Ahjualune joonime tervist minul on Urmas Vadi teise nimega ahjualune ja lähen külla Alatskivile Mori niitele, sest Mari Niitra aga on alati hästi huvitav rääkida Juhan Liivist. Head kuulamist. Tere mari. Tere. Ma olen juba ammu tahtnud sulle külla tulla, sulle külla tulla, sinuga juttu rääkida. Kas sinu aknast paistab ka vaade täpselt sellele rehetoale või ühe toreda, kus siis liiva elas või noh, Liivi vend siis. Ja mulle tundub, et täna on küll selline nagu hetk siin, et ma mõtlesingi, et huvitav, kas siin on igav. Mulle tundub, et praegu siin on igav. No võrreldes jah, suvega on küll ikka üsna selline vaikne ja rahulik, et võib siin õue peal korraks ringi tuiataja ja varbad külmetavad ja nina külmetab. Aga samas täna oli meil ka näiteks paar lasteaiad ja, ja ei olegi nii, nii päris haudvaikne. Ei, aga ma mõtlesin üldse nagu mitte seda igavust sellise negatiivse asjana mingis mõttes inimesed võivad siia tulla ja tundagi nagu sedasama tunnet, mida Juhan liid andis. Ja seal ka nagu selline nagu elamus, või et mis sa arvad, kui palju see, see keskkond just nimelt seal loodus liivi mõjutas või ja siin istud ja oled, et kuidas see sind mõjutab? No seda mõju vist ei saagi nagu üldse välistada või alahinnata, et ta on nagunii tugevalt kohal ja õudselt palju. No vot, see on see ise harjud nagu ära sellega, et ongi väga ilus, kui sa aknast välja vaatad, tööd tehes. Aga aga väga paljud tulevad, ütlevad, et issand, siin on nii vaikne, siin on nii ilus, et noh, et kõik see loodus ja see kuidagi Segan sellega vahele kohe et see on tõesti nii vaikne, et ma arvan, et sinna isegi vaiksem kui stuudios kus ikkagi on mingi ventilatsioonisüsteem ja kuskil on arvuti, mis uriseb noh, siin on korraks kuulatud. Noh, nagu mitte midagi tuule jõulud kuulasid. Aga siis tulevad jälle mingisugused just nimelt pisiasjade hääled tulevad välja või ka võib-olla tulevad teistsugused mõtted, et noh, et siin ei ole sellist ülepeakaela kiirustamist ja siis täpselt niimoodi noh, rahulikult vaikselt mingisuguseid ideid välja haududa. Et see on jah, väga teistmoodi, kui, kui võib-olla enamiku inimeste tänapäev on elurütm, et ta on selline teistmoodi aegruum. Ja, ega Juhan Liiviga ja oli ju ka see, et ta Ta oli nii tugevalt terve elu sellesama piirkonnaga võib-olla just laiemalt selle maastikuga ja miljööga nagu seotud, et et isegi kui tal ei olnud sellist konkreetset kodu, kus ta kogu aeg sai, siis nagu rahulikult omas kodus olla siis siis tegelikult see ongi nagu selline palju laiem. Tema ruum võib olla, mis, mis ulatuski siin siin ühele poole ja teisele poole kilomeetrite viisi. Ja, ja kindlasti see tegelikult ka tema luuletustes on nagu kohal täpselt needsamad isegi needsamad puud, sest need on sama vanad või vanemad kui kui Juhan Liiv. Tõsi ka, et need puud on siis mingisugune üle 150 aasta vanad. Siin ma näen, võivad olla küll ja siis on ka see alleed, mis meil veel niivõrd-kuivõrd on säilinud, selle istutas Jakob Juhani vend kuskil siis võib-olla 125 aastat tagasi, tegelikult nad mäletavad neid asju ja siis ka need tapu põõsad, mis meil õue peal on, ise nagu ei saa arugi, et noh, et midagi erilist oleks. Aga Robert toetien ükskord käisin, ütles, et kas te teate ka, millised need sarapuupõõsad on, et et mõelge nüüd rahulikult järele, et et Sarapuu vanust mõõdetakse ja selle järgi, et iga aasta kasvatab ühe sentimeetri oma ümbermõõdule juurde. Aga siin need sarapuud on tõesti, kuskil kolm meetrit on osadel ümbermõõt, nii et järelikult nad olid juba Juhani ajal siin siin suured ja tegelikult ka nad on hästi kõrged ja sellised uhkust looduses on küll, et siin tegelikult ütleme, see maastik nagu valmistas ennast juba ammu ette selleks kõigeks, et seal tunduvalt varasem kui Juhan, et Juhan Liiv kindlasti ka ei tulnud päris nagu tühja koha peale. Mis on jah, väga naljakas mõelda, et, et just nimelt siin tulevad ka vahepeal need mõtted, et ei tea, mis need puud kõik näinud on ja mäletaksid kui nad aru nendest vaat et see jah, siin on, vot sellised mõtted tulevadki, et et võib-olla näiteks linnas on, on see ümbritsev maastik või noh, see ongi teistlaadi seal nagu mingi taust või dekoratsioon võib-olla, aga siin on muidugi ta palju rohkem esil. No ma mõtlen, et, et siin üks kohalik tüüp, Valdur Mikita, et tema on ka just nimelt sedasama seda Välgi metsade ja kõike seda ka siin, mis Alatskivil on vennakuga seda Kodavere kanti niimoodi põlistanud ja, ja seda just nimelt seda pinnavormi ja seda loodust ja mingisugust erilist suhet. Et siin nagu justkui on midagi. Samas võib iga koha peal midagi rääkida, et siin on midagi siin midagi, aga aga selles suhtes ongi see liinikoht ikkagi hästi huvitav, et ta on olemas ja noh, sellisena, et sa saad veel endased ulatada sinna 150 või nii pikk aeg, sa võib-olla ei ole nii, siin oli, eks ole. Aga ikkagi mingisuguse, väga kaugesse aega enda selle käe ajada ja kõigi naljakas on muidugi see, et et arvatavasti praegu ka romantiseerima kõike seda olen ka mõelnud selle peale, et kui, kui tõesti nagu seda liivi rääkisime, siis arvatavasti noh, temaga ei olekski väga meeldiv suhelda, mis sa arvad? Mina olen ka jah, selle peale hästi palju tegelikult mõelnud, et mis ma huvitav teeksin või või noh, et kui ta tuleks mulle külla tõesti ja ja ma teaksin, et on nagu väga tähtis inimene ja toetada aga noh, just nimelt, et, et seal tema eluloolistest andmetest tuleb väga palju välja see, et teistel inimestel tema ümber oli, noh, oligi see igav päevane maine elu, et nad pidid süüa tegema ja ma ei tea, puid tuppa tooma ja siis Juhan Liiv oli kuidagi seal nagu neil ees ripakil. Siis ta nagu pidevalt nagu püüdis ka siis ikkagi aidata teisi. Aga siis ta jälle vahepeal noh, teda hoopis häiris siis, et ei saanud segamatult kirjutada. Ja siis tegid närviliseks ja nali tegelikult ise põdes võib-olla ka väga seda, et jah, et noh, et just nimelt see selline läbikukkunud inimese tunne. Aga see on jah, hästi huvitav, sest just ka ju see, et, et kas siis tema tubli vend Jakob näiteks, et kas tema oleks olnud siis parem kirjanik, kui ta oleks sama surnud. Just hästi huvitav teema, et et kui lugeda neid Jacob asja, mitte et ma oleks nüüd väga palju neid lugeda, tänud aga siiski, et noh sellised kenakese toredad asjad, ei midagi erilist, tänasel päeval ei tea neid keegi ja arvatavasti ka tulevikus ei tea nüüd rohkem inimesed. Aga liiv on ennast noh, täiesti Juhan Liiv on siis ennast täiesti nagu paika sättinud kaua enam nagu mitte kuhugile, mulle tundub see küsimus tõepoolest, mis sa ütled, et, et huvitav, milline ta oleks olnud nagu siis noh, eks nad kõik puhtalt fantaasiamängud, et mõnele inimesele lihtsalt puht loomuomaselt juba sobib, miski mõnele samas üldse ei sobi. Aga, aga tõepoolest, et, et liiv võttis endale sellise julguse ja mingi vabaduse sellise kunstnikuvabaduse ollagi kirjanik, mis tegelikult tänasel päeval on samamoodi natukene totter või naljakas asi, et noh, mis, mis kirjanik, et nad peaksid ikkagi kirjuta kirjutada ka, aga, aga mis tööd sa ikkagi teed. Aga toona ma arvan, et oli see veel noh, täiesti nagu ufo oleks siia taluõue peale tulnud. Aga samas, ega ta ikkagi ise pigem mulle tundub, et arvas, et Ta ei ole kirjanik, et ta on nagu läbikukkunud kirjanik ja kui ta ikkagi ka kirjutas, siis ta siis ta kirjutas võib-olla isegi nagu hiljem juba ainult nagu enda jaoks või et ta nagu ei mõelnudki väga tõsiselt võib-olla mingile avaldamisele või et noh, et ühesõnaga tema jaoks see murdepunkt oli ära olnud. Et kui ta oli üritanud endale ka uurinud ja varju kirjutanud ja ikkagi ei tulnud seda edu ja siis läksid närvid läbi, tuli haigus, eks ole. Ja, ja siis ta ikkagi nagu selles mõttes oli nagu resigneerunud ta ei arvanud, et temast veel midagi nagu saab või, või et ta keegi on. Ja noh, ta isegi Ilmselt ta ise mõelnud üldse seda läbi nende meeletute kannatuste ja piinade ja, ja noh, sellise autsaider positsiooni tegelikult ta tekstid protesti lähevadki paremaks, sest ajaliselt nad lähevad paremaks, kuigi võib-olla see viimane lõpp on juba noh, selline, kus ta enda tähelepanu ei suuda kontsentreerida, et, et need on juba nii lühikesed laastud. Aga need laastud on ka muidugi väga võimsad või sellised täiesti nagu väga suured sähvatused. Jah, et see on, see on muidugi huvitav, et ta seda tundis, kõigi, mingis mõttes võib välja lugeda nendest mälestustest ka seda, et kas on kirjutatud ikkagi, et ta ikkagi peab ennast väga oluliseks. Jah, ja noh, see ongi võib-olla selline nagu kahe otsaga asi, et ta mingis mõttes ju tõstiski ennast nagu hoopis nagu palju suuremale skaalale, et minu arust kasvõi seesama see Poola kuninga mõte. Et noh, et see ei ole nagu siit maailmakategooria, eks ju. Et sa oled kuningas. Konkreetselt mõtlema, et see on nagu Poola või see, et aga see poola võib-olla mingisugune noh, tõesti metafoor. Ja teisalt on seda nüüd ka arvatud, et et tegelikult oli see hämmastav, et kui palju ta ise just nimelt seda oma haigust nagu kõrvalt vaadates ikkagi nagu pidevalt sai aru et just nimelt, et ta mitte ei olnud kogu aeg peast sassis vaided ta ikkagi väga palju nagu selgelt Ta mõtles selle üle. Ja, ja noh, eks muidugi jällegi põhjustas talle lisakannatusi, ta ise sai aru, et mis probleemid on nii palju, kui mina olen tema üle mõelnud, siis mulle just tundubki, et selline erakordne isiksus kes nagu jääb üle aegade, et ta võib-olla ongi siis just nimelt nagu mingis mõttes ja noh, ikka nii sobimatu nagu või väljakannatamatu isegi teiste jaoks, et et, et see, see ongi nagu mingi ohver, siis mis, mille ta nagu peaks kandma, võib olla. Nojah, teistpidi jällegi võib mõelda, et see on lihtsalt laiskus, et on küll halb olla, et näed, olen teistel riisuks kaelas ja, ja midagi ei suuda teha. Noh, pooleldi selline invaliid, aga aga, aga noh, ega ei viitsi ka ja tegelikult on ju mõnus lihtsalt olla, et noh, seda võib ka niipidi mõelda, kui keegi pole eriti näidata ta sellisena. Sest tekstid iseenesest on ju head, et selle kohta oleks tekstid kehvad, siis oleksid lihtsalt mingi küla. Aga jah, et isegi see noh, ütleme, see tema vaesus ja, ja see probleemid nagu toimetulekuga, et tegelikult ikkagi ka paljudel teistel kirjanikel oli väga raske, aga nemad kuidagi siis töötasid ennast nagu ikkagi üles, et temal nagu ikkagi talle natukene võib-olla ka meeldis langemine tagasi sinna selliseks paariaks või lindpriiks. Aga jah, mine võta kinni, aga, aga ta on jah niivõrd põnev tegelane. Et küll jubedalt tahaks temaga tegelikult teda näha, temaga kokku saada. Mind ennast huvitas see, et, et et on üks, kirjeldas võib-olla ta vist ta ise kirjeldas seda liim, ma mõtlen. Et kuidas, kuidas taga aetakse, tal oligi ju see jälitusmaania ja siis tal oli veel teine hullu sellisest seemned. Suurushullustus on just nimelt see Poolas ja teda Poolas oodatakse, on kuningapoeg ja ja talle peab kuuluma Poola kroon, noh vahepeal ta rääkiski rumeenia kroonist, et ka seda jagatakse talla, aga peamiselt ikka Poola kroon ja siis aetakse teda taga just nimelt siinsamas selle Rehe lae peal jälgiti kaotada just nagu politsei jälgis teda ja ja puuris augu ja, ja vaatas teda lae pealt. Sealt augu seest. Vaatasin, käisin ka seal toas, mõtlesin, et, et kas on mingisugust sellist auku, aga, aga mitte mingit auku ei olnud, et aga mis sa arvad, mis, mis see tagaajamine või võis olla, et seal luul, aga et, et kas sellel luulul võis olla ka reaalne või konkreetne seletus, teda aeti? Togo tegelikult küll kevadel meil oli Aarne Merilai ka juttu sellest ja tema tunneb eesti kirjandust ju läbi ja lõhki ja tema juhtis sellele tähelepanu, et et miks mitte tegelikult tol ajal, eks ole. Kui ta oli ajakirjanik, oli ta ikkagi ju nii-öelda avaliku elu tegelane. Ta kirjutas ka poliitilisi ja ühiskonnakriitilise artikli. Ja, ja et just nimelt tol ajal siis tsaarivalitsuse Oranca võis nagu, kes on mingi salapolitsei või et toonane KGB jahedas ja et, et võiski hoida tal silma peal, et noh, ühesõnaga keegi jalutas, kid on näiteks seal üle Toomemäe minnes nagu sabas ja võib-olla kõndiski kõvel igaks juhuks ümber maja ja võib-olla see oligi mõeldud natukene niimoodi noh, nagu sellise hirmutamisena. Aga et enamik teisi siis tema kolleege võib-olla noh, ei olnud nii tundlikud või ei võtnud seda nii tõsiselt ja ja, ja tema nagu tegelikult võis seda ikkagi just nimelt nagu tähele panna. Ja ei saa välistada, aga noh, lihtsalt, et see andis hoogu nagu tema sellele haiguse avaldumisele ja hiljem siis juba läks täiesti paranoiliseks, eks ole, ära, et, et siis ta hakkas juba ei tea mida kahtlustama, aga aga tegelikult võis küll olla tol ajal nagu seal vahetult enne haigestumist, kui ta Tartusse lased, et mingis omadel oli isegi taga. Aga muidugi jah, teised keegi seda ei võtnud nagu tõsiselt seda juttu. Aga aga jah, ütleme võib-olla selle praeguse meie kogemusega, mis 20. sajandil nagu toimus, mismoodi inimesi jälitati, luurati anekdoodi eest võis kinni minna, et noh, võib-olla lihtsalt tol ajal eestlased ei olnud nagu isegi ei tulnud selle peale, et noh, mingisugused sellised süsteemid võivad tegutseda. Kuigi Vene riik või noh, see ju kogu aeg ikkagi Survastas või surus maha seda eestlaste ja kõik see koolikeel eesti keel, kõik see, need küsimused olid ju ka toona väga selgelt õhus. Jah, ja see kaheksakümnendad aastad oli ju ka venestamise poliitika, venestuslaine oli ja, ja eks ta seal ikkagi ka sellega tegeles seal ajalehes, et oligi selline noor ja vihane ka. Et vabalt võib olla, et siin on mingisugused nagu reaalset tagama täiesti. Mari Niitra üks teema, mis sellel Liivi puhul on veel hästi huvitav, on see, et temast on säilinud niivõrd palju kui materjali et tema enda tekstid, raamatud ja, ja paljud tekstid, mida pole nüüd enam taas kordustrükke tehtud mis ongi jäänud nagu ühekordseteks raamatuteks, nii et mingis mõttes on see, see liivi avastamine veel kindlasti veel ees ka, et ta ei ole selline ära kaevatud auk, mida ikka vaadata. Aga mis on hämmastav, on see, et mis mind hämmastas isiklikult, et on niivõrd palju kirjaliku materjali just nimelt selliseid pool anekdootlike lugusid või selliseid kurblike, samas naljakaid, mis annavad väga hästi seda pilti teeliinist kui inimesest, kui loojast edased, milline ta oli. Et ilmamaal on ilmunud ka paks kogumik, võib-olla oligi mälestusi, liivist selle pealkiri. Ja noh, muidugi hästi võimas asi, mis on, on ikkagi see Tuglas kaks monograafiat liivist, mis annavad tõesti hästi võimsa pildi sellest taustast sellest ajast, kus ta tuli mis toimus sellel ajal tõesti ühiskonnas, poliitikas, mis toimus kirjanduses ja tema kohta. Ta on niivõrd palju materjali, see on nagu huvitav ja kindlasti on see ka üks põhjus, miks me seda liivi sellisena teame või miks ta meil olemas on. No tegelikult ikkagi selles mõttes peabki, võib olla täitsa isiklikuks ikkagi minema, et, et oligi tänu Tuglasele Tuglas ikkagi tegigi ta. Et on täiesti mõeldav, et, et keegi oleks teda naguniimoodi vaatluse alla kohe võtnud, mida tuulas tegelikult hakkas juba tema eluajal tegema, et hakkas juba koguma põhimõtteliselt mingeid märkmeid ja, ja materjali noh tal oli ju algselt plaanis anda välja see monograafia. 50.-ks sünnipäev kaks. Aga Juhan võttis kätte, suri enne ära. Siis see ilmus nagu juba mälestuseks sellega ta ei olnud ise rahul, ta oli nii noor, ma ei tea, kas oli 27 äkki, kui ta selle kirjutas. Ja, ja hiljem ta häbenes seda ja tegi siis kuskil tosina aasta pärast noh, selle paksu ja põhjaliku monograafia. Aga et just nimelt, et et kui ta seda ei oleks teinud, siis no täiesti võib kujutada ette, et oleksid need käsikirjad ära kadunud kõik ja, ja noh, on lihtsalt on just nimelt see suuline pärimus oleks olnud mõnda aega, et oli siin üks hullu jah, varasest noh, ühesõnaga kui keegi väljastpoolt antud juhul siis Tuglas ei oleks pööranud talle tähelepanu, et tänu sellele ju tegelikult inimesed hakkasidki nagu hoolega neid mälestusi nagu mäletan tama ja meeles pidama. Et juba oli teada, et ikkagi see oli nagu tähtis mees, kes siin neid imelikke asju tegi kõik, eksju. Aga miks Tuglas seda tegi, see on ka muidugi huvitav ju, et. Nüüd tuleb vist välja. Tuglase jaoks oli liiv esimene eluskirjanik, keda ta nägi ja kes teda hullumajas. Ja jah, et just nimelt Tuglas tegelikult kohtus temaga, kui ta oli vist gümnaasiumiõpilane ja juba olid siis vaikselt tekkimas need Noor-Eesti liikumine. Ja, ja siis ta käiski siis vaatamas luuletajat hullumajas. 1000 904905 oli seal Tartus nagu niimoodi noh, vabapidamisel. Ja et siis ma ei suuda meenutada keegiga juhtis sellele tähelepanu, et et just nimelt Tuglas nägi elus esimest korda päris kirjaniku ja, ja kuna ta nägi seda siis niivõrd ekstreemses kontekstis hullumajas et siis jättiski talle nagu sellise niivõrd kustumatu jälje, et ta tegelikult ehitaski kogu oma kontseptsiooniga sellele hullumeelsusele üles. Võib-olla ongi see Tuglas nagu ise ka võib-olla on ambivalentne või isegi nõutu nagu mingis mõttes et ta ühest küljest tal on hästi selge kontseptsioon, kuhu ta tahab nagu Juhan Liiv paigutada. Et on mingi selline selle uue eesti kirjanduse nagu eelkäija või ta on vaja kedagi sellist et just nimelt nagu minema paiku nähtusena, aga samas nagu kohatise kuskilt jällegi siis terendab välja, et et noh, et ta ei mahu sinna raami ära ja, ja et ikkagi ka see, kuidas noh, ka see monograafia ju on, et et ta kogu aeg räägib, kui näe, ta ikka oli ja kui kehvad on kõik need lood, need jutud on, tegelikult ei ole üldse algupärased, et on mingid hoopis kuskilt tõlkelaenud ja. No kõige alguse vist enamjaolt räägib Tuglas nendest esimestest või pigem sellise Jäneda alguse liivi juttudest, mis arvatasti olidki sellised. Aga samas taga varju suhtes on kriitiline, eks ole, et seal on kõik, need teemaarendused on, jäävad ikkagi kõik pooleli, noh ühesõnaga sellega ka, et, et ta siis oligi selline haige mees ja luuletused ka, et noh, et ikkagi sellise vormis on väga palju puudujaid. Ja ta kirjutas ja ümber ja selle peale liiv, viha. Ja, ja just nimelt Tuglas tegelikult selles mõttes jälle ei saanud aru, et kui palju ta võiks toimida, toda, neid ja kui palju mitte ja ta ikkagi väga tugevalt sekus noh, et tal on see selge nägemus, et, et kes see Juhan Liiv on, aga seal taga on ikkagi, et just nimelt et kui ta, kui ta nagu ei ole nii oluline või et kui Tuglas on ikkagi väga kriitiliselt, nagu vaatleb kõiki kogu tema loomingut siis isegi juba see, et ta nagunii paksud Mafia temast kirjutas, see nagu on võib-olla isegi siis natukene nagu kummaline Aga mulle tundub ka, et noh, tänapäeval räägitakse kirjanduses ja kirjanike juures järjest rohkem, noh meil Eestis küll sellised väikesed oleme siin nõmmeliivateel ja tühi väli on ja ühesõnaga ressursside puudus ja see asi ei ole nii suureks läinud, meie noh, raamatute ja ja kirjastuste juures mingis mõttes ja mõnes mõttes halb. Aga, et, et on olemas, produtsendid on agendid, kes siis esindavad kirjanik loovad mingit müüti, ühesõnaga, suhtlevad meediaga eri kirjastustes ja nii edasi ja nii edasi. Ja mulle tundus, et olgugi, et see eesmärk oli natukene teine Tuglas oli Liivi produtsent. Põhimõtteliselt oli, ta täitis seda ülesannet väga hästi. Jah, tegelikult küll kui nii võtta ja, aga noh, muidugi jah, just nimelt, et Juhan Liivist ei tahtnud temaga väga koostööd selles osas teha. Et teda nagu nagu häiris, eks ole, et et neil ei toimunud selliseid tsiviliseeritud läbi vaikimisi noh, kasvõi see kogude avaldamine, et kuidas ikkagi avaldada, milliseid luuletusi, et seal nagu noh, oli selline tõrge sull ja siis oli see see tsiviliseeritud valge mees, kes teadis, kuidas ikkagi peaks Aga tead sa, Mori neid kurioosseid näiteid just nimelt tekstist, mida on Tuglas toimetanud, parandanud ja, ja mis siis on jäetud endiseks, kui palju on seal, ütleme, kasvõi selles talveti välja antud, nendes kogu teostas Tuglase kätt mängus. Et kuidas need muutused on toimunud, annad, annad kõik puhtalt tagasi vahetatud või on seal ikkagi Tuglase käsi mängus? Väga palju on nüüd jah selle Tuglase ka tegeletud selles mõttes, et juba Vinkel tegeles sellega siin viiekümnendatel ja edasi. Aga samas jällegi siis Vinkel tegi ka mingeid parandusi ja noh siis muidugi Talvet on see kolmas oluline liivi uurija, kes siis jällegi seal võrdleb kõiki neid versioone nende algkäsikirjadega. Tegelikult minu arust võib-olla selle jutu moraal on see, et ikka veel me tegelikult ei tea, et võib-olla algul, kui Tuglas kohe selle paksu raamatu kirjutas, kuidas siis tundus, et noh, et Juhan imiga on kõik selge ja kõik on ära kirjutatud, midagi ei ole seal enam uurida. Siis tegelikult ta jäigi pikaks ajaks sedasi. Aga aga, et just nimelt praegu on näha, et et siin on veel niivõrd palju tööd või, või avastamist ka nende tema käsikirjadega praegu ei ole näiteks tema proosatekstiga, et ega eriti palju tegeletud uuesti või jätka vaadatud üle, et palju asju anti välja ju ka jälle Tuglase poolt. Kahekümnendad seal olles, no kas või seesama see ääremärkused praegu tegeleb sellega üks noor uurija Tanar, Kirs ja et temal on ka väga huvitavaid juba mõtteid ja avastusi, et milline see tema kasvõi filosoofiline platvorm võiks olla, jah. Aga, aga Tuglase toimetamisest on nüüd kurioosne näide, üks on mis kohe meelde tuleb, on päris hea, on see, kuidas Juhan Liiv kirjutas riimidest vormidest riimidesse, riimidesse hüüumärgid ja Tuglas siis kiitis, et toovad siin Juhan Liiv on aru saanud, et kui tähtis on ikkagi see vormikeel ja siis ta võtabki sellest algsest luuletusest nagu ainult mõned ainult väiksema osa ja tegelikult siis kas ta siis ilmselt ei pane nagu tähele, et Juhan tegelikult on nagu seda mõelnud äärmiselt irooniliselt. Et, et see on nagu hästi selline markantne näide, et kuidas on võimalik nagu täiesti mööda tõlgendada nagu seda algset kavatsust. Mulle tuleb kohe pähe see seal Liivi luuletus Noor-Eestile, et kuidas mind ärge austage mind mitte iganes. Mõelge välja endale need suured ja targad mehed, keda teil tegelikult ei ole, eks, et märgivad välja, kui teil nende väga vaja on, et mingis mõttes on seesama jutt ju Tuglasele suunatud, et sa mõtled. Välja jah, et tegelikult vot ongi huvitav, et ta tabas väga palju asju kuidagi intuitiivselt ära ja millised keerulised kontseptuaalsed mängud siin on tema nendes asjades, aga nii palju kui ma Tuglasest aru sain, siis ega ta ka näiteks ei osanud neid mõtteteri või neid kilde ja ka siis seda kesi filosoofilisi miniatuurne näitaja ei osanud hinnata, et iga kord oli tal ikkagi midagi halvasti nende kohta öelda ja, ja noh, kui praegu lugeda neid uuesti, siis tundub küll, et noh, et seal on just nimelt see selline väga terav sähvatus. Tegelikult see peegeldubki nagu läbivalt nii siis tema luules kui ka tegelikult nendes proosa miniatuurides jaga tema nendes kirjandusteaduslikke seisukohtades, millest on siis tõesti ainult ääremärkused, mida nüüd ei olegi välja antud peale kahekümnendaid ja hästi huvitav tekst, et noh, muidugi ka vahepeal läheb täiesti jällegi rappa oma jutuga aga, aga väga huvitavad seisukohad on huvitav selle poolest, et ta just veel ka väga vähe aega enne oma surma kui tal ikkagi olid ka need luulud, nagu sage on öelnud, et tegelikult ta väga teraselt jälgis kogu kirjanduselu ja seal on ka siis kirjutatud, et mis ta arvab seal noorest Tammsaarest, kes oli värskelt midagi kirjutanud ja see oli ka kuidagi huvitav, tav mingi lõik selles tekstis. Ta ütleb, et oo, et nii hea lugeda, et midagi ometi nüüd tuleb, midagi on sündimas ja, ja noh, hästi lootusrikkalt algab. Ja siis lõpeb kuidagi niimoodi väga segaselt ja hämaralt taga, et kui, kui ma sellega lõpule sain, siis siis olin ikkagi masenduses, aga see jääb nagu ebaselgeks, miks ta masenduses oli, et kas Tammsaare kirjutamise pärast või, või selle teksti pärast hoopis midagi muud. Ja ma usun, et, et see on jah, selles mõttes hästi keeruline tekst, et seal seal on väga keeruline nagu saada selgust, aga, aga hästi huvitav ja, ja noh, tegelikult mis näiteks mind veel hämmastas kui nüüd hüpata nagu teise teisele poole väga vähetuntud tekst, võib-olla on, on tema noorest põlvest on see ühe kirjanik Kuu esimesed tundmused mis tegelikult on nagu peegeldab seda varjukirjutamise protsessi ja kuidas ta siis ise vaatab kõrvalt hästi nagu tabavalt ja irooniliselt seda, et mismoodi ta ongi siin naiivne noor kirjanik millised lootused tal on ja kuidas ta oma sellesse üüriga jookseb siis ühest kirjastusest teise ja kõik saadavad pikalt. Ja, ja kuidas lõpuks need tegelased, kes seal käsikirjas on, hakkavad temaga rääkima ja ja noh, talle etteheiteid tegema, et kuidas sa saad meiega niimoodi käituda, et sa pead meid välja päästma nagu maailma, et oled, et sa ei saa niimoodi Allandaja meid jätagi siia käsikirja koltuma. Et noh, et selliseid ka väga huvitavad nagu eksperimentaalsed käigud, mis nagu jälle võib selguda, et tegelikult ei olnud need tol ajal nagu üldse levinud kuidagi noh, eesti kirjandusest No muidugi mitte ja ma vaatan, et tegelikult seesama, mida sa kirjeldad, et, et sa pead meid välja aitama arvatavasti seesama suletuse või, või igavuse või pidetuse tunne või et noh, võib-olla sa pideta seda õige sõna, aga ma mõtlen seda sellisena, et, et sul ei ole kuskil nagu asuv pead kuhugi minema, aga, aga kuhugi nagu pole minna, et, et võib-olla just nimelt see tunne, mis võib-olla noh, just nimelt saabki alguse sellest kirjanduslikust ambitsioonist, mis ei mahu siia musta laega saali ära või taresse, eks. Musta laega saali sinna mahuks ära küll aga aga et ühesõnaga, et see ajabki poola. Et vot see tekitabki selle Poola, Poola horisondile. Jah, et see on tegelikult võib-olla siin inimlik emotsioon, et noh, et kui teie siin ei saa minust aru ja te ei ole võimelised mind hindama, et siis ma mõtlen endale välja mingi selle sellise tõesti nagu abstraktse nagu sfääri Ma arvan, et liivist pilt, ütleme, inimesed, kes on, on tema luuletusi kunagi koolis lugenud või kuulnud kusjuures üks huvitav asi on see, et rääkisin suvel ühe inimesega, kes ütles mulle täiesti üllatuslikult, et ohu väga huvitavat raamatut ma olen aastaid aastakümneid alates poistekoorist kooris laulnud. Aga ma ei ole kunagi teadnud, et Ta lendab mesipuu poole on Liivi tekst Liivi peale mõtlema, et siis meile tulevad ette mingisugused teatud luuletused, mingisugused laulud võib-olla isegi, ja siis see hell hull luuletaja kuju. Noh kui keegi tegelikult isegi Tuglas tahab endasele monograafiaga öelda, et ta ei ole ainult selline Hellakena samas ta nägu kinnistab seda just just seda, seda hello inimese või luuletaja müüti, aga aga ütleme jah, et on selline luuletaja kuju ja, ja ta on, ta on hull, tal on tagaajamise, jälitamismaania, suurusehullustus, vaene kõnnib Tartust jumal teab kuhu ja edasi-tagasi. Et selline pilt. Ja üks asi kindlasti, mis veel on, on see, et ta põletas nende käsikiri, mis on ka nagu selline sellise romantilise kirjaniku klassika. Et kirjanik põletab enda tekste. Ja mis sa arvad, Mari Niitra, kas need olid head tekstid, mida ta põletas, või olid need lihtsalt halvad tekstid, mida pidigi ära põletama? Vot see on keeruline küsimus selles mõttes, et tal see seisund oli nii ebastabiilne et hästi mitmel pool on tegelikult näha, kus ta on kirjutanud mingi luuletuse ja sinna juurde on siis nagu märkusena pandud, et et see on selle luuletuse ainetel, mille ma ükskord siin ära põletasin või et, et kohati nagu tundub, et ta ikkagi ise kahetses nagu mingeid asju, et et ikkagi loopis nad ahju ja siis pärast katsus nagu taastada. Aga noh, ma ei tea ja, ja ka nendes käsikirjades on tegelikult näha, et on niivõrd palju erinevaid variante tegelikult mingitest luuletustest. No kas või seesama eile nägin ma Eestimaad või mis iganes ta ikkagi väga sellest on? No nii täpselt ma ei oska öelda, aga no ühesõnaga, on näha, et tal on siis on sellised märkmikud, kus ta põhiliselt kirjutas, siis on midagi nagu kirjutatud, hakatud nagu pihta, siis kuskilt on ikkagi juba maha kriipsutatud ja siis on uuesti võetud ette jälle noh, et hästi dünaamiliselt ta ikkagi nagu tegeles sellega, et ta ei olnud üldse rahul nagu selle mingisuguse noh, et vaat nüüd rahulikult kirjutan ära ja panen punkti vaid, et ta ikkagi väga palju kirjutas ümber oma asju. Noh, aga see näitab ka seda, et ta oli väga metoodiline selle juures, et ta ei olnud selline, et oh, et vaatan siit aknast välja, et nad kukub Lobjo kulda ja kirjutan selle ülakuigi, tegelikult arvatasti mõned luuletused, just nimelt ongi sellised väga selged, puhtad lühikesed nägemuslikud tekstid, mida võib-olla ei peagi nagu väga vormistama. Aga, aga just see, mida sa kirjeldad, selle eile nägin ma Eestimaad puhul siis seal tundub küll, et, et just nimelt ta oli metoodiline. Ta ei olnud selline hullikene luuletaja, kes lihtsalt oma noh, ma ei, ta andest lihtsalt pritsis midagi. Jah, et kogemata vahepeal tuleb, tuleb midagi hästi. Et ta ta oli jah, hästi enesekriitiline ka ja sellepärast tal oli muidugi selle avaldamisega noh, need probleemid ja arusaamatused, et ta just nimelt ei tahtnud, et keegi nagu kuidas see Noor-Eestiga oli, et ikkagi nagu temaga väga vähe konsulteerita, et võib-olla see suhtumine oligi see, et võtame hullikeselt selle paberipataka ära ja siis vaatame, valime sealt välja, mis nagu kobedamad on siis toimetame veel kõvasti, paneme ikka seda rütmi riimi ei, ei, isegi anti välja see üks kogumik ja siis ta ei olnud absoluutselt sellega rahul ja seal oligi suur segadus sellega. Nii et teda jah, väga häiris suhtumine, mis muidugi ongi selles mõttes absurdne, aga et siis tol ajal võib-olla see noh, see oli nagu ei olnud veel välja kujunenud mingisugused arusaamad, et kui palju siis nagu autoriga ikkagi nagu läbi rääkida, mida avaldada ja ja see võis allagi olla keeruline, et et inimesed suhtusid temasse nii erinevalt, et justkui on luuletaja, et justkui peaks nagu avaldama ja peaks temast lugu pidama, aga teisest küljest ta on ikkagi napakas. Et ega ta ei tea ikkagi täpselt, aga see võib-olla jälle on noh, nagu isegi mõistetav selles mõttes, et et igasuguse teistsugusega on tegelikult keeruline, noh võib-olla meil ka näiteks, et ikkagi, kui keegi on väga teistsugune oma isiksuselt või käitumiselt, et siis siis me ei tea, et kas käituda temaga nagu lapsega või olla hästi ettevaatlik ja delikaatne või siis vastupidi, hakata teda nagu käsutama, nii et ma ei tea, selliseid olukord ilmselt tuleb ette, et et ei tea nagu, mida teha ja selles ei ole tegelikult keegi süüdi, et, et just nimelt, et me ei tea, mismoodi reageerida. Või mismoodi kohelda teist. Ja seda ta ise hästi valusalt elas üle ikkagi. Ta pidevalt ilmselt tundis seda kuklas kuidas, kuidas noh, ütleme, et tema, rääkis, Poolas suhtleb ja siis siis kõik järsku kangestuvad. Ja võimalik, et ta ikkagi ka natukene trikitas sellega. Et, et see on jah, mingi vabadus, et, et sa oledki väljaspool, sa ei pea neid konventsiooni järgima. Ühesõnaga, mingi selline Norri positsioon, et kui sa oledki siis narr nii-öelda, siis sa võidki endale lubada ja natukene see on umbes nagu Borat tuleb ka, eksju, selline väikekodanliku peresse ja kilekoti sees on enda väljaheiteid ja küsida, et mis nendega pihta hakatud, mingis mõttes, nagu neid selliseid lookesi on päris mitmed Liivil Ja, ja vaadates seda tema huumorit, mis on väga tugevalt olemas, et siis siis vabalt võib olla, et ta ikkagi vahepeal meelega lollitas ja kiusas neid vaeseid inimesi, kes kõik ehmatasid, kui ta välja ilmus. Üks võimalus teda aga oodata seda Juhan Liivi on vaadatagi teda kui mingi performance'i kunstnikku. Jällegi oli siis ajast ees sellega viljeles selliseid asju, mida, mida tol ajal ei olnud tekkima. Aga mul tuleb meelde üks, üks asi seoses tema nende käsikirjadega just sellega, et et kas ta siis tohtis avaldada. Hiljem ilmselt ei tahtnud, et see hullus oli juba nii suureks läinud, et ja ta väga kiivalt hoidis neid tekste endale sellist Karl, Eduard Söödi mälestus või või oli see kellegi teise mälestus, igatahes oli lugu selles, et Karl Eduard Sööt tahtis, et liiv üles otsitakse ja siis tema kas mingi poesell või kirjastuse juurest, keegi läks otsima liivi. Ja see, kus ta leidis, oli mingisugusest sara alt kuskilt kuurist mingi mingi kaubal maast või me oleme tõesti mingi täiesti uskumatud olud ja selline vaesuse pimedus, mis seal kuuris oli, aga liiv kirjutas selle siis kutset, liiv söödi juurde lõunale. Ja noh, ma saan aru, et ka selle mõttega, et siis saab nii süüa. Ja siis sööd, pakkus talle ka seda, et tema raamat välja anda. Aga, aga liiv keeldus, isegi ei söönud midagi ja ütles, et et ta tahab käsikirja eest 10000 rubla. Ja noh, et see näitabki noh, okei, et võibki öelda, et inimene on hull. Aga kust see siis tuleb, see võibki tulla just nimelt sellest samast kogemusest, et et jah, te võtate jälle mu tekstid ära ja kirjutate sinna midagi juurde kärbite, neid või, või mis iganes ja siis andmete nagu välja võetud, see on selline noh, ma saan nagu mingis mõttes aru, kus see võib tulla. Et kudapidi, see on, et kumb nagu enne on, kas seda oli selline ja siis tema elu kujunes niimoodi ja vastavalt aga võib-olla oli ka vastupidi, et ikkagi kõik inimesed üritasidki siis käituda kuidagi nagu teistmoodi temaga ja siis jällegi tingis omakorda nagu siis mingid reaktsioonid või et et see on jah, ta on igal juhul kuidagi väga eriline. Siin on. Üks asi sinu muuseumi või selle Liivi muuseumi juures on huvitav noh, muidugi see on ka huvitav, et, et tegelikult on see ju nii-nii Jakob kui Juhan Liivi muuseum, aga aga inimeste teadvuses on ikkagi see Juhan Liivi muuseum. Ja mis on ka naljakas või selles suhtes noh, mitte et see naljakas oleks. Huvitav igal juhul, et, et just nimelt siis, kui Jakob Liiv elas, siis oli tema nii-öelda suur tuntud kirjanik, tähtis ühiskonnategelane ja nii edasi, liiv oli lihtsalt mingi hull ullike, need on see asi täiesti nagu täiesti tagurpidi pööranud, et keegi seda Jakob Liiv ei tea ja arvatavasti ei hakkagi teadma, sest et tema tekstid ongi jäänud selliseks anakronismiks või. Aga et mis asi see on, et need liivi tekstid on täna ka väga loetavad, et kas see on midagi sellist, et ta samas ta, ta ei ole ju selline abstraktne ainult ta ta küll kirjutab loodusest ja armastusluulet ja ja kõike seda ta mingeid enda tundmusi ja nägemusi, aga aga samas ta on ka konkreetne. Et, et mis see on, et miks me teda tänaval loeme. No üks asi on see, et ta ikkagi on eksju, tekitanudki mingid hästi suured üldistused, selle, et just nimelt ta tegelikult suudab hästi lihtsa, konkreetse kujundi kaudu nagu mingit hästi üldinimlikku kogemust edasi anda. Kuidas ta selleni jõudis? Seda mina olen mõelnud iseenda jaoks niimoodi, et kuna ta oli siis nagu ühiskonnast välja astunud või tõrjutud ja noh, nii-öelda selle hullu sildiga ja tõesti ka siis oligi skisofreenik. Et siis ikkagi Tal oli sellest mingist mingist hetkest peale oli tal nagu ükskõik mida teised arvavad, et nooruses siis oli küll oluline, et kes ikka, et kas keegi leiab midagi head siin ja mis keegi ütleb jaa. Et ta suutis selle sootsiumit täiesti unustada. Jah, et ta ei, ta, eks ole, ei mõelnud sellele, et millal ta nüüd avaldab ja kas ta avaldab, mida ta avaldab, et kas see kõlbab avaldada ja mis siis kriitikud teevad ja, ja kas see ikka müüb, eks ole, läbi ennast. Et tänu sellele, et ta oli nagu täiesti autsaider ta tegelikult saavutaski nagu siis sellise maksimalistliku eesmärgi, et ta kirjutas ainult siis, kui ta tundis, et see on oluline. Ja et see on hea ja, ja ka võib-olla ikkagi just nimelt, et ta kogu aeg püüdis nagu parimat. Ja ka hästi palju töötas nende tekstidega, eks ole, metoodiliselt et ta kogu aeg kirjutas neid ümber ja parandas põletas vahepeal. Aga, et, et see ei olnud enam see, et, et mis nüüd publikule sobib või et noh, mis oli tema jaoks täiesti arusaamatu, et et võetakse mingisugused lääne eeskujud ja üritatakse siis ka kuidagi olla siis selle järgi, et, et ikkagi selline noh, puhtalt nagu enda endast lähtumine selles mõttes, et ei saa nagu tegelikult just nimelt hea ja suur looming ei saa nagu tulla niipidi, et et kuidas teistele meeldib. Et kuidas üldse pühaks jah, see peab tulema seestpoolt, mitte mitte, et sa matkid või ahvid mingisuguseid eeskujusid ja võib-olla noh, Jacob oli tol ajal just nimelt Ta oli kõigile arusaadav. Sellepärast et tema ikkagi just nimelt arvaski, et et tema kirjutab, noh, selliseid noh, ikkagi ikkagi, sa oled oma ajastu laps ju selles mõttes ajasturaamide sees ja, ja tema oli just nimelt siis käiski kaasas selle aja vaimuga. Aga et just nimelt siis selleks, et sellest ajast nagu välja hüpata, siis sa peadki tegema selle selle surmasaldo võib olla Kooli sellest ajast aga, aga seda ma ei oska öelda, kas seda saab ka kuidagi teisiti saavutada, et, et kas sa pead selleks olema hullumeelne. Aga jah, mulle tundub, et see just sellistest ootustest, ühiskondlikest ootustest jaga, ambitsioonidest lahtiütlemine see nagu oligi salto mis tegi ta vabaks ja ilmselt sellepärast ta ka on, on siiamaani nii oluline Joeta teinud midagi ka. No lihtsalt mingi sellise katsetamise pärast või originaal maalne olla kuidagi vaid, et ta lihtsalt ikkagi noh, just nimelt mingi mingi loomusunni ajel ainult. Noh, vaadates praegust kirjandust siis et just nimelt, kui, kui palju inimesed tahavad kirjutada ja kui väga nad tahavad teistele meeldida ja tunnustust, et siis siis noh, see on nagu minu arust selline võiks olla selline igavikuline soovitused sellest lahti lasta. Ja, ja võib-olla üldse ka see põletamine on kohal ehk et, et kas sa ikka pead selle raamatusse tiraseerima tohutult. Praegu jah, kuidagi ma ei tea, kas see võib-olla on alati niimoodi, et ka tema ajal oli ju tegelikult tohutult palju igasuguseid luuletajaid, kes ühtegi ei tea, mitte ühtegi ei tea ja praegu ka tundub, et tohutu avaldamine ja ilmutamine ja debiteerimine käib. Aga kui palju sellest nagu järele jääb hiljem kunagi, et see on, see on nagu iseküsimus, et kuidagi tundub, nagu, et lugejaid on palju vähem järele jäänud neid kirjutajaid. See mõtteavaldus Liivi kohta, mis sa ütlesid selle tänapäeva kirjanduse kohta, on väga-väga hea, tabav, et ma hea meelega räägiks veel pikalt jube räägimegi Liivist edasi veel, aga meil saateaeg on täis. Ma olen tavaliselt küsinud inimeste käest, et et kuidas nad enda päeva veel edasi veedavad, et mis nad, mis sa täna teed, sa eladki siinkandis ka? Mitte siin. Aga et sa eladki siin lähedal Alatskivi lähedal ja ja et sa ei käi lihtsalt linnast tööl siin, et kuidas sinu päev elukorraldus välja näed siin. Mis sa teed, tänavad? Jah, et kõigepealt ongi selle järgi mul see elurütm, et mingil ajal kuskil seal varasel õhtupoolikul on vaja lapsed üles korjata, noh et kes tuleb koolist ja kes on vaja lasteaiast ära tuua. Mul on sulle lahendus, on lasteaias, koolis osad küll, mul on neli last ja siis kaks suuremat käivad linnas, koolis, Tartus ja üks käib. See linnas koolis kõlabki nagu kalaliigi ajas. Ja ja üks õpib Alatskivi koolis ja siis kõige väiksem on koos lasteaias, nii et et nad on jah siin, et mida, mida suurem seda kaugemal liikumine iga päev, aga aga eks ma siis lähen koju ja, ja siis muidugi kuna on talvine aeg, siis tuleb kütma hakata, et ikka maja soojaks saada, et sellised oma mõnusad rutiinid ja rituaalid, et et selline noh, minu arust maal on hästi selgelt näha, et talvisel ajal sa tegeled tegelikult eluspüsimisega suvel või noh, siis kui kevad tuleb, siis tuleb kohe mõlemal siis on nagu hoopis teistmoodi, siis ei viitsi keegi magada ja kodus passida, aga ja oled hästi palju õues ja, ja värskes õhus ja kolad ringi, aga, aga talvel on jah, pigem see, et peab nagu vaatama selliseid hästi elementaarseid toimetusi, nagu, et neid on vaja teha, sest muidu kohe jama. Ja siis muidugi see, et et maal on ikkagi ka see pimedus, on totaalne, et ei ole ju mingisugust eraldi tänavavalgustust ja, ja noh, siis õues on ikkagi kottpime ja tegelikult, kui sa jällegi õue lähed, siis sa saad aru, et ei olegi nii kotina. Tegelikult sa näed küll pimedas ka et varem mina kartsin hirmsasti pimedust, aga, aga siin maal ma olen ikkagi eraalsemalt täitsa pottimines ka liikuma ja tegutsema, et aga ma olen jah juba päris pikaajaline nii-öelda maakas. Et mul saab varsti 14 aastat siinkandis elatud. See on võib-olla ka naljakas, et, et tegelikult minul on kogu aeg kuklasse, tunneb varsti-varsti käib ikkagi see nätakas, ära, tuleb ka ökokatastroof või siis tõesti see Ta kriis ja siis me ikkagi saamegi hakkama saama jälle samamoodi nagu noh, ala Juhan Liivi ajal. Et kütamegi, puudega ahju, siis istume seal, kui pime on, siis ei näe enam midagi toimetada, aga siis võib-olla kükitamegi Leso peal. Ja kasvatame ikkagi kartuleid endale. Isegi kui ma praegu ei viitsi neid kartuleid kasvatada, aga ma vähemalt tean, kuidas see käib ja ja et mul mul on jah, kogu aeg selline tunne, et see meie selline urbaniseerunud elustiil ei saa nagu ikkagi väga pikalt enam nagu vesta. Tänane ahjualune käis külas Mari Niitra. Saate panid kokku Viivika Ludwig ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni. Vabasid ole, tabad. Elu luuletu vaevu reet lemmi, mida vaadata? Kõrvu vaipa, mägesid, räägitaar, jõgede hoogu ja mereväge. Oktoobri need probleemid, kuid on möla, kalifaadi taak vaid raadi. Tänavalavadel. Nägusid.