Ja nüüd selle aasta viimane fotokool stuudios on Kaupo Kikkas ja Kaupo paluksin sinul teha selline kiire kokkuvõte sellest kohe ära minevast aastast ja võib-olla ka väike pilk uude aastasse. Mõned nädalad on jäänud veel selle aasta lõpuni aega, aga kuna täna on tõesti meie viimane saade sellel aastal, siis tundus paslik natukene rääkida selle aasta mõnedest võtmesündmustest, mis fotograafias aset leidsid ja mida võib-olla on huvitav kuulata või ka siis läbi raadio natukene vaadata. Kõigepealt esimene uudis oleks üks selline kergelt intrigeeriv uudises on täiesti värske uudis ja sobitub hästi kokku meie siin tsirka kuu taguste juttudega, kui me rääkisime maailma kallimatest fotodest ja fotode hindadest ja lausa pühendasin ühe terve saate sellisele väga kummalisele ja huvitavale usa fotograafile nagu peeterlik juba siis ma mainisin, et selles mehes on teatav annus sellist spekulatiivsust siis nüüd on peeterlik purustanud kõik maailma kõige kallimate piltide rekordid ja tundmatu kollektsionäär on ostnud 5,24 miljoni euro eest siis tema töö. Ja kui arvasin, olin nii-öelda kahtlev tema selles reaalses kollektsionääri eksistentsist siis nüüd ma olen, olen selles kindlasti veel rohkem kahtlev, kuivõrd osta ühte loodusfotot viie kohaga 24 miljoni euro eest, küll väga kaunis fotose kujutab ühte kanjonit Arizonas kuhu siis paistab üks päiksekiir sisse ja sealt päiksekiire siis nii-öelda sellisest soojendavast sõõris tõuseb siis selline tolmusammas üles, mis lausa meenutab juba justkui selliste tõesti nagu inimese kuju, ma ütleks, et selle pildi nimi on ka fantoom ja, ja noh, siin teatud sakraalsuse moment tõesti selle pildi juures olemas. Aga ei ole üldse kahtlust, et see asi hakkab aina kahtlasemalt lõhnama. Peeter Liik on avastanud, et kui sa investeerid miljoneid dollareid miljoneid eurosid sellesse spekulatsiooni ja kogu maailm nagu ka mina siin praegu hakkab sellest rääkima, siis paratamatult osutub lõpuks oleks väga kasulikuks äritehinguks. Nii et ühesõnaga 2014 aasta andis meile taaskord maailma kõige kallima foto 2014. Aasta andis meile üle väga pika aja Eestis kirjutatud, Eestis välja andnud ja eestikeelse fotoõpiku. Aivar Pihelgas andis välja raamatu praktiline fotograafia, kus on võimalik lugeda siis kümneid ja kümneid erinevaid nippe, päid, trikke ja võtteid mida iga fotoharrastaja või fotograaf võiks juurde omandada. Nii et kui, kui kunagi sügaval vene seal oli meil selline tore raamat nagu fotograafias on imelihtne, pildistamine on imelihtne, mis oli täiesti igas kodus olemas ja mida kõik lugesid, siis raamat on saanud nii-öelda üle laadida endale ühe sellise toreda järje siis natukene Eesti fotograafide saavutustest ja ei saa jätta mainimata, et olen siin kindlasti ise nii-öelda kallutatud, kuna nagu te teate, oleme eelkõige inimeste pildistaja, nii ma tunnen ka inimeste piltide vastu võib-olla mõnikord suuremat kirge kui pressifotode ja, ja loodusfotode vastu. Kuigi ma tõesti selles mõttes vaatan fotograafiat nii laia pilguga kui võimalik. Aga kaks saavutust, mis on ka suhteliselt värsked, tegelikult siit aasta lõpust esimene on Pentax aasta portreefoto ja selle võit ja Vivian Ainsalu. Mul on tõeliselt hea meel, ma olen seal eelnevatel aastatel ise žüriis olnud ja sellel aastal ma ei olnud žüriis. Ja küll on kihvt vaadata žürii otsust ja mõelda, et ma kirjutaks sinna ise ka kahe käega alla. Et ei ole alati niimoodi, et vaatad otsuseid ja mõtled, et noh, mida see zürii küll mõtles, nii et väga, väga kaunis, täiesti ajatu Tubilt nimega Jaakob läbi klaasi pildistatud, selline tõesti siin on, siin on nagu mingisugust täiesti erilist vaimsust sees peidus väga kaunis mustvalge foto. Ja mis on hästi tore tegelikult Vivian kõikidele Eesti fotohuvilistele teada, kui looma-linnu- ja loodusfotograaf siis eelmisest aastast õnnestus tal võita üks mustvalge fotoga, kuidas see nüüd ka veel portreefoto konkurss? Me oleme saanud ühe tõeliselt vinge kunstnikusilmaga fotograafi juurde oma ridadesse, kes selles mõttes vale oleks öelda, et me nüüd just ta saime Kunevad, kuna ta on pildistanud juba väga hästi väga ammu. Aga just nimelt see transformeerumine ka ka teistsuguse fotokeele peale seda on väga-väga tore näha ja teine sündmus, kui Viviani võit oli nii-öelda Eesti kaalukausiga sündmus ja, ja suur asi eestis, siis Taylor vesingi portreefoto konkurss, mida korraldab Sis Londonis National Portrait, Gallery, kus kolmanda koha võitis meie Birgit tüve, et sellest on nüüd ka päris palju toonud viimastel kuudel ja ja kindlasti väärib see saavutus vägagi tähelepanu. Ja seal võitis siis selline mees nagu Lars hästi title. Ehk siis vabandust, lapse nimi, konnade kondade arvestama, isa David on see, kes selle pildi tegi. Ja see on taaskord, et naljakas on see, kuidas fotoga garaaž vaatab tagasi ja see ka see pilt on väga sakraalne oma olemuselt justkui selline madonna pühapaistega lapse portree, aga irooniliseks muudab siis selle see, et see on täiesti moodsas keskkonnas. Üheks tegelaseks on koer, laual on õllepurgid, ehk siis selline Pi hipsterite ajastu. Pühapilt oli siis see, mille žürii valis sellel aastal diaks ja Birgiti pilt siis sai kolmanda koha, kus peal on siis kaksikud poisid, mis on tema Tuurest, kaksikute ja kolmikute projektist. Ja rõõm on teatada ka seda, 2015. Aasta algab fotomuuseumi galeriis Birgiti näitusega. Kutsun kindlasti kõiki vaatama ja, ja kes on seda raamatut näinud, see teab juba ise, et see näitus on, on väga-väga uhke ja pakub väga huvitavat ja kaasamõtlemist. Kas raamatut näinud ei ole sellele veel huvitavam tulla, sest et ta ei tea, mida ta veel täpselt vaatama tuleb. Nii et eestifotograafid on olnud väga tublid 2014 aastal. Ja rõõm just, et, et selline žanrite ja piiride laiendamine toimub, et ei ole ainult see. Meil on paar väga-väga head loodusfotograafi, kes tõesti on absoluutselt maailmasid tasemel ja kes siis nopivad siit ja sealt, et preemiaid ja tunnustusi ja auhindu vaid tekib aina selline laiem vaade fotograafiale, mille üle mul on alati väga, väga hea meel. Ja võib-olla maailmas veel mõni konkurss, mis nagu aasta kokku võtab, millele sa sooviksid tähelepanu, soovitakse tähelepanu pöörata. Üks huvitav pildikomplekt, mis igal aastal koostatakse, on siis Timi poolt koostatav 10 aasta tähtsaimat fotot, et kunagisest aim mägesin, oli absoluutselt selline fotograafilise sõnumi või sellise dokumentaalfotosõnumi kandja number, kas tänaseks kindlasti on see fotograafiline tähtsus kolinud palju rohkem internetti ja enam üks ajakiri, sellist tähtsust ei oma, aga sellegipoolest on taim jäänud selliseks kvaliteedimärgiks ja sain valib igal aastal siis 10 kõige tähtsamat fotot, mis kirjeldavad siis selle aasta kõige noh, nii-öelda globaalselt planeediliselt planeedi mõttes kõige olulisemaid sündmusi. Ja kui me vaatame sedasama kümmet olulisemat fotod, siis tegelikult mingit väga suurt rõõmu me siit ei näe, sest eks ikka need kõige traagilisemad kurvemad sündmused tavaliselt pääsevad sellesse topi. Ja esimesena mul siin ees Libeeria tohutu ebolapuhang ja, ja foto sellest, kuidas siis kaks ebola kindlatesse kilekostüümides monstrumiks muutunud sellist anonüümset inimest viivad ühe väikse poisi surnukeha ja noh, kirjeldab ütleme üsna sellisel diskreetsel moel seda kõike seda koledat. Loomulikult Ta pääses siia 10 tähtsama sündmuse hulka ka Ukrainas toimuv lausa kahe pildiga. Et kuivõrd alla tulistatud lennuk Ki katastroof sai lausa nii-öelda iseseisva katastroofi mõõtmed siis on valitud siia üks pilt sellest põllust, kus siis õudus juhtus. Ja teine pilt on siis valitud Kiievist, kus graafilises mõttes ka tegelikult jällegi väga diskreetsel moel üldse, miks sellel aastal 10 pilti? Mulle võib öelda, et meeldivad kuigi kuigi sündmused on väga ebameeldivad, väga traagilised, koledad siis on justkui hoitud sellist pisut kaetumad tagasihoidlikumat joont austades väga sügavalt fototraditsioone. Ehk siis mõnikord me vaatame neid pilte ja pildid proovivad neid kõnetada lihtsalt läbi sellise vere ja, ja väga isiklikuks minnes siis see korda. Pigem võimaldavad nad mõelda nagu veidi laiemalt ja seesama Kiievi foto on absoluutselt nagu maal, see on pildistatud läbi aknaraami, mis moodustab siis sellele maalile sellise tumedaraami üleval ripuvad jääpurikad, Alt tossab autokummidest lõkke märulipolitseikilpidega samastelt jooksevad läbi sellised kaunid, lausa renessaanslikud, sellised vanaaegsetel tänavalaternate read. Ehk siis see on tõesti väga, väga ilus pilt ja väga loomulikult väga õõvastav, fotograafina ma ütleks, et näidata õõvastavat sündmust läbi ilu on üldse kõige toimivam, sest sa annad korraga pildi vaatajale kätte. Vastandid sai näide talle lihtsalt seda õudust, vaid see näitajatele korraga ilu ja seda õõvastavat sündmuse sisu, mis, mis tegelikult tõesti vähemalt mind paneb kindlasti kõige rohkem mõtlema ja, ja loodetavasti ka tegutsema, et ikkagi seda oma väikest panust anda, et maailm natuke paremaks saaks. Kuidas sulle tundub, oli aastasel lastel? Ma arvan, et fotograafia mõttes oli fotograafia mõttes oli väga hea aasta nii Eestis kui maailmas, mis ängistab kõige rohkem fotograaf, et see, et maailmas on liiga palju pilte, et ja maailmas on liiga palju inimesi, kes neid pilte ei vaata, sünnib tohutus koguses värvilist virvarri. Aga mulle tundub, et, et inimesed justkui pisut juba mitmes aasta läheb paremaks, ehk siis minnakse tagasi pisut juurte juurde, tahetakse pilte rohkem vaadata, kaasa mõelda ja otsitakse piltide, sest ka rohkem seda sisu. Et sellise optimistina ma ütleks, et oli, oli hea aasta ja olgugi et maailma vaadates, mis needsamad sündmused, sest pilt on ju kõigest kõnetoru sellele sündmusele ei saa siin mingist rõõmuste headusest. Erki te siis siis ma arvan, et alati peab, peab nagu jääma selle optimistliku noodi juurde, et kindlasti siin oli väga-väga palju häid võtmeid nende suuremate piltide lahtilukustamiseks. Aitäh sulle kaupa ja kohtume uuel aastal.