Tänase eskiske programmis esinevad Ameerikas elavad eestlased ellija Väino Riismandel. Saade on salvestatud nende kodus Merile andis neli aastat tagasi. Vestlust juhib Marje Lenk. Kuidas ellija Väino omavahel tuttavaks saada? See juhtus nii palju aastaid tagasi Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, me olime mõlemad õigusteaduskonnas üliõpilased ja esimest korda, kus teineteisele silmatorkav kasime, oli 1940. aasta sügisel. See oli siis, kui nõu okupatsioon oli alanud ja me olime siis nii-öelda nõukogude õigusteaduskonnas ja seal kas silma üks kena blond tüdruk minule vähemalt. Ja hakkasin silma peal hoidma ja kuna me iga päev ju praktiliselt olime koos, siis tundsin ka 11. Ja nii juhtuski, et me pidime oma selleaegse ruumi kaaslasega ära kolima, sellepärast et kolmas ruumikaaslane abiellus ja meil vaja uut korterid ja elli elas sel ajal omaaegse riigikohtuni Grünthal Majas, kelle tütar Danny oli samuti meie kursusekaaslane ja juhuslikult seal ühel momendil, kui me nimetasime, otsime korterit annides, jah, aga meie majas teisel korral on just kaks tuba ka seal keegi kolis välja. Ja meie kiiresti läksime korterisse. Saime korteriametist loha ja oligi meil sealsamas majas. Ja noh, sealt see romanss hakkaski peale, siis tema elas all korra pääl ja meie olime üleval korrabel. Mis mulje Väinodellietis, kui te esimest korda teda nägite proovili? Minu mulje oli see, et ta oli targem poiss õigusteaduskonna nende kursuste pääl, mis meil ühised olid. Aga muidu mul ei olnud just eriti mingisugust romantilist muljet, otsekohe võttis ikka tükk aega ennem kuuma teda tundma. Pesin ja elu oli võrdlemisi pingeline ja tema oli minule nii kui tamm kes andis mulle nagu rohkem Ruudu oma õpingud lõpetada õigusteaduskonnas ja no ja asi läks nii kaugele, et ta tegi mulle abieluettepaneku ja mul oli veel kolm eksamit teha. Aga ta ei olnud enam nõus ootama. Ja siis me abiellusime ja lõpetasin õigusteaduskonna, mitte elli silla, vaid Elliv riismandili nime all. Võib öelda siis, et kaks mulki panid leivad ühte kappi. Jah, see on õigus ja see juhtuski, meil mõtlen Nelly veel nimetanud seda, see oli see sõjasuvel 41. aastal, kuna mena hoidusin eemale mobilisatsioonist, maalin värvatud juba punaarmeesse ja pidin ennast varjama ja kindel koht oli, sai sõidetud. Koju Tarvastusse sõda lõppes võrdlemisi kiiresti ja sai tuttavaks tema vanematega ja tema suguvõsaga teiste Adamsoni tega ja teistega ka kohapeal, seal. Teie olete tegelikult sündinud Rakverest? Jah, ma olen Rakveres sündinud koolipoisina Valgas üles kasvanud lõpetanud gümnaasiumid Tallinnas, aga minu isa perekond tuleb Viljandi kihelkonnas Viljandimaa kiriku kogudusest ja on seal olnud Viljandi vallas riiska talust. Vähemalt. Nii et te olete seda sugupuud põhjalikult uurinud ja ma omal ajal uurisin läbi kõik kirikuraamatut kuni 1750 aastani. Kaugemale neid ei läinud, sellepärast kiri sel ajal oli maha põlenud. Ja need uurisin läbi ja jälgisin kuni esiema, kes oli sündinud 1690. Ja Meie rahvatraditsioon ütleb seda, et Meie esisaaks oli üks puujalaga rootsi sõdur, kes oli maha jäänud Karl 12. vägedest ja võttis selle talutütre naiseks ja sellest tuli meie suguvõsa algus. Minu ema on sündinud Tallinnas ja põline tallinlane, selles mõttes minu vanaisa ema isa oli Tallinnast tsunfti meister. Ta oli ka nutikilde liige ja neil oli maja vanalinna osas, aga tema oli tulnud Pärnumaalt Tallinna jõudnud ja vanaema oli tulnud Harjumaalt. Raplas Tallinna, nii et sealtpoolt, ma olen tallinlane. Kust tuli siis mõte õppida juristiks? Ja see on väga huvitav küsimus, kui ma gümnaasiumi lõpetasin, siis oli mul sihtsa ta gümnaasiumi õpetajaks ja kuna mul oli keelte peale handi ingliskeel, oli mul esimene võõrkeel ja siis ma mõtlesin, et no ma lähen ja hakkan nüüd keeli õppima. Alguses ma astusin filosoofiateaduskonda sisse, sinna, seal olid muidugi võistluseksamid ja ma sain väga hästi sinna sisse ja siis ma mõtlesin, kõige mugavam oleks, kui ma võtan ehk õpetaja kutseained kõigepealt. Kuna mul on siiski siht saada ikka gümnaasiumiõpetajaks, aga pärast seda siis, kui see poliitiline olukord ja kõik see muutus ja ülikool oli vahepeal pandi kinni ja, ja pidin läksin koju, ei olnud midagi seal eriti teha ja läksin siis Tarvastu vallavalitsusse. Valitsuse ther tuli minu juurde ja ütles, et ellikas, sa tahaksid tulla mulle abisekretäriks ja siis ma ütlesin niimoodi ja miks mitte, kui ma tagasi Tartusse läksin, siis ma mõtlesin ahhaa. Mul on õpetaja kutseained olemas. Ja kui ma nüüd ja see õigusteaduse asi ja üldse kõik see asi hakkas mind huvitama just selle vallavalitsus omavalitsuse ja kõigi nende poliitiliste sündmuste tõttu. Ja sa, mul oli niisugune tunne, et ma ei ole kindlasti mitte nii ja keelte ja kui võib-olla kodanikuteaduse õpetaja ja kodanikuteaduse õpetajaks oli õigusteaduskonda vaja. Ja siis astusin õigusteaduskonda ja seal ma sain ka teatud krediiti juba sellest nendest õpetaja kutseainetest ja ma tegelikult lõpetasin õigusteaduskonna kolme aastaga cum laude. Minu õigusteaduskonna astun tuli sellest, et minu isa oli jurist ja tema oli maksuinspektor, on teist aegadest peale ja vanas paras läks ülikooli, veel lõpetas õigusteaduskonna ja nii see oli perekonna traditsiooniks ja talimaksuasjadega tuttav ja siis me mõtlesime, et ma õpin ka seda asja ja nii, et see õigusteaduskonda astumine oli mul kuidagi ette määratud juba. Kuigi mul oli ka huvi teiste ainete vastu nagu ajalugu eri sel ajal ja mulle meeldis see jama, tegin oma õpinguid hästi ja hoolega ja jäingi lõpuks ülikooli juurde teaduslikku edasi püüana ja hiljem olin vanemaks assistendiks ja tegin oma magistritöö ja valmistusin seal samuti ka doktori kraadi vastu. Ma olin ülikooli stipendiaat yks jaa, kui ma nelja on, teisel aastal lõpetasin jaanuaris ülikooli cum laude ja siis mind valiti või määrati Briti välisstipendiaadina sma õppisin Saksamaal. Üleaastasel ajal tulin tagasi ja siis hiljem läksin uuesti tagasi, see oli sel ajal peame meeles pidama poliitiliselt. Meie ETK oli professor Uluots ja tema oli see, kes otsustas meie noorte inimesteni öeldes elukäiku ja saatus käiku õigusteaduskonnas sel ajal. Mina hakkasin ka tema kõrval juba pärast seda ülikooli lõpetamist mõned kursused võtma, et magistrikraadi saada ja, ja mul oli võimalus minna temaga kaasa Saksamaale, kui temal oli stipendium ja, ja Saksamaal Friedrich Schilleri Kunivossitis, kust Aino tegi oma doktoritööd. Mina võtsin ka seal mõned loengud, see elutee oli mul rohkem Väino Riismandel nagu ühenduses kui minu oma perekonnaga Tarvastu vallas. Kogu see sõjaolukord muutus ju nii palju, et siis, kui Väino oli juba oma stipendiumi ja seal täitnud, siis läksime Eestisse tagasi. Väino isa oli väga, väga pooldav minu suhtes ja oli isegi väga õnnelik, et tema minia son, kahju rist, et oh, et nüüd meil on võimalik kolmekesi isegi advokaadibürood avada, nii et see muutis kogu minu elu tegelikult väljavaate, millele ma olin sihtinud ja nii, et see asi edenes kõik rismandiliga ühenduses. Nagu me kõik teame, et 44. aasta veebruaris oli meil üldmobilisatsioon, mis nii-öeldes uluots ju välja kuulutas Tase maalin, samuti mobilisatsioonialune oma ametikoha tõttu ülikoolis vanemassistent anti mulle ajapikendus, nii et ma ei läinud märtsis. Kui teised minuealised austasid sõjaväe, ka need piirikaitse rügemendi loodi, siis ma ei läinud, sest ülikool veel tegutses. Kuid ülikool pann Ki praktiliselt kinni varasuvistel kuudel ja oli nüüd kindel, et kastub sõjaväega ja minna. Või on teisest küljest jälle ka Eestisse jääda. Minutaolisel sel ajal oli väga ohtlik see maalin juba esimese okupatsiooniaastal, nii öeldes olnud dissident, kuigi mees taolist nimetust sel ajal ei kasutanud. Mind ei võetud isegi ametiühingusse liikmeks, sel ajal näiteks ja see oli siis selle teaduskonna otsus. Professor Uluots ja samuti haritsuste rektooriumi teaduse osakonna juhataja oli magister, rabasso ja professor, vasar oli haridusdirektori aabitsamaaliga tähendab ülikooli inimene ja nende nii-öelda otsusel otsustati, et ma lähen, kas mul oli veel stipendium, nii öeldes kehtiv, et seda stipendiumi jätkatakse mulle ja soovitati, et, et ma läheksin nüüd kasutaksin seda võimalust ja lahkuksin ja me tulimegi 44. aasta juunikuu lõpul õhex otsuseks, et sel ajal natukene varem ära tulla, oli see, et elli ootas meie esimest last viimast kuud juba ja leidsime vajaliku, et Me enne jõuaksime välja, enne, kui laps sünnib. Nii et me jõudsime Saksamaale juuni lõpus 44 natukene varem kui teised põgenesid ja siis võtsime vastu terve rida kolleege Tartu Ülikoolis. Meil oli üks tuba Jennas, kus me elasime sel ajal saksa vanapreili korteris. Võtsime seal vastu kümneid ja kümneid Eestist tulnud inimesi, aitasime jalgu alla saada nende esimesest kuudel neil leida elamis- ja söögi ja kõiki võimalusi. Kui me jõudsime Jeenasse tagasi põgenikena, siis oli väga raske aeg, sest Jaan sündis kolm nädalat pärast kodust lahkumast ja ja siis varsti kõik oli, iga asi oli kõik igasugused kaartite pääl ja minu ema oli pakkinud beibi riided ja üks kohver. Ei see seda, et kui nüüd beebi sünnib, et siis on lapsel vähemalt midagi selga panna ja tema eest hoolitseda, kui ma selle kohvi lahti tegin. See kohver oli tühi, seal oli ainult üks mähe ja üks tükk seepi. See oli võrdlemisi vapustav avastus, aga aga nii kui öeldakse, et kui jumal on andnud lapsi, siis ta hoolitseb ehkki eest. Ja see nii oligi, et oli jällegi inimesi, keda me juba teadsime. Jenas, kui olime ennem seal aasta või nii ja nende aitasid meid kuidagi sellest üle, see oli üks väga raske aeg, aga suured katsumised ja, ja suured kannatused selle kõigega seoses hakkasid varsti lahenema, kui tulid kodumaalt ka teisi põgenikke ja, ja me olime tõesti väega, tegevusest nende aitamisega ja mis iganes meil oli leivapäts või missa kaanes, jagasime nendega. Ja kõik see asi oli kuidagi nii, et et meie ei tulnud sugugi ennast ka võõrastena seal Saksamaa linnas kaudu saksa molulite. Me olime Saksamaal kuni september 1949, sest vahepeal vahepeal olid veel mitmed sündmused, kus me pidi meie ennast lahkuma, sest kui sõda lõppes see aprillis 1945 ja meid vabastati Ameerika ja jõudude poolt siis me pidime jälle uuesti põgenema siia iena osa, see määrati kommunistidele ja selle tõttu siis pakkisime oma kolm kompsu jälle kokku ja samuti kõik teised kaasmaalased ja siis pandi meid ühe niisuguse rongi pääle ja ja sõitsime siis lõuna poole taierisse ja sinna jõudsime siis esimesel juulil 1945 ja siis oli esimest korda niisugune tunne, et nüüd oleme natukene varju alla jõudnud, aga see asi ei olnud veel päris kindel, et kas meie pääseme veel eluga või ei. Aga see oli kindel, et Ameerikasse tahtsite tulla, jah. Ei olnud sel ajal, sest sel ajal, kui me jõudsime Augsburgi 45. aastal ja järgmisel aastal ei olnud mingit lootust Ameerikasse pääsemiseks seetõttu, et Ameerika ikka see said ju ainult sisserännu kvoodi alusel ja Eesti kvoot oli sel ajal vist ma usun, 110 inimest aastas. Nii et see oleks kestnud tervjueenim ja enne, kui Eestis päritolu inimesed oleks pääsenud Ameerikasse. Nii et sel ajal. Me vaatasime kõiki teisi võimalusi, kõigepealt oli belgia, need võtsid ainult üksikuid mehi Sõe tõelisteks, siis Inglismaa hakkas võtma ka peamiselt üksikuid naisterahvaid maja teeniateks, kanad hakkas võtma, aga lastega perekond ei tahtnud keegi. Mul kaugem vanaonupoeg Austraalias, kes oleks olnud nõus meid toetama sinna. Ma, ja seda me kaalusime, samuti kaalusime paljude teistega koos Argentiinasse minekut, käisime isegi hispaania keelt. See lahenes siis lõpuks 48. aasta lõpupoole, kui Ameerikas võeti vastu see nõndanimetatud disPlays, põrson seadus. Lase meie põgenikud veel eriti Balti riikides põgednikutele Ameerika uksed. Ja see protseduur hakkas peale, et kunagi 49. aasta kevade ja suve poole ja registreerisime ja siin kohalikud organisatsioonid, Eesti abistamiskomitee ja teised otsisid toetajaid, nõndanimetatud toetajaid, kõigile, kes tahtsid Ameerikasse tulla ja nii õnnestus ka meil lõpuks. Proua kleit on, kes oli Eestis sündinud daam, aga Belnud ameeriklasega juba 1922. aastal oli väga aktiivne Chicago ümbruskonnas ja. Bängson ja nii me saimegi tee lahti Ameerikas ja on 49. aasta septembri lõpuks maandusime New Yorgis. Sealt tulime edasi Illinois osariiki, doktor Bengt soni ja tema abikaasa Marta, nendel oli üks talu, aga see ei olnud mitte nisugune tavaline talu, vaid see oli päris nisugune luksustalu, kus nendel olid seal siis kõik ratsahobused ja, ja, ja siis bassein ujumisbasseini minna edasi ja sinna siis nemad paigutasid meid ühte väikesesse majja elama, mis oli neil valmistatud teie jaoks põgenikele ja mul oli kaks väikest last sel ajal. Jaan oli viis aastat vana ja jaak oli kaks aastat ja see oli niisugune päris ideaalne koht, kus mina olin siis selle ta talupidaja, nendel oli üks talupidaja, seal talupidaja assistendiks ja ühtlasi kah koristasin nende maja ja, ja mul oli tõesti, see oli üks üks, nii kui jumala kingitus. Me olime vabad. Minule leidis doktorpansson koha kohalikus vabrikus, mis valmistas mitmesuguseid veekraani ja neid asju. Ja ta tutvustas. Ta tutvustas mind, ütles muidugi, et ma olen selle ala inimene, tunnen nisukest tööd, eks ole. Ja ma saingi sinna tööle miinimumpalgaga muidugi, mis oli sel ajal 85 senti tunnis. Aga see eestööline foorman juhtus olema üks austerlane, kes oli juba esimese maailmasõja ajal tulnud Ameerikasse ja rääkis seal saksa keelt, nii et ma rääkisin Kahnica, ma sain väga hästi temaga läbi ja ma olen väljaõppinud metalli treial. Ja seal me töötasime ligi kolm aastat. Nii et see eesti juristi diplom ei maksnud siis Ameerikas midagi. Sellel momendil jah ei maksnud, kui Väinul oli võimalus kongressi raamatukokku tööle saada, kus nad otsisid eurod, paa, juriste, kellel on eriteadmine. Sest siin on kahe süsteemiga tegemist Euroopa maadel, on see Civil loo ja, või seadus ja siin on jällegi võlaõigus. Aga sinna oli nendel just vaja niisuste juristi, kes oskab seda asja jääda kahe õigussüsteemiga ja see oli Väino Riismandel ja no see oli lihtsalt, et nagu üks värav, mis avanes meile ja Väino siis tuli juba Vazingtoni ja mina olin lastega seal veel paar kuud maal talus ja pärast seda siis kolisime Washingtoni ja olime paar kuud Vassingtoni linna, see meile just hästi ei sobinud, eriti lastega väikeses. Ja nii see asi algas peale ja mul ei olnud mitte midagi siin äkki teha. Mõtlesin, et noh, et minu, minu haridus ja kõik peamine ees on nagu mitte midagi, aga siis läksin George Washingtoni Ülikooli õigusteaduskonna dekaani juurde. Ütlesin niimoodi, et mul on diplom säält Eesti Tartu ülikoolist ja peale selle ma olen võtnud veel neid kursuseid ka veel Saksamaal ja ja tema võttis siis selle peale, kui ma vaatan seda asja, et et meil on siin niisugune eriline programm praegu käimas, et kui sa 28 tundi credit'it saad, et siis sa saad magistrikraadi ja oled ühtlasi nii-ütelda mitte just advokaadina kohe valmis, aga juristina. Ja mina kohe haarasin sellest võimalusest kinni ja ma olin esimene esimene naisjurist Euroopas, seda isegi märgiti siis, kui ma sain omal kraadisel kätte, et mina olin see esimene, kes nagu mingisugune eriline esimese projekti tulekandja Väino ühines sellega pärast ja tema võttis kah oma magistrikraadi ja veel mitu teist, mis magistrikraadi, nii et sellest tema ise räägi. 50.-te aastate algul Vaba Euroop, Bacommitte teatavas moodustas nende ikestatud rahvastele oma vabakomiteed, oli vaba Eesti komitee vaba Läti komitee ja nõnda edasi, samuti vaba Euroopa kommit astus ühenduse kongressi rahammalt koguda, et arendada Nõukogude poolt vallutatud alade õigus alalist uurimist ja analüüsi, sest selline ekspertiis Ameerikas sel ajal peaaegu täielikult puudus. Kes tunneksid nende Ida-Euroopa riikide õiguskorda ja saavalt seletada, kuidas need nõukogude ja okupatsiooni ajal ja kuidas need õiguskorrad muutuvad ja selleks loodi siis kongressi raamatukogu, nende õigusteaduskonna osakonnas euroopal õiguse uurimiskeskus ja sinna värvatis kõigi nende ikestatud maadest juriste. Algus hakkas peale muidugi Poola, Ungari, Tšehhi, Rumeenia nende maadega ja 52. aastal oli otsustav Balti riike sinna liita ja anti igale Balti riigid üks jurist sinna tuua. Sel ajal vaba. Eesti selle komitee esimeheks oli professor eim, kes oli olnud ka minu õpetaja muidugi Tartu Ülikoolis. Ja nähtavasti tema soovitusel. Me olime sel ajal lilli, naiskirjutas mulle, kas mina oleks huvitatud selle kohale? Ma olin sel ajal juba üks aasta-poolteist õppinud. Noor, suvestan ülikoolis Evanstonis Illinois poliitilisi. Teadusi, nii et ma olin selle maa süsteemi olukordadega tuttav ja ma tulingi New Yorki ja seal intervjueerimisel Vaba Euroopat papa komitee inimeste poolt ta siis kongressi raamatukogus ja leiti mind olevas sobiva ja nii ma asusin tööle. Juunis 1952 jäin sinna tööle ja siis kuus aastat tegin sal uurimistööd Eesti õigusalal. Me kirjastasime mitmeid asju, näiteks bibliograafia, Eesti õigusalane bibliograafia ingliskeelne, mis oli esimene tegelikult Eesti õigusalane bibliograafia üldse sellisel kujul. Kirjutasime osa suurest raamatust nõukogus ja Ida-Euroopa riikide õiguskorra ja valitsuskorra kohta vastavad peatükid ja sai palju teisi kirjatöid tehtud ja avaldatud muidugi inglise keeles, aga ma sõin ka neid eesti keeles mitmetel Eesti väljaannetele, sel ajal Nõukogude kohta üheks. Oluliseks osaks seal oli nõndanimetatud Kersteni komitee ka koostöö soli kongressi saadikutekojakomiteed, mis loodi esitaks balti riikide ja paras kõigi ida Euroopa riikide kommunismi poolt okupeerimise uurimiseks. See kestis üks aasta aega ja. Baltlased, seal tegime suure töö suurev 500 leheküljelise uurimistöö, mis oli sel ajal kapitaalne ja ainulaadne töö. Raamatukogus oli huvitav uurimistöö, aga nagu igas bürokraatlikus teatud asutuses, edasijõudmist seal palju ei olnud. Ma olin vahepeal teinud advokaadieksamit siin ja siis ma hakkasin uurima ja lõpuks oli võimalus astuda mereväe jurisconsulgi ametiteenistusse. Mereväe jurisconsuldi ülesandeks on, peamiselt on ta nimetaud kaubandusõiguslikud küsimused, see on suur osa, on see riigihanke ja töövõtulepingud ja samuti nende kinnisvarade valdamine, ostmine, müümine ja nõnda edasi. Ja esimese kohana pakuti mulle kohta Filipiinide sealsel merevägede juhataja staabis jurisconsuldina ja astusime kokku perekonna käe ja poisid olid juba siis ka küllalt vanad kaasotsustama ja perekond otsustas, et me oleme kõik nõus, rändab massellipinis. Pidime sinna jääma vähemalt paariks aastaks ja nii juhtuski. Panime oma kulud kokku ja Neivi merevägi viis meid kõik üle filipiini, kus me olime ligi kolm aastat. Kas teie pruu eile olite siis seal koduperenaine või saite? Teha ma ei olnud algalisel tööl, aga minul olid teatud seltskondlikud kohustused, kus ma käisin seal mereväedaamidega koos igasugustel koosviibimistel ja tutvustamas, nii Ameerikat ja, ja mul oli võimalus seal ka Eestit tutvustada ja maa samuti võtsin Punase Risti kursused, mis ma, mis ma tegin hästi läbi, et töötasin seal haiglasse üks päev nädalas, lihtsalt kraapisin kõiki musta tööd, mis vähe mulle kätteandi ja tegin. Aga tegelikult oli seal väga suuri seltskondlik tegevus selle tõttu, et Vaino oli juba küllalt kõrge kraadi pääl igale poole meid kutsutud. Ma kohtasin filipiini presidendi abikaasaga ja, ja ma käisin filipiini perekondades ja ma pean ütlema, et see kogemus oli mulle üks väga ja kogemus, mis võib olla maa-Eestis noore tüdrukuna, ei oleks seda kunagi mõtlenud, et et minust nisugune saamatarian saab. Sest ma nägin seal, kuidas inimesed olid vaesed, kuidas neil oli palju lapsi, neil ei olnud riiet selga panna, neil ei olnud süüa ja neil ei olnud ühtega, ei olnud teist nad nii palju toetusid seal nende, selle Ameerika Punase Risti peale ja mul mul oli kohe nisugune ja tunne, et mina olin seal Ameerika Punase Risti esindajale, kes neid sai aidata. Ja muidugi oli seal veel, ma olin seal ohvitseride klubi eestseisuses ja ja siis mind pandi nõndanimetatud kodukorda muutma, nad leidsid, et mul on juriidiline, see tagapõhi ja niimoodi see asi oli. Ja igatahes see kogemus oli küll nii tõesti, mis tegi minust parema inimese kuma, kunagi oleks olnud. Sealt sain ma selle algus ja siis ma tulin edasi Washingtoni siia mereväe keskasutusse, siin maalin 15 aastat maalinud nõndanimetatud laevaehitusosakonna, mis oli, kutsuti omal ajal Beuroshibs ja hiljem tali Neival sipsus kommend, mis ehitas kõik mereväe laevad, kelle ülesandeks oli muretseda mereväel ja nende Mariin koorile oleksid kõik nende laev ja vastavad veesõidukid ja varustatud ja olnud. Ja meie jurisconsunud ülesandeks oli siis nende lepingute koostamine järel valvamine. Ja ma töötasin siis täitsa samuti ka advokaadina, kaitstes meie halduskohtust, kus mereväehuvisid nõuete vastu, mis oli laevaehitajate ja teist ette võtta, et pool ja seda ma tegin 15 aastat. Kui Filipiinide tagasi tulime, siis mu pojad olid juba küllalt suured, et neid jätta enam-vähem oma pead. Nad käisid muidugi koolis ja, aga see suurem järelvalve ei olnud enam nii vajalik. Mina muidugi läksin jälle kohe tööle, sest ma olen kogu aeg ikka töötanud ja ja siis ma töötasin üks seitse aastat ühe erafirma juures, kus ei olnud mittejuriidiline kohtu otseselt, aga siiski oli minu töölepingus oli ette nähtud, et et on väga oluline, et seal ka midagi aru saada. Juriidilist asjast, aga siis tuli niisugune juhus. Mul 1968 kuus kongressi raamatukogu otsis, otsis juristi, kes oskab keeli ja kes oleks huvitatud autoriõiguse asjaajamises ja seal ma töötasin 15 aastat. Kuus aastat ma olin raamatute osakonnas ja üheksa aastat kunstiosakonnas ja seal olin ma tööl. Juristina oli ka väga huvitav see asjaolu, et ma kohtasin tihti väga tuntud kunstnikega. Näiteks ma kohtasin härra Taali, kes on üks maailmakuulus kunstnik, samuti andi morfool. Ma olen isiklikult temaga kohanud ja juttu ajanud. Ja härra Taali isegi kutsus mind õhtusöögile, aga ma pidin siiski keelduma. Sest ma ütlesin talle. Ma olen abielus ja mul on lapsed kodus ja mul ei ole võimalik. Mul ei ole võimalik teid täitsa üksinda jätta ja siis siin Nende ema jätti perekonnaga ma olen kohanud ja ka teiste kunstnikega, ah jaa, kunsti alal, kus oli palju palju registreerimist igasuguseid kunsti alal, mul tuli muidugi seda vaadata, et kui üks autoriõiguse aplikatsioon on sinna sisse antud registreerimiseks, minu ülesanne oli see, et ta vastab seaduse nõuetele. Ja see seaduse nõue on muidugi see, et see töö pidi olema originaalne looming ühe inimese poolt, mis tõi härra taliidee juurde tema maalid, muidugi. Ja siis tema tahtis oma maalides teha nüüd äratõmbed. Ja siis ta tuli nende äratõmmetega veel, et neid veel uuesti registreerida ja siis madalale seletasin kuidas neid registreerida, sest äratõmme on ka kunstiteost ja väga huvitav oli see, et ükskord oli isegi üks kunstnik Filipiinidest ja siis minu ülemus, tema arvas, et ma muidugi seda filipiini kataloogi lang keelt oskan ja ütles, et ellimine, aita teda ja muidugi ma läksin ja kui ma siis ütlesin, mõned sõnad seal taga loogi keeles. See oli nii ära. Et ei tea, mida mida teha, tal oli see väga meeldiv kogemus, et, et Ameerika autoriõiguse ametis töötab üks inimene, kes oskab mõne sõna, tema rahva keelt ja teie vahetasite siis oma ametit, millal uuesti? Ma vahetasin ametit, see oli 1973. aastal meie õigussüsteemis Ameerikas on erilised halduskohtud mitmetel erialadel ja üks nendest on riiklike hanke ja töö Te lepingute alal, mis nad kutsuvad Ameerikas siin cavementroc, juurdmend ja igal ministeeriumil või suuremal osal on oma väiksed kohtud, kõige suurem nendest on kaitseministeeriumil, sel ajal oli umbes, koosnes 30-st kohtunikust kütused, sel ajal seal oli üks vaba koht. Ühe minu eelmise kolleegi äramineku tõttu ja ma kandideerisin sellele kohale, kuna see oli noh, nii-öeldes juristile, rohkem prestiiži rekkam koht olla kohtuniku just advokaat ja eriti riigiteenistuses ja samuti ka palgakõrgenduse näol kõrgema astme peale saamine ja nii 73. aastal ma sain selle halduskohtust Su liikmeks ja seal ma töötasin just natukene üle 20 aasta, olles lopuks seal abiesimeheks sellele kohtule ja meil oli sel ajal 38 kohtunikku ja me käsitasime iga aasta üle paari 1000 nõude ja vaide küsimusi. Need olid kõige väiksematest sadadest dollaritest kuni sadade miljonite dollarite NM, mis, kas nad olid laevaehitused, rull, lennukeid, missuguste elektrooniliste seadmete ja nende ehitamist kõigi nende suurfirmade kohta, nii et see oli väga mitmekesine, huvitav ja meie kohtuistungid olid alati üksikkohtuniku eesistumisel, aga otsused tulid valla kollegiaalselt kas kolme või viie kohtuniku nõusolek, kas te töötasite pensionieani või töötasite isegi kauem oojaa üle pensione ja meil ei olnud ana riigiteenistuses Sa pead teatud vanusepiiri minema pensionile omal ajal oli 70 aastat selleks piiriks. Atlase kaotati ära juba aastaid tagasi, nii et mul oli võimalus töötada ja ma olin juba seism enne kolmeaastane, kui ma lõpuks pensionile läksin. Kuidas te ennast praegu tunnete, kas kibelega, et võiks ikka veel natuke midagi teha? Vastus oleks ausalt öeldes ei, selles mõttes, et ma olin 42 aastat juristina valitsuse teenistuses, see on nii-öelda see maksimum, mis on vajalik maksimumpensioni väljatöötamiseks ja, ja ma olen seal kõik kaasa teinud, ma olen uurimistööd teinud, ma olen kohtus advokaadina esinenud. Ma olen kohtunikuks olnud ja nüüd on aeg nii-öelda tagasi vaadata ja katsuda kõiki neid asju uuesti ritta seada. Ja oleme püüdnud Malemaska silma pidada õiguse areng. Kuule Eestis me saame nende praegust, ainukest juriidilist, ajagedia, juriidika ja me oleme ühenduses oma kolleegidega Tartus ülikooli juurest ja akadeemilises õigusteadlaste seltsist ja meil on eriti hea meel olnud selle tõttu, et ilma erilise püüetada meie poolt Eesti akadeemiline õigus teadlasselts, mis töötab Tartu ülikooli juures, valis mind oma auliikmeks paar aastat tagasi, mis tuli suure üllatusena ja nad ütlesid, et jah, et ma olen teinud oma osa eesti õiguse uurimisele arengul nende aastate jooksul siin ja see oli meile nii väga meeldiv kuulda ja leida, et seda tööd, mida meie oleme siin teinud pagulastena ja põgenikena kodumaalt kaugel seda on ka hinnatud seal nende inimeste poolt, kes selles nii-öeldes otseselt aru saavad ja teavad, milles seisab. Kas teie heid enne abikaasat pensionile? Jah, seda küll. Mina töötasin 27 ja pool aastat täisajaliselt ja viis aastat osaajaliselt, siis kui mu lapsed olid veel väiksed, ei saanud nyyd üksinda jätta, sest meil ei olnud ühtegi hinge ühtegi sugulastega vanaema, kelle hooleks lapsi jätta. Ja lõpuks olin jõudnud nii kaugele, et et ma olin juba oma pensioni korralikult välja teeninud ja siis ma 1982. aastal ma tulin pensionile, aga varsti ära Laan, tee tuli minu juurde, ütles, et ellijad kas sina ei saaks teha põhiseaduse seletust eesti keeles ja nii, et see oli 1900 87. aastal hakkasin seda tegema ja seda ma tegin kaks aastat. Nii, iga nädal ma käisin siis seal eesti hääles seda sisse lugemas ja mul on siin olemas vihik, kus ma, see ei ole mitte tõlge, vaid see on Ameerika põhiseaduse seletamine eesti keeles ja see on ainulaadne dokument, tegelikult üks meie Ameerikase naturitest, krutun tema paljudes seda 300. eksemplaris ja viis selle Eestisse kaasa. Nii et mõnelgi asutusel Eestis olemas minu dokument. Kuidas te siis oma pensionipäevi siin mööda saadate, see on meie kuldne põli. Tõsiselt kohe, see on meie kuldne põli selles mõttes, et ei ole vaja kella viie ja poole kuue ajal hakata ennast valmis seada et liiklusega võidelda tee peal ja siis olla terve 12 tundi kodust ära ja tulla koju ja ei tea, mis jälle kõik iga päev, uus ülikond peab sul seljas, ole nüüd hoopis teistmoodi, selles mõttes ma pean ütlema, et meie oleme väga tegevuses, sest meil on, meil on viis lapselast ja nendega on meil väga soe läbikäimine ja suhtlemine. Neli pojapoega on meil üks pojatütar ja see pojatütar on meil Ameerika all mereväeakadeemias. See oli midagi erakordset, naisterahvas mereakadeemias on küll erakordne ja, aga ta on tõesti väga tubli ja hea sportlane ja väga hoiab oma vanavanemaid ja meie teeme kah oma parima, et temale vastu tulla, mis iganes vaja tal on ja selle tõttu ei ole meil olnud nii palju aega, et isegi Eestisse minna külastama teie proua helli pole üldse Eestimaal käinud? Jah, ma ei ole. Me oleme mitu-mitu korda kavatsenud, aga et minu õde oli siin 11 nädalat. See on minu kõige lähedasem sugulane ja see oli minu kõige suurem igatsus, et ma temaga veel elusalt, kus on ja saime 11 nädalat koos olla ja ja siis teisi sugulasi, muidu on seal ja kavatsesime minna, aga siis mul oli jalaga õnnetus, et ma ei saanud hästi kõndida kohe neli-viis aastat ja samuti Vainule südameoperatsioonid siin ummistus veresoontes ja selle tõttu, kui niisugune mõni tõsisem asi juhtub, ei ole lihtne, kui oled siit väljas. Teie, olete kurt käinud Eestimaal? Pärast lahkumist ja ma käisin 1992. aastal, see on esimesel taasiseseisvuse aastal veebruaris-märtsis seal ja see tuli selle tõttu, et maalin avaldanud Ovi informatsiooni asutus üldse on, see Information ehitus on see, et kui neil on vaja midagi Eesti suhteliselt, ma olen valmis selles suhtes aitama ja seal oligi juhus, seal üks kohtunikud, Conference oli Eestis ette nähtud Euroopa Nõukogu korraldusel ja sinna taheti saata Ameerikas ka paar kohtunikku nii-öelda natukene rääkima ja osa võtma ja küsisid, kas ma oleksin nõus sinna minema. Ja ma läksingi koos meie nõnda võtleimz Koorti peakohtuniku Loorents messiga kahekesi Eestisse. Olime seal 10 päeva, muuseas ka esimesel Eesti Kogu see aeg, mis meie oleme Eestist ära olnud. Me oleme oma hinge ja südamega ikka oma kodumaa küljes olnud ja kõigile asjadele kaasa aidanud, nii rahaliselt kui ka muidu ja, ja oleme olnud kiriku liikmed ja seltsilist liikmed ja kuigi meie lapselapsed ja meie lapsed ei oska enam nii hästi eesti keelt, sest mul vanaema ei olnud, kes neid õpetas, ma pidin tööle kohe minema ja mul ei olnud lihtsalt aega nendega kodus ainult istuda, muidu olekski jäänud istuma kuskile ilma igasuguse edasijõudmiseks. Aga see edasijõudmine ei ole olnud kõige tähtsam asi, vaid kõige tähtsam asi on see, et meie majas on Eestimaailm ja Eesti süda ikka tuksub senikaua, kui ta tuksub. Või öelge kestyle Ilusa aia eest hoolitseb kas proua ja ma olen lubanud temal sellest täiesti hoolitseda ja minul on antud samuti litsents arutamiseks seal labidakandmiseks. Nii et selles majas on see teie töö ja see on minu töömullaga Raivo minia karutamine, aitäh teile ja kohtumiseni samuti suur tänu selle vaeva eest selle kannatuse eest kõike seda lugu kuulata paljude kütusi kodust. Keskeprogrammis esinesid USA-s elavad eestlased, ellija Väino Riismandel. Vestlust juhtis Marje Lenk.