Kavas on läbilõige möödunud aasta kiske programmidest personal. Saate esimeses pooles esinevad Neeme raud, Peeter Saul, Ants Pajukulle raig ja Mart Siimann. Mina olen Marje Lenk, head kuulamist. Ameerika Hääle korrespondent New Yorgis Neeme raud. Kuidas sa elad, Neeme? Ma arvan, et tuleb lühidalt ja konkreetselt öelda, sest et probleeme on, eks ole kindlasti kõigil igal pool, aga üld üldtoon Ameerikas, mis mulle väga meeldib New Yorgis on lihtsalt selline väga konkreetselt öelda, hästi, seda võib nimetada pealiskaudseks ütlemiseks, aga aga ma arvan, et kedagi ei huvita mu isiklikud probleemid lähemalt ja ma püüan nendega ikkagi ise toime saada, nii et lühidalt hästi. Mis hirmud sind New Yorgis on saatnud, mida sa kardad? Ma kardan tihtipeale seda, et ma kaotanud töö et Ameerikal pannakse kinni, siis ma kardan, kas ma suudan sealses konkurentsis pinnale jääda. Need on nagu sellised hirmud, mis meil olid suured koondamised, siis tekkis tunne, et mis edasi saab, sest Eestile võib küll tööd teha, aga selle raha eest, mis siit teenida praegu on võimalik, noh, ma ei ole ühegi väljaande otsene korrespondent, võib-olla, kui teha leping, siis saaks elada seal ära see linnahirmus kallis. Ja sest kui sa kardad, sa kaotad töö, siis mõtled, et kuidas, kuidas sa seal ellu jääd, ma tahaks New Yorgist ära minna. Vot sellised hirmud põhiliselt. Loomulikult võib vahel tekkida selline masendustunne, et noh, siin ma nüüd olen siis kaugel päris üksi mõtled, et kas ma pean siin olema, miks ma siin linna keskel olen, aga see, see läheb kuidagi üle, rohkem, on sellised sellised hirmud, et Maggie on sellele tempole ja sellele koormusele alla, sest ma ei ole seal seal nii-öelda avatud tööturul veel konkureerinud. Ma ei ole proovinud ülikooli, ma lõpetasin ära päris korralike tulemustega siiamaani mulle diplomit vaja läinud kuskil olen noorusest peale tahtnud elada suures linnas, mis on eklektiline, Moskva oli kunagi ka täiesti see element, kus oli hea olla just nimelt seepärast, et oli suur selline pulseeriv metropol ja New Yorgis kuidagi ma olen leidnud siis tegelikult see ongi ja huvitav, mispärast ta katastroof elama hakanud selle linna suhtes nagu veelgi positiivsemalt mõtlema ma tunnen, et, et see ongi see koht, kus vähemalt praegusel hetkel on ainuvõimalik olla. Kuidas selles hullumeelses linnas su tervis on vastu pidanud? Päris hästi arsti juures ma olengi käinud praktiliselt kordagi, kuigi meil on kõik kindlustused olemas. Ma jälle on üks probleem, mis mul pidevalt on, on see, et ma ei ole leidnud, ma olen lihtsalt võtnud aega, et leida endale üks arst seitsme aasta jooksul, kes oleks siis nagu perearst? Ma tean, see on võimalik teha, aga see tundub jälle sellise tüütava asjana, millega siis tegelema. Aga ma arvan, et üheks viisiks, kuidas seal ennast rahustada, mida ma tahaksin tegema hakata, on jooga, see on praeguses New Yorgis nagu kohustuslik, kui sa, kui sa niimoodi mõtled enda peale või nagu sa 30.-te 40.-te aastate põlvkond praegu on väga nii-öelda minakeskne, siis kõik käivad joogas praegu see on nagu uus mantra. Ma käin pargis jooksmas, püüan käia vähemalt kaks-kolm korda nädalas. Ja see ring ümber keskpargi on siis 10 kilomeetrit. Et see on selline väga meeldiv. Teed selle ringi ära ja siis tunned, kuidas närvilisus kuidagi vaibub. Sa teed teletööd, raadiotööd kirjutad ajalehele, milline töö sulle ise kõige paremini istub? Tegelikult meeldib, kõige rohkem meeldiks mulle kõige rohkem teha televisioonis dokumentaalsaateid ja nüüd ma olen jõudnud juba sellisele tasandile välja, et ma ise tegelikult ei tahakski ennast seal isegi näidata, läheks lihtsalt inimestel rääkida või lihtsalt see kokkupanemine on huvitav see see protsess teha, intervjuusid, filmida, visuaalses annab tohutuid eeliseid raadio- ja lehe kõrvallehes, muidugi on hea kirjutada asju lahti. Aga, aga selline dokumentaalsaade vaatasin viimane kord, kui see New Yorgi saade oli lõpuks tuli siis teha ka ise nagu neid, nagu öeldakse, Stand-up sisaldavat kaadrisse siis see ajab mind juba hommikul närvi, et ma pean kuidagi välja nägema ja midagi selga panema ja nii edasi, kus sa seal taga oled, siis kuidagi? Ma tean, et need inimesed on tähtsad aga, aga mulle meeldib väga selline sõna, nagu sinagi võis. Ma ei oska öelda, mis eesti keeles on kui, kui asjad lihtsalt kattuvad, tähendab, et kui raadio aitab telet, kui teleaitab ajalehte ja mulle tihti meeldib SEE, et kui ma olen kirjutanud hommikul näiteks Postimehele mõne teema lahti ja Jooritus näiteks atsioonides küsib midagi saates, ma võin praktiliselt peast väga loogiliselt selle asja ära rääkida, sest ma olen juba ajus mingisugune pilt sellest asjast olemas, sest ma arvan, et ajakirjanikud, keda ma kõige rohkem imetlen, kes näiteks sõdades on ja siiani ennist seda väga koteeritakse, et ajakirjaniku jutustamisoskus peab olema ja, ja ma arvan, et just see raadio-tele- ja leht kõik kokkuse kuidagi aitab süvendada seda jutustamisoskust, et sa suudad, võtad tõesti helistatakse otse sulle koju, kas või öösel ja sa suudad selle loo ära rääkida mitte puterdades loogiliselt selle erinevaid aspekte kuidagi üles ehitades. No ma olen kindel, et väga paljud inimesed kadestavad sind, eriti kolleegid kas sina ka kedagi kadestada? Ja Ameerika meediaorganisatsioonide ajakirjanikke, kellel on tõesti tohutult head töövõimalused, ma ei tea, kas ma tahaksin olla nagu Christian oma Puursed, sõita sõtta, see on jälle omaette ajakirjanik kategooria. Aga kui sul on tõepoolest võimalus mingisuguse asjaga tegeleda? Nädal või kaks, ühe looga, see on lihtsalt niimoodi aeg, mida sa kuskile mõne teema kirjutamise või mõne töö tegemisse sisse paned, see, see võrdub kvaliteediga, kui mul oleks aega teha ühte mingisugust saadet nagu kullatükki, telemingit. Me tegime seda saadet, filmisin New Yorgis kolm päeva või neli päeva, esin, tegime kahe päevaga valmis. Kui me oleks teinud seda kuu aega, siis oleks kahtlemata parem ja ma kadestan neid inimesele. Üks on just National Geographicu Priit Vesilind, kellel on tohutu suured eelarvet, ta saab valida, kuhu ta sõidab, ta sõidab kuskile riiki kohale, on mitu nädalat seal sõnade kirjutamiseks mitu nädalat aega ja vot see ja ta saab selle eest veel hea palga ka. Siis siis neid inimesi võib kadestada, kellel on lihtsalt antud luksus süveneda. Ma vaatan neid suuri Ameerika telejaamade ankroits Eestis on nüüd ka seal sõnani moodne ankur. Ja neid neilt on muidugi väga palju õppida selles mõttes, et kuidas nad kuidas nad suudavad väga, väga hästi sellise mulje luua, et nad tõepoolest valdavad kõiki teemasid, seal taga on suured meeskonnad, kes teevad, aga seda mainet kujundavad kõik, aga nad on kahtlemata tippajakirjanikud. Samas muidugi võib öelda kõik need suured meediaväljaanded kuuluvat suurtele konglomeraat idele millel on osad Hollywoodis osad noh, kasvõi BBC, kus Piitetšeeningiseks minu selliseid ideaal teleuudistemehi kuulega tegelikult Disnile. Nii et võib öelda, et nad on tegelikult nende konglomeraat ide nagu pressiesindajad mõnes mõttes, aga samal ajal on nad kahtlemata tippajakirjanikud. Ja neist ankrotest rääkides, huvitav on see, et et need inimesed, kes pääsevad siis õhtul uudiseid vahendama Ameerikas, nad ongi tegelikult küllaltki eakad, mitte vanad ütleme Jennings muidugi on üle 60. näeb välja tunduvalt noorem, aga kuskil üle 40 peab olema üks selline uudisteankur, sest et see filosoofia selle taga on, et sa pead olema nii usaldusväärne, et sul peab olema nagu elukogemus. Ja näiteks, kui mulle praegu pakutaks, ma ei tea. Kahtlemata saaks huvitav töö, aga, aga ma ei tea, ma ei ole veel selline elugendisikes tuleks ekraanile tekitaks kohe sellist usaldust, leviks nagu Ameerikas nende suurte saatejuhtide saladus, et sa pead olema mingisuguste kogemustega selliseid noori tipptegijaid, nad on ikkagi reporterid, Nad teevad väikseid lõike asju, aga ma arvan, see ongi see, mis tagab nende tulevase edu, et nad kasvavad. Ja loomulikult ma kadestan neid CNNi saatejuhte ja vaatan neid. Seal on valge maja korrespondent John King alustab hommikul kella seitsme paiku mitu korda valitud valge maja enda töötajate poolt kõige kõige silmapaistvamaks korrespondendid. Kuskil kella seitsme paiku. Ta helistab kümneid kohti läbi saada informatsiooni ja viimane lugu, kui ta on otse näoga eetris, on kusi kell pool 11 õhtul järjest sedasi tund-tunnilt käia, vahendada iga infokübe kogu aeg rääkida, olla eetris. Vot see on professionaalsus. Kui tihti sa Ameerikas olles Eestit unes näed? Ei näe unes üldse, sest et ma ei tea üldse, mida ma seal unes näed. See on üldse kummaline mõelda, Eestis elasime 18 aastat või 17, siis ma elasin Moskvas elanud Ameerikas juba 11 aastat, nii et raske on öelda, kus kohas see kodu on. Eesti on osaks sellest suurest maailmast, mis kuulub nagu mulle, kus ma hästi tunnen, ma tunnen ennast ka Prantsusmaal väga hästi, kuigi ma kahjuks ei räägi seda keelt. Praegu ma ise mõtlen küll, oleks tore rääkida kõiki keeli, et sa läheksid lihtsalt maha ja vabalt räägiksid, kooli ajal oleks võinud ikka rohkem õppida. Eesti on kahtlemata eriline koht. Aga et oleks nüüd minu universumi keskus siiamaani? Selles mõttes küll, et tõepoolest on, aga, aga, aga noh, ma ei taha, et keegi solvub, et Eesti ei ole see ainuke koht, et tuled jõuluks koju ja nii edasi, samal ajal. Ma tunnen ennast New Yorgis, ka kodune kodu on võib-olla ikkagi selle materialistlik definitsioon, kus asjad on, kus sa paned ukse oma selja taga kinni, sa oled ise üüri maksnud, sa tead, et see on, see on see koht, kuhu sa sel hetkel kuulub. Dirigent Peeter Saul. Te olete talvel sündinud. Kas talv teile meelde? Kui ilus talv on, kus on palju lund, siis muidugi meeldib ta oma noorusest, ma mäletan, et siis olid talved ikka talve moodi ja ma olin üsnagi kirglik keldrisuusataja nautisin talve täielikult. Ega ma sellest raadiomajas väga kaugele ei elanudki, lauluga tänavusensiteks pool kilomeetrit. Ja see oli ikka nii, et iga kord, kas koolist tulles või enne kooli minnes ikesel uudi Kurstikus ära käidud, suusatatud mäest alla, nii et talle ma olen küll nautinud. Mulle väga meeldis slaalomit sõita. See oli seotud ka selle spordialaga minema, rassasin noorest poksima, sega neil mõlemil ühine nimetaja, see on keharaskuse ühelt jalalt teisele kandmine. Aga nagu te näete, olen ma pike, jalad, peenikesed slaalomisõitjad peavad olema head jäävad, aga ma mäletan, et viimane kord olid mus slaalomisuusad all siis kui Soome president, tolleaegne Kekkonen käis Eestis. Ja siis nagu tollel see siis kolinaga Potjomkini küla. Ka üheks punktiks oli Kääriku spordibaasi külastamine. Ja seal tähistati ka piduliku lõunasöögiga proua Silvi kirkuse sünnipäev. Ja selleks puhuks siis leiti, et seal peaks mängima mingisugune Tartu Ülikooli isetegevusorkester siis valitigi välja muidugi Eestis kõige tugevamad isetegevuslased trumme, eriti ise tegevuslane Eri Klas. Ja viiulit kaduge visetega jošagal. Kitarripall. Raadioorkestrist pärit isetegevuslased Victoria Haiti klaverit vähis eetris olnud kontrabassi mängis Elmo lööve. Kuna meid kavandati sinna circa pool nädalat enne et ma siis harjutasime hästi. Peaksime, mida me siis ka hommikupoole tegime ka siis päev läbimi suusatasime. Ja siis ma mäletan, et mulle ei läinud midagi jalga, säält suusasaapad ja suusad, siis anti mulle Heino lipusaapad jäina lipuslaalom, suusad ja nendega ma lasin seinamäelt alla. No esimesel silmapilgul tundub, et boksimisel ja Türigeerimisel pole absoluutselt midagi ühist, aga kui hakata mõtlema, siis on siin väga palju ühist. On muidugi, kogu aeg tuleb vastu võtta, otsus etendab, dirigent suhtleb orkestris ja see on suure inimeste kollektiiviga, suhtleb käte abil, eks ole, nende käteliigutuste abil siis nüüd spetsiifilised. Orkester tajub midagi, dirigent näitab ajas ajas ja ruumis, eks ole. Ja peab väga kiiresti reageerima ja õigel ajal tähendab praktilist dirigeerimisel liigutus on alati enne ja siis tuleb resultaat, eks ole, see on nagu boksiski enne ennist õhtut käe välja, siis ta maandub seal kuskil, paks vajab väga kiiret reaktsiooni ja ta täpselt samuti ka. No ma olen teatris juhatada. Kui ütleme, teatas näiteks lava, läheb sassi, midagi, siis tuleb väga kähku, vaata õige otsus vastu, mida teha, kust edasi minna ja poksiringi seal täpselt samuti, et sa pead kogu aeg olema valmis ja nüüd kujutage ise ette, kui ruttu liigub läbi õhurusikas, eks ole. Ja sel ajal, kui sa näed, et sealt tuleb peatselt otsustamine, sa teed, kas sa lähed vasakule eest ära või lähed paremale, eestele sukeldud või paned käed ja kunas kuumalt vastu, et need ühesõnaga tegutsemise kiirus ja reaktsioonikiirus, vot see on mehine. Kas te olete peegli eska harjutanud? Nende maailmakuulsate professorite juures professor muuseumi juures ja natukene Rabinovich juurdes klassis ei olnudki midagi muud kui kaks tiibklaverit mille vahel siis oli dirigeerimise üliõpilane. Seina ääres istus professort tugitoolis ja tema pea kohal oli suur peegel. Dirigent oli siis pubiitri peal seal vahepeal ja nägi ennast kogu oma suuruses peeglis. Nii, see oli väga tähtis, niimoodi energiaorkester. Dirigent, mis aastal te Peeter, tulite raadiosse? Ma tulin siia, kui Rostislav mürk, Kuulov küsis, kas ma ei tahaks ka natuke Pirigeerida midagi teha. See oli 58 ja siis juhtus, vaata, Rostislav kuulavil oli, olid ikka väga halvad kopsud, ta oli kopsutuberkuloosi põdenud ja seega nii nagu sinna paremasse maailma viiski ja siis jäi üheks aastaks 158. Olid, jäi ta nagu eemale, siis ma juhatasin siin ja, ja selle järel läksime filharmooniasse ja uuesti tulin tagasi 64. aastal jaanuarikuus. Millal need kõige paremad päevad ei jaoks, olid? Kõige paremad päevad olid niimoodi, kui me seda orkestrit suurendasime juba peaaegu väikese sümfooniaorkestri orkestri nii välja, et me saime mängida ka seda muusikat, mis maailma kerges muusikas siiani on, tähendab eriti Ameerikas ja Inglismaal kõik suured sümfooniad keset mängijat, meeleolu muusikat, sinna sinna kuulub siis kõik kinofilmimuusikalid ja laagrid ja džässi ja kõik. Ja tähendab sellele tegevusalale. Ja niimoodi ja siis siis ma hakkasin seda asja uurima. Ja saime esimesed plaadid ja praegu on, mul on väga suurt plaadikogu sellest alast mitmeid kordi mitmeid kordi Ameerikas käinud ja siis rohkem oleme õppinud nagu George Kaczyński ütles õppi Boston Pops. Te olete kodus ka väga palju tööd teinud, sest Osgistreerimine käis teil kodus kõik ja väga palju. Siis pidi kodus vaikus olema, keegi ei tohtinud hingata. Hingata tohtis küll, aga lapsed pidid vait olla. Isa nõudis vaikust koduselt. Tööd ja majapidamine, see on olnud kõik nagu heliganda see 400 korda. Aga kui on olnud vaja teha niisugust väikest remonti, kas olete selle töö siis teie kui ehitust õppinud mees olete teinud ära või olete palunud spetsiaalse? Ikka spetsiaalse inimese, tähendab, mul on ainult üks on niisugune nagu ma ütlen, et minu seda, mida on loodus kinkinud sulle mingisugused soodumus, andekuse, see oli väga andekas poksija, oli väga andekas. Ja ja ilmselt ka küllaltki hea soodumus Pirigeerimiseks. Kahjuks see jäi natuke hiljaks, pikk, eks ole. Ei taibanud õigel ajal minna lahti, rebida ennast siit. Ma ikka vaatan seda ja rõõmustan selle, kuidas Neeme Järvi esemega 16 seitsmeteistaastane poisikesena taipas ära, et tuleb lahti rebida ennast sellest, mis siin toimub, dirigeerimise õppimisega läks Leningradi. Dirigente, tehniliselt võib-olla kõige tugevam blon kodudes üsnagi ja videotest, see koosneb kahest suurest leiust sajandi algusest, nii palju, kui on, ütleme, filmilindile jäädvustatud, neile videolindile jäädvustatud suuri dirigente, aratesse, Mikishist, siis oli veel tummfilm ja rääkimata torkemiinisse kõigist nendest sajandi algusest kuni tänapäevani välja. Kõik, keda ma pean heaks, eks ole, täpselt samuti ka sajandi algusest, kõik poksi raskekaalu maailmameister. Need võite tulla minu juurde ja vaadata, kuidas seal kahekümnendatel aastatel Ants Paju oli persona saates esinemise ajal veel Jõgeva linnapea. Sa oled sündinud Pajusi vallas, kas isa kodune, olles? Ja see on vanapõhja, Mulgimaa. See on Tamsi küla, kui ma ühte projekti vedasin idast tagasi, tulevaste eestlaste küla, küla oli sinnakanti kavandatud, aga see küla ideestik sai küll arendatud Brüsseli, nii sealsele projekti lahtikirjutamiseks sai isegi raha taotletud kõik selleks, et sinna kanti tuua üks süst arendada infrastruktuur, mis tooks neile inimestele elu usu taas tagasi. Tamm, see küla, kus oli kunagi 12 suitsu, seal ei ole ühtegi ammuse küla, kust me läksime riburadapidi kooli istuli läbi metsa minna. Seal oli aga tol ajal palju hunte moosi pärast tagasi tulnud ja siis suuremad poisid olid ees, pisikesed seal vahel ja siis me läksime ja Killisime ja aitäh nagu hundid, pelgaks meedia mõnedki poisid akest varem suitsetama, mina ka sealhulgas. Et mehed nagu tegid nalja, et kui sul on piima lõhn juures, siis hunt seda tahab, aga sul on ikka see vingulõhn juures, siis seda hunt pelgab ja aga ma sain ema käest oma triibulised õigel ajal kätte. Ei, ei taha nagu suitsutada, karda hunti ka. Ja see maja füüsiliselt on ainukene, mis seisab püsti. Aga ega seal elada enam ei saa, maad, elektri seal all ei ole, sellepärast et minul on see saatus, et võtan need maad ja metsad kuulusid Oskar valdmannile. Aga minul, Ants Paju. Mind on lapsendanud üks teine mees, kes tuli Leningradi oblastist Volus suvast väljarännanud eestlaste järglane. Ja kui ma hakkasin asju taotlema, siis mu käest nõu küsitud, et kulutsevad valeradadel, sa peaks otsima kusagilt mujalt. Kas sa ise mäletad? Ma ei saada rohkem mäletada kui pildi pealt, mis on tehtud 45. aasta kevadel. Sest peale selle nädala pärast viidi ta ära ja 49., kui mind vagunisse pandi just sai ema teada, et orgu taas surnud. Kas isa oli ka selline suur ja tugev mees? Isa oligi suur ja tugev mees, mina olen väikene temaga võrreldes. Ta oli olnud kaks, null neli, ja kui mehed näiteks rehepeksu ajal seal mitmekesist jukerdasid selle rihma peale vedamisel, sellele peksumasina juures, siis on nagu öelnud, et mingi eest ära vaata nagu töötumast. Ta oli muide üks neid mehi, kes meeletult hoidis hobuseid ja ta tassis koti maja nuka tagant. Aita mitte sellepärast, et saak oli kehva, aga ta ütles naljatades. Siin pole mul endalgi rohkem kuigi Jaagumisesse hobu, spinat, see sai muidu saatuslikuks mu emale. Sest ema oli ju 20. tema 46-ni. Ja minu vanaema ja ta käis oma vanema tütre juures sealt mööda. Ta nägi, et üks niisugune nohik vanapoiss on siin ja tal on veel see üks tütar nagu vaba. Ta oli kaval ka niimoodi ta ütles mulle läbi metsa viiskile mõtetel sõita, et tule nagu julgustuseks, aga ta oli kasvanud ka üksinda nagu majandusinimene ja isa oli ka majandusinimene. Ja ükskord nad olid jäänud jutlema ja vanaema oli olnud kurtega. Sul vist polegi põhjust nagu maha minna. Teeme teed kodusi. Seal nad nägid, üks, 40 62. 20 nimed kokku saidki. Siis, kui isa tuli hobusega emale järgi. Ema ütles siis ta süda läks lahti. Sina läksid tädiga siberisse, ema jäi maha. Ema jäi siia, mina läksin tädiga, nüüd tädid ei ole ja ema sai, ema sai äsja kaheksakümneseks nooruslik, ta oli mul kustumas, kui surid mind lapsendanud mees. Ja ta oli ju ühe mehe matnud ju, mis siis, et tema leina ei süvendanud, et see lein ise vait, teda hoidis vee peal ja motiveeris teha kõik endast olenev, saada poeg tagasi. See oli tema mehest, tema armastusest. Ja nüüd, kui kõik oli juba teises seisus ja läks see mees ära, kes oli tegelikult toonutusele poja tagasi siis ta oli Leenas ja oleks mul olnud kadunud. Aga ma mõtlesin, nagu keskendusin ja leidsin lahenduse. Pakkusin Põltsamaal ühele toredale mehele, kes oli autosõiduõpetaja. Kuule, kallis, võta hoolt mu ema eest õpetada autoga sõitma, ta oli enne seda ainult jalgrattaga sõitnud. Ja mina ei uskunud, et temast saab autoga sõita ja, ja ema haardus sellest ideest õppis autosõidu ära, piisi andis eksamid ära ja tuli sellest olukorrast välja. Ja nüüd on ta motiveeritud, ütles plaanidel on väga kaua, mul on kohustusi, sest minu tütrel on juba hulga lapsi ja ta ütles, et ma vähemalt Angela esimese poe pulmas tahaks küll tantsida. Ja ma teen kõik, et õpetlase poiss tantsima, sest tal oli piinlik tütreti oma valituga, ei oska nagu pulmas seda avavalssi teha, nagu kakerdasid seal nagu kaks karu, tammusid keset põrandat. Mu ema on niisugune kärsakas ja, ja ta ütles, et see on õpitav ja mis mees olgu, tantsida ei oska sina autot, juhid juhib. Huvitav, et see mõtlemine ei ole, mis minul on, mis, milles mul on elanud ja mis on kujunenud ja see mõtlemine ei ole vajanud vajanud seda komponent. Ma olen leidnud loodu seas logistilise elemendi ja kõik need kohad, kuhu mul on vaja olnud minna või kus on asjatoimetamisi. On olnud võimalus kokku jooksutada olemasolevaga. Ja ma ei ole kusagil veel jäänud jänni ja ma ei ole tundnud ka nagu alaväärsust, et mul ei ole. Ma ei oska ise hinnata, kas mees on tänavapildis väärtuslikum, kellel on näiteks. Ma ei tea, ma ei oska sõja või siis see, kellel on näiteks see asfaldi muhk. Mis oli see roosa paroosatsia, kas see annab mehele väärtust? Ma tean oma ühte tuttavat Jõgeval, kes on probleemides küüsis ja kes teab, et sooh pidavat olema see kõige euroopalikum masin ja ma näen, kui teda kulgeb selle sooga Jõgeva tänavapildis. Aga mai tajun kurbusega, et ta oma maastikul oma hingemaastikul sellise nõtkusega ei kulge. Ta on seal takerdunud ja see on pigem midagi meenutamaks maskiballi ja. Ma ei ole nautinud praegu veel maskiballi. Kas sporti hakkasid Siberis tegema pisut noh, kui võtta, et spordi alguseks nimetada ka ujuma õppimist, mis 50. aasta kevadel võimuga oli sündinud, siis mind kiigutati hobi jões jääpankade vahel. Aga tegelikult niisugune tõsisem spordi tegemine algas Põltsamaa keskkooli kahes viimases klassis ja nisuse mitte lahvatuse, aga kusagil sellest Siberist ja enneaegsest, sünnist ja kehvast lapsepõlvest. See organism oli jäänud nagu arenemata ja niisuguse pika vaia nagu suhu rammimise. Lõpp tuli alles 63 66 koma, teenisin nõukogude armees. Lihtsalt vedas, ma trehvasin Leningradi ja olin, olin Moraiski nimelise sõjaakadeemias. Olin selle juures, olles pataljonis velsker. Ja tajunud võeti sõjaväkke. Ma kartsin, et ei võeta sõjaväkke tervise pärast. Ma sain nagu vabaksema, kasvasin sõjaväes. Jube palju pikemaks, jube palju raskemaks. Ja sellest kujunes algmaterjal, millest 10 aasta pärast vormus noh ka 60 meetri lahti heitnud kettaheitja mitmesse praegu edetabelis oledki Tammert küll kuuseume. Kanter, Eriksson, mina kuues, kuues. Millal sa viimati trenne tegid? Nii et pidev treening käib täna, mil me sinuga juttu ajame, on pühapäev. Kas laupäev ja pühapäev on need päevad, kus linnapea saab oma äranägemise järgi ääri sättida või nõuab tööga nendel päevadel oma osa? Ilmselt linnapea nagu arstki või nagu tuletõrjuja või kes iganes, ükskõik, kus ta ka ei ole. Kada sellest vabaks ei saa, linn elab oma elu linnas ja, ja omad küsimused, inimesed oma saatustega. Iseendaga kimpus, naabritega kimpus, emad, lastega kimpus lapsed, valitutegagi buss ja nii edasi ja siis tuleb linna peal tihti neid küsimusi lahendada. Nii et ei, see laupäev ja pühapäev ei ole küll erandiks, aga ma olen iseendale seadnud laupäeva pühapäeva laadimiseks askeldamiseks väikses ringis mõtete kogumisel, eks ka sellesama 3,9 ruutkilomeetrisel pinnal, kus me linn laiub. Ja selle üle mõtlemiseks, seoste selgitamiseks ja kaheks nende sõnade valimiseks, millega siis inimeste poole pöörduda. Soome Eesti seltside liidu peasekretär kulle raig. Millal sa hakkasid soome keele vastu huvi tundma? Ma arvan, et ma olin 11 aastane, kui ma olin kopsupõletikuga voodis. Ja meil oli niisugune vana raadio, nii nagu need viiekümnendatel olid. Ja ma ei tea siis, kui kõrges palavikus olin, igatahes järsku mina kuulen Niukest kumisevat mehe rinnahäält, kes räägib mingis keeles. Ja mul oli niisugune tunne, et ma saan aru. See keel on ju tuttav, et ma saan aru, see oli soomekeelne jumalateenistus. Ja sealt hakkas mulle huvi tekkimisele keele vastu, et kuidas see võimalik on ja et mind nii lähedased on ja miks see nii on ja miks mõist sõnu nagu täis samad ja ja mõni on jälle erineb, üle tee, elas meil üks perekond ja ükskord seal nägime ühte raamatut ja see oli Soome vabadussõja ajalugu, hästi ilusal sugusel kriitpaberil, ma mõtlesin veel, tol ajal ei olnud mingi korralikku paberit, eks ole. Et küll on ilus paber ja ma hakkasin seda lugema ja siis mulle tundus jälle, et ma ikka mõnda asja sain aru, aga ma kindlasti ei olnud vanem kui võib-olla 12 13. Ja siis kuueteistkümnendas keskkoolis juba keskkooli osas, meil oli niisugune emakeeleõpetaja nagu viimane väga hea õpetajaga ja, ja tol ajal, ma arvan, see oli aasta 58 57. Tema tegi soome keele ringi kuueteistkümnendas keskkoolis ja me käisime veel, see oli nii suur asi tol ajal ma ise tagantjärele mõtlen, kuidas ta julges. Aeg oli ikka väga karm. Ja Soome oli kapitalistlik maa ja käisin isegi siinsamas raadiomajas sellest kuidagi rääkimas, aga, aga rohkem ma muud ei mäleta, kui selle raadiomaja lifti. Siis oli nagu veel võrega nisukene. Ja midagi me rääkisime, midagi vist ka siis soome keeles puterdasime natukene, igatahes sellest tehti ka raadiosaade. Siis ma läksin, läksin Tartu Ülikooli ja läksin õppima eesti filoloogiat ja erialaks võtsin soome-ugri keele. Ega ma ei ütleks isegi, et see eesti filoloogi valik oli mul mingi teadlik otsus. Kuidagi tol ajal oli täiesti iseendastmõistetav, et lapsed läksid ülikooli või noored. Ja siis, kui oli kohtade jagamine, mul oli siis juba üks väike laps ja, ja mees oli Tallinnas ja siis keeltekoolis sain kohajaksi soome keelt õpetama poole kohaga. Ja see on ka huvitav, et ma enda arvates siiski oskasin midagi. Aga siis, kui üks õpilane väga hea soovilikult mulle ükskord ütles, tead, õpetajad tõmbas mind kõrval mitte kõikide ees. Et Pendu on siiski ühe t-ga, mitte kaede koerakutsikas. Siis mul oli niisugune tunne, nagu oleks mu ämbritäis kuuma vett kaela visatud ja vot sellest ajast ma ütleks, et ma hakkasin teadlikult taipama, mis tähendab vastutus oma asja eest, et sa teed korralikult oma tööd. Et sa pead tegema põhjalikult nii põhjalikult kui võimalik. Ja, ja suure tähelepanuga, et see oli mulle niisugune hea õppetund ja ma arvan, et igaüks peaks läbi tegema, enne kui inimene nagu ärkab ja märkab, et tal on vastutus selle eest, mis ta teeb. Ja siis ma võtsin kätte ja nii põhjalikult süvenesin sellesse keelde, et no siis läks muidugi veel aastaid ütleks aastakümneid. Aga ma võin öelda, et ma oskan soome keelt väga hästi. Kõlakas niisuguse kohatama Kiidlemiseni, võib-olla ma oskan tõest, kuidas sa siis soomlasega abiellusid? 89. ja läksin üheksakümnendad, mis see siis oli, kas mõõt sai täis või kui armusid, tõesti armusin, see on minu elu kõige tähtsam suhe. Jah, jah. Aga kahjuks nüüdseks ka läbi saanud ja jälle sama asi, ütlen, et kuigi inimsaab vanemaks, ega ta inimsuhete osas targemaks ei muutu. Kahjuks küll. Aga see on ikkagi väga tähtis. See inimene oli intellektuaalselt kõrgel tasemel hästi haritud kirikuõpetaja ja lahkuminek ei olnud mitte maailmavaatelistest küsimustest või see põhjus maailmavaatelistest küsimustest, vaid lihtsalt ma ütleks, et inimlik rumalus, oskamatus oma suhte eest hoolt kanda. Ja muidugi mulle tulid niisugused uued ülesanded ja ma olin niivõrd vähe kodus ja ma olin kogu aeg, mu pea oli täidetud nende mõtetega, kuidas siis need saab, mis teha kultuuripunkt saatkonna tegemine siis need kõik need uued ülesanded, millest ma ju midagi ei osanud ega teadnud, kõik tuli õppida. Ma läksin Soome ja läksin Soome raadiosse tööle kultuurisaadetesse. Ja sinna siis 90. aasta juunis sain ma ühtäkki niisuguse telefonikõne, meie sekretär meie korrusel hüüdis hästi, palju oli ta, kuule, tuleõhtule, ruttu. Välisministeeriumist helistatakse Eestist, jah. Ja siis ma sinna sinna siis jooksin. Iierrennad küsib minu käest, et hakkad aukonsuliks Soomes või? Mul ei olnud mingisugust aimu, mis asi on aukonsul. Aga temal ei, ütleb. Nii ei öelnud minagi ja mina ütlesin, et no kui vaja, et eks ma siis hakkan, see oli 90 suvi. Ja vähemalt läks ju aasta ülegi veel kui putš toimus, aga temal olid juba omanist visioonid olemas, nagu ta ise ütleb, et ta alati teadis, et Eesti iseseisvus küllata teadis. Aga, ja veel enne seda talvel kutsuti mind järsku välja. Ma mäletan, Piret Saluri minuga, rääkis veel. Et, et oleks vaja teha kultuuripunkte Helsingisse, kas mina võtan selle teha? No jällegi, eks ma ikka võtsin teha, ma ei tea, mis ma mõtlesin, aga ma kindlasti mõtlesin ka seda, et Eesti asi vajab ajamist. Ma olin kaks päeva tööl on, kui Jaapani saatkonnas tulid jaapanlased kaks tükki kohale, üks kirjutasid, teine küsis. Ja alguse asi oli niiviisi ikkagi, et Eestist ei teadnud mitte midagi. Jaapanlane hakkab küsima ja küsib umbes nii, et mis keelt räägite ja kuidas ja mis see kõik on ja no nad ei teadnud ikka midagi. Ei, ma vaatasin näiteks välja ei tule, tuleb ikka keegi veel võtta tööle, et niiviisi saajana siis hakkas täienema personali tuli juurde, kuni 91 oli putš muutusse, punkt saatkonnaks. Aga seal oli ka suurde ja kui oleks Soome välisministeerium lahkelt aidanud ma ei tea, siis, mismoodi asi oleks läinud. Aga öeldakse ka, et inimene tõuseb oma ülesannete kõrgusele. Kui ikka muud väljapääsu ei ole, siis mäe saatkondade, siis ma olin esialgu konsul. Esimese Eesti isa andsin välja juba viiendal septembril, konsulaartemplid käisid Toompealt ära, see oli teisel septembril. Ja mismoodi see kõik siis käis, kuidas ma sain joosta Tallinna Toompea ja tolleaegse välisministril lennati kabineti vahet ja, ja mis, kui algeline see kõik oli, kui ma tagasi mõtlen, siis mul tõusid juuksed vahel peas püsti. Aga tehtud saab. Siis varsti sai sinust Eesti Instituudi juhataja, jälle oli esimene? Jah, ega seal võeti ära proovis jah, seal ei olnud ka midagi muud kui tühi tuba, üks laud ja üks tool. See oli september 95, sest minu aeg lõppes siis otsa saatkonnas Malin isegi üle aja. Aga rotatsioon on ja see põhimõte ja noh, algul inimesi saanud nagu aru, et miks siis inimesi välja vahetada ja nii. Aga sellel on oma väga sügav mõte siiski sellepärast noh, inimene ja minu arvates ei ole akulturatsiooni subjekt, vaid objekt, temaga toimub midagi võõrast, kultuurikeskkonnast täis, märkamatult omandab selle võõra kultuurikeskkonna ütleme väärtussüsteemi ja ta hakkab vaatama teiste silmadega. Ta ei ole enam nii täies moodus oma kodumaa esindajad. Noh, ja no siis siis ease instituut. Ma olin ka teise ametiaja poole pealt maha. Ma läksin ära, läksin küll põhiliselt ainult teise tuppa, sest seal vabanes koht Eesti ühingute liidu peasekretäri koht ja siis oli Soome tööandja ja siis üks üks tegelik ja tõeline põhjus oli see, et ma järsku taipasin, et aastad on nii kaugel. Ja minu pension ei kasva ju sellest kui meistri asutadestrata. Et ma natuke jõuan seda Soome tööpensionit teenida. Ja nüüd siis mul on 400 neljas aasta ja võib-olla majakseni aastal 40 allorganisatsiooni on meil. Ja vahel ma isegi mõtlen, et miks soomlased meid siiski ikkagi nii armastavad, nagu nad meid armastab. Et Eesti vabariigi aastapäeva alati pühitsetakse üle Soome ja need seltsid just tegelevad niisuguste asjadega. Väga suur Eesti huvi on ja ja noh, meil nagu ei ole midagi simastub, milles Soomes kõige rohkem oled puudust tundnud Eesti looduse pehmus. Need meie laialehelised metsad ja kaljud on ju väga ilusad ja Soome maastik on ka ilus, aga mulle nad ajasid natuke hirmu peale ja kui ma vaatasin siis seda okaspuumetsa, mis moodustab horisondis niukse nagu sae hambad. Et see oli kuidagi liikumatu ja tardunud ja siis mul meenusid meie meie Tammedianist tõustad lehtpuud. Siis Eesti looduse järgi, ma tunnen puudust, ma ütleks niiviisi. Muidugi siin on sõbrad ja siis eestlaste dünaamilisuse kiire mõtlemine ja kõik see kiiruse ja tempo, mis siin on, see on nagu seal puudu, sest ühiskond on valmis. Ei muutu palju enam, ta on valmis. Eesti olümpiakomitee president ja riigikogu liige Mart Siimann Kui palju endine raadio- ja teletöötaja raadiot kuulab ja televiisorit vaadata? Raadiot kuulan autos. Ja kuna ma juba ütlesin, et elan 40 kilomeetrit Tallinnast, siis kliki tund aega, aga samas ma kuulan raadiot kui just abikaasaga koos ja seede ja mõni teine ja olulisem teema need ei, ei huvita. Televiisorit vaatan suhteliselt harva võrreldes selle ajaga, kui ma ise televisioonis töötasin. Vaatan uudistesaateid, nii aktuaalset kaamerat kui ka teiste kanalite uudiseid. Ja Ma vaatan spordisaateid. Väga harva ka mõnd sellist tõsielu või probleem seal. Sa juhtisid ise viimati telesaadet 1997. aastal. See saade oli õhtu kloorias. Kas mõni kloorias lindistatud saade on sul videosse võetud? Mul on enamus nendest videosse võetud ja paar aastat tagasi pärast peaministriametit, ma korrastasin oma arhiivi ja vaatasin need saated läbi ning see pakkus mulle head televisioonielamust. Saatekülalised on ka tänapäeval poliitikas ja nad nägid siis tunduvalt nooremad välja ja vahel ajasid natuke teistsugust juttu ka praegu rääkima. 1995. aastal sai sinust riigikogu liige. Kas võib öelda, et sa tulid poliitikasse? Semperi mõjutusel võib ikka öelda ja nii see oli, kui tegelik põhjus. Oli reklaamitelevisioon. Et me sattusime niisugusesse olukorda reklaamitelevisiooni eraõigusliku televisiooni tehes, et tegime tol ajal ja tõepoolest taga head programmi, mitte kommertsprogramm ja meil olid nüüdiskunstisaated, meil olid lastesaated ja uudised. Me tegime head programmi, aga loomulikult see maksis, palju, jääb väga kaua, ei saa väga head programmi väga väikese raha eest teha. Siis toimusid mitmesugused konkursid, anti litsentse ja nii edasi ja ma nägin, et meie olime ju ju esimesed ja me olime väga head, aga konkursi võitsid teise, et Janet, teised võitsid tänu sellele, et neil olid võimul olevate poliitikutega head suhted. Ja kuigi ma ise ka püüdsime siis neid suhteid luua või, või meie juhtkonnas reklaami televisioonis oli mehi, kel olid ka lapsepõlvesidemed võimulolijatega. Kuid nägime ikkagi, et jah, et poliitika on see, mis lõppkokkuvõttes või poliitikud on need, kes otsustavad tähtsaid asju. Sa võid ükskõik erialalt kui hea olla ja kui palju tööd teha ja kui head programmi teha. Kuid kui sul poliitilist tuge ei ole, siis kannatab see organisatsioon, kannatavad omanikud, kannatavad loomingulised töötajad. Ja siis ma võtsin vastu otsuse, et heakene küll, et kui poliitikud otsustavad, et siis äkki proovin ise ka poliitikuna ja see oli siis selline niisugune tegelik põhjus formaalseks põhjuseks sai seesama juba täna nimetatud saateõhtut kloorias kus esines ka mitmed korrad sõber Jaak Allik ja pärast saadet ütles, et aga kuule, Martin, miks sa nüüd sind selles saates räägiti poliitikast ja arutati ja kutsud siia esinejaid, et võib-olla oleks sinu kohta hoopis riigikogus sedasama juttu räägib rääkida ja riigikogu puldist ja ja tema oli siis esimene, kes siis niisuguse ettepanekuga juba tule ja pärast siis Tiit Vähi kutsus ja minust saigi riigikogu liige. No keegi ei ole öelnud, et poliitikul peab olema sama tugev nahk nagu ninasarvikud. Sina olid ilmselt omale televisiooni aastatega juba niisuguse paksu naha kasvatanud. Et kindlasti oli mu nahk paksem kui, kui 63. aastal Tartu viiendas keskkoolis noore poisina ringi liikudes, aga ta ei olnud siiski nii paks, et et ja kriitika ja ebaõiglus ja alatus mind ükskõikseks oleksid jätnud ja ja võib-olla, kui nüüd ettepoole vaadata sellest hetkest tulevikku, siis peaministri amet ja need vitsad ja see ülekohus ja võib-olla ka õiglane kriitika on mu nahka küll tugevamaks teinud ja praegu ma nii tundlik ei ole, aga et päris tundetu ka praegu olen seda saiti. No selleks, et tervis vastu peaks, läksid sa dieedile, võtsid päris kõvasti maha. Jah, tõepoolest, ma mõtlesin maha teadlikult ja mitte neid niisuguseid jälgijate nippe kasutades, aga, aga endale kindlad eesmärgid seadus ja füüsiliste harjutustega tegeledes, nii et oli selline periood, külgus küllalt läksid ja enesetunne tervist tuli seal kaks aastat, Eesti vabariigi peaminister. Ma olin kaks aastat ja 18 päevas. Üsna tähtis, sellepärast et Eesti vabariigi ajaloos võttes arvesse ka sõjaeelne periood, on väga vähe neid peaministrit, kes on kaks aastat olnud selles ametis ette, kas see oli põrgu või paradiis? Paradist kindlasti ei olnud jaa, põrguta ei olnud ka kuigi vahel. Vahel oli niisugune tunne, et põrgu ees väravasse sattunud, aga põrgu ta ei andnud. Taali, kõige raskem periood minu elus ja, ja kas see on loomulik? Ma olen analüüsides nimetanud seda ametit mitte ametiks, vaid et selliseks seisundiks ei saa ütelda, et 24 tundi sa teed peaministritööd, aga küll võib öelda, et sa oled 24 tundi, peaminister, sa oled niisuguses seisundis, kus midagi tähtsamat, kui see riik ja see rahvas sinu jaoks ei ole, sa tead, et sul on meeletu vastutuskoorem ja sa tunned füüsiliselt, et sul on see vastutuskoorem. Et sinu valest otsusest võib väga palju sõltuda, võib väga halvasti minna rahval ja riigil. Ja seetõttu peaks olema väga tähelepanelik, väga kaalutletud, asjatundjatele toetav, kui sa need tähtsaid otsuseid teed, see oli niisugune seisund ja kuna ma ei olnud selleks seisundiks valmis ettevalmistatud, tavaliselt. Üsna tihti ollakse, kas erakonna esimees või valitsus, mõni minister. Kui peaministriks saadakse, meil kujunes olukord, äkki peaminister Vähi astus tagasi. Põhjused, miks sa tagasi astusid, olid tema jaoks. Olen veendunud ülekohtuselt, aga ta tegi selle sammu. Ja kiiresti tuli võtta see vastutus enda peale, nii et see oli ei olnud paradiis, ei olnud. Põrgu oli väga raske. Pühendumus. Kas pärast seda ametit oli niisugune vabanemise tunne? Oli vabanemise tunne. Teatud kahetsus oli, kahju, et nii ruttu see lõppes, sest õige mitmed asjad, mis olid plaanitud mitte ainult endale, vaid ka valitsusel olid vormistatud strateegiate arengukavadena, jäid realiseerimata. Jah, kerge tunne oli küll selle kahe aasta jooksul neid hetki, kus said rahulikult arutada, oli väga vähe. Pidevalt, et üks asi lõppes, teine algas mitu asja korraga. Alati oli süütunne, et ei suuda ühtegi küsimust nii põhjalikult ette valmistada, nagu tahaksite, tahaksid võtta päeva, et ma nüüd tegelen selle küsimusega, kutsun kokku asjatundjad, erinevad pooled, vaatame, teen endale asja selgeks, siis otsustame, niisugust võimalust ei olnud, peaministril ei ole niisugust võimalust pea mitte kunagi, alati tuleb ajadefitsiidi tingimustes tegutseda kiiresti otsustada, katkestada ei ütelda. Ja nüüd ma tundsin, et, et nüüd on mul see aeg käes, nüüd ma peaksin küll võtma jalutama natukene rannas mõtlema, mis siis juhtus. Kus ma tegin vigu, mis oleks võinud teisiti minna. Millist kogemus, milline kogemus mul all, mida ma võiksin anda edasi teistele. Kas siis kirjutada sellest või rääkida. Sest olla peaminister on tõesti saatuse poolt antud harukordne võimalus. Ja, ja ma arvan, et igal inimesel, igal mehel, naisel, kes seda ametit on pidanud, ükskõik mis riigis on, mida telemõtisklemiseks jätta, kas siis negatiivse või positiivse kogemusena, aga igal juhul on midagi ja ma mõtlesin, et oma omav psühholoogi haridusele, et et kui püüaks seda mõtiskleda inimsuhete ja ja sest emotsioonid Tasandil, et mis siis juhtunud on, et, et kuivõrd olud ja, ja, ja loogika ja teadmine surub su otsustajatele peale ja kuivõrd palju on selles siiski ka inimsuhteid ja, ja hingelisi üleelamisi. Aga need olid küsimused, mis mind siis huvitasid ja need huvitavad mind praegu. Psühholoogias oled sa nii kõva praktika saanud, et oleks aeg teadustööd hakata kaitsma. Asjal on oma aeg ja kui ma siis, kui aeg oli teadust teha, minul ma seda aega ei kasutanud, nii nagu näiteks minu naaber õige mitmes tänavast. Igor Gräzin seda hiilgavalt tegi siis see aeg minu jaoks on möödas hakata praegu nüüd heietama, joonistama ja praegu üritada teadust teha, see oleks üsna koomiline minu lähedastele väga vaevarikas ja ja minule endale samuti, nii et. Ei tegele enam täpselt samuti nagu televisiooni saated ära, onju. Aga memuaarid tulevad, memuaarid tulevad kindlasti. Kas sul uhke jahe olla? Eesti olümpiakomitee president? No uhke ja hea on olla eestlane staadionil kui kõige kõrgemal pjedestaalil, mis üldse spordis olla saab, see tähendab olümpiavõitja, pjedestaalil seisab sinu kaasmaalane kui tõuseb sinimustvalge lipp. Ja kus sul endal tuleb pisar silma ja kus kõrval sinu kaasmaalased rõõmust nutavad, siis on uhke olla küll eestlane ja kui sa oled veel ka olümpiakomitee president, siis on, lisab veidi seda uhkust, kuigi ma olen piisavalt enesekriitiline. Ma tean, minust ei sõltunud küll see kuldmedal mitte vähematki, aga ma esindan seal kohapeal. Seda riiki ja seda olümpiakomiteed. Me jätkame läbilõiget möödunud aasta persona saadetest pärast uudiseid