Raamatuaasta lehekülgi. Meie ees on täna Jaan Krossi Wikmani poisid ja selle üle mõtisklema on tulnud gümnaasiumi õpilane Mihkel Kaevats. 1900 kolmekümnendad, see on ilusate autode, stiilse arhitektuuri, elegantset, ülikondade ja õhtukleitide romantiliste ja samas nii jõhkrate gangsterite ning jõuliste despootlikku autoga pätid ajastu. Seal väsib ühiskond, mõranevad rahvusvahelised suhted. See on vaikus enne tormi. Kohe-kohe plahvatab maailm, vähesed aimavad, kuid keegi veel ei tea seda. Ka Eesti ühiskond on juba haige, aga kooliellu pole see veel jõudnud. Wikmani gümnaasiumi elitaarset asutuse kasvandikud elavad oma igapäevast elu. Seda muuseas üllatavalt sarnaselt tänapäeva helgemate koolide õpilastele. Jaan Kross on oma romaanis Wikmani poisid suutnud algusest peale luua õige õhustiku. Pinnase omaenda 1930.-test aastatest pärinevate kooli mälestuste. Praegu dokteeriva seni Angressi sõna noore inimese vahel. Ilusad tüdrukud, väikesed krutskid, õunavein ja mäss. Kuid pigem positiivne mäss endast vanemate vastu. Kõik need on ju asjad, mida teab, tunneb, naudib tänapäeva õpilaskond. Arvatavasti juhtub koolides plahvatusi nagu krossi manis, kus õpetaja toodrid onnis. Kuid tänapäevasem on telefonikõne ja hoiatus, et koolis on pomm. Jaan Kross kujutab elavalt ja häbenemata elu kõiki tahke. Ta keel on ilus ja rikas, ta kujundid on küpsed ja mahlakad. Imetlen Jaan Krossi ilusat eesti keelt, tema lopsakaid, baroksed kujundeid. Samas tuleb kiuslik mõte. Kas niisuguseid tõeliselt suuri sõnameistreid kompuutrit asjalikku maailma enam sünnibki? Me ei oska kirjutada nii keerulisi lauseid ja kasutada nii rikkalikku sõnavara. Kui Wikmani paistab maailmas on mõndagi sarnast nende tänapäeva kaslaste omale siis Wikmani poiste vaimsus erineb siiski oluliselt meie omast. See peegeldub kõigepealt juba krossitegelaste keelekasutuses. Ka suhteliselt keskpärane õpilane Benno viskab justkui naljaviluks sententsi ja fraase erinevates keeltes. Selline kõnepruuk ja suhtlemisstiil läheb eelkõige tollaste noorte suurest lugemusest. Kahjuks ei saa öelda sama tänapäeva õpilaste kohta. Meil on kõike muud kui populaarne. Isegi targad edasi püüdlevad, peavad olulisemaks kõike muud peale lugemise lugemist ei nauditav. Tänapäeval maailmas on hinnas aeg ja muudest allikatest saab informatsiooni Nonii palju kiiremini kui raamatust. Truud bibliofailid on siiski jäänud ja nemad moodustavad teistest eraldiseisva ning elu pigem pealtvaatajana hindava vähemuse. On tihti üsna põhised ja igavad matuurid. Kuigi niisuguseid Küllofile oli ka Wikmani koolis. Jaan Krossi iseloomustab üht oma romaani kõrvaltegelast kui ühelt poolt kaks kiidetud, teiselt poolt aga Norriks peetud veidriku, kes jättis oma 15 eluaasta juures raugaliku mulje, käitus nagu alkoholi ära eksinud akadeemik. Õunavein ka Wikmani poisid teadsid, et tegelikult ei tohiks, aga siiski nende suhtumine alkoholi oli minu meelest igati eluterve. Asjalikult võeti natukene sellega ei liialdatud ega hakatud pärast seda laamendama. Nagu pahatihti juhtub nii-öelda 21. sajandi noortega. Jaan Krossi vale läbiva katse. Ta toob esile ka tegelaste intiimsed, mõtted ja teod, mis on samas väga inimlikud. Ta ei ole raske varane ja samas pakub kõike seda, mida inimhinge sügavused talle paljastavad. Ta on palju näinud mees, kes oskab olnut hinnata ja sellest järeldusi teha. Aegadele tagasi vaadates tundub mulle, et üleüldse oli kolmekümnendad aastate noorte elu huvitavam kui praegu. Tänapäeva noored sisestavad oma aega, seda nii kallist aega igasugu jamaga, alates poodides, kolamisest ja lõpetades narkootikumidega. Poistest ja tüdrukutest on kodunedse nii armas häbelikus, millega enne sõda üksteisele läheneti, kus sellega on hakanud hääbuma tugevamad tunded. Küll on hea, et siiski mitte kõikidest. Ka suhtumine rahasse oli teistsugune kui praegu raisanud raha ka mitte Wikmani gümnaasiumi kõige rikkamad õpilased. Ja neid seal oli, sest tegemist oli ju eliitkooliga. Vaesemate pilkamine ei kuulunud Wikmani koolis hea tooni juurde. Härra Wikmani oli oluline, et tema poisid oleksid kõigepealt head õpilased. Pärast õppis tema koolis ka väga vaeseid poisse. Nad olid vabastatud, õppemaksust said koolis ka tasuta süüa. Kui taheti midagi saavutada, pidi selle nimel võitlema, vaeva nägema. Ja seda magusam oli lõpuks töö vili. Hea haridus. Päeval hinnatakse massides meest, auto järgi helistatakse uusrikka mentaliteeti. Seejuures peetakse üsna vähe lugu heast maitsest. Džentelmeni Meil on tänapäeval vähe, neid peaaegu polegi ja kui noormees käitub džentelmen nina, võib mõni feministliku meelestatud noor naine teda seksuaalse ahistamise pärast korrale kutsuda. Wikmani poisid olid tüdrukute seltskonnast džentelmenid tol ajal moes aga praeguseks on aeg ja kogu maailm meie ümber muutunud alati, mitte kõige paremas suunas. Eesti mees peaks ennast ette võtma ja saavutama vastassugupoole igakülgse austuse. Romaani peategelane ja loomulikult autori vaatepunkt on Wikmani gümnaasiumi priimusi aks sirkel, kelle õilsad eesmärgid näikseda krutskeid õigustavad. Loomulikult see ongi ju pea täiuslik kombinatsioon Aus aga mitte elutu inimlike vahedega. Kusjuures suure eneseanalüüsivõimega jaagu mõtetega suunab autor teose meelsust ja hindab justkui kõrvaltvaatlejana sündmuste käiku. Samas ka vanema mehe tarkusega aastakümneid hiljem oma põlvkonna saatusele tagasi vaatajana. Jaan Kross on ajalookirjutaja. Kirjutamise juures on ta lõpuks jõudnud 20.-sse sajandisse omaenda eluaega. Wikmani poisid on tema enda koolis käimise lugu, sest Jaan Kross, nagu ka tema tegelane Jaak sirkel, lõpetas gümnaasiumi 1938. aastal. Minu jaoks on muidugi ka see aeg kauge ajalugu. Olen sündinud ligi 50 aastat hiljem. Ma räägin just sellest raamatust. Wikmani poisid käisid koolis umbes samal ajal, sel ajal kui minu vanaisa minu vanaisa ei käinud Tallinna eliitkoolis. Ta käis gümnaasiumis Kuressaares, Saaremaal. Aga arvan, et temagi võis olla Krossi Wikmani poiste sarnane, lugeda palju pisut vaimukat nalja tantsida, olla sõber mõne kena tüdrukuga. Ka tema nagu Wikmani poisid sattusid pärast kooli lõpetamist sündmuste keerisesse. Tulid venelased, algas sõda minuvanustel ja minust mõni aasta vanematel poistel ja tüdrukutel tuli teha raskeid valikuid. Tihti ei olnudki valikuvõimalust. Mul oli huvitav lugeda nendest poistest praegu vanadest meestest. Osalt on nad üsna samasugused kui meie, osalt aga üsna teistsugused. Nende tüdrukutest on mingit erilist kevadel ikormsust vanamoodsast, mis võib jälle moodi minna. Vähemalt tahaksin ma seda. See raamat on kindlasti parimaid kooliromaane, mis eesti keeles kirjutatud. Jaan Krossi romaanist Wikmani poisid rääkis Mihkel Kaevats. Raamatuaasta lehekülgi.