Vasar vasar alasile, löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, head kuulajad, algab kultuurisaade vasar. Siit Tallinnast on teiega Peeter Helme ja Tartu stuudios istuvat Urmas Vadi. Tere, Urmas. Tere. Peeter. Ja meie tänane saatekülaline, kelleks on Valdur Mikita? Valdur Mikita-st, on, võib öelda viimase aasta jooksul või niimoodi saanud suur staar, et kunagine võib öelda veidi ups Kuurne filosoof on tõusnud nüüd eesti rahvast identifitseerivad autoriks. Ma ei tea, kuidas Valdur sulle endale selline definitsioon nüüd mõjub või sobib? Ega ei oskagi öelda, et Ennast tegelikult selliseks ei pea. Mõnes mõttes selline natukene hämar. Mõtlemine on mul ikka omane praegu ka, et et selles mõttes ma loodan, et midagi ei ole muutunud. Selle nädala sirbi oma lugu ongi siis Valdur sinu mikroetnos ja see on see põhjus, miks me sind siia stuudiosse palusime ja et kas sa oled minuga nõus, et seda hämar mõtlemist sellest loost tõesti leiab, et kui me enne saadet arutasime, kuidas peale hakata, siis ütlesin küll, et kui me päris mööda seda lugu hakkame minema selleks pikk ja iseenesest väga huvitav lugu siis jänni jääda, et võib-olla peame mingisugust teist liini pidi hakkama, seda juttu. Jah, mõnes mõttes ma olen päri, et see lugu on selline kaunistada varane saanud, aga noh, mulle tundub, et kuna me ilmselt elamegi sellises maailmas, mis oma olemuselt on praegu üsna pöörane siis selles mõttes on see esmarealistlik lugu. Noh, kui võib-olla kohe alguses mingisugune üldistus teha, siis mulle tundub, et kui üldse kultuurist rääkida, siis tegelikult et ikkagi see jutt ootamatult läheb metafoorseks ja noh, mõnes mõttes sellised head metafoorid on paremad kui sellised noh, nii-öelda teaduslikud või täpsed väited. Nende kaudu õnnestub võib-olla sealt kihistust välja õngitseda mingisuguseid selliseid huvitavamaid asju. Ja noh, sealt võib-olla see see temaatika ka, et hästi palju asju ühes kirjatükis koos mis õieti Vii üksiti võttes mitte kuhugi, aga kui need kõik kokku panna, siis võib-olla kangastub sealt mingisugune selline noh, natuke teistsugune reaalsus. Vot see Misso Valdur, ütled, on minu meelest tõesti tabav või arvan, et see, mida sa just ütlesid, et et kuidas need metafoorid kokku panna ja võib-olla see on üldse sinu tekstide lugemise võti või neid inimesi, neid ongi hästi palju, kes sinu raamatut seda lingvistilist metsa loevad, on hästi palju, alates siis mingitest mammidest, kes loevad, et ahah, et mina elan ka maal suvilas ja näed, kui tore keegi kirjutab sellest, keegi väärtustab seda noh, kuni siis üks lugeja variant on kindlasti see, kus siis minnaksegi kaasa sellise mõttelennumetafooride tulevärgiga ja tõepoolest, et said tegelegi sellega, et uued, mis nüüd nagu tõsi on või et, et mis on nagu eesti päästmise on või et et milline ma siis olen eestlasena, kuigi tegelikult võib-olla sa vastad ka sellele. Võib-olla üks lugeja on siis see, kes ütleb, et mis sa siin soola kokku puhud või et see ju tegelikult ei, ei ütle midagi, et sul ei ole tegelikult eesti nokia. Muidugi on see ka tegelikult õige aga mulle tundub, et vaata, inimese elus on üks väga oluline omadus. Ja see on see, et et inimesel peab olema võimalus kogeda sellist mõtlemise mõnu ja olen vaata kuidagi üritanud väärtustada seda, seda komponenti, et asjadest tuleb mõtelda nii, et oleks hästi mõnus ja oleks inspireeriv. Ja see on natukene teine lähenemisnurk, et see teinekord läheb vastuollu sellise võib-olla tõe kriteeriumiga. Aga noh, mina oma sellise väikse elukogemuse pinnal olen õppinud väärtustama selliseid asju, mis pigem inspireerivad. Ja võib-olla natukene vähem selliseid asju, mis on tingimata tõesed, sest nagu me kõik teame, eks tõde on üldse selline väga relatiivne asi, et kui sa oled natukene pikemaks, siis mul on see tõde kipub muutuma. Ja see, mis tegelikult selle muutuse ette valmistab, ongi see, et et sa saad inspiratsiooni millestki, mis alguses tundub, ei ole tõde. Aga, aga sul on selline kõhutunne, mis ütleb, et et see on tõele väga lähedal. Aga kui nüüd liikuda selle sirbi artikli juurde, mille sa Valdur kirjutasid, mille pealkiri on mikroetnos siis sa mainid siin ja riigiindeksit ja selle indeksi järgi on Eesti saanud 125 riigi hulgas 34. koha ja ühes kategoorias just nimelt Eesti kui maailma kultuuri panustaja on saanud kuuenda koha. Mis asi see hea riigiindeks üldse on? Ma arvan, et see on väga hea näide illustreerimaks seda juttu, mis ma just ennist rääkisime, et mis on tõde ja mis on inspiratsioon sellist indeksit? Ei, seda ma ei julgeks väita, ütleme niimoodi, et ma kujutan ette, kui sotsiaalteadlased selle uuringu ette võtaks, siis noh, tõenäoliselt tekkis meil väga palju küsimusi. Aga samas kindlasti ei ole see ka soolapuhumine, et selle uuringu peamine väärtus ongi see, et ta on äärmiselt inspireeriv. Ja noh, ka mina üritasin neid algandmeid kätte saada, mis oli mõnevõrra keeruline ja ega ma päris kõike läbi hammustanudki. Aga seal on paar sellist asja, mis minu arvates täiesti õigustab sellise uuringutega tegemist ja, ja paned väga sügavalt järele mõtlema. Ja üks asi on see, et nad esitavad sellise noh, neil on selline lihtne lähtekoht, et et mõnes mõttes enamik maailma riike on äärmiselt suured individualistid, nad toimivad maailmas, justkui nad oleksid üksi. Ja nende arvates on see noh, sellise globaalse väljakutseks kõige suuremaid probleeme, et et tegelikult me võiksime ikkagi rääkida riikide perekonnast. Ja selle uuringu üks mõte on selles, et näidata, et kui palju siis üks riik panustab sellise suure perekonna hüvanguks. Ja, ja teine lihtne mõte on see, kui seda uuringut vaadata, siis hämmastaval kombel tõusevad esile just väikeriigid. Et tuleb kenasti välja selline paradoks, et et väikeriikidel kuidagi selline noh, ütleme siis noh, kas mingisugune rahvuslik enesealalhoiu instinkt või, või miski muu sunnib panustama sellisesse üldisesse hüvangusse natuke rohkem kui suurriikide puhul ja minu mäletamist mööda esimese koha vist sai Iirimaa teisel kohal. Ja kolmas oli Šveits, Eesti oli küll jah, selles üldises pingereas 34. kohal. Aga tõesti, nagu sa juba mainisid, kui me võtame kultuurivaldkonna, siis selles mõttes tõesti kuuluks Eesti justkui maailmas kultuuriliste suurvõimude hulka. Aga mõnes mõttes on see ka ju täiesti loogiline, et, et väikerahvad noh, nii nagu sa enda artikli teises osas Sa räägid sellest tasakaalust või, või sellest, kui palju mingitest kultuuridest üle võtta enda kultuuri, kuidas tekitada sellist tasakaalu selle endaks jäämise ülevõtmise vahel, siis mulle tundubki, et just nimelt need väike rahvad tegelevadki sellega, et nad teavad paratamatult üle võtma neid asju, mis maailmas toimub ja võib-olla tänu sellele ongi nad kuidagi ka mobiilsemad ja täiesti nõus. Mõnes mõttes võiks ju öelda, et selliste väikekultuuride roll on mõtestada ümber suurkultuure ja, ja tegelikult see on selline äärmiselt huvitav roll, sest suur kultuuride jaoks selline väike kultuur kehastab alati teatud sellist nagu maitseainet, sellist võõrast elementi, mis kuidagi lubab üle saada võib-olla sellisest kivistunud paradigmast ja näha asju natukene uue nurga alt. Nojah, et väikekultuuris olla eneseküllane sel lihtsal põhjusel, et lihtsalt ei ole juba inimesi kõigi asjadega tegelema ja kõiki asju mõtestama ja siis vaadataksegi, mida teised teevad ja mõeldakse, et on seal ka midagi väärt või ei ole. Jah, just ma mõtlen tegelikult. Kui ta ise samamoodi ja ma arvan, et siin on võib-olla oluline meeles pidada ühte sellist nagu väga põhimõttelist asja, et et kultuur iseenesest on ju rahvusülene nähtus ja noh, minu arvates Eesti kultuuri puhul tuleb see väga kenasti välja. Kui me vaatame kõiki neid noh, kogu seda maailma, kus me elame, siis tegelikult On need ju peaaegu kõik kultuurilaenud, need on sellised võõrad elemendid, mis on kusagilt maailma pealt kokku laenatud ja milles Aja jooksul on saanud Eesti kultuur. Ja vot seesama moment tegelikult viib mõtte sellise nagu metafoori juurde, et mõnes mõttes skulptuur on nagu mükoriisa. Et see, mis tegelikult kultuurielus hoiab, väga suur osa sellest potentsiaalist asub kultuurist väljaspool. Ja vot see on asi võib-olla, millest väga paljud inimesed võib-olla mitte otsekohe aru ei saa. Et noh, see on selline nagu põhimõtteline paradigma muutus noh, mis viib nagu väga sellistele suurtele järeldustele, et et eriti väikerahva jaoks on hästi oluline, et tal oleks maailmas väga palju kultuurisaadikuid. Ja vaat, seesama selline kummaline tehniline termin kultuuriteenuste eksport, mis oli selles uuringus üks selline põhiparameeter, miks Eesti sai väga hea koha seesama parameeter näitab, et et Eestil on õnnestunud luua väga hea selline mükoriisa Aga kas mükoriisa ei võigi olla see, mida sa samuti enda artiklis mainid ja nimelt need on eesti ilusad naised, targad lapsed ja kuulsad muusikud. Nojah, naljaga pooleks tõesti selline mõte mul tekkis, noh, ma arvan, et ega seda mõtet on veeretanud ju terve hulk inimesi. Noh, esmapilgul tundub, et Daci on kuidagi balantsist väljas ja see, milleni mina oma artiklis lõpuks jõudsin oli ikkagi seesama vana tõde, et. Me ei saa ja meil ei ole mingit põhjust hoida inimesi ehk siis skulptuuri Eestis kuidagi kunstlikult kinni. Et noh, selline mõtteviis ei hakka mitte kunagi toimima. Tähtis on see, et see kultuuribilanss oleks tasakaalus ja see tähendab seda, et kui siit voolab rohkem välja, siis tuleb seda ressurssi kuidagi rohkem juurde toota kas siis peal või siis väljastpoolt sisse meelitada. Aga on sul selle kohta mingi retsept? Et mis, mis, mismoodi me saaksime seda ressurssi juurde toota või et noh, mulle meeldib su artikkel, Valdur Mikita ka sellepärast, et et mulle tundub, et, et sa oled selles suhtes hästi positiivne tüüp alati olnud või pigem pigem selline inimene räägi, et näete, nüüd sureme ära ja naised lähevad ka ära ja, ja me jäämegi üksi ja mis me nüüd teeme, siis me joome ennast surnuks. Aga tegelikult sa seda ka ütled selles artiklis, nii et et see, see teine pool artiklist keerab ikkagi kuhugi hoopis teisene teel, et ta ei ole selline, et tegelikult on meil kõik hästi ja kõik toredad asjad on, on Eestis seesama küsimus ka, et et mis, mismoodi neid ressursse juurde toota, kui lõppude lõpuks ilusad naised voolavad välja ja me oleme väga meeldib ka see, see võrdlus, mis sa tood vabadussõjaga, mis muidugi ka on väga hea näide sellest, et et noh, meie mingisugusest rahvuslikust uhkusest Nojah, see vabadussõja näide oli võib-olla selline ka natukene selline pöörasevõitu mõttearendus sellel teemal, et et noh, kui tähtis ikkagi oli inimeste jaoks saada maad, eks ole, noh, me teame, et kuidas kuidas inimesed läksid ikkagi sõtta ju. Tegelikult maa pärast mitte patriotismi, jah, mitte patriotismist. Noh, neid oli ju tegelikult vähemalt sõja alguses. Ja noh, kui mõelda, et mis selle taga on, et inimene tahab saada maad, siis siis noh, kui mõelda, eks ole, noorte meeste peale siis kindlasti on väga olulisel kohal seal naine on seal noh, mingisugune tahtmine oma elu üles ehitada ja hoopis mingisugused sellised muud väärtused. Aga Naissoo mooto tollel ajal jah, tollel ajal oli see kindlasti nii, et kui sa ikkagi tahtsid endale hea naise leida, siis seal pidi ikka see maadeegaa olema ette näidata, et noh, selles mõttes ei, maal ei ole muutunud joonistu välja selline asi, et patriotism ongi üks praktiline asi. Sellel on ka raske vastu vaielda, et noh, ma arvan, et tegelikult tõenäoliselt see niimoodi on, et et ega ükski asi ripu ju õhus, et kusagil peab olema mingisugune Võib-olla küll mitte siin artiklis, aga, aga just enne meie vestluse algust ma lugesin üle sinu raamatut lingvistiline metsseal, sa räägid ka sellest korilaseks olemisest, mis on eestlane aastatuhandeid olnud nii-öelda vaiksest eluviisist ja siis nüüd, mis on toimunud, on inimesed on läinud liikvele ja just nimelt see liikvele minemine on toimunud mingi inimpõlve keskel see inimpõlve enam ei oskagi kuidagi käituda. Siin sa oma artiklis selles mikroetnose artiklis räägid sa ka y kromosoom-ist, mis, mis meid, meid, eesti mehi just nimelt hävitab, et et selles suhtes jah, see on ju väga huvitav aeg, et me oleme elanud aastatuhandeid ühtemoodi ja nüüd korraga. Me oleme nagu vabad ja saama liikuda. Kuigi noh, ega tegelikult ka kas päris nii on olnud, et kui mõelda, et ikkagi esimese vabariigi ajal ja enne seda said ka ju inimesed liikuda sinna, kuhu nad tahtsid. Aga see, võib-olla jah, see maaharimine, et sa oled just nimelt tähendab talu või enda töö või kodukoha küljes kinni, et see ilmselt on muutunud, nüüd. Kindlasti nii massiliselt, mulle tundub, ei ole inimesed ikka ja ikka pikka aega liikunud ja ja noh, võib-olla see liikumine iseenesest ei olegi tähtis, et et noh, tähtis on võib-olla see, et see maailm, kuhu nad liiguvad, on väga oluliselt muutunud. Et varem ka liigut, aga, aga see maal, mis need ootas, oli noh, mulle tundub ikka mõnevõrra sarnasem sellele, kust kust inimesed läksid. Aga noh, ma üsna olen päri selle mõttega, et tegelikult selliste suurte muutuste ajal naised kindlasti kohanevad kiiremini ja märksa valutumalt kui mehed, miks? Ja noh, ega sellel ongi tegelikult raske vastata, aga noh, kui vaadata nüüd eesti kultuurikonteksti, siis mulle tundub, et naised, võib-olla on rohkem sellised eurooplased, et mehed on jäänud pigem selliseks sellisteks soome-ugri lasteks. Noh, meil on seda geneetikaga tõestanud, et see y kromosoom ju ühendab nii-öelda kõiki rahvaid eestlastest kuni tšuktši teni, aga see iks on tulnud siis hindo eurooplastelt peale. Absoluutselt, et, et noh, vähemalt isaliini geenid on tõenäoliselt ikkagi noh, pärit pärit siberi küttidelt väga-väga suurelt mäelt ja ja, ja seetõttu Noh, võib-olla selline küti veri, mis tegelikult ikkagi tahab säilitada seda seda konservatiivset maailma, kus sa saad jahti pidada ja ja, ja see on, mõnes mõttes on selline, mis mis võib-olla sellist eesti meest just lähendab sellisele põlisrahvale. Et noh, siin on noh, eriti eesti meestel on väga palju selliseid kultuuristereotüüpe millele nad ei leia, mulle tundub sellist, et head kohta enam tänapäeva maailmas. Ja siis noh, nagu oma artiklis ka metafoorselt kirjutasin, et, et kõik need kultuuristereotüübid, mis ei leia enam uues maailmas kohta, et need muunduvad varem või hiljem selliseks puhtaks epanooliks. Et see on tegelikult suur mure See Y-kromosoom siis sest toobki välja, noh, meie Eesti meeste või noh siis selle soomeugrilaste kõige hullemad poolused või vennad tekib selline ka. Ja arvatavasti seda tekitab esmalt selline pidetuse tunne, sest et polegi nagu enam midagi teha või. Ma ei oskagi selle isegi sellele küsimusele vastata, et kas just see, et et midagi ei ole enam teha. Kaid. Või siis see kohanemise küsimus, et teatud, et, et sa ei suuda kohaneda ja noh, lõppude lõpuks, mis sa seal metsas oled, kui enam midagi küttide pole? Jah, selles mõttes küll, et ma arvan, et noh, mehed üldse võib olla kohanevad märksa aeglasemalt ja eks sellel on noh, teatud mõttes selline võib-olla evolutsiooniline tähendus ka, et et noh, naised ongi natukene loodud kiiremini kohanema. Et noh, mulle tundub, et et selles nii-öelda sugude erisuses noh, ka bioloogilises mõttes on, on ikkagi teatud balanss sellise nagu uudsuse ja võib-olla konservatiivsuse vahel ja noh, see tasakaal selliste suurte muutuste ajal see mängib võib-olla natukene siis ütleme, selle x kromosoomi kasuks. Jätkab kultuurisaate vasar, stuudios on saatejuhid Peeter Helme, Urmas Vadi ja täna on meil külaliseks Valdur Mikita. Ja, ja me räägime Valdur sinu artiklist, mis ilmus eilses sirbis. Pealkiri on sellel mikroetnos. Aga tegelikult tahakski hoopis lugeda ühe lõigu sinu raamatust lingvistiline mets. Ja mulle tundub, et et see väga hästi selle kultuuritasakaalu ja selle eesti kultuuri enda mingisuguse juurikaga väga hästi kokku. Ja see lõigu alapealkiri on Eesti kultuuri lüüs muumitrollimeetodil. Eesti kultuuri võiks ette kujutada kui muumi trolliliku pilti ühe suure lõkke ümber tantsivatest eriskummalistest olenditest, kellest osa armastab soojust ja valgust. Teised aga hoiavad arglikult metsa hämarusse ning neist on aeg-ajalt näha, üksnes hiilivad silmad. Lõkketulele lähemale istuvad näiteks Kalevipoeg, Oskar Luts Verivorst Vanemuine Õ täht Jakob Hurt. Varjukujudena satuvad aeg-ajalt valgussõõri. Andrus veer valu vaskuss, sipsik rukkirääk, suitsiid, reheahi. Eesti märgi tähenduses ei saa ilmaski lõplikult kokku leppida, sest lõkkei valguste kunagi kõiki märgi olevusi suur osa moodustab siin pigem Hubiseva nõidusliku hämarolekus kujundite parve. Äkki tuleme korraks saate alguse juurde? Tagasi, et sa, Valdur, ütlesid alguses, et sulle meeldib mängida selliste hüpoteesidega ja selliste nähtustega, mis võib-olla alguses ei pruugigi nii tõesena tunduda, aga mingisugune tõde hakkab nendega mängida, siis sealt välja. Ja kui ma praegu seda lõiku kuulasin, siis ma mõtlesin ka, et, et et vist neid, sinu tekste tulekski mõtestada rohkem kui noh, laulu sellises üldises või ürgses tähenduses, et laul, mis räägibki mingit lugu, mitte tingimata nende sõnade, aga mis objektiivselt tõesed on, sest teinekord on laulus vaja riimi või rütmi pärast mõni sõna välja vahetada. Aga kui seda laulu kuulata ja lasta endal lasta ennast selle kaasa viia, siis lõpuks tundubki, et see pilt ei olegi väga kaugel tõest. Kas ma olen õigesti pihta pannud? Ja see on väga huvitav mõte, ma isegi julgeks seda üldistada, et noh, sellisele eestlasele kui, kui laulurahvale et tõepoolest, et kui sa seda laulu kuulad, siis väga vähesed inimesed hakkavad ju juurdlema selle üle, et kas need laulusõnad on ikka õiged, et tähtis on see laulumõnu ja, ja mis on eriti tähtis selline kooslaulmise mõnu. Et selle kandi pealt küll jah, ma olen täiesti nõus. Aga mis seda Urmase ette loetud lõiku puudutab, siis ma arvan, et et ka siin tuleb tegelikult üsna ilmekalt esile selline noh, jälle küsimus sellist kultuurilaenude osakaalust. Et ma ise olen mõelnud, et Eesti on, on selles mõttes väga huvitav paik, et noh, mul on selline hüpotees, et kõik sellised nagu põliskultuurid või väga pikka aega ühes kohas püsinud kultuurid peavad kuidagi ära lahendama sellise kultuurilise põhiparadoksi. Mis on siis selline tasand kaal muutumise ja iseendaks jäämise vahel. Et sa ei tohi liiga palju muutuda, aga samas sa ei tohi ka liiga iseendaks jääda, et siis sai kohane. Ja siis mulle tundub, et, Noh, Eesti kuidagi on ka maastikulise tähendab selline selline maagiline paik, et et kultuuriinnovatsioon üldiselt kipub liikuma hõlpsamini mööda lagedaid alasid, milleks siis noh, Eesti kontekstis on kas meri või rannikupiirkond ja tõepoolest, kui niimoodi vaadata, siis selline seotus Euroopaga või see, kuidas Eestis kogu aeg seda uut elementi juurde imbus juba tuhandeid aastaid tagasi oli, oli siis läbi meresõidu ja läbi siis põllupidamise omaksvõttu ja esimesed põlispõllud, eks ole, tekkisid ka ju loopealsetel ehk siis rannikualal, kus oli kliima pehmem ja, ja polnud vaja alet teha. Ja samas selline võib-olla metsasem Lõuna-Eesti kant oli see, mis hoidis rohkem seda juurikat talisena arhailine ja samas ka kangekaelne ei tahtnud väga muutuda. Aga noh, ütleme see Eesti fenomen tuleb välja sellest, et Nad, see muutus ja sõrgade vastuajamine muutusele kuidagi kenasti kokku saanud. Et noh, see on mingi selline kultuurikood, mida me peaksime püüdma hoida ka tänases maailmas. Aga kas meil ei ole ühte sellist teist problemaatilisemad vastuolu, et nimelt räägin sellisest Eesti nii-öelda rahvusmüüdist, et mõni aeg tagasi see lahvatas ja seoses selle kurikuulsaks saanud Eesti dialoog ma ei mäleta, mitmenda köitega kus siis käsitleti Eesti ala vallutamist 13. sajandi alguses senisest hoopis harjumuspäratult moel ja sütitas kohe arutelu, kus muuhulgas Lauri Vahtre tuli välja teisi ka, et me oleme ikka needsamad eestlased, kes 800 aastat tagasi sakslastele vastu panid. Noh, ma julgen väita, et see on nagu väga julged ees, aga see muistse vabadusvõitluse müüt versus tänapäeva moodne ja ennast euroopalikuks pidav eestlus on minu meelest kaks väga juhitamatut asju, et kuidas, kuidas, kuidas sellele küsimusele peaks siis lähenema. Ja ma olen ise ka sellele mõelnud, mulle see konflikt iseenesest väga meeldis, et see tõi palju selliseid sõnastamata asju päevavalgele. Ja muidugi. Võib-olla noh, ütleme keeruline moment selle asja juures on see, et. Noh, Eesti sinna kangelasmüüt on tõesti provotseeritud sinna muinasaega, et noh, siis kui rahvusriigid Euroopas tekkisid enamik selliseid rahvusriike tuletas oma kangelasmüüdi pigem keskajast, aga noh, sellistel arusaadavatel põhjustel eestlastel ei olnud võimalik lihtsalt keskajast oma seda seda kangelasmüüti tuletada. Ja loomulikult, kui noh vaadata selles kontekstis, siis kindlasti on see sellise eestlaste ühe rahvusliku eneseteadvus üks nurgakive. Ja noh, mulle tundub, et kuigi tõenäolised ajaloolastel oli muidugi õigus see rünnak oli võib-olla noh, rünnak siis jutumärkides juba natukene liiga selline ootamatu. Et noh, kõik asjad võtavad ju tegelikult aega ja noh, mulle tundub, et siin ma isegi julgeks paralleeli tuua ühe teise sellise nii-öelda Eesti ühiskonda lõhestanud, lõhestanud vastuoluga siin siin, hilisemast ajast, eks ole Kui kui käis jutt selle kooseluseaduse ümber, siis noh, minu arvates põhiküsimus on selles, et et asjadest rääkimine võtab lihtsalt aega ja, ja seda tuleb teha niimoodi ääri-veeri ja anda eestlastel aega nende asjade üle järele mõelda. Aga kas küsimus ei ole üldse selles, et enne, kui me igasugustest sellistest ühiskonda siis tegelikult võib potentsiaal lihtsalt lõhestavatest asjadest rääkima hakkame peaksime me kõigepealt iseendale aru andma sellest, kes me ikkagi oleme, ja mulle tundub, et selles osas valitseb siiski suur segadus, sellepärast et neid vaid minapilte on üksjagu, on olemas selline globaalsust, rõhut, mida sa ka, sest kui mainid enda loos ja on olemas, siis kuidas sa ütledki, et eestlaste minapilt on siis iidne rahvas, kes moderne rahvas, kellel on arhailised juured ja sa ütled selle väga, meeldib see pilt. Aga siia pilti on ju ka mitte ainult üks, vaid minu meelest terve hunnik vastuolusid sisse provotseeritud, mis teevadki teinekord ühiskondliku arutelu mõnel keerulisel teemal veel keerulisemaks. Jah, see on, see on tõesti väga huvitav küsimus, et mulle tundub esiteks see, et eestlaste minapilt on konfliktne ja mõnes mõttes ta peakski jääma konfliktseks. Aga, aga see konflikt peaks olema selline noh, seda tüüpi konflikte, mida siiski iga inimene enda sees kuidagi suudab teatud piirini ära lahendada. Aga. Mulle endale meeldib mõelda, et selline Eesti kultuur on tegelikult. Ta on suhteliselt multiidentiteete. See tähendab seda, et selliseid erinevaid minapilt on siin olnud kogu aeg on praegu ilmselt saab olema ka tulevikus. Ja see tähendab seda, et mõnes mõttes on võib-olla illusioon, et me üldse jõuaksime nii kaugele, et looksime ühe sellise noh, nii-öelda kokkulepitud ühtse rahvusliku kuvandi. Ja noh, mõnes mõttes võib-olla see tundub isegi selline natukene ohtlik tee. Tundub jah. Et noh, mulle näib, et väikerahval on hästi oluline selline eksistentsiaalne kogemus, et ta peab kogu aeg ümber mõtlema, et kes ma olen, kust ma tulen ja kuhu ma lähen. Ja tähtis on see, et seda vastust ütleme niimoodi, et tuleks inimesele aeg-ajalt näidata või, või kuidagi noh, enda sees näha mingisuguseid nägemusi, mis jätavad justkui mulje, et see, et see vastus on võimalik, aga, aga samas päris kindel ka olla ei saa. Et noh, mulle isegi meeldib, et et nii-öelda selline suur rahvuslik hingehäda on mõnes mõttes ka nagu rahvuslik rikkus. Aga ma ikkagi sellesse samasse artikli teemasse tagasi, kus, kus sa räägidki nendest laenudest ja minu meelest hea näide nende laenude juures on ka see Kalevipoeg, millest sa kirjutad, et see Kalevipoeg justkui on selline väga selge kreeka kangelane, mütoloogiline kangelane. Aga Kreutzwald, nagu sa ütled, on sinna pannud sellist soome-ugri jampsi nii palju sisse. Ta jääb väga, väga selgelt selliseks soome-ugri likuks või väga äratuntavaks meie meie tüübiks Kalevipoeg. Ja noh, ma arvan, et sedasama näidet saab laiendada mingite muude nähtuste peale ka just nimelt see, et laenuline osa ei pruugi seda, seda juurikat üldse nagu muuta. Pea Kalevipoeg on väga hea näide, et aitäh, et sa selle meelde tuletasid. Mõnes mõttes ta tõesti on selline ikkagi rahvuspsühholoogiline koondkuju või selline võrdkuju mis väga hästi kuidagi enda sees hoiab seda konfliktialal. Ja noh, kui me mõtleme, kuidas me Praegu Kalevipoega suhtume siis tegelikult see ongi äärmiselt kahetine ühelt poolt ta on selline tore tegelane, kellega sa noh, võib-olla õhtuti seal köögilaua taga juttu vesta ja, ja teisest küljest vastan kui selline naljakas ja imelik ja, ja noh, ega me teda nagu tõsiselt Ma mõtlen, et kas ma tahaks temaga köögilaua taga juttu kaasa räägiksite, seal võib juhtuda see, et hakatakse viina võtma ja siis ta millegi lajatab kirvega pähe. Ja siis läheb tagatuppa, kus on naine ja jumal tahab. Et Kalevipoega ei oleks diagnoosina võtta. Aga kas ei olegi juba hea näide sellest, et, et juba see, meie rahvuslik kuju on juba niivõrd ka lõhestatud, et me juba näemegi teda juba niivõrd erineval moel, et isegi tema nii-öelda see identiteet, millest me just rääkisime, on ta täiesti segane. Jah, kindlasti noh, Kreutzwaldi oli selline noh, vähemalt algus, selline taotlus, et ikkagi sepistada sellist korralikku kreeka müüti. Aga noh, mulle tundub, et sellise eepose tegemise käigus ikkagi see kreeka müüt hakkas järjest rohkem ja rohkem lagunema ja noh, väga hea, et ta muidugi seda tegi. Noh, võib-olla hetkel ma tõesti isegi mõtlen niimoodi, et Kalevipoeg kirjandusteosena on ka mulle natukene selliseks hämaraks kaugeks jäänud aga, aga samas ma tunnistan, et ta on üks selliseid huvitavamaid võimsamaid tekste, mille üle mõeldes tuleb noh, erakordselt palju sellist värsket mõtet nagu esile, et noh, mulle tundub, et see, mis kalevipojaga tegelikult siiamaani on tegemata, et, et see teos on üle mõtlemata ja, ja kindlasti kuigi tõlgendusi ju on väga palju nõus tõlgendusi on palju, aga aga ilmselt noh, see on ka sellise noh, väga väärtusliku ja geniaalse teksti omadus, et niipea, kui maailm muutub, tuleb sealt tekstist välja jälle terve hulk sellist kraami, mida mitte keegi varem tähele ei pannud. Et iseenesest ilmunud on ju ka Kalevipoeg kaks punkt null mille siis, milles Kalevipoja tegevus ikkagi veidi logisevas, aga regivärsivormis toodud tänapäeva. Nii et minu meelest, kui see raamat ilmus tal mõningaid asju mitte just nimelt seda, et see autor ei olnud, võib-olla tegi värsis väga hästi kodus, aga see on väga tore, et see tekst laseb endaga niimoodi mängida, mis sellega ühe sellise elusa ja, või kultuuri keskmes oleva teksti ja selle kangelase elususe märg. Jaa, kahtlemata. Ma võtaks selle kokku niimoodi, et, et kindlasti on kalevipojas peidus veel palju-palju rohkem, kui, kui temast on välja võetud, kuigi, kuigi sellest katlast on tõesti ammutatud juba meeletult palju. Aga noh, see ongi selline imekatel, et, et et ta, et ta toidab veel, toidab veel väga pikka aega väga paljusid inimesi. Et selline noh, midagi piibellik on sellest, ehk siis kindlasti. Aga kui sa enda loossein ütled, et konkreetselt räägid sa algul Sophie oksast, ütled, et ta ei ole geniaalne kirjanik, aga ta on väga nutikas saanud omasharmants arrogantsiga Eesti kultuuri suure probleemi esile tuua. Järgmises lõigus ütles Eesti kultuuri, igavene rist on see, et siin kirjutatakse raamatuid ja tehakse filme enamjaolt täiesti valedest asjadest. Sa ei ütle, mis need õiged asjad, mõnedki, mis need õiged asjad ajasid mind nõrka, muidugi praegu. Ja ei, loomulikult ma ei ütle ka praegu, mis need õiged asjad on, et võib-olla ma midagi aiman, aga, aga ma kardan, et ma ei, ma ei oska seda väga hästi sõnastada. Noh, pigem oli see noh, jällegi selline noh, võib-olla metafoor kultuuri kohta, mis millega ma tahtsin viidata Ta sellisele Eesti kultuuri võib-olla jätkuvale suletusele. Kuigi noh, ma arvan, et me oleme harjunud Eestist eesti asjast eesti kultuurist mõtlema kui sellisest avatud süsteemist, siis siis jällegi mulle tundub, et et noh, võib-olla on mingisuguseid minevikku, stereotüüpe, mis meid kummitavad ja kuidas seda kokku võtta, et noh, igal juhul Eesti on, on täiesti pöörane paik ja noh, mis selle eesti asjani pööraseks teeb, on, on minu arvates see Lotman yks selline kultuurikapsapeamudel, et siin uued kihistused kasvavad vanade peale, aga need vanad ei kao. Ja siit tekib selline ajakaevu efekt, et väga palju erinevat materjali on ühes kohas koos. Noh, see on sellise loova tegevuse jaoks minu arvates noh, hästi selline hea situatsioon, mida kuidagi vanajumala lihtsalt meile kätte mänginud. Ja kui mõelda selle puhastuse peale, siis siis seda on isegi keeruline sõnastada, aga, aga mingisugune selline väike vaatenurga Julgus rääkida asjadest võib-olla isegi natukene sellisel noh, liiga jõhkra viisil tegelikult ikkagi ületas selle läve, mis mingisuguse eesti kultuuri sellise väga suure probleemi üritas selgeks teha ka mitte Eesti inimestele väga lihtsalt välja öelda. Ma tean, mis see on. See asi, et Sophie oksa seal ei ole Y-kromosoomi. Ja Eesti ütleme, inimestel suures osas teevad seda kirjandust ju Eestis, mehed, olgem ausad. Neil on see olemas. Sellepärast nad võib-olla räägivadki valedest asjadest. Ja üldiselt soomlaste geneetiline seotus meie kaugele itta jäänud sugulastega on ju veel suurem kui eestlastel, tegelikult. Nii, ma ei ole kindel, kas kas selline teadmine teame, peaksime Oxusdarvika vähemalt nii hea. Aga Valdur, sa ütlesid just, et Eesti on koht, kus on hea kultuuri teha ja tõesti on selline hea koht, et samas selle nädala sirbis on ka Kivisildniku artikkel kirjandus versus erakapital mis läheneb nendele probleemidele hoopis teisiti, Moody. Tema ei kirjuta mingit laulu, vaid tema räägib väga konkreetselt, nagu tal kombeks on. Ja ma ja tema räägib ka väga pessimistlikult ja ma hea meelega loen siit ühe lõigu ette selleks et et lihtsalt näidata, kui väga teistmoodi, kui palju süngemalt saab ka kõiki neid asju vaadata. Tsiteerin. Eesti Kirjastuste Liidu andmetel on kapital kirjastamisega. Hakkame järgmiselt. Aastal 1991 kirjastati Eestis ühe elaniku kohta 14,9 raamatut. Eelmisel aastal oli see 3,6. Eestis kirjastatud raamatute trükiarv oli 1991. aastal 23 miljonit 295700 möödunud aastal aga neli miljonit 791000. Aritmeetika nõrkade eest mõned lihtsalt tehtud ja saame tulemuseks, et vähem kui ühe inimpõlve jooksul on erakapitali võimekust toota raamatuid inimühiku kohta. 4,14 korda kukkunud raamatuid ilmub üldkokkuvõttes 4,9 korda vähem. Erakapitali kirjandusvõimekus on seega lühikese ajaga neli kuni viis korda vähenenud. Siit tuleb nüüd välja üks hoopis süngem, konkreetsem pilt. Jah, muidugi see võrdlus, eks ole, ulatub sellisesse nutiseadmete eelsesse aega, et et kahtlemata see maailm on tõesti väga palju muutunud. Aga ma jällegi võib-olla libiseks sellise üldistuse peale, et et ma nõustun sellega, et Eesti on selles mõttes kummaline paik, et siin on koos väga palju häid ja samas ka väga palju halbu asju. Ja loomulikult, kui sa hakkad mingit teemat arendama, siis sa võid rääkida ühest, rääkida teisest või, või katsuda rääkida mõlemast. Ma ütleks selle kohta nõndaviisi, et kui me võtame Eesti inimese, siis eestlane üldiselt usaldab oma keelt, usaldab kultuuri ja usaldab või võiks öelda isegi jumaldab Eesti loodust. Samas kui me küsime, et milline suhe on eesti inimesel ühiskonnaga, siis see vastus on hoopis teistsugune. Ja mulle näib, et see vastus on võib-olla selles, et tunduda, et selline avalik ruum Eestis on nagu väga vaenulik. Noh, mulle siiski näib, et Eestis on väga palju selliseid noh, nii-öelda maavanaema tüüpi kodusid mis on väga soojad ja kodutunne, on eestlasele ikkagi midagi väga, väga olulist. Aga niipea kui me astume sealt koduuksest välja, siis me oleme kohe vaenulikus maailmas. Liiklus on vaenulik, kaubanduskeskused, vaenulikud linnapilt, mulle tundub, on selline suhteliselt agressiivne ja vot see on koht, mis tegelikult peletab. Mulle näib paljud inimesed Eestist ära ja, ja peletab tagasi need, kes on tulnud siia Eestisse mõttega, et nad võiksid siia elama jääda, mõtlen siis need, kes ei ole eestlased. Ja kuidagi see avaliku ruumi kurjus on see, millega noh, ütleme selline tsiviliseeritud inimene ei ole harjunud. Ja siit tuleb loogiliselt see, et kõik, mis puudutab riiki, riigi nurgakivi, on ikkagi selline avalik ruum. Et vot see on see uks, kus, kust hiilib sisse kuri. Ja mulle tundub, et Kivisildnik viitab nendele asjadele, mis tekivad nagu sealt pinnalt. Ja, ja selles mõttes ma olen temaga päri. Nii aitäh sulle. Valdur Mikita, sa meile külla tulid. Saatejuhid olid täna Peeter Helme ja Urmas Vadi ja meie saadet jääb lõpetama ühe minuti arvustus, mille on teinud Anders Härm, Janar Alajutukogust, ekraani rituaalid, kõike head ja kohtumiseni. Tahaksin täna rääkida ühest raamatust seal Janar Alaekraani rituaalid. Kirjutasin raamatuostmisloost lähemalt Facebookis, mistõttu sellest ma siinkohal rohkem rääkima ei hakka. Küll aga on see raamat vahetult seotud Facebookiga. Võiks isegi öelda, et see on Facebook'is sündinud kirjandus. Seal raamat, mis koosneb juttudest, millest enamust ma olin juba Janari seinalt lugenud sealt ka raamatu pealkiri, ekraani rituaalid. Muidugi võib püstitada küsimuse, et kas midagi muutub meediumi nihkega, kui sotsiaalmeedia postitused on nii-öelda päris raamatuks vormistatud kerimise asemel lehitsed. Kuid peamine, nende tekstide kirjanduslik kvaliteet ja fluidum on konstantne ja tekstid Facebook'i feed'i prügist reklaamidest. Kommentaaridest Elaikidest vabana on raamatus justkui välja puhastatud. Võimendatud juba varemalt tundus, et Janar kirjutab neid tekste kuidagi ühes võtmes meelega. Juskui testides vahetult sadade lugejate peale oma lühinovellide kirjanduslikku vastupidavust. Ja nad moodustavad raamatust täiesti loogilise terviku ning asjaolul, et seal kohtuvad tegelased nagu onu Kalju, Ivar Vigla Maxima, kassapidaja. Terridaajade löös ei ole midagi pistmist kõrge ja madal, aga vaid üksnes elu lõimega, kus sageli kohtuvadki Ivar Vigla terridaadega. Maailma mõistmise ja mõtestamise seisukohalt ei ole kogemusel mida loovad Maxima kassapidajatel öös mingit kvalitatiivset vahet. Äkki see ongi risomaatiline kirjandus? Suur tänu et te täna siia tulite. Ja kreegipäevade traditsioon on, et me lõpetame mõne uue kreegi laulu õppimisega. Täna võite laulda koos meiega ühte laulu, mille Cyrillus Kreek kirjutas 53. aastal. See oli viimane osa kantaadis Kalevipoeg nõiakoopas. Ja meie õpime siin praegu ära. Rõõmu koori viimased taktid, enne kui me viisi hakkame pidama. Kõigepealt õpime sõnade ärasõnad on rootsi keeles. Haa. Selle oleme omandanud. Nüüd on nii, et alguses ütlevad mehed hahaha ja siis ütlevad naised hahaha, palun. Väga hea ja nüüd orkester 49. takt. Meie oleme kooriga ühes helistikus. See on Siima soor. Ja kuulake, kui kõrgel tasub. Selge, väga hea, nüüd seda tuleb teha. Rõõmuga ja hästi tugevalt. Vasar vasar alasile, löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele.