Vikerraadio. Tere algab huvitaja saade ja tänases saates räägime me jõululilledest. Kui niimoodi laias laastus võib öelda lilledest taimedest, mis siis aitavad meil sel pimedal ajal ennast paremini tunda ning väikese ringkäigu Lile ja taimemaailmas teeb meele tänangi. Botaanik Urmas Laansoo. Kaupo Kikkas võtab aga fotokoolis kokku foto aasta. Saame teada, kes on olnud siis tublimad parimad ja millised fotod jäävad ajalukku. Nii et sellised on huvitav teemad, täna minu nimi, Kristada, imehead, kuulamist. Talvise ja mõnusa jõuluteema juurde, kuigi väljas jõuludest tundub, et asi on väga kaugel, aga see polegi tähtis, kui on kodus mingit taimed, midagi, mis nagu loob meeleolu ja selleks võiksid olla näiteks jõulude ajal õitsevad lilled täna stuudios botaanik Urmas Laansoo. Tere hommikust ja ma tean, et sa käisid, tegid väikese tiiru eile ja ka täna erinevates taimepoodides, mida pakutakse põnevat jõululillede pähe. Milline valik? Kallis, ma ei käinudki spetsiaalselt saateks, valmistudes taimi vaatamas, mida praegu müüakse, vaid lihtsalt professionaalsest huvist. Et kas on ka midagi päris uut olnud või põnevat, aga taimede valik ju praegu meil Eestis on väga lai, ükskõik mis päeval või aastaaial poodi minna. Tõepoolest, osa taimi on ikkagi müügil või saadaval ja koju muretsemiseks valmis ainult mingil kindlal ajal päris ju maikuus või juuni saiaitsionam alpikannid, aga mida ma siis nägin või mida ka iga raadiokuulaja võib lillepoes või taimepoes näha? No loomulikult on kõikvõimalikke erinevaid potijõulupuid on väga uhkeid jõulutähti, Nende sordivalik on tohutu rikkalik, kindlasti väga oluline, tähtis jõulutaim on jõulukaktus juba nimetuse järgi, aga maailmas väga populaarne jõulude ajal just palju kasvatatav ja koju toodav taim on ratsurida. Ja kui rääkida natukene vähemtuntumatest taimedest, keda ka jõulude ajal siis meil euroop kas või ka Põhja-Ameerikas müügile paisatakse, siis kindlasti on Ardyysijad, need on sellised uuemad taimed väikeste ilusate punaste arvenga valgete või kollaste viljadega. Me pärast räägime pisut pikemalt ka siis on võib-olla kuulajale mitte nii tuttav taim on Jaapanis Kim ja üks selline väike tore lõhnavat õitega kääbuspõõsas, kellel on ka ilusad punased viljad. Aga veel toredate viljadega taimi, näiteks lamav talihali on siis Põhja-Ameerika idaosast pärit kanarbiku line meie kanarbiku ja sookailu sugulane on tegelikult lausa Kanadast või Põhja-Ameerika kirdeosast pärit. Igihaljas väike kääbuspõõsas ehk puhmas peab meil kenasti õues vastu, kui ta just põuaga võib olla väga kuivale jää, kui me teda suvel ei kasta. Aga nüüd uuematest jõulutaimedest on ilmunud Eestis müügil, jaga osman, tus. Osmantos on selline nahk jätte Tarkivate ogalist lehtedega, väikene põõsas eri lehinosmantus. Õigupoolest praegu ma nägin, et on just tulnud müügile tore värviliste lehtedega eri lehis Josmantose sort, riikolork, triit, Kalar, kolmevärviline, et seal on siis valget ja kollast ja rohekat tooni lehes temal tore taime Jaapanist ja Taiwani saarelt, et Hiinast ja mis on huvitav, et Osmantus näeb väliselt välja selle kuulsa klassikalise jõulupostkaardil tee taime iileksi moodi või astelpõõsa moodi, kes kasvab Lääne-Euroopas ja Inglismaal, aga tegelikult ei ole üldse astelpõõsa kiileksi sugulane. Astelpõõsas on kuulajale võib-olla tuttavam kahe kuulsa tee taimematepuu ehk Paraguai indeksi järgi, tema kuulub ka sinna indeksiperekonda, aga kosmaltused on hoopiski õli puulised, nii et Itaalia või Kreeka rahvustaim õlipuu ehk oliivipuu on Nozmantuse sugulane, aga meile tuttavatest põhjamaalastele, tuttavatest taimedest sirel ja meie metsapuu harilik saar, aga ka forsüütia selline, kevadel õitseb ilusti toimunus maantee sugulane, nii et selline tore uus jõulutaim Hosmantos on ilmunud melistis taimepoodidesse. No see sugulus on muidugi väga keeruline, kui ma nüüd praegu hakkasin mõtlema oliivipuud sireli peale Mantus sinna vahele. Natukene tolmukad uurima ja vilja viljaehitus on erinev ja nõndaviisi. Aga mis seal veel, huvitav ka jõulupalme pakutakse, on olemas ka nime poolest jõulupalm, aga praegu palmid lisavad koju ka luksust ja ja sellist eksootilist meeleolu, näiteks kollakat, pisi palmi praegu sageli müüakse ja mitmesuguseid muid palme. Aga mul on jäänud jõululillede puhul või noh, nii-öelda jõululillede puhul selline tunne, et nad on nagu hooaja kaup, et inimesed peavad jõulude ajal neid toas ja siis nad unustatakse ära ja mõni hoolsam peab neid kauem, aga tavaliselt näiteks jõulutähtede saatus on alati ju kevadel kompostihunnikus. Ennem kui me veel sellest lühiaegsetest jõulutaimedest räägime, siis üks kindlasti jõulude ajal ilus õitsev taim, kes sobib eriti hästi just soojades keskküttega ruumidesse, on kuuking troopiline orhidee, kes, kes õitseb peaaegu aasta läbi, aga praegu ka oli nende valik poodides väga suur. Aga mis puudutab sellesse, et kas jõulutaimed on siis lühiaegsed või üheaastased taimed või on pikemaealised, nende hulgas on väga erinevaid jõulutäht iseenesest kuulub tohutu suurde piimalille perekonda. Kui palju on piimalilli, et kuulaja laimu oleks, piimalilli on 1900 liiki, tohutu palju meil Eestimaal kasvab ka jõulude sugulasi piimalilli meil Eestimaal on viis liiki, aga enamus on ikkagi troopilise Aafrika või troopilise Ameerika taimed. Kui nüüd paari sõnaga rääkida lähemalt jõulutähest kaunis piimalillest, Forbjabul, Errima, siis tema on on Põhja-Ameerika lõunaosa, Mehhiko ja Kesk-Ameerika Guatemala taim, kus ta kasvab siis lootsus kuni nelja meetri kõrguse põõsana mägede no lõunapoolsetel nõlvadel ja on muutunud siis Euroopas ja mujal maailmas populaarseks selle tõttu, et ta õitseb just sellel kõige pimedamal talvisel ajal meil kui Euroopas on talv või jõulud ja jõulutäht tegelikult ei ole üheaastane taim või lühiajaline taimed looduses, ta kasvab mitukümmend, võib-olla isegi 100 aastat vanaks jätta. Eluvormi poolest on põõsas, aga jõulutähekasvatamise teeb raskemaks see, et tema kuulub lühi- ja taimede hulka. Lühija taimed on sellised taimed. Et nad järgmisel aastal läheksid ka uhkesti õitsema, et neil õisikupungad moodustaksid, vajavad nemad siis teatud ajal augustis-septembris-oktoobris lühikest päeva lühemalt päeva, kui meil siin põhjamaa suvi või sügis võimaldab, sellepärast aiandites Euroopas, kus jõulutähte kasvatatakse, siis suvisel ajal, kui elude kasvatus algab juba küll varasuvel või kevade lõpus siis kasvunesid alates kella neljast päeval, kui veel päike on kõrgel taevas ja sirab, pimendatakse, et jõulutäht saaks siis hoopiski selle lühikese päeva, nagu troopikas on. Ja kui me lühikest päeva Talley võimaldajaid kodus kasvatame teda kogu aeg ainult akna peal, kus päeva pikkus või valgustan palju pikemalt, siis täitsa palju hiljem isegi jõulude ajal olid seal veel hiljem võis õisikupung on selline niru tagasihoidlik, ta ei ole nii uhke või ta ei lähe üldse õitsema, halvemal juhul, kui see on võimalik. No iseenesest loomulikult ka kodus ju mõned ikkagi on saanud hakkama, aga jõulutähe järgmisel või ülejärgmisel aastal õitsema saamisega, aga alati ei pruugi see õnnestuda. No näiteks ka lühija taimede hulka kuulub krüsanteem praegu ka potikrüsanteeme oli väga mitmesuguseid, krüsanteeme üle kui klassikaline jõulutaim, aga miks ka mitte jõulude ajal õitsvat ilusat kursant taimi taimetuppa tuua? Nüüd tänapäeval küll tõsi, on krüsanteem aretatud ka selliseid, kes ei ole enam tundlikud, siis päeva pikkuse suhtes on, on mitte lühipäeva taimedega pika päeva taimed, vaid on selles suhtes neutraalsed, aga vara varasemad või vanemad sordid vajasid ka lühikest päeva läheksid õitsema ja sellepärast ka valdavalt varem ja krüsanteem oli ainult sügisel, lillepoodidesse ilmub taim, mitte nüüd, kevadel või suvel, nagu tänapäeval aasta läbi šanteni poest leida. Temal sisevalgusega manipuleeritakse niikaua, kuni. Mudeli puhul ei manipuleeriv ei manipuleerita ta enam sellepärast, et ei ole vajalik, kuna aretatud niisuguseid sorditele, kelle õitsemisaega enam päeva pikkus ei mõjuta. Aga jõulutähtede puhul on see veel ikkagi vajalik ja jõulutähed. Aretustehnoloogia ei ole veel nii kõrgelt jõulutähtede puhul arenenud, et oleksid sellised sordid, mis siis sõltumata päeva pikkusest hakkavad ikkagi teatud kindlal ajal õitsema. Teine minu arust selline õnnetu taim on natukene kalpiga. Ja alpikann muidugi on see väga armas ja ilus, taimevartega liike on umbes 20 22 liiki, noh, Vahemere maades, meil isegi Kesk-Euroopas Türgis ja kuni seal Iraani ja kõige kaugemal lõunas Somaalias Aafrika idaosas kasvab isegi alpikanne, jah, tõsine aafrika liigid. Loomulikult meil Eestis avamaal vastu ei pea ka mõned Alpikani liigid ju looduslikud liigid lausa saab aias kasvatatud Eestis avamaal, niiet õitsevad mõned kevadel mõned sügisel potti, alpikanne on aretatud pärsi Alpiganist ja noh, kui me vaatame, milliseid alpikanne meil poodides saada on, siis Altegani sordivalik on tohutu, kui suur on miniatuursed? Väikse eelis on tohutu ilusate uhkete hõbedaste lehtedega ja loomulikult ka suuremaealisi, aga aiti, kanilise nõrk koht on see, et kuna alpikann on parasvöötme lõunaosast või subtroopilistes piirkondades pärit Timesis, ta väga ei armasta või talle väga ei meeldi. Väga kuum, soe, kuiva õhuga keskküttega ruum. Alpikann tahab, et ta pikemalt õitseks või õiepungad puhkesid, kuivaks ära võimalikult jahedalt ruumi ja võimalikult valget ruumi, aga mida meie kodudes näeme või ka ärides või kontorites või töökohtades. Kui kingitakse kellelegi tuuakse jõuludeks või muul ajal alpikann koju või kontorisse, siis ta pannakse mitte akna peale võimalikult valgesse kohta, vaid kusagil aknast eemale laua peale kapi peale toanurka. Ja vot loomulikult see Alpidonile ei ole, mokkamööda ei meeldi kõige paremini. Aga kui meeldiks, siis suveks välja ja talvel. Ta iseenesest alpikann on samuti väga pikaajaline taimla koga ratsuri täht, alpikanni mugul, ratsude sibul, aga mõlemal taimel saim mugul või sibul võib iseenesest elada isegi kuni 100 aasta vanuseks. Et alpikanni puhul ei ole tegu üheaastase taimega nagu redise puhul või aedsalati puhul vaid tegelikult on ta pikaajaline taim, aga et ta oleks pikaealine alpikann, siis selleks me peame uurima, küsima, lugema või võimaldama talle siis talle meeldivat sobilikud tingimused. Nii ratsuri tähtedeni jõudsime. Ratturi täht on üks hirmus põnev taim, viimasel ajal ju väga-väga populaarne, aga teda juba ju meil Euroopas on ikkagi aastasadu kasvatatud. No mis ma ratsuri tähe kohta kuulajale ütleksin, ratsuli tähtsam, tegelikult täitsa palju erinevaid liike täitsa palju tähendab, 55 liiki on ratsuri tähti, ratsuri tähed ei kasva meil loomulikult mitte looduslikult, Euroopas aga ratsuri tähe võib-olla kuulajale tuttavad sugulased on märtsikelluke, lumikelluke nartsiss ja paljud muud Amar õlilised. Tratsuri tähti on 55 liiki, enamik neist kasvab siis lõunal, rikas Argentiinas, Tšiilis, Boliivias, Peruus, aga ka rikas isegi Põhja-Ameerikas Mehhikos ja üks liik, siis arvatakse, et on ka Lääne-Aafrikas, kuigi osa paremini taimi tundvaid inimesi botaanikud arvavad, et see Lääne-Aafrika ratsurite liik on sinna kunagi toodud ja seal naturaliseerunud, et ei ole ikkagi päris looduslik. Ja muidugi, mida ratsurite puhul siis rõhutada on see, et kuigi enamik rattureid lähtesibulaga taimi kasvab, siis kas kuivadel aladel kuivadel mäenõlvadel on neli liiki ratsuri, tähti huvitavad oma eluvormi poolest nimelt nad on episoodid ehk pealistaimed, kasvades siis no suurte jämedate puude tüvede pääl ja okste pääl hoopiski õhu käes nagu paljud troopilised orhideed, nagu meil metsas samblad või samblikud, et neli liiki epifüütseid ratsuri tähtis on väga, väga huvitav ja samuti, kui me enamasti oleme harjunud, et ratsuri tähtan valgete punaste roosade õitega, uuemad uuemal ajal ka sordid täidisõielised, siis ratsuri, tähe looduslike liikide seas on neli liiki kollase Jelizi. Tõsi, kollaseealisi liike on aretuses alles viimasel ajal hakatud kasutama ja veel Eestisse, nüüd ka. Tõsi, need ei ole nii tavalised, aga on ikkagi juba sisse toodud ka kolla sõjaliste ratsuri, tähe, sortideni, sibulaid kui ka lõikeõisi. Aga võib-olla paljud kuulajad ei ole veel kollaseilist ratsuri tähte näinud ja ratsuri tähearetus algas juba täitsa ammu juba igal juhul üheksa 18. sajandil, täpsemalt öeldes ratsurite aretus algas 1799. aastal Inglismaal ja tänaseks päevaks on siis nimelisi ratsurdaja sorte, nagu näiteks on õunapuusordid Antonovka või Valge Klaar siis on üle 600 nimelise sordi ja kui me vaatame praegu lillepoes, siis minu meelest nii kenasti on paljudel ratturitel. Jah, teil on ilusasti see nime etikett on poti sees ja me võime lugeda sealt, et valge õiega sort Arktika nõu või punaste õitega sort, rajal reed ja nii edasi. Minerva näiteks on triibulisi, aga no see on küll suhteliselt vana sort, kelle sibulaid võisi müüakse. Kes tahab, kes tahab ratsuri tähti hakata koguma, siis on täitsa võimalik ja võib-olla ühes Tsahkna lavastab isegi väheseks. Aga isenesest ratsuri täht kui nii lühidalt öelda on, on tänuväärne, vähenõudlik, leplik taim võib kasvada soojemas ruumis jahedamas ruumis, ta ei ole nii tundlik. Kuiva keskküttega õhu ruumiõhukuivuse suhtes on pikaajaline taim, võib elada iseenesest, kuni 100 aasta vanuseks on kergesti paljundatav, sordivalik on tohutu suur, ilus sümpaatne taim. Naril ja see on, see on hea küsimus, sellepärast et sageli ka pöördutakse meie poole ja küsitakse, et poes ju sageli ratturid Ta müüakse Amar ülli või Amarülluse nime all. Et tegelikult need ei ole päris üks ja sama, nad on küll omavahel sugulased, kuuluvad mõlemad sisama sugukonda con, erinevad perekonnad ja milles erinevused seisnevad? Ah, ma ütleks veel enne, kui me räägime Ama Rüllija ratturite erinevustest, et kus üldse ratturi täht oma nimetus on saanud või miks teda nii kutsutakse IPA astrumisi ladina keeles, et hypeus, ratsutaja või ratsanik ja astronoom täht kreeka keeles, aga siis ratsutaja nimetus tulenebki sellest, et tema õisikupung, kui ta hakkab puhuma, tähendab, kui õienupud hakkavad sealt kandelehtede vahelt välja kasvama ja arenema siis ratturid seal on lõpustaadiumis on kaks kanda lehte, mis meenutavad hobuse uudishimuliku, hobuse kikkis kõrvu või, või siis võib-olla võib-olla ka ratsaniku, mõnele ja õis on tähekujuline, sealse ratsureid nimetus on tulnud ja mitte ainult eesti keeles, vaid ka muudes keeltes, ka nüüd, mis puudutab ratsuri tähe jama, Rülli erinevusi, siis poliitikute jaoks on see lihtne, kuigi võib-olla raadiokuulaja jaoks mitte nii kõige igapäevasemaid lihtsam, aga ikkagi ma seletan seal ära. Ratsureid ahel, nimelt täpsemalt öeldes, kui ta läheb õitsema, siis õisikuvars on seest tühi, on õõnes nagu toru. Aga kui Ama rõll Läheb õitsema sisama relvis, õisikuvars on, seest on säsikas või seest on täis, ei ole seest õõnes toru ja ütleme ka niiviisi, et ratsuri tähele on ühel ratsuri tähe, selline suur sibul võib kasvatada kolm vahelisega, võib-olla neli õisikuvärk. Aga ühele õisikuvarred on ikkagi õisi suhteliselt vähe, ütleme peenelt, et ratsureid ajada pautšifloorsed ehk vähese õielised. Ühel õisikuvarrel on seal kaks, said kolm õit, Nelijaid võib-olla noh, kui väiksemad, siis võib-olla sutsu rohkem. Aga Ama Rülli aprillil on palju rohkem õisi, võib-olla isegi kuni 10 kuni 21 õit. Ja Marie muidugi vähe, kui ratsuri täht on 55 liiki sisama rünne on praegu teada ainult kaks liiki, noh, võib-olla mõni arvab, et ka neli liik, aga meie ütleme nii, et on oma ülejäänud kaks liike siis Lõuna-Aafrikas tädi, kas või üldse Ameerikas ja ja Amar üllid õitsevad tavaliselt sügisel, ratsuridad hoopis vastupidi, kevade poole talvel mõlemal küll on nõndaviisi, kui nad õitsevad, siis lehte ei ole, aga ratsuri tähel hakkab õisikuvars kasvama enam-vähem koos lehtedega või lehed natukene hiljem. Aga Amarill, Lõuna-Aafrika taim, keda meil palju arvema müüdud toataimena kasvatatakse ka palju harvem kogu maailmas alustavad lehed kasvamist alles tükk maad peale õitsemist. Ja me ütleme niimoodi, et Ama rullil on õisik, on pluri floorne ehk rohkeõieline. Selliseid erinevusi aga muidu ta on sama vastupidav ja pikaealine kui ratsurida. Ja põhimõtteliselt küll jah, on küll ja tal on ilusad roosad õied. Ama rullil ei ole väga palju sorte ega oma rulli. Õied ei ole valged või kollased, nagu ratsurdel võivad olla. Nii siin need paras hetk mängida muusikat ja selle loo nimi, mis kõlama hakkab, otsin tähte sadamasild, pärast seda ka jätkame, Urmas Laansoo ka täna on teemaks siis praegused õitsejad, kes meie kodudesse valgust toovad. Ma täna joonud juba mitu tassi kurbust, tean kordid sina tõde kibedat. Polnud mul siin armastuseks julgust tellibedal, kui käisin pimedad õhkõrnu skulptuur argipäeva vett siis südames said võõrad rännumehi kõik maha, jeti jooksmine kindlasti, et hääl ütles küll, et oota aegade. Ma otsin omade kaugesse aega. Seda homse liigse iluta. Ma otsin oma tähte ühes kauges taevas. Sublaneelil käin elu mind. Aeg-ajalt kaotan juba otsimiseks tuju sest leitud aarded juvad, on Tilk siiski kauge lõpmatuses kuju. Käeldiksid kell ja pea on minu kord. Ei karda enneaegselt, saabunutan kuid suvessaanvaid elamise vorm. Teen soojas tuule enda moodi palve ja istun seni, kuni tõuseb toorma, otsin oma tähte ühes kaugesse aega, kes seda ausat liigse iluta. Otsi omade Daugeta Su planeedil käib elu minuta. Ma avan, tähendab seejuures taevas seda lauset liigse kinud. Ma otsin avade kauges taevas suulaneedid, käin elu minut. Ta, ma otsin oma tähte ühes kaungress taevas ja seda lauset liigse iluda. Ma otsin avastate ühes kauges taevastes sulaneeli käib elu minuta. Niimoodi ja jätkame saadet tänaseks teemaks on meil siis jõululilled. Igasugused põnevad ja külas on botaanik Urmas Laansoo. Urmas lisaks lilledele tegelikult jõulude ajal tuuakse tuppa kuuskisid erinevaid pottidega ilma pottideta ja, ja nüüd läheb asi segaseks, kui vaadata ja mida kõike pakutakse, kuused, nulud, siis on veel Siberi omad, kanada kuused, kõik see, mismoodi valida ja mis need on. Lüheks segaseks läheb, võib-olla mitte botaanikutele. Aga botaanikud siiski teevad vahet, millise potijõulupuuga või jõulutaimega on tegu. Tõepoolest praegu see valik on üsna lai. Jõulutaimedena või jõulupuunaga potijõulupuuna pakutakse omavahel üldse mitte suguluses olevaid okaspuid ja mõnikord isegi ka lehtpuid mis meenutavad okaspuid. Nende lehed on nahkjad või teravad, nagu me Osmantose puhul jutuks tegime. Jahtlase Josmantus küll väga kuuse moodi ei ole. Aga võib-olla oleks väga paslik rääkida sellest, et kuidas ikkagi teha vaheta nulgudel ja kuuskedele, et kogu aeg räägitakse, et jõulupuuks sobivad nii nulud kui kuused ja neid ju kasvatatakse spetsiaalsetes jõulupuuistandustes. Aga võib-olla kõik kuulajad ikkagi ei olegi aru saanud, et mis erinevus on kuusel Jon õlul? Kuusk, harilik kuusk, kuuseliike on 34 kogu maailmas, kuused on kõik põhjapoolkera taimed enamasti parasvöötme taimed. Aga kuused? Meil Euroopas kasvab kaks liiki kuuskasid harilik kuusk ja teine on selline väiksem levilaga, väikese oriaaliga. Serbia kuusk, seda kuuske on palju. Ida-Aasias on Põhja-Ameerikas ja nulgusid, kasvab ka Euroopas, kuigi tõsi, looduslikult Eestis, mitte aga aia või pargitaimena või ka vahel. No linnas tänavapuuna küll mitte, aga parkides küll ju meil ka nurkasid kohta saab ka meil kasvatada. Nulud peavad Eesti kliimas avamaal vastu küll. Kõige olulisem nulu ja kuuseerinevust nad väliselt näevad välja, sarnased on ilusate roheliste okastega, koonilise võraga on käbides. Kui on täiskasvanud puu, et tal on juba käbid, siis siis käbi järgi me saamegi vahet teha. Sellel orul nimelt kuusekäbi on rippuv, kui kuusekäbi on täiskasvanud, aga nulu käbi on püstine, oksa külge kinnitub püstisel ja käbis on üks teine tähtis erinevus veel. Kui kuusekäbi saavad seemned valmis, siis kuusekäbi tervena kukub alla kujust orav võib-olla seal seemnete kallal maiustamas käia, aga nulu käbi loomuomaselt vabatahtlikult laguneb, soomustakse soomused kukuvad sealt käbi küljest allavarisevad ei kogu lugebi tervena olla. Pungade sn erinevusi, nulupungad enamasti on Tõnbiit paksu vaigukihiga kaetud, kuusepungad on enamasti teravamad ja me nimetame veel kuuse ja nulu. Eristamiseks tuleb teha okkaproovid, kui me tõmbame ära nulu oksa küljest nulu hakka, siis nulu okka alusel on ketas okas katki, ei lähe või rebeniaga nullocalusele ketas, millega ta kinnitub siis oksa või võrse külge, aga kuuseokkaalusel sellist ketast ei ole, vaid kuus hakkas. Kui me rebime oksa küljest võrse küljest ära, siis jääb alati sinna riba või puiduriba külge. Ja teiseks, või veel kolmandaks siis et nulu okkad on enamasti lamedad või kahetahulise taga, kuuseokkad on enamasti ristlõikes, on rombijad või või neljatahulised ja kuuseokkad, enamasti on terava tipuga nulu, okkad on tõmbid, vitan piimad igal juhul ja mis on veel väga tähtis, kui näiteks vana puu või no niisugune nagu jõulupuule müüakse, kas siis juba saetonovega poti sees siis nulu, tüve koor on sile, ei ole seal paksu rõmelist korpa, aga kuus oli juba suhteliselt noores eas ju moodustub tüve külge noores eas õhem koor, hiljem juba paksem rõmeline Corp kumman parm tuppa tuua. No see on maitse asi, kes mida eelistab, et kui tahetakse vanade eestlaste kombel jõulusid pidada, siis tuleb ikkagi ilmselt kuusele, kui kodumaisele puule truuks jääda, aga kes võib-olla on uuele avatud või moodsam moodsate vaadetega, siis miks mitte ka nulg? Kui tuppa toomise aspektist rääkida, siis null tõepoolest püsivad okkad võrse küljes ka soojas või keskküttega ruumis kauem loomulikult, kui meil on tegu lõigatud puuga või ära saetud puuga, siis parem on ikkagi kasutada sellist jõulupuujalga, kus on veereservuaar veeanum, et vees püsib ikkagi pikemalt või kauem ilus haljasroheline. Noh, me peame ainult jälgima, et siis kui vesi taim kasvatab selle vee ära ka lõigatud puu joob vett või kasutab, et või siis vesi aurustub soojas toas, siis me oleksime sinna vett juurde. Aga näiteks ma tahtsin veel öelda, et Kanadas või ka mõnel pool meil Eestis väikesaartel, kus kuuske looduses on vähe või ei ole, kasutatakse ka jõulupuuna kadakad või, või hoopiski mändi ja, ja meil potijõulupunu müüakse ka ebaküpressi ja küpressi ja vahel ka suugasid Webatsuga. No kui ma nüüd selle poti ostan, kas tõesti see on ka siis need viskan jälle minema saama ta maha panna, nagu maa on külmadega ikka raiusid. Eks see sõltub sellest, et millised on ka meie kodused olud, et kui on ikkagi väga soe ruum ja keskküttega Toa kuiv õhk, siis sageli juhtub ju nii, et kui me ostame elusa potijõulupuu, siis ta soojas toas hakkab kasvama pungad puhkevad, võrsed arenevad, et selline puu, kui on noored võrsed, pole ära puitunud peale jõuluvõi peale kolmekuningapäeva küll ei ole ja otse pakaselistel õue rõdu peale viia, et ta võib seal saada kahjustusi, kuigi seesama nulg, vaid kuusk võib olla pärit meie enda, Eesti jõulupuuistandusest, kus ta talub talvepakast ja pole probleemi. Aga sellisel juhul, kui me tahame osta niisuguse elusa jõulupuu või potijõulupuu mõttega, et Me istutame pärast jõulusid selle puu endale aeda või kuhugi parki või võib-olla anname kellelegi sugulasele või tuttavale, kellel aed on, siis peaksid hoidma siis hoopiski kuskil jahedamas, kas jahedamas ruumis, esikus, trepikojas või hoopis rõdu peal. Aga kui, kui meil sellist plaani ei ole, siis võib-olla hoopiski tasub osta endale mitte elus puu, vaid lõigatud puu. Et nendega niimoodi mängida ei saa, et hoian, ütleme kevadeni toas. Oh, mängida võib loomulikult, ega keegi seda ei keel, aga on väga ebatõenäoline, et potijõulupuu siis kuumas kuiva õhuga keskküttega ruumis ilusasti elusana tervena kevadeni vastu peab. No proovida ju võib, ega keegi seda keelata ei saa, aga on ebatõenäolisem, et ta soojas ruumis peab vastu, sest ruumid on meil talvel ju pimedad ega puud, nii pimedad, samal ajal ka sooja ruumi väga hästi talu. No loomulikult, kui meil on selline selline soov, et me tahame sellist toas hästi püsivat okaspuud kasvatada või ka jõulupuuna kasutada, siis me peaksimegi kohe muretsema sellise soojalembesem okaspuu, nagu näiteks suure viljalise küpressi, Jon California okaspuu, müüakse meil mitmetes sortida, ilus, kooliline, tihe, meenutab natukene elupuud kadakad või siis mõne ebaküpressi California pakub pressi või siis okaspuid kasvab ka Floridas George'i Mehhiko lahes, kusjuures kus on palju soojem kliima kui meil Eestis näiteks lõhnab ebaküpressi, temal on väga armas ilusa sort top point, mida meil praegu potijõulupoolne müüakse, on, on väga, väga ilus, kes meil enamasti avamal vastu ei pea ja sobibki just siseruumides kasvatamiseks. Aga sure viljalinega press, kellel on suuremad käbid, kes on pärit Kesk-Californias California on ju ka palmide maa, on, on kindlasti hea valik hoopiski soojemasse ruumi. Nii, aga nende valikutega on selline keeruline asi veel, et sambla moodi taimed, mida müüakse. No kuidas sa seda üle? No võib-olla valik nii keeruline ei ole, inimene läheb lihtsalt lillepoodi, vaatab ohoo, nii sümpaatne taimed, ostan endale ka teadmata üldse, kellega tegu on või mis tingimused ja tahab, selline ilus pehme, nunnu sambla moodi taim, see on üks selaginell selaginell, maailmas on, on tohutu, palju on 700 liiki meil Eestis kasvab Klootsus üks väga haruldane looduskaitsealune selaginelli liigsüncoldjas selaginell, aga enamik selaginell maailmas on troopiliste piirkondade taimed ja potitaimena, nüüd uuemal ajal on täitsa mitut erinevalt sellega neli liiki ja nendest aretatud sort, hakatud kasvatama näiteks meil Eestimaal olnud saada Kraussi selaginelli. Praegu kes on siis lillepoodides väga populaarne, on Martensi selaginell tema kodumaal, Mehhikos aga panamas Guatemalas, Costa Ricas, troopiline piirkond. Ta armastab sooja, aga mis on selle selaginelli puhul nõrk koht, kuna nemad on enamasti kas udumetsade või niiskete alu niiskete metsaaluste alusmetsataimed, siis nad ei taha väga kuiva õhku ja mulle on sellel aastal juba mitu korda inimesed helistanud ka, et nad ostsid endale või kingiti mingiks tähtpäevaks sünnipäevaks, ilus selaginell, aga varsti kodus hakkas pruunistuma kuivama ja mis siis teha või, või miks nii on? Selaginell kõige paremini tunneb ennast selaginelli kõige kavalamad, kõige parem on kasvatada mingisuguses poolkinnises klaasist anumas Floraariumis spetsiaalses sellises taimeanumas, kus õhuniiskus püsib kõrgem või kui me niisugust anumat, et ei taha osta või, või meil ei ole, siis sobib ka mõni vana tühjaks jäänud purk või tühjaks jäänud akvaarium või miskit sellist, et püsiks õhk, niiskem või kõige lihtsam käepärasem ja kõige odavam variant, et on lihtsalt taime kasvatada, nii et ma võtan ühe taldriku või mingi aluse, kallan sinna peale vett, panen sinna siis kas sammalt või kive või liiva või kruusa, valan vett pääle, aga pott on sellest veest pisut kõrgemal, vesi aurustub ja loob taimi ümber niiskema niiskema olu või, või siis asetan taime poti kõrvale laiaanuma, valan sinna vett peale ja vesi aurustub, loob taimi ümber niiskema keskkonna ja loomulikult niisuguste niiskuslembestel taimede puhul väga ja viis nende olukorda parandada on neid aeg-ajalt puhta leige või sooja veega piserdada, et piserda mõõduka hästi pisardumise puhul muidugi peaks jälgima seda, et me piserdamee kas hommikul või päeval arvestusega, et taim jõuaks siis pimedaks ajaks või õhtuks kuivada. Eksliku märg, mis võib soodustada seenhaigustesse väetist, ei taha virvega mädanikesse bakteriaalsetesse haigustesse nakatumist, mis puudutab väetamise, sest selaginell, kui sõnajalgtaim on suhteliselt aeglasekasvuline, on kindlasti tundlik üleväetamise või liiga sagedase väetamise suhtes. Ei teda küll väetama ei pea, et sellest mulla sees olevast mineraalide varust piisab talle pikaks ajaks, küll aga selaginelli puhul võib-olla võiks arvestada sellega, et talle meeldiks nagu kassal hea sõnajalgade või okaspuude puhul või ka siis no Skim ja pool, et teda kastetakse hapustatud veega. Kas natukene lisame siis kastmisveele sidrunimahla, sidrunikestad, paneme liku oblikhapet oksaal hapet või sidrunhapet gramm liitri kohta või umbes nii? Niimoodi meil saab aeg läbi, aga üks kiire küsimus, meil on tulnud üks põnev küsimus ratsuri tähe kohta. Kaija kirjutab, et kevadel Hollandis käies nägi ta müügil ratsuri sibulat sinise õielist. Ma arvan, et kui õis on sinine, siis looduslikult küll ratsuri tähti sinise eelis ei ole, nagu meil on sinilill või mõni muu sinise õiega taim käoking. Aga nii nagu ka paljude orhideede puhul või ka Krisonteemide puhul, siis neid ennem lastakse kusagil sinise ega anumas imada seda värvitud vett ka muutuks sibula sisse ja et see päris loomulik Velomon ei ole, et mina küll ei tea, et oleks aretatud sinise õiega nagu rukkilillesinine või sinine sinine õiega ratsuri tähtsusest loomuomaselt looduses neid ei ole nagu pole siniseid kroos olemas, et neid tõenäoliselt on värvitud. Ma arvan, niimoodi või lastud siis näiteks kui on lõike krüsanteeme, mida meil ju poes juba aastaid näeb, on sinise õielisi, siis neid peale varre äralõikamist lastakse sinise veega anumas pisut seista, et ta imab seda sinist värvi vedelikku enda sisse ja muudab siis keelõied või kroonlehed või kuidas kellelgi siniseks, et tõenäoliselt ratsul tähega on toimitud nii. Aga sina tõstad müüdi sibulat ja pakendil oli sinine õis. No seda sibulat saab siis ennem kui ta pakendatakse ka ju niimoodi töödeldud, lastakse sibul sinist värvainet täis imada ja siis kui ta kasvatab õisikuvarre, siis õied muutuvad ka siniseks. Ja mitme aasta pärast siis selgub, et tegelikult tuli valge või punane. No näiteks jah, et see värvaine, püsige igavesti, sealt laguneb või lõpuks lahkub. Aga jah. Aga kui tõesti on nii, et mitu astet püsib õis sinine, kui ta ka järgnevatel aastatel läheb õitsema, siis võib-olla ma ei ole ka 100 protsenti kursis, et võib-olla on siis ka tõesti selline esimene sinisõjaline ratsurit, jätka aretatud, seda ei saa välistada ka mina veel sellist informatsiooni ei oma või ei ole kuskilt lugenud või kuulnud. Aitäh, Urmas Laansoo, nende põnevate juttude eest. Me jätkame nüüd muusikaga kuulamast ja jõululaulu, mis peaks juba jõulud lähemale tooma ja kes arvab, et nad veel ei tule siis kindlasti soetada endale mõni kena lill. Vaadake seda ja juba on jõulutunne käes. Ja nüüd selle aasta viimane fotokool stuudios on Kaupo Kikkas ja kabu paluksin sinul teha selline kiire kokkuvõte sellest kohe ära minevast aastast ja võib-olla ka väike pilk uude aastasse. Mõned nädalad on jäänud veel selle aasta lõpuni aega, aga kuna täna on tõesti meie viimane saade sellel aastal, siis tundus paslik natuke rääkida selle aasta mõnedest võtmesündmustest, mis fotograafias aset leidsid ja mida võib-olla huvitav huvitav kuulata või ka siis läbi raadio natukene vaadata. Kõigepealt esimene uudis oleks üks selline kergelt intrigeeriv uudises on täiesti värske uudis ja sobitub hästi kokku meie siin tsirka kuu taguste juttudega, kui me rääkisime maailma kallimatest fotodest ja fotode hindadest ja lausa pühendasin ühe terve saate sellisele väga kummalisele ja huvitavale usa fotograafile nagu peeterlik juba siis ma mainisin, et selles mehes on teatav annus sellist spekulatiivsust siis nüüd on peeterlik purustanud kõik maailma kõige kallimate piltide rekordid ja tundma kollektsionäär on ostnud 5,24 miljoni euro eest ühe tema töö. Ja kui ma ennem arvasin, olin nii-öelda kahtlev tema selles reaalses kollektsionääri eksistentsist, siis nüüd ma olen, olen selles kindlasti veel rohkem kahtlev, kuivõrd osta ühte loodusfotot 5,2 24 miljoni euro eest, küll väga kaunis fotose kujutab ühte kanjonit pärisuunas kuhu siis paistab üks päiksekiir sisse ja sealt päiksekiire siis nii-öelda sellisest soojendavast sõõris tõuseb siis selline tolmusammas üles, mis lausa meenutab juba justkui selliste tõesti nagu inimese kuju, ma ütleks, et selle pildi nimi on ka fantoom ja, ja noh, siin on teatud sakraalsuse moment tõesti selle pildi juures olemas. Aga ei ole üldse kahtlust, see asi hakkab aina kahtlasemalt lõhnama. Peeter Liik on avastanud, et kui sa investeerid miljoneid dollareid miljoneid eurosid sellesse spekulatsiooni ja kogu maailm nagu ka mina siin praegu hakkab sellest rääkima, siis paratamatult osutub lõpuks väga kasulikuks äritehinguks. Nii et ühesõnaga 2014. Aasta andis meile taaskord maailma kõige kallima foto 2014. Aasta andis meile üle väga pika aja Eestis kirjutatud Eestis välja antud eestikeelse fotoõpiku. Aivar Pihelgas andis välja raamatu praktiline fotograafia, kus on võimalik lugeda siis kümneid ja kümneid erinevaid nippe Beatrice ja võtteid mida iga fotoharrastaja või fotograaf võiks juurde omandada. Kui, kui kunagi sügaval vene ajal oli meil selline tore raamat, nagu fotograafias on imelihtne, pildistamine on imelihtne, mis oli täiesti igas kodus olemas ja mida kõik lugesid, siis raamat on saanud nii-öelda üle dekaadide endale ühe sellise toreda järje siis natukene Eesti fotograafide saavutustest ja ei saa jätta mainimata, et olen siin kindlasti ise nii-öelda kallutatud, kuna nagu te teate, oleme eelkõige inimeste pildistaja ja nii ma tunnen ka inimeste piltide vastu võib-olla mõnikord suuremat kirge kui pressifotode ja, ja loodusfotode vastu. Kuigi ma tõesti selles mõttes vaatan Fotograafiat nii laia pilguga kui võimalik, aga kaks toredat saavutust, mis on ka suhteliselt värsked, tegelikult siit aasta lõpust esimene on Pentaxi aasta portreefoto Ta ja selle võit ja Vivian Ainsalu mullune tõeliselt hea meel, ma olen seal eelnevatel aastatel ise žüriis olnud ja sellel aastal ma ei olnud žüriis. Ja küll on kihvt vaadata žürii otsust ja mõelda, et ma kirjutaksin ise ka kahe käega alla. Ei ole alati niimoodi, et vaatad otsuseid ja mõtled, et noh, mida see zürii küll mõtles nii-öelda väga, väga kaunis, täiesti ajatu pilt, nimega Jaakob läbi klaasi pildistatud, selline tõesti siin on, siin on nagu mingisugust täiesti erilist vaimsust sees peidus väga kaunis mustvalge foto ja mis on hästi tore, et tegelikult Vivian kõikidele Eesti fotohuvilistele teada kui looma-linnu- ja loodusfotograaf siis eelmisest aastast õnnestus tal võita üks mustvalge fotoga, kuidas see nüüd ka veel portreefoto konkurss, nii et me oleme saanud. Ühe tõeliselt vinge kunstnikusilmaga fotograafi juurde oma ridadesse, kes selles mõttes vale oleks öelda, et me nüüd just ta saime, kuna, kuna ta on pildistanud juba väga hästi väga ammu. Aga just nimelt see transformeerumine ka ka teistsuguse fotokeele peale seda on väga-väga tore näha ja teine sündmus kui Viviani võit. Ta oli nii-öelda Eesti kaalukausiga sündmus ja, ja suur asi eestis siis Taylor vesingi portreefoto konkurss, mida korraldab Sis Londonis National Portrait Gallery, kus kolmanda koha võitis meie Birgit Püve, et sellest on nüüd ka päris palju olnud viimastel kuudel ja ja kindlasti väärib see saavutus vägagi tähelepanu. Ja seal võitis siis selline mees nagu kondad Lars hästing title. Ehk siis vabandust, lapse nimi, konnad, kondade arvestama, isa David on see, kes selle pildi tegi. Ja see on taaskord, et naljakas on see, kuidas fotograaf vaatab tagasi ja see ka see pilt on väga sakraalne oma olemuselt justkui selline madonna pühapaistega lapse portree, aga irooniliseks muudab siis selle see, et see on täiesti moodsas keskkonnas. Tegel üheks tegelaseks on koer, laual on õllepurgid, ehk siis selline hipi, hipsterite ajastu. Pühapilt oli siis see, mille žürii valis sellel aastal võitjaks ja Birgiti pilt siis sai kolmanda koha, kus peale siis kaksik poisid, mis on tema Tuurest, kaksikute ja kolmikute projektist ja rõõm on teatada ka seda, 2015. Aasta algab fotomuuseumi galeriis Birgiti näitusega. Kutsun kindlasti kõiki vaatama ja, ja kes on seda raamatut näinud, see teab juba ise, et see näitus on, on väga-väga uhke ja pakub väga huvitavat ja kaasamõtlemist. Raamatut näinud, ei ole sellele veel huvitavam tulla, sest et ta ei tea, mida ta veel täpselt vaatama tuleb. Nii et Eesti fotoga trahvid on olnud väga tublid 2014 aastal. Ja rõõm just, et, et selline žanrit piiride laiendamine toimub, et ei ole ainult see, et meil on paar väga-väga head loodusfotograafi, kes tõesti on absoluutselt maailma tipptasemel ja kes siis nopivad siit ja sealt preemiaid ja tunnustusi ja auhindu vaid tekib aina selline laiem vaade fotograafiale, mille üle mul on alati väga, väga hea meel. Ja võib-olla maailmas veel mõni konkurss, mis nagu aasta kokku võtab, millele sa sooviksid tähelepanu, soovitakse tähelepanu pöörata. Üks huvitav pildikomplekt, mis igal aastal koostatakse, on siis Timi poolt koostatav 10 aasta tähtsaimat fotot, et kunagisest aim mäge siin oli absoluutselt, et selline fotograafilise sõnumi või sellise dokumentaalfotosõnumi kandja number, kas tänaseks kindlasti on see fotograafiline tähtsus kolinud palju rohkem internetti ja enam üks ajakiri sellist tähtsust ei oma aga sellegipoolest taim jäänud selliseks kvaliteedimärgiks ja sain valib igal aastal siis 10 kõige tähtsamad fotot, mis kirjeldavad siis selle aasta kõige noh, nii-öelda globaalselt planeediliselt planeedi mõttes kõige olulisemaid sündmusi. Ja kui me vaatame sedasama kümmet olulisemat fotot, siis tegelikult mingit väga suurt rõõmu me siit ei näe, sest eks kõige traagilisemad kurvemad sündmused tavaliselt pääsevad sellesse. Ja esimesena mul siin ees Libeeria tohutu ebolapuhang ja, ja foto sellest, kuidas siis kaks ebola kindlatesse kilekostüümides monstrumiks muutunud sellist anonüümset inimest viivad ühe väikse poisi surnukeha ja noh, kirjeldab ütleme üsna sellisel diskreetsel moel seda kõike seda koledat. Loomulikult Ta pääses siia 10 tähtsama sündmuse hulka Ukrainas toimuv lausa kahe pildiga. Et kuivõrd allatulistatud lennuk, ehkki katastroof sai lausa nii-öelda iseseisva katastroofi mõõtmed siis on valitud siia üks pilt sellest põllust, kus siis õudus juhtus. Ja teine pilt on siis valitud Kiievist, KUS fotograafilises mõttes ka tegelikult jällegi väga diskreetsel moel üldse, miks sellel aastal 10 pilti? Mulle võib öelda, et meeldivad kuigi kuigi sündmused on väga ebameeldivad, väga traagilised ja koledad siis on justkui hoitud sellist pisut kaetumad tagasihoidlikumat joont austades väga sügavalt fototraditsioone. Ehk siis mõnikord me vaatame neid pilte ja pildid proovivad neid kõnetada lihtsalt läbi sellise vere ja, ja väga isiklikuks minnes siis seekord pigem võimaldavad nad mõelda nagu veidi laiemalt ja seesama Kiievi foto on absoluutselt nagu maal, see on pildistatud läbi aknaraami, mis moodustab siis sellele maalile sellise tumedaraami üleval ripuvad jääpurikad. Tossab autokummidest lõkke, märulipolitseikilpidega savastelt jooksevad läbi sellised kaunid lausa renessaanslikud, sellised vanaaegsetel tänavalaternate read. Ehk siis see on tõesti väga, väga ilus pilt ja väga loomulikult väga õõvastav, fotograafina ma ütleks, näidata õõvastavat sündmust läbi ilu on üldse kõige toimivam, sest sa annad korraga pildi vaatajale kätte. Vastandid sai näide talle lihtsalt seda õudust, vaid sa näitad talle korraga ilu ja seda õõvastavat sündmuse sisu, mis, mis tegelikult tõesti vähemalt mind paneb kindlasti kõige rohkem mõtlema ja, ja loodetavasti ka tegutsema, et ikkagi seda oma väikest panust anda, et maailm natuke paremaks saaks. Kuidas sulle tundub, oli aastasena? Ma arvan, et fotograafia mõttes oli fotograafia mõttes oli väga hea aasta nii Eestis kui maailmas, mis ängistab kõige rohkem Fotograafiat, see, et maailmas on liiga palju pilte, et ja maailmas on liiga palju inimesi, kes neid pilte ei vaata, sünnib tohutus koguses värvilist virvarri. Aga mulle tundub, et, et inimesed justkui pisut juba mitmes aasta läheb paremaks, ehk siis minnakse tagasi pisut juurte juurde, tahetakse pilt rohkem vaadata, kaasa mõelda ja otsitakse piltide, sest ka rohkem seda sisu. Et sellise optimistina ma ütleks, et oli, oli hea aasta ja olgugi et maailma vaadates, mis needsamad sündmused, sest pilt on ju kõigest kõnetoru sellele sündmusele ei saa siin mingist rõõmuste headusest rääkida, siis siis ma arvan, et alati peab, peab nagu jääma selle optimistliku noodi juurde, et kindlasti siin oli väga-väga palju häid võtmeid nende suuremate piltide lahtilukustamiseks. Aitäh sulle kaupa ja kohtume uuel aastal. Neli minutit elavdab neid kella 11-st testuudistest, siis kuuleme, mis on maailmas toimunud. Huvitaja saade on tänaseks läbi minu nimi Kristo räim. Tänan, täitsa kena päev.