Raamatuaasta lehekülgi. See on tähtis luuleraamat, millest täna räägime. Hando Runneli mõru ning mööduja stuudios on Andres Langemets. Kui Hando Runnel 1971. aastal lahkus Loomingu toimetusest vabakutseliseks kirjanikuks ja kolis äratada Tartusse oli kõigile ammu selge, mis mehega tegemist. 1970 oli ilmunud luulekogu avalikud laulud mis pälvis kompartei valvekoeral tants saarelt, Rahva hääles läbi kahe lehenumbri, ulatunud hukkamõistva hinnangu kui natsionalistlikud raamat. Tartusse saabumistähistusega Runneli neljas ehk kõige populaarsemaks muutunud luulekogu lauluraamat ehk mõõganeelaja ehk kurbade kaitseks 1009 72. Võiks öelda, et see raamat lõpetas Runneli lauluraamatute kolmeosalise sarja, mis oli 1967 sulanud teosega laulud tüdrukuga. Ma tean, et luuletuste kujundamine, laulud exceli toona Runnelil lausa grammiline vabavärsis luulemodernistlikud suundumused kuuekümnendail olid küll murdnud eelneva ajastu stalinistliku värsitreimise aga viinud luule enese rahvast kaugele. Rune tahtis jõuda kõigeta tuvalisemagi lugejani mingil seesugusel moel mis poleks siiski ka luulekeelt lavastanud. Ning Runneli oli see võte omal käepärast võtta lorilaul või keelemängulaul rahvalik laul või selle intonatsioonid. Haruldaselt hea keeletunde ja loovusega luuletaja, nagu Runnel on olnud. Aga milline luuletaja ei peaks seda olema suutelised kirjutada tekste, mis otsekui iseenesest omandasid viisi ja muutusid lauludeks. Lauluraamatu luuletusi on täna peaaegu omatu deklameerida sest vahest kõigile neile on kohandatud mingid rahvalikud viisid neid lauldud folkansamblite ja üksikesinejate ja isegi koduste seltskondade poolt. Aga vormiline lauldavus ei olnud ainus, mis rahvast võlus. Runneli tekstid sisaldavad kõige lihtsuse juures ka mingit tabamatud eksistentsi, sealset kurbust, sisele, lõõpi, lori ja isegi jämekoomika, et 1976 ilmunud mõru ning mööduja on juba esimene kogu Tartu luulet. Hando Runnel oli asunud elama Emajõe äärde Tartu linna servale ujula tänava kõige viimase masse majja Aruküla koobaste suu ette. Ta abiellus noore Kauli luuletaja Anna Katre Ligiga ja soetas perekonna aga samas adus ja Tartu vaimu süngust 70.-te keskel aga lauldavuse kadunud. Nii et kui ma tsiteerin, süda, mul vaevas juskui aimaks kadu, rahutu on taevas, rändab rahesadu üle künka selja üle liiva luha üle vilja välja, temal ükstapuha, pilve pimehari kerkib hoone, kartma hakkab, kari otsib, kus on hoone. Siis kõrvu tuleb pigem laulja Tõnu Tepandi kui Runneli hääl võsis. Kõrtsid, mu noorus ja valu või kaua sa kannatad, kurbade naeru või hambad katki ja haridus väike sõrmeküünte all sünnima muld ning nii ühe edasi mõrus ning möödujas teeb Runnel veel ühe uue lüke ja võtab nii-öelda ülelugemisele meie pool pühaks kujunenud rahvusliku ärkamisaegse ja järgse luule tsiteerib pool parodeerivalt Koidula haavad, sööti ja teisi. See tekitab aga kirjandusajaloolastel pisut pahameelt. Ent Runneli mõte on selge ja programmiline. Ühelt poolt omaks võetud ja ligidalt 100 aastat koolides õpitud. Viimane luule ongi juba muutunud rahvalikuks lauluks. Ühesõnaga rääkida ühest eriti maagilisest luuletusest, mis, nagu ajalehtedest praegu lugeda pole oma tähendust kaotanud tänasenegi. Tuleb Hando Runnel ühel õhtul minu poolt lepingud annavad läbi ja näitab oma värskemaid palu. On väga vastik aeg, mil Tartu Ülikoolis märatseb toonane rektor Koop kes parasjagu tegeleb sotsioloogialabori laiali peksmisega selles laboris töötas, see on mu abikaasa, minul aga olid lisaks kraes pahandused käsikirjalise almanahhi tega ja kogu ülikooli lõpetamine kõva kahtluse all. Tartu kuule sündimas süngem. Ning siis loen Andold kahte-kolme varianti ühest luuletusest. Mille kavatsen nüüd siin tervikuna ette kanda? Öö lõhnab, Vihma sajab, on kevad Tartu peal. On möödas, halvad ajad, on kevad Tartu peal. Vihm jõudis üle Soome, nüüd peatub Eesti peal. Vihm peseb puhtaks, oleme nüüd läheb haljaks seal. Öölõhna hingan väljas vihm värskeks. Mu pealinn puhkab unenäljas, nüüd unigaan hea. Ulgu on pika aja dentuurid Soome peal. Mind ärevusse ajab hakikisa, seal ma lähen. Äkki vajub jalg juskui, mädasool. Näen, kuis mäe all vajub maa põhjaülikool. Eks kahel moel võib rahvusülikool vajuda füüsilised ja vaimsed. Aga mida teha, kui see kõik toimub ühekorraga? Parasjagu olid viis aastat kestnud peahoone vundamendi toestamist, tööd, ülikooli oli tegelikult kogu minu õppeaja seisnud plangu taga kord ühest otsast, siis teisest, mis on juba iseenesest kujund. Nüüd siis Runnel oma nägemusega mäletan tänaseni vapustust ja vaimustus hoiatust. Kõige sellega koos hakkab üha selgemaks saama, mida tähendab Runneli üldtunnustatud rahvuslikus tema tsitaadid, allusioonid ja lähtemotiivid on sedavõrd konkreetsed eestilikud, et luuletused on võõrkeelsele lugejale rasked, mõista läheks kogu aeg vaja rikkaliku joonealust aparatuuri. Samas aga miks mitte vaeva näha? Lugesin just äsja üle üht mu lemmikut Lorcad kes niisamuti oma rahvalikkusega rabas ning balleti pikkade, aga siiski veel mittetäielike kommentaaride toel taipasin, et ma justkui loeksin hispaania Runnelit. Ma pean minema Haanjas õppima tema kultuuri, et urkast ikka päriselt aru saada. Asi on ju seesama, mis Runneli puhulgi, kes tahab kuskil maailmakolkas teada midagi Runneli luulest, peab aru saama eestist tema rahvast, tema kirjandusest ja kultuurist. Aga nüüd ma lõpetaksin millegagi, mis ulatub 25-ni aasta tagusest minevikust lausa pist odana tänasesse päeva. Ei mullast sul olegi enam suurt lugu, kui kõndima õpid parketide pääl. Sääl ununeb loodus- ja loomise lugu ja kõrvadest kustub sul põldude hääl. Võib-olla sul sügaval kripeldab sugu, kui õhtuti mõttesse mõlgutab, päev kui küsid, kas kividel kängub su sugu kui pooleni möönis unne jää. Üks mõte toob teisele mõttele ainet ja mõeldes sa veelgi värdjamaks jääd. Kõrv eristab eetrist vaid lõputut lainet. Kui külmast kapist tood jahedat jääd. Hando Runneli luuleraamatust mõru ning mööduja rääkis Andres Langemets.