Lehekülgi. Ja meie ees on täna n neuromaan pidulik marss ja sellest rääkima tulnud Karl Martin Sinijärv. Tere, inimesed. Rõõm, teine siin natukene miskit rääkida, praegu kuulsin, et asja nimi, raamatuaasta lehekülgi, see meenutas mulle, eks vahvate asjakest, kuidas ma eile tulin kaubamajast mööda ja Tallinna kaubamajast mõtlen siis. Ja nägin akna pääl raamatuaastale pühendatud vitriini, kus seal on kirjas Eesti raamatu aasta kolmes keeles midagi selle kohta, miks see asi seal on ja siis hästi palju raamatuid Camptil tõesti palju, noh, ma usun, üks sadakond, ma suutsin sealt vist tuvastada umbes kolm Eesti raamatut. Ülejäänud olid küll eestikeelsed, aga puha tõlketeosed. Need üks huvitavamaid raamatuaasta kujundusi. Kuid siseleks. Ei ma tea öelda, miks täpselt ma just jah, ütlesin, kui saatesse lahkesti kutsuti. Enn nõu jutuks tuli. Hetkeks mõtlesin juba pärast telefonikõnet, kui olin jah öelnud, et ma ei tea tõesti õieti midagi, siis tuli meelde, et et Ottod midagi selle eelnõuga on. Ja tõepoolest aastakest 10 tagasi või on sellest juba lausa 11 mööda, see oli hea inimene. Tapio Mäkeläinen, kes toona Estonia nimelist ajakirju toimetas. See mulle kolm Ennu raamatute, nende hulgas piduliku marsi palus, et ma nendest midagi arvaksin tema väljaande jaoks. Siis aga tõesti täpselt ei mäleta, kuna see just oli. Soikus kuidagi väljaande tegevus mõneks ajaks ja kirjutamata see tükk jäi, aga vähemasti raamatut lugesin ma läbi. Ja head abi, kui sa kuulad neid, on mul ilusasti allese kastis elanud üle vist umbes neli kolimiste. Ja kui Allah annab, siis saad sa kunagi kätte. Niisiis eile pärast seda, kui ma olin möödunud Tallinna Kaubamaja raamatuaasta vitriinis mõtlesin, tuleks endale kiiresti hankida uus eksemplar pidulikku marssi. Vaatasin kella oli juba natuke kaugel, leidsin, et võib-olla ongi ausam kui mõtlen, mis mul üldse sellest raamatust meeles on ja kas mul on sellest midagi meeles, on et võib-olla ei oleks ilusti lugeda niimoodi kiiresti enne saatesse tulekut uuesti üle kujundada mingit muljet selle pealt? Raamatutega kipub ju enamasti olema nõnda et eriti just asjadega, mida sa oled lugenud hulk aega tagasi. Et sul ei pruugi olla meele ühegi tegelase nimi isegi mitte süžeed või milles, milles üldse lugu oli. Aga sul on meeles mingi sisu, tunne, mingi fluidum ning jaurame selles raamatus oli ja üldjuhul on meeles ka see, kas tegu oli hea raamatuga või sellisega Poolas, aga mida rohkem ei tahaks vaadata üritasingi endast läbi lasta neid mõtteid mida see asi omal ajal nagu tekitas ja kuidasmoodi, see on meelde jäänud ja mul ei tulnud lugu meelde. Õigupoolest mulle meenus, et, et see oli vist üsna palgaline lugu, mõnevõrra hektiline mõnevõrra segadusse. Mulle meenusid seal kuidagi kuidagi, vorm oli põnev. Ühest küljest oli asi selline huumoriga ka piirnev ja, ja kindlasti ei olnud ta mitte päris tõsi kirjandus. Pigem vastupidi, üpriski erandlik, nii nii vorminguid ka veidra sisu suhtes, nii toonase pagulaskirjanduse kui üldse eesti kirjanduse taustal. Samas kuidagi midagi oli selles asjas, mis, mis nagu tekitas sellise vastu otsus, et kas võtta seda väga tõsiselt või, või on see üldse tõsiseltvõetav, asjake Donalise kuidagi kummaline Donald harjumatu raamatu. Praegu mõtlen, et, et tegelikult neid teravaid nurki ilmselt ei olnudki tegelikult nii palju kui kui võis tunduda. Nojah, ja siis, kui ma hommikul ikkagi ei suutnud vastu panna ja läksin ja sisenesin raamatupoodi, vaatasin 10 krooni letti, lõin raamatu lahti. Ostsin ta ära ka teel raadiumaie lehitsesin läbi, siis muidugi läksid asjad paika, tuli meelde. Sisu tuli meelde mitmed keelekontsert passaažid seal vahel mis just tekitasid vastsele hektilisuse, aga samas väga võluvad olgu siin või, või James Bondi eesti visiidid ja muu niisugune täiesti jabur, võib-olla kohati kohatigi Kivirähu eel käimisena tunduv kogu raamatuna tegelikult absurdse situatsiooni peale üles ehitatud ja väga ilusti tehtud, sealjuures. Usun, et et ma loen ta veel täna uuesti läbi, pihige kümnegoniletist saab, minge ostke mõnus raamat on. Teed lahti. London Stockholm, Tallinn valitsus, ENSV. Kõik on uhke, armastust, vähki tulistatakse, noh, kõik on nagu peab. Aga selline selline Eesti raamat. Loen teile isegi natukene. Näiteks fondist. Panud kogunenud silmades lekkis külm sinihall teras Tõnismini kopteri järsult üles ja Talle sööstis teisele vastutulijale nelja kuulipilduja hävitava tulega selga. Fel teine helikopter kukkus Vallikraavi ja punane viisnurk kadus vee alla. Alles kaheksa. Panud tõstis tantsutempot ja vallandas esimese suitsupommi. Ründav herilaste parv sattus segadusse ja kaks herilased põrkasid kokku. Alles ainult kuus. Tükid langesid balti jaama ette, aga inimesed olid kõik varju pugenud. Taksot ootasid tühjalt. Tondil polnud ükskõik kui palju aega helikopterite grupiga mängimiseks. Ta vajutas järjest kuuele kollasele nupule v6 ohvrit otsivat raketti valisid kindlad eesmärgid hoolimata paksust suitsust. Kuus plahvatust juurde, tornide väljakule saades metallosi ja söestunud lihatükke. Alles mitte ühtegi. Paksud sirged huuled ei naeratanud enam. Kurat, naeratas. Taevas kiisis läbisegi lendavatest hävituse, mingitest paks suitsupilv hajus üle Toompea Pikk Hermann pistist ja sellest läbi tänavad kumisesid sõjasõidukite medast. Õhutõrje üritas siinse vastu tulistada päris huupi, kuigi oli olemas radari tsentraal. Helikoptereid olnud momendil rohkem selles rajoonis. Mõni kopter ronis suitsu varjus üle Toompea Pika Hermanni tipuni. James Bond alustas Eesti missiooni täitmist. Suhteliselt kena teksti ei ole midagi kobiseda. Ian Fleming võib-olla kirjutas paremini. Nood, kes vältida, on Bondi lugusid kirjutanud mu meelest küll oluliselt mitte et tekstilise kvaliteedi suhtes raamatule küll miskit ette. See, kui hästi halvasti kogu see asi mõjub, tuleb ise lugeda. Ei saa ma siin miskit öelda. Nii arvas Enn Nõuraamatust pidulik marss. Karl Martin Sinijärv. Eks liibris? Raamatu Aasto lehekülgi.