetada. Aga siin aja jooksul mingit suts palututel teha ei nähtud, et mul seda terite mõnda aega ka peainsener paljud ei teagi, et teatris on olemas ka peainsener. Teatris on päris palju tehnikat, alates valgustehnikast, mis on hästi keeruline ja ja kalli raha eest tuletada soetada helitehnika lavatehnika. Seda jah, võib-olla on saalis istujal, ei paistagi nii väga kätte, aga, aga tegelikult on teater päris tehnika. Täis, kas peainsener pidi siis õhtuti ka kohal olema, vä? Ei, ei, üldse mitte. Päevane amet sai juba lipsuga hakata ringi käima. Kui ta instituudi lõpetasite, siis oleksite võinud ju ükskõik millise hea koha saada. Aga teie ikka teadsin. Jah, neid pakkumisi oli pärast pärast tippi lõpetamist kuni sinnamaani Harju elekter, mis oli ju toona väga prestiižikas asutus, mis maksis oma inimestele hästi, et isegi sinna oleks võib-olla töökoha saanud, aga teater tundus kuidagi ahvatlevam olevat, seda enam, et pakuti huvitavat tööd. Ma sain peainseneriks tegelikult pärast seda, kui, kui Modypi lõpetasin kohe vahetult mõni kuu jäi sinna vahele ja siis tuli see direktori amet. Vaata siin vahepeal oli veel asedirektori amet aastakene või, või natukene. No ma kujutan ette, et nii mõnigi vaatas teie peale viltu, et näe, nüüd lõpetas tipi ja nüüd tuleb meil siin loomingulist kollektiivi juhtima. Tõenäoliselt ma olen seda tagantjärele püüdnud mõelda, et kuidas see nii läks või miks ta nii läks ja kuidas, kuidas seda üldse vastu võeti, et kui me vaatame praegu neid otsuseid, mida, mida kultuuriministeerium ja nimetab paika erinevaid direktoreid, siis tihtipeale tekivad pinged, et no vaadake, kus ta nüüd tuleb ja kas ta ikka teab ja mis on tema taust ja peaks ikka kultuuriinimene oleme ja nii edasi ja nii edasi. Aga küllap see oli üks suur muutuste aeg või vähemalt mingisugused muutused olid õhus, ühiskonnas ja. Laineharjal võib-olla õnnestus kuidagi valutumalt või, või? Või mõisteti, et järsku on vaja teistsuguseid inimesi, teistmoodi mõtlevaid inimesi. Ma ei tea, mis see põhjus oli, miks, miks soostati, miks? Kõigepealt see ettepanek tehti ja miks osteti. No selles suhtes oli ebamugav, et te pidite hakkama hoidma teatud distantsi oma lähedaste kolleegidega. Ja see tuleb paratamatult ametiga kaasa, muidu ei, ei pea seda ametit välja eriti kui nagu ametiredelil kõrgemale tõusta või kui tuleb hakata mingeid otsuseid tegema oma vanade sõprade suhtes töökaaslaste suhtes ja siis tuleb selge, selge vahe katsuda sisse teha. See ei ole lihtne, ei soovita kellelegi seda. Tööd tuli teha tasa ja targu, sest näitlejad on väga õrna hingega inimesed. Võib-olla mitte tasa ja targu. Ma arvan, et minu tegemisi need märksõnad ei ole kunagi väga iseloomustanud. Aga, aga mida jah tuli kindlasti arvestada, oli see, et inimesel ei tohi haiget teha, tuleb katsuda, seletada, tuleb katsuda mõist. Eriti näitlejate puhul. Ukse paugutamise tuli ette küll ja küll. Ei tule meelde. Persona saatekülaline on kultuuriminister Margus Allikmaa. Personal. Te olete ühes intervjuus öelnud, tänapäeval on suhteliselt vähe selliseid inimesi, kes mõtlevad kõigepealt, mida nad tahavad teha ja alles seejärel, kuidas nad ise selle taustal välja paistavad. Reeglina tahetakse iseennast, kõigepealtnäha. Nii et teie arvates on edukuse retsept pühendumine. Pühendumine kindlasti on õige sõna aga võib-olla veel rohkem on õige see, et tuulehästi palju inimesi püüda mõista, kellega koos sa pead mingeid asju korraldama koos seda võitlust pidama ei ole kunagi tahtnud üle üle inimeste astuda või? Ma ei tahaks sellist väljendit kasutada, et üle laipade minna, see võib-olla läks nagu hästi jõhker, aga. Aga mida, mida rohkem sa suudad endaga inimesi kaasa kutsuda või või mõistetavaks ennast teha ja, ja nende mõistmised enda mõistmiseks muuta, et seda parem. Kui kaua te teatri direktori ametis olite? Kokku vist tuli natuke üle üle üheksa aasta pea 10. Milline on kõige raskem oli? Kõige raskem oli viimane lõpp. Muidu ei oleks ka teatrist võib-olla ära läinud. Selles mõttes oli raske, et Draamateater selleks hetkeks, seega siis 97.-ks aastaks. Ta oli ühe etapi läbi elanud ja nüüd tuli minna uuele ringile ja vaja oli teha päris palju muutusi või oleks olnud vaja teha päris palju muutusi mälusaid. Ja need muutused oleksid olnud valusad, just nimelt kindlasti need muutused oleksid puudutanud inimesi. Ja ma ei tahtnud seal võtta järjekordset muutuste lainet sest ma ei osanud teistmoodi edasi minna. Ma sain aru, et tuleb kas teha muutusi ise ära minna. Ja, ja siis ma otsustasin, et võib-olla on lihtsam ise ära minna, vaadata mis mujal uitavad toimub. Tööleping lõppes, ka. Leping lõppes. Noh, ma vähemalt julgen täna oletada, et oleks ma ikkagi jätkanud kandideerimist, siis oleks olnud mingi võimalus ka jätkata. Nende otsustasite kandideerida Estonia peadirektori kohale. Mis siis juhtus, miks te ei saanud? Vot ma ei oskagi öelda, mis, mis juhtus, miks ei saanud ju seal komisjonis, kes seda valikut pidi tegema, mõeldi vähe teisiti. Ja võib-olla mõeldi seal ka natuke selliselt, et Estonia ei vaja muutusi või täpsemalt see, mida Paulima Neeme kuningas olid plaaninud, et see on piisav ja usaldusväärne, et vanad juhid võivad jätkata, ei ole vaja uusi. Estonia teatris on olnud viimastel aegadel probleeme, üks intriig on taas avalikkuse ette toodud. Kui palju olete teie nendesse asjadesse sekkunud? No kõigepealt on kultuuriministeeriumil või ministril hästi raske sekkuda avalik-õigusliku asutuse tegemistesse. Avalik-õigusliku asutuse tegevust suunab kontrollib nõukogu. Ministeerium seisab seal kõrval ja ministeerium, ainuke võimalus on nende eelarvet teenindada ja rohkem. No ainult riigiteatris on ju üsna tavaline nähtus ja teile hästi tuttavad kindlasti. Jah, aga vähemalt ma oskan arvata, mis on, või aimata ka alati, mis on intriigide tekkimise põhjuseks. Neid põhjusi on alati mitu. Ja erinevatel ajajärkudel või erinevate intriigide puhul, kindlasti on ka need erinevad nüüd. Allikad, kus, kus need alguse saavad? Ja ma arvan, et ma juba tean ka, kuidas neid vältida. Ja siis, kui te Estonia teatrisse kohta ei saanud, siis jäite ootama pakkumisi. Noh, see teadmine, et tahaks nagu tööd kuskil mujal, see sai kunagi ajakirjanduse abiga välja käidud ja ja nii ta oli jah, et ootasin Läksite raadio tööle juhtus Trio peadirektoriks saite. Kutsuti Rein Lang ja Hans Luik. Ju nad siis olid võib-olla draamateatri tegemistest heal arvamusel ja arvasid, et teatri direktor sobib ka raadiodirektoriks. No kuidas tundsid ennast selle koha peal? Ma ei saa öelda, et ma oleks halvasti tundnud. Kindlasti on poolt nagu lihtsam raadioinimesed. Võib-olla ei ole mitte nii loomingulised, kui, kui on teatriinimesed, aga trio oli siiski selgelt äriühing ja äringu ühingu eesmärgid sootuks teised, kui nad on ühel teatril. Kas proovisite ise ka mõnd saadet teha? Ei ole kunagi olnud selliseid ambitsioone lavale minna või, või saadet? Ja no kui teile pakuti ministeeriumis kantsleri kohta, siis te kindlasti mõtlesite ka selle aja peale, kui ise seal ministeeriumis mööda koridore käisite ja võib-olla isegi seal ministri ukse taga istusite ja käisid niisugused mõtted peast läbi. Ei mõelnud tõenäoliselt väga selle peale, kui ma mõtlesin, kas minna kantsleriks või mitte minna. Minu varasem kokkupuude kultuuriministeeriumiga oli nii kesine, täiesti ja pinnapealne, et ega, ega ma ei teadnud küll täpselt, mida seal kultuuriministeeriumis tehakse, millised on need inimesed? Puudus igasugune suhe. Teil ei olnud vaja lobitööd teha. Kultuuriministeeriumist minimaalselt. Aga, aga igal juhul ma ei tundnud neid inimesi. Ma ei teadnud, mismoodi otsused liiguvad. Mul ei olnud aimugi Kultuuriministeeriumi sisemisest elukorraldusest. No aga nemad siis teie majas ei käinud või? Uurimas, kuidas te siin elate. Ja kultuuriministeerium ma siiski julgen arvata, et isegi võib-olla tänase päevani on suutnud säilitada allasutuste suhtes sellise neutraalse positsiooni või ministeeriumi juhi aktiivselt kultuuriprotsess asutustes ei teinud seda varem ja, ja ma loodan, et et ei tee ka tulevikus. Selles mõttes ei, ei käi minister, kantsler või nõunikud, osakonna juhatajat mööda asutusi ja kogu aeg kontrollivad, et kuidas läheb, kuidas teha, annavad nõu ja jagavad käske ja seda ei ole. Kantsleri ametis tuli teil teha mitmeid ebapopulaarseid otsuseid, mis tekitasid pahameelt paljudes ringkondades. Kas mingil hetkel tundsite ka, et, et ei ole vist õige amet? Miks ma küll võtsin vastu? Jah, ma olen seda öelnud, et oleks ma seda teadnud, et mulle selline ettepanek tehakse, peab kodunt ära läinud, aga, aga see on võib-olla natuke naljaga pooleks öeldud. Põhjus, et tuli teha mingeid raskeid otsuseid või tegelikult kaitsta mingeid raskeid mõtteid, mida ühe või teise nõuniku peas olid liikunud või lõbus koondusin mingiks ministeeriumi poliitikaks. See on tingitud nagu ühest ühest lihtsast asjast, et väga palju. Ma jätkuvalt arvan, et on võimalik teha kultuurimaastikul Muutusi kaasnevad muutused, kõik otstarbekad igal hetkel on ja, ja eriti kui neid ajalises perspektiivis hinnata kas nad üldse vajalikud on, see on nagu iseküsimus. Aga, aga võib-olla oli küsimus selles, et teadmata-tundmata kõiki valdkondi muuseumivaldkonda, raamatukogu valdkonda ja nii edasi läksime liiga kergelt kergelt peale, ütleme siis niimoodi, et me usaldasime nõunikke ja usaldasime mingisuguseid esialgseid informatsioone. Ja võib-olla need ei olnud mitte kõige õigemad ja, ja lõplikumad. Ja mille ma siis ühel hetkel järsku ära unustasin. Oli see, et rääkida inimestega teatris oli hästi meeles, aga muuseumi ja raamatukogu valdkonnas vot seal oli esimene ettekujutused, puuduvad need loovisikud lihtsalt administraatorid ja administraatorite kanda hoopis teine suhtlemisvõti ja aju, need olid vead, millest. Elati üle ka kuidagi niisuguseid asju, et võtab töötuju ära ja. Ei olnud ju päris nagu oma lollused, ütleme niimoodi või asjad, mida oleks ise väga välja mõelnud ja näinud neid ellu viima. Ent need olid mingid varasemad asjad, mis olid lauale seisma jäänud ja me läksime neid huuga realiseerima. Ma räägin mee sellepärast, et kantsler on teine minister on esimene, aga, aga siis ühel hetkel tuli neid asju hakata kaitsma. Väga lihtne oleks olnud kaitsta, et me ei tea midagi. Moni nõunik siin pani lauale, aga kuna see oli ministeeriumi egiidi all välja käidud, siis, siis tuli neid ka kaitsta. Ma julgen täna küll kinnitada seda, et ei ole raamatukogu valdkonnas ega ega muuseumivaldkonnas asju, mida ma täna ei teaks. Ma arvan, et ma tunnen neid kahte valdkonda küll väga põhjalikult pärast seda, kui kui oli libedale jääle kord. Te peate uudiskirjandusega ka olema kursis, sest äkki tuleb mõni tuntud kirjanik teil tee peal vastu küsib, noh, kuidas sulle mu raamat meeldis, kuidas siis minister ütleb, tead, ma pole lugenud. Pariisi minekut käisin Eva kohvi värsket näitemängu isegi Draamateatris vaatamas, selleks, et olla kursis, et vastab tõele, õhtuti ikka loeti. Jõudumööda kahjuks on seda nii-öelda dokumendiformaadis, paberit, mida lugeda nii palju. Riigiametis, või ütleme seal natuke kõrgemal pool riigiametis on see paberihulk, mida tuleb läbi närida hästi-hästi suur internetis surfata ka ikka minimaalselt ja seda on õnnestunud vältida. Kodus on arvuti. See on laste jaoks. Kui diplomaat ütleb ja siis tähendab see võib-olla kui ta ütleb, võib-olla siis, tähendab see ei, aga kui ta ütleb ei, siis pole ta diplomaat. Ministeeriumis töötades ei saa vist eriti diplomaat olla. Ei tuleb sageli öelda. Ei ütlemisega on niimoodi, et tükk tükk aega tuleb vist igal juhtival kohal töötaval inimesel ei ütlemist õppida. Ei ütlemine on kõige raskemini õpitakse, on minu kogemus, et kui see on selgeks saadud, siis on jälle oht, et ei osata enam ja öelda. Ministeeriumis. On küll neid päevi hästi palju, kus, kus tuleb, seda ei eid katsuda välja öelda, aga alati tuleb seda seletada. Tihtipeale võib-olla ei olegi vaja, seda ei öelda, pigem tuleb katsuda probleem endale selgeks teha ehk mõista, mitte hukkamõist. Ja siis ei peagi, võib-olla see teid ütleme alati. Kuidas need välja ministri tööpäev, mis kellaks kohale lähete? Pool üheksa olen ka kultuuriministeeriumis tööpäev, katsun umbes samaks ajaks, alltööpäevad on väga-väga erinevad, sõltuvalt nädalapäevast. Lõpuks on ikkagi ka ju nii, et ministril on terve rida kohustuslikke asju päevakavas, mis, mis ei ole mitte enda määratavaid alates valitsuse istungist, kabineti nõupidamisest, fraktsiooni koosolekul osalemisest ja nii edasi ja nii edasi, et see täidab päris suure osa tööpäevast ära. Aga tavaline tööpäev on selline, et tuleb katsuda sellest paberikuhjast jätkuvalt läbi, närida ennast. Ja, ja kunagi ei, ei piisa ju ainult paberile pealevaatamisest. Vahel küll piisab lugemisest. Aga eriti väljaminevate kirjade osas taadio natuke muuta endale suupärasemaks, teha valda andmine, nõunikuga arutada, konsulteerida nii, et eks ta, kogu see aeg kulub kahesuguste kohtumiste peale. Ühelt poolt kohtumised oma maja nõunikega aga teiselt poolt on ju väga palju neid inimesi, kes, kes tahavad tulla ja tuua mingisugust informatsiooni, muret, rõõmu, mis iganes. Et nende kohtumiste kalender on hästi-hästi tihe. Ja paratamatult mingisugune osa tööpäevast kuulub teatud sellist esindusürituste peale, et see käib kavist palga sisse nurgakivi panemas ja linti läbi lõikamas ja nii edasi, nii edasi. Kas teie vastuvõttudel meeldib käia? Ma ei saa öelda, et meeldib, ei saa öelda, et ei meeldi, et. On kohti, kus tuleb lihtsalt käia, jah. Tõenäoliselt on on terve rida kohti, kus ei tohi puududa, kust tohib puududa, ega ma sealt ikka viilid kõrvale ka. Ma kujutan ette, et neid kutseid tuleb igalt poolt testima, nurkadest. Et see on tõsi, et aastika pea igaks päevaks jätkuks mõni üritus, kuhu minna, ehk täpsemalt Tallinnast välja minna. Paul-Eerik Rummo on rääkinud, et kui tema oli minister, siis läks väga palju energiat nii-öelda väikeste tulekahjude kustutamiseks. Kuidas teil on, kuidas nende tulekahjude kustutamisega on? No need ajad, ma arvan, on väga-väga erinevad see aeg, kui Paul-Eerik Rummo oli minister ja tänane päev. Et tollel hetkel kindlasti oli neid tulekahjusid tohutult palju rohkem terve rida regulatsioone, seadusi või määrusi või ministri käskkirjasid, mis iganes need puudusid. Ja täna väga palju asju käib juba rutiinist või sellist kätteõpitud rada pidi. Ega neid üksiktulekahjusid massiliselt ei, ei ole tulekahjust piltlikult öeldes. Nii et ma ei julge arvata, et minu minu ajaplaneerimist juhib selline formosoor või, või midagi sellist. Et aega on ikkagi suhteliselt enda planeeritav. Aga noh, kindlasti terve rida selliseid kirju, mis sisse tulevad ja millele tuleb vastata või reageerida, kuidagi mingit protsessi käivitada, algatada. Et need ei ole etteplaneeritavad. Jah. Aga kindlasti ma ei nimetaks neid ka mingiteks tulekahjud, eks, et tuleb momentaalselt reageerida kohe ja mingi operatiivvälknõupidamine kokku võtta ja, ja mingeid otsuseid teha, neid olukordi tuleb täna juba väga-väga harva. No kui te teatris käite, kas te käite ikka lava taga ka aeg-ajalt ja ütlemas näitlejatele tegid tublit tööd ja kui teile midagi tõesti meeldib Kui midagi tõesti meeldib, eks ma seda ikka katsun. Katsun välja öelda jah. Aga ma ei ole see inimene, kes väga-väga oskaks tunnustada, julgustada. See on üks suuremaid puudusi. Mar. No kui sa teatri direktor olite, siis ma kujutan ette, et näitlejatel oli ikka väga hea meel, kui direktor tuli lava taha ja ütles, et töötasite hästi ja. Ühelt poolt oli see traditsioon aga noh, kõik sõltub sellest, mida öelda ja kuidas öelda, et ei ole kunagi selliseid trahwaretseid lauseid, fraase, väljaütlemisi tahtnud kasutada, et kui ikka midagi on öelda, noh püüan öelda, kui ei ole, siis piisab ka vahel niisama käepigistust peab siiras. 1996. aastal, kui te olite veel direktor, ütlesite, et Eesti on ääretult lavastaja, vaene maa. Et üsna vähe hõljub õhus kukkureerivaid ideid. Kas kuue aastaga midagi muutunud või on see pilt ikka sama? Ma arvan, et see pilt on samas kui, kui mitte veelgi kehvem. Et jah, nii ta on väike väike rahvas, nagu me oleme, kus need geeniused ikka robinal peale tulevad ja see on tänase Eesti teatri üks üks probleeme jätkuvalt ja seda probleemi saaks lahendada sedakaudu kutsuks väljast lavastajaid nii nagu seda tehakse üle ilma kuni siiasamasse Soome, Soome ja Rootsi veel. Aga, ja teiselt poolt, kas see ka nüüd see kõige parem tee on? Et sellega kaasneb kindlasti üks teatud globaliseerumine, mis meil nii või teisiti kogu elukorraldusega kaasas käib ja võib-olla sellest kultuuri igapäevaelust noh, seda ei saa eemal hoida, aga ka ise teadlikult seda ka esile kutsuda võib olla väga ei, ei tuleks. Nii et pigem tuleb selle olukorraga, mis on leppida. Kas filmi nimed marmortahvlil on juba ära vaadatud? Melts? Meeldis meeldis selles mõttes, et noh, neid põhjusi, miks ta meeldis, on isegi päris mitu ühelt poolt on ta Elmo Nüganen il väga hästi välja toodud koguse Noorte meeste mõttemaailm ja otsustamine ja miks see nii elegantne, nii selge. Teiselt poolt, et Eesti filmitööstus on hakkama saanud tehniliselt väga-väga korraliku pildiga ja ja hea meel on ka sellest, et terve põlvkond noori näitlejaid on saanud ühe, väga hea filmikogemuse. Ma usun, et sellest sellest filmiprotsessist osasaamine, et see annab ka teatritöös päris positiivseid tagajärgi. See on üks vajalik koolitus. Kui raha oleks rohkem, oleks ekraanil ka Eesti filme rohkem või ei ole nii. No ei julgeks arvata selliselt, et kui meil raha kolm korda rohkem oleks siis meil oleks ka kolm korda rohkem selliseid filme nagu nimed marmortahvlil. Et pigem on ka kino valdkonnas natukene nendest headest ideedest puudu. Nagu teatri puhul. Aga filme kindlasti jah, tuleks tunduvalt rohkem, kui, kui oleks raha rohkem, see on selge, kas nad kõik nii suure publikuarvuni jõuaksid kindlasti mitt, pigem jääksid nad selliste traditsiooniliste vaatajate arvude juurde, mis kipuvad täna olemas, on 10000 natuke siiapoole sinnapoole ja vot siis tuleb juba omakorda küsida, et kas rahapaigutus on piisavalt efektiivne olnud, kuigi kultuuri, siis rääkida rahapaigutuse efektiivsusest ma hakkasin seda jutud tegelikult praegu rääkima, natuke selle tõttu ette heidetud ju kino on tunduvalt alarahastatud teatri üle rahastatud või täpsemalt, et teater on kolm korda paremini rahastatud kui, kui kino, oletame, et kui meil ei oleks teater nii hästi rahastatud, siis ei oleks ka neid näitlejaid kuskilt võtta. Neid näitlejaid hoitakse või, või ka toodetakse ju teatris kes kõik filmis mängivad kuni sinnamaani, et need lausa juba režissöör ja lavastaja langevad kokku. Te olete ju minister ainult seitse kuud, siis tulevad valimised. Kas see teadmine häirib teid ka natukene? Ei, ei häiri, kõigepealt olin ma enda jaoks nagu väga selgeks teinud selle, et kui lõpeb neli aastat kantsleri aega, siis ma igal juhul lõpetan, et ma ei, ma ei jätka kantslerina. Ehk oleks nii või teisiti lõpetanud kultuuriministeeriumis koos Signe kiviga, kui Signe Kivi oleks olnud ametiaja lõpuni ehk kuskil märtsi lõpuni kakstuhatkolm. Aga noh, seesama teadmine on nüüd tulnud uue ametiga kaasa. Ja see ei sega ega häiri küll kuskilt otsast, et olen töötu. Aga olete valmis hakkama, kui selline võimalustega. Eks see sõltub väga paljudest asjaoludest ja kindlasti üks moment on see, et milline on, on see uus koalitsioon, mis, mis tekib, kes on koalitsioonipartnereid ja palju üldse näiteks reformierakonnal valitsusse seal ei olnud, kindlasti sõltub see tervest reast muudest asjaoludest, mis on tõenäoliselt suhteliselt viimasel hetkel otsustatava teha seetõttu emotsionaalselt ja, ja ma ei oskaks neid võib-olla isegi täna sind keelduda ja välja tuua, ma pigem mõtlen sedapidi või arvan sedapidi, et käed-jalad otsas pead ka natukene ei ole veel päris temaatiliseks muutunud, et ehk töödikas. Jõulukuu on ukse ees. Mis seal kalendris stel kirjutatud jõulude ajaks on, kas jõulud on vabad? Tahaks loota, et nad on vabad. Praegu on sinna kirjutatud nelja päeva peale puhkus või isegi viie päeva peale puhkus? Ma ei tea küll, peaminister ei ole veel puhkuseavaldust rahuldanud või tõenäoliselt oma viisat peale kirjutanud, aga väga tahaks. Ta vähemalt ühe tütre kaasa ja abikaasaga ja minu suusatama. Jõuluvana tuleb kindlasti. Jõuluvanad kurdavad viimasel ajal, et täiskasvanute repertuaar on kuidagi väga kesine, et ikka aastast aastasse loetakse ikka samu luuletusi ja samad laulud kõlavad kuidas teiega on, kas uuendate alati oma repertuaari? Ei uuenda, te olete ikka Sänni lugejad, olen salmi lugeja lauluhäälega ei ole hästi vedanud ma mingil määral viisi peale, aga, aga ülesastumiseks on seda natuke liiga vähe. Kas siseneti ka jõuluvana teinud? Aastaid tagasi küll mitte, küll oma tütardele, aga sai sõbraga sai vahetatud seda teenust nii-öelda. Millal te viimati tantsisite, võin öelda, millal sa viimati tantsukursustel mis sel aastal eelmisel aastal ülikooli ajal ei käinud, tantsimas? Ei sai muidugi käidud ja selle tantsimisega nüüd nii väga halvasti ei ole, aga lihtsalt oli väga tore käia koos abikaasaga tantsukursustel näiteks õppisite kuuendaid, tantsi. Pigem sai valu. Aga ma jätsin küsimusele vastamata, tuletasid meelde ühe ühe kurva fakti. Ei olegi tükil ajal käinud? Tuleb minna, tuleb minna, jään vana-aasta õhtul saate tantsida inst. Loodan, et saab isegi varem. Siin hakkavad tulema sellised vahvad aasta lõppu, üritused juba ju õige varsti ja küllap mõnelgi tantsida saab. Mis tants kõige paremini välja tuleb? Oh seda nüüd küll väga raske öelda kursustel nägite, kuidas teil läks? Aeglase valsiga oleks päris päris mõnus tantsupõrandal olla. Täna, mil me juttu ajame, on esmaspäev ja kell hakkab varsti Kuusama. Kas nüüd lähete tööle tagasi või lähete koju? Kahjuks tuleb veel tööle minna, jah, kuna kuna reedene päev ja nädalavahetus jäid üsna vahele, siis jätkub seda veel nii töö juurde kui kujugi seda paberivirna, nii et esialgu veel tööle. Suur tänu teile, et tulite meie saatesse. Ma kasutasin vestluse käigus ka kuulajate küsimusi. Öelge, palun üks number ühest viieni, üks kuulaja saab siis aktiivse kaasalöömise eest väikese auhinna. Neli suur aitäh. Personal persoone, saate külaline oli kultuuriminister Margus Allikmaa persoone. Saate auhinna saab olev trikk Tallinnas, kes küsis, milline näeb välja kultuuriministri tavaline tööpäev. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.