Varaõhtuni tere, vikerraadio stuudiost. Algab esimene saade pealkirja all lubame õue-tuppa. Oma õue ja tuppa lubavad astuda Silva ja tume kärneri Järva-Jaanist. Tiia Palmaru ja hilja Pärdi kokku seatud saates. Vaata kärneri pere peale, lõunapannkoogitordile kutsutud ka teie kõik. Aga see, mida nüüd kuulete, on pererahva. Mis uhke auto saanud? Auto on tõepoolest põnev, see on Ameerika internatsionaal 1600 ja selle tuletõrjeauto kinkis Tallinna tuletõrje- ja päästeamet sellise teadmisega, et Järva-Jaanis on tuletõrjemuuseum. Loomisel ja Järva-Jaanis on üks selline omapärane pritsimeeste pasunapoiste punt kes vanas tuletõrjevormis ja pask kiirites käivad üritustel pasunat puhumas. Te olite vastu tulevikult nõus, kui ma ettepaneku tegin teie perest teie elust, teie sõpradest ja teie huvialadest ühe saate lindistada. Kas tähelepanu ja avalikkuse ees olemine on teie perele täiesti loomulik ka see, et me praegu siin ristteel lindistame? No kas nüüd tervele perele, aga noh, Tuve on ikka jah, niisugune natukene edevam olla selles suhtes, et temale meeldib kui on niisugune üldsuse tähelepanu ka olemas. Ja aadress on lai tänav seitse, öeldakse, et seitse on vist õnnenumber. Tundub, et see 17 tõepoolest meie prelane number minu ja tuge sünnikuupäevad annavad kokku arvu seitse. Meie pulmapäev oli seitsmes august. Ta üller on ka sündinud seitsmendal kuupäeval 77. aastal. Te tutvusite siis, kui te olite alles üliõpilased? Silva klassivend oli saatuse tahtel minu kroonukaaslane, meil selle poisi kaksikõde oli ka jälle silla klassi jõeks ja nad pidasid Tallinnas oma oma sünnipäevase. Kaksikud. Õde ja vend ja Silva käis pedagoogilises instituudis minagi siin, sel ajal polütehnilises instituudis ja nii me sünnipäevapeo seal kokku saimegi. Ja siis kuidagi hakkaski, siis hakkasime tantsima seal ja niimoodi me kokku tantsisimegi ennast läbi. Just see kokku tantsimine on silmal, võib olla väga õige väljend ja mul on sellest meenutusega, aga tantsisime koridoris ja seal olid need 10 korda 10 sentimeetrit, Metlas plaadid nagu vanasti olid need pruuni värvi ja see paigaldus ei olnud kõige parem just sokkis, tantsisime, et mitte väga suur lärmi seal teha ja, ja mingisuguse poole peo pealt avastasime järsku, et sokid ei olnud üldse taldasid all enam olemas. Ja siis avastasime ühel ühel hetkel, et aga seal õppejõud elasid isegi seal majas, et ühe õppejõuukse taga on sellised sandaletid või, või mingisugused sellised asjad ja, ja panime need sealt jalga poistega. José hoogika läks ikka üha suuremaks ja suuremaks ja sellega tahes-tahtmata lärm sealjuures ja õppejõud tuli kõnelema ja siis, kui ta veel avastas, et tema sussid ka veel tagatipuks ei ala- ega seal kiidusõnu, kellena peale selle ei tulnud, seda võime julgesti väita, et me tantsisime lindid kokku. Töökoha leidmine siia Järva-Jaani lähistele ei olnud juhus, selledega viht ise suunasite suunamist, nii jah, meil tegelikult oli juba eelsuunamine olnud ja ma läksin ilmselt Kassari kanti läinud, kui poleks olnud Tuvet. Temaga tulime siia Järva-Jaani kooli, tol ajal oli väga tähtis, et pidi olema suunamine taotlusena juba tehtud. Ja Järva-Jaani koolis ei olnud vaba koht, aga siin viis kilomeetrit eemal oli Karinu põhikool tol ajal kaheksaklassiline kool. Ja siis ma sain sinna suunamise. Seda asja küll niimoodi poolsalamisi tegime, toimetasime tollaaegne kolhoosi esimees muidugi teadis otsekohese küsimisega mees ja ütleb kohe, et no palju neid lapsi siis planeerib ka saada. Ma ei saanud alguses aru, et nii otseselt nüüd need esimest kohe küsib ja aga hulga aastate pärast ütleb, nagu ma pean teadma, et kui suure korteri ma selle eest välja annan ja kui suureks pere edaspidi minna võib, nii et kolhoosi esimehe tol ajal olid ikka kaugele-kaugelevaatavad inimesed. Et teie peres on nüüd kokku neli last, annab vist märku sellest, et olete omavahel päris hästi sobinud. Jah, tuleb nii välja, juba üle 20 aasta oleme koos elanud. Aga ma arvan, et, et mis meid nagu koos hoiab, on ilmselt see ühine kultuurihuvi. Ja lastest on ainult rõõm olnud meie peres ja tahaks, tahaks loota, et see ka edasi, kõik, kõik niimoodi jätkub. Eks me saa nendega siin õhtu jooksul ka tuttavaks, aga ma arvan, et silmade võiksite sissejuhatuseks ära nimetada, kes nad on ja kui valatada. No Üllar on juba 21 saama tänavu suvel. Tema on siis Eesti põllumajandusülikooli kolmanda kursuse üliõpilane. Mariana teise lapsena on saanud 18 täis ja hakkab lõpetama Järva-Jaani keskkoolid. Janar käib praegu keskkooli kümnendas klassis. No mis temast edasi saab, eks ilmselt selgub mõne aja pärast ja Ivar on siis meil nagu praegu pesamuna. Tema on teise klassi poiss. Te olete niisugune noor õppiv perekond. Kuidas te seal Tartus toime tulete niimoodi, et idamajas ja koolis ka tuleks käia? Ema on praegu lapse kasvatamise peal ja ja muidugi teatud aineid on võimalik koolis käia ja siis aitab meid vabsee vanavanaema lapsehoidmisel, mida ma õpin, on siis põllumajandusel ja nisaatoriks siis põhimõtteliselt. Ega ma ei olegi. Ma pean sellepärast maale tulema. Ma ikkagi rohkem läksid kõrghariduse pärast jända tehnilisi teadmisi veel täiendada ja juurde. Aga Tiina no minul on plaanis, kui kõik hästi läheb ja kool läbi saab, õpetaja, kas ja siis on ka plaanis viies aasta teha kohe pedagoogika ja psühholoogia peale, praegu on nagu rohkem kodumajanduse alaga põllumajandusülikoolis on võimalik õppida selliseks õpetajaks, kes kodumajandust teistele õpetada oskab. Jah, ja käsitööõpetajaks ja kõik see, mis on nagu koduga seotud Hiina jutust, ma sain aru, et tema on meil üle mereinimene. Kuidas ta siis Üllarsele Saaremaanaise endale leidsite? Ei noh, kes seda nüüd täpselt teab, eks ta nüüd kuidagi tuli. Ülle merre siia, jah, ega mina suurt seal Saaremaal Põltki ennem käinud, kui ükskord oma ämma läksime. Selle 94. aastal, meie ühise tuttava sünnipäeval saime tuttavaks siis, kui mina õppisin paides, ma käisin siin Järva-Jaanis praktikatel järjega ja nüüd oleme me üle aasta siis abielus olnud ja poeg on meil kaheksakuune. Kuidas siis Sämgan? Silla on väga tore inimene, meie temaga saame väga hästi läbi ja kui esmapilgul üldse Silvat nägin, siis ta oli väga lahke. Tema juurde saab alati probleemidega pöörduda, sest ta oskab. Noh, mina olen oma ämmaga väga rahul. Kuigi Tiina pärast teie üllatavast häälitsusest, et ämm, aga sain aru, et tegelikult vist vaatasite hoopiski siin Üllareisa kohta. Tavaliselt ta nii kipub olevat, rohkem küsitakse Tuvega üle tuge olnud ja rohkem võib-olla niimoodi tuntud ja ta võib-olla tahaks ise praegu minu ees rääkida ei tule, on meil ka väga tore ja väga suhtleja inimene, vaat kui ma esmakordselt nägin, siis Ta paistis väga selline tõsine ja kaup Reet Neeme ees. Aga tegelikult kui teda ikka tundma õppida, Anderlikke neid vigureid ka päris palju, ikkagi tugev poolt. Üks selline elamus jäi meelde, kui ma sünnitasin ja ta tuli siis kogu oma meesperega mind sünnitusmajja vaatama. Nendel olid kõigil siis tuletõrjevormid seljas oma suure uhke punase autoga. Ja nendel olid väga ilus lillegi Köik Jabba suunad ja ja siis, kui nad sina tulid, see oli minu jaoks väga suur elamus ja kui nad ära läksid, siis muidugi nad lasidki tuledele sireeni ja mis muidugi oli ka palatisse ilusti kuulda. Tema on jah, selline algata igas ürituses, et kui tuleb isu, et vot, lähme paneme endale köik suusad alla ja lähme perega suusad. No ja siis on ikka, tema on ikka see, kes algused ega temal ei sära ka öelda. Kuidas te siis seal Tartus ära elate? Noh, eks see ole valupunktiks ühel noorel üliõpilase paaril vaid tänu sellele, et me nüüd saame nagu vanavanemate juures elada, on asi natukene meie jaoks lihtsam elama siis vanemate toetusest ja ja poeg saab oma raha ja kui hästi õpid, siis saad stipendiumi ja vahel on vaja ka tööd teha ja niimoodi Ja väga raske on küll, ka siiamaani oleme hakkama saanud, kuna ka mõtle, Mülleril on väga toredad vanemad, kes mind on väga palju aidanud. Tiina, kas vahel tuletab meelde, et saare naine pidi mehe ja ma ei tea, mitu last ära toitma? Ma ei tea, kas on tuletatud veel. Aga ma usun, et äiapapa on seda teinud. Üllar, kas see isa pritsimeeste huvi on ka teid nakatanud? No kahtlemata ta on nakatanud, sai alguse minul see 84. aasta pritsipeost, mis oli väga suurejooneline. Ja siis teine pidu 88. aastal, kus oli siis Eesti tuletõrje 200 ja Järva ja nii tuletõrje üheksakümnene ühine juubel ja sealt kindlasti on ka see tehnikahuvi. Kuna isal meeldib autosid igalt poolt välja urgitseda ja ja tuua koju, siis tahes-tahtmata on neid vaja nokitseda. Väikse Ülari peos on ka praegu tuletõrjeautot Tiinakas, temast kasvab nüüd mitmenda põlvkonna pritsimees siin peres juba. Tema on viies põlv meil ja siis loodame küll, et temagi saab alguse kõik nagu tuva pojad. Õppida maast madalast, olema väike pritsimees ja saada suureks pritsimeheks. Vahest mõtlen, et võiks pritsi naiseks hakata. Mariana, kuidas saan olla peres teine laps, Mülleri pärast ma nagu eriti kannatanud ei ole, aga Janar tuli liiga kiiresti peale, ma arvan. Ja ega noh, mu emale-isale on ikka kogu aeg kiired tegemised olnud ja ma arvan, et et me oleme rohkem ikka iseseisvalt kasvanud. Abiturient ja pingid on praeguseks kõrvale jäetud, sest eksamid on ikka üsna rasked ja õppimine nagu on tähtsam praegu. Mis need muud ringid enne seal olid? Varem ma laulsin kooris ja kunagi käisin ka ema juhatatud rahvatantsurühmas ja liikumisrühma oleme igal aastal teinud. Olen tantsinud 13 aastat ja ise olen teinud neid ringe algklassidele ja koolis olema, aga praegu õpilaskogu liige. Kuidas see Järva-Jaani sinu meelest elamiseks on? Minule meeldib, ta on selline rahulik ja vaikne koht ja kui inimesed siin nurisevad, et midagi ei tehta ja igavam kolgas ja nii edasi siis mina arvan, et, et endal lõbus oleks, et ise rahul oleks, tuleb ise ka midagi ette võtta. Aga kuivõrd nüüd see isa ja ja vendi nakatanud pritsimeeste huvi on sind puudutanud? No kui ma noorem Ma olin siis liikumisrühmaga. Me tegime nendes šõudes kaasa. Tihtipeale ja, ja kaasas olema ikka peaaegu iga kord käinud ja no kuna isa neid autosid otsib siin igal pool, kuidas odavamalt kätte saada ja siis Ma oma noormehega tegin talle ka 45.-ks juubeliks väikese kingituse. Kinkisin kaks tuletõrjeautot, mis on küll imepisikesed mudelautod, aga siiski kogusse natuke juurde. Mariana on väga palju teadvustanud ka koolipidusid sest mulle meeldib lihtsalt tema vaba suhtlemine. Selles mõttes olen ma valinud tema just konverentsi, eks. Et ega, ega nendel lastel, jah, selles suhtes kerge ei ole, tema kooli poolt avaldab survet, noh, ütleme nii, heas mõttes või jutumärkides survet isa kultuurimaja poolt. Võib jääda muidugi selline mulje, et nagu perekonnaelu ei olegi, aga eks vanemad proovivad kurnata oma lastele, seda perega koosolemist ka reisidega suvel vahest, kui nad nädalavahetustel vabad on, siis ka nädalavahetustel kuskil käia. Selle tuletõrje autoga me oleme ka üsna palju ringi sõitnud, näiteks kui need show'd läbi saavad, siis käime sugulastel külas või siis lihtsalt ilusates kohtades ringi vaatamas. Meenub üks üks seiklus tulime, vist oli Ääsme etendus, kui ma ei eksi, saime Tallinnasse. Vanaema elab, elab Tallinnas ja küsivad niimoodi, et vanaaegne pritsiauto õues Vetka laseb. Laseb küll, ei olnud paagis peal, läksime nõmmedepoost tankima ja hetkel justkui paak täis sai, tuli väljakutse kuskile Mustamäe teele või midagi niimoodi. Me kõrvalt kuulsime raadiost. Aga kuna aadress oli ka öeldud, siis me olime poistega kohe õues ja kohe sipsti autosse ja minema. Ja me oleme oma GAZ 51-ga mõned minutid enne kohal oli küll mingisugune prügikasti põlemine või, või mingisugune väike kuluhunnik või midagi, niisugune Reaga küll tore tunne, et muuseumieksponaati jõudis tipakese varem kutselistest meestest ka. Ja, ja siis, kui nende pärast väljakutset tagasi sõitsime sinna sinna vanaema juurde, kus seltskond koos oli, siis, siis meil on üks selline väikene trikitamine olemas, et kui lasta päikesepaistelise ilmaga teatud nurga all surve kätte, siis tekib väga kena vikerkaar, nii et see oli siis vanaemale nagu väikeseks kingituseks ka Vikerkaar. Nüüd on raamatu abil veel on turval. Ära joo ja korrastule. Nojah. Ära ka. Ja korras tuule. Janar kas kolmas laps peres ka veel üldse mingit tähelepanu pälvinud? Mingil määral kindlasti, kui jah, lapsepõlves oli rohkem Moriana koos, ema-isa teavad ise paremini, aga muidugi jah, seitse aastat olin ma pesamuna. Kuidas sul seal koolis läheb? Kuidagi muud. Sellest ei tahaks rääkida. Aga millest sa tahaksid rääkida? Ülari näiteks sündis siis, sel ajal olime me Soomas isa ja Marianaga. Aga me olime selle pasa labaste grupiga, nagu ma olen ta seal osalesime, kuulsime, et Ülari sündinud seal peres, kus me parasjagu viibisime, siis seal heisati lipp masti ja kui me juba olime koduteel, siis üks Basena poistest on eriti hea ütlemisega. Siis ütles, et nüüd tuvalonis üks probleem jälle, et kust need tulevad, režippuv pükse leida. Tulevad verega esimene seos, mul meenub 88. aastal, kui oli see suur tuletõrjepidu, Eesti tuletõrje sai 200 aastaseks. Ma olin nagu lipuvalves, seal ise olin kuueaastane teinekordki, olin üksi kodus. Ja kuulsin tuledele sireene, jooksin õue, oli üks tuledel parasjagu kodus aku peal ja siis eks ka muuseumieksponaat muidugi. Aga ma olin üksi kodus ja mul ei olnud kedagi nagu võtta, et nagu siin tulekahjude sõita, kui nägin, et siin naabri maja katusel olid kaks Järvajani olla meeste ehitasid korstent seal püsti Est naaber veel. Ja siis ma kutsusin nad appi ja siis oligi niimoodi. Sõitsime Karin olla ja seal ikka paar paagitäit, ütlesime kindlasti ära üks laut olles seal, siis küsis isa ema koju tulid siis oli niimoodi, et ma ütlesin, ma käisin tulekahju jälle, siis oligi. Neil oli üllatus, suur, et kerast nende korstna otsa meeste käest kuulsin, et Janarali tuld ja niikaua peale nakkundad, et tule onu Ants appi ja tule appi, et ma ei jaksa seda rooli keerata. Kusjuures siis, kui tulekahjule said, siis Janar oli see, kes teadis, kuidas pump järgi käib ja niisugune kraan lahti käib, niisugune volika joatoru panna, nii et kahe peale tulid nad selle asjaga hiilgavalt toime. Ivar, sina oled nüüd teise klassi mees või ja kas sa kooli lähed? Hea meelega hommikuti. Eriti küll ei lähe, pimedad parema meelega tegeleksid, minule on siin koduaias oma oota siis 157, toodi ratt olid vajunud maa sisse. Selle automäe tõime mõisakülast ja seal on tänase päeva seisuga ainulaadne eksemplar, keda tõepoolest oli maa sisse vajunud ja kraanaga sai ta teise auto peale tõstetud ja märkimisväärne oli see, et oli nii kaua seisnud linavabriku õue peal et oli üks paras lepapuu kasvanud uksest sisse ja teiselt poolt kabiinist aknast välja. Suvel käisime presidendiga kohtumas Albus isa ja pasunapoisid, mängisid seal ka tühja mahlapakiga alati seal osta või ema ja isa saavad siis ma teen selle alati pauku, ma tahtsin Alblus ka jaoks pauku. Kuna minu vormiriietuse juurde kuulub ka paraad kirves siis presidendi turvameeskond presidendi lähedale ei lasknud. Aga kuna tehti omavalitsusjuhtidega ühine lõpupilt Anton Hansen Tammsaare ausamba juures, siis tolleaegne maavanem selgitas presidendile, et see vormis mees on saatuse tahtel ka Järva-Jaani vallavolikogu esimees ja selle tõttu lubati mul ka presidendi ligi tulla. Seal oli ka vormisime, seal kogu aeg kõrvuti käisime, siis lubati Ivar ka seal meie läheduses olla ja Ivar iga natukese aja tagant küsis, et kas ma võin presidendi jaoks aupauku teha selle selle mahlapakiga. Ma lubasin talle igasugused šokolaadid ja asjad ja kõik, mis seal kokku, et ole nüüd ainult hea poiss, et just alles lubati meid turvameeskonna vahelt läbi ja ja kui sa nüüd paugutama hakkad või mis, mis meist siis veel arvatakse ka peale seda, kui oli suured protsessioonid seal ausamba juures tehtud, siis kutsutud Te kutsute nii pasunapoisid kui, kui president, kui külalised kõik päevasupile. Ja meil on Mariana poolt filmitud kaadrid kenasti, kui, kui president sööb suppi. Lugu lõppes ära pasana poiste poolt, president pani taldriku lauale ja plaksutas nagu selle selle loo peale ja siis käis üks kõva pauk, lõpp. Järva-Jaani on terama sattunud ka Silva õde, tiirlevate nooremade Silva tuli kõige enne siia elama. Ja siis mina hakkasin filmi juures külas käima, last hoidmas ja leidsin endale kaapi kaasasid ja siis vend ka, noh, ütleme ka niimoodi, et meie toel veel üks huvitav asi tegelikult, mis meid selle paigaga seob, on see, et meie isa on tegelikult siitkandist pärit. Olime, olime vanaema juures külas, jätu väesuhe oli täitsa salajane. Ja siis mind võeti jalutama kaaslast, silla võttis mind jalutama, sama kaasa mulle sisendi apelsin, et ma vaikiksin ja kõnniks nemaatilis kohtusin. Kuidas nüüd siis teie ja see tähendab tõve ämm seal Tartu linnas oma väimees suhtub seda, olete te ka nüüd apelsini eest ära ostetud või võite rääkida? Ema on üldiselt selline salliv inimene, et ma arvan, et ta suhtub huumoriga kõikidesse nendesse Pimkadesse, mis, mis on olnud. Tegelikult olen mina ühe korra nüüd selle üle 23 aastane riielda saanud üheainsa korra ja see oli üks päev enne meie pulmi. Nii oli, et pandi saali sätiti kokku ja naised juba seal vaaritasite tegite, toimetasid ja ja kujutage ette, läheb läbi sellel samal öösel siit meie kodasema rallirajalt NSV Liidu meistrivõistluste üks etappidest ja, ja noh, autohuvilisena no kuidas ma saan sellest, mis siis, et homme pulmad on, aga no ei saa jätta niisuguseid asja vaatama. Ja räägi asi silmale oli ju, ei räägi siis äärepealt ämmale? Ei, ei, mitte keegi kuulda ei võta, aga siis Silva vennaga Lembituga mõtlesime ikka asja välja, sest Kasel vaja ju tuua, eks ole, noh, mis, mis pulmade talgupulmamajas kask ei ole ja sellega jäid siis naised kõiki nõusse ka tõepoolest Kasel vaja, nii ruttu tohutu peale minema ja kohe rallile. Olime ikka seal ikka hea, mitu tundi ära ja siis tuli järsku meelde, et pulmad. Ja naistele sai ka midagi lubatud ahakased ja siis läksime käsikaudu kaski tooma metsas pimedas toome ära autokasti ja lähme siis sinna pulmamajja tagasi ja mõlemad nii õndsad näod peas ja marsime kaskidega sisse ja kui siis seda ämma nägu nägid mis nüüd küll saab ja hakkasin siis täpsemalt uurima nendest kastidest, pooled olid lepad. Ja see on ainukene kord, kui ma olen oma ema käest ikka tõsiselt ikka ikka ikka tõreleda saanud ja ülejäänud aastate jooksul mitte kordagi need nonii ja tamme nähtavasti pole kellelgi olemas. Seda, kas te nüüd perena olete, saime me kuulda, aga kuidas te leiba teenite, mis tööd te teete, räägime nüüd sellest ka praegu põhiamet, huvialajuht olla. Ja huvialajuhi ametit ma tegelikult juba olen pidanud kuskil kümmekond aastat ja samal ajal annan siis niisuguseid aineid, nagu on inimeseõpetus koolis. Ja eks see inimeseõpetus on väga lähedalt seotud psühholoogiaga ja see sundis mind ka minema õppima ülikoolis psühholoogiat, nii et ma lõpetasin hiljem ka Tartu Ülikoolis psühholoogia osakond. Ja praegu olen siis pedagoogika magistrantuuris ja teen just nimelt inimeseõpetuse alast tööd. Magistritööd. Olgugi küll, et, et mina ei ole kultuurieriala kuskil koolis lõpetanud on mul nüüd suureks ohuks olnud juba oma elu teise töökohapeal, 20 aastat olin kolhoosis ametis ja nüüd, et juba seitse aastat Jervani kultuurime direktori ametit pidada. Viimastest valimistest ja isegi veidi enne on mul au olla ka Järva-Jaani vallavolikogu esimees on nagu sellised sellised ametid, aga aga kui võtta nüüd veel need kõrvale ettevõtmisi, siis ise olen kolmandat põlvkonda pritsimees. Ja teeme siin omapäraseid ettevõtmisi, üritame muuseumit luua ja, ja muud sellist. Siis ka selle tuletõrjeliini pidi oleme nüüd loonud sellise puhkpilliansambli ise kutsume teda viie bee assamblees ehk Järva-Jaani priitahtlike pritsimeeste pasunapoiste pundiks. Aeg-ajalt tuleb kurbadel sündmustel kaasa aidata. Nii matusekõnelejana, ehmatuse pillimehena jõulud kätte tulevad, tuleb käia jõuluvanaks, vahest ka päkapikuks. Siin silmaga oleme koos kaasaga segakoori töös ja ja noh, neid ettevõtmised on need noh, igav mingil juhul ei hakka. No ei saagi hakata sellised arad abikaasa ja sellise kena pere juures, kus kõik saab tehtud ühiselt ja lausa lausa imetlusväärne on Silva õppimine kes nüüd võib juba peaaegu kolmandat kõrgharidust taga, nõutab tema süvenemine õppetöösse on niimoodi, et kui teda tahad, tahad hetkekski kõrvale saada selle juures, siis on ainuke võimalus lasta püssi veekahurit toas. Eks ma selle õppimisega võib-olla olen tõesti natukene üle pingutanud, aga samal ajal see õppimine pakub mulle teatud naudingut, kui ma olen endale mingisuguse eesmärgi seadnud, siis mul on selline iseloom, et ma pean kindlasti selle saab Ta tuleb ta siis niisuguste raskuste või niisuguste katsumustega, mis nad on, kõik magistritöö kirjutamine on mul praegu on käimas. Nii et kui hästi läheb, siis kuuenda klassi õpilased saavad inimeseõpetuse osas materjale selle aine õppimiseks. Teie tööd ja ametid on ka rohkem sellised linnainimese omad, aga kas teil mingisugust võimalust ka aiatööd teha ja oma peenar Draghi taga on ikka, eks meil on oma aiamaa siin eramaja juures on tavaliselt ikka mingisugune maa lapikene ja varased kartulid ja sibulapeenrad, pillipeenrad. Maasikapeenar on meil ikka olemas. Kui nüüd aiamaast rääkida, siis ajama puhub minema niimoodi natukene väiksemaks, selles suhtelised. Et meil oli üks vanaaegne autobussi siin õues ja noh, ta ei olnud tänava peale suuremas vaatamisväärsus, siis otsustasime, et teeme talle garaazi moodi asja ümber. Aga silma ei taht kuidagi nõusse jääda sellega, et noh, need garaaziasinik on ka juba ja, ja kohe kuidagi kaubale ei saanud. Aga tema õpinguteed viisid jälle Tartusse kooli ja ja kuna meie austatud äiapapa, keda me hellitavalt asjaks kutsume juba aastaid aastaid ja tema on vägagi ehitusmeister, on aidanud meil kõik maja, juurdeehitused ja saunad ja puutöökojad ja kõik kõik üles laduda ja korda teha. Jäime siis asjaga kahekesi ja pidasime selle garaažiehituse üle nõu. Ja mina tahtsin kangesti ka suuremat saade, asja tuli minuga ühele nõule ja ütles, et räägime Silvale vundamendi tegemine ei tuld muidu välja, kui me panime ühe kõrgepingeposti, panime vundamendiks, et seda kõrgepingeposti otsas seda juppi maha võtta, et saada parajasti nii pikka, rahas, kui Silva tahab, et seda lihtsalt ei olnud võimalik teha ja Kraas tuligi täpselt sama pikk, kui on kõrgepinge postiaat. Tegelikult meil suurem kartulimaa on ikka Osaühingu põllu peal ja siin kui laulva revolutsiooni tagajärjel Ivarvi sündimas, siis ikka kogu perega ju käiakse kartuleid võtmas. Aga Ivar on sündinud just septembrikuu sees ja sel ajal kui kartuli Ta oli, mina ei olnud suuteline enam neid kartuleid sealt maapinnalt võtma. Ja siis pandi mind traktorirool ja see oli, ma ei tea, kas teinekord, kui ma siis pidin kartulimaa pääl traktoriga sõitma niimoodi, et teised, siis korjasid kartulid ja panid need siis traktorikasti. Ma sellega sadulad ka hiilgavalt toime, nii nagu, nagu nagu auto juhtimisega üldse, nii et, et on tubliga ka sellel alal. Ma arvan, et räägiks nüüd natukene veel viiest teest. Ja kui päris ajaloo ülikuid sirvida, siis me jõuame kuskile kuue 70 aastase puhkpilliorkestri ajaloo juurde aga antud koosseisuga Me mängime Prallidesse 17 või 18 aastat. Ja noh, need tellimuse, kuhu kutsuti siis väikese kandi sihukese tagasihoidliku tasemega pasunapoisse mängima olid matused ja kooli aktused. Aga peale seda, kui me paar aastat tagasi pärast nüüd juba kolm suve tagasi panime endile selga endisaegset tuletõrjevormid pähe, panime läikima löödud pass, kiivrid ja muu tuletõrjeatribuutika sinna sinna juurde on nüüd olukord täpselt vastupidine ja, ja keegi ei hooli nähtavasti sellest mitte eriti kõrge tasemega mängust niivõrd kuivõrd just sellest atraktiivsest, mis meie ümber on. Nii et selleks suveks on meil juba 13 mängu tellimust olemas, nii et et hästi, ei kujuta ette, kuidas see suvi nüüd olema saab, aga aga kõige esimene etteaste oli meil Intsikurmus siin aastaid tagasi ja küll oli tore seda seda rahvast jälgida, kui me läksime rahva seast läbi oma mundritega ja, ja pasunat, kuidas see rahvas kihama leia ja kui hästi neid vastu võeti. Nii et sellest esimesest korrast ja me saime sellise impulsi, et, et nüüd on poisid kõik nii hakkamist täis ja meie esinemised on viinud küll Saaremaale, küll Soomemaale ja üks, üks väga põnev mäng saab ehk olema tänavast augustikuus Setumaal, kus kaheksandal augustil kuulutatakse välja setu kuningriik ja meid on kutsutud sinna külalisteks. Meie puhkpillipoisid on, võib öelda, suures osas iseõppinud, meil oli kunagi väga tore kooliõpetaja, muusikaõpetaja Voldemar Jürise enamus poiss on tema käe alt sirgunud, niimoodi kodukoha õppijatena. Paar meest on lõpetanud küll ka muusikakooli ja praegu on meil suur heameel, et nüüd käib juhendamas, teeb difan. Paide muusikakooli puhkpilliõpetaja. Väga-väga tore noormees, kes ei pelga paljuks nädalas korra paidest siiasõitu. Meil oli oma dirigent Herman Rätsep küll ka aastaid, aga noh, tema elu ja töörajad viisid pealinna poole. Aga kui meil ikka tõesti abi vaja on, siis, siis on Herman ka meiega. Kas selle pritsimeesteliikumise ja võib-olla rohkem isegi selle ajaloo jäädvustamise, aga on ka muresid? Meil käis hiljuti kultuuriminister külas ja, ja ta esitas enam-vähem samasuguse küsimuse ja kui meil sirvisime koos albumeid, kus on meie ettevõtmised jäädvustatud, siis ta küsib kenasti, et noh, et, et kas siis mõni mure ka veel selle asja juures on, et teil teil on olemas muuseumieksponaadid, on olla, aga see on puhkpilliorkester olemas autod ja lipud ja ja meil on originaalprotokolliraamat olemas selle kohta, mis tõestab, et Järva-Jaani tuletõrje selts loodi 1899. aastal ja kõik niimoodi, et noh, mis, mis siis veel vaja on. Ma küsin nii tagasihoidlikult, et noh, et, et minister võiks arvata küll missioon ja ta ütleb, et noh, niikuinii on see raha, nii et kui me nüüd natukene arvestame, siis täpselt tuleval aastal täitub Järva-Jaani tuletõrjeseltsil 100 aastane juubel ja selleks ettevalmistused käivad praegu täie hooga ja, ja täiesti niisugune kinnisidee ja suur unistus on, et selleks ajaks tuletõrjemuuseumihoonega valmis saaks ja niimoodi, et sellel juubelipäeval meda avada võiksime. Ka see hoone on meil olemas 34. aastal kiriku poolt Järva-Jaani pritsimeestele antud hoone tingimusega. Et seda hoonet jätkuvalt kasutatakse tuletõrjealasel tegevusel. Ja nüüd on hetkel valla pooltmise majaga usaldatud meie hoolde. Tegevus käib seal eksponaatide taastamisel, aga sellesse majasse me tahame ka ekspositsiooni üles seada. Ja päris mitmed instantsid on oma head tahet, et selle juures näidanud meile kahjuks küll väikeseid summasid eraldanud. Aga ma loodan, et sellel on on järgijaid ja ka ministri jutust võis seda järeldada, et temapoolne mitte ainult moraalne abi sealjuures on. Tuve huvialast pritsi meeslusest me juba rääkisime, aga Silva, kas ka teil on selliseid hobisid huvialasid, mis teid on, ainult ütleme, teie omad. Ja mina olen kultuurimajas praegu rahvatantsuringi juhendaja. Kellega me siis koos õpime tantse, aga meie tantsime rohkem tantsulustist mitte võib-olla selle eesmärgiga, et, et kuskile võistlema minna või, või paremaid kohti saada. Me teeme rahvatantsunaised, kes tahavad õhtuti lihtsalt välja tulla ja samal ajal otsivad ka seltskond, on, meil on väga mõnus koos olla, koos käia. Me üritame sulatada kokku ka natukene tantsurühma ja pasunapoisse. Selleks suveks on meil üks väikene projektikene, kõiki tagamaid ei taha ära rääkida, aga, aga meil on selline ettevõtmine, et meie mängime, nemad tantsivad. Alguses sai, sai tehtud ühise jõulupeoga, kui me oma pasunapoiste ansambliga kutsusime külla jõulud tähistama ka endised pasunapoisid. Ja nendel papikestel oli ikka väga hea meel sellise kokkutulemise peale. Seda enam veel, et meie mängisime, nemad võtsid, et meie tantsid veteranidest tüdrukud tantsima ja see pidu andis sealt sellise impulsi, et meil on suveks üht-teist nüüd teoksil. Kas külalisi võetakse teie peres lahkelt ja sageli vastu? Ta lahkus üle, selle üle peavad külalised ise otsustama, aga on meil külalisi ja tihtipeale käimas ja üks tore koht on muidugi, kus käiakse saunas. Ühed saama lihtsalt on juba puhtaks pestud ja nad on ära koju läinud. Ja nüüd siis tuli uus vahetus, käin kester parate peaaegu et naabrimees. Tuve on Järva-Jaani vallavolikogu esimees. Teiegi nimi on olnud siin vallas nii volikogu esimehe kui kui vallavanema ametinimetuse taga, aga nüüd te olete siis nii-öelda okupeerima naabervalda. Ma ei ütleks niimoodi, ma kavas kihelkonnast Jervani kihelkondades tööl. Eelmine vallavanem läks Saaremaale roosaliku eksvallavanem ütles, et pärast venelasi. Me ei võta kuule, kes tunneksid ja mõistaksid omavalitsuse ees seisvaid olevaid ülesandeid ja kuna mu kogemus oli olemas Järvaheline näol. Kumas vallas siis edu asjad paremini edenevad. Roosna-Alliku vallas on huvitav, seal on tööd rohkem ja probleeme rohkem ja. Siit loen mina siis välja kerge enesekiitused. Ei, tookord ei saa kunagi kuskil midagi nagu ei saa Tallinna linn valmis, nii, sa korda ka siin on justkui stabiilsem ja üksjagu ikka sai ära tehtud, siin kõige suurem mälestus ja muidugi skulptuuri elas, mida selle aja kärniga koos ehitasime. Kes siin või kus keegi ei käi, siis väga meeldiv on kuulata sõnu vaevalt öeldakse suures osas. Reinu teeneks lugema kindlasti ka seda, et, et meil nüüd on olemas taastatud endine Piibe maantee nii hästi sõidetav tehtud laiemaks ja, ja sellega on nüüd suur mure murtud et saab puhta jala ja puhta masinaga pääseda mõlemasse suurde linna. 1992 93, viimane aeg oli kolhooside aeg. Et siis ikkagi valitsesid ja saunasid, elusin majandid, vanad olid noored, rohelised, tekkis kuidagi selline niukene süümepiinata, milleks valdidesse võimeid on või mis ta peaks ära tegema või või oma rahva mis neid täitma. Ja, ja tekkiski niimoodi, et, et kas tõesti ei saa seda viimast Tiidu maanteeosa valmis Tallinn-Tartu liinil mis Järva-Jaani juures aastaid tegemata oli ja sai nuputatud ja kuidas selle asjale läheneda? Üliõpilased ei saanud ju meile otse eriti käia Tartu vahet, ikka oli vaja, kas Tamsalu kaudu rongiga sõita või Paide kaudu bussiga. Siis tänu sellele, et maantee on nüüd korras, saavad meie üliõpilased ka bussiliini kasutada, mis alles hiljuti käiku läks. Ütlesin niinimetatud on need rajad enam läbi tallanud järgi tallab ja ja huvitaval kombel tõi saatus aasta 1964 Järva-Jaani, mis on töökohtade Järva-Jaani kultuurimaja direktori töökoht ja siis olid niuksed fantastilised oral inimesed, kes tahtsid kultuurimajas teha iseseisvust ja koos käisid Lembit Saarsalu esimesed klarnetivõtted. Positsioonid said. Samuti selline mees nagu Enn Tammaru kes ehitas Pirita purjespordikeskuse otsast lõpuni valmis peaehitajana. On ka järva jaanist tulnud noormees ja ja tekkis selline mõte, et need head noormehed ja naised, kes lass järjekord ligidalt kutsuks kokku, teeksin kontserdi, tolle asja lõpetada staariga. Muidugi mitte tollaste pillidega. Ja see oli hämmastavalt tore kokkusaamine. Nii väike ringkäik siin Järva-Jaani vahel loomulikult toob meid siia vanasse pritsimajja ja siin on siis paar teie autodesse talle kodu leidnud ja proovisime rohkem nagu autosid, siis ei mahu. See ei olegi ka eesmärgiks, ikka suureks eesmärgiks on siia nendesse ruumidesse ekspositsioon üles panna, ütleme väikestest vahenditest käsi brittidest motokontsidest, hüdroobultidest, putk pritsides nendest endisaegsetest tuletõrjevahenditest. Aga kas muuseumi mõnede jaoks saab ja see sõltub kõik ainult rahastajatest selle poksi vahekäiku paneksime vankrid. Meil on olemas üks väga unikaalne tuletõrjepritsivanker tõld ja kui nüüd mäletatakse filmi viimne reliikvia, siis minnes reliikviad, vedas vanker küünlaid sealt veerest küünlad välja. Nii et see pank on, on siit Järva-Jaani kandist pärit ja teda Tallinn film kasutusse selle filmi tegemisel. Kahjuks jätistada hooletusse, õue ja vanker vajus maa sisse. Nimetatud kolmandikus ulatuses olid vankrirattad täiesti ära mädanenud. Aga mul onu oli kõva puudel, seda taastas need ära, nii et see on Sonikaalsematest. Eks eksponaatidest tulevases muuseumis. Teatavasti on Eesti tuletõrjemuuseum veel üksainuke filiaalis on Järvamaa filiaal. Ja see Järvamaa filiaal jaguneb kaheks on uisus, vanatehnika, klubi retro ja teine on siis nagu Järva-Jaani tuletõrje selts, mis taasloomisel olgu küll, et seda siingi hoiab sees praegu grupp asjahuvilisi ja PP assamblee toetab ka seda ettevõtmist. Aga uisukatega seob meid juba väga, väga vana tutvus ja, ja väga hea koostöö. Sest need tuletõrje väljasõiduetendused on kõik alguse saanud uisupoole ettevõtmistest. Nüüd, kui tagasi vaadata tube huvidele ja hobidele just nimelt selle pritsinduse külje pealt, siis peab ütlema, et olgu ta kulukas või mitte, samal ajal ta on kuidagi meelelahutuslik ja ta mitte paku naudingut ja rahuldust võib-olla talle endale, vaid ka kõigile nendele inimestele, kellele ta käib neid tuletõrje shousid tegemas. Aga kui nüüd meenutada üldse neid vigureid, mis siin nende autodega juhtunud on, sest teatavasti nad on ikkagi uunikumid, ju siis peab ütlema seda, et siin mõni aeg tagasi, kui Forseliuse selts oli Järva-Jaani kandis käimas tube, tahtis kangesti seltsi tüdrukutele ja ajakirjanikele näidata, et pritsiauto on ikkagi mõnus auto. Ja ringkäigu ajal siin Järva-Jaanis. Läksime pikkade mälestuskivi juurde, aga õnnetust võiks, auto hakkas ta läbi tegema sellepärast et ta oli unustatud bensiini tankimata ja vahetult enne mälestuskivi. Ühel teeristil auto jäi bensiini puuduse tõttu seisma. Teine koht, kus me nüüd siit autost välja tulime, on signaal sellel sama ristteel, tegelikult, kus me ennelõunal kohtusime ja kaku saime. Miks me uuesti siin peatuse tegime? See on üks üks omapärane koht sellepärast et seostub ühe põlema situatsiooniga ja teisipidi selle auto ja, ja selle laudaga, mis siit mõnesaja meetri kaugusel on nimelt, et see auto ei osale tulekustutustöödel enam, vaid ainult erilise vajaduse korral. Aga see autod kutsutakse appi muudel juhtudel. Siin paar kuud tagasi oli selline lugu, et Osaühing paiste välja palus pritsimeeste abi sellel näol, et, et kaev oli läinud rikki ja veesurve puudumise tõttu too oli lehmade lüpsmine ohus. Ja kuna selle auto kandis sellise surve tekitada, sellist veekogust neile anda, kui tarvis oli, sai tekitatud vaakum, said lüpsinõud ära pestud, sai sooja vett kätte ja kõik, nii et et vaat, kus, kus veel ka tuletõrjeautot vaja võib minna. See on selle situatsiooni pärast, aga siin on siltidega üks väikene segadus. Ta tekitab põnevust kaaslast tulles Tallinna poolt siia ristmikule näitab silt Tartusse 97 kilomeetrit ja Järva-Jaani ühe kilomeetri. Kui me astume teisele poole ristmikku, siis näitab teise poole silt Tartusse 79 kilomeetrit ja Järva-Jaani üks kilomeetrit, nii et see on üks väikene näpukas teede vestelnud juhtunud, aga ta on juba mingit aega siin üleval, nii et et noh, omapärane situatsioon, vaatame, kaua kestab. Aga minul lõid tagasi Tallinna, minna on ikka sama palju ja kui palju saanud? Tallinnas on 94 kilomeetrit siit selle ristmiku pealt, nii et me võime öelda, et see väikene ero Jaanikene on Päris eesti südamesse suures piiris on Tallinnasse 100 kilomeetrit Tartusse, 100 Pärnusse natuke üle 100 Viljandisse. 100 kilomeetri juures Kohtla-Järvele 100 kilomeetri juures, nii et päris põnev siin sellises kohas elada, selles toredas alevikus Järva-Jaanis on elu käimas, haridust antud üle 310 aasta. Tuletõrje selts saab sajaaastaseks, elu-olu toimib päris kenasti. Inimesed on toredad ja, ja sõbralikud. Ja mul on üleskutse teistele raadiokuulajatele, kui sellised toredad raadioreporterid külla tulevad, laske neid ka omadesse kodudesse ikkagi, sest et las saavad ka teised inimesed teada, kuidas elatakse siin ja seal.