Eks liibris? Raamatuaasta lehekülgi. Meie ees on täna pakatšodeegaameroon ja stuudios on Linnar Priimägi. Antagu mulle andeks, et ma raamatuaasta puhul seda meenutan, aga sellele Jovanni pakatša deka meron on just raamat, pole õigupoolest mitte mingisugust tähtsust. Raamat ning eriti trükiraamat on suhteliselt hiline kultuurinähtus, mis suhteliselt Varstiga kaob. Raamat on ainult tarbeese ning esemeid pole tarvis kummardada, kummardada tuleb vaimu. Veel praegusele põlvkonnale saab osaks õnn näha, kuidas vaim loobub raamatuabist ja läheb teistesse meediumidesse. Aga kirjandus ei kao enne, kui kustub inimvaim. Kirjandus ei vaja raamatut raamatuna, ainult kirjanduse ajutine üürikorter back ühest servast kinni pandud pabereid. Naeruväärne ese ehk üks käepärasemaid ning oma lihtsuses geniaalseid leiutisi. Kirjandust ja raamatut ei tohi samastada. Kirjandus erineb raamatust niisama palju, nagu matemaatika erineb arvelauast. Mulle meeldiks väga, kui raamatuaasta asemel tähistatakse hoopis kirjanduse kirjasõnaaastat. Ja ma räägin täna Giovanni pakatiodikame ronist kui kirjandusest, mitte kui raamatust, mis eesti keeles 1957. aastal Johannes Semperi tõlkes ilmudes tekitas Tallinnas esimesed öised raamatusabad jutumärkides riigivastast erootilist elevust lugejaskonnas. Raamat on esemena kirjandusele vajalik ainult sedavõrd, et ta toob kirjanduse kuidagi tänapäeva. Kirjandus ise peaks meid viima otse vastupidises suunas minevikku, sellesse kultuurilukku, mille arengu tulemuseks on meie tänapäevane maailma kirjandus nagu kunst üldse on ainulaadne võimalus astuda üle oma elu ja piiri siseneda võõrasse ajastusse. Miks? Et õppida seal paremini aru saama oma kaasajast. Kirjanduse jaga vokatsio teose väärtuslikem olek pole niisiis mitteolek raamatuna, vaid olek kultuuriloolise dokumendina. Siirdugem niisiis location Cameroni sünniaega aastasse 1348. Itaalia režissööri Pier Paolo Pasoliinide Cameroni film aitab meid selles. Inimesed aastal 1348 on hirmsate katkiste hammastega ja haisevad. Neil pole odekolonni deodoranti, šampooni ega hügieenisidemeid, WC-paberit ega isegi pesupulbrit, kanalisatsiooni ega ventilatsiooniidamaadelt on Euroopasse tulnud katkuda uud must surm, kes 1348.-st kuni 1350. aastani viib Euroopast kõigi aegade suurima etnilise puhastuse. Keskaja inimesed surevad välja. Inglismaal muutub taas anglosaksikeelseks prantsuskeelsed normanni ülikud surevad kogu kontinendi vanurid kui füüsiliselt nõrgemad surevad, jättes oma maise vara ning omandi, noorematele ja vastupidava matele. Suurest katkust peale kujutatakse surmaluukere ja vikatimehena, keda tänapäeval ehk kõige selgemini mäletame Lübecki meistri Bernt Notke surmatantsu pannult Niguliste kirikus. Mis on katk? Ta ei teadnud keegi. Tegemata oli veel Luibasteeri avastus, et haigust kannavad pisikesed elusolendid mikroobid, kes ise ka on tapetavad. Inimesed kärvasid ootamatul põhjusel ning ettearvamatu mustri kohaselt täna üks, homme teine ja nakkushaigest eemalehoid olnud mitte teadlik tervishoiualane abinõu vaid instinktiivne loomalik elu säilitamiseks, kus, mida vokatsia tabavalt nimetab ükskõiksuse arukuseks. Tsitaat. Majad olid enamikus üldiseks omanduseks muutunud ja kui võõras sinna sisse astus, võis ta seal talitada nagu peremees kunagi. Kui palju nimekaid sugu, kondi, suuri pärandeid ja tohutuid rikkusi ja ilma pärijateta. Hoopis vähe oli neid, kellele osaks said lähedaste härdaks raiped ja kibedad pisarad. Küll aga oli seest kuulda naeru, naljatusi ja üldist lõbusat tuju, et ainult tervist säilitada. Küllap hiljem selle tagajärjel tõvest pääsenute juures ka häbi ja autunne vähenes. Nii tekkisin linna elanikel, kes ellu jäid, hoopis teistsugused kombed, kuid seni tsitaadi lõpp. Sellesse troostitusse maailmalõpumeeleollu musta surma aastal 1348 tõstabki meid vokkadiodecameroon seitse daami ja kolm kavaleri otsustavat pageda katkus vaevlevas tserentsest. Nad lähevad linnast vaevalt kahe penikoorma kaugusele lossi, kus 10 päeva jooksul igaüks jutustab päev ühe loo, mida ta on kuulnud või mis temaga on juhtunud. Kokku tuleb niisiis 100 lookest. Kõige olulisem selle kümmepäevaku ehk dekame roni juures on see, et luud, millega katku põgenikud end lõbustavad pole mitte renessansiaegsed. Sest renessansiaeg pole veel alanud. Need lood on katkueelsed, nad on keskaegsed. Nende 10 noore väljasõit linnast on küll eetiline Robinsonaad aga nende seltskond pole mitte renessansi esimene Marekki keskaja meres vaid keskaja esimene reservaat renessanssi, merelainetemöllus. Mokad novellides ei mängle niisiis mitte renessansiaja inimeste, vaid keskaja inimeste vaimukus. Karm keskaja inimeste jõhkravõitu optimism, mida kohtame ka 14. sajandi kesta Romo noorumis ning arvukates rahvalike juttude kogumikes. Johvri George Canterbury lugudes ja hiljem Navarra Margareti Hebdo meronis. Viimaks Filmarkiides saadi teoses 100 päeva soodumas, mis eesti keeles ilmus järjejutuna ajakirjas maaja ning milleni raputavalt on lavastanud per Paulopasoliini filmis salu. Ja kõige lõpuks veel onu Reide Balzaci Hans Hakatus lugudes, mis on kättesaadav vaat kui tema eestikeelses teoste kogus. Keskaeg oli rõõmus aeg. Renessansiaeg algas surmakelladega, mille kohutavad tumedad löögid neetisid Uusaja inimeste hingepõhja igavese pessimismi ja skeptitsismi. Renessanssi on meie kultuuriloolise teadvuse sisestatud kui ääretult optimistliku ajastut, kus kõik on uus, kõik on noor, kõik on tulvil elujõudu ning avastusrõõm, kus maailm avaneb ning inimene vabaneb, suundutakse laevaretkedele, ookean ja nii ta ta ning avastusretkedele inimhingesügavusse. See pilt on väline. Jamale. Sisemiselt oli renessansiaeg skeptitsismi ja pessimismi, sünni ning õitsengu ajastu. Renessanssi kui vaimukultuurinähtuse võib jagada kolmeks perioodiks. Esimene periood kestab mustast surmast kuni Konstantinoopoli langemiseni 1453 kust türklaste eest põgenevad kreeka teadlased tõid Euroopasse antiikautorite käsikirju. Seda võiks nimetada kirjanike ajaks esindavat Giovanni pakatiodeka meloni veel Franchesco Petra ärkagantsoonid. Arvatavasti 1348. aastal katku surnud Laurale, kus kohe alguses öeldakse Michal Mondeo prevest. Son ju, kui lühike unenägu on ilma elurõõm. Renessansi teine periood Konstantinoopoli langemisest kuni Leonardo Rafaeli surmani 1000 519520 on vaimulooliselt filosoofid, aeg. Siis saavad sõnade des ideeriusi Rasmus oma iroonilise skeptilisem narr kiitusega, mis ka eesti keeles on olemas Ülo Dorpatse tõlkes ning iroonilist küüniline Nikkolo makkialelli oma käsiraamatuga valitseja, mis pani aluse Mackyabilismile kui poliitilise umbusuvormile. Renessansi kolmas periood kestab Leonardo ja Rafaeli surmast kuni ususõdade lõpuni Jaanrei neljanda surmani. See on siis 1000 520610 ning seda võib nimetada entsüklopeedistide ajastuks. Seda ilmestavad misel demontanni esseed mis õpetasid uus aia inimese kõiges kahtlema liigeldes servantise ongi hote, kus halenaljakas kurva kuju rüütel osutab õilsate püsiväärtuste kadumisele moodsas maailmas. Ja William Shakespeare'i Hamlet, kus nimitegelase eksistentsiaalset küsimust olla või mitte olla, kuuleme me sel hetkel, kui ta jõuab enesetapu künnisele. Just must surm aastail 1000 348350 oli see sündmus, mis katkestas puusa keskaja ning asendas selle skeptilised ja pessimistliku Renzansiga. Mida me siis Joani pakation deka meronist oma tänase elu kohta õpime ja teada saame? Meie taasiseseisvumis ja algul 1900 üheksakümnendatel aastatel on Tartu kultuurisemiootik Juri Lotman öelnud, et meie ajastu sarnaneb renessansiaega. Korrakem renessanssi algas maailma lõppu tundega, et inimkond sureb teadmata põhjustel välja. Location tsitaat. Kui palju oli väärikaid mehi, kauneid naisi, toredaid noormehi, kes hommikust sõid omaste seltsimeeste sõpradega õhtust juba teises ilmas oma kaugete esivanemate seltsis. Mitte kellelgi polnud enam kindlustamist oma lähima isikliku tuleviku suhtes. Täna pideva ja pidurdamatu tööpuuduse kasvu olukorras näeme Eestis levivat sedasama meeleolu. Inimesed, kellel puudub kindlustunne oma homse suhtes elavad ainult tänasele, nii oma muredes kui ka lõbudes. Nii nagu musta surma ajal Sirentslased arvavad väga paljud eestlased tänagi määrase tuleviku vastu. Tsitaat on kõige tõhusam rohi, palju juua ja nautida lauldes ning lõbutseda ringi hulkuda nii palju kui võimalik kõiki oma ihasid rahuldada, naerda ja nalja heita. Kõige üle. Mõnikord on meie rahva hulgas ja veelgi sagedamini riigikogus ning valitsuses levivat minnalaskmise mentaliteeti vaadates tahtmine öelda tõeline renessanss, kus kõik tsitaat pakatšult oma asjadele on käega löönud, nagu poleks neil enam kaua elada. Tulekuga kaotasid inimesed oma ühise eesmärgitunde. Meiega on aastal 2000 läinud niisamuti tõeliselt rentzanslik tuleb ette see homsetuse tunne tänase Eesti elus. Meie rahval päev-päevalt üha vähem tulevikkusest kadumas on meie aineline ja ka meie vaimne rahvuslik omand. Emme ennast ise maha määratledes ennast mitte omanikke, vaid teenija rahvana. Elame nagu Cameroni, ma tsiteerin jälle ahnet teenijat, keda meelitas ülema väga suur tasu ja need toored ning asjatundmatud mehed ja naised. Ses teenistuses hukkusid sageli ise koos kõigi oma tasuga. Või veel tsiteerides inimesed ei tundunud oma asjade tegude pärast vähimatki muret vaid ootasid igal uuel saabuval päeval aina surma. Neile ei läinud korda, mis saab nende loomadest maast ja tehtud töödest. Nad katsusid seda, mis neil käepärast oli, lõpuni ära tarvitada, kuidas oskasid. Need on meie tänased viimsepäeva meeleolud võtta veel, mis võtta, annab müüa, mida müüa saab. Meil aga oleks rahvana leida niisugune ressurss mida me saaksime oma tulevikku investeerida. Mitte ainult üks kord nagu ühekordsete asjade müügist vaid pidevalt. Vaja on leida elujõuressurss, mille arvelt meil annaks veel eestlast enama rahva iseolemise tuleviku kasvatada. Meie rahvuseks ning eestikeelse raamaturahvaks olemise reaalne ressurss ammendub. Ja võib-olla ongi juba otsas. Nagu näete, ma olen skeptik. See tähendab, et ma olen renessansiaja vaimu kandja. Ma olen Giovanni pakaidž õpilane. Nii rääkis Linnar Priimägi. Eks liibris? Raamatuaasta lehekülgi.