Ja mõõta on õnn ja rõõm viiendat korda kohtuda. Roomet Jakobi ja Enn Kasak uga, mina olen toimetaja maris Johannes ja meie suur ja lai teema on makrokosmos. Eelmises saates jõudsime nii-öelda põrgu väravasse. Ja nüüd on siis küsimus, et kas me astume sealt sisse või, või, või läheme kuhugi parematele jahimaadele. Tere, jõudu, eelmine kord rääkisime, kus põrgu on ja kus ta ei ole. Ja tõepoolest jõudsime väravani välja, parematele jahimaadele, võib-olla tahaks ka minna, aga kui me selle värava juures juba oleme, siis kasutagem seda viimast võimalust sinna sisse minna veel välja tulla, et tulevikus võib-olla. Tahaks täna rääkida sellest, mida tehakse põrgus, mis seal üldse toimub ja miks see kõik toimub. Põrgu on siis see koht, kuhu teatavasti satuvad patused inimesed. Ja need patused inimesed ei ole seal mitte turismireisil, vaid nendega võetakse ühteteist ette ja öeldakse, et seal toimub nende piinamine. Kui jutt on piinamisest, siis lisandub millegi ebaõiglase ka, et noh, kuidas siis nii, et kas põrgus toimub midagi ebaõiglust? Ei vastupidi. Põrgus toimub õiglane piinamine. Patuseid piinatakse karistamise eesmärgil ja kuna kõik see toimub ikkagi läbi jumaliku tahte sisse, karistama saab olla õiglane karistamine ja piinamine saab olla õiglane piinamine. See arusaam, võib-olla tänapäeva inimesele natuke võõras, aga me peaksime mõtlema natuke tolle ajastu kohtupraktika peale. Karistamise praktika peale toimusid ju kurjategijate avalikud hukkamised, avalikud piinamised, just nimelt õigluse huvides. Siin võiks lausa äkki meelde tuletada 10 aastat hiljem Tjuma raamatut, kus ju räägitakse osas, kus siis kuningas saab võimule saama. Lui, 14. ja tema esimene edikt peaks olema nüüd maksuametnike hukkamine. Ja ta ütleb nii. Ma ei taha alustada oma valitsemist ometi hukkamisega, talle öeldakse vastu otse vastupidi, siir kui seda ise lõpetada tapalaval, siis te peate sellega alustama. Teiste sõnadega armastan ennastki hiljem nimetatud Lui õiglaseks ja et õigluse juurde kuulub ka õiglane karistamine ja õiglane piinamine. Nii et see on tolle ajastu inimesele, on täiesti iseenesest mõistetav vaatenurk ja see ei ole sugugi uusaja alguseks veel. Tulnud juba keskajal kujunes välja arusaamine, et põrgupiinasid on põhimõtteliselt kahte sorti hingelised ja kehalised, kusjuures raske on isegi öelda, mis see hullem on, kusjuures selle hingelise piina all mõeldakse eelkõige niisugust tunnet või seda ahastust, mis kaasneb sellega, et põrgusse saadetud on jumalast ära lõigatud jumala poolt hüljatud. No seda on raske ette kujutada, aga see pidavat väga hirmus olema. Ja miks kehalised karistused, nagu just mainitud tol ajal ihunuhtlus ja piinamine täiesti kuulus õigussüsteemi sisse. On selge, et need karistuspraktikad, mis siis olid tavalised, kandusid üle ka põrgu kujutelmadesse ja kui need karistuspraktikad muutusid näiteks kui hakata eriti eriti 18. sajandil inimesi rohkem ühiskonnast isoleerima, pigem inimene pandi vangi kui Luheldi, siis on täheldatav niisugune asi seal alases kirjanduses, põrgu kohta, et ka põrgukujutlused hakkasid vastavalt muutuma, et kehalised karistused hakkasid üha enam taanduma ei võiks siis mainida vastukaaluks. Kas sa tahad täpselt samuti siis õigeksmõistetutele on nii hingeliselt kui kehalised naudingud taevas, miks meil nii palju praegu põrgust räägime, mitte niivõrd taevast on see, et põrgu kirjeldused on üldiselt alati palju põhjalikumad ja värvikamalt. Tundub, et maapealne elu on seal paraku oli nii palju lähemal, et et mõni inimene on suutnud seda põrgut kaunis asjalikult ette kujutada. Samal ajal kui taeva kohta on öeldud, et see on kirjeldamatu. Mis taevas toimub siis seda, mis põrgus toimub, selle kohta pigem eeldaksid kirjeldamatu, vaid teda üritatakse kirjeldada. No väga väga erinevalt, aga siiski kaunis põhjalikult ja vot neid kirjeldus juurde nüüd tulemegi, nende hingeliste ja kehaliste naudingute ka on muidugi omaette suur probleem millest ka siis ilmselt peaks juttu tegema. Nojah, kui korraks nüüd hüpata nende põrgupiinade juurest taevaste naudingute juurde selle kontrasti esiletoomise eesmärgil, siis peab ütlema, et kujutlused taevas inimesele osaks saavutas naudingutest on võrdlemisi ebamäärased. Teada on see, et meile saab osaks meile või neile midagi head midagi kujuteldamatult head. Et tegemist on naudingutega. Inimese hing juubeldab, rõõmutseb, aga need naudingud on saladus, mis ületab inimmõistuse piiri, ei suuda seda ette kujutada, mis seal toimub. Aga see midagi hirmus head. Ja siin tekib selline olukord, et kui kujutada ette, et keegi teeb tööd ja talle öeldakse, et aga kui sa selle ära teed, sa saad väga suure tasu. Sest tavaliselt ei ole, see võib olla nii veenev, kui öeldakse konkreetselt, millise tasu saab. Siin võiks korraks võrrelda seda siis nii-öelda Muhameetliku taevaga, kus on ikkagi palju konkreetsemalt kirjeldatud just täpselt, millised naudingut inimeste ees ootavad ja selles mõttes muhameedlased on palju selgem see, mis teda ootab, et ta võib oma usu nimel surma minna, endal on täpselt teada, mis rahadest talle nii-öelda see kinni makstakse. Aga, aga kristliku maailmavaate järele üldiselt seda väga selgelt välja ei öelda, millest see võib olla siis tingitud, kas see võib olla tingitud ka selle nii-öelda, see idamaine elu oli juba jõudnud nii-öelda elus naudingutele lähemale, ega see kristlus kalale maadelt ei pärine, et eks, eks ta pärineb ka idast. Seal on teatud selline ajaline nihe, ajaline nihe pole veel jõudnud. Lugu on vast siiski pigem nii-öelda usundi loomise protsessis, Muhameedluse juures seisab selles ikkagi üks konkreetne inimene konkreetse visiooniga kes on väga selgelt ja need asjad paika pannud. Aga kristlikus pühakirjas ei ole mitte see olnud põhiprobleem, kuidas kellelegi kätte makstakse või kuidas kellelgi tasutakse, vaid põhiprobleem on ikkagi olnud see, et kuidas inimene elama peaks. Ja hiljem on seal tekkinud sellised seletuslikud vaakumit, mida on siis tulnud hilisematel aegadel täita ja seda on tavaliselt teinud nii-öelda väga rafineeritud võitlejad, kes, kes võib-olla ei lasku sellele tasemele nakatunud, üksikasjaliselt kirjeldanud, mitu naist kellelgi taevas võiks olla või mõnda muud taolised asju. Sealt on võib-olla see selline erinevus tekkinud. Aga me ei pidanud ju taevast rääkima, et Jutad põrgust on palju rohkem rääkida. Jah, no pisut siiski veel need hingelised ja kehalised karistused põrgus ja vastavalt hingelised ja ma rõhutaksin ka kehalised naudingud taevas, nagu me ühes oma saadetest rääkisime, vähemasti platonistlikud mõtlejad sel perioodil, mida me käsitleme, eristasid mitut sorti kehasid, milles hing mööda universumit ringi reisib, maised õhulised ja eeterlikud. On täiesti selge, et maise, luust ja lihast kehaga taevasse ei pääse, mille kohta on öeldud, et Piiblised, kui surnud tõusevad üles ja keha tõuseb üles, siis teda muudetakse niisuguseks, et ta muutub taeva jaoks sobivaks ja üks võimalus seda tõlgendada ongi niimoodi, et siis hingele pannakse külge eeterlik keha, millega ta saab tõusta taevastesse kõrgustesse, nüüd tulles siis selle võrgu juurde tagasi hingelised ja kehalised karistused. Mille poolest need erinevad nendest karistustest, mis meile võivad osaks saada siin maa peal? Eelkõige selle poolest, et nad on lõpmatud. Ja see ongi kõige hirmsam põrgupiinade juures. Kuigi siin tekib. Teine küsimus, et kas isegi lõpmatu karistusega ei võiks ära harjuda auto mahajäetuse tunne, aga kui see kestab päevast päeva, see muutub. No ilmselt tuleb eeldada, et põrgus toimetavad kuradikesed on nii nutikad mitmesuguste piinamisviisid väljamõtlemise ja rakendamise juures, et ei lähe igavaks ikka ja jälle tuleb, on põhjust kahetseda, ära tõugatud ja see on jällegi niisugune asi, mida on nagu võib-olla tänapäeval eriti raske ette kujutada, ükskõik kas me räägime taevastes naudingutest või põrgupiinadest. Kujutleda seda, et see hakkab pihta ja ei. See skeem on muidu sarnane, kasvõi ütleme tänapäevase vangilaagriga kurat põleb põrgu, tulles täpselt nii nagu patune. Nii nagu ütleme, seal mingisugune kaasvangis teisi terroriseerib. See karistusaja lõpp on nii-öelda määratamatus kauguses, kestab oma elu huvitavaks sellega, et mõtled kiusatavatel iga päev välja uusi trikke, kuidas neid pinnida ja inimesel on päevas 10 korda võimalik kahetseda, miks ta sinna sattus. Aga see lohutus siiski on, et vähemalt ära surra on võimalik või siis kunagi võib tulla ka vabanemispäev, kui õnnestub ellu jääda. Just see põhilisem lootus põrgus Ja huvitav on jah omakorda selle tõttu just et kuradid on nii piinajad kui piinatavad ja ka nemad on hukka mõistetud, nad kannatavad ja elavad ennast inimeste peal välja, kusjuures täpsustades põrgus ei ole mitte ainult hinged, vaid ka kehad. Ja nüüd küsimus on selles, milline see keha siis on põrgus, mida saab igavesti karistada. See keha võib olla põhimõtteliselt seesama maine keha, millega inimene siin on maa peal elanud, oma sigadusi teinud ja mis siis on üles äratatud, uuesti kokku pandud. Aga vaatamata sellele, et seda pidevalt töödeldakse ta ei lagune koost ära. Et selles mõttes on tal erinevus maise kehaga olemas kusjuures seal kehal tundub olevat kaks põhilist funktsiooni üks funktsioon. Ta on siis patusele valu allikaks kõikvõimalikud kannatused, mida keha maa pealgi võib põhjustada. Vot need need kõik siis nii-öelda toimivad ülimal määral. Ja teiseks annab talle võimaluse teostada veel ühte tähtsat ja ettekuulutatud asja. Ta võimaldab inimesel rääkida. Jah, see. Üks põrguline iseloomulik tunnus on pidev kisa, mida peeti oluliseks tollases maapealses karistuspraktikas. Süüdlane röögiks ja vastavalt muidugi põrgus käib jube jube röökimine kuradid, röögivad inimesed, röögivad. Pole kedagi aplodeerima, kui sa otsustad mitte rääkida näiteks mõned viina puhul, kusjuures mis arvad natukene mõne sellise hevimetallkontserdiga ka, kus siis ütleme, ansambel röögib kõigest väest ja inimesed all röögivad ainult seal puudub see neti teine komponent. Aga rääkimine võiks olla midagi sarnast, nii et kui keegi tahab ju ette kujutada, mis põrgus andis selle rääkimise elemendi, võib ta seal kontserdil võib-olla isegi endale tajutava viisil selgeks teha. Valu saab ka midagi selgeks tules olla natuke aega näiteks minna tulla ja proovida väga kaua tasuks olla, sest muidu võib osutuda tagasipöörde need kaks komponenti kokku panna, siis on võimalik täitsa selgelt ette kujutada, mis ootab põrgus. Kuigi kahjuks see vastupidine leiab siis nii-öelda igaühe otsustada, mis seal taevas võiks tulla ja põhjus võiks olla ka ilmselt selles et tuleks vältida konkreetseid naudingu kirjeldusi. Siis igaüks oskab välja mõelda endale võib-olla midagi veelgi paremat, aga võrgu puhul on olukord selline, et teema on ju mõnes mõttes selline kohustuslik, kui inimesele tutvustatakse seda, mis teda ees ootab. See on teema, mida võib-olla ei tahaks mõelda. Võib-olla mulle meeldib unele mõelda, mis ootab mind ees, kui ma õigeksmõistetu ja võid ise ette kujutada mitmesuguseid naudinguid, mis meil seal võiksid oodata. Aga vabatahtlikult ette kujutada, mis põrgus hakkab ootama, seda nagu teha ei tahaks ja sellepärast on ilmselt mitmed õpetlased võtnud oma ülesandeks see töö ära teha teiste eest ja nii-öelda väga konkreetselt. Veel üks iseloomulik tunnus põrgule, mida me veel täna pole nimetanud, on muidugi see, et põrgus on pime ja samuti taga kuum. See oli tollal tõsine, võiks öelda teaduslik probleem näitena aastal 1660 selline mõtleja, kelle nimi oli Seimel Richardson avaldas raamatu pealkirjaga arutlus põrgupiinade üle kus tegeleti muuhulgas põrguleekide probleemiga. Nimelt Richardson väitis, et see põrgutule mõiste on teatavas mõttes vastuoluline. See oli kõige tavalisem ettekujutused põhilisi piinamisvahendeid. Põrgus on seesama tuli, teisest küljest on ju selge, et põrgus on pime. Aga kui tegemist oleks sellesama tulega, siis tuli peaks andma valgust. Ja üks võimalus muidugi ongi lihtsalt väita seda, et on küll seesama, tuli aga põrguleegid. On tumedad. Et seal on siis nii-öelda tumedad leegid ja see ei ole iseenesest sugugi absurdne, meile tundub küll, et kui tuli põleb, et see peaks valge olema. Aga näiteks, kui vaadata nüüd sellist suurt kuumust, mis tähtede sees miljonitesse kroonidesse ulatuv kuumus, siis energia väljub igal juhul nähtavas piirkonnas. Meil oli juttu sellest, et keha, mis seal põrgus on. Ta on ikkagi sarnane sellele maisele kehale. Nii nagu maisel kehal on võime näha valgust mingi nähtava valguse piirkond. Nii võibki osutuda tõeline kuus kulutada võib isegi miljonitesse kraavidesse, et see on pime. Alguses on nii lühilaineline energia lühilaineline ei avaldagi valgusena. Et ma tahan öelda, isegi füüsikalises mõttes ei ole see sugugi absurd väita. Palavad leegid võiksid olla pimedad leegid, nad ei anna valgust, nad on selleks liiga tulised. Miks ma sellise seletusi lisasin? Ma lihtsalt tahtsin aga nagu tänapäevases mõistes ka näidata, et mismoodi see mõte töötab, et juhul kui kui tekib probleem, konkreetne probleem, kui me teame, et on öeldud, et seal on tuli, on pime ja me otsime sellest lahendust, mitte lukkude tagasi lihtsalt seal absurdne ju siis tuleb välja, et ükskõik mis ajastu või vähemalt kuni tänapäevani välja füüsikaharidusega isik sa ei ole ikka õige pea, oskad ära seletada. Töötaja on ette teada, et sa juba tead, et kindlasti põrgu tuleb ja nüüd leegid tulevad ja antud juhul on teada ja kuna ta ei olnud teada, siis seletus seletus ikka leitakse. Kuigi tollel ajal need seletused nüüd nii hirmus peened ei olnud, oli väga palju huvitavaid variante, et üks tohutult levinud seisukohta, näiteks väävli põletamine. Küsimus, miks siis väävli põletamine on ju erinevaid asju, võime puid põletada? Võiks öelda, tuleb meeldivat lõhnapuu põletada, kui väävlit, oletada, kui tekivad need väävli oksiidid, mis lähevad inimesel minna, mis tähendab ninasse kopsudes hakkab tekkima happe ja sellest oksiidist. Väävlisuitsu sissehingamine on juba iseenesest valus. Tähendab väävel tõepoolest haiseb, võrgu jääb kuidagi igaüks, kes on sattunud kusagil vulkaaniprotsesside juures või kusagil sinna, kus on tegemist nii-öelda põleva väävliga, siis kui tal on mingisugune ettekujutus võrgus olnud, siis ta tajub et vot see on see õige õige asi, mis seal põlema peaks rääkima, sellest väävlituli on ka muidugi valus. Jaa. Jaa, ta põleb ka kaunis kaua aega. Vot selliseid detaile on siis tollel ajal üritatud kirjeldada ja kui vaadata tolle ajastu pilte, siis üldiselt on seda väga erinevalt küll kunstnikud püüdnud kujutleda, kuid alati on seal olemas siiski tuli, tuli on siiski liikidena, olgu ta siis kas päikese peal või sisemuses ja ümberringi on siis tigedad kuradid, kes siis harkidega nii või teisiti siis topivad inimesi tule võimusesse. Ja siin muidugi peab tõesti rõhutama ka seda asjad, et põrgu ei ole mitte see koht, kus need kuradid siis nii-ütelda omal vabal tahtel võimutsevad inimeste üle, kus kurat teostab oma võimu vaided. Et see kõik ikkagi toimub jumala juhtimisel, jumaliku Te nägemise ja tarkuse valguse, see tähendab kurat, saab teostuda ikkagi ainult seda, mida jumal on talle lubanud. Tänapäeval tihti on see nagu ära unustatud ja vastandatakse umbes nagu kaks võrdset onu, et nende jumal kusagil üleval ja kurat kusagil all ja siis kurat võimutseb ja teeb ise, mis tahab nende patustega, aga asi on ikkagi teine. Olukord on selline, et nad koos on patused koos kannatavad. Nendel on veel see voli antud teisi piinata, muutes sellega Nende teiste olendite olukorra halvemaks, muisk, isend olukorra halvemaks, sest ega ega see iseenesest ei pruugi mingi suur õnn olla. Selline tegevus, inimese teekond on ikkagi olla olla seal põrgus piinatava osas. Need ei ole tarvis võib-olla nii väga neid harjutusi teha, mida me nii maa peal harjutab, kuradiks olemist, et nagu võiks Allotades võiks põrgus abi olnud. Seal tuleb tal ikkagi kõigest hoolimata olla piinata osas passiivses osas ja see kuulub ka kannatuse juurde. Positsioon sinust ei sõltu mitte midagi, et sa pead lihtsalt kandma ja ma ei saa mitte mitte mingisugusel viisil seda elu seal mitmekesistada. Ja siin ongi muidugi probleem nüüd, millest sai mainitud ka eelmises saates, et et kas ikkagi, kui me räägime, et jumal on õiglane. Kas ikkagi on õige see, et karistus võiks olla igavene? Keskaegse mõtlemise järele on see võib-olla päris normaalne, sellepärast et maailma areng peab jõudma mingi täiuseni. Ja kui see täius on kurt käes, siis ei ole mingit põhjust, täius peaks muutuma. Patused on selles täiuslikus maailmas juba kord siis põrguleekides, siis nad seal ka on ja see lihtsalt on nii ja see peabki igavesti jääma, sest täius ei saa minna veel paremaks. Aga usal siin toimub teatud muutusi, on kõigepealt selline asi, et ka maailmakorras võib toimuda muutusi ja ka juba saabunud nii-öelda hea maailmakord ei pea olema selles mõttes igavene, liikumatu vaid ka või see võib visalt sisaldada endas arengut ja muutumist kuhugi paremusele. See tähendab, seda patusel võiks olla lootus, et ta kannab oma karistuse siiski ära teatud aja jooksul. Huvitaval kombel on neid mõtteid väljendanud kirikuisad juba origeenes, ütleb, et kunagi saavad kõik lunastatud, kõik, kes on oma patud nii-öelda ära karistuse kätte saanud ja ka kuradid saavad lõpuks jälle tagasi ja, ja vanakurat ise ka tal läheb, kas muidugi kõigega oma aega, aga et kõik kunagi pääsevad tagasi ja huvitaval kombel need mõtted taaselustavad siis just nimelt kusagil 18. sajandi esimesel poolel hakkab see arutelu ja arutelu aluseks on just see seisukoht, et ei saa olla, et vajalike tegude eest on igavene karistus, vaid et see karistus peaks olema mingisugune piir. Et võiks, võiks siiski eeldada. Mingil ajal selle vaatepunkti järele saabub tõeline täiust siis, kui ei ole enam põrgut kedagi, kui nii-öelda võrgule pannakse silt peale, et suletud. Ja, ja see, see periood nii-öelda maailma Siis on võimalik, et praegu ongi seal silt ajutiselt suletud. Ja vot see on nüüd küsimus juba sellest, et kas see põrgu on juba avatud praegu või avatakse ta hiljem, on olemas seisukohti, et patused on põrgus leekides juba praegu, aga see oleks vastuolus kohtupidamise praktikaga, pole, ei olnud veel viimast kohtupäeva, kedagi ei ole veel süüdi mõistetud. Kuidas siis nii, et inimene enne süüdimõistmist juba pannakse karistust kandma? No see kehtib muidugi ainult siis, kui tunnistada, et praeguseks surnud inimeste hinged eksisteerivad kehast lahus ja on võimelised tundma kannatama ja elavad midagi läbi. Ühesõnaga jah, mingis mõttes, et süüdimõistmine on toimunud, ilma et kohus oleks toimunud selle ettekujutuse kohaselt. Heade ja pahade hinged on juba eraldatud ja head elavad nende kõige suuremate taevaste naudingute ootuses ja neil on nendel hingedel on suhteliselt hea olla ja pahad neil on kas lihtsalt kohutavalt igav ja nüri olla või nad juba kannatavad niukesi saavad niukse kergemaid noh, nii metafoorselt öeldes praegu surgitakse nõelaga, siis pärast pannakse vihaga kuigi see, see kirjeldus ei ole päris täpne selles mõttes, et täpsem oleks öelda, et kui praegu on ainult hingelised piinad, siis põrgust tulevad, lisanduvad ka kehalised. Piinad põrgu peaks olema see, kus toimub midagi tõeliselt õudset. Võib-olla hea variandina on see, mis siis Orwelli Filviski on öeldud, et kui inimesega peaks juhtuma see, mida ta kõige vähem tahab. Et kui inimene nii-öelda teadvustab oma elus, Tal on midagi, mida ta ilmtingimata ei tahaks, et just nimelt täpselt see temaga põrgus juhtubki. Kusjuures siin on siis selline nõuanne ka juures, et et kui sellised ebameeldivad asjad elus tulevad, et siis tuleb neid taluda kannatlikult nii-öelda ära kanda. Et muidu võib juhtuda põrgus sedasama kõike ülemäärasel hulgal ja talumatus koguses. Aga kõik need kirjeldused on siiski seotud kuidagipidi nagu füüsilise kannatusega, et keegi lihtsalt nii-öelda vaimselt sind teraviseeriks seda nagu põrgu ette ei näe. No aga vaimne kannatus on ikka seesama, ei ole võrreldavad kannatus selle, kui inimene tunneb, et on hüljata pääsemislootust pääsemislootuseta kõige hullem, kõik teised kannatused, et keegi seal sind lolliks teeb või noh, see on juba hoopis väiksemat väiksemat järku kannatused. Võidab sind pidevalt kaardimängus. Sest et siin on üks selline olukord, et kui inimene näiteks maises elus on hüljatud, noh, ütleme, pandud üksikkongides tajub ka seda hüljatud tunnet aga ta ei ole ikkagi täielikult maha jäetud. Ta ei ole nii mahajäetud, et mitte keegi taga ei suhtleks, ikka suhtleb taga mingil tasemel vang või, või preester kutsutakse tema juurde, ta ei ole ikkagi täielikult hüljatud. Põrgus on just see moment öeldaksegi sõdaat ei suuda ette kujutadagi inimeseta, mida tähendab see, see teadmine, et tõepoolest sa oled lootusetult täielikult hüljatud, vähemalt on seda kirjeldatud nii et see on nii kõrget sorti vaimne kannatus, et kõik need ülejäänud kannatused ei saa sellele vastu, sellepärast ei ole ka neid põhjust. Põhjalikult. Ilmselt kaasneb selle põrgus viibimisega ka niisugune tunne või teadmine, et, et just nimelt, et see kõik on õiglane, see, et sind nüüd igavesti piinatakse, siin tuleneb nendest tegudest ja mõtetest, mida sa tegid ja mida sa mõtlesid oma lühikese elu jooksul maa peal ja et see kõik on täiesti õiglane. Kui raskelt ka ei saa karistada, võib inimene ikkagi mõelda nii, et see oli kuidagi ebaõiglane või ülekoht, kuna ta võib nii öelda mõelda, et ma siiski olen ise õige, siis see võimalus põrgus puudub, sest on väga raske aru saada, aga, aga see tehakse selgeks. Ei ole öeldud, kuidas, aga küllap oleks olemas veenvat meetodit, et seal täiesti selgeks teha, mitte nii, et ainult sõnaliselt selgeks teha öeldakse vaid, et inimesele ilmselt ilmutada sakslase, seda tajub täieliku tõena. Ja vaata, kui saada jumalik ilmutus nii-öelda negatiivses vormis saadaseid, tõe ilmutus ja saada see arusaam, et sa oled ära tõugatud jumalast. See peaks olema siis selliste vaimsete piinade ülim tipp, kusjuures on täiesti kaasaegne seisukoht ka tänapäeval. Vähemalt katoliku kirikus ei ole enam tooniks rääkida, mõni aasta tagasi võisid vastav selline. Märgukiri tuli paavsti paavsti käest, et ei räägita enam nii-öelda keha piinamisest, aga just rõhutatakse seda vaimselt ära. Tõugatust tähendab hukka mõistetud inimene on vaimselt ära ära tõugatud jumalast. Aga tuttab põrgupiinasid siis, kui nüüd uusajast edasi nihkuda sedasama Orwelli neid on ka teatavasti ikkagi kaunis kaunis lähedal näide. Siis üritatakse neid piinu küll väga rafineeritud vormis kirjeldada, kuid see tuleneb ikkagi alati konkreetsest ajastust. Et ma tahaksin meelde tuletada ühte vana anekdooti, mis oli nõukogude ajal, et võib-olla paljud kuulajad mäletavad seda lugu veel sotsialistlikust kapitalistlikus põrgust, kus tegelane pärast surma nii-öelda valida, kas ta lähebki sotsialistliku põrgusse kapitalistliku põrgusse. Kõigepealt näidatakse talle kapitalistlikku põrgut ja seal on kõik ilusad, suured majad ja kaubamajad ja ja nii-öelda kõik on väga kena. Korras kõik lõhnab hästi, nii nagu tolleaegne kogude inimese ette, kuid see oli kapitalist ja ja oi, aga see põrgu meeldib mulle Salvastat ja aga vat iga õhtu liiakse üks 20 sentimeetri nael sulle tagumikku. Ma parem läheksin sotsialistliku põrgus, mis seal seal on nagu ikka, et noh, midagi ei ole, poed on tühjad, kõik haiseb, räpane kati, kus naeltega naeltega niuksed lood, et mõnikord naela lööja täis naelu ei ole haamrivars katki. Oi, aga see meeldiks mulle. Jah, aga seal on tõhusa isaga kvartali lõpus lüüakse naelad korraga tagumikku. Tähendab seal anekdoodid selles mõttes väga vägev heuristiline jõud, et see kirjeldab seda mõtteviisi tegelikult siin anekdoote küll kujul me näeme, kuidas see põrgu kirjeldus läheb ajastuga kaas ja võiks siis võib-olla öelda nii, et põrgupiinad jaoks on see kõige parem definitsioon, et igaüks peab mõtlema, et mis on see, mida ta kõige vähem tahaks taluda. Ja tollel ajal, kui seda tule osa rõhutati, oli see, et inimene, kes oli ikka kõrvetada saanud, leegis seda just kõige vähem, ta tahaks põletatud olla vahetpidamata, ilmselt sealt on see tulega piinamine tulnud, kui seda on olnud kõige valusam on kõige, kõige, kõige halvem. Tänapäeva inimesel, kes lahtise tulega peaaegu kokku ei puutu, ennast naljalt ära ei kõrvetagi, võib-olla saab, kui, siis võib-olla päikese käes päevitades siis tema jaoks see põrgutuli ei tundu üldse nii kohutav. Tollal ei olnud ju veel elektrit nagu nüüd piinamistehnikates. Et ilmselt ma arvan, kui meil praegu tuleks nii mõtteeksperimendi korras konstrueerida niisugune põrgumudel siis elekter on, ma arvan, oleks seal oluline oluline komponent ja noh, kõik, mis selle abil teha saab. Nojah, ja seda me märkame ka ajaloost, näiteks. Mart veinil on selline seletusseanss 20. sajandi algusest pärast raadiumi avastamist. Ta pakub sellise põrguvariandi välja, et, et seal ei ole mingeid leeke. Aga et seal ei ole midagi muud kui raadium, siis kiirgab kohutav radioaktiivne kiirgus ja kuumus. Ja need nii-öelda need energialeegid siis, mis, mis nii-ütelda inimesi kiusavad, kusjuures saatan ise koosneb puhtast raadiumistes, kannatab selle all seda, et ta ise on siis sellises kuumuses vahetpidamata. Et on näha, et deviis on läbi aegade paigas püsinud kuni selle sotsialistliku põrguni välja. Ja võiks öelda nii et kõigest hoolimata, mida me ei räägi, on põrgul olemas koht makrokosmoses ka tänapäeva inimese jaoks. Ainus, mis meil on, on, on see lootus, et ehk meie elu ei ole igavene. Et kui mõned inimesed arvavad, et see on ainult suur kingitus, et elu võiks olla igavene ja alati tasub selle peale mõelda, kardetavasti enamus meist satub. Kus ja kas ei ole meie lõplik surm ja rahu siiski suur kingitus. Et see on üks põhjusi, miks see nii-öelda materiaalse keha ja, ja meie vaimusuremine on osutunud vastuvõetavaks inimesele. Mis on kogu selle loo moraal? Ma arvan, et iga raadiokuulaja on suuteline, võiks iseenda jaoks mõttes konstrueerida Põrgu. Kujutad ette, missugune, mis oleks tema jaoks põrgu, missugune muusika seal mängiks näiteks? Minu jaoks on see kindlasti mingi komponent, eks kuidagi talumatult. Ja nii edasi, mis seal toimub, kujutades end seda endale võimalikult selgelt ette. Ja siis elada nii. Et sinna ei satuks Nonii, ja nüüd on nädal aega aega järele mõelda, et milline see minu isiklik personaalne põrkuvad, parajasti välja näeb. Aga täna aitäh, Romet Jaka pile ja n kasakule. Kohtumiseni nädala pärast ja millest me siis kõneleme söögiks keha ülestõusmisest? No see tundub olema helgem teema, kui tänane aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes.