Keelesäuts. Hiljuti aitasin korraldada üht võistlust, mis lõppes mõistagi auhindamisega auhinna kalaga. Nii me seda nimetasime, auhinnapala nimetus tuli kuidagi automaatselt. Auhindade kätteandmisel vägesid juhatanud luuletaja Karl Martin Sinijärv sai kõvasti lõbutseda või meil on kala. Kujutage ette neid sõnamänge teemal kalale, kalale eesti keele häälduses ei ole siin suurt vahet, keedi hääldata heliliselt. Ja nagu tellitult, küsis vikerraadio peatoimetaja Riina Rõõmus minut paar nädalat hiljem. Kas mulle ei tundu, et meil kasutatakse sõna kala põhjendamatult tihti? Iga pidulikum koosistumine on kala. Võõrsõnade leksikoni järgi on kala omaette sõnana ajalootermin ja tähendab õukonna riietust või seitsmeteistkümnenda 18. sajandi kogukonna pidu. Tänapäeva mõistus piduliku ürituse tähenduses esineb kola liitsõnu sisena, galaõhtusöök, galakontsert, õigekeelsussõnaraamat tunnistab seda siiski eraldi sõnana laupäeval levinud tähenduses. Kala on pidulik üritus. Ja muidugi saab sellest moodustada liitsõnu näiteks kalaetendus, auhinnagala. Nii et kõik need sõnad on täiesti olemas ja eks olegi mõnevõrra tõlgenduse küsimus millis ürituse kohta sobib öelda kala. Aga liiga palju ja kergesti kipume seda võõramaigulised sõnapruuki. Ma küll. See suur galatamine ajakirjanduskeeles pole vist midagi muud kui nähtus, mida võiks nimetada üldiseks liialdamiseks. Räägitakse inimesest, siis kindlasti staarist. Ainus sobiv omadussõna inimese või nähtuse iseloomustamiseks on legendaarne. Ja ükski üritus ei saa muidugi olla midagi vähemat kui kala on pühadeaeg, aga mõnigi ettevõte, õppeasutus ei korraldama töötajatele õppuritele mitte jõulupidu, vaid jõulukala. Loodetavasti jääb neilgi siiski veel alles kodune jõuluõhtu.