Ja täna on kõne all Paul Kuusbergi looming. Stuudios on Maie Kalda. Kavatsen rääkida lähemalt just Kuusbergist kui stagna kroonikust ja seda peamiselt tema lühiproosa põhjal. Ta on ju ikkagi tuntud eeskätt kui romaanikirjanik. Kes siis Kuusberg on? Ta on kõigepealt linnakirjanik, kolmanda põlve tallinlane ja tema generatsiooni, see ei ole see just kõige harilikum. Teiseks tööliskirjanik rääkida ehitustööliste dünastiast oleks ka natuke liialdab, aga isa ja vanaisa oli tal nagu ta nooruses isegi ehitus tööliselt. See aga, et kirjanikul on olnud või ta on vallanud veel mingit ametioskust peale kirjutamise annab teostele juurde ühe dimensiooni. Nüüd läksid need professionaalse enesekindluse. Paul Kuusberg-ile lühilause, otsekohese järsuvõitu, asjalikku ütlemisviisi lause tekib lause kõrvale nagu kivid nööri üksteise kõrvale. No siis ta on sõjakirjanik ja mida kõige rohkem räägitud poliitiline kirjanik. Selle kahe viimasega oleks siis öeldud ka, et ennekõike meeste kirjanik Kuusberg Literaadina alustades pidas ilmselt heauskselt omaks seda võimu, kes tuli 40. ja nimetas ennast sotsialistlikuks. See asjaolu jäi, paistab nii loomingu põhjal kriitima teda veel vähemalt 80.-te aastate lõpuni. Teema kriitiliselt kirjutab dised 50.-te aastate alguses. On tavaline lihtsustav dogmaatika. Aga Enn Kalmu kaks, mina romaan aastast 1961 kahtlemata punane romaan võitis siiski eestlaste saatusest tööpataljonis, kirjutades välja vihmase mõeldava piirimis, sellal trükimustas läbi läks, nii ütles minule Nigola Andresen, kes neid asju tundis ja teadis. Ja juba 1963. aastal Andres lappe teose juhtumiga astuski Sis Paul Kuusberg oma põhirolli. Mis ma kõigepealt ütlesin teadvustuseks stagna dokumenteerijaks, uue Suurnike klassi, nõukoguliku parteilise nomenklatuuri elulaadisikseerijaks. Lühiproosas on üks lõikavamaid töid ja varasemaid sellest valdkonnast novell, plahvatus aastast 1970. Kui süžeed natukene restaureerida, siis on üks, üks suur teaduse võimumees tulnud puhkekodus ennast taastama. Ta mängib niisugust mängu nagu ta oleks uurimistööst hirmsasti väsinud ja tal on mängult isegi seal kõik terved patakad, perfokaardid, Teie kaustu kaasas. Tegelikult annab endale harva selguse hetkel aru, et ta ei ole loov teadlane, vaid on elatunud ainult teiste vastvaidlemisest teisi teadvusest välja tõrjudes. Ja ise on ta nüüd impotentne, mitte ainult vaimselt, vaid jäämas selleks ka bioloogiliselt. See asjaolu. On üks kogu loo rafineeritud Jantlikkuse lähtekohti. Sest sellel härral Rolandile seltsimees Rolandil nagu Paul Kuusbergi suurmeestel tihti on üks väga küps ja väga elu ja janune proua olemas. Nüüd ma siis tsiteerin natukene Kuusbergi ennast, mida kõike sellel stagnamehel on, mis tal kõik käes. Paljud kadestusid teda, sa näed hea välju Imastavatutavad või sa oled kaugele jõudnud sõber, kui kaugele jõudmise all mõista seda, et ta tervitab kättpidi kõiki akadeemikuid ja pooli ministreid ette ta saadetakse vahetevahel välismaale teaduslikele nõupidamistele etalon kasutada teenistusauto, et ta elab 38.-le lastele ehitatud heas majas neljatoalises korteris. Eta ei tarvitse enne väljaandmist iga kopikat 10 korda sõrmede vahel veeretada siis on ta muidugi kaugele jõudnud. Ja ikkagi, see on täielik pankrot, millega ta siia on saabunud. Ja, ja ma loen veel ühe koha ette mis kõlab üsna tänapäevaselt. Roland, kes pidas end sündinud liidriks, üks paha, kus ta ka ei oleks töötanud tundis end need vaid ühena putukaid mingist tohutus kihisevat sülemis, kus kõik poevad üksteise vahelt läbi, ronivad üksteisest üle, tungivad kuhugi kaaslastest vähematki hoolimata. Ta hakkas kogunema, et ma oma mõistuse pärast. Niisiis, see rahvaklass, kes on küll jõuline ja auahne, aga kelle vaimne võimekus või, või üldse võimekus ei ole proportsioonis ambitsioonidega see on üldinimlik nähtus. Ja niiviisi ei ole erilist eriti suurt vahet näiteks 1920.-te Tammsaare tõusikute või 30.-te või ka 90.-te seltskonnakroonikates esitletava koorekihiga. Kuusberg räägid siis sellest, kes oli ja tegi oma tegusid ja elas oma toonases luksuses siis 60.-te ja 70.-te plahvatusele järgnes mõnes ühe säravana võõras või õige mees 1977. Siin on siis näiteks kõige Jantlikum süžee samal ajal jää jämekoomika, et kui palju ja, ja see jämekoomika p kuus Türgist oli saanud selleks ajaks juba tõesti suurmeister sõnameister või, või ka rütmimeister vaatepunkti ülekannetega on siin loodud lõikav rütm lausa, siis sellel novellile on hea kohtlased, artistlikud, nii-öelda joonealused, märkused, mis annavad palju naudingut juurde. Ja milles on asi siin kõige peenema kõrgem stagna seltskond matab ühte meest enda hulka, arst, kes ei olnudki nii väga noh, nende nende vääriline igas mõttes olivast iga mõnes mõttes üle ja mõnes mõttes külla kriteeriumidele. Aga see on vane mees, tähendab puusorki on vahetuse korras sattunud hoopis üks traktorist ja seda märgatakse, üks noormees teeb seal koguni kõva alarmi, et need, mida me nüüd ometi teine, aga kõrged võimumehed ei saa katkestada, nii tähtsat sündmust ei saa rituaali eetliketi koda ja kõik viiakse kuni, kuni siis seab jalule hoopiski selle tähtsa mehe pähe ärame maetud traktoristi, äärmiselt energiline naine, kes korraldab siis nii, et igaüks saab oma õigesse paika. No ja siis kuus turg ise oli üsna ja uhke selle peale, ütles, et see lugu pärineb tegelikust elust. Ja, ja kui ta oli seda siis nagu anekdoodi kuulnud tõsielulise anekdoodina, siis ta oli endale õlale koputanud, et mees, seda sa ise välja ei mõtle, see kasutanud ära. Kas need pikendada seda rida veel? Tähendab plahvatusele järgnes peaaegu sama tegelaskonnaga. Üks novell mille pealkiri oleks, oli missis, õied juhtus. Ja, ja seal on sama asi, mis plahvatuses, tähendab, mees ootab tegelikult aukõrgendust, plahvatuses ootas isik, kas ta nüüd saab mingi preemia või aunimetuse igal juhul, niipea kui vastav telegramm saabus, oli kõik tema must meeleolu murtud ja selg sirge jälle. Ja millest siis tuleb ikkagi välja, kui palju, kui hirmus, palju sõltub kõrgel positsioonil olev isik seal sellest tunnustusest, mis talle väljastpoolt tuleb, tähendab ennast ikka nagu hästi ei ole olemaski. Ja need siis selle Rolandi kaksikvend võiks öelda isegi, tunneb ka, et tal jalgu oleme kõigukas, teda ikka enam hinnatakse ja ta on ühel pleenumil või mis pagan see oli seal. Ja tahaks nagu esineda. Talle on ära öeldud, et ei, nimekiri on juba täis aga ta trügib lõpuks siiski kõneleda rooli ja, ja seal tabab teda täielik vaimne halvatus ja ta ei suuda mitte midagi rääkida, isegi need kõige tühisemad loosungeid ja fraase mitte. Ja minu meelest kõige viimane, mis nüüd oli juba 90.-te alguses oli, oli Kuusbergil loomingus jutt psühhiaatrist, kes naha Lianud äärmiselt jõukalt sisse seadnud just oma patsientide tasuta tööjõu abiga oma suveresidentsi üles üles kloppinud, kuis iganes. Ja ja siis sellele loole tegi puu üks mälu kaotanud patsient, kellele välgulöök käkina lähedal asuvasse puusse ei mälu tagasi ja see oli ka suur jõu Kuusbergilon, tihti suure suure jõu ja suure kasvuga mehed saad küll julged, küll äkilised, kelle flegmaatikud ja, ja see jõumees siis pani asjad paika nii-öelda, see on ka sellest Kuusbergi tinglikke niisuguste paisutustega ja võimendustega musta huumorilugudest, Paul Kuusbergi novelliloomingust rääkis Maie Kalda.