Kordame saadet luuleaias, see on vene poetess ist Marina tsetajevast lindistatud 1982. aasta sügisel. Aeg on tõtanud ja saate autorite, Estonia teatri orkestri viiuldajat. Reet seina ei ole enam meie hulgas. Aga säilinud helilint, mida kohe koos kuulama hakkame on tunnistuseks ühele suurele kiindumusele luulearmastusele, mis elab kauem kui selle kandja ise ja toob valgust meiegi tänasesse tuppa. Hommik läbi jahedalt valla. Kergelt su jalge mõõdab maad. Lodi libiseb alla mööda okkad sõnu, tahtmatuid, helli, kordad hääletul suul. Väljadel kusagil Kelly helistab, tuul. Mõis ehk luhtadelgi liigub. Või ollakse rehele teel. Kellelegi elusse pilgu heitis, su meel sinendab õhk läbi puie. Rehe all hääled ja hüüdkevadet. Sügise muie tervitab nüüd lahti on teed. Kuid ei rauge ometi ohkamast, hing. Issand kui kauge. Kui kauge on lapsee ja kullane ring? Ütlen ma, et kõnnin luuleaias. See on samaaegselt nagu mingi vana mõisapark ja kultiveeritud iluaed. See on niisugune imeline mets. Ta on nii kodune ja ühtaegu lõputu. Olen seal viibinud alati ja ei lahku sealt päriselt kunagi. Vene luulet on tore avastada enda jaoks. Puškini ja Lermontovi, nemad olid kõigepealt Nemad, moodustavad selle pargi põhilised puuliigid ütleme, tammed ja pärnad. Aga järk-järgult hakkad märkama üha uusi haruldasi puid ja lilli kellest siiani oleks nagu kinnisilmi ja tamme ning pärna kohinast liiga hõivatuna lihtsalt mööda kõndinud. Nii olen enda jaoks leidnud twitševi ja paratõnski Aleksandr bloki Jaanreibieley Ahmatova ja nüüd viimane leid nagu imelill kelle nimeski minu meelest on lill marinatsetajeva. Aga tema eesnimes on meri. Marina ladina keeles mere Merine mereni. Oma nimes nägi noorpointis ise endale tähendusliku kui ta kirjutas luuletuse duša iimia paka Agniaami Smi otsa pao duša news Nyod pakkuja. Naiimja. Saate alguses kõlas luuletus sügist arussas Ellen Niidu tõlkes. Kahjuks aga tule kohe öelda, et eesti keelde ei ole tsetajeva luulet peale mõne üksiku juhusliku erandi üldse tõlgitud. Ja sellepärast lubatakse luule näiteid esitada poeedi emakeeles. Ma ei suuda kiusatusele vastu panna ja tahaksin praegu raadio juures olevatele vene luulesõpradele lihtsalt pisut edasi anda. Osakese minu viimaste aastate suurimast luuleelamusest. Arvan, et on nii mõnigi, kellele Nimitsetajeva kuigi palju ei ütle sest ega tema teoseid just iseenesest meile naljalt ette ei satu. Nii toimus minugi esimene kohtumine temaga üpris juhuslikult. Kui 1980. aastal tähistati Aleksander bloki sajandat sünnipäeva, ilmus literatuurne Gazetas taeva luuletus tsüklist luuletused plokile mis mind lausa lummas. Yiniat vajo kitsav rukki. Praegu on minu ees laual Poeedi õe Anastasiades taeva mälestusteraamat, mis aitab meil pilku heita luuletaja elukäigule ja kujunemisele. Ja kaks mahukat köidet, Marina tsed taeva valitud teoseid. Esimene sisaldab luuletusi ja poeeme. Teine proosaloomingut. Jah, ta kirjutas ka proosat, kuid tuleb kohe öelda, et see proosa on samuti nagu luule. Anastasija tsetajeva õest kaks aastat noorem on praegu elus. Olen kuulnud, et ta suvitab igal aastal Eestis ja kõrgele sellele vaatamata ikka veel kirjutab. Tema mälestusteraamatus on juttu õdede lapsepõlvest ja noorusest. Piirdume meiegi siis täna noorpõlve luuletustega, sest pean ütlema, et ma ei ole neid hilisema perioodi omi küll veel nii omaks jõudnud, lugeda nendest teistele midagi rääkida. Raske ja keeruline on ta, see 20.-te ja 30.-te aastate taeva nõuaks mõistmiseks palju paremat Lääne-Euroopa kirjanduse tundmist, mütoloogia, piiblisüžeede tundmist. Ja muidugi head vene keele oskust. Tuleb võtta sõnastik, appi, igasugused kommentaarid ja kui siis midagi hakkab selguma või koitma siis on rõõm seda suurem. Noorpõlve luuletustega on lugu teine, nendest tuleb vahetu elamus. Näiteks siinkohal kaks luuletust, mis on pühendatud väikesele tütrele Aliale. Preljeestnessased Annie jastanud letsi, pea, dominaniem. Marina ja Anastasia nagu lapsepõlves kutsuti muusia ja aasia kasvasid läbinisti vaimses õhkkonnas mis igati soodustas andekate laste arengut. Nende isa Ivan Svetajev oli kunstiteadlane, Moskva Ülikooli professor, luges ka kõrgematel naiskursustel kaunite kunstide ajalugu. Tema elutööks sai Moskva kunstimuuseumi praeguse Puškini nimelise muuseumi rajamine. Ema marjatsetaeva oli saanud samuti väga hea hariduse. Ta valdas vabalt nelja võõrkeelt. Ta oli igati oma mehele abiliseks, tema töös aitas kirjavahetust pidada ja saatis oma meest paljudel välismaa reisidel. See nimetatud muuseum oli algselt mõeldud maailma kunstiaarete tutvustamiseks vene kunsti õppijatele. Ja nii siis reisitigi ringi Itaalias ja teistes maades, kus olid kuulsad ettevõtted, mis tegelesid antiikskulptuuridest koopiate valmistamisega. Et seal siis tellida neid koopiaid muuseumi tarvis. Marjatse taeva oli õppinud maalikunsti ja klaverimängu. Ja tütar meenutab, et nende majas kõlas alati muusika. Ema klaverimäng. Juba hiljem täiskasvanutena, kuuldes klassikalist muusikat, meenutasid selles oma ema klaverimängu. Beethoven. Haydn, Mozart, kriig, Suuman, šopäen. Seda oli ema mänginud kunagi. Ka väikesele marinale hakati klaverit õpetama varases lapseeas. Ema oli väga uhke tema edusammude üle ja lootis, et temast tulebki pianist. Kuid Marina klaveriõpingud lõppesid, kui ema, kes haigestus tuberkuloosi, suri, jättes lapsed orbudena maha. Marina olid siis 14 aastane. Lugema õppis Marina juba kolme-nelja-aastaselt. Väga varakult hakati õpetama võõrkeeli ja lapsed avastasid võõrkeelte õppimisel. Isesuguse võlu, mingi niisuguse erilise armastuse sõna kui sellise sõna vastu. Sõna kõla vastu, mis jäi eluks ajaks. Kui ema haigestus, reisis perekond lõunasse, Vahemere äärde teda ravima. Siis algaski Marina ja asja elus väga vahelduv ja sündmusterikas aeg. Kolm aastat elasid nad erinevates maades, alul Itaalias, hiljem veetsid Šveitsis ja Saksamaal ja õppisid vastavalt siis erinevates pansionides omandasid nõnda mitu võõrkeelt, nägid maailma ja väga palju mitmesuguseid inimesi. Aga nüüd ma rutasin oma jutuga pisut ette enne seda kõike ema haigust ja neid suuri muresid ja suuri reise. Oli idülliline lapsepõlv vanas Moskvas. Kodus valitses armastuse ja kuidagi eriline niisugune oma esivanemate austamise ja mälestamise õhkkond. Ema luges lastele lõpmata palju ja jutustas neile palju. Millest kõigest need jutud olid vahel muinasjutud küll legendid Lorelei eest ja näkineidudest, ajaloost ja, ja ka tolleaegsetest päeva, sündmustest, Treifüüsi protsessist, puuride sõjast ja kõigest sellest püüdis ema lastele sisendada headust ja kaastunnet nendele, kes kannatavad ja sellist õiglustunnet suved veedeti ok, väärses väikeses tarussa linnakeses või õieti suvilas seal linna lähedal. Siit jäi hinge looduse ilu üldse vastuvõtlikkus ilule ja oskus rõõmu tunda väikestest asjadest niisugustest, mis meile kõigile on iga päev olemas. Ja üldse suur vahe on selles, et kõik inimesed ei oska ega taha leida enesele õnnehetki kas või vikerkaarest või rändavatest pilvedest või lihtsalt kaunist maastikust või mõnest päikeses hiilga pärast vihmatilgast okkal kas või see oli õnnelik aeg. Nii kirjutab Ikaze Anastasija tsete vaeva, et ei kujutle õnnelikumat lapsepõlve, kui suveta Russas. Nad kandsid seal lihtsat riietust ja neile oli omane üldse põlgus igasuguse toreduse ja luksuse vastu. Aga lapsepõlv ei olnud ainult idüll. Siingi olid ju oma mured ja kolisioonid. Marinal oli kirglik loomus, temas oli võitlusvaimu, kui ta midagi armastas, siis seda kogu oma olemusega hingejõuga. Loen õe mälestustest, kuidas Itaalias? Vaimustus Marina revolutsionääridest, no need olid Venemaalt välja sunnitud rändama venelased, kellega ta seal kohtus. Hiljem tuleb tal suur Napoleoni vaimustus. Napoleoni kultus võiks isegi öelda, kui ta kõik oma toa seinad riputas Napoleoni pilte täis ja uuris igalt poolt, mis ta vähegi ainult Napolionist teada kusagilt sai. Anastasija tsetajeva kirjutab, mulle tundub, et mitte üheski teises Marina lapsepõlvele pühendatud luuletuses ei tule nõnda hästi ilmsiks tema iseloomu olemus kui ühes, mis on kirjutatud juba hiljem. Lapsepõlve mälestus Ena. See ei ole hüperbool. Nii ta tundis, nii ta elas, iga tema päev oli pidupäev, tema tahtejõupidupäev tulvil kokkupõrkeid ja muresid. Dior nad koolas kiibel dis. Õppinud niisiis juba väga väikese lapsena lugema, tulid Marina ellu raamatud, lugemine, kirjandus, see saigi ju tema elu sisuks. Hiljem õppis ta Pariisis põhjalikult prantsuse kirjandust ja tema lugemus on tohutu ja väga laiahaardeline. Aga lapsepõlves tuli lugeda suurte inimeste raamatuid salaja ja sellest, kuidas tuli Marina ellu Puškin alul niimoodi pisikese tüdrukuna salaja loetuna ja omamoodi aru saaduna. Ja sellest jäi armastus kogu eluks. Sellest armastusest Puškini vastu, mis algasid juba nelja viie aastasena on ta kirjutanud kolmekümnendail aastail emigratsioonis võrratu mälestusraamatu moi Puškin. Ja nüüd sellest raamatust tahaksin ma rääkida veel eraldi ja eriliselt, sest see on minu jaoks luuletuste kõrval teine, niisugune lausa vapustav elamus. See mõnekümne lehekülje pikkune proosateos on ise nagu luuletus mida tahaks kasvõi pähe õppida. Punases toas oli salapärane kab. Kuid enne salapärast kapi oli midagi muud. Ema magamistoas oli pilt, duell. Lumi puude musta tooks araod. Kaks musta meest talutavat kolmandat käe alt, hoides ree poole. Aga veel keegi üks teine eemaldub. Talutatav on Puškin. Eemalduja tantis. Dantes kutsus Puškini duellile, see tähendab, meelitas ta lumele ja seal mustade raagus puude vahel tappis ta. Esimene, mida ma kuulsin puskinist, oli see, et ta tapeti. Pärast sain teada, et Puškin on poeet tähendab teisega prantslane. Ta vihkas Puškini sellepärast, et ta ise ei osanud luuletusi kirjutada. Kutsuste duellile, see tähendab, meelitas lumele ja seal pista. Puškin oli minu esimene poeet ja minu esimene poeet tapeti sellest ajast alates. Ja just sellest hetkest, kui puski minu silmal Naumovi pillil tapeti. Jagasin maailma kaheks poeet ja kõik teised. Ja valisin poeedi enda kaitse alla, võtsin ma poeedi kaitsta poeeti kõigi eest, ükskõik kuidas nood ka riides oleksid või mis nime nad kannaksid. Enne Naumovi duelli oli koidik, millest kasvas välja või millesse kadus seda oma õlgadega lõhestades otsekui ujuja jõge. Must mees. Kõigist pikem ja kõigist mustem, langetatud päi kübar käes. Puškini mälestussammas. See, mis seisab igavesti vihmas lumes. Aga kuidas ma näen neid lumest koormatud õlgu kogu Venemaa lumedest koormatud ja tugevaks saanud aafriklase õlgu seisab seljaga vastu koidikut ja tuisku. Ja kas tulen ma või lähen, seisab ta kübar igavesti käes. Tema nimi on Puškini mälestussammas. Kui oli jalutuskäigu sihke piir Puškini kuju juurde Puškini kuju juurest, Puškini kuju oli jooksu sihtpunkt kes jookseb kiiremini Puškini kujuni, ainult asjanyanya lühendas vahel lihtsuse mõttes noh, Puškini juures istume, millele järgnes alati minu pedantne parandus, mitte Puškini, vaid Puškini kuju juures. Puškini kuju oli minu esimene kauguse mõõt. Nikitski väravatest, Puškini kujuni konverst, seesama igavene Puškini verst, tontide verst ja talvise tee verst. Puškini, kui oli üks kahest Igapäevase jalutuskäigu sihist kas patriarhi tiikide või Puškini kuju juurde ja mina helistasin Puškini kuju, sest mulle meeldis valge jaki hõlmad avali tema juurde joosta, siis ümberkuju käia, siis aga pea kuklas, vaadata musta näo ja mustade kätega hiiglast, kes minu poole ei vaadanud ja ei sarnanenud mitte kellelegi ega millelegi. Minu elus. Jooksin maaga. Andrews saab pikkadele koibadele asja sulg kergusele ja enda paksusele vaatamata kiiremini, kui temal kõigist kiiremini lihtsalt auahnusest kohale jõuda, mingu siis kasvõi hing välja. Mul on meeldiv mõelda, et just Puškini kujust sai minu esimene jooksuvõit. Mulle meeldis see, et läheme või tuleme aga tema seisab alati lumesajus langevate lehtede all koidikus sinas, piimjas, talveõhus. Ta seisab alati. Meie pühakujusid ehk küll harva, kuid vahel siiski paigutati ümber. Meie pühakujusid pühiti jõulude ja lihavõtte eellapiga üle. Teda aga pesi vihm ja kuivatustuul. Tema seisis alad. Puškini mälestussammas oli minu esimene puutumatuse ja kõigutamatuse võrdkuju. Kuid milles oli Punase Toa saladus? Terve maja oli saladuslik, terve maja oli saladus. Keelatud Cap keelatud vili. See vili on raamat. Tohutu suur sinililla köide, kuldse pealkirjaga Aaess Puškini kogutud teosed. Vanema õe Valeria kapis elab Puškin. Seesama käharpäine, välkuvate silmavalgetega, neeger. Paksu puskinist loen kapis nina vastu riiulite raamatut peaaegu pimedas, isegi veidi lämbudes selle raskusest ja pimestatud väikeste tähtede lähedusest. Kuskinit ahminud seal rinde otse ajusse. Minu esimene Puškin on mustlased. Niisuguseid nimesid ei olnud ma kunagi kuulnud. Harjeko siira ja siis veel vana mustlane. Kuid siin on täiesti uus sõna armastus. Kui linnas on palav, päris kurgu all, igaüks teab, kellelegi ei saa rääkida, siis on armastus. Minul oli alati rinnas palav, aga ma ei teadnud, et see on armastus. Ma arvasin, et see on kõigil, nii, tuleb väljuda ainult muslastel hääli. Eka Ansin feirasse armunud. Puškin nakatas mind armastusega sõnaga armastus. Tüdruk oli möödaminnes võtnud võõral aknal istuva haigutava ruuge kassi ja kaasa toonud ja elas kolm päeva meie saalis palmide all ja siis läks ära ja ei tulnud enam kunagi tagasi. See oli armastus. Kui alguste Ivanovna ütleb, et ta sõidab meie juurest ära Riiga ja ei tule enam kunagi tagasi. See on armastus. Pommilööja läks sõtta ja ei tulnud enam kunagi tagasi. See on armastus kui roosad õhulised pariisi nukud pakitakse kevadise suurpuhastuse ajal kirstu. Aga mina seisan ja vaatan ja tean, et ma ei näe neid enam kunagi. See on armastus. Tähendab, et see rooge kassi Augusta Ivanovna trummilööja ja nukkude pärast just samas kohas ja samamoodi põletab nagu seal siira Ani eco ja marjula pärast. Mõni aeg hiljem olin kuueaastane, toimus Sograph, läks sinna muusikakoolis jõulude puhul avalik õhtu, nagu seda tollal nimetati, esitati stseen näkineiust, siis roog ja nii edasi ja siis Tsipermis säädkerylitiin videst reetsiles tädi ajas nii. Pingil istub Tatjana. Siis tuleb oneerin. Aga istuvaid, Tatjana tõuseb püsti. Mõlemad seisavad ja räägib ainult Anieegin kogu aeg pikalt. Aga Tatjana ei lausu sõnagi. Nüüd ma taipan, et rooge, kas Auguste Ivanovna nukud ei ole armastus? Et see on armastus, kui on pink pingil istub neiu, siis tuleb mees ja räägib kogu aeg. Aga neiu ei lausu sõnagi. Noh, siis sul on uus ja kõige rohkem meeldis. Küsib ema pärast täitjana Janiegin. Mis mitte näkineid, kus oli veski ja vürst ja metsavaim mitterovineda. Tatjana jaoneegin. No kuidas nii, võib-olla sa ei saanud sellest midagi aru? No mida sa sellest võisid aru saada? Vaikin ema võidurõõmsalt, ahaa, mitte sõnagi. Sa ei saanud aru, nagu ma arvasingi. Kuueaastaselt, mis sulle seal võis meeldida? Tatjana Jauneedin. Sa oled täitsa tobuke ja põikpäine, nagu eesel. Pöördub meie juurde astunud kooli direktori poole. Ma teda juba tunnen, nüüd hakkab ta terve kodude vältel kõigile minu küsimustele vastava, Tatjana Jauni siin. Ilma asjata võtsin ta kaasa. Aga mispärast muusi Aki Tatjana jaoneedin, küsib direktor väga lahkelt. Mina ainult mõttes. Sellepärast, et armastus. Koduteel vaiksel hilisel saani teel tõreleda ema tegid mulle häbi, ei tänanud mandariini eest nagu tobuke kuueaastaselt armub. Mis emal ei olnud õigus. Ma ei armunud oneerimisse, vaid Uniidinisse ja tädi äärasse. Ja võib-olla ta Dianasse natuke rohkem nendesse mõlemasse kuus armastusse. Ja mida ma hiljem iganes ka kirjutanud olen siis alati armunult samaaegselt kahte, mitte neisse kahte, vaid nende armastusse armastusse, pink, millel need kaks koos istunud osutus ennustuslikuks. Ei tol ajal ega hiljem armastanud ma kunagi mitte siis, kui suudlesin alles siis, kui tuli lahkuda. Mitte kunagi siis, kui pingil istuti, vaid siis, kui oma teed mindi. Minu esimeses armastuses stseenis puudus vastastikune armastus. Onigin ei armastanud sellest, saime aru. Selle pärast aga ei istunud, armastas Tatjana. Sellepärast ka tõusis püsti. Nad ei olnud hetkegi päriselt koos. Koos ei teinud nad mitte midagi. Tegid mingi otse vastupidist oneerin, rääkis ta Dianoli vait. Onigin ei armastanud, Tatjana armastas. Honeerinud läks ära, Tatjana jäi. Nii, et kui eesriie tõuseks uuesti siis Tatjana seisaks üksinda. Aga võib-olla oleks uuesti pingil istunud, sest püsti tõusnud olid ju ainult sellepärast, et on seisis. Siis aga varises kokku ja jääb nõnda istuma. Igavesti. Tatjana tollel pingil istub igavesti. See on minu esimene armastusstseen, määras ette kõik järgmised kogu minu tungi õnnetu vastamatu teostamatu armastuse poole. Sellest samast hetkest alates. Ma ei soovinud olla õnnelik. Ja määrasin ennast ise armastusest ilma jääma. Kuid veel ühe. Ei mitte ühe, vaid palju asju määras mulle ette kirgeniunjeegin. Kui ma hiljem terve eluaja tänase päevani alati esimesena kirja saatsin. Esimesena sirutasin käe. Käed kartmata hukkamõistu siis ainult sellepärast, et minu elu koidikul raamatu Tatjana küünlavalgel juuksepalmik rinnal lahti läinud tegi seda minu oma silma all. Ja kui ma hiljem, siis, kui tuli lahkumine seal oli alati mitte üksnes ei sirutanud käsi lahku jälle järele vaid isegi pööranud pead siis ainult sellepärast tookord aias. Tatjana oli raidkujuna paigale jäänud. Nüüd järgneb huvitav tsitaatidest läbipõimunud ja ka selle tõttu väga raskesti tõlgitav osa. Aga võiks öelda sisuliselt põhiline osa teosest. Marina tsed taeva jutustab sellest, kuidas te juba natuke suuremana ja siis juba legaalselt luges puskinit. Nüüd oli see Puškin, mitte varastatud, vaid kingitud, mitte paks sinililla köide, seal kapis vaid õhukene koolidele mõeldud lugemik kärbetega. Selles raamatus olid ka mustlased, kuid nüüd väike Marina imestas, et mustlased olid küll, kuid seal ei olnud Aljakuiazempiira armastust. Ja nüüd oli see endine salajane armastus saanud ilmsiks ja sellepärast ei olnud see enam nii erutav, nii salapärane, nii lummav. Nii tore. See linnakoolidele määratud lugemik oli kuidagi liiga arusaadav ja selles ei olnud mõistatusi. Ja ta ütleb, et see raamat oli armastuse jaoks juba liiga kõhnukene. Kuid nüüd ema ei keelanud seda lugemast. No kui on juba koolidele mõeldud ju siis seal midagi niisugust enneaegset ega lubamatut lapsele arusaamatut ei ole. Aga siin kirjanik arutleb, et tegelikult kogu kirjandus on väikese lapse jaoks Joe enneaegne, sest juttu tuleb alati niisugustest asjadest niisugustest mõistetest, lapsi või ei saagi ega peagi teadma, sellest ta siis omal teel siis avastage seda maailma, see aitab. Ja nüüd laseb marinaadi taeva jälgida siis kuidas ta seda Puškini luges, kuidas ta luges portaavat, kuidas ta luges Napolionist midagi enne nendest teadmata ja kuidas ta sai vahel aru hoopis vastupidiselt. Kui nüüd luuletaja tagasi vaatab keskealise inimesena, siis ta näeb, et Puškini värsid ja üldse lüüriline luule väheste eranditega, eelkooli eas oli niisugune mõistatuslikke piltide rida. Aga nad olid mõistatuslikud siis kui ema küsis midagi nende kohta või püüdis neid seletada. Kui ta luges ise siis luuletuste, nii nagu tunnete puhul, tal oli ainult see tunne, et ainult küsimus sünnitab selle arusaamatuse. Kui ema ei küsinud, siis ta mõistis kõike, mõistis küll, võib-olla valesti, aga ta oli veendunud, et ta mõistis ja ja see oli kuidagi nii nägi seda isegi, nägi neid oma tundeid. Ühel päeval tuli Emalaste tuppa ja ütles, et arst oli avastanud temal tuberkuloosi ja nüüd sõidab kogu pere lõunasse, mere äärde. Mere äärde merele meri. Mis nüüd aga toimus väikese Marina hinges, seda ei aimanud keegi. Kogu möödunud 1902. aasta suve olime seda kooli lugemikust omatehtud raamatutesse ümber kirjutanud. Miks ümber kirjutada, kui on juba lugemikus olemas selleks, et alati endaga taskus kaasas kanda selleks et merega koos jalutada patsjuvasse ja kändude juurde. Et see oleks veel rohkem minu. Et ma oleksin ise kirjutanud. Teised, kõik on väljas. Mina üksi istun meie ülemise korruse veranda puuris higist tilkudes. Põhjuseks juulikuu keskpäev, pööningu kuumus, higist tilkudes ja vaimustusest lõhkemas. Kirjutan ümarate suurte püstiste tähtedega tihedas käekirjas omatehtud raamatusse. Merele. Raamat kujutab endast kirja paberipoognat, mis on kaheksakordselt kokku murtud lahti lõigatud, kust vaja ja keskelt vaid ühe pistega kokku õmmeldud mistõttu raamat ajab end turri, ähvardab koost laguneda. Kuidas ma ka ei püüaks teda kokku koondada istudes kirjutamisest, vaba aja selle peali, asetades sellele ööseks oma armsa sätendava kivi. Kes teab, mitmes on juba suve jooksul käsil. Kirjutan ja äkki märkan, et lõpupoole kisuvad read pisut viltu või olen ümber kirjutades sõna vahele jätnud või tindipleki teinud või varrukaga lehekülje lõppu laiali määrinud. Ja kõik on läbi. Seda raamatut ma enam armastada ei saa. See ei ole raamat, vaid kõige harilikum lapse pläkerdus leht välja. Aga väljarebitud lehega raamat on vastik raamat, tuleb võtta uus poogen. Kannatlikult oskamatult suure tikkimise nõelaga, teistsugust mul ei ole. Õmmeldakse uus raamat, millesse uued hüüdlikkusega. Nüüd lahkun meri sinu vallast. Sellest minu armastusest ei teadnud keegi. Ja kui ema 1902. aasta novembris astus meie lastetuppa ja ütles mere äärde ei aimanudki, ta lausub maagilise sõna, et ütleb merele, see tähendab annab lubaduse, mida ta ei suuda täita. Sellest hetkest alates olime teel mere äärde kogu selle reisieelse juba koolist vaba ja tegevusetu lõputu kuu sõitsin ma vahetpidamata ja üksildasena mere äärde. Veel praegugi on mul kõrvus, kuidas ma tungivalt ja tüütult kõikidelt nurusin, hakkame unistama. Asja, hakkame unistama, unistame natukene õige, õige natukene. Me juba täna unistasime, ma olen tüdinud, tahan joonistada. Mida ma nendelt Aasialt kvaleerijalt kasvata ei andnud, Marie Henri Hownalt toatüdruk Ariisalt siis õieti ootasin. Võib-olla Puškini mälestussammast Tveri puiesteel ja lainete kõnetama jalamil kari isegi mitte seda. Midagi silmaga nähtavat ja käegakatsutavat minu meres ei olnud, oli kohin kõrva juurde surutud roosa Austraalia merekarbikohin ja udused nägemused. Kortoobayron Korna poolion, keda ma piltidel veel näinud polnud. Aga tähtsam oli sõnade kõla. Ja kõige tähtsam oli igatsus. Puškini kutse, hüvastijätt. Ja kui asja kellelegi eeskujul rääkis kivikestest ja teokarpidest kuivaleerija Krimmi kogemuste põhjal nimetas Klitsiiniaid esime iisi siis mina ei võinud kõige parema tahtmise juures öelda või nimetada mitte midagi. Päris viimasel minutil saabus abi esimene ja ainus tõendusmerest. See oli sinine postkaart, nadi Lowayskilt sealtsamast närvist, kuhu meie sõitma pidime. Täiesti sinine. Niisuguseid üleni siniseid kohti ja postkaarte ma ei olnud veel näinud ega teadnud, et nad on olemas. Mustjassinised, männid, helesinine kuu, mustjassinised, pilved, helesinine kuu peegeldus sellest mõlemal pool, nii tumesinine, et midagi ei ole näha. Meri, päike ja tohutu suur, päris musti, päris nähtamatu meri. Selle kaardi varastasin valeerijalt kohe ära. Varastasin ja peitsin oma musta koolipingi sahtlipõhja. Toetades laubaga pingiklappi, vaatasin ma seda kaarti põletaval pilgul vahetpidamata otse õhkisin teda silmadega. Selle kaardiga ma elasin nagu too tütarlaps armsamaga salajast ohtlikku keelatud õndsat elu. Niimoodi roosad Austraalia merekarp kõrva juures ja sinimustkaart silme ees. Saatsin mööda selle kõige pikema, kõige tühjema kõige täiuslikuma kuu oma elust. Oma suure eelõhtu, millele mitte kunagi ei järgnenud. Päeva. Kersti Kreismann luges katkendeid Marina Taevaraamatust. Moi Puškin. Siit läheb nüüd veel edasi. Marina jõudis mere äärde. Aga millegipärast tuli nii välja, et meri, nüüd, kui ta oli tõeliselt Marina ees ilus sinine Vahemeri ei osutunud ikkagi selleks, mida tema oli oodanud. Meri oli lihtsalt sinine ja soolane. Ja äkki pööras Marina merele selja ja kirjutas kivi tükikesed kalju peale. Selle luuletuse, mida ta terve aasta oli oma hinges kandnud, ära kirjutanud, pähe õppinud. Pross ai, poodneja tyhja. Nüüd tuligi nii välja, et sti siia, mida seda luuletust lugedes Marina väikese lapsena pidas luuleks lihtsalt sõna mitte teades teadis, et speechi tähendab luule, küllap siis tyhi on samuti luule. See arvamine osutus ennustuslikuks. Sest marinat taeva jaoks ju selleks loodusjõuks tühjaks ja eluaegseks tema armastuseks ja kutsumuseks saigi luule mainsti ham napižemm. Niktoonia prao ini periood. Main. Vene luuletajale Marina Svetajevale pühendatud kesköötunni koostas reetsein. Katkendeid Marina Svetajeva raamatust minu Puškin luges Kersti Kreismann.