Tere, vara õhtust. Algab üks roosilõhnaline saade, mille jutud lindistesti ja parim aru ja muusika valis Hille Pärt. Vikerraadios on nüüd algamas saade luba nõue ja tappa ja seda lubarena täna küsimas. Jõgevamaal korista roosiaias. Tere päevast, pererahvas. Tere päevast. Mina olen Rein kool ja kolmandat aastat siis siin koristan roosiaias peremeheks. Tervist, minul Marel kuul toeks ja abiks, kui oskan. Ja me kutsusime ka teie naabreid täna siia, korista Rosi aiaga tutvumisele ja just selliseid naabreid, kes ka roosiaias ennast päris koduselt tunnevad. Tere päevast, mina olen Maria Reinu naaber ja nimi on mul Endla. Tere, mina olen nöövalt kah naaber. Raciajas kõndimine on ju täiesti lust ja lillepidu, aga see on ka suur töö. Peremees, mis te arvate, kas kõigepealt näitate mulle, mis teil siin on, mis on tehtud ja kõike seda, mis seal vajab tegemist ja, ja siis räägime muid jutte, kuidas te siia sattunud olete? Või no vaatame kõigepealt võib-olla üle selle aiandi tehtud on vähe teha, palju rohkem veel. Ega siin üks töö ja mure ongi põhiliselt kui suur pindalaandmised aiandi pindala koosmeelsel elu krundiga siin tuleb ligi viis hektarit. Nii et seda maad on isegi võib-olla natukene palju kahele inimesele hooldada ja korras hoida. Eriti just see majaümbruse, see, see ilupool, ütleme siis nii. Sisse sõites oli näha mitmeid katuseid, kui palju on siis neid suitsesid, seda teie viie hektari peale? Et oleks endal ka näpu peal kokku lugeda, maja peale on kohe kolm suitsu. Luunja see väike maja siin aiamaja kõrvale võtta veel siis on viis suitsu on kohe olemas. Ja aiandis on veel neli-viis või veel juurde panna. Et tuleb ligi oma 10 suitsu vist välja ainult meie majapidamises. Eks praegu ka see teie oma elupaik on ajutise iseloomuga, see maja on küll välja valitud, kuhu ta oma päris ära tahad rajada. See on meil siin aiandi kunagine lillepaviljon aga jooksul on siin elanud üksikud inimesed ikkagi aiandi töötajat sees ja meiega kasutame praegu, et lihtsalt oleks aiandis lihtsam tööd teha, et ei peaks kuristalt käima neli kilomeetrit eemalt. Siis elame siin, kitsast on, aga saab elada kahe inimeseni, ei ole väga vigagi. Aga siin nüüd üle tee see maja on teil siis mõeldud oma elumajaks, mis minevik sellel majal? See suur sinine maja siin üle tee, selleni erastasime elumajaks, see on kunagine Puurmani krahvi Manteuffeli jahimaja olnud ja peale vabadussõda, kui riigistati sistanti Eesti metsaametil üle ja ta on olnudki kogu aeg Eesti metsaameti käes, eesti ajal, enne sõda, tähendab, peale sõda oli täpselt samuti metsaministeeriumile kuulus ja oli fondis. Ja niikaua kui nüüd see aiand siin oli metsamajandi käes, elasid siis aiandi töötajad selles majas. Aga aiand hakkas kokku kuivama, siin nõukogude võimu lõpuaastatel turg kahanes ja noh, aiendil ka nagu see tüvi, elu jäi kõik soiku. Töötajad lahkusid ja maja jäi tühjaks. Ja see maja oli hulk aastaid täitsa tühi. Ja hiljem siis neli aastat tagasi või viis metsamajandi direktor pakkus meile välja, et erastage ära ja tehke korda. Et saate endale kohaliku eluaseme. Seal on sees praegu veel järelejäänutest ilusad ahjud, sellest majast on järgi jäänud. Tõesti ainult kolm ilusat kahhelkivi ahju. Ja nüüd on mul seal ehitusmaterjal seismises ootab tööjärge lihtsalt. No läheme siis, jalutame, näeme seda. Mare Rein oskavad rääkida, mis neil plaanis on ja Endla ja Evald võivad öelda seda, mis siin enne oli. Ilus saar siin oli kunagi leina. Aga aastate jooksul, kui ta on hooldamata jäänud, siis on see leinavorm välja kasvanud. Ja meie lõikasime neli aastat tagasi, kui maksusid maha, mis paistaksid tüügas. Ja peale seda üks uinuv pungakas, kas ma olen nüüd on siin nelja aasta tulemusi seinafarm seal, nüüd kui võtaks iga aasta palju isa korraga, võta üks oks maha uuesti tagasi lõigata, siis peaks kõik need linapalmid uuesti välja tulema. Nii ilusat kodu ise ei suudaks endale enam rajada, sest kõik need elupuud ja muud puud-põõsad on ju siin aastatepikkuse kasvamise tulemusi. Sellist mõisaajast on isegi need, seal paistavad. Jah, need suured ilusad leinavormis, pärnad, mis siin ees on kohe ja kaks võimsat tamme, nende eluiga 200 aasta, need on ikka mõis ajast ja siis need suured kõrged sirelid sauna ees ja metsik kibuvits kaasas viird, mis seal on, need on kõik mõisaegsed puud, need on lihtsalt säilunud, neid tagasi lõigatud, aga nende juured on, ühesõnaga istutusaeg langeb mõisaaega ja no muidugi see ilus elupuude all, see on juba aidanud jalgu aastatest. Mis siis siin oli, siin oli tulpide nartsisside põld oli põhiliselt olid nartsissid. Kasvatati neid siis sibulasaamise jaoks või õisi ka tollal mingil määral võeti kaotus sibulaid, aga põhiliselt ikka uitena, sel ajal ei olnud ju neid välismaa lilli, siis oli ikka päris hea minek, nüüd on ta üles küntud ja siia tulla puukool siin kõrval põllu peal on nüüd õunapuu, ploomi-pirni ja kibuvitsaistikud. On olemas ka veel tamme kastaniistikud ja need tulevad siia põllu peale, tähendab kui õunapuud ja pirnid on poogitud, siis tulevad nad siia põllu peal ootama oma müügiaega täpselt samuti ilupuud ja põõsad. Evald, kas teie siis juba töötasite, kui see kõrge kasvumajas ja ehitatud on? Mis siis sellega plaanis oli, miks ta nii kõrge on tehtud? No tema on Saxo CVs toodi niukesi sisse, Eestis tõugud püüavad sõbrad, anti roosid. Teise otsa pääl olid kurgid ja tomatid, vahel. Traasi aks tõesti nii kõrgeti vaja poleks olnud. Aga mis teid teie siin omal ajal kõige rohkem tegite? Ferdinand? Evald ongi meil siin põhiline juhendaja ja abimees, kui ikka midagi Kas leevalt aitab nõu ja jõuga. Kas te olite iseõppinud mees või olite? Kohe koolis õppinud laialdaselt ei koolis mitte. Ma põhilist õpinik leidsin, et laseri käest, et see oli väga niisugune abivalmisõpet. Püüdis igast inimesest aedniku töö väikesed kasvuhooned hoburauakujuliselt ja kontor siin küljes, nii et päris algu aastatest, ühesõnaga Coverninud laser alustasid 57. aasta sügisel selle aiandi rajamist, siis need on esimesed kasvuhooned, mis siia rajati, need on muidugi aastate jooksul remonditud natukene ringi tehtud puuga, kas see on asendatud metallkarkassiga, kuid põhiplaan ja see kasvuhoonete suurus on sama, mis olid laseräärne. Ja siis oli siis ahjuküte, oli. Hiljem ehitati siia katlamaja suur, siis läks keskküttele edu ring täis, meil on jälle ahjuküte see suust. Et see 40 aastaga ring täis saanud. Kohtla-Järvel olime veel koolilapsed, siis meil oli üks õpetajamägi, oli bioloogiaõpetaja ja käisime Lõuna-Eestis Vooremaal ekskursioonil Nonii ja kuna õpetaja ise oli väga aiandushuviline, siis nad leiavad meid siia laseri roosiaeda. Tol ajal oli õitseaegsele laiendile tal üle vabariigi kuulus Haaži Aedžistega, eriti teisi, no ei tea, et oleks olnud selliselt asemele sellise kujundusega ja siis me käisime siin ja mul on meeles just see põhi, mis siin praegu alles on, see välimus, kõik Erninud laser võttis meid vastu, tutvustasid kasvuhoonete sisuga ja need põllud, mis siin praegu kartulite all on, siis olid kõik roosid all. Ja tol ajal oli selle aja kohta väga palju roosisorte siin juba üle kolme ja poolesaja roosisordi oli. Mis, noh, arvestades seda aega oli ikka küllaltki suur kollektsioon. Millised olid teie lemmiksordid, kui te nüüd nendes lase aegsetes kasvumajades töötasite, sel ajal oli hästi palju potililli ja värvide poolest. Mulle meeldisid kõige rohkem tsineraarjad, alpikannid, krüsanteeme ja kõiki muid lilli ka siis lisaks roosidele oli kallasid, oli, oli lõikelilli väga palju, isegi kasvatasime sabo nelki, terve suur kasvuhoone oli ju väga ilusad, olid. Ja igasuguseid muid potilille osa lihaseid oli. Siin kasvatati šampinjone, katlamaja kõrval oli kasvanulikult kasvatati šampinjone. Ja kui mina tulin siia majandisse tööle, see on 20 aastat tagasi, siis naistepäevaks toodi piibelehti. Nartsissid olid ja tulbi töödeldi põhililledest naistepäeva. Evan, kas laseri ajal tehti ainult tööd v oli aega ka selleks, et, et niisugust iluparki rajada? Rein, kas te seda suunda ka jätkata? Aitäh no esialgu Jaan oli, aga läheb, ma kardan veel mõni aasta, kui me suudame hakata ilupuid paljundama, sest kõigepealt tuleks troosid ära päästa, siis need on ka õnnetus olukorras. Ja alguses ei saanud kohe aru, ei jaganud, kui palju neid suudame nüüd selle kolme tööaastaga on vähemalt saanud pilt selgeks, mida me saame teha, mida me jõuame ja mida turg nõuab. Just okaspuuvorme, väikesemaid, ütleme neid leinavormi nõutakse. Ja Meil on siin rikkalik kollektsioon, kuskil seitse-kaheksa nimetust elupuid, neid tuleks ka paljundada, inimesed hakkavad neid ostma. Olid ju mitu aastat vahepeal, kus inimene lihtsalt mõtlesin tarbeasja peale rohkem toidupeole. Ja ilu ja luksuse asja ei ostetud ju, olid ju need aastad. Kui me nüüd unistame, et ühel õhtul on järsku kõik tööd tehtud, missuguse puu, vallade, tuleksite õhtutundi siia mitmes ja dendropargi asse, ma arvan, et selle suure tamme all, kus me praegu seisame juba sammaldunud ja ta on välgust saanud, rabada küllaltki Jandrike kõrge. Siin kõrval on nagu räägitud juba see huvitav ussikuusk, keerdus, pähkel. Jah, vabariigis on meie andmetel kaks spiraal pähklivormi, üks pidi olema Viljandis Väike-põõsas ja teine on siin. Korista roosiaias tänuga krimpsus, lehed ja täiesti spiraalsed oksad. Nagu korgitsel selline keelsus, aga siin hõbekuuskede vahel paistab hästi huvitav vorm, punane pähkel. Kevadel seal, kui hakkab viljad looma, siis senini on lehed täiesti punased ja kultuur pähkel ja siinsamas aiandi värava taga. Üks haruldane puu minu teada Eestis ainukene must kask, see tähendab seda, et see osa, mis teistel kaskedel valge on sellel kasel must. No ta on niisugune mustjashall. See suur sihvakas kask teiste vahel on tüvest kuni ladvani kaetud halli, sambla ja koorega. Ja see on niisugune areng puhul ja tema õige nimi peaks olema jahe. Valge kasehall vorm. Rahvasuus kutsutakse mustaks Kaseks. Aga Eestimaa peal rohkem registreeritud või teadaolevaid ei ole. Et on haruldane, puusin. Nii et tegelikult jõudsime selleni, et ega niisugust istumisaega ei olegi, sest üks puu on teisest ilusam ja tuleks kõndida ühe alt teise alla istumise all tuleb lihtsalt võtta. Muidu ütleb võimiradi üles, rääkisime praeguse pererahvaga seda, et kui nendel oleks mahti istuda, et kus nad siis oma puhketundi peaksid, kas ka laseriajal oli selline koht, võimalused vahel ka hinge tõmmati siinsamas aiandis oli ikka jah, siin on praegugi veel üks väike suvemaja oli siin, kellel sünnipäev oli või olin vahest vihmavarjus või? Siin oli üks bassein, kus lausa vesi sees ja pink ääres siin mängisid, lapsed püüdsid ka, on ja istusime ja. Siin oli välikamin, meil ju ka meil on praegu siia alles jõhvist laud, veskikivikujuline laud on siin suur, seal olivad ja. Nüüd me oleme vaadanud, missugused ilusad puud-põõsad siin koolid aias kasvavad Agrendamistel endale kodusse. Et männid, kuused, lepad, ebad, suugad, elupuud, nulud, roose on ja suvelilli ja püsililli ja kõike marjapõõsaid ja puid ja ploome. Kirsse ja Evald, teie koduaeda kaunistavad. No põhilist trikki sarnaluuliigid ja, ja tõbised ja mõningad roosid. See on nüüd üks väike kasvuhoone, mis on kevadel talvel köetav kahe kullertüüpi ahjuga ja siin siis kasvatame istikuid ette. Üks külg on hõivatud lõikeroosidega, mis on esimesel aastal nüüd meie endi poolt tehtud naabrimehe õpetuse juhendamise peale tema abiga ja need on nüüd teist aastat, annavad siis lõikeroose juba. Aga siin vasakul pool kell on nüüd möödunud aastal silmatud roosid ja see on nüüd niisugune ülejääki, mis ei läinud müüki, vaid oli mõeldud enda tarbeks Saariumisse. Ja siis seesama vasak pool tuleb täita veel lõikeroosiistikute ka, nii et see materjal on siin, ootab, ütleme, nüüd tuleb muld ette valmistada, kõik ära teha, enne septembrikuud tuleks kõik ringi istutada ja see istikute hulk, mis siin nüüd on kuskil seitse-kaheksasada istikut, need tuleb siis panna oma alalise kasvukoha peale. Õigel ajal kui nii palju siiski on toodangut ja siis tuleb seda kuskil turustada. Jah, turustamine käib põhiliselt endale Jõgeval, meil on seal üks väike kiosk mägipunkt, kus Endla on mul see müüja proua ja need Endla siit selle serva pealt need lõike Raasik lähevad siis kõik teie kätte lõpuks. No põhiliselt jah, aga läheb ka mujale. Aga missugune siis on see raas, mis Jõgeva rahva läheb? Hästi läheb? Ma ei oska küll öelda, mõnele inimesele on küll selline tunne, et mida suurem, seda ilusam, aga tegelikult alati ei ole. Aga noh, üldiselt ikka inimesed tahavad roose. Ja eelistatakse ikka heledaid toone. Millegipärast viimasel ajal mida te veel endale annate, kas siit kurki ka sabanda ja kurki ja varsti hakkab ka tomatid tulema, kevadel varem on roheline sibul hiina kapsas, salati digioskused, kartul ja istikuid, võib müüa ka suvine jah, müüme ka istikuid. Ja kevadel on ka taimede müük endaga niisuguseid hilja ärganud. Aiapidajaid on kadakas, Rossistikud varastavad. Mustavad ikka jah, isegi homseks telliti veel kaks tükki. Ostetakse küll, roosi võib istutada kuni augustikuuni. Need roniroosid nüüd siin vanus on aasta ja paar aastat tagasi ostetud turgudelt lihtsalt kollektsiooni täiendamiseks ja materjali saamiseks ja kõige õigem koht oleks tegelikult olnud nad väljas, aga kuna kartsin, et ei tea, kuidas nad külmale vastu panevad, sai kasvuhoonesse jäetud, aga nüüd kogemused näitavad ja teised roosikasvatajad on soovitanud, et need sordid on head külmakindlad meil Eestis just väljas kasutamiseks. Ja nüüd nad saab välja viidud ja paljundada neid. Nad on küllalt nõutud turul roniroosid siinse väga ilus valges vannen, see kingitud kollane, väga ilusa, puhta kollase õiega väga rikkalikult õitsev siis on, no tõlkida, siis on väike päikeselaps, kes on mänginud, on ta õige nimi, jahi kõrvalisi nimesid ei tõlgita, aga nii arusaamiseks Me oleme nende tõlkinud siis need kaks väikest põõsast siin on Soomest toodud antiikroosid. Soome Roosi kollektsionäär kinkis meile möödunud aastal, kui tal külas käisime, vandas, et Tallinnas olid möödunud aastal Põhjamaade rooside päevad olid ja Eesti roosiklubi võõrustas ühe päeva jooksul siis roosipäevadest osavõtjaid, kes olid põhiliselt Soomest, Rootsist, Taanist ja Hollandist, Norrast olid ka mõned ja ja siis me tutvusime ühe meeldiva vanahärraga Soomest ja no me ei osanud kumbki abikaasaga soome keelt, aga kuna abi Kose valdadega vabalt saksa keelt ja selgus, et vana oskas saksa keelt, siis saame jutule, kutsus meid külla ja kuna meil oli paari nädala pärast niigi üks Soome reisi ette nähtud eel Helsingisse, siis käisime nendel külas. No niisugune üle 60 abielupaar linna servas omas ilusas majas, väga ilus aed oli nendel. Ja siis ta kinkis meile mõned soome antiikroosid, mis on Soomes juba hinnas ja üldse antiikroosid on jälle moodi läinud, neid hinnatakse kollektsioneeritakse ja meil on siis kaks siin olemas. Aiandis oli kuskil 300, nimetust oli roosa, see on hukkunud aastate jooksul siin, kui see hooldus ära kadus. Ja nüüd tuleks taastada, oleme suutnud koguda kuus 70 nimetust roose ja et saaksime vaat silmamis materjali, peavad ikka roosid väljas olema. Ja nüüd siit osa kaasa tulebki istutada välja, tuleb taastada vana baarium puhtaks teha, uuesti muld ette valmistada, see võtab päris palju aega, aga see tuleb ära teha, sest ei ole mõeldav roosikasvataja silma kohalikuga Saariumita. Roniroosid ei saa üldse, ei ole õige kasvatada kasvuhoones. Ja paljud roosisordid on üldse tugevamad missioonist peenraroosid välja aretatud ja pargiroosid ikka õigem kasutada neid väljas saagimisroosiga kasvatajate üks väike nuhtlus, kui isegi suur nuhtlus on see, et tehakse teinekord väike näpuviga istikute ringi paigaldamisel või nimesiltide külgepanekul. Ja kui on ikka mitu 1000 istikut ja ütleme seal paarsada nimetust või isegi vähem, ei olegi nii palju vaja, võib juhtuda seda, et mõned sordid lähevad omavahel isegi eriti selliseid, mis lehtede poolest sarnased õitega igal roosikasvataja tundmatumat sordid ja roosid. Ära ta segamini ei aja. Aga just Missonistikud ei õitse veel. Ja lehed on ka teinekord küllaltki sarnased. Juhtub, et läheb isegi seda segadust. Juhtub kõigil ja müüdi juurest on niisugune ebameeldiv lugu, et järgmine aasta võib tulla, ostja ütleb, et ostsin teilt ilusa punase roosi, lubasite, õitseb, on ilus, kollane või vastupidi. Aga see nõuab niisugust tähelepanu ja korraliku ringi käimist hoolt, et need nimesildid on kõik korralikult, et kastides on eraldi ja ei aja segi, aga ikkagi kõige parema töö juures. Lõpuks nöödet. On üks võõras sort, teise sees. Kasvuhoone lõunapoolsel otsal on juba vist Ferdinand laser istutatud ühed lati saaretatud viinamarjad siis ilusad sinised, väikesed kobarad, hapukat marjad on ja väga külmakindlad, meie külmad talved siia kurista, roosiaed asub niisuguse koha peal, kus ikka paar kraadi on alati külmem kui Jõgeva linnas või võib võrrelda isegi kuusiku külmakraadidega. Ja see viinamarjasort, need külmad talved kõik vastu pidanud ilma katmata ilma mingi erilise hooleta ja kannab keskmiselt parajat saaki. Heal suvel me olime ämbrid poolteist saanud lastelasteni maiustust. Jänese kavatse plaaniline töö paljundada, sellel kevadel. Laadal küsiti tihti viinamarju, inimesed on hakanud koduaedades kasvatama Kaia kirjades propageeritud ja inimesed oskavad küsida ja teavad nüüd ja meil on siin sort olemas, andke viga on, et me peame nüüd selle nimega üles leidma, kuskilt keegi täht peab ära määrama, siis saame teada, muide, ilma nimeta ei ole nagu õige müüa. Aga heatahtlikud, museda, süüa kõlbavad ilma nimeta ka mina, marja lõigatakse. Miskine poolviltu ja üks niisugune jupikene siit varrest ja pannakse niiskesse mulda spetsiaalselt ettevalmistatud kastan, ta peab olema niiskuskindel, et see väike pistik koos lehega oleks niiske ja moldova ka pidevalt niiske ja alguses ta ei mujalt süüa ei saa, kui ainult õhust lehega võtab seda niiskuste toitu. Ja siis ta loob juured vähehaaval alla. See on kolmekihiline peenar tehtud sinna kasti all on drenaaž sisend, rammu, muld, mingi niisugune hea kompostmuld ja peale on liivaga segatud. Turvas ja klaas on peal päeva jooksul kolm-neli korda, peab õhutama ja piserdada vett, et oleks niiske. Et saab õhku ja siiski võtab juured alla, siis tuleval aastal saab välja peenrasse juba istutada niidistikud. Kasvuhooned siin kaks tükki kõrvuti on ehitatud sellel heal ajal veel, kui süsi oli odav ja sai terve talve kütta, siis ta muidugi õigustas, sest kütmine läks odavamaks ja, ja suur pind oli soe. Kahjuks nüüd on küte väga kallis, enam talvel kütta ei saa. Ja seda ja kui on talvel teed palju, peab lume eest kaitsma klaase. Osa klaase tuleb talveks maha võtet päästa, purunemisest ja kevadel tagasi panna, mis annab lisatööd juurde, mida ei oleks vaja ka midagi teha, ei ole, sest klaasid on kallid. Uusi juurde praegu ükski aednik osta ei jõua ja tuleb vanadega läbi ajada. Ja niimoodi me siis tõstame sügisel maha, kevadel peale tagasi vana roosimaja, siin on seitse-kaheksateist aastat roosid vanad ja annavad nende vanuse kohta päris head saaki. Ja siin on vanad saadid. Bacaravi laena ja kohades sander, meil tung, mis on küllaltki ilus roosi, üks niisugune hinnatud ilusa punase õiega roos ja sooniad muidugi on natukene ennedyd ja sorinad ja selle kavasse nimestik, siin lõpeb siin majas. Aga need on heas elujõus praegu ja paar-kolm aastat peavad veel vastu, saame siit silma, mis materjali saab siis lõike rosinasaiaga, selle teeväest tagasi? Evald, kui kaua üks rahvas niimodi aedniku käes üldse kasvab, et ta veel annab sellist müügikõlblikku õit. Põhilised arvestatakse nii neli, 15. Kus tema ajal üldse sorte uuendada? Me ise pookesime ikke silmastasin ega kusagilt mujalt roosiistikuid siis meid ei toodud, kõik oli tehtud ja sortida sai iganes, botaanikaaedadega oli tal tihedad sidemed ja Leningradi mingisugune haljastus, tross tuli Gustamis istikuid ja kus ta sai puhukaksi tagasi, jälle mingid sordid ja Pihkva linna haljastus, trusti Koit on head sidemed ja kaunist laiali, see. Kas kanal seda nii laiemalt ka hinnati või oli see lihtsalt tema entusiasm selle kurista roosiaia siis nii suureks just kasvatas, nagu ta kasvatas? No minu arust tol ajal ikke nati teda kanis laialt ja iluaiandust ja sel ajal oli põhilinikese roosikasvatus roosiaretus. Ta oli Eestis päris kuulus mehed oma tööga. Kui me oleme jalutanud nüüd siin roosiaias, siis on näha, et eilne ja tänane päev siin omavahel peavad sellist väikest võitlust vaata et homne päev on see, mis väga paljud need eilsed väga asjad uuesti üles äratab ja laseb meil nautida seda, mis on ka aastaid tagasi olnud. Aga kui ma nüüd siit roosiaiast välja vaatame, see on olnud niisugune metsade keskel olev piirkond, kogu aeg alanud metsamajand jalad, kuidas elab see ümbruskonna rahvas nii vähe kui või palju, kui teda siin on? Praegu nendes tingimustes, mis Eesti riigis nüüd on? Noh, mina olen pensionär, ega ma nii väga hästi seda ei tea. Kuidas ümbruskond elab, aga nii palju, kui ma tean, metsamajand on nüüd ka mingi eraettevõte aktsiaselts ja ei oskagi ütelda, kuidas need inimesed elavad. Aga teil endal kodus kass on ka põllumaad või mõnda looma või? Ei looma küll ei ole, põllumaad ka ei ole, noh, aed on aiana seal siis midagi kasu ka ikka. Kas keegi siin veel lehmaga peab? Selles külas küll ei pea, mitte keegi enam. Varem oli küll, aga praegu ei ole, aga hommikul ikka kukel kireb ja äratab ja seal on kokk valibukan. Palju siinkandis siis üldse rahvas elab, veelse metskonna aegne hiilgus on lõppenud. Nüüd on jah see kõik läbi, igaüks on omaette peremees ja teisest küljest oli siin jõgeva metsamajand ja sordiaretus ja need on ka vist seal igaüks omaette ja vaikus on metsas, midagi ei ole. Nooremad ja hakkama, et mehed on leidnud metsamajandis tööd ja eraettevõtetena raietöölistena vast päris jutuks siinkandis, et keegi ei ole jäänud, kes ikka tööd teha tahab. Ja need, kes siin külas elavad. Paar peret on siis seotud metsamajandi, ka ülejäänud on pensionärid ja naabrinaine. Proua Merila peab oma talu, kasvatab põhiliselt maasikaid. Maasikaga. Talu ja nii, et ja heinamaad on küll võssa kasvanud ja vajavad rohkem Mossega Hiina enam keegi ei niida. Näendenk linnulaul tallel, jooksevad jänesed ja kitsed ka rind. Suvel põhiliselt linnulaul. Elapsed tilka vodka. Kas seal on ka päris kahju kõiki neid ilusaid õisi ära müüa, mis tahame kaasa aidata? Ei, kahju küll ei ole, sellepärast et minul isiklikult roosid nii eriti ei meeldi võrreldes teiste lilledega. Minule isiklikult meeldivad gladioolid ja nelgid ja rukkililled ja karikakrad. Kas te seda teate, kuidas selle roosiaia päris alguses oli? Ma tean niipalju, et Ferdinand plaasel tuli siia luua puukoorist. Tema kirg oli nagu roosid just luua puukool, see oli metsatehnikumi puu, kui on, seal olid teised niisugused suunad nagu. Ja siis tema otsiski omale just kohta, kus saaks nõrkade roose kasvatama ja roose harjutama mitukümmend roosisorti marjatel. Ja siis unista metsamajandi tolleaegne direktor Ernits siis soovitiasti on laaseril seda kohta. Ja nii ta siis tuligi korter tuliseeri asutas seal. Nii et sõna otseses mõttes metsa sisse tehti rosinad Jah, jah, siin oli ainult sinine maja ja siis üks maja oli seal metsa ääres. Kolm ajalisust. Kornberg tähendab siin olevat täitsa niukene. Kes siis keele kui varas ja, ja olid esimesed sammud astutud? Ja siis tuli juba enda jõus ja ilus ja uhkusest õiednikult töötas juba. Mina tulin siis tuli 10 aastat juba seal töötandise. No arvatakse, et ilusad lilled on rohkem naiste rõõm, kui tõsine töötasite. Kas mehed ka töö ajal sellele lille või taimeilule tähelepanu pööravad või, või anud lihtsalt? No pööravad heka eriti nihukese mehe juures nagu olinaaser, see ju tegi aianduse niivõrd huvitavaks ja, või isegi katla kütettani siin suvel aednikudena tööle ja õpetas neid välja. Et igast inimesest tema oleks teinud aedniku. Kui nüüd teil oleks valida, milliste lillede sümpaatsele naisele kingite, mis ta siis võtaksite kaasa? Kus on pisike rosaarium, siin on küll alles mõned roosid, aga siin nende väikeste rooside hulgas on üks laser Ferdinandi aretatud roos, mihklipäev. Õied on alles lõpus, aga küll nad varsti avanevad. Siseneks roniroos, eks, Elsa. Seal on küll nii palju õisi tulemas, et kas ta jõuab neid kõiki ära kanda ja lausa nagu köit mööda lähevad need õied üles, ta on sihuke lillakasroosa üks pruudikimp, suuremaõieline põõsas, roostes roosa, Mai Koldia ja hambapasta. Need on siuksed, tänuväärsed, roosid, mis hästi õitsevad, palju õisi kannavad ja nad on külmakindlad. See aasta nad ei olnudki kinni kaetud, olid lihtsalt maha painutatud ja nii palju, kui lumi kattis, nii kattis ja paistab, et on väga hästi säilinud. See jääb selliseks pisikeseks. Tere tulemast ütlemis ära Saariumiks siia teie tulevase kodumaja ette, aga selle päris suurema Rasariumi mõtlete vana naha pärast linna, kus vanasti, sest seal sihuke tuultes varjatud väikesepoolne koht ja seal on isegi vanu laseri poolt pandud kivi, et olles, mis ütleb, et vara tööle hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi siin selle sama platsi peal, kus on need muusik on ka mõned väiksed elupuud? Seeria ilupuu ei ole sugugi mitte mitte haigega kollane metal lihtsalt selline vorm ja meilt härra Vaigla, kast Räpinast toodud seal vanasti liine kallale, vorm kaks vormi on neid siin ja siin sama Platikuse nurgas. Seal on kanada hall kuusk pisikesed, imeilusad käbid küljes, tantsiks veidi, meenutab nagu hõbekuuske, aga ta ei ole nii hall, tähendab sünakaga keermega kaetud. Mare ja Rein käia siin rase aias ei ole elanud, kuigi kaua? Ei ole, see on meil kolmas aasta, alles läheb, sündinud ja kasvanud olen Kohtla-Järvel ja 20 aastat tagasi tuli sealt ära. See oli laste tervise pärast vajalik ja elamistingimuste pärast. Teie ratega, Rein, sa Kohtla-Järve poiss. Jah, me oleme mõlemad Kohtla-Järve lapsed ja 30 aastat oma elust seal elanud. Põlised Kohtla-Järvele seitse 20 aastat siin Jõgevamaal olnud. Kui Te seal elasite, siis olite ikka ka kaevandusega. Mõlemad vanemad meil on olnud nii abikaasa, isa kui minu isa, olid kaevurid, minule keemiatehnikumi lõpetanud, töötasin Kohtla-Järvel kombinaadis, mina olin natukene kaks aastat, töötasin ehitusel koos kaksikvennaga ja siis läksime tavakaevandusse. Spordimetoodik meelitas meid ära, et spordipoisid ja suusatamist, tegime temalt poissi, vaja sinna selliseid ja läksime kaevandusse. Kuna isa oli ka seal töötanud ja heas kirjas, siis võeti meid kahel käel vastu ja üle 11 aasta olime mõlemad vennaga, kaevurid. Elutingimused sellega, kui te Kohtla-Järvelt ära tulite, maaelu elama, siis laste tervise jaksid kindlasti paranesid, aga aga kuidas te ise selle muutusega tallad siis juba kaasa? Aitäh no tervise ja laste pärast saigi ära tuldud, sellepärast et tolleaegne Kohtla-Järve õhk oli rohkem kui midagi, mis kõlbab hingata. Ja arstid soovitasid endal karkassi kaevuritöö tervise peale ja siis hakkasime ringi vaatama, et kuhu minna ja saime siia Jõgeva metsamajandis siukseid sobiva töö ja elutingimused, siin pakuti head korterit ja noh, Kohtla-Järvel korteritingimusi olnud lootagi, et paranevad ja siis sai tuldud. Keemik sai teha siin metsas, üheksa aastat olin raamatupidamises, nüüd olen viimased 10 juba olnud saeveskis meister. Nii et ümberõppimise ja need on saanud küll ja õppimisei olnud nii paberi pealt kui oma iseenese tarkuse ja katse-eksituse meetodil. Kui nüüd mõelda seda, et metsamajandid on ikka alles ja sellist tööd, mis seal tutakse, oleks tal olnud ju võimalik vaikselt edasi teha oma korteris elades Mistit sellele mõttele viis, et võtate endale sellise katsumuse ette nagu kurista roosiaia võiks öelda taaselustamine. No kuna me erastasime siia lähedale selle vana maja ja aasta hiljem pakuti seda võimalust, et võtke roosad endale rendile, rööviljasin mõtlesime pikalt ja vaidlesime isegi vastu, aga lõpuks jäime nõusse ja mõtlesime, et proovime ära. Ja ei kahetse. Nojah, eks ta praktiliselt pool juhuse tõttu sai võetud, aga lugu meeldib ja, ja oleme mõlemad juba selles eas, et no kui lärm eriti ei tõmba, saaks nagu omaette olla ja siin kujunud omaette siis kui enam ei taha, siis lööd ikka labida maasse, kõnnid tuppa ja valmis või lähed istud kuskile põõsa alla või otsid mingit muud tegevust. No üks asi on otsustada, et hea küll, hakkame neid roose kasvatama, kui enne ei ole teil sellise asjaga olnud mingeid kokkupuuteid, kuidas see õppimine käis, kus ta andis, seekord me enne rääkisime mudelist Bergendla ja, ja siis ollu keevalt. Nad olid väga selle poolt, et võtke asi käsile ja nad olid valmis ja nõus alati aitama õpetama ja noh, siiani on ka nii läinud, kui abi vaja, siis ei ole kumbki neist keeldunud ja ja on siin ka üks endine aiandi töötaja möldri ahve, kes meil pidevalt abis käib ja, ja tema on ka üsnagi suur praktike, oskab neid juhendada ja kui vaja, siis nii jõuga kui nõuga abis. Tänu sellele, et Eevald annab kooli siin kui aastaid tööl ja just Ferdinand laaseri käe all, kus ta seal väga hea väljaõppeni rooside, kui nende ilupuude kasvatamise ja hooldamise peale ja meile ka neid teadmisi edasi andnud oleme ikka toime tulnud, muidugi vigu oleme teinud ja ja ega ta kerge ei ole niimoodi vigadest õppida. Aga no iga aastaga juba oleme mingi kindlustunde ja kus ei saanud, kuidas ja mida teha ja mis laiandiga üldse võimalik oleks ette võtta ja mida tasub kasvatada. Ümbruskonnas ei ole elamas enam palju rahvast, aga seda ta ikkagi kuidagimoodi tunnetate, et kas inimesed kiidavad teie sammu heaks, asusite taastama, seatraaž jääda või, või on siin ka selliseid kadeduse või, või mingi muu negatiivse tooniga arvamusi, tundlad, kuidas te ennast tunnete? Niukseid, otseseid kadeduse, puhanguid võiks kadedus olla mingil määral inimlikum. Praegu on nagu rahva selline arvamus, et siit tuleb tohutult suured kasumid, arvestades seda, mis lillemüüjad teenivad ja just need vahendajad, aga, aga seda ei oska keegi kaugelt näha, kui palju sina sellega tööd, et üldse mingite tulemusteni jõuda ja ja see on täiesti loomulik, et tekkinud haridust, kui kui pooldajaid. No külale kadedust, endale tööd ja vaeva, seda on alati olnud ja ei jäänud, on jah niisugune seisus praegu, et ma ütleksin vana Tootsi sõnadega, et neelab rohkem, kui sisse toob. Nii et siit tuleb praegu niipea küll ei saa. Aga kui karda ükskord saab, siis läheb ikka aastaid, et hakkaks tulu tulema. Nii saab alles, jääb üks mu möödunud. Ja mida, mis on? Sae kis. Kas fraasikasvatajatel on ka mingeid selliseid liikumisi, kus omavahel kokku saab teie nüüd niisugused algajad, kas neid on võetud ka teiste raasi kasvatajate perre vastu ja me oleme mõlemad roosikugi liikmed ja käime nendel üritustel teist aastat? Roosi klubi teised liikmed on väga selle poolt, et seda ajendit taastada, püütakse meid toetada nii, kuidas kellelgi võimalust ja ja oskuste lõualluvad nad alati ja kui on vaja ikka silmi või, või kirjandust, siis pole keegi keelanud. Olid nõus kõik otsima neid laseri aretatud sortest teavad, et tahaks neid siia kokku saada ja oskasid meile öelda, kust neid võib leida ja kelle käest võiks otsida ja siiani on ikka toetatud. Möödunud aastal käisime Kohilas kunagise roose ja töötaja pool ja väga hästi võeti vastu ja inimene oli väga rõõmus, et keegi üldse seda roosiaeda veel ülal hoiab ja taastab. Et nii palju kui nende endiste töötajatega, kes siit ammugi lahkunud on, oleme kokku saanud siis need on väga positiivselt sellesse suhtuma, et see on niisugune üllatav nähtus, et ja nendele on väga head mälestused sellest roosiaiast. Laser oli väga hea peremehetundega ja hea kollektiivi juht, kes oskas seda aiandi kollektiivis vaos hoida ja juhendada ja ühtseks pereks luua, nii et need inimesed, kes tema, Jasin töötasid, need meenutavad kõik teda niiskuse, sooja tundega. Ta oli küllaltki nõudlik. Ta nõudis töölistelt häid oskusi ja korralikku tööd ja õpetas välja, andis kirjandust, kontrollis nende teadmisi ja need inimesed, kes Daciniga istikute ka nende puukoolis töötasid, need pidid korralikult põhjalikult oma tööd tundma, iseseisvaks tööks valmis olema. Ja muidugi tema oli väga laialdaste teadmistega. Need endised töötajad räägivad, et harv juhus, kui ta jänni jäi, ta ei teadnud midagi. Kui läksid küsima, siis laseb, kohe oskas ka vastuse anda. Et ta oli väga põhjalike teadmistega mees. Nüüd see, et raci klubi kokkusaamistel käite, on ka osaliselt selle jaoks, et saada ka vastuseid oma küsimustele, millele ta pole siiamaani leidnud. Raasiku klapi kokkutulekut ongi niisugune omavahelised informatsiooni ja kogemuste vahetamiseks. Ja algajad muidugi kuulame kõrvad, kikki, seal vanemaid ja targemaid ja ikka sealt. Teist saab just aastalt kasvatuse kohta niisugust informatsiooni ja teadmisi, mida kirjandusest ka kohe ei leia. Ja muidugi alati saab omad muretsed ära rääkida ja saab ammendavaid vastuseid. Ja kui te olete nüüd leidnud siit oma roosiaiast selliseid sorte, mille nime ei tea, siis võtate ikka sinna klubisse õie tuti kaasa, et teised aitavad kindlaks teha, mis roosse tegelikult on. Jah, need ununevad roosid, mis seal on ja muidugi ei tunne. Siis oleme võtnud kaasa, kas mõne kollektsionääri juures käinud raasi klõbis? No ikka alati on olnud keegi, kes tunneb selle sordi, aga need nendele oleme nimed kätte saanud. Aga sellel aastal neli-viis sahtimist tuleks määrata ja nendega tuleb nüüd jälle minna klubisse ja usun, et saame need nimed kätte. Kui mõelda seda, et turustatasin Jõgeval, Jõgeva pole just kõige suurem linn oma niisuguses väikeses müügikohas, seda, mis te siin olete kasvatanud, olete käinud ka mõned seal laiemal laadal või sellisel müügi võimalusel, kus kadastik suures hulgas lahti saab, kohe jah laadal. Me käisime tänavu aasta esimest korda, käisime pistikutega köisi oleme müünud Viljandisse, Rakveres Rak ja teistesse siin ümbruskonda paikadesse, isegi Kohtla-Järvele. Aga laadal käisime tõesti see aasta esimest korda tehtud istikute, aga ma usun, et me saame sind edaspidi minna ja mitte ainult roosistikutega, tahaks ikka muud kah. Aga seal te jäite selle kauplemisega rahule, nii et tasus kahekesi ära olla kodust mitu päeva. Üllatav oli see, et paljud inimesed mäletasid korista roosiaeda tema tegevust ja laaserite tema roosi ja tulid paljud isegi selle peal osta. Toiguristaroosjad, lähme ostame siit, siit saime alati õige nimega roosid, et see on tegelikult üsna üsna niisugune raske väljakutse, et seda laseri nime au sees hoida. No eks ta ikka natuke hirmu nahka ka sellepärast, et need vanad roosikasvatajad ja kollektsionäärid, kes on harjunud siit korraliku head kaupa oma, et need ei pettuks, et Meiras istikud oleks sama kvaliteetselt muidugi siin on materjali alles, kuigi palju ja me oleme seda kasutanud ja usun, et läheb ikka hästi, et, et me seda asja untsu ajasin. Mare ja Rein, te olete selles kuldses eas, kui inimene oma esimest juubelit on pidanud või pidamas oma tähtsa otsuse hakata roosiaeda pidama ja taastama. Te otsite siis vastu aastat kolm tagasi, et paljud inimesed, kes on juba käega löönud elumuutustele Eestis, mis te neile tahakski öelda, kas ikkagi on õnn meie oma kätes? Täpselt nii ta on, inimene on täpselt nii vana, kui ta ennast tuleb. Kui ta ennast tunda tahab. Minu tütretütar ütles mulle vanema, millal sinust saab ükskord õige vanaema, sa jooksed siin meiega võidu, juuksed sabasse, patud villasest, vanema saab kordsusele ei ole halli uksed ei ole, aga ma usun, et see roosiaed on see, mis aitab ära hoida nii mõnegi halli juukse. Ja nii mõnegi kortse. Võib-olla see Eesti vabariik meiesuguste jaoks tuli, aga päris hilja ta ka ei ole ja ja tasub muidugi katsetada ja julge hundi rind on rasvane, agara koera karv on terve inimese enda valik kummuta valik, kas rasvase rinnueke terve karva? Olime me mäel ja ja meil on sajatama jana. Lootus paar leheke roosi mis. Kartul. Pääsuke keeli ja Läänemere-taeva peenise praktiline laane Käbi. Kloodu. Roosilist suve jätku soovivat lõppeva saate lubame õue ja tuppa kukku seadjad. Hille värke diabar maru. Järgmisel laupäeval samal ajal on kavasiidi Tammari saade Eluring.