Täna räägime me jälle omaaegsest haridustegelasest Johan Tarkist. Mikrofoni ees on Juhan torki mälestusraamatu üks koostajaist viu Clement ja sugulussuhete järgi oletada tema õetütar. Me jõudsime esimeses saates rääkida Juhan torki koolipõlvest ja üsna paljudest tema töökohtadest. Ja kuhu me siis tegelikult peatuma jäime? Tegelikult me lõpetasime tõesti ka tähtsamad töökohad loetluse korras, sest ega neid töökohti tähtsuse järgi reastades need kõiki käsitleda jõuakski kui saabus sõjas, kus kõik töölõigud hakkasid lõppema ja algasid okupatsioonide, me teame ju, et ta 41. aastal vabastati õieti 42, vabastati ka õhtugümnaasiumist ja sai ainult töötada 42 44. Tartu Ülikooli psühholoogia psühhotehnika instituudis, kus ta ka tahtis läbi viia ühte väga olulist teemat haridusministeeriumi poolt välja pakutud testidel põhinevat teemat, kõik oli ka ettevalmistatud, see on Eesti laste vähene sündimus. Ja ta jõudis üle 15000 ankeediga Eestisse laiali saata. Siis pärast seda, kui juba oli selge, mis oli toimunud 45. ja 41. aastavahetusel punase terrori ajal kus hukkusid lähemalt kolleegid Mihkel Vaher, Jüri Parijõgi õpetajat Semred siis ega Saksa fašistlik terror ei olnud midagi lihtsamalt. Ja selle tõttu oli tal päris kindel, kui hakkas tulema juba uus oht, et noh, ütleme lihtsalt päris rahvakeelsed, kui venelased hakkasid Eestisse tagasi tulema siis oli talle selge, et tema siit minema peab. Seda enam, et talle saabus ka sõna, et ta on nendes nimekirjades, kes isikuliselt on kohe kõrvaldamisele määratud. Aga enne kui vaataksime, mis toimub Eesti rahvaga üldse 44. aasta hilissuvel võib-olla mõned sõnad ka tema töödest, mida ta suutis teha kodumaal. Kõige suurem töö, mida te haridusministeeriumi ettekirjutuse või noh, ettepaneku korras sai, see oli eesti algkoolilõpetajate intelligentsi taseme testimine või uurimine, mida ta kogu Eesti õpetajaskonna aga tegi. Selle kõrval on tal olnud ka mitmeid muid valdkondi, kus ta on suutnud küllalt palju siiski ka oma eesti kooliõpetaja jaoks paika panna sest juba ülikooli ajal ta hakkas tegelema haridusproblemaatikas, aga ja hiljem, kui ta hakkas ka ettepaneku korras kirjutama, siis ta avaldas oma töid väga paljudes päevalehtedes. Postimees, Päevaleht, Õpetajate leht, ajakirjades, kevaditi kasvatus, Eesti kool, Eesti kirjandus. Või päris suuremates Sari väljaannetes nagu pedagoogika aastaraamat, raamatu osa Eesti arengus, Tartu Ülikooli toimetised. Ta on tõesti üks neid, kes on pidanud haridust tõesti iga kodaniku eesõiguseks ja ta on arvanud, et haridussüsteem ja seadusandlus peavad tõesti igasugust sellist viga ära hoidma, et välja pakkuda mingeid jäiku, maximum programme ja need siis ka kõikidele kasvavatele eesti põlvkondadele ühtmoodi siis peale suruda. Ja selle tõttu tema üks põhipostulaat on alati olnudki. Et indiviidi vaba valik, selle valiku suunamine Toetamine küll, aga igal juhul täielik isiku otsustus on põhialus, mida pedagoogikaga aluseks peab võtma. Ja väga värvikaid ja, ja niisuguseid toredaid artikleid on ta kirjutanud koduosast lapse kasvatada tamisel, kus ta ütleb, et et kodu peab olema kultuuri häll, kuid missugune on Eesti lastekodu, kes on ta vanemad. Maal on ju tervem, tugevam kodu ja nende mõju suurem. Linnas kehtivad teised tingimused on suured pered, kitsad toad. Rikastel on kaks last, aga nendega tegelemiseks ei ole aega. Neil on alati palju, palju on jutumärkides palju teha, see on mitte midagi teha ja ainult vähe on linnas lapsi, kellel on tõesti kodu. Ja siin ta siis ütlebki, et kui laps on ühe kümnendiku ajast koolis, siis ülejäänud aja on ta ju kodus, nii et ta on sellel seisukohal, et kodu on just see, kus laps oma kalduvused ja oma edaspidised pahed või hüved akumuleerib. Ja teiseks peab ütlema, et ta on alati väga palju vaaginud seda probleemi, missuguses kohas või missugune peaks olema see läte, kus koolitatakse laste koolitajat. Ja sellepärast siis õpetaja seminarivorm, mida ta väga põhjalikult oma kolleegidega läbi oli mõelnud. See oli tema jaoks tõesti äärmise niisuguse tõsidusega võetud ja ta arvas, et see ja ka tõepoolest nii see ka oli oma harjutuskoolide ja omavalitsusvormidega. See oli siiski küllaltki suure populaarsuse ja vastu võetavusega. Koolivorm. Veel enne kui Juhan Tork midagi endal lubas järeldada siis tema üks selline kriteerium oli ka, mida praegusel ajal kindlasti ei petta kuigivõrd tähtsaks, see on see, et tunda oma valdkonna minevikku. Tähendab, ta oli tõesti väga põhjalikult uurinud Eesti hariduse ajalugu, eesti koolikirjanduse ajalugu. Ma tõesti rõhutaksin väga põhjalikult ja selle tõttu tal oli ka võimalik hilisemates töödest ja hilisemas kasvatus programmiski praktilises programmis rakendada seda, mida ta oli juba näinud, mis kukub läbi, mis jääb püsima ja millel on tulevikku. Ja nüüd võib-olla ainult sellest veel Eesti pinnal sündinud suurest tööst. Lihtsalt see on puhtarvuliselt, see on see Eesti laste intelligents, mis ka kesti Nõukogude korra ajal hävitada ja mida tehti. Kooli vara kirjastusel jõudnud veel 1940 ilmuda tellimiskaartidega jõudis ta ka levida väga paljudesse Eesti koolidesse, aga see oli tõesti juba nii piiri peal, et suurem osa muidugi nad pidid ka sealt kooli raamatukogudes ta niikuinii kõrvaldama. Sele raamatus sünd, holograafia sünd, millal ta siis kaitses september 1939 doktorikraadi saamiseks selles on siis 12606 testi iga test nendest 12000-st 606-st 12 leheküljeline see oli siis 151272 lehekülge. Tähendab see materjal, puht statistiline materjal väga põhjalikku klassifikatsiooni väga põhjaliku ettevalmistusega testidest. Selle aluseks uurimuse ja testi väljatöötamise aluseks olid kolm välismaal juba edukalt kasutust leidnud varianti, millest ta siis kohandas neil rakendatud testid, et tema põhimõte oli see, et ta ei hakka jalgratast leiutama, vaid kui ta tõi 1921 esimesena leidsigist psühholoogia labori praktiklisem psühholoogia labori oma seminari, siis siingi selles eesti laste intelligentsi uurimuses ei ole ta muidugi rajanud mingisuguseid uusi jalgrattaid. Ja Ta on mitmeid kordi hiljem rõhutanud seda, et tal oli kohutavalt hea koostöö õpetajaskonna, aga see oli üle-eestiline. Uurimus levis kõikides koolides. Kettide täitmine oli ju ühele samale kuupäevale Ki kella ajalegi ajastatud. Nii et Ta leidis oma töö läbiviimiseks ka riigi toetust ja ta üldse rõhutab ka hilisemas eksiili perioodis. Testi vabariigis ei olnud haridussüsteem üldse kuigivõrd niisugune, nagu kiputakse ütlema, et, et oi, et haridusele ei tahetud kulutada. Ta sai ka kolmelt fondilt seal Peeter Põllufondilt Tartu Ülikooli vilistlaskogult ja Eesti Õpetajate kojalt ka just nii, et ta leidis, et seda uurimust oli vaja ja ta lootis väga, et selles suunas suudetakse neid tulemusi rakendada, mida tal peaaegu kuue aasta jooksul statistiliste arvutuste läbi viiana aitas. Väga põhjalikult kaasa teha. Richard Reiman, kes praegugi veel Tartus tegutseb ja uurid kooli ajalugu ja see on siis ka tõepoolest nii kurb, kui on kõik, mis puudutas teda vahetult Eesti kooliga ja eesti hariduseluga sellesama maapinnal, kus ta oleks soovinud vägaga olla maetud. Nüüd jõuame Juhan Tork ja tema perekonna eksiili aastateni. Ülikool oli selle Tartust lahkumise korraldanud ja talle kutse saatnud, nii et tema pere oli siis kolmeliikmeline. Vanem poeg oli juba enne lahkunud ja töötas väljas Eestist, samuti õppis ta tütar väljas Eestist, nii et ta lahkus noorema pojaga ja abikaasaga. Missugune oli siis septee selles eksiili aastate maailma Rannus siis kõigepealt tantsik, kus tantsegi ülikoolis peatuti väga lühikest aega. Edasi pooslan ka seal küllalt lühidalt, sest tegelikult ju kogu aeg, Vene väed tungisid edasi, kui nad ei tahtnud nüüd jälle vabadusest ilma jääda, siis nad pidid lihtsalt minema. Poos lonist läksid nad karatsi ja seal üks Juhan torki õppejõududest kunagi Euroopas. Ühine kolleeg, vaata, tubli erts, ütles nähes, mida inimene üllatab, kui ta on kaotanud kõik, aga kui ta on kaotanud oma põhilises töö takustele välja, et võiks töötada karatsi ülikoolis. Ja on loomulik, et see toimus ilma palgata, aga vähemalt see aeg, mis ta seal sai töötada. Ta koostas oma erialale vastavat kartoteegi kõige värskemasseli. Vaatasin, et säilinud sedelit kõik Kanadas läbi, neid oli üle 2500 sedeli ja nad olid kõik täiesti 40.-te aastate jooksul ilmunud. Perioodika ja kirjandus. Need olid väga head väljaanded. Nii et ta sai seal vähemalt jälle olla selles miljöös, mis teda üleval hoidis, järgmine tapp. Sellest pagulaspõlvest olime urn au. Ja peab ütlema, et see väike linnake kus oli tohutu palju purustusi, nagu ka järgmises peatuskohas, laus. Vanad kohad jäid talle ja tema perekonnale meelde just sellepärast, et need olid pagulaspõlve, pole kõige rangemad ja drastilisemalt sellepärast, et nad olid näljas, neil polnud süüa. Ja sellesama laululaagris, kus nad olid 1945 kuni 49. Valdo siiski töötas ennast selles mõttes üles, kuna talle tehti ettepanek seal juhatada. Eesti Gümnaasiumi. Talle anti tuba 14 ruutmeetrit ja ta lahkus sealt Uus-Meremaale 49. aasta mais ja tal oli jälle 500 köidet. Kidakastidesse. Ja nende töötajate hulgas oli tal ka Eesti entsüklopeedia, mis oli tal eestist tartust tooduna küll Moroga põhja läinud, aga see Eesti entsüklopeedia oli tal sealt laagrist ostetud suitsude eest. Aga Uus-Meremaa suurepärane maa, see maa jäi eestlaste jaoks siiski võib-olla selles mõttes ahtaks, et eestlaskond kogunes siiski Euroopa ja Ameerika mandrile. Seetõttu need aastad, mis ta veetis 68. aastani, esialgu siis vallingtonis, hiljem Hollandis töötades päris lihtsalt saapavabrikus Wellingtoni küll rahvus raamatukogus, lühiaega, kataloogides osakonnas, kataloogide redigeerime põhiliselt kongressi raamatukogu materjale analüüsides siis see aeg, mis ta Uus-Meremaal viibis, see aeg oli talle siiski ka täis tõsist tööd, aga muidugi tõesti hoopis teises plaanis. See oli võitlus oma kodumaa vabaduse eest, aga nii kaudsete vahenditega, nagu see seal võimalik oli. Võitlus oli küllalt tõsine, see haaras kogu eestlaskonda. Uus-Meremaal oli selleks Uus-Meremaa balti klubi ja sinna kuulusid kõik Balti vabariigid. Mida nad siis tegid? See töö käis väga lihtsal põhimõttel. Ja Juhan Tork sõnastas selle niimoodi, et kes näeb, sellele on tõde lihtne selgitada ja kes ei näe, sellele ei aita ka ükski selgitus, nii et seda materjali ja neid fakte, mida maailm pakkus kommunistliku Hiina ja ja Eesti järjekordse küüditamise ja, ja kõikide stalinismi ilmingutega 37.-st 33.-st aastast peale. Need, kõik jäid meie jaoks võib-olla 40-ks 50-ks aastaks küllaltki teadmatuks, aga seal nad said materjale väga häid materjale ja. Ma võisin neid vaadata, mida nad ise olid koostanud lähteandmete allikate põhjal, kas või üks viis ülemaailmse Punase Risti toetamine kadunud inimeste otsingutel, see oli tohutu kirjatöö, adressaatide laialisaatmine Eesti üliõpilasseltsi toetamine üle maailma, täpselt sama eesmärgiga leida neid inimesi eesti kirjanduses kooperatiivi välja, näete, levitamine üle maailma. Oli üks korrespondent Uus-Meremaa jaoks. Kuhu siis Rootsist saabusid tellimused, tema oli nende koguja vahendaja ja ajutiga Itaaliasse samuti ka suurte väga illustratiivsed näituste korraldamine mis rändasid mööda euroopadki ja muudel mandritel. Ja see eesmärk oli ikkagi üks, et tegelikult maailm saaks teada, mis siis üldse toimub, mida tähendab see, miks inimesed on laiali paisatud ja miks nad ei saab naasta sinna, kust nad pärit on. Selle tegevuse juures tahaks rõhutada, et Juhan Tork oli võib-olla terve oma elu olnud teatud mõttes idealist ja omanist, aga ta ei olnud siiski naiivne. Ja ta ei olnud ka kindlasti mitte kõikuv oma vaadetes. Ta oli väga kindel. Ja see. Ta pidas vaimset vara vaimset omandit palju suuremaks kui kui maist materiaalset vara. See tegi ta oma perekonna jaoks ka väga niisuguseks ideaalkujuks ja sellepärast saab paremini mõista ka seda. Lembitu tähendab tema pojapoja poolt pandud lõpulehekülge pühendust oma vanavanematele. Et niisuguseid inimesi jäi ka välismaailmas üha vähem ja vähem kellel olid kõrgemad ideaalid kui lihtsalt materiaalne edu. Ametialane karjäär. Palju oma vaba aega pühendas Jaan tarka oma poja lastele, neid on neli ja kõige noorem pojapoeg Aarne elab ja töötab oma abikaasaga praegu Eestis ja temalt on võimalik küsida, kuidas ta mu vanaisa mäletab, mida teie Arle vanaisast kõigepealt mäletate? Vanaisast jäänud ohkem üldised mälestused, et spetsiifilised mulle mingit minu arvates suurt nõu ei pakkunud, erust mina tuleb oodata ka tema nagu üldine filosoofia, kuidas ta suhtles elusse. Ja see on nagu jäänud mulle mingi tugev mulje. Mu huumorimeel oli ikka väga tugev minu arvates ja nagu isa Ta oli siis tõsised jutuajamisest siis kui vanaisa tuli, küll oli sisalik, viisata mõningaid kilde arvates, naljamees, vanaisad kunagi Uus-Meremaal, ma olin vist neli aastat vana, vaatasin, et vanaisa kummikud olid kuskil lohakile. Siis vennaga rääkisime, kokkuvõte. Laseme vett kummikutesse. Et ma arvasin kindlasti, Majas on selles palju nalja. Aga eksisime, ma sain hiljem manni käest teada vanema käest teada, et see oli, eks ainsades sündmustest, mille tõttu vanaisa oli väga vihane. Vanaisa oli suur kalamees ja neid kala juttima, mäletasin. Kuidas tehisPeipsil kalal ja paguluses. Jah, ta oli. Kui mina olin lastelaagris jõekääru son Torontost umbes 80 kilti siis vanaisa elas suvilas ninali koguaegse õngeritv ja teised kalad mul hiljem peale surma. Ma mäletan, ühel õhtul oli suvilas kõndisin välja, oli pime õhtu, vaatasin mis tähed särasid, oli ilus, vaatasin suvila kõrval Jäkis suurainelisi nälja viiemmeetrina pambu teat. Ja see tõi paljud neid mälestusi tagasi seal ja kalapüügiriist mida raamatus on üks pilt temast Angerjaga ja ta on väga rõõmus, et need, ma arvan, et tal oli niisugune mitmekülgne elu, et tema, see pedagoogika ja teaduslik elu olin tõsine, ütleme osaga, siis ta oli ka samuti armastades lihtsamaid asju näiteks kalal käia, nalja teha. Ja vahetevahel mu ema ei olnud väga rahul nende juttudega, mis vanaisa rääkis meile natukene soolasemat saaks väljendada niimoodi, aga ma arvan, et kõik oli andeks antud. Tali tõsised voodis, kui ta siis rääkis lindile tema mälestusi, aga füüsilise keha oli ikka vanaks jäänud, aga mälu oli haruldane, see jäi peaaegu lõpuni, tal täitsa Sakseks vanaisa kunagi. Näiteks toote Eesti Majas perekonnaga oli koosviibimine, kas oli üks loeng või tantsis? Me olime kogu aeg, mäletame, laps, viimased saad lahkuda. Mitte minu pärast, mitte laste pärast. Aga vanaisa hakkas kellegagi juttu ajama ja seda ta armastas. Vahetevahel ei olnud vestluspartneri päriselt pealtkuulaja. Aga ja seda ma arvan, ilmselt läppisid sellega tihti, kui ta nägi kedagi, ta vaatas isikule otsa. Ahaa, nüüd said 35. aastal selles koolis ta nimetas, mis koolipink, see oli kolmandas reas taibata sait näljaajaloos ja et tal oli nüüd väiksed killud, mida ta sai pakkuda peaaegu iga inimese kohta, kellega ta olid kokku puutunud. Üks tugev mulje, mida sain vanaisast ning vanaemast Nad olid üle 65 aastat, abiellus koos. Ninad nüüd on selles suhtes õpetasid, et need inimese vahekorrad no eriti abiellus ütleme elu partneriga, et need, need on ülim, tähtsad ja nad, kui nad olid, maksis, see oli päriselt haigla, kus vanemad inimesed olid. Nad olid mõlemad haigevoodis koos seal viimased aastat. Ja nad said sama tuppa. See ei olnud lubatud, et abielupaarid olid harilikult naised, ühel pool, mehed, teisel aga siis nad seal vahetevahel nad luuletasid teineteisele neid vanu luuletusi, mida nad õppinud ammugi hoidsid käsikereni mitut aastat, viimased holisega. Ja niisuguses vaimses kooseksisteerimises ja töös valmis ka see lindistamine, raamatu lindistamine, kus väga tähtis osa oli tõesti kogu perekonnal ja samuti ka tema abikaasal, kes tohutult palju neid tekste tõlkis inglise keelde, mida Juhan Tork oli oma baltikaaslastega ette valmistanud, näiteks nad pidasid kirjavahetust selleski osas, et nad hoiatasid eesti kulda mitte välja anda nõukogude Venemaale. See oli ju vahepeal väga suureks probleemiks. Ja siis, kui avanes võimalus siirduda Kanadasse, siis see oli juba tõesti Juhan torki elu teine ja viimane periood. Ta tuli Kanadasse Torontosse, kus kolm aastat varem 65. aastal tema noorem poeg Andres oli saabunud ja seal kõik ette valmistanud. Siis seal oli tegelikult Juhan Tork justkui uuesti noorenenud ja oma jõu jälle uuesti tagasi saanud. Sest Uus-Meremaal ta kirjutas küllaltki pessimistlikult ja muidugi ka väga põhjendatult mitmeid artikleid, miks eestlus on nii tähtis ja miks ta siiski on sunnitud välja surema väljaspool oma emamaad. Aga Kanadas, kuhu oli kogunenud tõesti kohutav hulk, see oli vist juba siis nendel aastatel üle 15000 eestlase seal ta leidis nii tohutult palju tuttavaid. Ja seal oli ju sündinud metsaülikooli põhimõte. Ja seal ta oli ka toimkonnas tegev ja esines seal. Samuti jätkus seal tema tegevus Eesti üliõpilasseltsi, adressaatide ja ajaloo jätkuval uurimisel väljaspool Eestit. Nii et pidevalt jätkus ta niisugune vaimne tegevus, mis lõppes ju alles siis, kui oli sunnitud 79. aastal alles vahetult enne oma viimast eluaastat lõpetama igasuguse sellise tegevusega, siis, kui ta viibis koos abikaasaga vanadekodus meie mõiste järgi vanadekodu, seal näevad nad muidugi hoopis teised välja. Aga seal käisid ta pereliikmed teda absoluutselt iga päev vaatamas ja raamatus on niisugused fototki sellest, missugune oli nende inimeste kontakt, kes olid läbi teinud võrgud ja ja muud võitlused, jõudmaks sellesse etappi, kus nas olid siis 1980, kui Juhan Tork kolmandal augustil lahkus, on veel üks probleem olnud või üks kinnismõte olnud Juhan torkil. Tema abikaasal kindlasti nooremal põlvkonnal võib-olla mitte. Et kas ta ikka suutis midagi selle maa jaoks üldse pakkuda, kust oma küpses eas lahkusid. Võib-olla üks niisugune lause siit raamatust, ühegi hea õpetaja, eluaastad ja eluaastad ei saa olla tühjad. Võiks järeldada, tundes Juhan torki LUGU pedagoogina kolleegide ja õpilaste kirjade ja suuliste meenutuste põhjal, mida ma sadu läbi lugesin oli Juhan Tork parajalt nõudlik, kuid sellega ei läinud ta kunagi liiga kaugele. Tema võlu oli ta heas huumoritundes teatud määral diplomaatilises, ent siiras suhtumises oma kaastöötajaid ja õpilastesse mis hoidis ehedala usalduse tema vastu torkoskas ikka jõuda erinevate karakteritena nägi oma õpilaste individuaalsust ja toetas selles parima valge arengut ja nii oli tema kontaktid ka kodueestlastega kõige kitsamatele aegadel igasugustes varjunimedega saadetud kirjades. Väga tihedad. Need olid Juhan kallak, kes ei hoolinud mingisugustest hirmujuttudest ja Juhan Lang ja Karl Aderi ja Rein Reinet Tartu ülikoolist ja nii edasi ja nii edasi. Konstantin sammul, nii et tõesti ka Eestis oli neid inimesi, kes hoidsid üleval seda elujõudu ja usku mida siiski pagulaseestlased. Nii või teisiti vajasid.