Tere õhtust, siin mari kärand, kolmapäevase keskjagavad toimetaja, et sisse juhatada tänane luuletund. Kogu aeg ühte. Ja aeg on kiir küll tulema. Aeg tuli. Maa ja mere peal silm mandadeletas. Alustasin seda saadet helikilluga mille lindistasin Karl adra kodus ainult mõni kuu enne tema lõplikku lahkumist. Vanameister oli just 90 aastaseks saamas. Karl Ader on sündinud 20. märtsil 1903. aastal. Seaga sünnipäeva tähendus oli juba selge siis aimuslikult Harritud ema käest. Kas juba ei tule ka samme? Kas ülehomme, pühapäeval on? Siis? Keerlema seal ringi siseneb kevad, esseesid, saab minna jõkke. Otsib tseerid jõkke minna. Või seier lombi juuresi. Ei, see ei ole küll rikas helide pooles erinevate helide poolest aga ta on särav ja ta on nagu öeldakse, seal on tagaplaanil. Laulaks mina jalutuskäiku. Ikka peatume siis kuskil lõoke laulab seda linnas tuleb harva ette. Aga ööbikulaulu küll. Iga löödud kolonel ise laul, igaüks laulab oma viisi pääl nagu inimenegi. Ma tundetooniga sügavusega süvendada oma elu võimalikul Loorlusega. Järsku sa tunned, et sul on Rukkilill mereni armas on, kui sa hakkad teda vaatan elus, mõni päikeseloojang on, niiet saada kohe vapur või nagu värisema hakka. Sule selles kolle, tõelistatud, midagi voolab su hinge täita, siis sul tekib niisugune tunne nagu sina annad ska pättidele midagi kaasa. Tähendab, vastastikune Suwemisel tundub võib-olla pisut kummalisena. Aga nagu on sise pael või siis vaikne tuul, suvine vaikne, truud, kui ta puhub, aga sihipuhang tuleb, paitaksin, soojendab kaardil võltsinud. Ja sa nagu tahad avaldada vastu, sa saad nagu erilise sideme loodusega. Mina pean seda väga oluliseks. Niisamuti on teine inimene, kus nad eesti inimest näed nukra, sügaval nukrana. Siis sa võtad seda vastu ilma sõna kõnelemata ilmal silma vaatamata ka terve tema hoole. Mul on niisugune, tal on halb ja kui sa siis püüad seda vääratada ja sinnapoole lugu, et elu jälle oleks elamisväärsena, siis järsku sul on siis järgmised teisel hakkab ka neid juba rääkisime loodusest ja muusikast vähest väga suurest ja tähtsast asjast. Aga neid, need raamatud, neid olete te otsatu hulgal läbi lugeda tavaelus ja neid on siin ümberringi riiulite pääl, aga raamatute pärast muidugi ka. Silmal vaalad. Mäletan. Elasin koosa külas küla põlema läks meie mitt Jukuga karraga. Tantsime raamatud kapis, küll tuleroast neis päästa, söötsime seda Nurtesse naerdes naerdes, siis võtsime nii palju raamatuid. Jõulud neil süles hoida, lihtsalt pudenesid nuttes siis, kui ei jõudnud kõiki neid välja, luu, roosa, need ära põles. Aga on raamat oma luulet, käed ja peres inimesi, kelle juure Sa tahad korduvalt ja korduvalt tagasi tulla, kõnelemata Suisust, aga aga need on lenne suitsu. Suitsu, neid uuslinna saad jätta unustada, kuhu sa, Richard sandli ja see on ka üks haruldane luuletaja ja kas seal üks haruldane inimene, kes neid jõuab üles lugeda. Ja lõpuks see mees Luule paremik on siin sees, kui rikas siis on ja kui mitmekesine, siis joon. Nõnda rääkis Karl Ader siinkõnelejale viimast korda elust ja luulest. Samas lubasin mina talle, et ma teda ta sünniaastapäeval luule kaudu meelde tuletan. Ei, ta ei rääkinud oma luule ettekannete mängimisest raadios. Ta lihtsalt soovis, et seal mändide all, kus tema puhkab kord aastas luulet loetaks kevade alguses siis, kui on tema sünniaastapäeva. Carladra vahekord luulega oli eriline. Juba hulk aastaid ei ole Kaarupit, nii kutsusid teda sõbrad meie hulgas, kuid paljude mälestuses püsib ta veel elavana. Stahli armastatud teatrimees ja oma elu viimastel ametisoleku aastail. Noorte näitlejate õpetaja kasvataja, võrratu eesti kirjanduse tundja ja esitaja, suur laste ja noorte sõber, lugemiku juttude ja südamlike mälestuste autor. Ka meie raadio heliarhiivis on temalt salvestatud mälestusi. Muuhulgas jutustab, kuidas kasvuias poisina naabritalu künni maa ääres kohtas Juhan Liivi. Juhan Liivi luule oli talle väga südame järgi. Teisalt taga ulatus tema luule tundmine ja luulele kaasaelamine kõige nooremate autoriteni. Ja mäletatavasti üks tema viimaseid avalikke luuleõhtuid oli pealkirjaga. Maa tuleb täita lastega, kus Karl Ader koos oma õpilastega Runneldas draamateatri laval. Isakenedaidikene emakene memmekene. Küll sa nägid suure vaeva, kui sa minda kasvatasid. Kasvatasid, kallistasid ülist, tõstsid, hüpatasid maha, panid, mängitasid suu juures, uisutasid kahel käel, kiigutasid süles, hoidsid süüessagi käe peal käiessagi rüpes rukist lõigates. Viisid põllell põllu peale, panid Parmaste vahele sületäie, kes kelle, et ei tulnud tuuli peale. Sega veerenud vihmahoogu. Oledeeerr ei tekene. Teiseks tervedalikene minda nõnda kasvatamast kasvatamast kallistamast. Tänu teile hauassagi musta mullakate alla. Kui mina olin veel väikene mees üks helin mul helises rinna sees. Ja kui mina sirgusin suuremaks, läks helindi rinna sees kangemaks. Nüüd on see helin pea matnud mind. Ta alla rusuks on raugenud rind. See helin mu elu. Ja minu hing. Tal kitsaks on jäänud maapealne ring. Kui toome veel kauaks ka sinu maa ja raske koorem kanda, kui enam ei jõuaks, ei jõuakski kaasa soovide siniranda. Täht süttib ehk taevasse üle veel lill tärkab su hauapinnast ja sinu mõte ja sinu meel kord tuksub surra varrinnast. Ja liigub ja loob ja lehvitab ja kauneid radasid rajab suura Wagoda, see ehib, tab. Ja põlvest põlveni kajab. Lumi tuiskab. Mina laulan, laulan kurba laulukest. Lumi keerleb tuuleuudist, minu süda valudest. Lumi tuiskab, mina laulan, laulan kurba laulukest, lumi kogu äärde, valu, minu südamelumi tuiskab, mina laulan, laulan kurba laulukest, laulan kuni hauas kaetud oli nihest jalumedest. Nõnda kõlas klassikate klassika luuletused, mis meil kõigil peas on, Karla tra esituses. Nüüd aga mõned Kersti Merilaasi luuletused. Kui elussuled ukse taha maid koputajaks jääma, pean. Veel visalt uskuda, ma tahan. On inimene siiski hea. Kui olen iseendast väsinud, kõik parem tahe, pole leht. Siis vaatan inimeseks käsi, kui ülespoole pöördud leht mis annab halastust, kui vihma ja põleb igatsus, kui põud siis läheb, jäigistub ja vihkab ning rusikas saab eluks jõu. Päev ainult kannatusi lõikab, on Armgi nagu ristipuu. Ei julge iial hukka mõista üht leiba söövat mullast suud. Ja kuigi süda põrkab vastu karmi kogemust, kui jääd lauljalt endast üle astun ja minu usk see alles jääb. Kui maine olemine lõppeb, hajub püsti hoitud pea. Mind lunastab üksainus mõte. Et inimesed olid head. Raamat lauanokal. Käte vahel pea, päiksesära tukal pilgud, trükireal. AP haka pähe. Tõkke ees on igal tähel igal lausel luk. Tuima lahuda puurib terav küünarnukk. Lahe olla laanes laias seenemetsas seerida. Here. Huulitsejatel paest Luuvideldagi hea poisike, sel vaesel nõnda kõva Abja. Kuid itaati memme tohi kaevata on nad ise enne veerinud vaevata lapanud raskeid lehti, ajaraamatus. Suur on olnud tihti arusaamatus. See oli tõsine tee. Asjata seda ei astutud, muidu ei mindud tühjalt, ei tuldud. Kirikutee ja vallamaja, tee ja kauba ja kalmistu tee. Suur kivi, tee. Nii seda kutsuti. Aga tee ääres õõtsusid valged hõbe, udemed, sanemoonid. Me olime tulnud seda teed mööda ema ja mina maha madaluke. Ja põlvitasime nüüd karges kõmisevas kirikus, hallidel jahedatel pisarais niisutatud paekiviplaatidel. Meie isa, kes sa oled taevas. Emane Berdas nartsumile sisse oli sõlmitud raha. Kroonilised ja kahe kroonilised kleepuvad higist soolased heinapäevade eest tulikuumad, tolmused, turbaauna teest, jäised raudkülmad, mis puudutamisel sõrmedel nahamaa rebivad. Talvise metsatööga teenitud. Kroonilised ja kahe kroonilised. Ta tundis neid kõiki läbi õhukese koe. Ja ta huuled sosistasid rehkendades. Silgud ja suhkur, silgud ja suhkur, pearätik ja pastlad, keharätid, pastlad igavesest ajast igavesti. Aamen. Suur kividee pikk, päikesest palavaks köetud. Kodutee. Keskendunult kõrvale vaatamata üksluiselt jalga jala ette tõstes astuse, ema sirge kahe kandami vahel silgu pütlejagates soolvett ja korv, milles oli suhkrukott, pearätik ja pasla nahk. Nagises tasakesi. Aga tee ääres lõõtsasid alged, pika varrelised Anemoonid. Ja kui ma neid korjates vahel puhmaste varju kadusin, huikas mind ema ja pahandas, sest ta kartis, et seal maha ja võin ära eksida. Ei jäänud ma maha, ei eksinud ära, vaid tulin ikka ja jälle välja suurele pikale palavale kivi ideele. Pihud täis valgeid tegude mees, ane moone. Juba lehti libiseb puudelt suvi kõikuma, sinihõllud ja kakrad vis kaasa. Nüüd ruugelt sügises säravat põllud. Seal tasasel tuule ohkel, kõrs lõõtsutab tuumakat tera ja põldudel, vilja on rohkem ja puudel, lehti on rohkem ja üldse. Kõike on rohkem. Ole ja ela. Ja kõik on meil kenasti normis, nii lõikus kui lehesadu. Ainult varesed vallitornis muutku kraaksuvad, kraaksuvad kadu. Head sõbrad. Me Kinkudel kõndinud kesktarmukaid, kevade tuuli. Ja olgu teil rõõm sellest päevast Külla, kus meist joovastav noorus kuid ees on veel sina vaid sisside head sõbrad. Ja olgu teil vaprust. Õhk viluneb, pikeneb kari, siis süüdake lõke, head sõbrad. Ja Saagusest hubane õhtu. Leek lõbustab südant ja silma. Ja rohkem talt nõuda ei maksa sest soojaks kütta ilma. Seda ta küll ei jaksa. Tuiskavada umbe kord meiegi teed. Istume näitud seitsmesse salli. Soemüüri ääres, kaks eite, kaks halli. Rüüpame mõrudat raudrohu teed. Siiski ei asjata maamunatallatud. Kõrge päikene, pea kohal käis. Kõike ja kõike küllaga, kallatud. Veer sekkun täis. Err sekkan täis. Hõsu nõsutud viimne kui pakama värtnal veel viimne heie. Kui teised on saanud hakkama saame ka meie. Minna midagi nõudmata udu hõbedast kingis. Käia kuhugi jõudmata rohu rohevais ringis. Mesi linde leiagada viimased lahtuvad leinad. Haani väljadel magada ümber sinised seinad. Kõlas Kersti Merilaasi luule Kersti Merilaasi ja August Sanga sidus Karl adraga ustav sõprus. Ikka ja jälle tõi Ader nende loomingut kuulajate ette. Ja siin fragment saatest, mis oli kavas August Sanga 75. sünniaastapäeva ajal liiga vara lahkunud sõbrast rääkides ja tema raamatuist luulet valides käib Kaarup sel ajal juba ise 80 seitsmendat aasta ringi. Ja ometi, milline selgus, milline vorm ja vaim milline võime end vajalikuks ja armastatud tööks, kui võtta. Lindistus, leidis aset meistri kodus. Ümberringi raamatud ja maalid, aja inimeste ja Eesti kultuurilugu mõõtmas vana seinakell. Olen August Sanga luuletuse elus väga palju lugenud. Mõnekümne aasta vältel. Et nad on ikka mulle meeldinud ja ma võtan nõidki vana mehena jälle õhtute sanga luuletuskogud kätte ja lehitsen neid. Ja mõtlen, kui hästi, lihtsalt hea, kui probleemikalt need on kirjutatud. Aga mind ei ole sidunud sangaga mitte ainult tema looming ja luule vaid sang on aastate vältel mulle väga lähedane olnud, kellega ma olen läbi käinud. Me oleme koos matkanud palju. Me oleme sõitnud sööstadel kooraste järvest Peipsini välja. Imetlenud kaunist loodust. Me olime kahe inimese sööstasangistuse ees. Ja vaatamata jätta prille. Kandis avastas temalt terav silm veepinnal jäälinnu. Mida me siis kutsusime sinilinnuks? Nimetasime keet. Sang leiab esimesena sinilinnu. Heame, sõidame selle sinilinnu poole, olgugi et see väga vilkalt Milteest minema lippas. Olen sanga lugenud niisiis omaette, rohkesti jaga rahvale rohkesti. Nüüd veel vanas põlves seadsin ma kopp kokku sanga loomingust väikese luulekava. Ja tahan head kuulajad seda teiega jagada. Ära nuta. Ammu enne sinu sündi on su ees kõik nutnud, laevukene. Naera Belsa naerda, võid. Veelse õndsalt uinud. Õlirõhu sinu meelimaised mured. Kui sa silmad avad, näed sa enda rinnal kuldset lindu. Kuldse toda tiivasuled, kullane, talari pääs. Kui su kätes on jaksu, sirutad sära poole. Kambri nurka kuldne lind. Kusi jalgades on jaksu ja säästud sära poole. Lendab ära kambri nurgast metsa äärde kuldne lind. Kui sa ütled jumalaga, ema, lähen õnne püüdma, lendab igaveseks ära. Tuisk tänavale lõi, kandsid ja keerutas pihulist lund. Lahkudes käe mulle andsid ja ütlesid tasa. Head und. Sind vaatasin. Kaugusid ruttu ja kadus su kleidiveer. Jäi meelde snii tühjaks. Jutu kuiskas kiretult tuulegeer. Väikeste jälgede järgi hea tuisusesse Suistuda. Tuul silunud, kui viimase märgivad alusAngele puistuda. Kõik tõsised laternatuled, tahtnuks kaasa, kui ohata. Tundsid nemadki. Kui sa taas tuled suvates maa kohata. Lahkudes Käämule Antside ütlesid tasa, head und. Olid tänaval tuisu kandsid ja keerutas Bjulist lund. Kord köidame merede vahuse vee ja kokku rullime taeva. Est saavad tugevad purjed mehe maamullast vormitud laeva. Mesoonis rõõmsat rahutust linnupojana pekslevad kuuma. Sõidame otsima peidetud ust maailma leidmata tuuma. Kaugelt silmi lööb tulede võp. Maa päikesest heledam. Märgari nagu mustaks külma higi langeb pilvist vihma vihma hulkonna üksi. See on ligi. Raju raskeid pilvi lõhub pajud külma šlõdisevad jõgi kitsaid kaldaid, rõhu keebia kohab. Ega seal kevadtuules nagu trumme taotaks, on kevad, see on kevad. Toovad pika päeva väsimusest kõigi silmad kinni vajuvad. Süütud, targad, karmid, hellad, mõtlikude, rõõmsad silmad, puhtad peeglid, millest vastu helendavad terved ilmad. Mustad silmad, sõstrasilmad, silmad, sinised ja hallid. Arnusega mõtlen teile, olete kõik mulle kallid? Rahu soovin teile, ehitajad, unistajad. Soovin teile, et ei korduks enam iial halvad ajad. Et ei istuks lambi valgel ema poegi taga nuttes kes on suremas või juba langenud ehk lahingutes. Et ei undaks öös sireenid taevast pommisid ei kukuks. Sõdisevad inimesed keldris kompsudelei tukkuks. Et ei peetaks rahva peale pimeduse varjus jahti. Etikistaks lapsi Rauku südaöösel sängist lahti. Kellelgi ei ole öösel teisi tülitada vaja. Kes on õige mees, valib külaskäiguks valge aja. Meie maal on tööd nii palju tööd, mis tähtis, suur ja raske. Sellepärast magusast magada töömeestel, laske seda täiesti välja, puhkaks ennast uue hommikuni. Heldelt olgu kõikidega tühi, rõõmus hõberuuni. Säravat kastestel kõrtel õnnepisarad silmas Oltsüklosoosistaksid. Elame ühes maailmas. Selle lõhn ulatab käe. Tere, kas tunned mind? Lõputult? Lehtedes laulab linnuke lindmees imu, sumiseb Karla vool. Pääsuke pessa, viib kõrsi. Uuteks olemisteks, kõik aina otsivad õrsi. Kuigi Rõõm rahutult rännata nagu ei iial veel põhjastub, mullisid pinnale murelik meel. Hiili taastuvad Ooti mõtteid toovad ja viivad vaikust kerivad vihtikingu peal. Tuuliku tiivad. Harjud langevad alla. Pilved on päikese ees. Aeglaselt värinal kustub viorendus vees, aeglasel värinal kustub virvendus vees. Umbrohtu rohkema aina kaob eilne sõjakraav. Ja enam nii ei painaga, mälestuste haav. Sireenid nüüdi, kisa, surm mööda maad ei käi. See nüüd on ise isa, kes eile orvuks jäi. Ja elu lõhnan, tuultes ja päikest täis on õu. Ja kauget kõma kuuldes me teame. See on kõu. Kuid siiski sagedasti. Öö on liiga pikk. Vean kaasas, neetud lasti. See last on minevik. See tungib minu unne. Ei teda miski, pea. Bussid ei tunne, ma nimesid ei tea. Kuid nende sünged summa näen ikka enda ees. Oh seda pilku tumma. Kas mäletad meid, mees? Maailma vermis palemil, saapa kontsajälg, ael vägivald ja vale ja herm ja surm jääl. Nälg. Ah, virastuvad kajad. Maast üles paiskub muld, Albimendatud majad ja taevast sajab tuld. Rändan jalad rakku, kesk varemeid ja verd eest püüan minna pakku küll mööda maad, küll merd. Sõua sõua sõua täis vett, lekkiv paat ja kübar, randa jõuan. Vahest kerkib okastraat? Nii vähkrin hommikuni. On jälle öö. Jälle mina, nii nagu muiste tudengina käin Tullud auditooriumist kesklinna tumma jõululubist. Kuu hakata keemiline veerand on tähetorni poole keeranud. Kontuurid justkui joonestatud. Et kõik on ümber hoonestatud. Asjata, ma hoidsin maja kus elas kord mu õpetaja täht, teejuht tuulema Almo möödaniku luulemaal. Ta kätt näen kõhnas iroonilist naeratust, iroonilist. Oh mälestuste mühav Jordan. Ma käin kalleid ridu, kordan kui tihti nende rõõmust raevust. Ma olen joonud kaevust. Üks heleda nuku halt huikab üks kauge vedur välja, huikab bussisse poole pöördud karje. Adraga leinab kalleid varje. Käin kõrvus sirget karged, stroofid. Ja ees on uued katastroofid. Ma läksin oma kambrist välja. See oli süngel sügiskuul, ma läksin oma kambrist välja ja väljas puus kange tuul. Puud hoidsid oksi ringutades maast kinni hirmuvärinal ja surmatantsus, ringi keerles kõik, mille ei ole juure all. Täis kabuhirmu jooksid pilved õhkkondas nagu hädakell, kuid vapralt plekist meiekene tantsu kõrgel katusel. Ta hõikas õppi minust, vennas. Olen tark ja jälgin tuult. Kas puhub hommikust või õhtust kõik muutusetel kaasa, truult? Pageerlen, pöörlen, tiirlen aina. Noor sõber. Teiega siin, Ani, siis saad ka sina kõrge maha ja oled kõigest murest prii. Kuid mina läheksin oma rada. Ei teinud välja targast nõust. Mil näkku peksid vihmavitsad ja varu möirgas täiest jõust. Kadorfis eestav ankumata. See minule on õnne tipp sest mina olen inimene ja mitte mingi tuulelipp. Mahapõlenud on maja, kus maailmavalgust nägin kuid ei kustu kauge kaja. Madalate uste käägin. Lapsed pidid siis, kui söödi ümber laua seisma, püsti Robisejat suule löödi, rääkida või siis, kui küsti alandlikult suudlesime palukest, mis maha kukkus. Õhtul oli ruttu pime, öösel värav seisis lukus. Päevad läksid allis Rodus onu ametis käis isa. Ja kui juhtus vahel kodus eratööga, teenis lisahämaras, siis toas ja õues kastis leiba, söötis kanu. Mujal hõõgus põues, avarama elujanu. Kutsus mässu meeste meesti. Ühiskonda läbiv lõhe. Tee jäi maha igavesti kalli emale evama õe. Ja nüüd siin siis seisan mina ümber elutuuli, haistan mitut just tähtis nina. Pisut siiski silma paistan. Sõbrad on mul potendaadid, austusväärsed asjamehed, litter, raadid, laureaadid, kelle kiitust täis on lehed. Aga keset arhiaskelt sissisõjas elurindel sageli mind rõhub raskelt, et on kõik nii ebakindel. See on meie rajaviga. Päris selge pole seegi, kuivõrd Ausa ametiga oma leiba teenib. Mina näiteks söön nüüd saia. Tarku teoseid trükiti. Kui saaks veel sinna majja suudleks lihtsat leivatüki Kume kellaga ja pika päeva matusel. Siin ma olen, paljukest on vaja, õnneks minul rõõmsal patusel. Õunapuude õied ümber maja sooja, sajusabin katusel. Keskesaates kuulasime Juhan Liivi, Kersti Merilaasi ja August Sanga luulet Karl Adra esituses. Helilindid valisid meie arhiivist ja fonoteegist ja seadsid saateks Mari Tarand. Seni prus niitsin.