Tere, alustame neljandat saadet kui vestlusringis filosoofid Roomet Jakobi ja Enn Kasak ja stuudios toimetaja maris Johannes, teemaks endiselt makrokosmos ja väike kokkuvõtted, mis see on ja milline on see aeg, kus meie mõte, rännakud peatuvad? Enn Kasak. Makrokosmos on siis selline osa kosmosest, mis on otseselt seotud inimesega mõtet koos inimesega eelkõige siis taolised tähtsad kohad nagu koht, kus inimene elab, koht, kus ta tuli, ja koht, kus ta läheb pärast surma põrgu ja taevas muud taolised tähtsad kohad ja aeg, millest räägime, on siis seitsmeteistkümnenda 18. sajandi briti mõtlejad. Seekord oli meil plaanis jätkata eelmises saates olnud teemat eelmine kord me rääkisime nii-ütelda makrokosmilisest aja skaalast, mis algas peale loomisega ja lõppes siis maailma lõpuga ülestõusmisega. Nüüd sedasama asja saab käsitleda mikrokosmiliselt, sest selles samas skaalas liigub ju inimese hing. Tänapäeval me oleme harjunud mõtlema niimoodi, et sünnime kasvame üles, elame paremini või halvemini, sureme ära ja kõik üsna. Populaarne seisukoht võib-olla mitte populaarne, aga vähemalt valdav. Aga nüüd, kui me siirdume siis sinna seitsmeteistkümnenda, 18. sajandi Inglismaale, siis vähe sellest, et tollased mõtlejad kujutasid ette, et elu võib pärast surma on ühel või teisel kujul edasi minna. Oli ka neid, kes leidsid, et inimene või vähemasti hing on eksisteerinud juba enne, kui ta sellesse kehasse siseneb, millega ta siin maa peal elab ja seega ma tahaksin alustada seda hinge ja keharännaku käsitlemist tollases ajastus ühe konkreetse näite toomisega. Selleks näiteks on niisugune mõtlejate seltskond, keda võib laias laastus nimetada platonistideks et olid seitsmeteistkümnenda sajandi briti filosoofid ja teadlased, kes püüdsid kombineerida juba antiikajast pärit platonistlike hinge ja muid teooriaid ning kaasaegset, seda tekkivat loodusteaduslikku maailmapilti ja me jõuame siit niisuguse käsitluse juurde, mida on nimetatud hinge pree eksistentsi teooriaks. Platonistlik käsitlus sellest, kuidas inimeste hinged eksisteerivad juba enne sündi. Seda küll tuntakse platonismi nime all, aga iseenesest on see teooria on muidugi väga vana ja võin väga paljude rahvaste juures kohata seda inkadelgi oli nii, et iga elusolendi kohta oli kolm staadiumi teada, et on nii-öelda Roostaadium, kus teda veel ei ole sündinud, siis tema tegelik päris elu ja pärast on see postelu, mis siis mis pärast surma tuleb. Tulles nüüd Platoni juurde tagasi, siis Platon on väga palju võtnud üle petagurlastelt. Peitaagorlased omakorda on väga palju üle võtnud Iraani ja Mesopotaamia usundist. Ja just seal on see teooria tegelikult, et väga tugevalt esindatud, et inimeste hinged loomulik seisund tihti paljudes teooriates, et nad ongi taevas taevas jumalate juures täidab seal mingeid funktsioone. Pigem maa peale satuvad mingisuguste õnnetute asjaolude kokkusattumusena. Selline selge ja tugev hoiak jõudis siis Buddha kursuste kaudu plaatonini. Jah, kaks mõtlejad, keda ma siis esile tooksin, sellest platonistide seltskonnast, oleks Henry muu kiusas, olen veel. No need on filosoofid, keda vaevalt meie filosoofia kursustes käsitletakse, nad on kindlasti ebapopulaarsed põhiliselt just seetõttu, et nende vaated kaldusid khati müstikas kaldusid tegelema just tihtipeale nende küsimustega, millega meiegi siin praegu tegeleme. Või kardad ka Eesti raadios ei kuule nimesid vist. Ja igal juhul mitte väga sageli. Niisiis Henry muu kiusas klann või need on kaks näidet, aga neid võiks tuua teisigi. Nende mõlema eluaeg langeb seitsmeteistkümnenda sajandi sisse põhiliselt teise poolde ja nende siis kohati lahknev, kohati kokkulangev käsitlus sellest, mis toimub inimese hingega, samuti aga nii-öelda algusest lõpuni, kusjuures iseloomulik ongi see, et see algus, kus ühe inimese elu pihta hakkab, ei ole mitte see moment, kui ta siia maa peale sünnib, vaid Platoni instituudis seisukohal, et maailma loomise aegu kas kohe selle loomise ajal või siis sellele väga lähedasel perioodil tehti kõik hinged valmis, see on seotud niisukese teatava teoreetilise argumentatsiooni või probleemiga. Kuna selles traditsioonilises, tavalises kristlikus käsitluses inimene sünnib patusena, mis tähendaks seda, et kuigi ta ei ole mitte midagi halba saanud veel teha, talle hakatakse seletama, et sa oled juba süüdi sest see kandub Aadama ja Eeva ajast saadik, see süü kandub inimestele edasi sünnipäraselt süüdi mis tundub jällegi ebaõiglane. See on ebaõiglane, kui igavene karistamine vajalike süütegude eest. No üks hüpotees ongi niisugune, et platonistid neile ei meeldinud see seletus pärispatu kohta ja seal edasikandumise kohta. Ja nad leidsid, et inimese hing on eksisteerinud juba enne, kui ta sellesse kehasse siseneb, nagu ma ütlesin, kusagil maailma loomise aegu on hinged valmis tehtud, ühesõnaga hinge rännak algab kusagil maailma loomise paiku, iga personaalse hinge rännak mingil hetkel see hing, kui ta on juba piisavalt mustust endasse kogunud, sisenenud maisesse kehasse, aga asi on tegelikult komplitseeritum. Sisuliselt on siin tegemist ikkagi ajalis ruumilise rännakuga sest platonistid kujutasid ette, et ükskõik millises nii-öelda aja ja ruumipunktis maailma ajaloo kestel hing ka ei viibi tal on mingisugune keha ja neid kehasid on laias laastus kolme sorti, on maine, keha. See, mis inimesel on maa peal, on õhuline, keha, millega saab ringi hõljuda, ma ümber tähendab atmosfääris ja siis on eeterlik keha, mille omandavad need, kes lähevad päris taevasse kõige kaugematesse, puhtamatest, õhulisematesse sfääri. Nendesse siin on võib-olla mõistlik meelde tuletada teatavast universumi keskel on maaelement, mille ümber siis vee elementi siis tuleb õhusfäär nii-öelda Aristotelese õpetuse järgi ja pärast seda nüüd tules väärivad need õhukihadenam läbida, siis ei saa kasutades võimalust. Ma veel mainiks ära selle, et see idee, et hing ei ole puhas, kui ta kehva tuleb, muidugi on ka jõudnud Pytaagorlaste kaudu. Itaallased ju olid need, kes vahendasid ja kandsid edasi õpetusi hingede rändamisest. See, mis on nii-öelda tavaline India religioonis ja see aru saame, veendumused, hing enne kehasse sisenemist on juba kusagil jõudnud pattu teha, seal kulub iseenesestmõistetavalt sinna ja see siis kandus niiviisi edasi ka Plotonstide õpetusse kui isal selgel kujul, et siin enne just maa peal elanud, aga mingi mälestus sellest, et ta kusagil midagi sellist korda. Et Rudimentaalsete kujul on siin teooriasse äratuntavalt olemas. Siin on ka nüüd siis näha, kuidas see inimhing oma selles seesuguses olemisviisis, esiteks ta on mingil kombel teadvusel. Ta saab eksida, ta saab midagi pahasti teha juba enne, kui inimene on sündinud, hakkab tal see süükoorem kogunema. Üks järeldus sellest soovitud järeldus on muidugi see, et näete, kui me sünnime, siis me juba oleme. Meil on juba see taak kaelas, tulles tagasi nende erinevate kehade juurde hinge juurde kuuluvad kehad, maine, õhuline ja eeterlik. Neid nimetati inglise keeles viiekus. Kuidas shows sõidukisse on siis kõige lihtsam seal eestikeelse hingesõiduk, niisugune keha, hinge, sõiduki liikumisvahend või see, mille abil hing on ühes või teises aegruumipunktis ja oluline on just see makrokosmiline mõõde siin, et selleks, et ülespoole pääseda, peab olema hing ise puhtam kase kehase sõiduk, millega ta sinna sõidab nii-öelda ka see peab olema kergem, ta peab olema õhuline, kuni siis eetrini, mis on siis täiesti puhas, nii puhas, et sellega võib taevas ringi liikuda. Kuna miks ei saa jalgsi siin maa peal käia, siin on nii rasked elemendid maa ja vesi, et hing ei saa ilma maa vee elemendist oleva kehata siin jälle toimida, nii et jalgsi liikumiseks väga suuri võimalusi. Jah, sõidukit on igal juhul vaja seda rännakut, vaadata siis nende platonistide käsitluses tõepoolest kõigepealt siis hinged, siis loomise ja siis kehasse tulemise vahepeal hõljuvad ringi ja rajal on neil siis tõenäoliselt need õhulised kehad. Kusjuures jõuline sfäär on selle poolest ka huvitav, et näiteks selle Henri mo arvates on selles õhulise sfääris maa ümber omakorda teatavat kihid kusjuures madalamad kihid on niisugused, et sinna ulatub ka vanakuradi käsi. Ja see on selles mõttes ohtlik regioon ülemistesse õhulistesse määrides vanakuradi käsi jällegi ei ulatu ja tema seisukoht oli ka selline, et see hinge ja kehade lõppasupaik nende inimhingede, kes siis süüdi mõistetakse. Henry, mu arvates on siis need maad ümbritseva õhulise sfääri alumised kihid, kuhu saab siis paigutada kuradid ja siis need piinatavad süüdi olevad inimesed. Samal ajal kui Joseph Klan vili meelest paigutatakse süüdimõistetud maa sisse, ma olen vahepeal küsimus selle süü Tekkimise kohta, et kas see tekib ainult siis, kui hing on selles maapealses sõidukis. Võib inimene satub sellesse maapealsesse olekusse seetõttu, et tahan endale selle süükoorma juba enne siia sattumist hinge peale korjata. Ja see täpselt klapib nüüd selle perse ja õigemini Iraani mütoloogia arusaamaga, et nii-öelda hing, kes satub maa peale, on midagi sellist toime pannud, mille tõttu ta peab siiani olnud raskete elementide keskele tulema, mõnes mõttes on see karistus, et ta sellist elu peab elama, see on väga selge ja kindel arusaam, seal niivõrd selge arusaam, et sealt pärineb ka horoskoobis astroloogia idee. Et tuleb ainult vaadata, millised jumalad parasjagu lapse sünni hetkel kusagil taevas on, siis nende jumalate juurest parasjagu siis singid potsatas alla. On ju selgelt armastus jumala juures hoopis teistsugused hinged õukonnas kui need, keda sõjajumala juures näiteks. Ja mõtlesin, rehkendame selle järgi välja, milliste omadustega see hing siis on, kes lapsesse läks. Ehk teiste sõnadega me saame määrata lapse iseloom tähtede asendi järgi taevas aga siis see süü iseenesest tuleb, karistus ei ole mitte see kehasse tulemine, vaid see on nii-öelda see vangla hakatakse karistust kandma, et see nii-öelda esimene etapp karistuse kandmisele. Karistus on selles mõttes antud tolla mütoloogia järgi, nüüd mida ma enne mainisin, et ta on maa peale saadetud, aga nii-öelda karistusaeg tuleb siin kohapeal välja teenida ja selle mõtteviisi jäljed on selgelt tunda siin selles platonistlikud, karistus või lunastus, siis hiljem saada lunastus. Sest karistus, eesmärgile karistamine kui selline, vaid karistuse eesmärk on ikkagi ka puhastumine selleks, et hiljem jälle tagasi tõusta kõrgematesse sfäärides. Kui seda asja nüüd vaadata, siis jällegi makrokosmilises plaanis, siis ongi just huvitav see, et nii või teisiti igas staadiumis on see hingest ja siis üht või teist tüüpi kehast koosnev inimolend kusagil. Tal on mingi lokatsioon, universumis on alati kuskil, kus ta on, ei saa nimetada mingisuguseks jällegi abstraktseks teis poolsuseks, vaid seda võidi seostada konkreetsete regioonidega Päikesesüsteemis. Nad jõudsime siis selle hinge Pree eksistentsi üle arutleda. Neid teooriaid oli siin mitu, väga head, nüüd sai üks konkreetne ja ilus teooria käsile võetud. Nii või teisiti ikkagi asi lõpeb sellega, see esimene tähendab, et inimene sünnib, tal on siis maine keha kus on siis hing siin maa peal, ta suudab korda saata võimetele hulgaliselt sigadusi, kes Rockigis läheb ja, ja need, kes ei suuda neid vähemalt soovivad neid saata korda. Sest öeldakse vanaduse kohta ei, et see saabub siis, kui selle asemele, et anda halba eeskuju, hakatakse andma head nõu. Nis aeg läheb, mõnede elagi vanaks. See periood elust ilmselt on kõigile nähtav ja kaunis üheselt kirjeldatav. Aga mis nüüd hakkab edasi? Jah, siin on jällegi erinevaid võimalusi, aga kui nüüd jätkata veel nende platonisside liinil, siis muidugi on selge, et nende jaoks maine keha hakkab lagunema, hing rändab siis edasi kehast sõltumatult mõnda aega sellest maisest kehast sõltumatult. Kusjuures iseloomulik on jällegi see, et nii või teisiti see hing püsib, teadvusel, ta ei maga, ega ta ei sure, kuni maailmalõpusündmusteni välja. Tollased mõtlejad Platon, Eestit kaasa arvatud, kujutasid ette, et kui see hing on kehast eraldatud, siis saavad talle osaks mingid kogemused. Vaatamata sellele, et tal ei ole maist keha. Kuidas see täpselt võimalik on, selle üle kirjutati tol ajal ka palju raamatuid ja anonüümsed, kui mitte anonüümseid Pamplete sest tegemist oli väga tõsise küsimusega ja kui mõne inimese seisukoht lahknes nii-öelda ortodoksi Ast või sellest ametlikust doktriinist, siis oli mõnikord targem oma nime selle alla mitte kirjutada. Ma enne vihjasin, et vanas eas hakatakse head nõu andma, inimene hakkab jõudma olukorda, kus ta märkab, et surnukirst ei olegi enam nii väga kaugel, paistab teine kaunis käeulatuses olevat ja ta hakkab tõsiselt huvitav, mis selle kaane konstatuse järele ikkagi kohe konkreetselt juhtuma hakkab. Ja kui nüüd see niivõrd põletav küsimus isegi selles ohust hoolimata, et Flet võidakse ära põletada ja sattuda maise kohtu kätte ja sellest hoolimata. Ma tajun, et minu minu arvates on tõde. Siis mul tekib ikkagi vajadus läbi mõelda ja seda ka avaldavad ka teised seda teada saaksid. Ja seal on tegelikult väga tugev surve inimesele sõltumata välistest asjaoludest ikkagi oma need mõtted välja öelda. Ja sellised kirjutised on tavaliselt jõulised ja siirad. Muidugi. Tänapäeval on jäänud mulje, et kes ikka mõtleb sellest, mis tuleb pärast seda kolks ratast, millest siin kõneleb. Sinu iga lihtsalt lubab sul rohkem nalja visata asja üle. No lihtsalt vahepeal on suudetud inimesi veenda ajastu uskumustest, et kahekümnendat sajandit iseloomustas selline usk, kus ta selgeks teha, et maailm on olemas, et lihtne mingeid keerukas, ei mingeid absoluutseid, absoluut, ei, mitte midagi taolist, vaid ainult mingi aine, mis torr sinna-tänna paremale vasakule. Ja kui mingi osa ainest on kämbuks kujunenud ja kujutab ette, et tal on mingid tunded, siis on see tema probleem, et see kõik on tühine ja mööduv kämbud lagunevad laiali ja siin ei olegi midagi arutada, et et see on lihtsalt saab läbi. Selle tõttu ei ole kombeks sellest mõelda ja ausalt öelda, kuidas on see suur kingitus. Tihti räägitakse niiviisi, kui jutt on sellest, et elu on igavene, paljud, isegi nii, et oi, et see oleks, see on väga tore. Aga vastupidi, see pole kohutav, ega siis ilmaasjata väga paljud ida õpetused jaga, lääne õpetlased pole jõudnud sinnani, et ülim, mida hing võiks saavutada, on rahu jõuda absoluutsesse rahuseisundisse materjalist pakub sulle koheselt, nagu enne velgus kolksu mägi hakkab, on, on see rahu juba saabunud, ei ole enam mingit probleemi. Nii et see on mõnes mõttes väga hea positsioon ja kui hakata mõtlema selle peale ka tänapäeval, mis on tüüpiline materjalist, aga mis siis juhtub, kui ikka ei ole kõik veel laps? Siis vaevalt küll, et tal väga rõõmustav, vaid vastupidi seal tegi täpselt samad küsimused, aga mis siis ikkagi saab? Ja see on kaunis murettekitav, eriti kui on teatud iga võidetud põhjused arvata. Et, et ei olegi enam väga kaugel. Niiet Me võime muiata selle 18. sajandi peale, aga esitame selle küsimuse nüüd siiralt, aga mis siis juhtub, kui kõik ei ole läbi? Mis siis ikkagi minust saab? Tunned? Võib-olla tähtsam küsimus kui see, et kuhu investeerida oma aktsiaid, mida mu järeltulijad hakkavad võib-olla kasutama. Ja seetõttu väärib küsimus arutelu, kuigi ma arvan, et siin praegu täna. Ma ei oleks mõtet sellest tas ninaga edasi rääkida. Aid, vaatame ta lõpptulemust, et mis ka ei juhtu vahetult pärast seda on ikkagi mingisugune selline vaheseisund või see nagu rongiastumine. Kindlasti võiks olla parem sõita pehmemas vagunisse, kõvemas vagunis, aga no see siiski ükskord saab see rongisõit läbi. Vot see, see lõppjaam. Vot, see on nüüd kõige olulisem ja vot siin tekib üks huvitav probleem, et mis siis on inimesel kõige olulisem, et selle asjaga arutleda seisneb mitte analüüsiks, vaid pajatused teha. Et vot kujutagem ette, et keegi helistab teile ja ütleb, et tule koju, ma sulle väga hea uudis. Vaat ma ei ütle No pagan, tahaksite teada küll, aga ta on ikkagi kaunis heas meeleolus ja nõus selles rõõmsas ootuses. Võib-olla kannatama selle välja, aga nüüd samasugune telefoni kõneldakse tule koju, kui sul oleks äärmiselt halb uudis. Ja vot selles olukorras on seda mõõtmatult raskem taluda. Mis halb uudis on, öeldakse väga halb uudis. Tegelikult see halva valikuvõimalus on kohutavalt tähtis, tajume lähitule, ootab midagi väga halba ees või võimalus sattuda millegi väga halva sisse tundub olevat võib-olla kõige olulisem, mis meil üldse korda läheb, ma arvan, et ka meie peaksime hakkama rohkem nüüd käsitlema teemat, mis sellega seondub, tähendab see on see halb lõppjaama ehk põrgu kuhu siis väga suure tõenäosusega inimene satub või vähemalt kui ta ka on õige inimene, kui ta on kõigis mõistetav inimene siis tema mõtlemishulka ei saa kuuluda ülbus ja uskumus, et ma olen nüüd kindlasti õige kremoson, hirm põrgusse sattuda. Teiste sõnadega, kõikides inimestes on see hirm ja nüüd on, kus, nüüd on see koht, kuhu ma võin sattuda ja mis seal toimub, et vot sellest võikski nüüd siis edasi rääkida. Jutu jätkuks. Mis te arvate, missugune võiks olla kõige halvem uudis mis tänapäeval võidakse inimesele teatavaks teha? Mis see võiks olla, tavaliselt öeldakse, öeldakse, et teil on jäänud elada, noh näiteks tuleb kõne, et vot nüüd on niisugune lugu. Et ei jõua enam välja sellest kõrghoonest minuti pärast kokku. Et see võiks ju olla kõige halvem uudis või ütleme siis küllaltki tavaline uudis, mis võiks olla, lugupeetud patsient ei saa pakkuda teile rohkem kui kuus nädalat, et ikka peetakse seda üldiselt kõige halvemaks uudiseks, mis, mis inimene võiks saada. Muidugi on ka veel teised variandid, need on seotud nüüd perekonnaga ja nii edasi nende lähedastega. Aga siis ma tahaks pigem tsiteerida ida Vilosoofivaid mõtlejat, näiteks Šāntideva oma bodyd, säravad taevas on nii kenasti öelnud sellise mõtteviisi. Lähedane. Kas te arvate, et olete lähedasest lahutamatud? Aga vaadake hauda, oma kondid ei leia 11 sealt üles. Kui see arutelu asetada kusagile jällegi seitsmeteistkümnenda sajandi Inglismaale, siis selgub, et see, et teil on elada jäänud 10 minutit võib olla suhteliselt hea uudis. Võrreldes sellega, kui teile teatatakse näiteks. Vaadake. Mul on väga kahju. Aga te lähete põrgusse. Ma jällegi kahju öeldaks, ahaa. Surrevuga. Nii ta saigi, paras sulle, nüüd läheb Berg. Noh, oletame, et teataja on kaastundlik inimene. Igal juhul see, mida nemad ette kujutasid, mis võib juhtuda kõige hullem, sest see nii jube. Põrgu, millest ma nüüd rääkima hakkame? Kus on põrgu, esimene küsimus, mida võiks siis nii, et kui me siin makrokosmosest räägime mikrokosmoseskaalasse päris kinni jääda vahepeal korraks kargema tagasi, muidu me satume meeleheites, et me ei saagi saatega hakkama. Esitame makrokosmilise küsimuse, kus põrgu võiks asuda, oleks esimene etapp meie põrguteel. Nojah, sellele küsimusele vastates peab muidugi kõigepealt silmas pidama neid põhilisi karakteristikuid, milline see põrgu on õieti selge on see, et et see peab olema väga kuum, erakordselt kõrge temperatuur. Selle üle, muuseas on arutatud Tartus, oli selline füüsigi liimile Anderson ja ta kohta räägitakse, et torni seminarides oli ta kogu aeg arutanud, aga vot kui kuum ikka põlgus, et vaata, kui põrguseina sisse teha väike auk, kui sealt tuleb ikka kuumust välja ja nüüd tänapäev viisikas teda tuletatakse meelde sellepärast, et öeldakse, et ta on üks sele piirtemperatuuri probleemi püstitaja ütlesid, et kui üldse olla selline asi, võib ootamatult jällegi ikkesse haakuda. Ja teine iseloomulik asi on muidugi see, et põrgus pime ja kohe probleem, et kuidas need kaks asja omavahel küll kokku panna. See on probleem ja siit muidugi siis asjaolusid silmas pidades anti tollal üsnagi erinevaid vastuseid. Teatav selline traditsioon oli muidugi kujutad ette, et põrgu on kas kusagil maa sisemuses, kus on siis kuum ja ühtlasi pime kese või siis kuidagi abstraktsemalt kusagil kusagil allpool teine võimalik seisukoht. Kui maailma lõpp kätte jõuab ja hakatakse maailma seda olemasolevat maailma hävitama või purustama siis selle sisse mahub ka niisugune sündmus, et üles äratatud surnud need, kes siis süüdi mõistetakse, nende peale lahvatab tuli, võimalik, et nad siinsamas maa peal hakkavad kärssama, teised vaatavad pealt ja mis ongi jah, aga huvitav, et tollal võidi vabalt ette kujutada seda, et mis ilmselt mahuka sellesse platonistliku skeeme, millest me enne rääkisime, et just sellel ajal kui õigeks mõistetud kihutavad oma eeterlike kehadega ülemiste taevasfääride poole. Süüdimõistetud maa peal, põlevad kannatavaid jubedaid piinu. Need, kes taevasse lendavad, näevad seda ja nende südant täidab suur rahulolu. Seda on nimetatud ka kohutavaks, aga väga õpetlikuks spektaagliks. Kolmas võimalik tõlgendus, mis pärineb Anglikaanilt. Mõtlejat, kelle nimi oli tobias, sund on tema on aastal 1714 tulnud välja sellise ettepanekuga, et saatana asupaigaks põrgu ja ühtlasi siis ka tulevikus siis süüdimõistetute piinade paigaks ei ole miski muu kui päike seal mitmeti. Loogiline. Jah, see on nii loogiline, et see on ka Eesti mütoloogias üles kirjutatud et päikese kohta Ta on kuu kohta, et päike on põrguahjusuu ja Kuu on põrgu acid. Ja kusjuures tuleb välja seesama ideoloogiat, et jumala asjad targasti korraldanud, et ühest küljest on meil olemas keha, mis annab soojust ja valgust. Ja samal ajal me võime saada olles asjast teadlikud, ettekujutuse. Väga palav ja igal juhul jah, Sundonil oli ka mitu argumenti, kuidas ta põhjendas seda, et miks sa just päikese jess peaks asuma, see põrgu. Et kõigepealt on selge, et see on olnud sõna otseses mõttes füüsiline, tuli põlemine pidev protsess ja see on silmaga näha. Kusjuures on ka näha, et on tõesti väga kuum, selle kohutav tuld saab vaadata, aga päikest saada, kaheselt vaadata, see oli argument, mida tunti juba antiikajal. Rõhutati päike midagi enamat kui lihtsalt. Tuli ja nüüd teine, võib-olla veelgi huvitavam argument svinud leidis, et päike on piisavalt suur, et sinna mahutada kõik need patused. Kui tegemist on mingi väiksema taevakehaga muu sellise pisema nähtusega, siis see probleem võib tekkida, sest neid saab olema palju, kõik inimesed, kes kunagi on surnud ja suur osa neist läheb sinna põrgusse, kui need on üles äratatud, see teeb ikka päris suure hulga, aga päike ei oleks siis selleks täitsa sobiv koht, kus neid tuliselt töödelda. Ja kolmandaks muidugi võiks siis öelda, see on siis makrokosmiline argument nimelt Sundeni käsitluses on päike universumi keskpunkt. Ja mida see tähendab, on see, et päike asub nendest tähtede taha jäävatest äridest, kus on jumal ja inglid ja kus siis õndsad oma naudinguid naudivad. Et päike on sellest sfäärist kõige kaugemal ükskõik kuidaspidi minema hakata. Kusjuures siin on huvitav, et tegelikult sellist argumentatsiooni esineb ka keskajal siis kui tahetakse väita, et põrgu asub kindlasti maa sees ja magiskel sama argumentatsiooniga, et sellele, kui arvate, et maa on universumi keskel, et just nimelt maa keskpunkt on sfäärist kõige kaugemal, nii et see lihtsalt nüüd päikesele üle kantud. Ja siin võib-olla peaks ära mainima ka selle, et ega see idee päike võiks olla maailma keskmeks. See idee oli elus ka enne kopernikut ja mõnes mõttes näiteks Al keemilises skeemi järgi ongi keskne element ju see, mis on päikese sümboliks ja see vastuolu, mis oli selle vahele peeti maailma keskmeks. Ja nii-öelda nende maagiliselt võttes peaks maa, kes meid, maailma hoopis päike, et nende, see vastuolu lahenes Koperniku mudeleid ja seetõttu väga-väga paljud müstikud ja maagid olid väga rõõmsad selle Koperniku maailma systeemi tulekule. Nüüd neljas teooria, mis pärineb William võstaneld, keda me ühes saates käsitlesime, minu hüpotees oli see aastast 1717, et piibli põrgu kirjeldused sobivad suurepäraselt kokku sellega, mida me võime näha komeetide juures, needsamad iseloomulikud jooned, kuumus ja nimetatud ka suitsu ja ma ei tea, kuidas see ulgumine ja hammaste kiristamine sinna komeedi sobib, ta ei kosta, aga ta peab seal olemas olema. Ühesõnaga tema arusaamine oli selline, et kusagil ühe või teise komeedi pinnal peab see põrgu olema. Ja viimaks üks üsna huvitav mõttekäik, mis pärineb jällegi inglise filosoofilt, keda võib-olla nimetatakse esimest ja viimast korda Eesti raadioeetris selle Richard haug, ka seitsmeteistkümnes sajandi inglise mõtleja, tema arutluskäik oli umbes niisugune. Paljud ütlevad, et, Et põrgu on kusagil all. Mõned leiavad, et ta on üleval. Mina arvan, et põrgu on igal pool. See on väga jõuline väide. Oleme me igatpidi võrguväravasse jõudnud, oleks võib-olla paras aeg nüüd saade ära lõpetada, järgmine kord raadiota, mis seal põrgus siis tegelikult toimub? Täna aitäh filosoofidele Enn kasakuleja, Roomet Jaka pile. Selline sai neljas saade sarjast makrokosmos kuulmiseni kahe nädala pärast ütleb toimetaja maris Johannes.