Indigo on valguse värvitoon, mille emissiooni maksimum jääb 425 ja 450-ni nanomeetri vahele. Kõlab õige keeruliselt, püüame leida teise seletuse. Isaac Newton on paigutanud indigo optilise spektri seitsme värvi sekka. Lainepikkuse suurenemise järjekorras on need lilla indigosinine, roheline, kollane, oranž, punane. Nii oleme saanud kokku vikerkaare ja sellest vast kõige arusaadavama seletuse. Indigo on see sügav toon seal sinise ja lilla vahepeal. Kust on aga tulnud selle värvi eksootilise kõlaga nimetus? Taevaselt ilult tuleb pöörata pilk maa peale taimele indigo feiratinktoria, mis eesti keeles lihtsalt värvi-indigopõõsas. See Indias ja Ida-Aasias kasvav liblikõieline taim kui värviandja oli tuntud juba antiikajal ning kreekakeelne nimetus indikoon, mida on kasutanud oma looduslooentsüklopeediast ka Vana-Rooma õpetlane Plinius tähendabki nimelt Indiast pärit. Kuigi taime imporditi läbi Süüria ja Aleksandria Euroopasse, oli see esialgu siiski üsna haruldane. Vahemere ääres ja Lääne-Euroopas kasutati indigosinise saamiseks hoopis teist taimesinerõigast. Väga levinud oli selle kasvatamine Värvtaimena 12.-st seitsmeteistkümnenda sajandini Saksamaal tüüringis. Herefordi Lindsay sine rõikaga kauplemisel võimsaks rikkaks. Rõika lehti koguti kolm-neli korda aastas ning peenestati spetsiaalsetes veskites, kus veoloomad suuri veskikive ringi ajasid. Saadud massist vormiti pallikesed, mis kuivatati värvaine saamiseks, aga niisutati neid pallikesi uriiniga ja pandi koos botasega käärima. Säärase seguga kanga või lõnga värvimine põhjustas muidugi jõledat haisu. Paraku ei tuntud keskajal peale indigo muud stiinistada värvainet. Seitsmeteistkümnest sajandil, kui ida poolt hakati Euroopast ja rohkem indigopõõsa lehti importima, jäi sinerõika viljelemine ebarentaablid soiku kuna põõsa lehtedest sai värvainet 30 korda rohkem kui rõikalehtedest. 19. sajandil aga sai hoo sisse saksa keemiatööstus ning aastal 1870 õnnestus saksa keemikul Adolf von Bayeril esimest korda indi sünteetiliselt valmistada. Bayer leiutas muide ka punase värvaine oli Sariini sünteesimise meetodi parem saadiseda puna värviku nimelise taime juurtest ning 1905. aastal pälvis ta Nobeli keemiaauhinna oma panuse eest orgaanilise keemia arendamisel, sealhulgas orgaaniliste värvainete loomisel keemiatööstuse tarbeks. Adolf Baieri teene on seegi, et katseklaastäi üheks tähtsamaks keemikute töövahenditest oma indigo sünteesimeetodi ta patenteeris ja loovutas 19. sajandi keskel rajatud ja senimaani tegutsevale keemiakontsernile pask. Esitähed nimetusest paadisse. Ani Liinud soodafabriik. Tõsi, see meetod osutus talgu tööstuslikuks tootmiseks liiga kalliks, nii et seda tuli edasi arendada. Vajadus indigo sünteetilise tootmise järele aga aina kasvas, kuna sel moel valmistatud värv andis püsivama ja ühtlasema tulemuse. Seda oli värvimisel parem doseerida ning ei sõltu ju enam ka ei sinerõika saagistega imporditud indigopõõsa lehtedest. Kui veel 19. sajandi lõpul oli maailma tähtsaim indigotootja briti koloonia India siis aastal 1900 moodustas saksa sünteesvärv indigomaailmaturust juba 56 protsenti ja kaks aastat hiljem koli turu täielikult vallutanud. Nõudlus indigosinise järele oli tekstiilitööstuses tohutu. Sellega värviti nii vormi, kuubesid madruste mundreid kui ka tööliste tund käisid. Ja muidugi oli ja on indigo oluline värvaine ka levi Straussi poolt 1873. aastal leiutatud teksapükste valmistamisel. Kangavärvimisest indigo sinisega on aga ühes hüpoteesi järgi tulnud saksakeelne väljend Plaumachen otse tõlgituna sinist tegema, aga mõeldakse sellega töölt puuduma, tööluusi tegema. Nimelt laotati varem kangast pärast värvimist aasale kuivama, et ees peaaegu lahustamatu indigo sellesse paremini kinnituks. Rahva arvates polnud sel ajal värvalitel teha midagi muud kui ainult oodata ja nende hakatudki säärase töö ajal logelemise kohta ütlema sinist tegema. Klaumachen.