Tere eetris on portaal tehnoloogiakommentaaris etapp Kristjan Port. Aasta lõpule võetakse vana aasta selja taha paljude jaoks vist ainukene hetk, kui püütakse meenutada, mis siis üleüldse juhtus. See on eriline tunne. Ühest küljest ei raatsiks unustada mõnda meelt, rõõmustavad head asja. Aga sama palju ei julgegi tagasi vaadata, sest võib-olla tuleb meelde midagi, mis rikub tuju. Õnneks või kahjuks juhtub ka seal, aga väga palju ja sellest siis suur osa jõuab lugematuid paralleelseid infokanaleid kaudu puudutada kas või hetkeliselt kõikide aju puudutusest aga ei piisa mällu vao kündmiseks. Pigem no tuleb olukord jätkuvalt liivatormi. Seega püüan eelviimasena lõppevast aastast eristada mõne põgusast teadvustamisest rohkemat väärivat nähtust. Et oleks siis millega aasta viimastel minutitel mängida. Näiteks võiks mõtelda, mida me tegelikult tahame. Kui lepime lõpptarbijatena kokku, kaitsta kellegi õigustama loomingule kasutan pöördumisel esialgu teadlikult sõna tema, seega oleks siis tema looming väga vähe väärt, kui keegi seda ei vaja. Nagu öeldakse, siis kaup ongi väärt seda, mida sellest makstakse. Müüa võib ju küsida kas või tähti taevast. Tavaliselt ongi loomet emale endale väärtuslikum, sest selleks hetkeks on tema ainuke, kes on teinud kulutusi. Järelikult, kui suurema kogukonnana soovime stimuleerida ja motiveerida üksikliikmete valmidust riskida, kulutusi tegema, loomaks midagi, mis võiks kõik või vähemalt suurt osa kogukonnast rõõmustada siis üheks lahenduseks ongi sõlmida kokkulepped. Kogukonna liikmed katavad hüve valmistamiseks tehtud kulutused ning kujundavad oma huvidest tulevikku sel moel, et stimuleerivad kasulikuks osutunud asja loojat kasumiga. Selleks lubavad nad loojalt koguda teatud aja jooksul loodu pealt kasumit ega luba kellelgi teisel ilma vaevata sellest osa endale võtta. Neid kokkuleppeid oli suhteliselt lihtne tagada, kuni loodu levik oli füüsiliselt raske. Laulja pidi ise laulu ette kandma kirjaniku loodud lugusid pidi lugema raamatust ja etendusi pidi vaatama selleks ettenähtud saalis mille uksel seisis kassiir. Teame päris hästi, mis siis juhtuma hakkas. Häid asju tahtsid kogeda paljud need majanduslikult otstarbekas ka kõigi soovijateni toimetada ning kuna looja enda võimeid jätsin piiratuks, tuli appi hulk spetsialiste agentide. Jah, kirjastajatena tulid ka tehnoloogid ja peagi läbis looming nagu igasugune tarbitav informatsioon mööda internetti. Tänu internetile saab igasuguseid elamus teenuseid tarbida suvalises kohas vabalt valitud ajal. Kolmdee printerite kamm võib välja printida isegi asju majadest, autodest, püssidest kuni kunsti ja mõne koduse seadme tagavara osadeni. Kuna loome vahendamise protsessi kõige kulukam osa ehk füüsiline levitamine muutus kaduvalt odavaks kasvas kõige kiiremini appi tulnute kasum. Kasum oli aga mõeldud ju tegevust. Motiveerima, mistõttu kasvas vahendajate huvi oma tegevust edendada muuhulgas ka täiendavalt kaitsta. Pole siis ime, miks on viimaste aastate kapikenenud. Koopiaõiguste seaduste kehtivus, millegi hea looja on seejuures praktiliselt unustatud. Faktiliselt täpne olles, siis autor on ammu maha maetud ning tema loomingu pealt korjavad kasu pigem tema loomingu õigused omandanud isikud. Reeglina ei loo nad ise mitte midagi. Pigem ongi näha, kuidas ilmnevad jõujooned uue konkureeriva loome mahasurumiseks. Paradoksaalselt on looja enda roll hakanud nüüd taanduma üha pisemaks. Näiteks torkab silma, kuidas seda esimest edu hakatakse realiseerima. Originaalselt kurioositeedist saab peagi sari osavalt modifitseeritud vorsti. Peamiseks kunstnik saab selle turundamine ja kaitsmine ning looja osatähtsus ongi taanduda kaubamärgiks. Jan üha sagedamini leiab Loomingu tagant hoopiski nüüd juba masina koos mõne algoritmiga. Kindlasti leidub ka seda vanamoodsat maalähedast inspiratsioonist, juhusest toituvad loomeprotsessi koos loojatega. Ja käesoleva aasta ongi. Märgiline just nende jaoks, mäletate, kasutasin alguses teadlikult universaalset sõnad, tema, mitte siis inimene. Kelle loometahet kaitsvad õigused peaksid siis kaitsma? Sellel aastal jõudis aga kohtusse vaidlus, mille sisuks oli 2011. aastal tehtud autoportreefoto. Tegijaks oli must makaak, kes oli laenanud inimese fotoaparaadi. Kohus pidi siis lahendama autorluse ja koopiaõiguse küsimuse. Nüüd aasta lõpul tasuks siis mõelda, et Jaap pole selles juhtumis kannataja. Vaidlus üleüldse ei huvita. Aga kannatajaks on hoopiski inimene. Proovi siis nüüd vastata, kas neid on üks või mitu.