Keskööprogramm. Keskprogramm. Dust tänasel kargel öötunnil soojendame oma südant ja hingemuinasjutu paistel. Kuulete nelja lugu Hans Christian Anderseni sulest. Tõlkinud Henrik seppama. Muinaslugusid loeb linnateatri näitleja Andero Ermel ja saatemuusikavalik on Silja Vahuri. Oli kord üks noormees, kes õppis, et saada luuletajaks. Ta tahtis sellega enne lihavõtteid valmis jõuda, abielluda ja luuletamisest elada. Ja see tähendab, nagu ta teadis lihtsalt väljamõtlemist. Aga ta ei osanud välja mõtelda. Ta oli sündinud liiga hilja, kõik oli juba ära pruugitud, enne kui tema ilmavalgust nägi. Kõigest oli luuletatud ja kirjutatud. Õnnelikud inimesed, kes sündisid 1000 aastat tagasi ütles ta. Nemad võisid tõesti surematuks saada. Õnnelik on isegi see, kes sündis 100 aastat tagasi. Siis oli ikka veel midagi, millest luuletada. Nüüd on kogu maailm läbi luuletatud, mida võiksin mina veel lisaks luuletada? Vaene mees uuris seda küsimust nii, et jäi haigeks ja põduraks. Ükski doktor ei suutnud teda aidata. Aga Tarkeit võib-olla suutis. See elas väikeses majas värava kõrval, mida ta ratsa või vankriga tulijatele avas. Ta suutis tõepoolest rohkem kui väravat avada. Ta oli targem kui doktor, kes sõidab oma vankriga ja maksab seisusekohast maksu. Ma pean tema juurde minema, ütles noormees. Maja, milles naine elas, oli väike ja kena aga igav vaadata. Selle ümber ei olnud ühtegi puud, ühtegi lill. Seal oli mesipuu ukse ees väga kasulik. Seal oli väike kartulipõld väga kasulik ja kraav laukapuudega. Need olid ära õitsenud ja kandsid marju, mis kisuvad suu krimpsu, kui maitsed neid, enne, kui nad on külma saanud. See on täpipealt meie poeesiat. Aeg, mida ma siin näen, mõtles noormees. Ja see oli ikkagi mõttekullatera, mille ta siin targa eide ukse juures leidis. Kirjuta see üles, ütles eit. Leivaraas on ka leib. Mispärast sa siia tulid, seda ma tean. Sa ei suuda välja mõelda, aga tahad ometi lihavõtteks luuletajaks saada? Kõik on üles kirjutatud, ütles noormees. Meie aeg ei ole enam vanaaeg. Ei ütle seid. Vanal ajal põletati targad naised ära ja poeedid käisid ringi tühja kõhu ja auklikke küünarnukkidega. Aeg on hea, kõige parem. Aga sa ei näe asja õigest küljest. Sa ei ole oma kuulmist teritanud ega loe vist küll õhtuti issameie, et siin on otsatul hulgale kõike, millest luuletada, jutustada, kui oskad jutustada. Sa leiad seda maa andidest, aasal ja põllul võid ammutada voolavast seisvast veest. Aga sa pead seda oskama oskama päikesekiirt püüda. Proovi nüüd korraks mu prille ja panema kuuldetoru kõrva. Palusis taevaisa ja ära mõtle enam iseendale. Viimane soovitus oli küll väga raske. Rohkem kui tark eit võis nõuda. Noormees sai prillid ja kuuldetoru ning pandi siis keset kartulipõldu seisma. Eit pistis talle pihku suure kartuli. Sellest kõlas laul sõnadega laul, kütkestav kartulite lugu, igapäevane lugu, 10. osas 10-st reast oleks küllalt. Ja mida kartul laulis? Ta laulis endast ja oma perekonnast. Kartulite saabumine Euroopasse. Alahindamine, mida nad olid kogenud ja talunud, enne kui neid hakati tunnistama, suuremaks õnnistuseks kui kullakamakas. Meid jagati kuninglikul käsul raekojas kõigile linnadele välja tehti teatavaks meie suur tähtsus, aga seda ei usutud. Meid ei osatud isegi maha panna. Üx kaevas augu ja puistas kogu oma vakatäie sinna sisse. Teine pistis ühe kartuli siia teise sinna maa sisse ja ootas, et taim kerkib taeva poole nagu puu, kust võib kartuleid raputada. Mugulad läksidki idanema, õitsesid ja kandsid vett täis vilju. Aga kõik see nõrgus, keegi ei mõtelnud selle peale, missugune õnnistus peitus mullas. Pesakond, kartuleid ja me oleme katsumusi üle elanud ja kannatanud, see tähendab meie esivanemad on nemad ja meie see teeb ju üks välja. Missugused lood. Ja aitab nüüd sellest, ütles heit. Vaata laukapuid. Meil on ka lähedasi sugulasi kartulite kodumaal. Ütlesid laukapuud kaugemal põhja pool, kui nemad kasvasid. Seal tulid norralased Norrast, nad purjetasid läbi udude ja tormide lääne poole tundmatule maale, kus nad leidsid jää ja lume taga taimi ja rohelust viinapuu, mustjassiniste marjadega, põõsaid, laukapuid, nende viljad, külmusid küpseteks viinamarjadega, nii nagu meilgi. Ja maanimeks sai viinamaa ehk Gröönimaa ehk lauka puuma. See on terve romantiline jutustus, ütles noormees. Ja tule nüüd kaasa, ütles tark eit ja viis ta Mesipuu juurde. Noormees vaatas sinna sisse, missugune elu ja liikumine. Kõik käigud kubises mesilastest, kes lehvitasid tiibu, et kogu suures vabrikus oleks terve tuuletõmbus. See oli nende töö. Nüüd tulid väljast mesilased sündinud korv jalgade küljes. Nad tõid õietolmu, raputati välja, jaotati ära ja tehti Meeks ja vahaks. Nad tulid, nad lendasid mesilasema, tahtis ka lennata. Aga siis pidid nad kõik kaasa lendama. Selleks polnud õige aeg, ta tahtis ikkagi lennata, siis närisid nad tema majesteedil tiivad ära ja see pidi lendamise mõttest loobuma. Roninud kraavi kaldale, ütles Tarkeit. Tule ja vaata üle maantee, kus on häid inimesi näha. Missugune kihav hulk, ütles noormees. Üks lugu teise otsa, see paneb pea pööritama ringi käima, muu läheb silmade ees päris kirjuks. Mad taganenud. Hei, mine aga otse edasi. Ütles naine. Mine lausa inimeste saginasse, vaata seda oma pilguga. Kuula seda oma kõrvaga ja südamega samuti. Siis sa mõtled varsti midagi välja. Aga enne kui sa ära lähed, peale oma prillid ja kuuldetoru tagasi saama. Ja siis võttis ta mõlemad. Nüüd ei näe ma mitte kõige vähematki, ütles noormees. Nüüd ei kuule ma mitte midagi. Siis ei ole sul võimalik lihavõtteks luuletajaks saada ütles Tarkeit. Aga kunas siis? Küsis noormees. Ei lihavõtteega suvistepühadeks, sa ei õpi välja mõtlema, mida ma pean siis tegema, et endale luulevaral peatoidus teenida. Selleni võid sa juba vastlanädalaks jõuda. Löö poeedid mätta otsast maha, materdada nende teoseid, see on sama, mis neid endid lüüa. Ära lase Enn ainult hämmastada. Anna kähku pihta, siis saad kakke, millega nii ennast kui oma naist toita. Mida kõike võib välja mõelda, ütles noormees. Ja siis lõida iga teise poeedi mätta otsast alla, kuna temast endast ei võinud poeeti saada. Meie kuulsime seda targa eide käest, kes teab, mida kõike võib välja mõelda. Printsil ja printsessil olid veel mesinädalad. Nad olid nii mõõtmatult õnnelikud. Ainult üks mõte tegi neile muret. See oli see, kui me alati jääksime nii õnnelikuks nagu praegu. Seepärast soovisid nad, et neil oleks talisman, mille abil nad võiksid end kaitsta iga rahulolematuse vastu abielus. Nad olid sageli kuulnud räägitavat mehest, kes elas sügavas metsas ja keda kogu rahvas hindas tema tarkuse pärast. Igas hädas ja õnnetusest teadis ta kõige paremat nõu anda. Prints ja printsess läksid tema juurde ja rääkisid ära, mis neil südame dial oli. Kui tark mees seda oli kuulnud, vastas ta. Reisige läbi kõik maailmamaad. Ja kui te siis kohtate ühte täiesti rahul olevat abielupaari, siis paluge neilt tükike särgist, mis neil ihu peal on. Kui te selle saate, siis kandke seda alati. See on ära proovitud vahend. Prints ja printsess läksid teele kuulsid peagi nimetatavat üht rüütlit, kes koos oma naisega pidi elama kõige õnnelikumat elu. Nad jõudsid sinna lossi ja pärisid neilt endilt, kas nende abielu on nii ütlemata õnnelik, nagu kuuldus käis. Ja muidugi, ütlesid nad. Ainult üks häda on meil nimelt, et meil ühtegi last ei ole. Siit järelikult talismani leida ei olnud ja prints ja printsess pidid edasi sõitma, et täiesti rahul olevat abielupaari üles otsida. Seejärel jõudsid nad ühte linna, kus, nagu nad kuulsid, elas üks aus kodanik, kes elas oma naisega suurimas üksmeeles ja rahulolus. Tema juurde. Nad läksid ja küsisid samuti kas tema abielu on tõesti nii õnnelik, nagu rahvas räägib? Jah, on küll, vastas mees, mu naine ja mina elaksime teineteisega kõige paremat elu, kui meil ainult nii palju lapsi ei oleks, kes meile nii palju muret ja vaeva valmistavad. Ka selle mehe juurest ei olnud võimalik talismani leida. Ja prints ja printsess sõitsid edasi mööda maad küsides igalt poolt rahulolevat abielupaari. Aga mitte keegi ei andnud endast märku. Ühel päeval, kui nad mööda Nurmi aasu ratsutasid, märkasid nad tee ääres karjust, kes õige lõbusalt kiles pilli puhus. Samal ajal nägid nad üht naist tema poole tulemas, üks laps süles, teine väike poiss käekõrval. Kui karjus naist nägi, läks ta temale vastu, tervitas, võttis väikese lapse sülle, suudles ja kallistas teda. Karjuse koer tuli poisi juurde, lakkus tema väikest kätt haukus ja hüppas rõõmu pärast. Vahepeal seadis naine Castroli hakkama, mille ta kaasa oli toonud ja ütles. Isa, tule nüüd sööma. Mees istus ja asus sööma. Aga esimese suutäie sai pisike laps. Teist jagas ta poisi ja koeraga. Kõike seda nägid ja kuulsid, prints ja printsess. Nad läksid nüüd lähemale, rääkisid nendega ja ütlesid. Te olete küll tõesti need, keda nimetatakse õnnelikuks ja rahulolevaks abielurahvaks. Ja seda me oleme, vastas mees. Jumal olgu tänatud, ükski prints ja printsess ei saa õnnelikumad olla, kui meie oleme. Noh, siis kuula, ütles prints. Näidake meile oma vastutulekut, mida te hiljem ei pruugi kahetseda. Andke meile tükike särgist, mida te ihu peal kannata. Seepeale vaatasid karjus ja tema naine imelikult teineteisele otsa. Viimaks ütles, karjus. Jumal teab. Hea meelega annaksime teile ja mitte ainult tükikese, vaid koguni terve mehe ja naise särgi, kui meil vaid mõni oleks. Aga meil ei ole ühtegi hilpu. Nii pidid prints ja printsess asja korda saamata edasi sõitma. Viimaks tüdinesid nad pikast asjatust ringi kolamisest ja pöördusid koju tagasi. Kui nad nüüd targa mehe onnist mööda sõitsid, kõnelesid nad temaga, et ta neile nii halba nõu andnud. Kogu nende reisiloo sai ta teada. Siis naeratas tark mees ja ütles. Kas te tõesti nii ilmaaegu olete sõitnud? Kas te ei tule koju kogemuste poolest rikkamatena? Ja vastas prints? Ma olen teada saanud, et rahulolu on siin maa peal harukordne asi. Ja mina olen õppinud, ütles printsess, et selleks, et rahul olla, ei ole muud vaja, kui ainult rahul olla. Seepeale andis prints printsessile kätt. Nad vaatasid teineteisele otsa kõigest südamest tuleva armastusega. Ja tark mees õnnistas neid ja ütles oma südames. Olete te leidnud tõelise talismani. Hoidke seda hoolikalt ja iialgi ei saa rahulolematuse paha vaim teie üle võimust võtta. Rikka rüütlimõisa juures oli ilus hästi hoolitsetud aed, kus kasvas haruldasi puid ja lilli. Lossi külalised avaldasid nende üle vaimustust. Ümbruskonna rahvas maalt ja kaubalinnadest tuli pühapäeviti ja pühade ajal ning palus luba aeda vaadata. Ja terved koolid tulid säärastele külaskäikudele. Väljaspool aeda. Põlluteeäärse tara taga kasvas vägev ohakas. Ta oli nii suur ja laiuv juurest peale mitmes harus, et teda või seal väga hästi ohakapõõsaks kutsuda. Keegi ei vaadanud teda peale vana eesli, kes vedas lüpsjate piimavankrit. Eesel ajas kaela ohaka poole õieli ja ütles. Sa oled kaunis. Aga ohelik polnud nii pikk, et eesel oleks ulatunud teda ära sööma. Mõisas oli suur seltskond koos kõrgaadli perekondi, pealinnast noori veetlevad neide ja nende hulgas üks kaugelt tulnud preili. Ta pärines Šotimaalt. Oli kõrgest soost raha ja vara poolest rikas pruut, keda ihaldada ütlesid mitmed noorhärrad ja nende emad. Ka. Noored hullasid murul ja mängisid Crocetit. Nad kõndisid lillede vahel ja iga noor tüdruk noppis õie ja pani selle ühe noorhärra nüüd pauku. Aga noor sotti preili vaatas kaua ringi muutkui praakis ja praakis. Ükski lill ei paistnud talle meeldivat. Siis vaatas ta üle tara. Selle taga kasvas suur ohaka põõsas oma lopsakate lillade õitega. Ta vaatas neid, muigas ja palus perepoega ühe neist talle noppida. See on Šotimaa lill, ütles ta. See uhkeldab meie maa vapil. Anna see mulle. Ja noormees võttis kõige ilusama õie ja vigastas oma sõrmi, nagu oleks kõige okkalisemal kibuvitsakasvanud. Tüdruk pani uhab köie noore mehe nööpauku ja see tundis end ülendatuna. Kõik teised noorhärrad oleksid hea meelega loovutanud oma toreda lille, et kanda seda, mida šoti preili ilusad käed olid andnud. Ja kui perepoeg end ülendatuna tundis, mida siis veel ohaka põõsas pidi tundma oli nagu oleks kaste ja päikesepaiste läbidama soonte voolanud. Ma olen midagi enamat, kui ma arvasin, ütles lendamisi, õieti kuuluma küll tara sisse ja mitte selle taha. Kohad maailmas on imelikult jagatud, aga nüüd on mul üks ometi teisel pool tara ja koguni nööpaugus. Igale nupule, mis pakates puhkes. Rääkisite sellest juhtumist ja ei läinudki palju päevi, kui ohaka põõsas kuulis. Mitte inimeste suust, mitte lindude siristamisest, paid õhust endast, mis hääli kätkeb ja kaugelt edasi annab nii aia, varjulistelt, puiesteedelt kui mõisahoone tubadest, kus aknad ja uksed on lahti. Et see noorhärra, kes kauni šoti preili käest ohakalile sai, oli nüüd ka tema käe ja südame saanud. See oli ilus paar hea partii. Mina viisin nad kokku, arvas ohaka põõsas ja mõtles õie peale, mille ta oli nööpauku andnud. Iga õis, mis ilmus, sai sellest sündmusest kuulda. Mind istutatakse vist küll aeda ümber, mõtles ohakas, pannakse võibolla poti sisse, mis pigistab. Küllap see on kõige ustavam. Karu hakkas, mõtles nii elavalt, selle peale. Bet ütles täie veendumusega. Mas satun poti sisse. Ta lubas igale väikesele ohaka õiele, mis välja ilmus. Et seegi satub potti, siis võib-olla isegi nööpauku, mis on kõige ülem, milleni võib jõuda. Aga ükski ei sattunud potti, veel vähem nööpauku. Nad jõid õhku ja valgust, noolsid päikesepaistet, päeval ja kastet, öösel õitsesid. Neid külastasid mesilased ja parmud, kes käisid õitest kaasavara mett otsimas. Ja mett nad võtsid. Aga õied jätsid alles. Need röövli kaabakad ütles ohaka põõsas, kui saaksin nad orgi otsa ajada. Aga mõisa. Õiendlasid pea longu, närbusid vähehaaval, aga uusi tuli pidevalt juurde. Te tulete nagu tellimise peale, ütles ohaka põõsas. Ma ootan iga minut, et meid üle tara tõstetakse. Mõned süütud karikakrad ja teelehed kuulasid sügava imetlusega pealt ja uskusid kõike, mida ta ütles. Vana piima vankreesel vaatas tee äärest vargsi õitseva ohaka põõsa poole. Aga tema kett oli liiga lühike. Ta ei ulatanud selleni. Ja ohakas mõtles nii kaua Šotimaa ohaka peale, kelle suguvõsad ennast luges, et arvas viimaks, et on Šotimaalt pärit ja tema vanemad ise on riigi vapile kasvanud. See oli suur mõte. Aga suure lohakal võivadki suured mõtted olla. Tihti oled nii peenest perekonnast, et ei julge selle peale mitte mõteldagi, arvas kõrvenõges, kes kasvas seal lähedal. Temalgi oli nagu aimus, et kui teda õigesti haritaks, saaks Temastki midagi peenikest. Ja suvi möödus. Ja sügis möödus. Lehed langesid puudelt. Lillede värvid tumenesid ja lõhn vähenes. Aedniku õpilane laulis aias, lollitas üle tara üles mäest alla mäest ning kogu aasta jookseb käes. Noortel kuuskedele metsas hakkas tekkima jõuluigatsus. Aga jõuludeni oli veel hulk aega. Siin ma seisan ikka veel, ütles ohakas. Tundub, nagu ei mõtleks keegi minu peale. Ja ometi sõlmisin mina selle abielu, nad kihlusid ja nädal aega tagasi pidasid nad pulmi. Jah, ma ei astu sammugi, sest ma ei saa. Möödusid veel mõned nädalad. Ohakal oli üksainus viimane õis, suur ja täidlane. Juure lähedal oli võrsunud külm tuul puhus temast üle. Värvirikkus kadus, hunnitus, kadus. Õie karikas suur nagu artišoki õis lõi lahti otsekui hõbetatud päevalill. Siis tulid aeda kaks noort inimest, nüüd meest, naist. Nad kõndisid mööda tara äärt. Noor proua vaatas üle tara. Seal on ikka veel see suur ohakas, ütles ta. Nüüd ei ole tal enam õisi. Siiski on viimase Õie viirastus, ütles mees ja osutas hõbedaselt helkivale õie hämarikule. Mis oligi õis? See on ju ilus, ütles naine. Niisugune tuleb meie pildiraami sisse lõigata. Ja noormees pidi jälle üle tara ronima ja õietupsu ära murdma. See torkis tema sõrmi. Taoli seda ju viirastuseks nimetanud. Ja õis toodi aeda viidi häärberisse suurde saali. Seal seisis maal noor abielupaar. Peigmehe nööpauku oli ohakaõis maalitud. Räägiti sellest ja räägiti õiekarikast, mille nad tõid nüüd hõbedased helkivast viimasest ohakaõiest, mis tuli raami sisse lõigata. Ja õhk kandis jutu välja kaugele ümberringi. Mida kõike ikka võib läbi elada, ütles ohaka põõsas. Mu esisündinu sattus nööpauku. Pesamuna sai raami sisse, kuhu satun, mina. Ja eesel seisis tee ääres ja vaatas vargsi tema poole. Tule mu juurde, mu kõige kallim, mina ei saa sinu juurde tulla ning ette ei ole küllalt pikk. Kuid ohaka põõsas ei vastanud. Ta vajus üha rohkem mõttes. Ta muudkui mõtles päris jõuludeni välja ja siis puhkes mõtte õide. Kui su lapsed on kord kenasti sees siis lepib ema ka tara taga olemisega. See on mõistlik mõte, arvas päikesekiir. Teiegi saate hea koha. Kas potis või raami sees? Küsis ohakas. Muinasjutus ütles päikesekiir. Siin ta on. Aia ümber oli sarapuupõõsastest tara ja selle taga olid Murmedi aasad veiste ja lammastega. Keset aeda aga kasvas õitsev roosihekk, mille all konutes tigu, kelle sisemuses peitus nii mõndagi. Selles oli ta ise. Oodake, kuni minu aeg kätte jõuab, ütles ta. Mina saadan, kordan natuke rohkem, kui on rooside kasvatamine, pähklite kandmine või lehmade ja lammaste kombel piimaandmine. Mina ootan teist hirmus palju, ütles roosihekk. Tohin ma küsida, kunas aeg tuleb? Minul aega on, kostis tigu. Teil on alati kusagile kiire, see ei paku mingit pinget. Järgmisel aastal konutas tigu enam-vähem samas kohas päikesepaistel roosipuu all, mis ajas pungi ja kasvatas roose alati värskeid, alati uusi tigu ronis poolenisti kojast välja, sirutas katsesarved ette ja tõmbas jälle tagasi. Ikka sama mis mullu. Ei mingit progressi. Roosipuu kasvatab roose edasi ja ei mingit edasiminekut. Möödus suvi. Saabus sügis, roosipuu oli kogu aeg õisi ja nuppe täis, kuni lumi maha tuli ja ilm raskeks ning märjaks muutus. Roosipuu vajus maa poole, looka tigu aga puges mulla sisse. Siis algas uus aasta ja roosid tulid maa seest välja ja maast tuli välja ka tigu. Teie olete nüüd üks vana Roosipuu känd, ütles ta. Te, peate varsti hingusele minema. Te olete andnud maailmale kõik, mis teis on olnud. Kas sellel ka mingit tähtsust oli, on küsimus, mille üle mul ei ole aega olnud mõtelda. Aga on selge, et ei ole tuhkagi teinud oma sisemiseks arenemiseks. Muidu oleks teist midagi muud välja tulnud. On teil selle kohta midagi öelda? Varsti jäävad ainult pilpad järele. Saate te aru, mis ma räägin? Ütles roosipuu. Selle peale ei ole ma kunagi mõtelnud. Mõtlemisega ta end vist eriti vaevanud ei ole. Kas te olete kunagi selle üle mõtelnud, miks te üldse õitsesid ja kuidas selle õitsimisega lood on? Miks just nii, aga mitte teisiti ei ole. Vastas roosihekk. Ma olen õitsenud rõõmust, sest teisiti ei saa. Päike oli soe, õhk nii kosutav. Ma jõin selget kastet tugevate vihma, ma hingasin, ma elasin mullast, tuli minusse jõudu, kõrgemalt sain ma jõudu juurde. Ma tundsin õnne alati uut, alati suurt rõõmu. Sellepärast pidingima alati õitsema. See oli mu elu. Teisiti ma ei saanud. On teie elu ikka muretu olnud, ütles tigu. Seda küll. Mul on kõik käes, kostis roosihekk. Aga teile on antud veelgi rohkem. Te olete üks neist mõtlevatest sügava mõttelistest natuuridest, üks neist kõrge andelistest, kes maailma imestama panevad. Seda mul küll mõttes ei ole, väitis tigu. Maailm ei lähe mulle korda. Mis on mul maailmaga pistmist? Mulle piisab iseenesest ja sellest, mis on minu sees. Aga kas me kõik siin ilmas ei peaks kõige parema osa enesest andma teistele nii palju kasu tooma, kui suudame. Ja mina olen, on ainult roose. Aga teie, teie, kes te nii palju olete saanud, mida te maailmale andsite, mida te talle annate? Mida ma andsin, mida ma annan? Ma sülitan selle peale, maailm ei kõlba kuhugi, ta ei lähe mulle korda, puhkekui pealegi täierroosid, kaugemale te ei jõua. Las Sarapu põõsas kannab pähkleid. Las lehmad ja lambad annavad piima. Igalühel neist on oma publik. Minu oma on minus eneses, mina lähen iseendasse ja sinna ma jäängi. Maailm ei lähe mulle korda. Ja nii läkski tigu oma karpi ja kattis selle kinni. Küll on kurb, ütles roosipuu. Mina ei saa kõige parema tahtmise juures enesesse pugeda. Mina pean alati puhkema roosideks muutuma. Lehed langevad mul maha, lendavad tuulega minema. Sellegipoolest ma nägin, et üks mu roosidest pandi pereema lauluraamatu vahel, üks roosiõitest leidis koha noore ilusat tütarlapse rinnas ja üht suudles, ütlemata suures rõõmus. Lapsesuu. Mul oli nii hea olla, see oli tõeline õnn. See on minu mälestus. Minu elu. Ja roosipuu õitses oma süütuses edasi ning tigu konutas oma karbis. Maailm ei läinud talle korda. Möödusid aastad. Tigu oli mullas põrmuks muutunud. Roosi puugi oli põrmuks muutunud isegi mälestusroosi olnud enam lauluraamatu vahel kuid aias õitsesid uued roosihekid, kasvasid uued teod, need pugesid oma karpi, sülitasid maailm ei läinud neile korda. Kas loeme seda lugu algusest peale uuesti? Teistsuguseks ta ei muud. Need olid lood Taani muinasjutumeistri Hans Christian Anderseni sulest. Tekste luges Andero Ermel. Salvestus on aastast 2000. Tänase saatemuusikavaliku tegi Silja Vahuri ja aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes.