Täna on kõne all Mats Traadi romaan, karukell kurvameelsuse rohi ja sellest rääkima tulnud Mall Jõgi. Olen mõnikord mõelnud, miks on Mats Traadi loomingut nii vähe tõlgitud võõrkeeltesse. Miks ei ole mats traadist kujunenud Jaan Krossi või Tõnu Õnnepalu sarnast Euroopas tunnustatud kirjaniku tema praegu käsil oma pika ja pooleldi murdekeelse balanumäe epopea tõlkimine oleks muidugi utoopiline. Nii põhjalikku huvi eesti rahva ja tema mineviku vastu ei saa maailmalt loota. Ometi on traadil juba alates 1970.-test aastatest ilmunud sümpaatseid väikesi polümfoonilisi väga hästi kirjutatud teoseid, mis võiksid pakkuda huvi ka teistele rahvastele. Mõnevõrra on neid nõukogude liidus ja sotsialismimaades muidugi ka tõlgitud aga see oli ikkagi omaaegne küllaltki piiratud kultuuri suhtlus. Nähtavasti on maitsta vaat eelkõige see eestlaste päris oma kirjanik kellel on väga palju ütelda eelkõige meile endile, meie endi kohta. Niisuguseid kirjanikke on kõigil rahvastel. Niisugune kirjanik on tegelikult ju ka Tammsaare, sest ka teda on teiste rahvaste keeltesse vahendatud teenimatult vähe. Kuigi me ise peame teda väga heaks oma parimaks ja kindlasti kõige esimeses järjekorras tõlkimisega vääriliseks kirjanikuks. Aga mis rääkida tõlkimisest? Tundub, et tänapäev val ei pööraga me ise piisavalt tähelepanu oma headele kirjanikele. Delfi portaalis kurtis üks kena inimene. Miks ei kirjuta enam mats traatkirjanik, kes talle kunagi nii väga meeldis? Ometi ilmub traadil igal aastal raamat või kaks kuid reklaami ja meediakärast kurdistunud publikule võib tõesti jääda mulje, et neid pole olemas, sest neis puudub see triviaalsus ja skandaalsus, mida meedia meie ajakirjanduses otsib, hindab ja esile tõstab. Seega pole põhjust raadi uutest luulekogudest või proosaraamatutest ajalehtedes suurte pealkirjadega kirjutada. Ja kui sind ei ole siin, siis sind ei ole olemas, nagu teatab enesekindlalt üks reklaam. Aga nüüd ühe paarkümmend Stad tagasi ilmunud raamatu juurde, mille ma valisin tänase jutuaineks. 1982.-le vastal ilmus Mats traadilt poeetilise pealkirjaga romaan karukell kurvameelsuse rohi. Väga õhuke, väga lakooniline raamat, mis sisaldab uskumatult palju. Karukell on Eesti rahva elu hästi tundva kirjaniku, hingekarje, tolleaegse mentaliteedi ja oma rahva saatuse pärast. Karukella ja teisigi kolhoosielu kujutavaid maitsnud taadi teoseid peaksid lugema need, kes veel täna päevalgi kolhooside kiire kadumise üle kurvastavad. Mats traat ei kirjuta selles romaanis Stalini ajast 50.-test aastatest kolhoosikorra traagilisest ja trastilisest algusajast, millest on ausalt ja masendavalt kirjutanud oma varasemates teostes. Ta kirjutab kolhooside hiilgeajast 80.-te aastate hakul. Karukella üks keskseid tegelasi on aus sümpaatne südametunnistusega põllumees suure majandi agronoom Johannes. Niisuguste meeste elu tehti noil aastatel ääretult raskeks kõikvõimalikke kõrgemalt poolt tulevate käskude-keeldude ja õpetussõnadega. Nii kaasnes igav päevase töö tegemisele paratamatu närvikulu. Tihti järgnes infarkt, nagu juhtub romaanis ka Johannese ka ühelt poolt partei käsud, teiselt poolt pool debiilsed või alkohoolikutest vastutustundetud alluvad, kelle rumalate tegude eest vastutab samuti ainult ülemus, mitte mees või naine ise. Mats traat maalib masendava pildi ühe üldse mitte halva, pigem ikka kaunis, hea ja eduka majandi igapäevasest elust. Hirmus on tema romaanist lugeda mõne sotsialismi rajal au pjedestaalile tõstetud lihtsa tööinimese nõmedusest ja uskumatust eetilisest allakäigust. Ja kui me tänapäeval aeg-ajalt valusalt ehmatame, kui näeme televiisoriekraanilt taaskord suures laudas nälga surnud loomi siis on teada, kust on pärit nende loomade peremeeste ellusuhtumine umbes samasugusest ees kujulikust ühismajandist, millest kirjutab Mats traat. Aga vaat ei kirjuta karu kellas kaugeltki ainult sotsialismiaegsest maaelust. See on ainult üks teema teose tihedas polüfoonilise struktuuris. Romaani peateema hoopis kurbus, nagu ütleb ka Pealkiri kurbus Eesti inimese ja eestimaa minevikku kaasaja ja tuleviku peale mõeldes. Kurbus oma kangelase elu pahupidi pööranud tragöödiast. Teose minategelane kirjanik krahh on saatusliku õnnetuse tõttu kaotanud oma väikese poja. Kirjaniku maaelu tragöödia, lapse kaotus on karukella üks olulisi teemasid. Maal on parajasti käsil romaan liivi rahva saatusest Liivi vanemapojast, akest, kes saab kristliku hariduse ja kellest saab munk Augustinus. Väikeviija aastane Jüri on oma isale oma perele reseks kadunud, poeg Ace on oma rahvale kadunud, poeg. Mani juures peaks leevendama kirjanikust isa kaotusevalu viima mõtted teistele asjadele kuid ei suuda kuidagi unustada poega ega end lahti kiskuda ümbritsevast maailmast tänapäevast nii põimubki maitsta kuradi romaanis kõik üheks tervikuks ajalugu ja tänapäev. Traagiline ja labane, kõrged ideaalid ja kõige madalamad instinktid. Miks hääbus kuulus ja sõjakas liivi hõim nendega arvukuselt võrreldavad eestlased ja lätlased aga jäid püsima. Miksid tragi loojus, liivi rahva päike, millest maitsta, vaat nii kaunilt ja meeleolukalt kirjutab. Miks kirjutab Mathura vaat ühest ajaloo hämarusse, hääbunud rahvas 80.-te aastate hakul? Eesti näiliselt nii eduka kolhoosielu taustal? Lihtsalt ja ühest vastust nendele küsimustele ei ole. Kirjaniku lapse hukkumine toob romaani igiinimliku paratamatu kaotuse teema. Selles ei ole keegi süüdi ei ühiskonna hoolimatus ega kellelegi inimlik lohakus. Matusetragöödia liivi rahva hääbumise meenutamine kaasaegse maaelu taustal muudab teose väga tõsiseks mõtiskluseks kogu oma maa ja rahva saatusest. Mats traat kirjutab romaanis nagu luuletuses. Nii lähevad rahvad ja sulab küünal ning sina, kes sa ootad saatuselt märguannet, jääd seisma, marraskil meeli, näed haaramas tuult, millel pole algust ega lõppu. Ja Atalistlikud hirmud, mis olek kaasa saanud muinasaja unustatud ööst suunavad su elutunnetust. Sa jääd sinna, kus sa oled, aga su koht on juba muutunud. Sa seisad keset liikumist ja nähtamatu leek aina kahandab sind. Nii kustub küünal ja tulevad rahvad. Ning nad suunduvad Nad ikka päikesele järele, käände, nagu tahaksid ükskord talle järele jõuda, ta kinni püüda. Et läita temast tuld oma paja alla. Mats Traadi romaanist karukell kurvameelsuse rohi rääkis Mall Jõgi.