Sajandi raamatute hulka kuulub ka Hans leeberehti valgus koordis ja sellest räägib täna Rein Veidemann. Minu ees on nüüd niisugune huvitav raamat nagu 1029. aastal vene keeles muidu algselt vene keeles ilmunud jutustuse valgus koordis ja selle autor on Hans leever ja loomulikult sellest raamatust sellest jutustusest rääkimine tundub teatud mõttes riskantne. Eriti selle põlvkonna lugeja seisukohalt, kes sai oma põhilise lugemiskogemuse viiendat aastalõpu 60-ni oli aastatel siis, kui toimusid suured muutused Eestis. Õhkkond läks vabamaks ja, ja, ja, ja praegune põlvkond vaevalt, et sellest jutustusest üldse midagi teab. Ometigi on see üks varasemaid kirjanduslikke nähtusi sõjajärgses eesti kirjanduses ja otseselt natukene nii öelda ilma õpetuse vihata, rääkida, kuigi kaanetanud mitmeid, kellele kulmud tõusevad kõrgele, kui kuulevad valgus koordisele või õieti nime ja, ja teised võib-olla teevad isegi Põldliku irve. Aga siinkohal ma tahaksin meenutada oma nii-öelda kaudsel viisil õpetajat Mihhail paktiini, kes on öelnud, et selleks, et kirjandusest üldse aru saaksime ja selleks on meil vaja kõigepealt mõista teost ja ja sellepärast, et midagi mingit hinnangut langetaksime, võib-olla püüaksime mõista siis selle jutustuse valgus, koordis tähendus nii omas ajas täna ja, ja selle paradoksaalsest meile väga paljudele, siis lugejatel on muidugi see leebe rehti jutustus, valgus koordis eeskätt kinnistunud mällu filmi valgus koordis Ühe Nõukogude Eestis esimesena tehtud filmi Türgi, kus valgus koordis peategelast või kangelast, kangelast või toona 100 kangelast. Paul Runget mängis Georg Ots ja sealt filmist on pärit ka meelde jäävad laulud, nii et võib olla väga paljuski see alguses koordis kujund on, seostub meil viimiga, aga mina siiski räägin sellest jutustusest endast. Nüüd, nagu ma ütlesin, juba see jutustus sündis 49. aastal ja oleks isegi märkamata jäänud, kui äkitselt poleks saabunud Eestisse teade kohta, et Hans leebe, need, kes oli ühtlasi ajakirjanik ja sel ajal, et Hans leebereti jutustus, valgus koordis esitatakse Stalini preemia saamiseks ja siis läks kohutavalt kiireks nädala jooksul. Lembit Remmelgas üks toona väga teravmeelne ja terava keelekriitik, meie tunneme teda rohkem küll vahverseduur šveiki, suurepärase tõlkijana, niisiis Remmelgas tõlkis selle kiiresti vene keelest eesti keelde ja nõnda sai siis sellest venekeelsest jutustusest määratud eesti kirjandusse saigi eesti kirjandusteos. Muide, paradoksaalne on seegi, et isegi praegu vaba iseseisva Eesti ajal kirjanduslukku tagasi vaadates me võiksime öelda, et on kolm teost, mida on kõige rohkem tõlgitud teistesse maailma keeltesse. Need on muidugi Jaan Krossi keisri hull Emil Tode piiririik ja nüüd nutab, mine ikka seesama valgus koordis, sest et omal ajal, kuidas Stalini preemia sai, siis hakati teda kibekiiresti, ütleme minu teada on tõlgitud teda ka kõige eksootilisemates keeltesse. Vist oli suahiili keel vietnami keelt igal juhul. Nii et see levis, nagu öeldakse, eesti kirjanduse esindusteosena levis väga paljudes maades. Võib-olla mõneski teatmeteoses on siiamaani eesti kirjandust tuntakse rohkem leebe lehti järgi, nii et selles mõttes teost alahinnata ei saa. Valgus koordis muidugi, süsi on väga lihtne ja omaaegne ja ta ongi tegelikult väga propagandistlik teos, kirjutatud täpselt oma aja ettekirjutustest järgi ja see on siis niimoodi, et selle teose süžee algab siis 40. aastal kulgeb aastaid 947 niisiis seitsme aasta jooksul ja need on muidugi pöördelised sündmused Eesti ajaloos, nagu me teame, siis Eesti okupeerimine, liitmine Venemaaga ja uue korra kehtestamine nüüd uus võim tulebki Eestisse, kuid mitte niivõrd revolutsiooniline, vaid lihtsalt ülaltpoolt. Ja nüüd hakkavad siin mõned väga huvitavad paradoksaalset, nimelt kes teost tähelepanelikult loeb, siis leeberet ongi seal vihjanud sellele, et uus võim, see on ette antud, see on ülaltpoolt. Nii et sellest võib järelduse teha. Piibeleht võttis omaks lihtsalt need mudelid, need mallid, mida ta oli omandanud Venemaal, kui ta veel noor oli ta muide Venemaa eestlane. Nii et sai oma koolihariduse ja ühtlasi ka kirjanduse esimese kirjandusliku hariduse ja needsamad mudelid tulevad temaga kaasa, ta on tegelikult oma põhiloomuselt ajakirjanik, leebe leht, ma pean silmas. Ja nüüd see sündmustik siis seostub siis selle uue, uue võimu tulekuga nimelt koordi külla nimelt valguses koordis. No me kohe saame aru, et see uus võim, see on see valgus ja seal konflikt siis tekib hea ja halva vahel väga stereotüüpne konflikt ja ja see halb on nii-öelda siis üks endine, kas Mart kurvest, kes on talu omanik ja, ja siis Johannes vao, kes on kehvike, aga ta mitte ka päriselt ei ole laastanud, nad kõik on siis sunnitud leppima selle uue võimuga ja kohanema sellega ja, ja see on päris realistlikult edasi antud. Nüüd aga tuleb siis sõjaväest Paul Rudd hinge ja Paul Runge. Tema nimelt hakkab siis ehitama seda uut elu seal koordis, ta võtab kohe endale ühel kurvesti mahajäetud talupojad on tal põgenenud ja samal ajal ühtlasi ka armub siis selle Johannes tütresse ainusse ja siis tekib niisugune armastuslugu, kuid see armastuslugu on muidugi puht Nõukogude toonase nõukogudemudelite järgi, sest seal ei ole niisuguse intiimse nagu menüüd kohtame, vaid see peab olema rangelt abielus ja on kõigepealt koos võitlus, võitlus meie rikka homse ja kommunismi nimel. Ja muidugi lisaks sellele on seal ka veel siis partorg muuli. Kummaline kokkusattumus muidugi meil praegu ka tegutseb üks väga aktiivne Kalle Muuli, aga siis oli seb partorg, oli niisugune tema nimekaim omast ajast ja temal aktiivne tegelane, kes siis pidi viimasele korrale kohaselt valvama, et nõukogude kord ikkagi külas kehtestuks ja lõpeb siis see sellega, et ikkagi tähendab, 47. aastal vaadatakse, et need taludepidamised enam sellisel kujul välja ei mängi ja otsustatakse kõik siis üksmeelel, roosi astuda, kuid see üksmeel muidugi on nii-öelda peale tehtud ja see tuleb ka seal välja, seal vahepeal on siis tegutsevad metsavennad, kes üritavad selle Paul Runge maja maha põletada, siis tuleb kogu appi, siis nad teevad koos viljalõikust augu, selle valgus koordis finaalis. Siis alustatakse ussisoo kuivendamist, mis tähistab nii-öelda uue nõukoguliku korra lõplikku kinnistumist Eesti külas ja lisaks veel sellele Ainole, Paulile, kes vahepeal on siis juba jõudnud kokku elada Nendele ja sünnib poeg. Ja siis, kui see Paul Runge on kusagil ära oma tööasjadega seotud, siis selle jutustuse lõpus Aino ootab Rauli koju, tema süles on laps ja, ja jutustuse viimane fraas kõlabki niimoodi ja sellel poisi näos oli väikene õrn imik oli tegelikult alles imik, selle imiku näol oli õrn naeruvirve ja ta oli, nägu oli pööratud loojuva päikese poole. No muidugi praegu muigame sellise lahenduse üles stereotüüpne ja isegi naljakas ja mõnes mõttes tagantjärele võib-olla see jutustus on isegi lõbus lugeda, kuid selles jutustuses tuleb tingimata tähele panna neid momente, mis teevad selle jutustuse igatahes väga põnevaks. Nimelt seesama Paul Runge dema joonisest, tema karakteri juunises tuleb esile väga palju arheotüüpset eesti talupojale ja seetõttu võib-olla ka üks põhjus, miks omal ajal jutustus valgus koordis ega teda loeti ikkagi väga palju Eestis ja ikka film tehti ja film sai lähedaseks. See oli just nimelt tänu sellele, et need eesti talupojaelule omased reaaliad polnud veel kuhugi kadunud ja neid oskab Hans leeberet siiski väga hästi edasi anda. Paul Ruudi on väga monumentaalne kuju ja mõndagi tema joonises meenutab tema kandilises olekus, meenutab isegi mata peene Vargamäe Andrest ja Buddy, kui ma loen seda uuesti üle, ikka ma mõtlen, et see on nagu oleks mari vargamäe mari ka jõulise hoiakuga, ehk siis needsamad eesti talupojast stereotüübid ja juba ei räägi sellest, et tegelikult selles jutustuses on üsna täpselt edasi antud kogu toonane veel maa olustik ja kõik see sebimine, need konfliktid, need tunduvad nii kunstlikud, et see, kes loeb sellest mööda, näeb, et siiski ka sel ajal veel nii-öelda mälestus sellest heast eesti ajast, ainult et ta oli sellisel väga veidral kujul sisse pakitud niisuguse propagandistlikkust teosesse. Nii et me võiksime öelda, et mõnes mõttes see valgus koordis on väga kakofoonia tooniline jutustus aga selle kõrval, et ta on oma aja märk. Kui me tahame mõista, kuidas see vägivaldne nõukogude kord Eestis juurduma hakkas, siis me peaksime seda lugema, aga teiselt poolt see romaan peegeldab ka neid omamoodi neid pingeid, neid mööndusi, neid kunstlikke vajadusi, neid seotusi, millega Eesti kirjanikud või ka ajakirjanikud kokku puutusid. Kõigi nende aastakümnete jooksul, mil Eesti oli alla heidetud Venemaale rääkis Rein Veidemann.