The Doors kulgema Scurtwaili Alabama laulu saatel ühest paigast teise persoonist persooni. Aasta viimasel pühapäeval rändame meiegi siin paigast teise meenutame rokkmuusika ajaloolisi kontsertsaale, kus kunagi selle aja tunni jooksul käidud Jaagulame seal kõlanud muusikat, meenutusi on vähem muusikat rohkem ilusat pühapäeva vikerraadio Raimo Seljamaa, Helgi Erilaid ja järjekordne Aja jälg kivis. Blind Willinak, telli steik, sporo pluus, Ulman Brothers, bändia kollektiivi juhatas lühidalt lavale saali omanik, Impressaaria ja rokk-kontsertide eestvedaja, korraldaja Bill Gray. Olme on Brothers oli Filmooriistile vahel sedavõrd tihti, et neid nimetati vahel Billy Grahami kodubändiks ja tihti võis laval näha ka doosi. Aga miks Filmu riist ida põhjus lihtne. San Franciscos olid rei Hämil Filmarvast ja lisaks veel hunti alanud. Kuulsas rokipalees firma Eestis Manhattanil esines selle tippu aegadel päris lugematu hulk tulevasi rokiklassikuid kuigi väliselt too suhteliselt tagasihoidlik koone, eriti palee muljet ei jätnud. Vahest vaid kolm suurt heledat korrapärast kaart hoone fassaadil, mis võisid oma Emarusega renessansi lossi meenutada. Ning hele rahaline poolkaar, mis moodustab katuse äärekontsert. Lava kohal kõrgub samuti uhkelt ornamentidega kaunistatud paari, nagu ka saali uste kohal. Aga kellel oli siis aega saali kujundust uurida, kui laval käis vägev rokk-kontsert? Tuhanded inimesed ei mallanud oma kohtadel istuda, vaid trügisid lava ette ja imed ilmatu suur rahvast tulvil rõdugi oma kohale jäi. Nagu kuulsime saalis, ruumi on, ruum toimub, see on meie tööning point Filmoristi laval ja erilist tähelepanu äratas meie oli uues neljaliikmelises koosseisus asjaolu, et trummimeest ei olnudki. Sammel tegi imesid New York Citys Silmar Eesti kontsertsaalis 1969. aasta suvel, aga kohe kuuleme, mis toimus laiali kodusaarel Inglismaal, Liverpoolis, 60.-te aastate alguses. Muusika ei tunne piire ja piirid lekivad Hank Williamsi Chambalaja On ta Pajo, esitajaks Liverpooli ja 1900 kuuekümnendail liverpooli kuulsana muusikaklubi Caven populaarsemaid bände Cherry Anda täis näikes. Koopaklubi käven Flavi punastena On kirjadega tähistatad uks tavalise telliskivihoone tänava korrusel vahest ei kutsukski tingimata sisse astuma, kui sa selle paiga lugu ei teaks. Ja kui vastuhoone tellisseina ei, no jäetakse üles tõstetud kraega nahktagis John Lennon käed taskus ja üks jalg üle teise tänavakividele toetamas. Skulptuuris olevat tabatud Johnile iseloomulik poos. Kuju autor on Küprose saarelt pärit George Pravdas jääd. Jon seisab siin maikuus 2008. Lähemalt vaadates näed, suur tellissein, mille väikeses nurgas kuju asub, pole mitte lihtsalt tellissein, ei igale kivile lumi graveeritud. See on kävel krabi, voolosheim, kuulsuste sein igal kivil, muusiku või grupinimi. Ja neid on tohutult, ju siis on kõik nende nimede omanikud selles madala laega kivises koopataolises ruumis ka esinenud. Cheriendada Esmeikers kuulus praan Epsteini talli samamoodi nagu The Beatles. Kui korjemeni aeg välja arvata, siis biitlid esinesid klubis 292 korda. Esimene 21. veebruar 1961 ja viimane kord kolmas august 1963. Edasi, Beethoven, ütle Tšaikovski üle, et muusika on igavene selline mõte rock n roll'i Sekspirilt Jacques perrid, Saint Louis, tema kodulinnas peeti 60. juubelikontserti. 16. oktoobril 1986 sünnipäevalaps juhatab avaloo sisse. Kunagi kinosaaliks ehitatud Fox teater Saint Louis. See on kirjeldamatu idamaine muinasjutt. Igal pool seintel Jenishides eksootilisi olendeid lõvide moodi ja elevantide moodi ja kaamelite moodi loomi. Säravpunased kalliskivid silmadeks suuremad ja väiksemad tuhmid ja säravad hõbedased, kuldsed vasksed, fantaasialoomad, linnud ja liblikad. Kõik kohad on täis idamaiseid, ornament, kauneid eksootilisi kujundeid, heledat filigraanne, pitsi tumedal lakitud taustal maskid. Egiptuse vaarao kuldmask. India Maharaatiade näod naeravad ja nutvat diaatri maskid imepäraste ornamentidega raamistuses. Konid on ometi tagasihoidlikud kujud ja kujundid ise on juba nii mõjuvad, et värvid oleksid lihtsalt liig jahe elevandiluutoon, hall, valge ning muidugi metall, kuldne, hõbedane, paskne, tumedad taustad ja piirjooned ning teatri põhivärv on teadagi punane. Loui Foxis on see sügav, särav, uskumatult kaunis roos, punane saali toolid, vaibad, eesriided, kõik on roos, punased. Tooliridu palistavates nišides valvavad realisi täisrelvis Vana-India sõjamehed. Loose ilustavad magulite arhitektuuri, kaunid kaared ja pitsilised ornamendid. Selline raamistus, sant, Luifoxi teatrilavalt kõlanud muusikat. Juubelikontserdi muusikaliseks juhiks oli kiis Richards, režissöör Taylor häkhor, teadvustas sündmused, kontsert filmile, hey hey rock n roll, külalisesineja eks teiste seas Hedda Cheimis Eric Clapton, Robert Grey ja Linda Ronstad. Lyndon. Aga nüüd Benny Goodmani orkester Stompingijates Savoy. Ja nüüd oleme taas New York Citys. Manhattani haarleme lennakse avenüül, Savoy ballisaalis võttis enda alla terve kahekordse hoonete ploki teise korruse. Sa võid peeti selle õitsengu aegadel maailma uhkemaks tantsusaaliks. Siin oli luksuslike kaunite vaipade ja peegelseintega salonge ning tohutu suur ja pikk saal, kahe esinemislava vilkuva valguse ja vedrude abil kokku surutud puus. Tantsupõrandaga. Oli tavaks öelda, et siin on õnnelike jalgade kodu. Igal aastal käisin tantsimas oma 700000 inimest ja iga kolme aasta järel tuli uus põrand paika panna. Väga palju õnnelikke jalgu. Savoy kaks kontsertlava tegigi võimalikuks, tantsumuusika võis kesta kasvõi läbi öö. Ja tänu neile kahele lavale toimusid seal populaarsed bändide vahelised võitlused, Pälluhted bänd sic webiorkestrile oli Savoy kodulavaks. Ja külalistega peeti maha tulised lahingud. Sikupilliorkester ja murdke nad maha. Eriti ägedad olnud võitlused Benny Goodmani orkestriga väidetavalt peale jääjaks webi bänd enam või vähem aga kellest pea võimatu jagu saada, selleks olid niuke Ellingtoni orkester. Ellingtoni leer omalt poolt nimetastikuebi suurimaks lahinguandjaks. Antonio orkester New Yorgi haarlemiss Manhattanil metrood või lähedal asuva ööklubi kardungla siis puuvillaklubi esibänd. Katsun klapp tähendas lahedat äraolemist rõõmsaid džässi saatel. Iluseaduse võis siin rahulikult unustada. Klubiruum asus pikka kivihoone ülemisel korrusel toredate ümar kaarealiste akende taga ja siin käis õhtust õhtusse pidu. Harlemi südames paiknev Kotsun klapp kujunes elegantses kohtumispaigaks, kus pühapäeviti toimusid niinimetatud kuulsuste õhtud. Valge publiku seast võis leida tuntud muusikuid ja filmistaare. Nende meelt lahutas laval Lähedaste mustade džässi kuulsuste koorekiht. Vesismif kambakesi, Ella Fitzgerald, Swed, Suoller, Louis Armstrong lilli, hollide ja hulk teisi. Nad pidid klubi juhtkonna tahtel laval toimuvates šõudes metsikuid tumedanahalisi, džungli, elanike või lõunaosariikide puuvillaistanduste musti orjatöölisi esitama ja heliloojad pidid valge publiku rõõmuks musta muusikat kirjutama. Lena hoon tegi oma professionaalse debüüdi Cotton Clubis 16 aastaselt algul taustarühmas, aga siis pälvis üha enam tähelepanu lauljana. Tõsi, Kotonista pikale, et see ei olnud koornile, hakkas vastu klubi valge publiku liigne kosimine. Tema edasisele käekäigule tuli sealt lahkumine ainult kasuks. Näha on ja nüüd Apollo kolmas ja tõenäoliselt vanim ning tuntuim muusikaklubi Harlemis New Yorgis ja vaat et kogu Ühendriikide muusika ja šõumaailmas. Apollo ta on nimetatud tähtede sünnilegendide küpsemise kohaks. Alates 1934.-st aastast hakati korraldama amatööride võistlusi, kes soovis, kel julgust võis oma lauluoskust kuulda anda ja publik valis õhtu võitja. Laval oli ka timukas ehk luua mees, kelle kohustus oli need esinejad, kes publiku poolt maha vilistati, lavalt minema pühkida. 1934. aastal tuli ühel õhtul võitjaks seitsmeteistkümne aastane Ella Fitzgerald ja samal aastal tegi Apollo laval debüüdi 19 aastane Billie Holiday. Tõsi, apollos pillihallid ei nime all. See oli siis küll ei ole teie tema bänd. Seal oli sel fotol ilmselt 1930.-test aastatest on Apollo hoone uhkelt kaunistatud Harlemi renessanssi, öeldi selle kohta. Veeessegib rahvas, seisab hulk toredaid vanu autosid. Hoone külge kinnitatud kolmnurkselt aluselt tõuseb uhke reklaampost, mille vapikujuline ülaosa teatab juba kaugelt, et siin on 125. tänava Apollo teater. Uuematel fotodelt paistab hästi silma arhitekt George kaesteri loodud tagasihoidlikult. Uus klassikaline fassaad. Apollo teatrisaalis on üle 1500 istekoha ja pikki aastaid olnud Apollo ainus teate New Yorgis, kuhu musta nahavärviga inimesi. Tööle võeti, hoian oma mootori töös kiitma Raning, Cherreli Lewis hellitusnimega killer on olnud laval nii apollos kui ka järgmises paigas, mida külastame. Adven. Ja tänase rännaku järgmine muusikaloos, nii kuulus ajalooline kontserthall on rände, õhukurechtnaschellis. Aastakümneid grand aula, oopri, alussambaid, hernes, tapp, kelle ettevõtlikkus ja populaarsus viis oopri seltskonna, Nashville'i, New Yorki kannegi hooli. Uksed avanesid kandrile 1947. aastal ning tehtiga ja esimene väljasõit Euroopasse. Maailma kuulsaim ja kõige pikema eaga kantrimuusika raadioprogramm, rände oopri, kolis 1943. aastal oma laupäeva õhtuste raadio-showdega kapten Toomas Raymani ehitatud gospel kirikusse. Nii sai pidulikult kaunist vanast majast kaimani auditooriumis kantrimuusika kodu, Nash villis kahekorruselise tumedatest pruunikas punastest tellistest hoone, kõrged, kahekaupa seisvad valgete raamidega kaaraknad. Nad tulevad siin õige pisut gooti kirikute Ami. Tohutus üle 2000 inimese mahutavas saalis mõjuvad need nelinurkset. Eks ruutudeks jaotatud aknad eriti efektselt, sest siin vahelduvad punased, helesinised ja lihtsalt läbipaistvad ruudud pikad istmetele. Nad moodustavad nii saalis kui rõdul uhkeid poolkaari. Avara ja ruumika, rõdu. Poolkaar toetavad puust sambad. Kui kraan tõul ooperist jutt, siis ei saa kuidagi jätta kuulamat tähend, Williamsit kõige mõjukamad heliloojad, lauljad läbi kantrimuusikaajaloo ja mitte ainult kantri. Ning mis tekstidesse puutub, siis, kui Chuck Berry on rock n roll'i seiks piir siis Hank Williams kannab hilbelli. Vahetame taas linna ja saali laval bänd, kes kodus ning kantris kui pluusis, kui rock n rollis. Rolling Stones, New Yorgi Madison Square Gardenis november 1969. See oli nüüd tuli uus Madisson regaardeni hoone, kus Rolling Stones 1969. aastal lavale astus. Neljas Madison Square Gardeni hoone Manhattanil, mis oli avatud alles 1968. Ühendriikide neljanda presidendi nime kandev kontserdipaik on seisnud New Yorgis juba 19.-st sajandist peale. Sellele on uskumatult kirev ajalugu ja tundub too neljas hoone pole ajalooliste Mälyszonsqvargaadenite seas just kõige huvitavam ehitis. Aga ta on meeletult suur ja mahutab oma paarkümmend 1000 inimest. Istekohad asuvad kuuel üksteise kohal kõrguva tasandil. Istmete plokid on värvitud rõõmsalt ja eredalt punaseks, oranžiks kollaseks, roheliseks ja siniseks. Nii et üks Ameerika ka moodi vägevalt suur ja mitte just elegantne paik, aga rännake edasi. Siuke Elingtoni Siiczan pluus, Charles mänguks oma grupi ja külalisesinejatega, nende seas rassaan Roland köök. Kanegi hooli laval jaanuarist 1974. Esmakordselt kõlas jad Haanegi hoolist 1912. Hoone oli avatud igasugusele muusikale. Ega asjata ei saanud kohta endale hellitusnime Haustrat Music pilt. Avapidustustel 1891 oli aukülaliseks ka Pjotr Tšaikovski. Aastani 1962 oli kaanegi hool New Yorgi Filharmoonikute koduks. Aga paiga avatus ei piirdunud ainult muusikaga aegadele. Raadiot toimusid siin ka rahva arutelud, loengud erinevatel teemadel. Kõneleja, eks, Mark Twain, Jack, London, Unston Churchill, rääkis näiteks puuri sõjast ning arutati naisõigusteemasid. Manhattanil seitsmendal avenüül asuva miljonär Andrew kaarnegi annetatud raha eest püstitatud kaanegi hooli stiiliks Itaalia uusrenessanss, mis viitab oma elegants siga, kuninganna Victoria ajastu hiilgusele. Marmorfuajee lage ja uksi rõhutavad suured ümarad graatsiliselt kaared, nurki ehivad ornamentidega kaunistatud sambad. Ehitus koosneb õieti olmest väärikast osast ja kõige tähtsam on suurte kontsertide paik peasaal. Alati on imetletud selle väga pikasaali võrratud, kuidagi sooja ja elavat akustikat. Viiulikunstnik aisaks Stern, kelle nime pea seal kannab, on öelnud, et see saal on omaette muusikainstrument mis muudab seal kõlavad helid suuremaks kui elu ise. 1000 938939 toimusid Laanegi hoolist pöörde punktilised kontserdid, spirituaalidest svingini korraldajaks produtsent, talentide avastaja John Hammond. Nagu kontsertide Pealkiri baas, sai kuulda erinevaid muusikastiile nendega kohaneda, aktsepteerida kaunteisi peni, kuudman BIG pil, pruunzi, rosetatarp, Coulson käit, kvartett. Kuldse väravakvartett taevas on imeilus paik tõepoolest nüüd maisema ilu juurde juhatab meid Johann Strauss teise valss. Viinis elavad traditsioonid, glamuur ja valss. Viinis on pallide hooaeg, igal talvel toimub siin oma 400 palli ja need on tõelised ballid. Romantilised tseremoniaalses, kuhu minnakse pidulikeks, õhtukleitides ja frakkides alustavad fanfaari ja käibele tantsukaardid. Kindlasti palli sõltuvus pärinevad 18. sajandi kõrki himaski pallidest uhkemaks valliks Viinis peetakse ooperiballi Viini riigiooperisaalis kuid sealse pidulikkuse ja säraga on alati võistelnud Filharmoonikute Võte pall music Fereinis. Selles klassikalises hoones, mille hiilgavalt kuldsest saalist oleme harjunud igal uusaastapäeval Strausside uus aasta kontserti kuulama. Sama sädelevat kuldne kroonlühtrit, laemaalide antiikskulptuuride ka lille täis saal võikski luua ettekujutuse Viini talvepallide pidulikkust maailmast. Sellel aasta nii erilisel ajal.