Jaanuar ladina keeles jaanuaris on saanud oma nime jumal Jaanuse auks. Jaanus kuulub kõige vanemate rooma jumalate hulka, kes olevat kuldajastul valitsenud kuningana latsiumis ehk umbes seal, kus tänapäevane Itaalia maakond, Laatsio, mille keskus on Rooma linn. Juba kõige varasemad kujutised, näiteks müntidel, näitavad Jaanust kahenäolisena. Üks nägu vaatab ettepoole tulevikku, teine selja taha mineviku poole. Algselt oli üks nägu sileda lõuaga, teine habemega. Oletatakse, et nii võisid need sümboliseerida Kuud ja Päikest. Hiljem olid aga mõlemad näod habetunud. Säärane veider kahepalgeline väljanägemine viitab mõistagi selle tegelase olemusele. Nimelt oli Jaanus alguse ja lõpu sisse- ja väljapääsude uste, väravate ja allikate jumal. Ta valitses kõiki algusi päeva esimest tundi, kuu esimest päeva ja aasta esimest kuud. Vanas-Roomas algas päev hommikupalvusega Jaanusele. Teda kummardati ka külviaja alguses saagikoristust, alustades samuti inimese elu uute etappide puhul. Sünnipäeval abiellumisel. Ladina keeles kuulub Jaanuse nimi samasse perre sõnadega Jaanua uks ja Jaanus, mis tähistab igasugust avatud läbikäiku. Antiikajal on teda väga sageli kujutatud lugemast kiikesid parimast käes 300 vasakus käes 60 viiski kest. Need tähistavad muidugi aasta kolmesadat kuutekümmend viit päeva ning viitavad talle kui ajavalitsejale. Veel on säilinud pilte, milles Jaanus hoiab paremas käes valitseja saua vasakus aga üht või mitut võtit. Need osutavad talle kui taevaväravate valvurile taeva, avarajale ja sulgejale, pilvede ja merede üldse. Maailma kõiksuse liigutus Pääle Jaanus lahendaja inimeste ja jumalate vahel, eelpidi ta säilitama tasakaalu nooruse ja vanaduse, samuti sõja ja rahu vahel. Nuuma pumpiilius, legendaarne rooma teine kuningas lasi rajada Jaanuse templi. Selle uksed avati sõja ajal, et inimesed saaksid sinna palvetama minna. Rahu valitsedes oli aga tempel suletud. Pompeius oli ka see mees, kes reformisteni Roomas aja mõõtmiseks kasutatud kümnekuulist kalendrit nimelist. Seni polnudki kalendris talve, kuid nüüd aga lisandusid Jaanus jaoks jaanuar ning veebruar Ki aastal 153 enne meie aja arvamist. Viidin ameti aasta algus, see tähendab päev, mil konsulid asusid ametisse esimesest märtsilt üle esimesele jaanuarile. Ja nõnda sai jaanuarist aasta esimene kuu. Nii nagu meie seda tunneme. Muide, esialgu oli jaanuaris 29 päeva. Kuidas seal on 45 enne meie ajaarvamist, mil kalendrit reformis Gaius Julius tseesar saia Narh kaks päeva lisaks. 16. sajandi lõpul toimus aga kalendrireform, mille mõju, kui nii võib öelda, kestab tänaseni. Paavst Gregorius 13. kehtestas niinimetatud uue kalendri, et parandada Juliuse kalendri järgi tekkinud päikeseaasta mahajäämust kalendriaastast. Aastavahetust sellega siiski paika ei pandud ning näiteks Euroopa eri osadest tähistati seda erinevalt. Esimese jaanuari kõrval oli uus aasta on armastatud eelkõige esimene jõulupüha, 25. detsember. Sel juhul kutsuti seda justkui kahe aasta vahele jäävat aega, näiteks Saksamaal Rauneiste aasta pikima tööd Šveitsis öeldi selle kohta alti ars muhe vana aasta nädal. Seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul, täpsemalt aastal 1691 määrasega Paavst Innocentius XII. Et 31. detsember olgu aasta viimane, esimene jaanuar, aga uue aasta esimene päev.