Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Ingerisoomlane Arvi Jürjo paiga olkonen laiba äsja kuuldud lugu oli teile väga oluline ja väga lähedane, miks. No ma teadnud, vana tema oli musikaalne inimene ja lasi vahel isegi meil kodustada, aga mina ei osanud sel ajal väikse poisina selle laulu tähtsust kuidagi hinnata. No ta käsitab ikka meie ingerimaa päritolu ja, ja kogu seda rahvust seal. Sarnaselt paljude teiste rahvustega on ka ingerimaalt pärit soomlased ajaloo keerdkäikudes lükata-tõugata olnud. Olles vahepeal jõudnud Soome, loovutati nad pärast vaherahu sõlmimist Nõukogude Liiduga viimasele ning hajutati mööda Venemaa kolkakülasid laiali, täpsemalt vist Kesk-Venemaa kolkakülasid. Ja kui pärast Stalini surma oli inimestel teoreetiline võimalus ingerimaale tagasi pöörduda, siis teoreetiliseks jäigi kunagistesse kodudesse olid asunud elama juba teised ja sisepoliitiline meelestatus oli üldse nende kodumaale pöördumise vastu. Aga enne, kui me saatega edasi läheme, no mida üldse kujutab endast Ingerimaa ja kus ta asub? No Ingerimaa on Peterburi ümber olevad maa-alad ja seal, kuna minu isa on pärit Karjala kannakselt siis see toksova osa kuni viiburini praktiliselt soome elanikkonna poolt asustatud juba nähtavasti enne, kui rootslased selle Peterburi ümbruse 1600 vallutasid. Ja kuna siin olid väga head maad, siis sealt Soome territooriumilt valgus siia küllalt palju soomlasi ja rajasid siia oma kodud. Isegi minu emapoolse vanaisa vanemad seal oli isegi on meil andmeid, et viis perekonda tuli korraga sinna Peterkopi lähedale ehitasid sinna oma elamud ülesse. Nii et tegelikult see suurem tulemine algaski kuskil 1006, millega. Aga muidugi noh, Soomes hobused rahvad enne, aga see Karjala kannas seal elasid praktiliselt kogu aeg ikkagi soomlased sest Viiburi peaaegu sinna Peterburi lähedal, see oli kõik soomlaste asustatud seal nagu vene asundusi oli väga vähe ja vot kui me tulime 42. aastal näed Eesti poole, seal olid pereküla, eesti küla, soome küla ja meie vanaema ei usaldatud vene külasid, ööbisime siis kas Soome külas eesti küla, aga nüüd tundub, et seal nüüd Eesti külasid ka ei ole. Et nii nagu ingerimaalt aeti ära ingerisoomlased, nii praktiliselt sõja järel ja sõjaaeg tulid sealt ära ka eestlased nii Pihkva tagant kui ka Narva jõe teiselt poolelt, nii et need on seal praktiliselt nuid kõik asustatud vene rahva poolt. Need Ingerimaa alad täna ja huvitav, et ingerisoomlasi nagu on võib-olla näpuotsaga jäänud, kui üldse. No Peterburi ümbruses arvatakse, et on kuskil võib-olla seal 8000 ümber Eestis kuskil 3000 ümber ja Soomes on siis need ilmselt kuskil 40000 ümber. Nii et ja Karjalas on ka, noh, ma arvan, kuskil võib-olla 8000 ümber. Selline lugu siis ingerimaaga oli ja on täiesti omaette. Ma ei ole osake Soomest, ei ole osake karjalast, on Ingerimaa iseenesest nüüd on ja inimeste mälus ning südames jääb ta ikka ingerimaaks, ehkki idanaabrite juures kasutatakse juba ammu nimed Leningradi oblast. Aga kuidas te siis Eestisse omal ajal sattusite ja miks? No meil toimus nii, et elasime vanaema ja vanaema, noorem tütar, minu tädi Puškini ja Pauluski vahel tärele küla oli seal, isa ehitas seal ja sai veel 40. aastal see maja valmis. Ja meie see elukoht jäi saksa okupatsioonitsooni sõja alul ja 42. aasta talvel kuskil veebruari lõpus tuli saksa sõdur, näitas kahe sõrmega kahe tunni pärast vec ja sakslase puhastusrindejoont. Rinne oli kuskil 10 kilomeetri kaugusel, aga kuna minu ema oli 30-ga kaheksandal aastal tehtud rahvavaenlaseks ja oli Arhangelskisse vanglas 38.-st aastast kuni 46. aastani ja armeesse siis kolmekesi me siis hakkasimegi sealt Pauluskist astuma Narva poole vanaema ja tädiga ja kusjuures saksa administratsioon andis eestlastele soomlastele mingid kollased dokumendid venelastele hallid ja teederistide oli saksa välipolitsei, kes siis meid, suunased, teie astuge rahulikult Narva poole ja nii me siis 19.-ks märtsiks jõudsime Narva sealt rongiga Paldiskisse, olime kuskil poolteist kuud seal karantiinilaagris ja sealt siis Viljandimaale raudne valda, seal oli üks küllalt jõukas Tohvre veskitalu perenaine ire roosi ja seal oli jahuveski, saeveski ja tellisetehas isegi villaveski. Ja siis me olime seal töös ja peab ütlema, et väga hea vastuvõtt oli. Ma ei oskanud eesti keelt ja kuna kohalikud seal sulased ja kes seal veel abiks olid rääkisid ainult eesti keeles, siis sügiseks ma enam-vähem juba oskasin eesti keelt ja läksingi siis kuigi ma olin Venemaal esimese klassi lõpetanud, enne seda läksin siis Puiatu Algkooli eesti keeles õppima ja sain hakkama. Kõige suurem probleem oli nende tähtedega, siin olid ladina tähed, aga Venemaal olid need kiri lihtsad. Aga sellega teie rännakuid siiski ei lõppenud. Kahjuks ei lõppenud siin Eestis seal lähedal Elaska minu vanaisa vend oma perega, Nemad jäidki Eestisse juba tol korral. Aga minu vanaema ja tädi otsustasid siiski, et kuna Soome kutsus ingerisoomlasi Soome siis 43. aasta kevadel me sõitsime Kloogale ja olime seal Klooga laagris. Ja seal esinesid soome pastorid. Ja siis vormistati mingi vabatahtlik paberit. Me vabatahtlikud, nagu läheme Soome ja 43. aasta kuskil maikuus, nähtavasti Paldiskist Hankosse ja Hangost Lohja laagrisse. Aga see oligi vabatahtlik. Seal oli täiesti vabatahtlikult, keegi ei sundinud Eestist ära minema. Ja kõige huvitavam oli veel see, et seal Lohjal oli kirikuõpetaja Kaianti, kes oli ingerimaalt omal ajal tulnud sinna. Ja kuna vanaema vanem poeg või kõige noorem poeg 38. aastal tehti rahvavaenlaseks lasti maha siis mina olin juba suur poiss, meid oli seal kuskil 12 või 15 last, keda ristiti. Ma sain siis lisaks Arvile nimega Arvi Toivo. Ja seejärel me olime mõnda aega Beria koolis, olime seal kooliõpetajate juures üks hani lammi, perekond oli, vanaema oli seal nagu abiks. Ja õppisin seal siis nüüd juba soome keeles. Ja hiljem elasime siis hoiti lähedal, käisin seal koolis ja mis soome koolis oli iseloomulik isegi sõja ajal. Me saime sooja toitu päeval ja kõik koolivihikud ja õppevahendid olid kooli poolt. Ja kui Soome oli seda kaotamas, siis vanaemaga, kes rääkimas kohalik politsei ja ütles, et Soome kirjutab rahulepingule alla Nõukogude Liidu Nõukogude Liiduga ja et tuleb tagastada Nõukogude Liitu Nõukogude Liidu kodanikud? Jah, ja soovitas, et kui tahate, võite jalga lasta Rootsi ja seal oli ka kolm Eesti perekonda. Seal olid mehed, naised ja lapsed, ma mängisin nendega ka, neid hoiatati ja nemad lahkusid kõik rootsi sealt. Aga kuna minu ema ja isa olid nagu nõukogude pool, siis meie 45. aasta alul sõitsimegi nende Teistega Kalinini oblastisse kassina rajoonis olime ja seal olime siis jälle poolteist aastat käisin siis vene koolis. Noh, vene koolis oli muidugi teistsugune olukord, kirjutasime siis raamatutesse ridade vahele, vihikuid ei olnud, aga õpikud olid vanad õpikud olid siiski kooli poolt. Ja huvitav seik veel see, et kui me seal olime et selles rajoonis ei olnud üldse saunu rahvas käis vene ahjus pesemas, et hommikul köeti nagu see vene ahi, siis pandi sinna põhk ja siis luugist läksid sisse, mina olin väike poiss, mahtusin sinna hästi, higistasin seal ja siis läksid elumäe otsas, oli loomalaut ja sealt siis pesid ennast ära. Ema, kui oli juba vanem inimene ja tal oli väga raske sinna ahju niimoodi sisse pääseda, siis ta käis rajoonikeskuses, seal oli ametlik saun, käis seal saunas. Teie vene elu oli tõeliselt kirev, muidugi jääks nälga. Nägite ka? Ega Venemaal enam nälga ei olnud, seal oli niimoodi, et noh, mingil määral anti kolhoosist viljatädi, oli seal farmi juhataja ja saime isegi piima sealt farmist, aga vilja tuli käsitsi jahvatada, käisin tädil abiks, käis jahvatamas seda vilja jahuks. Aga kuidas te siis uuesti ja millal Eestisse? Mõtlesin, no 46. aasta kevadel tädi otsustas et meie Venemaale ja, ja kuna isa venna pere asus seal Viljandimaal Nad kutsusid meid, tulge tagasi Eestisse. Ja siis me hakkasimegi kevade poole tulema saime jaama reisirongiga ja sealt tulime siis juhusliku kaubarongiga Pihkvasse. Te olite siis teie, mina, ema, mina, vanaema, tema kaks tütart ja siis teise tütrepoeg Toivo. Ja tulekuks mingeid takistusi. No miilits meid kinni ei pidanud, pääsesime küllalt õnnelikult tagasi ja läksime samasse tallu, kus me 42. aastal nagu olime perenaine oli väga rahul, et tööjõudu oli vaja ja ma käisin karjas, vanaema aitas kõikidel töödel ja üks tädi oli siis, aga teine tädi jäi nagu kaugemale Heimtali kanti, tol korral. Nii et 1946 tulite tagasi Eestisse ja jäite Eestisse, kuidas elu edasi läks? Edasi käis nii, et lõpetasin Puiatu kooli kuus klassi. Ma läksin edasi Vana-Võidu tehnikumi, aga noh, mul ei olnud seitsmendat klassi. Aga siis tegin siis need sisseastumiseksamid edukalt ei pääse siiski. Kuna tol korral seitse, seitsmes klassi ei olnud veel nii. Kõikjal pääsesin Vana-Võidu tehnikumi, lõpetasin selle 52. aastal. Noh, juhtus veel selline asi, et 48. aastal minu see tädi, kes meid siia Eestisse tõi, pagendati eestist ära, kuna oli mingisugune taevane määrused, et ingerisoomlased ei tohi Eestis elada. Meie pääsesime oma perega tänu sellele, et minu isa oli nagu nõukogude armees ja see tõend siis päästis, et ei olnud vaja 48. aastal uuesti Venemaale minna. 48 52. Ma õppisin siis Vana-Võidu tehnikumis ja 52 kuni 57, siis õppisin pas piimatehnoloogiad. Seal oli siis tööl Viljandi meiereis, Pärnu meiereis ja 60.-st aastast olen siis olin tööl Eesti Loomakasvatuse Instituudi piimades laboratooriumis. Kaitsesin 65. aastal kandidaadikraadi ja 91. aastal doktorikraadi ja hädaldsetel aastatel meil oli hästi tihe koostöö Soome vastavate asutustega. Noh, kuna ma oskasin soome keelt, siis 65 kuni 66 ühel õppeaastal oli Helsingi ülikoolis viigis seal piimades kateeder peab tänu ütlema, soome julgele professoril seal Matti Anttila? Jah, talvesõjas noore mehena sõdinud, aga ta nõustus, Sid eestist stažööri vastu võtta. Ja siis 70. aastal käisin meie piimatööstuse ministri Gustav tõstpojaga olime 10 päeva tutvumas, Soome piimatööstustega oli hästi niisugune huvitav reis ja tegime ka siis väikse siukse brošüüri. Et mis aitaks ka meie rahval siis neid asju edendada. No teie käest, Arvi Jürianboiga olkonen ei ole vist mõtet hakata küsima, et kuidas te kohanesite ja kas see oli nüüd väga raske ja sest et kui ma praegu kuulan seda teie elukäiku, siis no siis te kohanesite nagu kulda. Sisuliselt tegite karjääri. Aga millal teil see päris oma kodu hakkas tekkima ja ütleme, kui te läksite Tartu Ülikooli ja nõnda edasi, et kuidas, kuidas teie päris oma kodu rajamine välja nägi ja millal see hakkas sündima? No minu ema pääses Venemaa vanglast 46. aastal tuli Viljandisse ja noh siis ka vanaema läks tema juurde, mina käisin veel nagu koolis. Jaan elasidki Viljandis, ema sai töökoha raamatupidajana. Noh, temal oli võib-olla see asi kõige raskem, sest noh, ta ei teadnud ju eesti keelt ja töötas seal raamatupidajana. Kuidas eesti keel tal tuli tasapisi? Vesi jah, aga siin hiljem juba ta isegi töötas Tartus, noh, seal on seesugune Tartu näitused seal isegi keedina mõnda aega ja siis Viljandis ta töötas õhtukeskkoolis, õpetas vene keelt, nii et seal oli vajalik eesti keel kiiresti õppida. Et peab ütlema. Minu kohanemine ja meie pere kohanemine Eestiga oli küllaltki niisugune ladus ja mingeid probleeme ei olnud. Ei ole kunagi kohanud mingeid, et keegi oleks küsinud, et, et sul on nagu soome päritolu nimi, et kuidas sa siia oled sattunud või? No ma arvan, et Soome päritolu nimesid kohtab lisaks kõigele ka Eestis üsna palju, aga see sõltub natuke inimesest ka, kuidas ta kohaneb, et mis inimlikke omadusi teie näete nendes inimestes, kes hästi kohanevad ise kaasa arvatud. No mina olen sündinud amburi tähtkujus, et keegi ja 32. aastal üks tuntud EPA professor ütles mulle. Ma olen topelt-off, et selle tõttu need kohanevad ilmselt küllalt kiiresti, aga ka see minu vanaisa venna pere, kes elas kõik need aastad Eestis ja õnneks neid 48. aastal nagu Venemaale tagasiside küüditatud. Nemad kohasedasid ka seal väga hästi, et, et mingeid probleeme ei olnud. Ja noh, mina abiellusin 58. aastal eestlanna, aga meil on kolm last, nüüd seitse lapselast. Ja, aga kahjuks peab ütlema seda, et ainult poeg mingil määral räägib soome keelt. Meil oli ühistöö Soome firmaga ja siis nagu oli sunnitud mingil määral soome keelt rääkima õppima. Nii et teil on poeg ja kaks tütart. Mul on poeg, kaks tütart ja pojal on kaks poega ja tütar. Poja pere on siis Holkonenid veel, et seal on nagu nime jätkamist, aga poeg jah, mingil määral nagu oskab soome keelt, aga muidugi nad kõik valdavad hästi inglise keelt. Nad on õppinud Tartus inglise keskkoolis, kus inglise keel oli nagu peakeelena. Rahvuskaaslastega käite tihedalt läbi, olete seda alati teinud, siin Eestimaal elades? No tähendab oma rahvuskaaslastega, tol ajal, kui vanaema elas, olid sidemed tunduvalt suuremad, sellepärast et vanaema käis regulaarselt kirikus ja seal oli hästi palju tema eakaaslasi Ingerimaa, soomlasi ja need kõik käisid seal kirikus. Nüüd kuskil 88. aastal, kui hakati moodustama siin ingeriseltse ja tartus, moodustati, mina võtsin ka algusest nendes koosolekust osa ja isegi Tallinnas, siis kui see niisugune suurem kokkuvõta Ta oli, moodustati, ingeriseltsid ja tol korral hakkas hästi intensiivselt soome keele õppimine, kuna paljud väga kehvad valdasid soome keelt oli ta unustanud selle, minul oli teine asi, et et ma olin nagu 65. aastal terve aasta seal harjutamas, aga need, kes siin olid eesti keskkonnas, nemad ei saanud rääkida. Ja muidugi Tallinna rahval oli see suur eelis, et kui nad vaatasid Soome televisiooni, siis tahes-tahtmata õppisid soome keelt. Ja tahe õppida oli tegelikult ülisuur. Ja mul on üks huvitav noor perekond Tallinnas ja seal olid noored lapsed ja ma olin ükskord seal õhtul nende juures, kui vaadati Soome televisioon, Nonii siis väiksed poisid, ma ei tea, kas nad olid viienda klassi ja kuuenda klassi poisid kõik said aru, küsisid minu käest üksikuid sõnu, ainult et mis see tähendab ja mis see tähendab. Ja ma olin imestunud, et rääkida nad ei oskanud. Aga Soome televisioonist said nii suurepäraselt aru, et kahjuks seal Tartu kandis seda võimalust ei olnud ja ka mina olen praegu hädas. Ma tahtsin satelliidi pealt Soome televisiooni vaadata, aga noh, on võimalik seda teha, aga see on tasuline praegu kahjuks soomlased ei ole seda lasknud vabaks. Et selles mõttes soome keele õppimine praegu, minul on tütretütar ilmselt lähiaastatel peab nagu soomlastega rohkem sidemeid hakkama pidama. Nüüd ma otsisin talle terve hunniku soomekeelseid raamatuid, algõpikuid ja nii edasi, et ta saaks õppida. Ja mul oleks väga hea meel, kui üks tütre tütargi siis õpiks mingil määral rääkima soome keeles. No meie hulgas on piisavalt eestlasi, keda kindlasti ka väga huvitab nende ingerisoomlaste elu kes siin meiega koos õlg õla kõrval Eestimaal elavad ja ja te olete võtnud kaasa ühe põneva raamatu, selle on kirjutanud Taisto rauda, lainena oma maa. Kuidas te seda ütlete? Rubin Hansen ja ingerisoomlased 20. sajandil ja siin on seal raamatus on just see hea, et k Eesti vabariigil oli oma Ingerimaa teispool Narva jõge ja seal oli ka osa eesti külasid ja osa Ingeri päritoluga külasid, ingerisoome päritoluga kõlasid ja siil käsitletakse muidugi ka seda vabadussõda ja kogu seda perioodi, kus valgete armeed üritasid Peterburi vallutada nii edasi ja siin on lühidalt käsitletud ka kogu Ingeri-Soome, selle ala ajalugu ja kõik need keerdkäigud, millest ka mul tuli osa võtta. Et mina näiteks ostsin neid kogu oma suguvõsale kuus või kaheksa tükki, jagasid väljad, et nad loeks, et saaks teada, mida tähendab üldse ingerisoomlane ja olid väga tänulikud, ma nüüd ei ole tagasisidet veel saanud, koerad loevad, praegu nad leiavad, aga ma arvan, et mina ei ole suutnud neile nii selgeks seda teha, aga nüüd, kui nad selle raamatu lood saavad hulga targemaks selles osas 88.-st alates hakati moodustama ingerisoome seltsi Eestisse, et palju neid üldse on üle Eestimaa. Ma arvan, et neid on kuskil 10 ümber, et kõikides keskustes esialgu moodustati muidugi kõik, võib-olla ei ole nii pidevalt töötanud, aga mina käisin nüüd möödunud suvel oli paides suur kokkutulek ja seal oli väga hästi korraldatud. Väga palju esinejaid oli ja soome keeles lauldi, tantsiti ja noh, see liidab muidugi neid vanemaid inimesi rohkem veel. Peab kahjuks ütlema, noori oli nagu vähem, aga siiski jätkus ka noori. Mina tartu seltsiga kõige rohkem seotud ja mul oli õnnelik juhus. Seltsi praegune esimees kinkis mulle siukseid asju huvitava raamatu iguneil kulguri, kus siis selgavene kulge kus siis see ingeriseltside moodustamine ja kogu see lugu on hästi koondatud kokku ingeriseltside moodustamine Eesti Eestis ja suurepärane raamat muidugi. No nii palju on mul olnud ka veel, et Venemaa ingeriseltside üks, Aleksei Krjukov selle aasta suvel. Me käisime Peterburis lähedal, käisime vaatamas vanaema sünni kohta sünnimaja otsimas ja tema juhendas meid seal. Ja nüüdse Krjukov käis sügisel meil siin ka Eestis käis minu tädiga noorem tädi, elab pleemil. Tema nimi on praegu ainukilusk ja kes temaga ütlemas meelde tuletamast neid Depale asju, kus noh, tädi on sündinud. Et see pilk muidugi seal Peterburi ümbruses nendest küladest jätab küllaltki trööstitu mulje selles mõttes, et praktiliselt Ingeri päritolu rahvast on seal väga vähe. Nad seal oli üks artikkel, et kuskil 40 protsenti on viimase kaheksa aasta jooksul rahvas vähenenud, tähendab, ingeri päritolu rahvas on sealt vähenenud ja suurem osa on läinud Soome. Et kui üheksakümnendatel aastatel Soome andis ka ingerisoomlastele soomlase tagasipöördumise staatuse, siis läks väga palju inimesi sinna noh, nii Eestist ja mujalt Peterburi ümbruses ja ka muidugi karjalast. Nii et vanad ingerijalad on tegelikult täiesti ära venestunud. Jah, aga muidugi, osa majasid olid alles. Mida see Aleksei Krjukov näitas, seal majades elati, vennad olid lagunenud, osades elati, osad olid lagunenud või lagunemas, ütleme niimoodi. No teie lööte hoolega kaasa Tartu Ingerisoomlaste seltsis ja igasuguseid asju seal tähistate, no millised on Soome rahvakalendri tähtpäevad, mida te seal kindlasti meeles peate? No minu arust jaanipäev oli hästi tähtis ja, ja siis oli veel niisugune asi, et kui me olime seal Venemaal kogu nendes ringreis ja siis vanaema tähistas alati jõule, ükskõik mis aeg see oli mitte nii palju uut aastat. Ja vanaema oli ka siis väga hea kokk. Et ta tegi väga häid, noh, minu arust siukseid, ingeri päritolu roogasid eriti ta tegi väga häid pirukaid, et kohupiimapirukaid ja muid pirukaid ja siis eriti, mis minul sõja ajast meelde jäänud, oli selline kaerajahust Kiiseli. Et see on nagu nagu sült oli selline kollakas ja kui sinna pandi veel midagi peale, siis see oli nii maitsev, et minu naine ei oskagi seda teha, aga vanaema oskas seda väga hästi teha. Aga te oskate võib-olla ise mõnda Soome rahvusrooga teha? Ma kardan, et, et ei oska, seda ma mäletan küll, et kui me läksime Soome 43. aastal, siis Soomes oli sel ajal see rõngas leib, mis pandi siis kuivama kööki sihukse puu peale ja mis kuivas seal ja siis pidin selle hästi kuiva leiba sööma, sellepärast et siis läks vähem jahu ja vanaema tegi siis väga head kala laadiku, tähendab kus oli siis kartul ja siis värske kalapraad, et ta oli haruldane kokk selles mõttes? No mis puhul teie praeguses kodus Eestimaal suguselts kokku tuleb? Et jõulud on kogu suur pere, meil on küllalt suur pere. Kui suur teie pere on praegu oleme kokku, lööme kokku mina ja naine, kolm last ja seitse lapselast. 12 jah. Kahjuks veel vähe, et me loodame, et meil on noori eriti tütre peres, kus ei ole veel nüüd järgnevat põlvkonda ja noh, kõigepealt jõulud on sellised, siis väga peetakse kõiki sünnipäevi. Ja jaanipäev on ka selline päev, mida siis küllalt nagu tähistatakse ja pere koguneb kokku. Ja siis minu naise sünnipäeval on siis kogu pere alati koos. Ja sealmaal ma olen. Otepää lähedal, 18 kilomeetrit Otepäält on üks savikoja talu. Küllalt suur talu on seal kuskil 100 hektarit on kokku maad, põldu ja metsa ja siis kogu see pere koos suguvõsaga tuleb tavaliselt meil naise sünnipäevale ja, ja siis seal mäletan hästi, et see on augusti ajul. Et siis on veel head ilmad ja meil on seal küllalt suur maasikapõld ja astelpajupõld ja vaarikamaa, et tulevad kõik külla ja siis püüavad seal kala ja peavad siis siukest tähtaega. Ja peab seda maatööd olema ja peab tegema, see on teil veres iidsetest esivanematest alati. No ma ei saa. Nii ta on, minu isa ehitas maja sinna Peterburi lähedale. Ma käisin seal suvel, kui Aleksei Krjukov meid kutsus, sinna käisin ka vaatamas seda kohta, kus isa ehitatud maja oli, kuid seal nüüd kahjuks enam vaja ei ole. Siin on ehitatud suur kivimaja, ilmselt need omanikud on surnud, müüsid selle krundi ala. Aga kuna minu mõlemad vanaisad nii ema poolt kui isa poolt olid nagu talupidajad ka isapoolne vanaisa tehti omal ajal kulakuks, aga kuna ta oli nii vana, siis saadeti Siberisse hoopis vanem poeg. Et mina nüüd seal Otepää lähistel, tean seda hobitalu edasi ja seal harime kuskil 56 hektarit maad. Ja noh, kuna metsa siis teeme ka kaminapuid ja muid puid seal müüme. Õnneks tegevust jätkub ja õigel ajal sai muretsetud ka tehnika, nii et pensionäril muidu hakkab igav, et täpselt nagu tegutsema. Te ei kahetse sugugi mitte, et Eestisse jäite. Meie peaks väga tänama Eesti inimesi, kui me tulime sealt sõja jalust omal ajal ära. Keegi ei ütle ühtegi paha sõna meile. Ja kui 46. aastal uuesti tulime ja hiljem peale Stalini surma tuli väga palju ingerisoomlasi Venemaalt siia Eestisse elama. Ma ei ole kellegi käest kuulnud, et keegi oleks midagi halvasti ütelnud. See on suur asi, et Eesti rahvas omaks võttis. Arvi need ingerisoomlastest rahvuskaaslased, kellega te siin ikka aeg-ajalt kohtute, nad on kõik rahul, et nad elavad siin, Eestis on oma elu nii ja naapidi sisse seadnud, kes paremini, kes natuke halvemini, aga nad on kõik sellega rahul ja rõõmsad. Mulle küll tundub, et ma ei ole täiesti kohanud kedagi, kes oleks hädaldad millegipärast aga muidugi minul noh, kuna mina oskan soome keelt, aga mul on kahju, et et minu lapsed ja lapselapsed väga visalt õpivad seda soome keelt, et seda võiks rohkem õppida. Ja seal ka minu süü mingil määral. Aga kes teab, mis elu veel toob. Ja inimene võib igas vanuses, kui ta on õpihimuline, jälle midagi uut juurde õppida, kasvõi oma esiisade keelt. Sauna ma vaatasin ja tütretütar ja ta on Tallinnas, ta lõpetas ülikooli ja ta on hästi-hästi nii meelestatud, et et üritab soome keelt omandada. Kaks pojapoega on mõlemad nolkonenid. Oleks hea, et nemad kah, kuna selline nimi on, et vähemalt mingil määral soome keelt siis aru saaks ja võib-olla pisut ka räägiks. Vanaisa peab ütlema neile, et Tolkonenid soome keel on kohustuslik. Me lõpetame alati oma saate ühe tähendusrikka muusikapalaga, mis on siis pärit selle rahva hulgast, kelle esindajaga Me parasjagu räägime, et mis on see pala, millega me tänase saate lõpetame. No see on ingerihümn nouse ingeri ja see on hästi tuntud Ingeri helilooja poolt loodud omal ajal. No siin ei olegi midagi muud kommenteerida, see on ingeri hümni ja sellega me tänase saate lõpetame. Ja suur aitäh teile, Arvi Jürianboiga, Oldkonen saatesse tulemast stuudiosse oli veel Haldi Normet-Saarna kuulmiseni.