Tänases saates jätkame meenutusi Peeter põllust meie esimesest pedagoogika professorist saates kõneleb kasvatusteadlane Aleksander Elango. Täna võtame vaatluse alla 1900 seitsmeteistkümnenda aasta, kõigepealt need segased perioodid. Olgu siinjuures öeldud, et Peeter põld pidas emakeelse ülikooli taas amise aktusel esimesel detsembril 1918. aastal peokõne. Noh, mis eelnes sellele ja mis tuleb pärast? 1000 900 seitsmeteistkümnenda aasta veebruarirevolutsioon tõi sügava murrangueesti ühiskonnaellu ja ka Peeter Põllu isikliku. Mullu moodustati Põhja-Liivimaast nendest maakondadest, kus asusid eestlased ja Eestimaa kubermangus ühine Eesti kubermang, millele Venemaa ajutine valitsus andis teatud piiratud valitsuse omavalitsust nimetati tänapäevaks või maanõukoguks. Maanõukogu liikmeks valiti Peeter põld ja maanõukogus valiti ta haridusosakonna juhatajaks. Meie ülesanne oli võidelda eesti keeleviimise eest õppekeelena algkoolides. Keskkoolides eesti keeles õpetamisest veel ei unistatud. Ja teiseks püüdis Peeter põld tutvustada mitmesuguseid kooritüüpe, mis sel ajal olid nagu kirikukoolid ja kreeka õigeusu koolid ja muud ühtsele Eesti ajutise maavalitsuse juhtimisele. Venemaa ajutine valitsus oli väga visa reforme teostama ja Eesti ajutine maavalitsus ei saanud kuigi palju ära teha. 1900 seitsmeteistkümnenda aasta sügisel teatavasti enamlaste täitevkomitee ajas laiali maa pääl. Väinas kõrgeimaks võimuks Eestis päästekomitee 1918. aastal, kui Saksa okupatsiooniväed olid Tallinnale lähenemas, kuulutas välja teatavasti Eesti vabariigi iseseisvuse ja moodustas ajutise valitsuse. Selles ajutises valitsuses nähti Peeter põld ette haridusministriks. Saksa okupatsiooni tingimustes ajutine valitsus töötada ei saanud, kuid alustas tegevust kohe niipea, kui Saksamaa revolutsioon nimel novembrirevolutsioon teoks sai. 11. novembril juba Tallinnas. Ajutine valitsus astus tegevusse. Peeter Põllu kui haridusministri esimeseks ülesandeks oli komplekteerida haridusministeeriumi juhtivkoosseis. Ta valis oma lähemateks kaastöölisteks niisuguseid silmapaistvalt haridustegelased nagu Friedrich Voldraat, Mikelsaar Ernst Martinson pärast murdma, noh, nimeline ja mitmed teised progressiivsed haridustegelased. Mõne nädala pärast, 27. novembril 1900 18 tuli valitsus ümber korraldada sotsialistid, kes varem valitsuses esindatud ei olnud, nõudsid endale mõningaid kohti. Muuseas haridusministri kohta. Ministri kohustes vabanenud Peeter põld nimetati samal päeval Tartu Ülikooli Tartoriks ülesandega organiseerida tartus tsaarivalitsuse ja saksa okupatsiooni aegse Landes universiteedi baasil rahvuslik Eesti ülikool. Nii avanes Peeter põllul võimalus tulla tagasi oma kodulinna Tartusse oma perekonna juurde ja siin jätkata haridustööd ülikooli organisaatorina. Niisiis, kodulinn ülikool ja kuidas läksid asjad niimoodi, et Peeter põllust sai ülikooli professor. 14. septembril 1920 valiti Peeter põld Ülikooli pedagoogikaprofessoriks, kuraatori ülesandeid tuli tal esialgu veel edasi täita kuni 1925. aastani, mil asutavas kogus vastu võeti ülikoolis teadusülikooliseaduses. Niisugust instantsi, nagu kuraator ette nähtud ei olnud ja Peeter põld automaatselt vabanes sellest kohustusest. Loogikaprofessorina oli põld Tartu Ülikoolis esimene mees 1802 restaureeritud Tartu veneaegses ülikoolis. Pedagoogika professuuri ette nähtud ei olnud, sest veneaegsetes ülikoolides pedagoogikat kui teaduslikku distsipliini petatud. Teda loeti kõhuslike kursustena. Nendele, kes soovisid saada õpetaja kursused. Ja kuidas Peeter põld Nüüd ülikooli oma eriala ümber korraldama, sest tuleb välja, et seni Ja midagi ei olnud. Peter põld oli hea Pedagoogilise eruditsiooni saanud oma õppereisil Saksamaale 1907. ja kaheksandal aastal ning vahepeal tutvunud hästi pedagoogilise kirjandusega, nii et hoolimata ka selles, et haridusel ideoloog tuli ta pedagoogika õpetamisega ülikoolis piisavalt toime. Pedagoogika oli ülikoolis nagu mainitud teaduslikuks õppeaineks, mida õpetati kolmel tasandil alg-kesk- ja ülemastmes. Nendel, kes soovisid saada õpetaja kutsed, olgu nende baasharidus, siis kas ajalugu, keeled või isegi agronoomia võidi energia või mingi muu aine, mida keskkoolis õpetati. Need pidid sooritama pedagoogikas vähemalt alamastme piirides. Eksami. Õpetajate kutselise ettevalmistuse jaoks oli ülikooli juurde loor suhteliselt iseseisev didaktiliselt metoodiline seminar, kus õpetaja kutse soovijad sai spetsiaalseid kooli lähedase ettevalmistuse. Peeter põld nimetati haridusministeeriumi poolt ka selle see juhatajaks ja ta täitis kohustusi kuni oma surmani. Seega oli kogu pedagoogilise ettevalmistuse protsessi ülikoolis usaldatud Peeter Põllu kätte. Alal olid tal suured võimalused kujundada ka Eesti pedagoogilist mõtted. Ja ta tegi seda üsna veenvalt. Võiks öelda, et Eesti pedagoogilises mõttes sel ajal olid kaks keskust Eestis. Algkooli õpetajad koondusid enamasti Johannes Käisi ümber. Kes esindas Eestis reform. Pedagoogilisi on uuenduspedagoogika ideid. Keskkooliõpetajal eelistasin jääda on vähem Peeter Põllu sõidu ette tema mõtteosalisteks ja ühineda nende ideedega, mida tema esindas. Need olid lähedased kristlikule pedagoogika-le ja alalhoidliku ilmega. Siit tulenevalt milliseks kujunesid tema koolkonna suundumused ja millised olid Peeter Põllu kasvatusteaduslikud Vaated kõigepealt püüdis Peeter põld rajada eeski peda loogilist mõtet teaduslikule alusele. Siiamaani oli seda käsitletud enam-vähem diletantlik kuld. Sellega oli tegelenud sageli usumehed ja praktilised õpetajad. Nüüd asus Põldes küsimus teaduslikult vähendama. Oma 1900 seitsmeteistkümnendal aastal asutatud ajakirjakasvatus ja haridus. Sissejuhatuses kirjutab ta. Kasvatus ja haridus tuleb välja arendada teaduslikult baasil. Meie üldised tarviduse nõuded hariduse küsimustes on küll väljakujunenud end, kuidas neid kätte saada, saada, teostada. See ei ole veel kindlate piirjoontega eeskavaks kujunenud. Hariduse ja kasvatuse ala on laivõimaluste poolest kirju, lahkarvamusi ja vastuolu eesmärkide seas. Millises ja teede valikus on palju ebamäärast eksisteerimist ära hoida ja ele ekslemist. Selleks peab meil Eesti haridus-lise mõte. Ma eesti pedagoogika teooria välja kujunema. Mille algede juures meie seisime juba osald ärkamisajal, kuid milliselt püüdlused vahepeal venestuse karmides tingimustes soikusid. Nüüd on aeg uuesti selle töö juurde asuda. Kõigepealt tegi põllule muret kasvatuse eesmärki see küsimus. Kasvatus on tema määratluse kohaselt teadlik meelega mõju avaldus täiskasvanud inimeste poolt. Lapse kui kasvava inimese peale mingis kindlas soovitavas suunas ei tule ühekülgselt taotleda paljude teadmiste omandamist, vaid juhtida laps osa saada raamisele kultuuriväärtustest. Lapsest tuleb äratada sügavat huvi ja sisemist tarvidust oma isiklikus elus teostada neid väärtusi, mida ühiskond kõrgematiks peab. Ülimaks väärtuseks peab põldusulisi väärtusi. Tuginedes Lääne-Euroopa pedagoogilistele kirjandusele, eriti saksa professor frangeri õpetusele. Eri teeb ta ja kasvatuse eesmärki. Nii. Arvates kõige kõrgemaks eesmärgiks kasvatuses peab olema usuliste väärtuste taotlemine. Kui tahane kasvatada, siis peavad meil olema kindlad mõõdupuud ja kriteeriumid, mis kehtivad iga aja ja iga seisuses kui ka iga üksiku isiku kohta. On vaja pedagoogilist väärtusteooriat. Ta vaidleb reform pedagoogide kooliuuendaja tee vastu, kes arvavad kasvatusel ei pea olema objektiivseid üldkehtivaid eesmärg vaid kasvatuse eesmärgid tulevad tuletada kasvanulikkust endast, tema individuaalne reaalsusest. Põld ütleb, et kui me seisame tuumas aukartuses lapse hinge ilmutusi oodates siis ei tulekasvatuses midagi välja. Kui me jätame lapse temas peituvate tung jõudude mänguganniks neidis teadlikult suuramata siis ei kujune kindlad iseloomu ja selgroogu inimesel elu ehtsaid nõudmisi ja isiklikuks vabadust peab täiskasvanute poolt rattatama. Nad ei kasva mitte lapsest enesest välja. Tähtsat osakasvatuse eesmärkide taotlemisel edendab õpetaja ja tema eeskuju ja sihiteadlik tegevus. Suhtlemine õpilasega avaldavad jäädavalt mõju õpilasi isiksusele. Seejuures. Ta põld, autoriteedi liigse rõhutamise negatiivseid tagajärgi kasvandik muutub, iseseisvus etuks ei arene. Kriitikameel ja enesekriitika väärtushinnangud võtavad traditsioonilise iseloomu. Selle vältimiseks tuleb lapsele põllu arvates siiski anda olude kohane vabadus kus ta ise saab vabalt tegutseda, otsustusi valida ja seejuures kasvõi eksidagi ise oma kogemuste najal targaks saada. Õpetaja autoriteedi tugevdamiseks nõudis põld tema materiaalse olukorra ja sotsiaalse seisundi parandamist. Ta töötas koos õpetajate organisatsioonidega, näiteks esiÕpetajate Liiduga võitluses õpetajaskonna huvide eest. Kuid peale õpetaja peab kogu ühiskond kasvatusest osa võtma. Aga kui ühiskonnas puudub kindel kasvatuslik ideestik, siis summatakse nagu pimedas. Sellepärast on ka selle eest seisukohalt ühiskonna suunamise seisukohalt tähtis, et kasvatusel oleks kindel eesmärk. Isegi rahvusliku kui see seisukohalt arvab põld tarviliku olevat mitte nii palju välisele sugessioonile ja rahvuslikku egoismi rõhutamisele tugineda, kuivõrd rahvusliku elulaadi sisendamisele, elulaadi sisendamisele, mis juhib inimeste kultuuri, et sisaldab eneses sügava kohustuse vastutada tulevase põlvekasvatuse eest. Eriti tähtsaks kasvatusteguriks peab põld perekonda. Perekond on loomulik ja tingimata tarvilik kasvatustegur, mida millegi muuga ei saa asendada. Ta polemiseeriv mõningate reform pedagoogide vastu, kes arvavad. Ma arvan, et perekond on oma aja ära elanud iganenud nähtus, mis taotlevad ainult mugavust ja sulgevad lapse temale elu võõrastesse vormidesse. Põld näitab, et just perekonnas leiab laps kõige sügavamat, vähemalt mõistmist leiab sellist hellitus, nagu ta lapsepõlves vajab. Vanemad tunnevad oma last kaugelt paremini kui mingi ametlik kasvataja. Ja selle tõttu oskavad teda ka vajalikult suunata. Et vanimad sellise ülesandega toime tuleks, nõuab põlde, perekonnakasvatuse selgitamist, lastevanematele, seda, mida me hiljem oleme tundnud pedagoogilise propaganda nime all. Ja perekonnakasvatuse küsimuste teaduslikku analüüsi. Ka õpetamisele koolitundides omistab põld suure kasvatusliku tähtsuse. Iga sisendus, iga mingi mõtte arendamine lapse teadvuses jätab temale jälje ja kõik, mis me lapse nähes ja kuuldes teeme kõik, mis temale koolitundides pakume, arendab teda ja kujundab teda nii või teisiti. Selle juures ei pea aga taotlema liigset Telektualismi liigsed mõistusele mõjumist. Põld kirjutab ühes Postimehe artiklis, et meie ei tohi kõrvu lukustada selle hädakisa vastu, mis kostab, saab üle kodumaa, ärge tapke lapski raskete koolitundide ja ülemääraste koduste ülesannetega. Seda hädakisa. Me tunneme teatud määral ka tänapäeval ja sellepärast on kasulik siin tagasi pöörduda põldu ideede juurde. Mõistuse arendamise kõrval peame v Põllu Harvardis tingimata viljelema tunnete maailma ja eriti rõhku panema tahte kasvatamisele. Kuigi kogu õpetajaskond ja nende poolt tehtav õppetöö peab kandma kõlbelise kasvatuse ilmet ei eita põld siiski kõlblusõpetust iseseisva õppeainena. Hariduse korralduse küsimustes oli Põldi esialgupärast. 1900 seitsmeteistkümnenda aasta murranguid suhtlesid demokraadid tartlik 1000 921. aastal, kirjutas ta ajalehes Postimees. Ei tohi haridus, mitte enam üksikud ühiskondlikel tees õigustatud klasside monopoliks olla, ta peab kätte saama vastavaks tehtama kõikidele rahva lastele. Selleks peab haridus kõigil astmetel olema maksuta. Me tahame jõuda korrale, kus pole isanda ideega orie, kus valitseb üheõigusluse, kus ainuld töö, viljakas ja kasulik töö on see, mis meid edasi viib. Ajapikku selline põlluühiskondlik radikalism, veidi jahtus ja ta oma poliitilise erakonna nimel Eesti rahvaerakond liikmena veidi muutis konservatiivsemaks tagasihoidlikumaks oma hariduspoliitilisi ideaale. Praeguse haridusalaste ümberkorraldamist ajastul on päris huvitav tutvuda põlluseisukohtadega 60 aastat tagasi. Algkool olgu kõikidele lasele ühine, kohustuslik ja soovitav, et kaheastmeline neli pluss kaks klassi algkoolile järgne kui kaheaastane täienduskool Nendele, kes mujale õppima ei lähe või kahe kuni kolmeaastane kutsekool. Alkul olgu elule lähedane, seotud kodukoha elu ja loodusega. Teisel astmel võiks õppetöö olla mõnevõrra diferentseeritud. Ühed õppigu rohkem käsitööd, kordundust, agrotehnikat. Aga need, kes tahavad edasi õppima keskkooli minna õppigu rohkem võõrkeeli. Üleminekul algkoolis keskkooli pooldajas põld andlikkusest lähtuvalt selektsiooni. Keskkool olgu kaheastmeline kaks pluss neli klassi. Õppetöö tuleks diferentseerida nii, et vähemalt üks kolmandik õppematerjali oleks õpilasel, valitav on tähelepandav ja ta väga suure osa õppematerjalist valitavaks eraldas omaaegsele viie klassilisele keskkoolile, mis püüdis ette valmistada kõrgkoolile ja ühtlasi anda kutseharidust, heitis põlde ette. Ülekoormatus ei tulevad väljakutseharidusest palju ja üldhariduslik ettevalmistus ülikoolilegi jäävad samuti kehvaks. Koolijuhtimises pooldas Põldes tugevat detsent realisatsiooni. Juba sel ajal omistas ta valla omavalitsusele tähtsa rolli valla koolide juhtimisel. Kes olid Peeter Põllu ideede edasikandjad, nimekamad õpilased? Peeter põld oma õppetöös pani väga suurt rõhku loova uurida vaimu kasvatamisele üliõpilastes oma seminarides eriti ülemas Me seminarides nõudis juba iseseisvaid teaduslikke uurimusi, võiks öelda küll miniuurimusi oma üliõpilastelt. Selle tõttu kasvas tema õpilaste hulgast juba põldu eluajal enamaga jätkuna pärast noh, elutegevuse lõpurida andekaid pedagooge, kes tema elutööd jätkasid. Selles osas paistsid silma Tallinnast Petrov Edgar Oissar kes lõpetas ülikooli diplomitööga teemal ristiusk ja iseloomukasvatus täiendas hiljem oma haridusSaksamaal, kuid sistlikul ajastul võttis liiga palju üle natsistlike ideid. Ja selle tõttu nõukogude perioodil Eestis ei leidnud peaaegu mingit tähelepanu. Pidi töötama tagasihoidliku raamatukogutöötajana polütehnilises Instituudis. Silmapaistvaks õpilaseks oli Peeter põllul ka Hans või hiljem nimetas ennast Ants Roos tooli tuntuks saanud Tallinna Õpetajate seminari direktorina kustuda kindral Laidoneri käskkirjaga pärast esimese detsembri ülestõusu standardi, kuna seminari õpilasest mitmed olevad ülestõusust osa võtnud, mis olevat nõrga kasvatustöö tulemus. Pärast seda tuli Ants Roos Tartusse ülikooli oma haridust jätkama. Töötas siin kutsenõuande büroo juhataja Vääna ja lõpetas 1927. aastal ülikooli Põllu juhendamisel kirjutas ta magistritöö rahvuslik kasvatus koolis. 1944. aastal emigreerus ta Ühendriikidesse. Kas oma tööd eestikeelsete täienduskoolide arendamisel ja nendele õppekirjanduse soetamisel. Praegusel ajal on ta juba surnud. Kolmandaks põldu õpilaseks oli Tartu linna koolide inspektor, varem maakonna koolide inspektor Aleksander Kurvits. Tema oli juba aastates mees oma põhihariduse saanud sarja rajal, kuid jätkas nüüd Eesti rahvusülikoolis oma pedagoogilist haridust. Ta kirjutas Põllu juhendamisel magistritöö autoriteet ja vabaduskasvatuses. Erilist tähelepanu see töö ei leidnud. Ta avaldas hiljem ehk põhiseisukohal selles töö eest iseseisva raamatukese õpetaja kooliuuenduse kandjana. Ka selle pealkirja all kurvitsa ideed erilist tähelepanu ei leidnud. Neljandana Peeter Põllu õpilasena Peaksin mainima ennast. Lõpetasin Põllu juhendamisel ülikooli 1000 927. aastal magistritööga õpilaste omavalitsus pedagoogilises teoorias. Praktikas. Hiljem suunas Peeter põld mind ülikooliteaduslikuks stipendiaadid edasi õppima pedagoogika alal ja kui nüüd kokku võtta siin saate lõpu poole see, mida Peeter põld on andnud Eestile, mis on olulisem Eesti pedagoogilise mõtte arendamisel kuuluv põietel põllule juhtiv osa. Ta püüdis oma ajastu eesrindlikke pedagoogilisi ideid juurutada Eesti pedagoogilises mõtlemises. Ta ületas selle seisaku, mis oli tekkinud venestusajal eesti pedagoogilises mõtlemises. Ärkamisel aegne elevus oli sajandi alguseks vaibunud ja alles 1905. aasta revolutsiooniline liikumine tõi teatud uue ärkamise, aga seegi ei saavutanud veel täit jõudu alles iseseisvas Eesti vabariigis. Peeter Põllu juhtimisel omandas pedagoogikat teaduslik uurimine ja selle levitamine rahva hulka täie hooühiskonnategelasena passist Peeter põld veel silma peale kitsama pedagoogilise alapoliitika tegelasena. Too oli algusest peale, see on 1905.-st aastast peale Eesti rahvaerakonna omale oli edumeelne eduerakond Jaan Tõnissoni juhtimisel sele ühe aktiivsema juhtiva tegelasena. Selle erakonna esindajana võttis ta osa Eestimaa nõukogust asutavast kogust. Esimesest, kolmandast ja neljandast riigikogust oli Tartu linnavolikogu esimeheks pikemat aega ja avaldas terve rea poliitilisi ning pedagoogilisi kirjutisi erakonna häälekandjas Postimees. Teiseks ühiskondlikuks tegevusalaks Peeter põllul oli karskusliikumine. Kui 1928.-ks aastaks selgus, et vilja märnis ei ole enam võimeline karskusliikumist väärisel tasemel juhtima siis valiti Peeter põld asemele Eesti karskusliidu esimeheks. Ta jäi sellele kohale kuni oma surmani. Ootamatu ja varajane surm. 52. eluaastal. Katkestas palju nendest lootustest ja ootustes, mis temale pandi, jättis pooleli ka palju tema isiklikke elutöid, eriti tema uurimused Eesti kooli ajaloo alal. Alles pärast tema surma võttis Hans Kruus kokku tema käsikirjal sellel alal ja andis need välja soliidses sisukas ja teaduslikult väärtuslikus teoses Eesti kooli ajalugu 1933. Selle teosega on Peeter põld jäänud Eesti kooli ajaloo uurijate kõige silmapaistvamaks esindaja. Kõike kokku võttes näeme. Peeter Põllu näol on meil tegemist silmapaistva eesti haridustegelasega kelle mälestus väärib igati elustamist.