Saatega lastetuba jätkab nüüd Reet Made. See saade oli esmakordselt eetris möödunud aasta juulikuus. Lastetuba. Röövlitüdruk Ronja elas kõrges mäe lossis ja ümberringi ulgusid tuuled. Kõik oli muinasjutuliselt fantastiliselt ilus ja kohati päris hirmus ka. Kas teile Aino Pervik on meeles veel oma sünnikodu? Rakveres? Ei, mind toodi sealt kaheaastasena ära ja ma tean temast sellest sünnimõjust nii palju, et see jäi raud tee äärde. Vist oli see pikk tänav, aga ma võin eksida. Sealsamas lähedal muuseas, sündis ja kasvas Ralf Parve, aga seda ma olen hiljem teada saanud. Ja kuivõrd minu vanaema elas kare pal, sinna pääses Rakvere kaudu, meie elasime Tallinnas siis me igal kevadel sõitsime sinna Rakverre ja mulle alati näidati seda maja. Nii et nii palju oma teo on ainult, aga ma väikese tüdrukuna, nagu ma siis olin, ei ole päris kindel, kas ma alati just seda õiget siin, aga ma teadsin, et vot nüüd tuleb see Rakvere kodu, mõtlesin seda huviga. Kuni me siis jõudsime Rakvere jaama, sealt sõitsime bussiga KarePole ja vanaisa oli meil tavaliselt käruga vastas, sest me läksime terveks suveks. Ja meil oli palju pakke kaasas, kohvreidesse liuks. Vitstest punutud suur pesukorv, seal olid ka asjad ja vanaisa paninat kärule. Ja viis madi põllule, see oli vanaisa talu tabas, tehke, nimetaks, ühesõnaga vanaisa kohanimi. Ja seal ootas siis vanaema. See oli igal aastal äärmiselt meeldiv saabumine. Kui te hakkate iseennast tagasi mõtlema, kas tuleb meelde see hetk, kui te ennast esimest korda päris ise mäletate? Jah, tähendab, ma ei oska. Julgen nüüd öelda, kas, missugune nendest mälestustest, mida ma väga varasest lapsepõlvest mäletan? Kõige esimene on. Igatahes ma mäletan, et ma istusin väikese jalgpingi peal. See oli siis ilmselt suvel, mul olid põlved paljad ja, ja ma vaatasin äkki imestusega, et mul on põlved. Ja siis ma mäletan ühte korda, mis oli meie perekonna jaoks küllaltki pidulik. Mu isa nimelt õppis siis veel edasi, kui mina juba olemas olin. Ja ta tuli Tartust viimastelt eksamitelt ja me emaga läksime talle jaama vastu. See oli kevadine aeg, mul oli punane kleit seljas. Ja Me läksime läbi noh, ilmselt niisuguse rohtu kasvanud välja või lagendiku, nii et rohi ulatus olla peaaegu. Kui just mitte lausa üle pea, siis mina kindlasti. Ja ma mäletan, kui Iraanselt väsinult seal juuresid, isa tuli ja, ja kui rõõmsalt, siis meie tänavast oleksime selle väga kena vanad alles võisid olla. Nagu võrds oli. Rakveres kolisime Rakverest ära siis, kui ma olin kahe aastane. Ma usun, et ma olin siis vist kaheaastane. Sest ma olen aprillis sündinud. Ja kuivõrd see oli kevadine aeg. Nii see võiski olla. Isa õppis arstiks. Ei saa, ka, oli keerulisem lugu, isa oli tsaari armees. Velskriks õppinud kuskil Pristli Dovskis oli mingi niisugune. Nõndanimetatud ruudu, velskrite koolitus ja kui ta sealt ära tuli, siis ta alguses töötas natuke aega. Ühes Rakverelähedases mõisas viinapõletajana aga see töö talle ilmselt ei sobinud hästi. Ja ta hakkas velskri kino töötama. Aga need ruudu velskrid ei olnud siiski nii hea koolitusega. Nii et ta leidis, et tal on vaja edasi, keda ta lõpetas õhtukeskkooli Rakveres. Ja siis ta oli Tartus sellisel koolitusel, mille tulemusena temast sai nõndanimetatud kooli velsker. See on nüüd tänapäeval noh, niisugune võõras ja unustatud asjaga. Need kooli velskri olid võrdlemisi iseseisvad, et nad ei olnud ju mitte vorstid, aganad töötasid minu teada enamasti ikka üksinda nagu arsti koha peal, siis tol ajal ilmselt ei olnud neid arste nii palju ja siis iso seal Rakveres velskri jätkas, aga, aga ilmselt pakuti tolla Tallinnast töökohta ja ta tuli Tallinna edasi kus me elasime siis neli aastat ja sealt läks isa edasi meie temaga koos muidugi Järvakandi tehastesse, kus ta töötas, kohv, iseseisva meedikuna seal. Maininud, et haridus oli teie kodus väga tähtis. Et nende hariduse juttude sees te olete päris üles kasvanud. Ja see on õige küll, sellepärast et nagu mu isa oli, ta oli küllalt vana mees, siis juba üle 40, kui ta Rakveres seda õhtukeskkooli lõpetas ja ma hiljem olen vaadanud ta raamatuid, seal oli ikka täiesti niisugune range programm, näiteks seal õhtukeskkooli, seal ikka ladina keel ja ja muudest saksa keel ilmselt ja kvartali seal tsaariarmees alguses aega teeninud ja velskriks olnud, siis ta rääkis ka väga hästi vene keelt. Pilt. Ta muuseas tegi kaasa ühes niisuguses ettevõtmises, nagu ta peaks vist sanitaarrongi-iks nimetama või Salib Scotku vastase võitluse rong, millega tsaariarmee meedikud sõitsid Mansuurias ringi. Vaktsineerisin inimesi ja sealt tal oli väga põnevaid mälestusi. Kas isa oli teie jaoks lapsepõlves väga tähtis vigur? Oli küll isa ja ema, mõlemad olid aga tähtsad. Meil oli tegelikult hästi niisugune üksmeelne sõbralik perekond. Ema oli, millise haridusega. Ema suureks õnnetuseks ei saanud õppida, nii palju, kui ta tahtis. Ta ei saanud keskharidust. Ta Elem heitis endale ette, et ei olnud küllalt visa, et oleks ise nagu püüdnud edasi õppinud. Tegelikult oli niiviisi, et. Tema kodus minu vanaisa, kes oli küll väga niisugune arukas ja meeldiv mees, aga aga siiski möödunud sajandi inimene ütles, et pojale tuleb anda haridus, aga tütred lähevad mehele. Ja nii see siis oligi, poeg säigi hariduse pojast sai hiljem väliskirjanduse professor Tartu Ülikooli süljemata. Aga samas selline kirjanduse maailm või raamatute maailm, see oli. Kodus täiesti olemas jah, ei teeninud just eriti väga palju, nii et meil ei olnud oma raamatuid aga palju, aga tollal oli väga oluline asi, oli raamat kogu. Ja ma sattusin kuue aastasena Järvakandi tehastesse ja seal oli haridusseltsi raamatukogu, mida ma aga suure soojusega mäletan ja oli ka kooli raamatukogu. Ja kuivõrd siis kohe tuli sõda peale sinna uusi raamatuid juurde ei tulnud, aga, aga neid vanu raamatuid oli ka küllalt palju ja sellele kooli raamatukogule vähemasti mina tegin külluks seitse ringi peale, sealt lugesin aina järjest samu raamatuid ja seal oli küllalt hea lastekirjanduse raamatukogu, seal olid eesti autorid, seal oli lasteraamat, torkad, tähed, seeria kuldne kodu, looduse kuldraamat. Ja noh siis ka selliseid väljaspool sarju ilmunud raamatuid. Seal olid aastakäikude kaupa olid köidetud ajakirja laste Rõõm ja need olid äärmiselt meeldiv lugemismaterjalid olid väga räbalad. Et ma peaksin rääkima lähemalt üldse sellest koolist, see oli väga väike, koondisel olid liitklassid. Ma ei oska ütelda, kui palju lapsi selles koolis oleks võinud õppida ka selle kuueklassiline kool, kolm liitklassi. Ja mulle tundub, et kui mina kooli läksin, seal oli okei kuus seitse õpilast vist selles esimese klassi osa, siis vastavalt klassiosa oli sealjuures. Ja kolm õpetajat meesõpetaja kooli direktor ära särekannu siis oli seal proua Mikiver ja proua proosapits. Ja minuga tegeles vist kõige rohkem provomi kiiver, tal ilmselt siis esimese klassijuhataja ja ta andis kõiki aineid. Õpetaja Särekonnast on mul meeles, et ta oli vanapoiss ja ta armastas väga kõnelda ja ta pidas kõigil kasugustel aktustel ja emadepäeva tööbidasta pikki kõnesid. Tõenäoliselt need kõned ei olnudki nii pikad, aga lapsed olid väikesed ja me seisime püsti ja siis oli nagu natuke tüütu kuulata. Ja need kõned olid tolleaegse tava järgi väga patriootlikud ja ma usun, et seepärast ta vist küüditati Ki Kasonal. Isa ja vanaema juures sai ikka edasi käidud. Jah, me käisime vanaisa vanaema juures kellel oli täiesti äärmiselt ilus, kena niisugune suure õue ka koht, kuhu mahtus vanaisa ja vanaema talvemajas Elena töörisid suveks välja. Siis oli seal väike saun köögi ja saunakambriga, seal nad elasid siis suvalise siis ehitas vanaisa minu onule väikese suvila ja meile väikese suvila. Ja need ei olnudki väga hästi. KOV-kõik oli suurte mändide all ja seal meie suvila juures, see oli kõige rohkem mere pool, sinna kostis merekohinat mändide kohin koos niimoodi, et see oli nagu see Karepa hääl minu jaoks. Seal olid maasikapeenrad. Vanaema tegelikult müüs maasikaid suvitajatele, aga sealt ikka jätkus mullaga maasikaid ja. Täiesti kena ilusa oli ärgata hommikul. Niiviisi köögilaua peal oli suur savikausitäis äsja nopitud maasikaid. Mu vanaema, et meil oli ka suitsuahi, kus ta suitsutus suvitajat Ta jaoks kala suvitajad ostsid kaluritel kala ja tõid siis vanaema juurde. Ma ei ole sellist suitsuahju mujal näinud, see oli ehitatud mingi rändava kalakaupmehe projekti järgi. Ja siis ma mäletan, ten, kui hubane oli, oli istuda seal vanaema kõrval, kui vanaema Lepacci sinna suitsuahju alla pani. Kalad olid siis üleval niisugused, et lükati sahtliga sinna ahju ja vanaisa siis oli see, kes need äppiday. Mu vanaisa oli tegelikult Ta olnud Lähis-Idameremeestel kipper, tal oli kolme mehe peale kokku oli neil üks väikelaeva laeva nimi oli pri Kiius, sellega nad käisid Helsingis. Olulised vist esik kartuleid sinna, mitte oma kartuleid siis vaid sealt ümberkaudsete talumeeste kartuleid vaata käisse olla. Tsaariajal ja ema on jäädvustanud mulle, kuidas ta näiteks tuli õhtul hilja jõudis koju stel juba tollist läbi tulnud, sellel ei tohi ega ahju. Ja siis ta seisis keset põrandat ja vanaema salmis tal pikkade aluspükste paelad lahti ja siis hakkas sadama kohvi juurde. Et need olid toodud salakaubana kaupa piirituseveoga minu vanaisa tegelnud piiritusevedu oli rohkem seal Käsmu ja Võsu kandis. Need olid siis emapoolsed, need helid, emapoolsed, isapoolne, vanaema vanaisa oli surnud juba selleks ajaks, kui mina sündisin Elvas, pühe oma poja juures. Umbes 10 kilomeetrit Vaiga veidikese vahem maa poole. Me käisime tal külas muidugi, aga ta oli väga vana juba ja tavaga lastega ei tegelnud. Kas emapoolne onu Villem Alttoa, kes oli siis naabersuvilaomanik, kas tema tegeles? Mitte eriti just teda ennast seal nii väga tihti ei olnudki, noh näiteks mäletan niisugust korda, kui nad olid mu onu naisega Prantsusmaalt selliselt suviselt Prantsusmaa reisilt, kui huvitav siis kõik kuulasid niimoodi haarata, ainult selline põnev, kuulatab. Temal ei õnnestunud seda kirjanduse pisikut süstida. Ei, ei, see oli mul veres, ilmselt ma lihtsalt armastasin kohutavalt lapsena lugeda, ainuke laps, nagu ma olin siis raamatud olid mu suured seltsilised. Sest tollal ju televiisorit ei olnud. Saksa ajal korjati emel raadiot ära. Oli küll Järvakandi tehastes kord nädalas, Eli kino, aga noh, seekord nädalas. Tähendab, see oli laupäeval ja pühapäeval ma käisin mõlemad Päeval ühtestasema filmil vaatamas. Rääkige natukene oma lapsepõlvesõpradest ka. Naabermajas oli mulla üks väga hea sõbratar klindaali, tema nimi oli minu arust natuke noorema üks maja edasi, veel oli Helve, kes oli veelgi noorem, aga me saime väga hästi läbi. Ja siis olid muidugi mu koolikaaslased ei elanud ju ka kuigi kaugel. Ma pean ütlema, et seal Järvakandis päris alguses, kui me sinna läksime, oli minu vanemate jaoks natuke niisugune veidi eriolukord. Ema oli pärit rannakülast ei saali kah noh, väga palju liikunud ja näinud inimene ja siis me olime elanud Tallinnas ja me olime kuidagi nagu niisugused demokraatlikud ise, ametki oli ju selline, eks ole, velsker või sihukene meedik käib, annab ju igaühele abi. Aga Järvakandi oli nagu väike vürstiriik. Seal oli klaasivabrik ja selle klaasivabrik. Klassidesse jagunenud nii, et seal oli sakste majad, ametnike majad, barakid, jama, naasula barakid olid kõige madalam seltskond, kes seal elasid. Siis tuli vana asula, siis olid ametnike majandi sakste mehed, nendele kaks tükki vist. Mitmekorruselised küllalt suured majad seal elasid siis nagu tipud ja mina tohtisin kõigi lastega mängida, Malin kõigi sakste majade poolt nagu aktsepteeritud, aga samas ma käisin ka Barakides baraki lastega mängimas. Aga minu sõbrad ei tohtinud omavahel sugugi kõik mängida. Mul on küll eredaid mälestusi sellest. Noh, kui sa siiski niisugusest hoitud ja hoolitsetud kodust ostud sind sellisesse barokituppa sisse, kust läheb kohe talvel. Ja noh, see vahel ka, ma ei tea, kus läheb kohe, oks läheb kohe elutuppa ja kui siile voodit magatakse põrandal. Kus isa ja ema on natuke imelikud. Ja lapsed on ka kuidagi niisugused kõhnakesed ja. Mul oli seal üks klassikaaslane, Agnes oli ta nimi, tal oli palju õdesid, ma täpselt nagu ei mäletagi, kus neid oli neli või viis tükki. Ta isa, ma ei mäleta, ma mäletan aga täie maade emale niisugune väikest kasvu ja ta nisugune kahvatu verevaene ja ta kui Hartman õhtupoolikut ikka seal käisin pärast kooli. Siis ta istus enamjagu laua taga ja joonistas ja värvis vesivärvidega. Ja ma olen hiljem mõelnud, et mulle pööraselt meeldisid ta pildid ja tema lastele muidugi ka tulid sihukesed romantilised, tegelikult oli naivistlik kunstnik. Ja ma olen nagu mõelnud hiljem selle peale, et. Aga ta lihtsalt polnud võimalusi. Nii pööraselt tahtis joonistada ja maalida, ilmselt oli see tal ka teatav niisugune. Esscopistlik selline eluhoiak nagu maalides losse ja kaugeid maid vahelda joonistades. Viletsusest siis oli veel üks veel kõige madalam ühiskonnakiht olid need, kes tulid suvel turbarabasse tööle, Järvakandi klaasivabrik ehitati nimelt keset turbarobot oleks kütus kohe lähedalt võtta ja need tulid Peipsi äärest ja nad olid minu mäletamist mööda, nad olid venekeelsed. Igatahes laupäeviti ja pühapäeviti käisid nad karmoškad ka meie sees ja teised nagu taga. Siit ei saa lauldes mööda asulat ringi. Ja seda ma mäletan veel ka, et kui nad olid läinud, siis minu isa ja minu õpetaja, proua proosa vici mees, kes oli keemik, kahekesi gaasitasid need barakid üle lihtsalt. Kas suguste putukate hävitamiseks. Kuna me oleme kirjaniku lastetoas ja oleme osa saanud teie lapsepõlvest, Aino Pervik, siis ei saa kuidagi kiusatusele vastu panna, et küsida, et millal te siis ise ikkagi kirjutama hakkasite, kas esimesed katsetused olid juba lapsed? Ja esimesed katsetused olid lapsepõlves, ma kirjutasin luuletusi, tulid kassist ja siis nad olid patriotismist suurest sügavast eesti patriotismist, sest minu esimesed kooliaastat jäeti esimene kooliaasta ja ja noh, üldse see oli niisugune segane aeg, kus see Eesti patriotism oli äärmiselt kõrgel esimesel kooliaastal. Igatahes me olime kõik nii. Saksa pika orjastamis perioodi vastu ja selle seitsmesajaaastase orjapõlve vastaja olime niisugused tõsised, tugevat noored, Eesti inimese hakatused. Suureks kurbuseks. Minust kodutütart ei saanudki, sellepärast et lihtsalt aeg sai ümber. Kodutütreid enam ei olnud sellel ajal, kui mina oleksin kodutütreks võinud hakata aga pioneeriks ma kohe ei läinud. Kas mõnd kirjatüki, mõni ajaleht või Raagadrikkis, kus Hill? Ta lihtsalt ei olnud nii initsiatiivikus sealt Järvakandi rabade keskelt ja ei saatnud kuskile neid. Hiljem suurema koolitüdrukuna. Ka mitte, no siis oli saksa ajal polnudki niisuguse lasteajakirju. Mul käis küll mingi saksasugune noorte ajakiri, aga ausalt öeldes ma isegi ei mäleta, mis selle nimi oli järel mul need muidugi ka ei ole, sellepärast et päris vene aja alguses, kui tulid need küüditamised ja kõik, siis me tegime suure inventuuri oma peres ja põletati selliseid Saksa propagandistlik väljaandeid, mis sattusid meile. Ja ka isa vabadussõjaaegseid pilte, millest mul on tegelikult väga kahju. Aga isa oli soomusrong, kapten, irve peal majandusjuhataja ja ma mäletan silma ees küll mitut pilti, kus ta seal istus selle naljaka soomusrongi sihukese lahtise platvormvaguni peal koos teiste meestega. Vagonett pilt ei ole enam alles. Kui proovida meie saate lõpetuseks üsna lühidalt kokku võtta, on mõtet. Et mis teie enda arvates olid need mis kujundasid teie lapsepõlvest teid saamaks just selleks inimeseks, nii nagu te need täna täiskasvanuna olete. Ma arvan, et esimeseks tuleks kindlasti mainida seda, et nii isa kui ema ei olnud saanud küllalt head haridust, sellist, nagu nad oleksid tahtnud, neil ei olnud võimalik pida. Ja see hoiak oli nii tugev see hariduse iha. Et see kandus minusse edasi ja ja see ei kindlasti väga oluline. Ja siis teiseks, oli meil niisugune kena, sõbralik. Eesti puhas Eesti kodu kus ei olnud mingeid kahtlusi selles, kas hea olla üldse tasub või ei tasu. Ja ma usun, et ka see, kuidas mõisaravis haigeid ma tahtsin ise ju ka alguses arstiks saada, tohtisin istuda hambulantsis vastuvõtu ajal madi tasakesi nurgas ja vaadata, mismoodi seoti haavu ja klaasivabrikus oli palju haavu. Ja olin mäletan ühte korda isegi, kus ma olin täiesti vajalikuks abiks koos emaga kui kuskil nisu ajal tootjaks mees, kellel olid veresooned läbi lõigatud ja kes oli suremas. Aga kuidas jäi minu minu meelest teie ellu? Kuidas oli siis mulle seda ei öeldud kus veri nagu Porscus sealt käesoontest välja ja ja see, kuidas iso siis tohutu kindlameelsuse ja ja kogemusega ja teadmisega ja, ja noh ma ütleksin, harmisel, turvaatsejana seal talitas, see oli ka väga oluline. Laustaja tuba. Oma lapsepõlvest jutustas Aino Pervik. Teda küsitles reetmade.