Täna on meie ees peet vallaku EP villar, pardipunn Jaba potitehas ja sellest raamatust on rääkima tulnud Toomas Liiv. Peet vallak on üks eesti kirjanikke, keda põhimõtteliselt tuntakse, aga ega ta eriti ei loeta ja ei loeta sellepärast, et ta on kirjutanud novelle, kuid oleks kirjutanud hulgaliselt romaane. Ilmselt oleks ta olnud palju rohkem tuntud. Kuna me siiski pööraksin oma pilgu peet vallaks kuule, kui novellikirjanikule ja pöörasime pilgu aastasse 1925 75 aastat tagasi. See on selle esimese jäi Eesti vabariigi kuldne algus. See on see aeg, millal eesti kirjanduski saavutas enneolematu tuv õitsengu. Enne seda, 1000 920 viiendat aastat oli näiteks ilmunud Tammsaare romaan Kõrboja peremees. Ja 1926. aastal ilmus tõe ja õiguse esimene köide. Ja aastal 1925 75 aastat tagasi ilmus ka Tuglase võib-olla kõige radikaalsem novellikogu hingede rändamine. See oleks siis taust ja kontekst peet vallakule, kes tuli siis oma esimeste raamatutega publiku ette just sellel 1925. aastal. Tal ilmus kaks novellikogu ja nendest kahest novellikogust, esimene mustrist. Ei ole võib-olla kõige parem selles saates kõnelemiseks, mis seal on natukene liiga kirev, novellide valik. Aga ilmselt on siis teine 1925. aasta novellikogu, mille pealkirjaks on EP pillanud pardi punniva potitehas. Tänase saate jaoks sobivam. Ja ma kõigepealt. Tähelepanu sellele, et selles novellikogus pealkirja kepillar, pardi puinjeva potitehas on tegelikult üks hästi pikk ja ilmselt ka vallaku kõige tuntum novell, see on just see ep pillar, pardi punnieba potitehas, mida meil on teatris etendatud ja mida on meil ilmselt ka kõige rohkem loetud. Aga siis on selles novellikogus keks lühikene lugu, maanaine. See on siis lugu uuest eesti, tollasest maanaisest Reedast, kes läheb teesulge sulepead ostma. Ja see maanaine tegelikult on eesti keele õpikute kaudu ilmselt kõige tuntum vallaku tekst. Praegu juhiksingi meie kuulajate tähelepanu sellele, et peet, vallak, nüüd selles novellikogus EP pillar, pardipunn ja potitehas tegelikult annab meile väga põhimõttelise eesti naise tüpoloogia või ta visandab meile tänapäevani kehtiva skeemi Eesti naisest või eesti naise tüpoloogia. Kõigepealt on siin siis novell, lepp, pillar, pardipunn juba potitehas, kus meil on üks niisugune noor lesk, väga ettevõtlik, niisugune, kes oskab äriliselt mõtelda ja tal on nüüd kahe mehe vahel valida üks on siis keskealine mees tema potitöökoja potilöövi meister Mihkel Niilas ja teine on siis õpipoiss jazz. Tiiskep Mihkel Niglas on niisugune keskealine härrasmees, stiiskeb on meie mõistes veel kaunis poisikene, jääb pillar, part, lesk, nagu ta on, tal on vaja sinna Otilööri õiget päämeistrit või teisiti öeldes peremeest. See on sama probleem, mis on Tammsaare Kõrboja peremeeski. Ja nüüd selle novelli sõnum on selles, et EP pillar part valib novelli lõpuks oma tulevaseks eluga kaaslaseks ja ilmselt ka selle potilöövi pää meistriks Jastiis käpa, selle noormehe, kes veel hästi Potte, neid igasuguseid vaas ei oska voolida, aga kes selle eest on noor ja mihkel neelas siis tõeline oma ala meister jääb lihtsalt sellepärast ilmselt kõrval, et ta ei ole enam oma kõige esimeses nooruses. Ja Me võime siin praegu tõmmata niisuguse otsese paralleeliga tänase Eestiga, et meil ikkagi naised ka need EP pillar, pardi Kõrboja Anna taolised naised juhivad meie elu sätestavad kõiki meie käimisi tegemisi, toimet, ütlemisi ja küsimus on, et millised mehed nad endale valivad ja selles mõttes on muidugi epillar part, siis arhetüüpne kujund, tema valib noore natukene kobage natukene rumalama, isegi ütleksin väga rumala noormehe laisa ja nii edasi, aga epillapata loodab kasvatada ta sellest noorest mehest niisuguse õige pähe meistri või peremehe. Ja siin on võib-olla võimalik paralleeli tõmmata ka tänase Eestiga. Me võime siin ütelda niimoodi, et EP pillar part ilmselt siis oma tulevase või loodetava kasvatustööga asendab euroop vaat või seda euroopalikku haridust, nagu meil tänapäeva eesrindlikud Eesti juhtivad ärinaised seda asja ilmselt nimetaksid. Nii et meil on siis olemas nüüd niisugune Eesti ärinaise või Eesti juhtiva võimuka, niisuguse feministliku maailma kõige jõulisema esindaja, näide epiljar pardi näol. Aga võib-olla olulisem isegi on peet vallaku. Teine lühipala selles raamatus. See kannab pealkirja maanaine ja seal räägitakse ühest eestimaanaisest, kelle nimi on Reet. Ja see reet Läheb selles armetut lühikeses ühipalas ostma ühte tollasesse küla kauplusesse. Sulepead sulgeia tinti ja me sellest Reedast mitte midagi eriti teada ei saa, aga me kõik saame aru, et ärinaine temal nüüd see, kelle võimed, kas siis vaimsed ja võib-olla isegi füüsilised ei ulatunud selleni mingites potilöövi või keraamikatehast üleval pidada. Aga selle Reeda jaoks on väga oluline probleem. Nüüd, millist ting, millist sulge, millist sulepead osta ja ta satub siis selles vallaku miniatuuris või lühinovellis maanaine vastamisi kaupmehega, kes talle siis müüb kõikide Euroopa standarditele vastavalt. Sule sulepea ja tindi. Wow Reet, vabandust on natukene hädas, ta mõtleb isegi veel, et milliste tinti osta, kas tinti koos potiga või lahtist asja. Probleem on selles, et ree Reed tahab kontrollida selle ostetava tindi ja sule ja suledal kvaliteeti ja ta tahab midagi kirjutada ja siis tõeline probleem puhkebki sellest, et maanaisel Reedale ei ole ühtegi õiget sõna ega lauset paberile kirjutada. Mees pakub siis Reedale oma Omalt poolt lauseid. Kaupmees pakub talle lause kirjutamiseks väljas sajab vihma, teiseks koer jookseb maanteel kolmandaks. Päev on tühi naine Reet paraku mitte ühtegi nendest lausetest prooviks ei kirjuta paberile. Reet on tüüpiline naine, tal pea eriti hästi ilmselt ei lõika ja siis ta mõtleb oma oma peaga seal ja siis tuleb tal hea mõte, ta kirjutab selle sule sulepea ja tindi kvaliteedi kontrollimiseks paberilehele lause suur reheahi. Sellega lõpetabki peet, vallak oma lühikese novelli või isegi miniatuuri. Ja meie praegu küsima, et mis on siis selles nii iseäralikku, aga iseäralik on just see vastandlike naiste paar, et pillar kui töös turgu ja ärinaine. Ja siis too maanaine Reet, kes kaupluses ei oska õieti mitte midagi kirjutada. Ja kes siis, kui ta lõpuks midagi hea mõttena leiab, kirjutab selle hea täna paberile, suur reheahi oli minu meelest selles vastandluses EP ja Reet on tegelikult nii tänase Eesti vabariigi õnn kui ka õnnetus. Ehk teisiti öeldes me oleme õnnelikud, et meil on tänapäevalgi neid pillar parte, kes suudavad igasugust potitööstust edendada, suudavad isegi sinna Soome turgudele minna. Aga ma arvan, et veel tähtsam on, et meil on neid reetasid, kes ei oska õigeid lauseid kirjutada. Aga kes selle eest oskavad mõtelda, oskavad seda kauba kvaliteeti kontrollida. Ja kes ikkagi lõppude lõpuks kirjutavad paberile kauba kvaliteedi kontrollimiseks niivõrd tobeda lause nagu suur reheahi ja see lause suur reheahi ahi. Minu meelest võtab kokku kogu Eesti identiteedi, selle arusaama Eesti algusest eesti lõpust, sellest, mis on hea ja mis on halb soe ahi eesti talutares. Praegu neid enam ei ole, aga see kunagi on olnud ja me peaksime seda alati meeles pidama. Selles mõttes on peet vallaku maanaine Reet. Veel olulisem, kui siis ärinaine, et pillar, part. Peetvallaku loomingust rääkis Toomas Liiv