Eesti maja ongi peamine, meie koondumised, koht, raske on öelda, sest väga suur teadmatus valit. Eks igaüks ise kavandas oma edasist saatust. Tere kuulama saadet Krimmi eestlaste kultuurielust. Dotsent Jüri Viikberg rääkis eelmises saates, et Krimmi jõudes 19. sajand teisel poolel tuli eestlastel harjuda palju uuega. Uutmoodi tuli hakata põldu harima, maju ehitama ja toitu valmistama. Aga nii nagu eestlased läksid siit luterlastena, nii nad Krimmis ka luterlaste, eks jäid. Üsna ruttu hakati korraldama usuelu ja kooliharidust ikka eesti keeles, eesti keeles ja meelest ja tuntud eestlastest, kes on Krimmiga seotud olnud, räägib Jüri Viik tänases saates. Saatejuht on Piret Kriivan. Tänases saates on juttu ka sellest, kuidas käis eestlaste käsi Krimmis 20. sajandil. Kui õpetaja Rääkis kirikus või palvemajas eesti keeles saksa õpetaja, siis kuidas kooliharidusega oli? Õpiti eesti keeles ja kui kiiresti need koolid tekkisid väga kiiresti. See on eestlase jaoks sama oluline vist kui usu küsimus. No nii kiiresti need nüüd ka ei tekkinud, kui me oleksime võib-olla soovinud, aga kõikides suuremates eesti külades oma kool oli ja selle kohta on meil teada nii palju, et esialgu küll oli laste harimine ainult koduülesandeks ja sedapidi siis harilikult ema tegema. Ja tähtsam kui kool oli palvemaja. Et see, kui nad juba seal koos elama hakkasid, siis mõnes ruumikamas majas hakati koos käima selleks, et palvetundi pidada. Selleks et jumala sõna kuulata, järgida aga seejärel siis juba hakati ka koole rajama ja kooliõpetust jagama. Ning esialgu võiks öelda, et see kooliõpetus oli küllaltki laba ja köster-koolmeistreid, kes olid nii usu kui ka hariduse eest tegevad Nemad järgisid nüüd selliseid õppekavasid, nagu nad eestist seda mäletasid ja seda teadsid. Ja ühesõnaga see kooli ja kirikuühendus oli ka selles mõttes väga loomulik, et tol ajal need asjad käisidki koos ja kool lahutati kirikust Krimmis alles 1918. aastal ja Eestis, kui ma ei eksi, siis see oli 1921. aastal, et kooli ja kirikuelud kuulusid tol ajal kokku ja selles mõttes nüüd luterlaseks jäädiga uuel kodumaal. Ja väga oluline oli loomulikult ka see, et kes oli nüüd see köster-koolmeister, kes lapsi õpetas, kes oli ühtlasi ka Üksküla. Nii usu kui kultuurielu, võtmefiguure ja tavaline oli see, et kooliõpetaja telliti Eestist. Et kui juba asundused said oma eluga sellisele järjele, et kool tuli rajada siis Sempstwo valitsuselt küsiti ka abirahasid ja kõik, kui tavaline oli see. Küla pidas õpetajat üleval ise. Koolmeister oli harilikult tellitud Eestist, näiteks sammu rukki tuli Gustav Lääne Bach Rakverest. Andres Tuisk oli pärit Torist. Hans mägi oli pärit Suure-Jaanist ja seetõttu ei olnud kolme meistri tellimine, et selline juhuslik asi. Kolmeistrile esitati oma kindlad tingimused ja nõuded, sest et ta pidi olema musikaalne ja eesti asunduse juurde käis ka see, et seal olid kas siis muusika või laulukoorid vähemasti ja nende juhatamine oli koolmeistriülesanne. Ta pidi pilli mängima, ta pidi olema musikaalne ja sellised nad olidki igas külas. Ning On teada, et selline keskmine või harilik palk, mida õpetajale siis maksti. See oli 400 rubla raha palka aastas, aga tal oli siis ka oma aiamaa, ta sai ka tasuta kütte ja valgustuse. Nii nagu hiljem näiteks nõukogude ajalgi oli maakooliõpetajal selline selline võimalus ja kuni 1893. aastani oli koolide töökorraldus üldiselt päris vabalt. Ja loomulikult see toimus siis ka eesti keeles. Aga 1893. aastal asunduste koolid läksid haridusministeeriumi alla ja see ei tähenda seda, et seal kehtestati ka vene õppekeel. Eesti keeles õpiti usuõpetust kirikulauluemakeelt ja kuna kõik õpilased olid eestlased ja õpetajad, olid eestlased, siis kogu selline muu vestlusi ja jutt käis loomulikult eesti keeles. Ja teada on ka see, et õpikut telliti Eestist. Nii et näiteks kantmanni lugemise raamat on üks väga teenekas teos mitte ainult Eestis, vaid ka asundustes, morfelti piiblilugusid loeti seal varem oli ka Jakobsoni lugemik. Nii et selline side kodumaaga kestis edasi. Et selline kodumaaga suhtlemine oli, võiks öelda noh, tavaline või normaalne, et kodumaa ei olnud jäänud kuhugi teadmatusse kaugusesse, vaid sellega suheldi edasi. Ja veel, mis oli väga oluline, see, et sidet kodumaaga näitab ka see, et sealt telliti mitte ainult raamatuid, ka, vaid ka ajalehti. Sam Rocki külla oli tellitud näiteks 1904. aastal, kui Vilde seal käis 13 Eesti ajaleht. Churczis käis 29 Eesti ajalehte Sõrdki Aractiora külas oli asutatud oma raamatukogu, sinna telliti Eestist raamatuid, sinna telliti Peterburist raamatuid. Et see oli väga iseloomulik, et kui need eestlased sinna kuhugi kaugele välja rändasid, oma asunduse rajasid, siis sinna tekitasid nad oma sellise pisikese Eesti ühiskonna, kus nad elasid oma keele ja meele järgi ja see tähendas loomulikult ka isetegevust ja seltsielu vastavalt sellele, kuidas siis nende majanduslikud võimalused paranesid ja neile selleks võimalusi andsid. Kooli kohta tasuks veel öelda nii palju, et väga palju sõltus tõepoolest just nimelt sellest koolmeistrist, kes oli Eestist tellitud ja usskujud. Arhanni külas on üks kuulsamaid ja tuntumaid õpetajaid olnud Aleksander Raudge. Ja tema oli kooliõpetaja, aga kuna tal jäi aega üle, siis ta õpetas ka täiskasvanuid, nii et tema pidas loenguid seal ajaloost ja kirikuloost ja maateadusest isegi kirjanduse kohta. Ja kui tema läks hiljem nüüd juba linna saksa kogudusse õpetajaks siis temale otsekohe väärikat järglast ei leitudki. Nii et 1897 kuni 99 oli utz kuju tarhani kool suletud, seda õpetajat ei olnud. Ja siis alles saadi see hiljem kedagi sinna tööd jätkama. Ja kui tegemist on luterlastega, siis on see kirjaoskus, lugemisoskus isegi, isegi täiesti loomulik. Et kui vene usku inimene, nagu me näiteks Obloomovi järgi teame, tema võib diivanil istuda ja uneleda, et mida küll elus peale hakata, kas võta naine või mitte või teha veel teist, kolmandat luterlane niimoodi ei unele. Kui ta lugeda ja kirjutada ei oska, siis talleeli tunnistust ei saa ja kui Taleeri tunnistust ei saa, siis ei saada ka naist võtta, järelikult tal ei jää aega unelemiseks, vaid ta peab selle lugemise ja kirjutamise kätte saama. Ja 1897.-st aastast on Simferoopol kohta teada ühe aruande järgi et eesti ja saksa lapsi oli kooliharidusega hõlmatud 83,5 protsenti. Samal ajal vene lapsi käis koolis 23,4 protsenti. Vaevalt neljandiku ja 1904. aasta kohta on öeldud, et Simferoopol maakonnas on kõik eesti ja saksa lapsed algharidusega kindlustanud. Hoolimata sellest, et nad elasid just nagu välismaal, et nad elasid just nagu võõras keskkonnas ja nii edasi. Aga haridust see ei mõjutanud, pigem loodetavasti vastupidi. Siis, kui side kodumaaga oli, oli tugev, siis jõudsid Krimmi ilmselt ka rahvusliku ärkamisaja meeleolud. Ja kultuurielu läks Krimmis sama hooga kui Eestis. Seda võib kindlasti öelda, sest kui eestlased Krimmi läksid, siis nad läksid juba kui eestlased ja mitte ainult kui luterlased, vaid vaid kui, kui eestlased ja selleks jäid nad ju seal ka edasi. Sest see on väga selge, kui sa oled teiste hulgas, kes on tšehhid, kes on sakslased, kes on venelased ja kreeklased ja nii edasi siis sa pead ju teadma ka, kes sa ise oled ja, ja seda siis nendele ka ka ütled. Ja kui juba eestlaste välimuse järgi oli võimalik kindlaks teha, et nad on Nad, on selline omaette rahvas, siis loomulikult said ka teised seda teada ja teised õppisid neid just nimelt eestlastena tundma. Ja kultuurielu juurde kuulub loomulikult ka see, et juba 1812. aastal peeti esimene asunduste laulupidu Narvas ja see jäänud loomulikult viimaseks. Asunduste laulupäevi peeti ka hiljem, neid peeti Kaukaasias 23. aastal Siberis ja 1914. aastal peeti Krimmi ja Kaukaasia asunduste laulupidu su ruumis. Nii et tolleks ajaks juba see, kui nüüd mõelda selle kunagise rahvusliku ärkamise peale, et siis selline rahvuslik potentsiaal, kultuurielu potentsiaal oli esimese maailmasõja eel jõudnud asunduste siis nüüd niikaugel, et seal hakati rajama seltse, seal hakati kultuuriseltse Haridusselts karskusseltse rajama. Ja kui Suomi Speeti asunduste laulupidu, siis nende hulgas oli ka üks krimikoor. Õpetaja Lukas tuli Konshambast oma laulukooriga ja eesti külalised panid seda väga imeks. Kontši Sava peremehed ühe pidusöögi andsid seal kõikidele osavõtjatele omal kulul. Et tegemist ei olnud enam mitte sugugi selliste vaeste väljarändajatega, vaid nad tulid juba nagu mehed muiste. Oma laulude ja oma rahakotiga. Eduard Vildest oli juttu, kes käis Krimmis kas korra või korduvalt. Minu teada Vilde käis ühe korra. Ja see ei olnud mitte tavaline käimine, vaid tal oli oma, et suur eesmärk. Teda huvitas väga prohvet Maldsveti liikumine. Ta tundis nende asjade vastu suurt huvi, ta liikus nii Eestis Järvamaal Malcertiga seotud kohtades, aga ta sõitis ka Krimmi. Ja seal kohtus ta kostav Matsaga, kelle käest ta sai ühtlasi maltsa kirjutatud käsikirja väljarändamise kohta. Ja Vilde loomulikult tutvus ka teiste asundustega. Ta tahtis kõike oma silmaga näha ja sellest oma raamatus on ta kirjutanud. Lõplikuks tulemuseks võib ilmselt lugeda romaani Prohvet Maldsvet, mis ilmus omaette raamatuna 1908. Aga see on üks väga omapärane ja tegelikult väga huvitav ja tore raamat ka, ilma et me võtaksime seda kui ainuüksi romaani Vilde romaani prohvet Maldset on nimetatud isegi kolmekordseks reisikirjaks. Arvestades seda, et üks variant, mille ta oma valdusse sai ja mida ta kasutas, oli Gustav maltsa maakuulaja Gustav maltsa isiklik käsikiri. Aga Vilde avaldas ju ka omaenda reisikirja Krimmi ja Kaukaasia eestlastel külas. See on tema reisikirjade sarjas ilmunud ja seejärel ilmus alles romaan prohvet maltsvetlus. Ma soovitaks kangesti, kellel on võimalus, lugege läbi tema reisikiri ja siis lugege läbi ka tema romaan. See on erakordselt tore vaadata, kuidas ühed ja samad motiivid rändavad reisikirjast romaani, kuidas nad esinevad ühes kohas on turris sohva, vedru kuskil kõrtsis, teisel juhul on ta kusagil hotellis. Et millised juhtumid on tal siis ühes kohas või teises kohas, seda on, seda on väga põnev niimoodi avastada. Aga see, kuidas Vilde kirjutas Krimmi eestlaste elu kodueestlastele lähedaseks ja tuttavaks, see on erakordselt tänuväärt. Ja loomulikult tuleb mainida seda, et ka Krimmi eestlased ise olid väga huvitatud, mis Vilde neist kirjutas, nii et seda raamatut loeti Krimmis suure huviga. Seal kihistati seal natukene kortsutati kulmu, seal natukene ka vannuti või, või hurjutati pidades süüdlaseks, kas siis maltsa või Vildet ennast. Kõike ei olnud nende meelest seal kirjas, nii nagu oleks pidanud olema. Aga see pole praegusest vaateveerust vaadates, see ei ole enam tähtis. Vilde oleks võinud seal veel palju rohkem kirja panna, oleks meie praegune soovitus. Talle peale Eduard Vilde käisid Eesti tuntud kultuuritegelased, neid oli veel, kes käis Krimmis kaks Peterburi eestlast, kunstniku Köler ja Adamson. Kaks kunstnikku kaks Peterburi akadeemikut, Johann Köler ja Amandus Adamson on tõepoolest oma töödega olnud silmnähtavalt Krimmi motiividel ja Johann Köler on maalinud nii mõnedki maalid. Ning Amandus Adamsoni puhul võib-olla kõige tuntum on tema uppunud laevade monument Sevastoopolis, mis sai valmis peale meie russalkat, see on rajatud seal 1904. Aga Adamsonile on veel üks väga huvitav töö. Missouris on selline kuju meres nagu näkineid ja see on kohalike muistendite kohalike muinaslugude väljenduseks, kuidas Alibaba röövis pruudi, kes pidi saama ühele noormehele naiseks mõrsjaks, aga see ei olnud määratud täide minna. Ja see neiu rööviti ja selle mälestuseks on nüüd seal Missouris taoline väga huvitav kuju kus kandis see, mis suuri asu. Ta jääb Jalta kanti. Aga Johan Köleri nimi on seostatud Krimmiga veel palju rohkemgi kui ainult mõningate kunstiteostega. Sest teatavasti akadeemik Köhler oli ühtlasi Peterburi patrioodid. Ja see, kui eestlased Krimmi ümber asusid tähendas ka tema jaoks paljud ja ta lootis, et ta saab neid eestlasi seal aidata. Nii et temaga on seotud ka Guntaugani mõisa ostulugu, mis 1800 kaheksakümnendatel aastatel eestlaste üheks tugipunktiks üheks suuremaks tähtsamaks asunduseks pidi kujunema. Paraku see nii hästi ei läinud. Ja omal ajal see äratas väga suurt tähelepanu nii ajakirjanduses kui ka hilisemates ajaloo ülevaadetes. Nimelt teadis Johann Köler väga hästi, et tol ajal koguti suuri summasid Eesti Aleksandrikoolifondi ja fondi president oli Jakob Hurt. Ning kuna Köhler hea meelega oleks näinud Aleksandrikoolirahadest oleks toetatud ka Krimmi eestlasi siis loomulikult ta seda soovis, seda taotles. Tulemuseks oli see, et Aleksandrikooli fondi presidendi kohalt Hurt astus tagasi, sellele kohale sai Köler Köhler neid Aleksandrikoolirahasid kasutaski. Ja kui oli jõudnud kätte, et aasta 1885 siis selgus, et see võlgu ostetud mõis oli sedavõrd raskes olukorras võlgu ja intresse oli kogunenud sedavõrd palju, et seda mõisa välja ei suudetudki osta. See mõis läks pankrotti ja need rahad läksid kaduma. Nii et need Aleksandrikooli fondi rahad, aga ühtlasi ka Köleri enda isiklikud rahad, mis ta sinna oli pannud. Sellest sai üks taolisi hoiatavaid näiteid, mida võisid taolised patriootlikult meelestatud inimesed korda saada, kui see patriotism ja rahaasjad ei läinud päris hästi. Kes on veel eestlastest olnud Krimmiga seotud, kellest peaks tingimata rääkima? Üks väga huvitav ja omapärane inimene meie ajaloos oli Saamuel Sommer. Ta oli umbes nagu August Nigol, kes liikus, rändas, reisis mööda Eesti asundusi. Ta oli omal kombel selline väga veendunud hõimutegelane ja rahvustegelane. Ta käis ja innustas neid, ta pidas seal loenguid. Tema oli üks neid, kes kutsus kokku ka 1900 seitsmeteistkümnendal aastal seal Krimmi ja Kaukaasia eestlaste Kongressi selleks, et julgustada neid oma rahvuslikku elu seal jätkama. Selleks et see kunagine väljarändamine ei lõpeks nüüd mingite ahervaremete ka, et see saaks ikkagi sellist korralikku jätku. Ja hiljem tegutses ta Eestis piirimaadekomitees, tegeles Narva-taguste aladega, pani setudele nimesid ja nii edasi. Kogu tema üks pikk elu oli üks suur rahva ja hõimuideede teenimine. Aga kindlasti tuleks mainida Eduard Laamanni juristi ajakirjaniku poliitikut väga silmapaistvat tegelast meie ajaloost, kes 1882. aastal sam rukis on sündinud ja temast sai Eesti ajutise valitsuse sekretär ja Eesti sünni juures oli ta ka, sest et kui ta Peterburi ülikooli juristina lõpetas, siis ta siiakanti jäigi, Krimmi ta tagasi ei läinud. Ning see, mida me nüüd kõige suuremate tähtedega peaksime tema puhul kirjutama, on koguteos Eesti iseseisvuse sünd mille ta kokku pani ja avaldas 36.-st kuni 38. aastani. Kuna tema tundis väga hästi neid olusid ja sündmusi ja kogu neid ajaloo käiku, mis toimus idas siis 1934. aastal andis ta välja otsekui hoiatusteose Nõukogude Vene ja kommunismi teostus katsed 1917 kuni 34. Selle raamatu järgi pidi meie lugeja saama küll päris hea ülevaate, mis meie idapiiri taga toimus siis, kui punased seal võimu haarasid ja ja seda oma käes hoidsid. Aga selleks, et nüüd natukene tänapäeva tulla, siis ma tahaksin mainida hea meelega ka president Arnold Rüütlit. Kui ta 2002. aastal käis riigivisiidil Ukrainas, siis ta käis ka Krimmis. Ta külastas ka Aleksandrovka küla ja Krasnov, ärka küla käis vaatamas kooli ja, ja nii edasi, nii et võib-olla need on nüüd sellised nimekad tegelased, aga, aga professoreid ja ja taolisi muid tähtsaid tegelasi on seal käinud veel päris palju. 1900 seitsmeteistkümnes aasta muutis ka Krimmi eestlaste elu. Ei muutnud. Sest 1009 17 oli punaste riigipööre, aga see ei tähendanud Krimmi jaoks esialgu veel midagi. Sest Venemaal tähendas kodusõda. Ja me teame hästi selliseid kindraleid, nägudeni, Ginbrangel, Korniilov ja nemad veel mitme aasta vältel. Üritasid punastele vastu panna, kuni see lõpuks neil enam ei õnnestunud. Nii et 1920. aastal said punased Krimmi enda kätte ja seda punast terrorit, mis siis algas, seda on nimetatud kui võitjate võidujoovastus, eks. Ja tuleb küll öelda seda, et eestlasi need Vägivaldsete aktsioonid puudutasid vähe, peamiselt rüüstamisi, aga mitte rohkem. See, mis eestlaste jaoks sai nüüd tõsiseks pöördepunktiks, oli 1926. Teatavasti punased olid seitse seadnud uue majanduspoliitika ehk nepi. Ja see oli ühtlasi võimalus, et inimesi turgutada majanduslikult aktiivseks. Ja et riiki suurtest majandusraskustest välja tuua ja see tegelikult ka õnnestus. Ja kui nüüd see nepi poliitika oli juba oma vilja kandnud, siis need, kes olid just nimelt need kõige edukamad, kõige paremad Nepmannid siis 1926. aastal jäeti nemad valimisõigustest ilma. Ja see valimisõigustest ilmajätmine oli just nagu nüüd sikude ja lammaste eristamine. Sest et nendest hakati siis kujundama, eks pluataatorliku klassi, keda hiljem poliitilisest elust mitte ainult isoleerida, vaid siis juba täiesti kõrvaldada. Kui 29. aastal hakati juba kollektiviseerima siis olid need, kellest tehti, kulakud, neid, keda peredega vahistati ja välja saadeti. Kas siis nad küüditati kaugemale, kui nad lihtsalt visati majast ja külast välja mine ja kõnni. 1926.-st kuni 36. aastani Krimmis oli 100000 inimest, keda valimisõigustest ilma jäeti. Nendest 500 olid eestlased. Ja selle kohta nüüd ajaloos öeldakse nii, et need repressioonid kahvatuvad nende kõrval, mis toimusid 30.-te aastate teisel poolel. Ja 37. aastal algas päris selline hull periood, ega see varasem ei olnud ju ka kuigi lihtne. Igal juhul kolmekümnendatel aastatel kõik see, mis oli, mitte vene, see, kas siis likvideeriti, pandi kinni, suleti, kaotati, hävitati. 37. aastal hakati mehi ära viima. Ja kui vaadata hilisemaid hilisemaid nimekirju siis kolmekümnendatel aastatel riigi poolt ehk siis NKVD, kui riigi esindaja asutuse poolt mõrvati 259 eestlast. Ja selle kõrvale võiks tuua siis sellise arvu, et terves teises maailmasõjas Krimmi eestlasi hukkus kas siis lahingutes või muul moel 70 inimest. Et need olid väga iseloomulikud näited, et 44. aastal teatavasti ju Krimm tehti peaaegu tühjaks, küüditati krimmitatarlased, küüditati loomulikult ka sakslased ja selle valitsuse või selle riigi ühte sellist võtet iseloomustab väga hästi ka see, kuidas minevikku puhtaks pühkida on see, et seal, kus ori eestlaste Tšurtši küla surnuaed sinna rajati, autobaas. Ja mingis mõttes võiks tuua isegi paralleeli nüüd sellega, et kui sinna Krimmi sõita, kui seal natukene ringi vaadata, kui mõelda selle ajaloopojale selle mineviku peale, siis paratamatult minule meenub Kaliningradi piirkond mis põliselanikest on tühjaks tehtud, kuhu on uued juureta inimesed peale toodud. Ja kes siis seal elavad selliste reeglite järgi, nii nagu see riigile kasulik on ja kuidas see vajalik on. Seetõttu nüüd, kes on varem Krimmis käinud, see on kindlasti ka märganud seda, et kui vähe on seal olnud põliselanikke millisel tähtsal kohal on seal olnud vene keel ja ja sellised inimesed, keda meie oleme harjunud nimetama, aga siis sovjettideks, kellel ei ole ei kodumaadega rahvust. Ja nii mõnigi on nimetanud praegust krimmi otsekui kommunismimuuseumiks. Sest et seal on väga hästi alal hoitud see, mis meil ei ole juba ammu enam mujal kui muuseumis. Te olete ise käinud ka Krimmis. Missuguste muljetega te sealt ära tulite või mõtetega ja kas, kas eestlus Krimmis, kas see võib jääda kestma? Mina käisin Krimmis aastal 2001 ja siis tähistati sam rukkiküla 100 neljakümnendat aastapäeva. See oli erakordselt pidulik, see oli erakordselt rõõmus sündmus. Need eestlased, kellega ma seal kokku sain, olid erakordselt meeldivad inimesed. Kuigi paljude eesti keel juba jättis soovida. Ja seetõttu too oli minu jaoks väga iseloomulik ja sümboolne see, kui räägiti eesti kooli rajamisest Krasnodari külla Aleksandrovka keskkooli näol ja kuidas Eestist saadeti sinna Eesti õpetaja. Nii et seetõttu oli minu jaoks väga selge, et Krimmi eestlased vajavad erihoolt arvestades nende väga ränka minevikku. Ja mul oli erakordselt hea meel märgata ka seda, kuidas Eestis hakkasid tekkima sellised toetusrühmad. Neid oli Rapla kandis, neid oli Rakvere kandis ja Kodavere kandis, kes pidasid vajalikuks ja võtsid oma südameasjaks just nimelt Krimmi eestlasi toetada. Et väliseestlasi on igal pool, aga kõiki me aidata ei jõua, aga Krimmi eestlased, vaat need on meie omad. Ja see, kuidas Krimmi lapsed on käinud siin keelelaagrites kuidas neid on toetatud ka muudmoodi näiteks kas või eesti tare sisseseadmisega. Aleksandrovka Need sündmused tekitasid optimismi, et võib-olla kõik kadunud ei ole. Ja loomulikult kiita tuleb tingimata ka Krimmi eestlasi endid, sest 1997 on loodud Krimmis Eesti kultuuriselts mida nende väsimatu meerinikkolska juhib. Aastal 2004 hakkas ilmuma ajaleht Krimmi eestlased seda, et tehakse koos kodueestlastega. Eestis on rajatud ka Krimmi eestlaste selts Tiia Toometi eestvatel. Tingimata tuleks esile tõsta selliseid väga tublisid inimesi nagu Piret Lai, Tru, Aare, Hindreme, Vaido Pärnsalu. Ja Me ei tea, millega see praegune olukord kas siis jätkub või millist jätkuda saab. Aga kui siiamaani me oleme kõik väga ebameeldivad, väga negatiivsed kaldunud ajama nõukogude võimu kaela siis kui me praegu pikemat ajalugu jälgime siis mulle tundub küll, et see on üks vene võim puha. Ja selles mõttes ei ole vahet ja ma tahaks loota, et Krimmi eestlastel on veel võimalust. Sest mineviku järgi vaadates justkui kõik oleks juba kinni keeratud, justkui kõik tuled oleksid juba kustutatud, aga see tuli ei ole kustunud. Sedasama soovin ma Krimmi eestlastele ka praegu. Eesti keele Instituudi teadlane Jüri Viikberg rääkis Krimmi eestlastest. 1970. aastal külastas kirjandusloolane Elem Treier kunagiste Maldsvetlaste järglasi Krimmis peregovoiekülas. Miinarenning, Dorbecki sugulased Sofi krossfeldja, Sofi poeg Oskar Dorbek meenutasid vanu aegu ja Miinat, kelle ilmutused aitasid teha Juhan Leinbergist prohvet Maldsveti. Nüüd viibime samade inimestega valgeks lubjatud seintega ukrainapärases majas. Sophie krosselgi sõbralikus toas on mu käes vana paks perekonnaalbum milles leiduvad vanaaegset kabinet, portreed pildistatud tsaariajal Simferoopol linnas. Fotod on juba luitunud ja tuhmunud. Nendelt vaatavat veel ka praegu väärikate nägudega omaaegsed asunikud. Taluperemehed, taluperenaised, küla, noored erinevates aastates. Neil kõigil on huvitavat vanamoodsad, ülikonnad ja kleidid, seljas, kaabud, schleif, kübarad peas. Meie kunagised mõisateooriad said krimis jalad alla. Kas siin albumis me võime ka leida Miina renning Dorbecki fotot? Ei ole, mina olen temast hulga noorem ja ja minul ei ole. Sellel ajal ei mindud fotograafi juure, kui veel see naisprohvet, mina lemming, tarbeke elas perega. Kes on see talunaine tsaariaegse moega, On see palital seljas? See on minu vanaema, tegi selle legendaarse vaevarikka valusa retke mere ja veeteesid pidi läbi stepi. Siia perega poja külla on tema tütar. Tema on siin. Kuidas kohalikud elanikud veel mäletavad? Miina Reening, Dorbeckit, keda me täna taga otsime asjatult. Siin enam ei olegi neid inimesi, kellega võiks rääkida, aga te olete praegu küla kõige vanem ja mina elan jäätsi. Vahemärkuseks kuulajaile Miinarenning Dorbek mängis tähtsat osa malts lasteliikumises oma kuulsate ilmutustega. Miinal oli võime endale nii-öelda vaimu peale kutsuda, mis puhul ta langes teadvust kaotades Crumpidesse ja hakkas meediumina taeva olisi asju kuulutama. Vilde romaanis kannab 14. peatükk pealkirja jumala ilmutus. Sealt selgub, kuidas prohvet maltsvetlus valis selle usu haige neiu endale tööriistaks ja lasi tal teistele Maldset lastele, Harjumaal ranna vallas Tiskre külas teha erakordse tähendusega ilmutust. Nendel tuleb Eestist välja rännata. See saigi fanaatilise suure lahkumise alguseks. Miinal Maldsed lastega kaks korda valget laeva oodanud. Algul Aegna saare Leesi külal teinekord Lasnamäel. Ja mis mälestus temast on, ema käis ühes peres minu tädi juures. Ja oli seal ja tuli tal see kramp ka peale ja nii edasi. Ja kui keegi tuli kuskilt kaugeltki ei uskunud seda täidis, kui ei, ei, ei, ma ei hakka rääkima. Vot see inimene tulebki, ei usu. Tõusis kohe üles, kui tal kramp peale tulid, mis ta hirmutas, mina olin laps ahnii ja. Mul jäi ainult niisuguse mulje, kui meie lapsed käisime nendel seal, siis ta alati määris taks korra võid leiva peale andis meile leiba. Nii et Oidistasid lapsi. Ma mäletan Ema käis lehma lüpsmas, jättis meid Miina juure, siis vaatama, nii, nyyd sealt suurt giga ei teeks majanduslike võitjale ja seda ma mäletan, et tal nina oli. Kont tuli sisse löödud, see on tal seal saksa kubjas Eestis nina sisse löönud. Seda jutud nii palju, nüüd ma mäletan, mäletan talis vanad udi. Elas sellel väiksel hurtsikus. Kas teie siine grimmis teadsite, et tema ilmutuse läbi Juhan Leinberg ehk prohvet maalsed otsustaski Krimmi välja rännata, kas siin perega külas oli temal ikka see kuus? Kas Tõll kündis on ka olnud eestlaste laulupidusid? Yxicine laulupidu oli pasunakoorile. Liiga külas iga külas olid kõik külasid, niipalju kui külas oli nii igav poorne Saldis seda muusikat ja laulu koguvad seda sallid kangest. Müüd ju Kulaulovski? Televiisorid ju rikuvad kõik ära, läheb laulutuju keerlema, sealt ta tulebki vahele. Need olid katkendeid kirjandusloolase Elem Treieri saatest, milles rääkisid maltsvetlus Miina ränningu sugulased. Kui kauges Krimmis Miinoreeningus pilti ei olnud, siis tänapäeval leiab internetist sugupuuportaalist geni selle küll. Ja lauldi ikka ka Krimmi ja Kaukaasia eesti asunduste laulupeol Su Foomist 1914. aastal. Segakoori kavas oli siis ka Karl August Hermanni Isamaa mälestus. Arhiivist leiame õige vana salvestuse mitte nii vana, küll, aga ikka päris vana. Raadioarhiivis on esitus, mis on salvestatud ajavahemikus 1925 kuni 1939 esitab Tallinna meestelaulu selts.