Head kuulajad, Barakese tere ütlevad nüüd saate, lubame õue ja tuppa, autorid ja parim aru jahilleber. Vikerraadiomikrofon on jõudnud täna Järvamaale Väätsa kanti ja see on siin jõeküla, kus oru koha perenaine ja peremees Tiina Voldemar Mälk on öelnud, et nad lubavad kuulaja nüüd mikrofoni läbi oma õue ja tuppa. Tere päevast. Külalistest on ikka hea meel ja palume, et astuksite edasi ja vaataksite seda ühte Eestimaakodu, kus on elatud maja on ehitatud 39. aastal. Kahjuks seda peret siinkandis enam aga püüame jätkata, kuna selle maja perenaine Salme Björn oli väga hoolas lillede kasvataja, siis meie õues neid lilli enam nii palju ei ole, aga pojengid on tema ajast. Loodetavasti edaspidi ehk saab neid Lillisin rohkem olema. Ja salme pirn, kui meie selle maja endale muretsesime, oli ka veel natukene aega siin üürnikuks, ta käis ainult mõned korrad, aga paraku seda uut aega ta enam ei näinud. Aga noh, loodetavasti, et tema hing ja vaim ikkagi siin veel selle kodu juures on. Ta oleks rahul sellega, mida teie siin teete. No ehk tema peres oli, oli neli last ja ta sai nende kasvatamisega hakkama, kuigi üks ühel pool rinnet ja teine poeg, teisel pool rinnet abikaasa hukati 40. aastal ja tähendab tema lugu ajaks veel siin Väätsa kandis jäädvustamist. Minul muidugi süda valutama, jääd ma nüüd maainimeste aega ilusa ilmaga raiskas. Ma näen, et teie kartulivaod on värskelt aetud ja see tähendab, et et head tööd on tehtud. Sedakorda küll jah, aga meie siin nii väga tüüpilised ja inimesed ei, ei olegi. Sest me oleme rohkem niisugused potipõllumehed, abikaasa on mul majandis tööl ja tema pikad päevad kuuluvad praegu sinna. Aga nüüd ma arvan, et me kutsume. Tiina Mälk, teie olete kooliõpetaja ja ma arvan, et seetõttu olete te harjunud vägesid juhatama nüüd, kui me siin teie elutoas istume siis on tuba rahvast täis, Teil on suur pere, mina olen, vaat seal 1976.-st aastast peale Pedagoogikaülikooli lõpetamist. Siis käis Heljo Lieberg endale otsimas emakeeleõpetajad ja kuna siis oli veel niisugune sundsuunamine Kesk-Eesti on mu kodukoht olnud ja arvasin, et tahan siia tagasi tulla. Augustikuu seas tulin ma siia ja sain endale väga ilusa korteri, Tatari kaks tuba ja köök ja vannituba ja see oli ikkagi suur luksus selles õpetajate majas, seal koolimaja lähedal tutvusin esimeste lastega kooliaias tööd tehes. Ja hiljem, kui ma siis juba esimesel septembril alustasime, saidki nendest neljanda klassi poistest minu klass hiljem meelitasin omale mehe siia järele koigist. Ja siis me siin elama hakkasime. Sündisid lapsed, Maret ja Eha, Taavi, siis oli natuke aga vahet ja siis tuli laulev revolutsioon ja sellega koos janu. Ja, ja siis otsustasime ka seda, et see õpetajate maja seal asulaga keskel ei ole ikka see kõige parem elamise koht, kuidagi tee oli liiga lähedal ja Maret meenutab veel siiamaani seda, kuidas ta on vitsa saanud selle eest, et ta tee peale jooksis. Ja siis oli niisugune võimalus, et siin oli üks niisugune maja põllu peal aga õigeid elanikke siin ei olnud, inimesed vahetusid ja mina käisin siis libergi käest küsimas, õigemini mehe ärgituseled. Kas see maja võiks ka võib-olla niimoodi saadaval ja juhtus kätt? Maja oli võimalik ära osta, aga kuna meil raha ei olnud, siis saime selle pikaajaliselt laenuga, nii et me maksime major tila igas kuus mäletagi enam, kui suur see summa oli, aga noh, midagi väga hullu igal juhul meie pere eelarves seda ei olnud. Probleem, mis on alati olnud maal, nagu räägitakse, et tulevad tütarlapsed koolist, diplomid taskus ja maal ei ole siis leida kerge seda elukaaslast Voldemar, kuidas see Tiina pealehakkamine siis oli ta lihtsalt koidist kätte sai. See kõvasti tema pealehakkamine oligi. Ega mul erilist hirmu selle majandi kui niisuguses väga ei olnud, sest on ikka sama iseloomuga nagu sealgi oli. Teie kooselu, ma arvan, on olnud õnnelik ka ilma selle laulva revolutsiooni ta, sest et revolutsiooni ette mahub kolm järeltulijat. Marek Teie tegite vist otsa üles ja võiks siis nii-öelda mina olen seal sündinud vist kohe järgmisel aastal, kui ema isa siia kolisid. Siis olen ma käinud Väätsal koolis kõik aastad üheksa klassi peale, seda keskkoolis paides kolm aastat, siis astusin ülikooli, õpin kolmandat aastat ajakirjandust, Eha. Mina olen samamoodi Väätsa põhikooli lõpetanud ja siis läksin Paide ühisgümnaasiumisse ja peale seda olid mul hästi suured plaanid, siis ma tahtsin saada kas näitlejaks või arstiks, kumbki paraku ei õnnestunud ja nüüd ma õpin Tartu Ülikoolis õpetajaks. Bioloogia, geograafia teaduskonnas. Kui palju Taavi sina nüüd õdedest noorem oleks, et kas sinu lapsepõlverõõmud või mured olid sellised, et nad juba sinu üle valitsesid või sa said olla iseseisev ja armastatud poeg keda kindlasti ka oodati? Eks oodati küll, aga noh, ma olen nii armastatud. Õpin säreveres põllumajanduslikku tootmist hääletavatest esimesel kursusel keskhariduse ja siis Unistusi on, mida nende paberitega siis ükskord peale hakata ei ole mingeid unistusi. Unistusteks on praegu vist võib-olla hoopis tütarlapsed emaga soni? Paraku jah, meil ongi selle pojakesed natukene tegemist ei meeldi seal see õppimine nii väga ja ongi häda poistega Eestimaal kipuvad kuidagi nad mehed haridusest kõrvale hoidma, nende jaoks ei ole see väga oluline, tundub abil on vaja ilmselt veel ennast leida, eks me siin kõik üritame teda teeotsa peale viia, aga väga vaevaline on see praegu veel. Ja Alo noateeotsa peale astunud alles väga vähe Sammes arvavad kaheksa aastane. Ja meie klassiseme Kalbassi hägustik tüdrukut. Mulle meeldib laulmise tõlkige rohkem. Käisime le esitamas näidendit, mina, MBA Saline sünnipäevas. Aga mis sa siin kodus teed, ma seda kuulsin, et kukk pidi kuri, olemad kukke, natuke pelgad, aga kas sa koertega saad hästi läbi? Ikla madalkiht ääred, aga nüüd siis küsisin isa käest, pereisa, mis te olete teie siis nende aastate jooksul millist tööd teinud, et oma peret toita ja katta, sest ega kooliõpetajatele vist pole kunagi ülearu palju makstud. Noh, ega majandi remondimeestele ka ülearu ei ole makstud, see on ka selge. Aga rauaga ma olen seotud olnud kõik need aastad mis ma olen siin olnud nüüd paarkümmend ja natuke peale töö nagu töö ikka, olen keskremonditöökoja keevitaja aastaid tagasi oli põhirõhk rohkem uue tehnika ehitamisel. Asjad masinat tuli omal kombineerida, ehitada, nüüd on seda vähemaks jäänud ehitamist otseselt, sest majand on suutnud muretseda omad põlluharimiseks üsna tipptehnika tipptehnoloogia. Ja vähemalt alul nad ei lagune eriliselt, nii et praegune põhirõhk on veel sellel nõukogudeaegsel tehnikal mis enam eriti ei taha koos püsida. Uut tuleb siis ainult tundma õppida ja vajadusel hooldada. Ja hooldamine on ka firmade käes, nii et ilmselt see uus tehnika vabastajad meedeeerrel päeval tööst ka, nii et inimesi ei ole nii palju vaja, nende hooldamiseks lagunevad vähem. Tööd teevad väga kvaliteetselt. Noh, selles suhtes on majandil parem, et tema ostetud masinad olgugi, et nad on kallid, tasuvad ennast suurtel pindadel võrdlemisi kiiresti. Üldiselt tehnika on meil üsna tipptasemel. Ja kuna me tahame täna siin rääkida ka sellest, kuidas selle Väätsa kandis elatakse praegu ja kuidas elati varem siis Tiina, teie ettepanekul me kutsusime siia ka teie naabrinaised, et jutt ei oleks võib-olla liiga ühe perekeskne. Ja sest me siin läbi metsa niimoodi üksteisega suhtleme, 11 aitama, meil on kahe pere peale ühine muruniiduk, mis möödunud aastal lillelaadalt sai muretsetud. Ahti ja Anu on ka üksteisele head mängukaaslased ja küllap oleks neil palju igavam olnud, kui neil poleks siin teineteist olnud. Alver, teil oli ka tegelikult tulla plaan koos abikaasaga siia ka temal vaatamata nädalavahetuse päevale siiski tuli tööle minna. Juhtus niimoodi, et ka alati siia oma kodu rajanud ei ole Siberis pärit ja ma olen tegelikult paides, kasvasin üles, siis ma läksin, kaka, rin, lõpetasin Paide kooli, siis lõpetasin tehnikumiga kaarini. Siis ma tõin siin majandis 20 aastat tagasi. Alguses me kohe siin ei elanud, läksime ka sinna keskusesse. 10 aastat tagasi, siis ostsime selle maja, kus me nüüd elame. Usun kaks last. Imre on suur, 19 sõjaväes, Artjom siis pesamuna, 10 aastane, teen kodus mesi, tädi Tiina jutust juba kuulsime, et te olete Avoga päris head mänguseltsilised, räägi, missugust mängu siis üldse tüdrukutega koos mängib. Mul on kodus väike koer, siis mängime temaga seal jookse meestega, siis tema ajab meid taga ja mul on kodus kiik seal hästi Su hüppame, kiigume jutt oma suvekummid jalga. Siis, kui mina teie kodu vaatamas käisin, siis olid sul seal sõbrad, külast oli nagu hästi suur liivakast või liivahunnik või liiva haukuda. See on nagu väike linnakene, küsi all sõidavad autod ja õhtu õnnetusi, me vabandame ja autopoed ja bensiinijaamad majad ja, ja meie pidu ja. Kas te vahel niisugust mängu nagu koduga mängida? Ja oleme mänginud. Anu juures on üks väike putka, seal mängisime, meie olime poistega lapsed ja Anu oli ema olid juba väga palju pahandust, et jooksime katuse peal ja ei kuulanud ema sõna. Kuidas sul seal koolis läheb, oli seal nii hästi kui halvasti, aga muidu läheb paremini rohkem kui halvasti inglise keelu. Kõige halvem tundi laseb mulle Falad seal raskem, raskemini a kehaline mul kõige lemmikul tund sellest siis seal jookseme ja hängime rahvastepalli köiki midagi head. Õpetajad kavaldada üle ka, et siukest mängivat siukest. Aga kas sa vahel lisaga koos ka väljas käid, selles mõttes, kui isa töölane. Olen küll ei teeks kombainiga sõitsingi, isa pidi seal natukene väljas olema, siis võtsin vilja ja vaatasin, mis mootoriga viga on. Et ajas nii palju. Ta sihukest paksu suitsu välja. Seadwartiga sõitsime seal tegime vilja, hull, niimoodi siledaks põldu. Siis ma sõitsin üksinda, isa oli väljas, ootas tagasi piima, tulin. Kui teie siia tulite, te olite noor zootehnik, missugust tööd siis majandis tollal pakuti? Tasin tehnika mara zootehniku paberitega siis ma hakkasin karjabrigadiriks, nii et kõik laudad käisin järjest alguses läbi, hüppasin puhkust kohandma teistele Briaadiridele ja pidama ja elule ja suurfarmi. Väätsa kant oli kuulus majans. Üheksas mai, mida Endel Lieberg juhtis ja, ja tuleb välja, et siiamaani tegelikult juhib. Kas teil oli praktika mälestusi mõnest teisest majandis? Ka? Siin oli kindlasti see kõvem, mis siin oli ikka parem, aga vana siis üleööfarm oli niisugune suurfarm, siis nad käisid ikka külalised olid põhilised, mis võeti surfarmis vastu entsinkurbatsukes laudadele, zootehnikuks oli seal Maie Rull. Ma jään siiamaani tööl vele teiega? Ei, ma käin ainult vahetevahel, kui tahetakse puhkepäevi niimoodi, muidu mul on põhiline, istun kodus ikka need mis laudas nende aastatega muutunud seadmeid vahetati välja ja piimaruum tehti hoopis võimsamaks, kui ennem oli. Need peaksid olema alfa, laval, seadmed seal, mis on ka ikka maailmatase üldse tehnika ja tehnoloogia, et need on ikka viimastel aastatel. Kas need Tiigrihüppe teinud, aga, aga mingi tiigripoju küll. Kui nii on see pilt majandi töötaja poolt vaadates siis Tiina hakkas kooliõpetaja jaoks on aeg muutunud siin Väätsal. Ma isegi ütleksin, et lapsed on läinud võib-olla mingil moel osa nendest paremaks selles suhtes, et nad on huvitatud oma õppimisest, nad on huvitatud sellest, kuhu edasi minna, kuidas edasi minna. Nad tahavad rohkem tööd teha, aga teisest küljest on tulnud ka need lapsed, keda on vaja väga palju aidata, kes ei saa ise omadega hakkama. Vanemad ilmselt vajavad ka aitamist. Ja olemegi praegu sealmaal. Oli oleks vaja tingimata ühte niisugust, kas eraldi klassi või eraldi gruppi, igas klassis on kolm-neli niisugust poissi meil huvitaval kombel just nimelt poissi, kes, kes vajavad abi. Kes on klassikursust paar aastat korranud ja keda neid oleks vaja järje peale aidata, neid ei tohiks koolist mitte eemale lükata. Vaid siinsamas, oma kodule lähedal peaksid nad saama õppida ja saada ka tööharjumusi. Aga paraku siiamaani nendel endistel aastatel olid igal sügisel ja kevadel lapsed majandi põldudel oli niinimetatud Well, kus lapsed said tööd õpetaja valvsa pilgu all ja tõepoolest olite harjumused, aga praegu kõik see on ära kadunud ja need lapsed, kellel kodus on majapidamine, need saavad seda tööd kodus isa ema kõrval teha. Aga nende suurte majade lapsed nendel enam neid harjumusi ei olegi. Ongi häda selles, et et ei olegi seda ette võtta Lust ja noh, ilmselt peaks kool ka arendama seda külgat, et lastes algatust kasvatada. Ja koolis tõepoolest, meil on arvutiklass, lapsed saavad arvuti taga tööd teha. Aga väiksemad küll tahaksid kangesti, aga neid sinna lasta ei saa, sest arvutajaid lihtsalt nii palju ei ole. Aga praegu käib remont alumisel korrusel, mõisahoones, sinna on tehtud nüüd suur karda, arvutid viiakse sinna üle ja loodetavasti saame me neid veel juurde, et siis ka tõepoolest pisikesed saavad arvutite taga olla, neljase kangist meeldib nende jõukate majandite puhul olid harjunud nii lasteaiad kultuurimäelt, kooli taati vaatama mitte oma juhataja, vaid tegelikult majandijuhi poole, et need osaühingud ei taha enam olla need sotsiaalabiasutused. Seda nad ei taha. Jah, kuigi nad võiksid need mõelda selle peale, et natuke peaks kooli aitama just nimelt selle töökasvatuse poole pealt et lapsi kuidagi maatööga tuleks lahendada, et ei, ei oleks niimoodi, noh nagu siin meie peres kätt poiss lõpetab ja ta ei tea, kuhu või kuidas need saaks linna, hakkaks seal midagi tegema, aga mitte seda, et tulla maale ja hakata siin midagi tegema. Ma ei mõtlegi, et see majand peaks olema jah, sotsiaalabiasutus, aga, aga kuidagi nagu rohkem lasteaiatöökasvatuse või kohalekutsumise osas, kui masinad tulevad targemad, siis need vajavad ka targemaid juhta ja tähendab, on vaja arukamaid inimesi saada, aga praegu on küll see, et maalapsed arvavad, et selle väga euroopaliku masina roolis olemine on ikka midagi niisugust alandavat, et see ei ole nende jaoks veel see noh, nii nagu nüüd öeldakse in, nii et vot selle koha pealt peaks majad nüüd natukene appi tulema ja näitama lastele just nimelt seda, seda uut tehnikat ja neid võimsaid masinaid ütlema, et näete, poisid õpiga, teie tulevased töökohad on just selle masina roolis. Ma mäletan, aastaid tagasi oli majandis selline lähenemine, et inimestel ei ole vaja selliseid oma suuri koduseid majapidamisi luua, et töömajandis peab andma inimesele piisavalt ja konkurentsivõimelise sissetuleku. Kas inimesed on hakanud rohkem hoolitsema sellise oma majapidamise loomise eest? Ma ei usu, et näed, nüüd oleksid rohkem hakanud. Et oleks majapidamisi suurendatud või, aga praegu majand ei ole vastu. Sellele väike põllud, kellel on siinpool hektarit ja ei ole vastusele pidamisele, pigem vastupidi. Tähendab, majand harib, kuni harib, koristab ja vahelt harib suvel kartuleid, kõik on tehtud väga korralikult, selle jaoks on eraldi mehed ja mullaharimine käib majandi poolt ja korralikult. Kui te tulite keskuse korterites siiski otsima siia põllu peale või metsaveerde tühjaks jäänud maju, et rajada niisugused päris oma kodud eks nende juures siis on ikka ka väikesed majapidamised. Noh, väikesed on ja ütleme, kartulit null, 25. Teraviljateist sama palju, nii et viis, kuus siga aastas pidada ja kümmekond kana ei ole probleemiks, aga rohkem ka ei ole. Praegu. Ega te pahaks ei pane, kui ma ütlen, et te olete linnavurle, et kui palju siis teie koduses majapidamises saate tahate või veate kaasa lööma? Jah, ega see linnavurle vist väga valesti öeldud ei olegi, kuigi noh ilmselt on minus ikka mingisugune maainimese hing, mitte mitte nii väga linna hulluks ajamine, aga praegu jah küll, ega me suurt kätt külge ei pane, kuigi mõte käib ikka nagu selles suunas, et noh, et mida, mida kuhu panna ja mis edasi saab ja kuidas siin ikka nagu asjad paremini ja põnevamalt teha. Nad kutsuvad meid alati appi, kui on kasvõi kartulipanek, et noh, teistsugust mõtet ei olegi meie, nüüd äkki sel aastal ei tule? Taaviga töökate õdede kõrvalt jääb neid kodutöid sinule ka teha. Seal on palju puud tuleb ära laduda, mul iga õhtu tuleb seal kartulit tuua, keldris keema panna, need nädalavahetused tuleb seal tühjaks visata. Igadel uus põhkalvan. Vahelisal pikad päevad, nende juures tuleb sealt korraldused. Aga ega seda vist ei pandagi tüdrukute tööks isegi siis, kui nad kodus on. Küll seakartuleid. Aga kuidas sa ette kujutad, kui sina ise oleksid nüüd oma koolid läbi saanud ja sellise maamajapidamisega tahaksid oma sissetulekut teenida? Suurt kartulimaad, nende alustamise raske muidugi kaua, mõtlesin, lai külastuste lautoniline lehma lüpsma ja. Kas need on muidugi raskem? Vanemad naised siis paistab, mis saama hakkab. Millised loomad ja majapidamised on nüüd siin Mälkude peres südame nüüd kuulsime, aga kuidas siis Ahti sinu peres on, kui palju loomi? Eiland? Ja meil ikka nii palju ka ei ole. Meil oli 13 kana, yks lehm, siis kõigis ei ole veel piima andma hakanud. Arden punastas värvi. End nii kõvasti lõugab põllu peal. Lähdiviide kukk, kes tuleb alati kallale kaks jänkut otsivad uued, kaks tükki. Mina olen jänkud ja koertega nimed kasvatama. Jänestel ei ole. Saame teise poja ka teise kanali nimeks pandud bimbo, kes on natukene veel väikene. Veel ei ole saadud kindlasti isale. Ja see, kes meil on praegu Kaureiks ehk kasv, tema nimi, n koll. Tema on niisugune hästi, kui vaeste Levica hakkab närima hästi kõvasti. Kuusk saapad on mitu korda minema viinud ja emme sussid on kusagile voodi alla peitnud ja teeb palju pahandust ka. Vahest. Aga nende jänkud, aga mis sa siis neile süüa korjad või teed, kuidas see käib? Näiteks hommikuti tõusen ülesse ja siis vinnile võilille ning lehti ja siis annan vett, neile. Annan keeli, aga emane jänese Bulakkasid, tõmbad need pühad kummuli ja mina pirne luued tooma. Mitu voodel sid asju olnud möllama ka nii kõvasti, siis kõik näevad allutud. Sellel suvel peatse siis nende jaoks natukene heina ka tegema. Ei, sa saad sealt lehma kõrvalt näpistada. Mis arvad? Lehmad load saan ikka läbistada niidukiga omadi üks kord, eelmine aasta oli millestki palju kusi, siis pidi muruniiduk ja kuivatasin ära. Saingi heinaniidu. Oli majapidaja on Ahti, et kas emal jääb ka üldse midagi seal kodus teha? Sega tubli, ega ei olegi, eriti tehasest. Suvel. Suvel on lehmal väljas rohutu tema sigadele rohud, kartulid aitab ära keeta. Arhitektiga põhiliselt kõik ära. Kuidas te siinkandis heina teete, kas igaüks omaette või, või kuidagi ühistööna või iga pere tegite ise endale? Käsitsi käib põhiliselt nii ta maha ja kuivatame, masin niidab maha, aga muidu jah. Milliste loomadega sina kodus kõige paremini läbi saad? Koertega põrsas tegeleda, seal käis mulle kavissiga meestel Kalvi kakk, seal ääres nad juba. Nad olid nii väiksed teie valla ja siis söörid ära. Kui sina suureks tüdrukuks saad, kas sa tahaksid, et sinul oleks selline kodu, kus kasvab palju loomi, on palju, põldusid. Kuna me oleme maal ja mitte kaugel türist, kus on Türi kõrgem põllu pool ja tuleb välja, et teie, Tiina ka sinna lisaks Väätsa koolile veel tööle käite, siis ma arvan, et on paras aeg võtta üles see teema mis puudutab põllumajandusharidust. Kas Taavi, sina oled see, kes Türi koolist nüüd otsa üles teeb? Kui läheks nagu olema ja õpin Türi kõrgemas põllumajanduskoolis põllumajanduslikku tootmist, ettevõtlust ja sealt koolist saab, keskhariduse saab taluniku paberid, langen küll taimed nagu ikka tavalises keskkoolis keemiat, füüsikat, erialadest õpime lüpsiseadmeid juures, lehma lüpsta ja siis, kui need tundide tundide läbi siis on nagu praktika, selles aines minnakse lauta ja siis lüpstakse selle hommikul jahtunud aianduse botaanikat, kus õpime igast lillesorte taimi tundma selle neid istutama. Selles on ka praktika. Eelmine nädal, üleeelmine nädal oli meil siin põllumajanduspraktikal käisime Türi aiandis toetustaimi istutamas, särevere põllukive korjamas. Vahepeal talvel oli siin toitlustamispraktika, kus koolisööklas tegime süüa seal. Ivy, teie vanem poeg, keda meil täna siin vestlusringis ei ole, selle tõttu, et ta on meid kaitsma, staabist teenib praegu sõjaväes ja tema on lõpetanud siis Paide kutsekooli, kus ka põllumajanduseriala saab. Imre lõpetas, lähed sa kooli ära, siis ta läks alguses paid, mis oli kolmas keskkooli kaovad, oli sealpool kuud vist, aga paistab, et ta vist ei saanud hakkama ja läksd kutsekooli. Ja nüüd see aasta ta lõpetas mehhaniseerimise traktoristi, load sai jah ja keskhariduse sai kah sealt jätkaldel eelmine aasta juba oli praktikal siin. Rullise kartulit mulle seda kõike tööd tegid, traktoriga oskab sõita, jahuti, load sai ja sellepärast ta vist läkski kohaga sõjaväkke, tahtis minna, kui need kooli lõpetasid, saab selle kaelast ära ruttu. Et siis vaatad, mis ta edasi teeb. Kas sealt kaitseväe uudiseid Kadodile kirjutab, räägib või helistab ja eks esialgu hoolidel ollakse raskusi, iga iga nädaliku tuleb kirsihommikul ülestõusmisega, just tema oli kanko üle pallile ja hommikul magas, kaua on ütelda, uuesti üles tõusma ja ma arvan, ega tal eriti raske seal ei ole. See, et olid spordipoisid, tegid kõvasti sporti. Et selles suhtes tuleb nagu raske ei oleks, vaatame siis seda põllumajandusharidust nüüd ka õpetajate toa poolt teedina küll õpetajate, nõndanimetatud üldainet, seda meie kõige üldisemat ainet emakeelt. Sellest tuli koolist, on seal ühe aasta jooksul, mis te seal olete tööl käinud, ikka ka oma pilt ilmselt selgunud. Ja kui ma sinna läksin. Ma läksin sellesuvise kuulutuse peale, et otsitakse emakeele õpetajat ja kuidagi mingi periood lõppes siin otsad, mingi tahtmine oli natuke rohkem teha ja ennast proovile panna ja vaadata ka elu ja ilma ringi. Ja kuidagi jäi niimoodi, et ma sain selle koha ja nüüd ma olen nagu kits kahe heinakuhja vahel. Et ma ei teagi, mulle meeldib seal Türil sellepärast et seal on küll poistekursused ja ega nad sellest keelest ja kirjandusest iga kord väga palju ei hooli. Aga sealsamas jälle, kui sa suudad mõne asja nendele niimoodi huvitavaks rääkida, siis nad üsnagi ennustavad sellest siin jaanuarikuu seas, me üritasime teha kõnevõistlust ja just nimelt nende osavõtjate poolt, neid oli küll suhteliselt vähe, aga see tase nende esinemistase oli täiesti kõrge. Nii et noh, minul praegu teebki murelikuks see just nimelt, et need tugevad õpilased, kes suudavad igast ainest enda jaoks midagi saada et näed, nagu jäävad sageli nende niinimetatud vaatlejate varju, et väga paljudel kursustel annavad tooni noh, need niisugused mitte millestki huvituvad poisid ja siis nad püüavad provotseerida kogu seda õppetööd, et saaks aga minna sellest tõsisemas poolest kõrvale. Ja nüüd ma arvan, et isegi need kutseõppeasutused peaksid ka kuidagi diferentseerima oma õpetust, et need, kes on võimelised ja tahavad tööd teha. Et nendele antakse suuremad võimalused ise oma õppekavasid ja plaane koostada ja teha tööd iseseisvalt raamatukogus ja et nendel oleks vabadus mitte nii palju tundides viibida. Aga et need tunnid ja need harjutamised ja, ja sageli ka lihtsalt mahakirjutamise õppimine, see peaks jääma ikka nendele nõrgematele, sest tegelikult on ikka häbiasi meie väikese rahva juures, kui oma keelt kõnelda ei osata. Ja kui ei hoolita eesti kirjanikest, kui ei hoolita üldse raamatust, kui öeldakse, et ma ei ole mitte ühtegi raamatut läbi lugenud, vaadake, kui kange mees ma olen. Tänapäeval, ma arvan, et nad kanged mehed ei suuda isegi nende keeruliste masinate jooniseid ja juhendeid lugeda ja siis juhtubki see, et inimesed ei saa aru ja keeravad kalli instrumendi kihva. Nii et juba sellepärast on vaja seda keelt õpetada. Teisest küljest räägin ma ka nendele, et Teid ootab ju eeskonkurss tööjõuturul, te peate endast mulje jätma, te peate oskama rääkida, te peate oskama ilusasti rääkida. Aga sellest praegu ei hoolita, nii et sealt on vaja alustada ja ma arvan, et üldhariduse kõrval väga palju rääkima ka kutseharidusest peab rääkima just nimelt sellest, et testima ei tohi ära kaotada, põllutöökoole ei saa minna ainult autodele, vaid põllumajandusikkagi peab jääma. Ja niisugused vanad koolid nagu on Türi ja Olustvere ja Jäneda. Et need peavad siin Eestimaal olema ja põllud oskustega inimesi on vaja sinna ikka rohkem ja rohkem ja kõike ja olema sugugi ja trügima keskkooli, sest ma arvan, et just need koolid vajavad ka väga palju tarku, arukaid poisse. Ja on just mõttekas ka nendel kolme neljalistel poistel ja ka tüdrukutel tulla just nimelt kutseõppeasutusse, nagu ma aru saan teie koolis nüüd vahetegemist ei ole üldainete õpetaja ja nii-öelda põllumajandusspetsialistide vahel, sest te pidasite praegu tubli kiiduja kaitsekõne just kooli sellele poolele, mis inimestele eriala õpetab? No ma olen ilmselt ka liiga vähe seal olnud, sest eks ma olen ikka praegu rohkem tunniandja, nii et hommikul lähen ja õhtul tulen. Aga mulle tundub küll, et nad, kolleegid on seal kenad, toredad inimesed, omaaineta patri, raadid tõelised. Ja nad kõik koos tahavad, et nendest poistest ja neidudest saaksid head tublid inimesed, kuigi ka selle kooli häda on see, et nooremaid õpetajaid on vähem kui keskealisi ja üle selle. Aga need inimesed siiski siiski näevad, et kooli tuleb edasi viia. Edasi tuleb viia just nimelt kutse õpetusliku kooli ja nad teevad selle nimel tööd, käivad ennast täiendamas mõtlevad edasi, on uuega kursis, vaidlevad, seavad uusi õppekavasid ja püüavad just nimelt teha kõik selle heaks, et kõik, ka head, keskmised ja nõrgemapoolsed õpilased saaksid endale hariduse ja saaksid harituse ja oskuse elus toime tulla. Kui te õpite loodusteadusi ja teist saab just nimelt õpetaja, kas seal on teatud määral ema mõju ka või oli ju siis ka palju võimalusi, mille hulgast valida, et miks te just selle tee valisite? Tähendab, see lihtsalt läks niimoodi, ma ei ole siiamaani kindel, kas ma lähen õpetajana tööle, sest eks ta ikka üks väga raske töö ole. Aga juhtus niimoodi, et kuna arstid teaduskonnas biogeoteaduskonna see oli täpselt samad eksamid, siis ma lihtsalt panin paberid kahte kohta ja tegin ühed eksamid eesti kohta, sain sisse ja teisest jäin üsna napilt välja. Ja see oli lihtsalt juhus, et nii läks, kuivõrd praegu seal õppimise juures on võimalik juba tunde anda kui klassi, et te satute siis ainult tänu emale? Noh, praegu jah tänu emale, aga üldiselt mina õpin teist aastat seda ainet ja kui ma neljandale jõuan, siis on praktiliselt terve aasta, kus me tegeleme ainult selle koolipraktikaga praegu me saame neid pedagoogikaaineid niimoodi, et me siis õpime psühholoogiat kuidas lastega tegeleda, paremini, kuidas koolireformi läbi viia. Ma olen käinud ema eest siin tund andmas, mõnikord kui tal on vaja jah, kui teda minna, kuskile sõita või teise kooli või tegelikult võib õpetaja tulla ja ja mul on selline tunne, et ma tahaks neid asju nagu kuidagi teistele alustele viia. Et mulle ei meeldi ema eest tunnis käia, kus ma pean tema etteantud neid ülesandeid täitma vaid et noh, et kui ma tahan, siis ma tahan võtta oma klassi temaga otsast alustada ja vaadata, kuhu, kuhu on võimalik välja jõuda minu neid põhimõtteid kasutades, kuna mina olen sattunud õppima õpetajaks, siis, siis see oli minu vanematele ja vanavanematel väga hea meel, sest nüüd läheb juba kolmas põlvkond, sest minu vanaisa oli ka bioloogia, geograafia, õpetajaga kooli direktor või mina lähen siis nüüd kolmandat põlvkonda õpetajaks. Võib-olla meistumegi siin praegu ümber laua koos tulevase tõelise reformaatoriga. Täitsa võimalik sellepärast noh, meil praegu seal koolis üsna räägitakse, kuidas meie tuleme ülikooli ja me oleme üsna halva paasi saanud koolist, et midagi peaks muutma. Ma olen sellega nõus, missugune peaks olema see loodusõpetus ja ma olen küll selle poolt, et praktika ja teooria peaksid ikka väga koos käima, sellepärast et muidu lapsel ei jõua küll mitte miski kohale, et mina seal praegu õpin teooriat, et siis ma loon seoseid, aga laps, kui ta õpib teooriates, ta vist ei loovad. Ja on jäänud meie jutust selline üsna töine ja, ja õppimist soosiv meeleolu, aga ka siin Väätsa kandis on nalja tehtud ja pidu peetud ja seltsielu elatud ja ja üksteisel külas käidud, seda annab ka meenutada. Maret, äkki tee alustada? Võib-olla meie siis olemegi töise õppimise poole esindajad, et selles mõttes õigete inimeste juures, aga, aga jah, kui me väikesed olime, siis enam ju väga teiste lastega mängimas ei käinud, tehnika sinna kilomeetri kaugusele keskusesse vahest harva käisin kuskil puuride juures hukkakat mängimas ja nii meiegi õppisime hästi, on esimene muusikakoolis ja võttis meil kogu ära. Aga hiljem keskkooli ajal meil oli tohutult hea klass, mitte keskkooli klass, vaid Väätsa, Väätsa klass, Tri poisse, tüdrukuid oli pooleks ja, ja siis, kui meil oli kool lõpetatud ja me kõik niimoodi neljas kaares laiali olime, siis me käisime koos ja siis oli tohutu seltsielu. Nüüd on see nagu ka läinud üsna üsna laiali, tahaks kuidagi nagu niimoodi, et siin Väätsal oleks peale selle kodu midagi veel, mis meid ühendaks või mille pärast siia nagu tuleks, aga tegelikult praegu ei ole. Oli ka üks hirmus kaval ja hirmus põnev projekt, kuidas me vahetame noored inimesed vallavalitsusse volikokku ja vallavanemaks ka siis nagu üheks päevaks siin need suve alguses ja siis me korjasime noored inimesed kokku ja katsun, selles mõttes on küll üsna viljakas, kantud, et hästi palju on ülikoolidesse läinud. Ja siis olime mina ja kaks majandustudengit ja ja siis mõned veel ja me tegelikult jooksime sinnasamasse kohta kinni, et meil nagu ei ole, mille pärast seda teha. Et meie, meie töö ja meie sõbrad, huvid ja noh, kõik on mujal. Et see on teatud mõttes niisugune kinnine ring. Maret, mina olen võib-olla rohkem kohapeal ja kui ma neid noori siin vaatan, on meil ju noorteansambel kuukulgur rahvamajas tegutseb, seal on noh, seesama Juhvelt Urmas ja pihtija Jaanisson seal ähe jäigi. Vaata minu mõtteliselt segaseid praegu poolel, et noh, et need, kes nagu ära ja et need jahe ole meeles, ei lähe ju nii väga ikkagi korda. Aga jah, need, kes siin on, siis on noorteklubi, käib üsna korralikult koos minu meelest ei teagi Eestis küll teist niisugust kohta, kus niisugune asi oleksid korraldavadi kutsuvad endale esinejad isegi tulevad ots-otsaga kokku, aga sinna see klubi on neil registreeri, mõtlen, et isegi ma arvan, et saaks, saaks üsna mitmest kohast raha juurde kui seda oskuslikult teha ja ja neid inimesi on, kellele see nagu korda läheb ja kes tahaksid seda murderi muuta. Minule tundub, et siia Väätsale oleks vaja, noh, niisugust noortejuht ei oleks vaja niisugust hinge. Tähendab nad noored teevad ja toimetavad ja seda noorteklubi veavad need Marika Saare laht ja Jaanus Saare laht, Jaanus maa peal on ka meil Väätsa kooli lõpetanud aga ainult selle Väätsa kooliga nüüd jäänud ja nüüd ta on kaitseliidus, on ta mingi ja mees igal juhul Montriga ta käib, ta on niisugune suur ja tugev ja temast on palju kasu. Aga samal ajal ma ka mõtlen, et need noored vajaksid need veel veel natukene rohkem, kuigi ja Taive kuuse tegeleb nendega selle noorteklubi juures, tema on pedagoogikaülikooli lõpetanud. Aga ja samal ajal ei leidnud ta koolis tööd, sest kooli ei olnud nii palju õpetajaid sellel erialal vaja. Ja siis ta õppis selgeks juuksuriameti ja nüüd on meil tõepoolest Väätsal tippjuuksur. Tema seda noorteklubi nüüd veab ja noorteklubi poole peal ongi mu arust tugevamad kunstinäitused. Nad teevad seda kunsti. Mitte nii palju Väätsal kui väljastpoolt Väätsad paar meie last on saanud sisse Tartu kunstikooli. Indrek Kuuse on meil siinse kunstiõpetaja, on neid siis juhendanud Tartu kunstikoolis õppivad Kristo Õispuu ja Aila kind. Ja lisaks nendele on kergetööstustehnikumis rõivaste konstrueerimist ja modelleerimist Marika Saarele lahti Liina Hansen ja nüüd nende ai Mari Lill, Küüts on ka veel Tartu kunstikoolis ja nemad nüüd ärgitasid ja juba mitmendat aastat teevad siin kevadet ikka oma töödest, kunsti näitusi panevad välja nii enda kui ka kooli kunstiringi tööd. Küllap kui nad niimoodi oma ideid siin propageerivad, oma rahvamajas oma loomingut näitavad. Küllap siis järgmised võtavad nendest eeskuju ja Väätsa on see hea koht, kus tegelikult inimestel on ikkagi tegevus praegusest, meil on ju olemas. Spordihoone rahvamajas on ringid, kuigi nad on jäänud väiksemaks, on pensionäride ring, on rahvatantsurühm, on kapell, on lastering, on kunstiring, Kiivikas, keskealine inimene, kavad seal leiab tegevust, kuhu veel välja minna, kui viitsimist on. Kindlasti on iga kord kuus, on kohvikuõhtut siin, kes siis käivad esinejad suvel igasugusi kindlasti käime jaanituld vaatamas, jaanitulel on. Iga-aastane üritus on uut aastat keemiakeskusest vastu võtmas. Kinod on kaks korda nädalas. Kui me keskuses elasime, siis sai ikka igal nädalavahetusega kuskil käidud pidudele, aga nüüd kas liiga kauge või? Ja teie nad vahega üle ka, et loomadel rohkem ja nii, et nüüd saab rohkem televiisorit vaadata, minul meeldib väga palju lugeda, nii et mina olen hästi lugeja, väiksed lapsed, Anu jahti, kas teil on ka midagi väljapool kodu ja kooli veel teha? See, kes meid juhendab, Liilumiste ise veel näod, aga ta käib veel keskkoolis. Ma ka juba esinemas käinud. Malaisias kõige rohkem meeldib siia hambalaos, mina käin nagu vennaga rihmast õhtuti spordijoones, mängisime palli, vend tegi seal jõusaalis jõudu ja, ja mina mängisin korvpalli ja mis seal, tegime poistega vaatasingi, seal olid suured korvpallivõistlused, vaatasime ja siis vahet, kui kõik hakkasid vennaga ainukesele kahekesi sinna eriti jõusaalist välja jooksis mõne Paavingi suht saali, siis mina tahtsin ka talle järele jõuda, aga ei jõudnud, siis tal nii kiire jooksja. Tänasel päeval, kui väga paljudes maakohtades, eriti seal lõuna eesti poole öeldakse, et elu on käest ära läinud, et põllud on söötis ja ja niisugusest ettevõtlikust vaimust jääb puudu, siis siin Väätsa ümbruses küll ükskõik, millist teed pidi siia väheneda, võib näha ainult väga korrektselt hooldatud põlde. Ja eks ka kõik muu elamine on ikka enam-vähem selle joone peal, nagu me mäletame sellest ajast, kui siin ka väga kõrgeid külalisi käis. See, et anud vahetas ehkki nime, aga mitte seda elufilosoofiat, mida siin oli juba aastakümneid juurutatud, see vist kohalikele võib-olla ei tundugi tähelepanu väärivana, aga, aga tegelikult ilmselt on seda küll, jah, need, ma arvan, et, et ju siinkandis ikka ikka läheb sa kuidas öeldakse, see Eestimaa elu läheb edasi, nii et küllap see niisugune suur põllumajandusikkagi jääb siia ka püsima, see on ka mingisugune etapp, mingisugune osa Eestimaaelust, et on ka see osa, et ka eestlased oskavad ühiselt teha ja üheskoos oma elu edendada. Kui me siin räägime sellest Euroopa liitu minekust ja kõikidest nendest ühinamistest siis siin oli see ühinemine ju olemas, need inimesed ikkagi harjusid koos tegema, kuigi ta oli noh, natuke teistsuguste käskude ja keeldudega. Praegu on, sest praegu on tegelikult ju peaksid olema kõik omanikud, aga noh, eks eestlasel on vist ikka jäänud mõisa käie lohistamineka natukene sisse, nii et seda esineb ju siin ka, aga, aga siiski loodan, et läheb vähemaks, jääd siia, jäävad järele niisugused inimesed, kes on omanikud, kes on peremehed, kes ei ole mitte ainult sulased, kuigi tegelikult ega ükski majapidamine ilma sulaseta ju hakkama ei saa, nii et kõike on vaja. Mida see osaühingus olemine tegelikult tähendab? See tähendab eelkõige tööd, suuri, osanike, väiksemaid osanike, kellel kui palju osakuid ja mingil määral siis osanikud ikkagi otsustavad, hääletavad, mingeid küsimusi ja kuidas edasi minna ja ja hääletamine käib osakute arvu järgi, palju siis kellelegi? Neid on nii palju hääli, loetakse need kokku ja otsustatakse, kas nii või teistpidi inimesel peab olema kodu ja peab olema koht, kus elada ja olla ja Väätsa on üks paik keset, et Eestimaad kus on kaua aega elatud, seda näitavad kas või meile siia sisse sõites need kultusekivid, mis on aastatuhandeid vanad, et see elu on siin olemas olnud. Ja noh, nüüd ma olen ikkagi mõelnud selle üle, et see eestlase jonn ja kangus on ta ikkagi alles jätnud nendesse paikadesse. Ja on alles ja nud rahvusena ja on alles jätnud rahvana jaan, olles jätnud peredena. Ja küllap see ikka ikka jääb olema, sa Väätsa on see paik, mida siis teised võiksid kadestada ja järele teha ja ma arvan, et noh, üldse kui põllumajandussäilib, siis ta säilib niisuguse suurtootmise tingimuses ikkagi, kui inimestel on masinad. Ja ma arvan, et, et viimane sõna peaks jääma noortele. Praegu me väga ei pea ennast enam Väätsa kaks matsakas ainult nii palju, et kui ma tulen siia oma koju, mis ka ju tegelikult ei ole päris Väätsal, võid ikka kilomeeter-poolteist eemale, käin siit kodust ära, lähen Tartusse tagasi kõik aga mulle tegelikult meeldiks küll, kui, kui siin kunagi saaks olema midagi midagi peale kodu veel, mis mind siiani viisi tõmbab. Et kui mina lõpuks peaks valima maa- või linna vahel et siis maale on selle pärast palju parem tulla, et mul on siin hoopis rohkem võimalusi teha midagi uut, mis, mis linnas on, mul ammu ei sära tehtud. No kuidas ma ütlen, see niisugune kolkamõtlemine, et, et see ei ole võib-olla graafiline mõte, vaid noh, pigem ikkagi maailmavaateline, et kuidas ma asju näen, kuidas ma mõtlen, et kas sellel lõpuks siis ongi tähtsust kuum õhtul ma pea padjale panen, kui mul on siin arvuti, kui mul on telefon, kui mul on auto, mis tähtsust seal siis lõpuks on, kus ma elan. Et meil on hästi hinge ema ja, ja samasugune isa ja kodu ka, kuigi mul ei ole võib-olla alati lillepeenrad korras, toad on segamini, aga ma kindlasti ei oleks see, kes ma olen. Kui ma ei oleks siin kasvanud ja oleks sündinud mõnda teise perekonda. Et mul on hea meel, et nii on. Kevad on. Kõikjal. Enne me pöörame alati korduva imega lauludes võidud, uuestisünd, Seattodange, vaade nimega. Isegi ilusa loo aeg on tulla. No need on kellelt vaadele saab need. Noored on need, kes säärase Jah, noorena. Hoida. Ka noored on Ellene pööran õisi põllu alati korduva imega loodudes. Võidud kuues seadudan kevade nimega. Noorenenud. Taevaalad. Laulis. Selliseks kujunesid jutud Väätsa kandis ülejõe küla oru talus kus vikerraadiot võõrustas Tiina ja Voldemar Mälgu pere. Tiia Palmaru jahile. Pärk ütlevad kuulmiseni kahe nädala pärast. Järgmisel laupäeval kuule, Heidi Tammari saadet Eluring.