Nimi, mida on kuulnud vist küll kõik Rummo, Jüri mees, kellest on kirjutatud kolmest näidendist koosnev rahvatükkide tsükkel, operett, romaan, jutustus, pikem lugulaul, lugematu arv artikleid ja kellest teatakse rääkida veel praegugi sadu lugusid. Mis nendest bet, mis välja mõeldud, kes Rummu Jüri siis ikkagi päriselt oli, sellest püüavad saate jooksul selgust anda Huko lumet, Alfred Mering ja Paul Rahnu, kes kõik on ühel või teisel põhjusel selle mehe käekäiku uurinud. Kuulsin Rummu Jürist palju räägitama juba lapsepõlves, selleks andis hoogu äsja ilmunud romaan Ants Vares Jüri Rumm 12 annet mida ka ise lugesin. Selles kirjeldati Rummu Jüri kui rikaste ja eriti eesti mõisnike vaenlast, vaest sõpra ja kaitsjad. Eriti on meelde jäänud üks katkend sellest romaanist mis oli ka varem ilmunud ühes eraldi prossöörikeses tantsimine lume peal ehk Jüri Rumm Tallinnas. Selle sisu. Jüri Rumm pidanud koos seltsimeestega kinni koos linnast koju sõitvate härraste tellad käsutanud saksa põldudest välja ja sundinud neid tasaseks tehtud lumeplatsil tantsima. Härraste seas olnud ka keegi noorhärra kes võrgutanud Rummu Jüri tütarlapsi. Jüri Rumm kutsunud Noorena püstolitega duellile lükanud väljakutse muidugi põlglikult tagasi talupoisiga veel vargapoisiga ei kunagi selle peale lasknud jüri nooreral püksid maha võtta ja talle tubli nahatäie lapsevitsu anda kogu härrasseltskonna ees. Varase nõmme asukad arvasid, et see lugu võis olla toimunud nimelt sel ajal veel asustamata nõmme metsas Pärnu maantee ääres kusagil praeguse Kivimäe ümbruses. Kas Lool üldse tõepõhja all oli, seda on raske selgitada. Kohtutoimikutes Rummu Jüri kohta sellistest asjadest muidugi midagi ei leidu. Küll aga õhkub nendest toimikutest samuti kui selleaegsete saksa ajalehtede sõnumitest vastu erilist jälestus viha Rummu Jüri vastu. Hiljem olen kuulnud mõndagi rahvajutu Rummu Jüri kohta kuid kuni viimase ajani pole neid eriti tähele pannud. Mis minu tähelepanu Rummu Jüri vastu uuesti esile kutsus, oli Aarne Vinkel, oli Eesti Rahva raamatus 1968. aastal ilmunud Rummu Jüri pilt. Selle pildi kohta kirjutab Jaan Lintrop. Tema näopilt räägib enda eest avalad, elavad rõõmsalt sinihallid, selged silmad, sõbralik naeratus pisut ülespoole pööratud, navi nina. Lisaksin veel tundeline, kuid seejuures tahtekindel suu. Igatahes võib täiesti ühineda Jaan Lintropi arvamusega. See pole tavalise vargapoisi nägu. Kui vana see Rummu Jüri oli. Rummu Jüri oli sel ajal, kui ta kinni võeti ja siis Everi mõisteti 23 aastat vana, nii hästi noor poiss, täiesti noor poiss. Jüri Rummo on sündinud 21. juulil 1000 856. aastal Kehtna valla talurentniku Jaan Rummo ja selle naise anne esimese lapsena. Kuni 16. eluaastani puuduvad noore Jüri kohta igasugused andmed, siis devalveeri vend, pärastine, mullatalu peremees Valtus Jaan Rosimannus iseloomustab teda ilus poiss, aga halbade kommetega hakanud tema, kui leeripoiste priimusele või vanemale vastu pole tulnud töölemis leeripoisid pidanud kiriksandil tegema siis jälle lünk. Järgneb juba rahvapärimuste valdkonda kuuluv teade, et noor Rummu Jüri olnud mõisas vist Kehtna mõisas. Niisiis Otto von Lillinfeldi juures toapoiss isajäänutel haigeks. JÜRI varastanud talle mõisast tüki liha teiste andmete järgi pudeli viina veini. See tema esimene kuritegu avastatud kohe ja ära lasnud tallis soolase naha tee anda. Selle peale läinud Jüri mõne aja möödudes kutsari juure, andnud talle edasi härra käsu talle hobune sadulasse panna. Tal olla nimelt vaja kiiresti kabala mõisa viia. Kiri ööde isendi järgi kohanud ta juba hobuse seljas istudes mõisa õuel härrat soovinud talle head tervist ja avaldanud arvamust, et Nad edaspidi üksteisega enam nii sageli kokku ei puutu. Sel ajal olnud Rummu Jüri üheksateistaastane. Eile sakslaseid ootus, millele mõtlesin, et vaatan, mis ka uudist on, pereema rõvasse jätma, lehe näpan peksis keelt ja asjast teada saime. Siis läks alles Maruks kastimi. Korduvalt peetidega kinni, kuid alati põgenes ta öelda avamisel Tartu linnas. 11. oktoobril 1000 878. aastal leiti tema vanghilt kaks reisikoti naistepesuga, mis olid märgitud aadlike monogrammidega ja hulk muud kraami. Rummu nimetas ennast siin Johan Naimaniks ja esitas ka sellenimelise dokumendi, kuid paigutati siiski Tartu politsei vanglasse, kus ta aga peagi põgenes. 25. novembri õhtul peeti rummu jälle Järvakandi meeste poolt Kuke kõrtsi juures kinni. Need võtnud talt hobuse, vankri ja kraami ära. Jüri ise põgenenud, öösel kohanutada, Kehtna mõisasulane mütsita, palunud üridale mütsi muretseda ja lubanud selle eest 20 rubla sulane polest talle mütsi, muretsevad teater selle asemel Jüriga kohtumist võises korraldades juhi püüdmiseks haarang, aga Jüri põgenenud jälle juhilt ära võetud, hobune, vanker ja kraam antud Kehtna vallavanem Mihkel tuiskile üle. Arra kohtunikele kättetoimetamiseks siia ka hakanud Kuke kõrtsis jooma, müünud hobuse ja vankri maha, kuue rubla eest oli, see pole ka teinud etteheiteid Jüri ülesandmise eest, et mis sinul sellega asja oli, Jüri Rummu enam mees kui sina. Luisk anti kohtu alla ja tagandati vallavanema. Ametist sellest siis need täpsed andmed ka. Ja see on kohtu, toimiks, fikseeriti. Detsembri algul vahistati Rummu Jüri Tallinnas politsei poolt ja saadeti tapiga koduvalda. Teel põgenes ta saatjate käest, vaatamata sellele ta käed raudus, olid ja jalas ainult sokid. Kurna metsas olnud tal peidetud mõningad tööriistad, mille abil purustanud ühe käeraua teist aidanud tal purustada üks vastutulnud talumees. Rahva seas on liikvel ka jutt, et Raude pole olnud vajagi purustada Rummu Jüril olnud erilised käed randmest hästi tüseda, käelabad aga kitsad ja väga painduvad, nii et ta mitte väga pingul raudu võinud kergesti üle käelaba maha raputada, nii nagu seda kirjeldatakse ka selles muusikalises komöödias. 1000 878. aasta lõpul tabas Tallinna politsei Rummu Jüri uuesti, seekord teda enam maale Arra kohtuniku juurde ei saadetud. Vaid adrakohtunik sõitis ise Tallinna teda üle kuulama. Selle järel paigutati ta Toompea lossi vanglasse aga sealt põgenes ta peagi. Keegi naine olla talle kokkusaamisel valvurite toas, andnud väikese sae puuri ja noakongis istunud ta koos kolme teise vangiga. Ta uuristanud ahju kohal lakke avause, mille kaudu pääsenud vangla pööningule sealt leidnud köie ja lasknud sellega enda Pika Hermanni torniaknast alla. Köis pole küll ulatunud maani paar sülda umbes neli meetrit, jäänud puudu, diskukutanud Jürjenda sellelt kõrguselt alla ja kõik läinud õnnelikult. Rummu Jüri oli jälle vaba. Nüüd 1000 879. aasta algusega algas ka Rummu Jüri tegevuse kõrgperiood. Ta oli tegelenud ka hobustega kauplemise vahetamisega nahkade ülesostmisega ja liikunud väga laialt ringi, eriti Põltsamaa Türi Paide ümbruskonnas, valmistades ette uusi suuremaid vargusi. Pidevalt aetide taga korraldati päris klaperjaht ja tema peale, aga ikka libises ta taga käte vahelt välja jälle nii. Türi kihelkonnas mändi metsavaht Ilvese juures korraldatud öisel läbiotsimisel leiti talliseinas auk. Lakka seentele oli veel soe, magamisase kahe teki ja kahekasukaga kasuka taskus oli revolver, rahakoti ja küünlad. Jüri aga oli see läinud. Teinekord aeti teda taga Kehtna mõisas, kus ümbruses ta sageli liikunud. Jüri oli ennast tagaajajate käest pidanud mõisa viinakööki peitma. Ajujahi lõppemisel läks ära, jättis aga saapad maha ja lasi ühel vastutulijal talumehel mõisarale edasi ütelda, et ta võiks saapad omale võtta. Mälestuseks Rummu Jürist. Põltsamaal oli Jüri siiski kord tabatud temalt ära võetud. Vedruvanker jagaks hobust. Jüri paigutatud raudus käsi valla soolaputkasse ja teatrijuht kiiresti lõuna Harju kohtunikul. See oli läbi öö Põltsamaale sõitnud kohale jõudes leidis ees tühja kongi, Jüri oli jälle käed raudus, vabastanud, ean ta kongist välja. Murdunud. Selle ajajärgu sisse langevad ka Rummu Jüri rünnakut mõisadele. Nii kirjutab saksasõbralik Tallinna sõber rahvasuuska Tallinna tõbras. 14-l juulil 1879. Umbes 70 aasta pärast ähvardavad meie Eestimaal pruntase madise päevad tagasi tulema. Nädal enne jaanipäeva on röövlid Juuru kihelkonnas viies mõisas röövinud ja seda tööd niisuguse julgusega tallitanud, et imeks panna. Nii kui see omal ajal pruntase madise viis ka oli. Emm mõisas, kust meile selgemat sõnumit tulnud, on röövlid, esmaspäev, 18. jaanikuupäeval varahommiku röövin magamise kambri kõrvas, kus mõisa herra oma kodulistega mureta magas. Kõiki riideid ja asju, mis neile sündsalt näitasid, on röövlid kaasa võtnud. Julgus on suur küll seda valge öö lõpul ühes majas teha, kus ka koerad peetud saavad ja see annab mõnda mõelda. Siin kirjeldatud röömistes on Rummu Jüri tegutsenud juba koos Mats salmi ja Aadu Andrepiga umbes kuu aega selles Maidla mõisas toimuvas röövretkest. Juuli lõpul tungis Rummu Jüri ühes samade kaaslastega Parun Tiesenhausen kuuluvasse sousti mõisa mis oli Moritz von fiileri käes rendil. Seekord oli aga Fonhiller ärganud ja röövleid segama tulnud needaga visanud Saarele silmuse kaela teinud talle kõriorelit, nagu nad ise hiljem kiidelnud. Müra peale ärganud ka filler ja abikaasa rutanud mehele appi ja tõstnud suurt kära, mistõttu röövlid olnud sunnitud oma rünnakut lõpetama ja lahkuma kaasa võttes muidugi juba kokku pandud varandust. Syröövred on hiljem Rummu Jüri ja tema kaaslaste vastu peamine süüdistuspunkt. Juba röövimine ise põhjustas Eestimaa mõisnike seas suurt ärevust, kohati päris paanikat. Pisut hiljem oli kusagil talus peetud tantsuõhtut Klunkrit sellel orgial, nagu seda nimetanud kohalik mõisnik viibinud mats, salm ja Aadu Andrep, kes seal pisut auru all olles suurustanud, et nemad need olidki, kes koos rummu Jüriga tegid sousti, härrale, kõri, oreleid. Nemad käinud koos ka Hargla mõisas saanud sealt 200 rubla, aga edaspidi riisuvad nad järgemööda kõik Eestimaa mõisad paljaks, politsei ja kohusesaavad neile midagi teha. See ähvardas, kostis kaugele eestimaa mõisnikelt kandusse, kuuldus Pieterburini ja äratas sealgi tähelepanu. Raikküla, härra Aleksander, ka käisel link märgib oma kirjades, 29.-st augustist 19.-st oktoobrist 79 aasta. Seda tähelepanu, mida Peterburis osutatavad Rummu Jüri tegevusele märgib ka, et sellega võivad Capanslavistid uuesti oma poliitilisi ihalusi seostada. Oli selge, et tuli asja võtta tõsisemalt kui senini. Arra kohtunikud, politseiametnikud, vangimajad ja vallavalitsus said uusi rangeid korraldusi ja hoiatuse Rummo Jüri kohta. Kuidas siis oli, Jüri Rummo oli juba neljal viiel korral tabatud, oli Tallinna lossi vanglaski viibinud ja ometi iga kord pääsenud. Eestimaa rüütelkond määras Jüri Rummu pea eest 100 rubla. Sellele lisas Tallinna linnavalitsus oma pooltki veel 75 rubla. Jüri Rummu tabajal Rehosel Beobachter idioodi number 18. Juba varsti õnnestuski tabada mats salm ja Advandrep, Rummu Jüri viibis aga ikka veel vabadust, kuigi kogu Eestimaa politsei võin tema peale jahti pidas. Sellel ajal levisid kuuldused rahva seas tema heategudest. Nendest oli sunnitud teatama isegi temasse äärmise vaenulikkusega suhtuvad saksameelsed ajalehed ja mõisnike rahadega ülalpeetav Tallinna sõber. Nii 28. septembril 1979 ilmus selles ajalehes juhtkiri. Täna päevin raskem mure Tallinna Eestimaal, milles kirjutatakse. MEIE MAA saksa keeli ajalehe Revalased Zeitung number 215 kirjutab. Nüüd on meile suurem rida sõnumeid tulnud, mille järele täis korraline röövsalk ennast kokku seadnud on, mis nimelt Lõuna-Harjumaal, aga ka teistes kohtades oma kurja tööd toimetab. Selle salga eesotsas seisab kurikuulus Jüri Rummo, kes oma häbematu julguse ja kordaläinud kuritegude läbi rahva ees juba oma viisi läikis seisab. Kaks kinni võetud jooksikud, kes Kaarepere röövkäigust osa võtnud, on viimse kuude sees toimetatud varguste ja röövimiste üle. Mõnda teadust andnud. Nimetatud röövsal on röövi käikudest Kehtnas Raikkülas, Juuru maidlas, hänglas Kaareperes ja teistes kohtades osa võtnud. Härgla mõisas oli röövlite peamees magamiskambri tunginud ja mitmed uurid ja revolvrid varastanud. Et Jüri Rummo viisiks võtnud on oma rööstreisisi küüt hobustega teha. See on iga 20 kuni 30 versta takka ikka uued hobused ja uue vankri varastada ja vanad sündsama peale pandiks jätta. Peale selle saab Jüri Rummo rohkete abi läigist, kes tema kelmi pea ümber hiilgab. Muist austuse pärast seesuguse kangelase korguse vasta muist hirmu pärast, tema eest varjavad mitmedd teda ennast ehk tema varastuda asju. Oma häbematus julguses ei karda see kurjategija, aga mitte posthobustega sõita. Kui hobusevargus kord korda läinud ei ole. Nõnda on teda paar korda Pärnu maantee peal nähtud. Räägitakse, et laest rahvas siin ja seal ka Jüri Romobogeenemiste juures abiks oleks, kes teda peidaks ja kaitseks ja selles sigib temale kahekordne kuulus ori kui Rinaldo. Ja kui Don Joann. Jüri Rummo näitab mõnikord ka uhket meelt, kui suuri saanud. Nõnda on tema kord ühe lese juurde tulnud ja süüa pärinud. Kui see kaevanud, et temal midagi olla, oli kangelane ise põrsa õuest võtnud, tapnud, keetnud ja pärast sööma naesele 25 rubla andnud üteldes. Sedaviisi maxavjoreeruma. Mitmega peab tema ise viisid korralist kirja vahetamist ja paneb igale kirjale hoolega numri peale. Kui oleksid need ametlikud kohtukirjad kui kuulsa ja kõrge nime all seesugune kurjategija oma sarnast ja mõistmata rahva ees seisab. Seda võib ker kesta arvata ja seda raskem on teda leida ja kinni võtta. Meenutades üldtuntud lugu 25 rubla maksmisest põrsa teisendis ana eest ei sobi siiski ref täitungiliga Tallinna sõbral meenutada teisti üldiselt levinud lugu lauka madise rendirahast, mida käsitleb Jakob Tamm ühes oma lugulaulus. Mõisasakste Haasi on meie alla tulnud Türi vannide kõrguste ööd ja päevad patele, tee. Mõisa tallisi. Ustak kohe hallil peale pataks. Päeval. Öö. Ja päeva. Ainult. Laupäeva. Jüri Rummu tegevust meenutavad ka paljud rahvalaulud, enamikus on need küll juba ammu ununenud, säilunud on vaid üksikud, mis trükki pääsenud. Nii Friedrich brändi 1000 881. aastal välja antud ajalikus taskulauluraamatus heegelt 358 18 salmine varas Jürka ja samas lehekülg 198 varga Jüri Rummu vangipõli ja siberi sõita oma sõnadega esimest laulust paar katkendit teisest pärast hiljem. Vatkus vaari varga, Jürka elab nii kui harju burkaeidel pole, taskurahu lendab ümber nagu kihu. Ei ta karda, kohtuvitsa vahetab ka sakste müts. Ja siis edasi on tema oma kiitlemised, kas see on tema enda, see peab olema tema enda osa, nüüd metall ikka väikest viisi luuletaja näib olema ja kõik need ülejäänud 17 salmi on tema protsess. Kord tee peal vastu tuli mees, kel pisut rahakoti sees, siis nõudsin Dagest otsust. Ma, mis mees sa oled ja kust sa, kui mees ei tahtnud vastata, siis püstritele näitsin ma. Ta ütles siis ma vaene mees, Meil on väikse sauna sees, mul on veel vaesed lapsed ka, kelle eest pean hoolt kandma ka. Andsin tal kõik tagasi ja kinkisin veel pealegi vaeste oma tahagi, mul on raha muidugi küll mehes süda tänas sees, et Rummu Jüri, helde mees, kui asja järele mõtlen ja siis hakkas jälle kõmpima, kui juhtus ette hop mõneid ehk kupjaid, kiltreid aidamees. Need, vaatasin üle hoolega ja taskute ühendasin, ka see raha polnud teenitud vaid kõrvalt kokku kraabitud. Siis läheb jälle niisama. Mind saksad kangest kardavad ja igas mõisas vanduvad maaga kõige parem diaan, kus täna minema pean, kus suured härrad palli peal ma nende järel passin seal. Ma tihti sõitnud tõllaga ja kahe musta täkuga. Ma elasin kui uhke saks, ei, kelgel polnud paremast. Mul oli aga vaevaks veel, et puudus kallis saksa keel. Laulu viimased read panevad pisut mõtlema, on ju romaanis ja näidendis kujutatud Rummu Jürit kui head saksa keele mõistjad, nii et ennast isegi mõisnikud või Saksamaalt tulnud sakslasena võis esitada. Jaan Lintrop märgib, et Tormas kogutud rahvapärimustes kiidetavat Rummu Jüri haridust osata palju keeli tähendab peale eesti keele ka saksa venet. Kuid nuid korraga. Mul oli aga vaevaks veel puudus kallis saksa keel. Nähtavasti oli Rummu Jüri saksa keele oskus tema enda hinnangu järgi siiski üsna puudulik. Kui ta tõepoolest mõisas toapoisina vastav aasta või paar töötas, siis oli seegi suur asi, kui seal sai omandada lihtsamad väljendid. Korralikust keele õppimist võis küll vaevalt juttu olla. Ja hiljem oma seiklusrikka tegevuse ajal polnud ammugi aega tegeleda keele õppimisega. Nii et vaevalt oli tal võimalik Saksamaalt tulnud arunina esineda. Meil oli terve, ta on öeldud ka, et kiita jaota. Ta jakk üsna lõuna voodis käivat Mohni jäära, siis läks lahti, võtsid napsi selga sirutada ei saanud, ma juba laual ootas lõuna, muudkui pane jälle tööle. Lõuast. Opereti Rummu Jüri libreto kirjutasid Alfred Mering ja hukku lumet. Rummo Jüri loomise idee on pärit kulumeetilt. Aga kuidas tema selle peale tuli? Seda ma ei tea. No see on õieti pikk lugu kuna eluisani tühja kohta ja meil juba tükk aega algupärast operetiteatris ei olnud ja mõtlesin, et kõige parem oleks võtta ajalooline teema. Ajalooline kangelane ja mõtted jäid peatuma Rummu Jüri juurde, kuna ma ise omal ajal mängisin isetegevus laval Jaan metoa näidendis Rummu Jüri kaasa Parun Joso. Ja see idee hakkas ikka rohkem ja rohkem mind vaevama. Ja sirvisin ajalooraamatuid ja leidsin, et tõepoolest miks ka mitte. Rahva niisuguseid sihilisi tasujaid on teistegi rahvaste juures üles tõstetud ja ei oleks ka patt, kui eesti rahvas ühe oma niisuguse mehe sabu rohkem välja tõstaks. Ja selle mõttega ma läksin siis tolleaegse kunstide valitsuse juhataja seltsimees Max Laossoni juurde ja rääkisin temale loo ära, et vot mul on niisugune kavatsus on, kas kunstide valitsus on asjaga päri, kas maksab üldse peale hakata? Ja seltsimees lauset ütlesin, mis seal nüüd ma kohe lepingu ära siis ma mõtlesin, et ega ma seda asja üksinda enam ei reageeri ette võtta. Et meil on üks vana tuntud operetitegelane seltsimees Alfred Mering ja minu hea tuttav ja sõber, et ma lähen tema juurde, kui temaga kampa lööb, panime asja käima ja teie olete kappa küll, jah. Ja ja see oli 1952. aastal, kui ühel ilusal suvisel päeval läksime tütar Mayga Piritale suvitama. Vesi oli soe ja rannaliiv tuline, ma ei tea, et siis merevesi oleks olnud õline. Nii me siis seal rannas mõnulesime. Kui ootamatult ilmus meie juurde supelpükstes teatrikriitik kogu lumet. Ja hakkas samas rannaliival rääkima, et temale on tulnud selline mõte, et kui hakkaks õige Rummu Jüri kohta kirjutatud seiklusromaani ainetel opereti libreto tegema ja tegi mulle ettepaneku hakata talle kaasautoriks. No muidugi nõustusin. Aasta läbi, kogusime hoolega materjali ning töötasime libreto kallal. Enne kui pöördusime ettepanekuga edge ära Arro poole hakata. Jürile muusika autoriks. Arvo nõustus ja võitis endale kaasautoriks Leo Normeti. Kõige pingelisem töö toimus 1953. aastal. Vanemuises toimus Rummu Jüri esietendus 54. aastal. Lavastaja Udo Väljaots. 64. aastal läks Rummu Jüri Vanemuises juba üle 200 korra. Estonias toimus Jüri esietendus mais 1955, mis läks üle 100 korra. Rummu Jüri mängiti veel Moskvas, Kiievis, Leedus, Lätis, Kaug-Idas. Udo Väljaots käis külalisena mitmel pool Rummu Jüri lavastamas. Moskva Raadio andis ta Asso rätte Estonias. Rummu Jüri lavastas Alfred Mering, muusige juht Priit Nigula, dekoratsioonid Aleksander Peek, kostüümid Leida Klaus ja nimiosas Georg Ots ja Kulno Ride. Ja sellest lavastusest ongi pärit ka need laulud, mida täna saates kuulete. Kas või see materjali korjame enegi. Teil oli siin ainult üks lause, et selleks kulus aasta aega. Aga mida saasta endast sisaldas, mis teil teha tuli? Meie jagasime seltsimees Meringuga tööülesanded niiviisi, kuna tema oli teatris kinni ega ei saanud väljaspool liikuda, siis mina võtsin need väljastpoolt kogumise oma peale. Arhiivimaterjalid ja vestlused veel elavate inimestega ja tema siis tema hooleks jäi kirjanduslikud allikate läbitöötamine ja läbivaatamine. Ja nii ma siis sõitsin Kirjandusmuuseumi, uurisin seal tolleaegseid ajalehti ja peale selle käisin Raplas seal Rummu Jüri tegevuspaigas. Näidendis on seda nimetatud apla, Rummu Jüri teatavasti on pärit Kehtnast näidendis panime selle paiga nimeks vehkla. Ja rääkisime, rääkisin nende inimestega, kes veel Rummu Jüri isiklikult mäletasid. Seal oli Kehtnas üks postitalu. Liignimi enam ei ole meeles, kes oli tol ajal 90 viieaastane ja tema rääkis, et tema oli isiklikult Rummu Jüri kinnivõtmise juures, tema oli siis kuueteistkümneaastane noormees. Ja Rummu Jüri oli tulnud Kuurama tallu ja palunud seal öömaja ja siis saatnud poisi kõrtsi viina tooma. Noh, poiss läks siis kõrtsi viina järele ja rääkis muidugi suure rõõmuga veel, missugune tähtis külaline neile on tulnud. Ja muidugi kanti kohe vallavanemale ette, vallavanem võttis vastavad abinõud tarvitusele, korjas teatud portsu mehi kokku ja piires talu sisse. Rummu Jüri olnud siis parajasti juba ahju ahju peal pesu väel. Ja kui vallamaja ukse peale põrutanud, siis hüpanud ahju pealt alla ja kohe aknast tagaaknast välja. Aken kogu prossidega lennanud eest ära ja oleks Rummu Jüri kas seekord plehku pannud, aga kukkus õnnetuseks kartuliauku ja hakkas kartuliaugust välja ronima ja vallavanem oli löönud talle toobri puuga käe peale. Niisugune ere pilt oli jäänud temale poisiks ajast meelde. Tema naine, tol ajal 83 aastane Edekene püüdis ka midagi vahele rääkida ja vanapapi käratas temale peale sina plikale, vaid sina ei tea sellest asjast midagi. JÜRI käitunud võrdlemisi rahulikult ja märkinud, et küll ta juba esimesel ööl Tallinna vanglast lahkub. Tema juurest leiti taskuraamat 52 rubla rahaga ja üks 500 rublane Harkovi pangapilet kark sütikutega klaasmürgiga nagu märgilt tegelikult olisi vitriool. Tükk põrgukivi hõbenitraat pass Juhan Kleimani nimele, mille kohta ta õigeks võttis, et see ta enda tehtud on. Siis veel pikk nuga, püssirohusarvkimp, võtmeid ja märkmete. Raamat, milles oli allkirjade proove, mida ta ise valmistas. Kui Rummu Jüri Raplast läbiviimisel hobusesõit vahetati, kogunes postijaama juurde tohutu rahvasumm, kes kõikjal näha tahtsid. Parajasti oli Rapla kirikus jutlus, kuid kõik kirikulised olid lahkunud Rummot vaatama ja pastor malmi ainult pea üksinda kirikusse. Reholsete heitungi teade 22.-st detsembrist. Sama saksa leht toob Jüri Rummu kirjelduse 23 aastat vana, lühikese kasvuga punakasblondide juustega sinihallide silmadega elava vaatega vaevalt märgatavate vuntsidega üles pole hoiduva ninaga eritunnus arm vasaku silma kohal tuuakse ka mõned näited tema osavusest ja kavalusest. Nii aetud teda ja kaaslasi kortaga. Rummo ja kaaslased olnud saaniga, mille jälgisid järel sõidetudki korraga olnud hobuse ja saanijäljed teel kadunud teelt kõrvale, pöördunud ainult mitme jalamehe jäljed taga Viitnud hulka aega selle arusaamatu asja selgitamiseks. Viimaks jalameeste jälgi mööda minnes leitud, et mõnesaja ja sammu kaugusel ilmust uuesti hobuse ja saanijäljed Yalevaste jäljed kadusid ja pisut eemal leiti hulk nõrudeks kulunud sokke. Selgus, et taga aetavad rakendas hobuse lahti, ajanud sellele sokid jalga ja kandnud saani omavahel eemale. Kui asi lõpuks selgeks saanud, olnud, jälitatavad juba kaugel. Algul peeti rummu kinni adrakohtuniku juures. Mõne päeva pärast leiti aga, et tal oli nuga ja ta oli juba jõudnud oma ahelad läbi viilida ja ka kongi seinast ühe palgi pea läbi lõigata. Arra kohtuprotokollis leidub. Rotslikkuse eest anti Jüri Rumule 30 vitsahoopi. Edasi valvati teda veelgi suurema hoolega. Tallinnasse oodati kannatamatult Jüri Rummu saabumist. Viimaks, 29. detsembril keskpäeval saabus Toompea lossiplatsile troika, milles istus kolm meest 100 järel adrakohtuniku ametnik, notar, teisel äärel politseinik keskel saani külge seotud raudus Jüri Rummo. Ees sõitis eraldisioonis adrakohtunik ise rehvale. Beobachter annab jälle Jürile oma kirjelduse, märkides lisaks ta olla kaks kolm värssoki pikk heleblond, tugeva kehaehitusega, erksa, intelligentse vaatega olnud küll kahvatu ja kõhna, aga ka küürus omaketile raskuse all, vaadanud ta siiski kartmatult ega tundnud eriti rõhutuna oma uues olukorras. Talle olla valmistatud eriline kong, rummu olnud ka raha kaasas kõrva tagant leitutel rublane paber, mida ta püüdnud veel alla neelata, mis aga siiski ära võetud. Jüri Rummu egevust Tallinna lossi vangi, milles teatab Brehors Zeitung kaheksandal jaanuaril. Talle osutatavad erilist au. Valvsus meetodite kaudu. Tema kongil olla Kahekordne põrand, tehtud uks varustatud tugevate raudplaatide ja kahekordsete lukkudega, mille võtmed vanglainspektori käes on. Peale selle on tema raudus käed raudlati külge kinnitatud, nii et ta ise võida suure vaeva, aga vaid oma pead kratsida oma muutunud ja olukorra üle järele mõteldes. Kuna ta ise süüa ei saa, sööd proteda heasüdamlikud valvurid nagu väikest last. Ta püüdnud selliste alandavate tingimuste puhul söömisest üldse loobuda, aga nälg olla ta siiski pehmeks läinud. Teadev Reholased Zeitung irvitavad. Ega nii hoolikalt võiks tõesti ühtegi vangi enne Eestimaa peal hoitaks. Ei ole küll kuulda olnud. Teisel päeval, üheksandal jaanuaril ilmus samas ajalehes aga vanglaülemvalvuri hilientali õiendus. Jüri Rummu käed olnud raudlati külge kinnitatud vaid algul, seni kuni tema ning lõplikult ümber ehitati ja kindlustati nüüd olla vait, et lihtsalt raudu seda saada, ise süüa. Nii istus Jüri Tallinnas üle poole aasta. Harju maakohus mõistis 27. mail 1880 Jüri Rummo kuueks aastaks tema kaaslast Matsalmi Aado Antrepi neljaks aastaks sunnitööle vabrikutes ülemmaa. Kohus suurendas seda karistust enam kui kahekordseks. Jüri Rummo 15-ks salmi Antrepp nende alaealisuse tõttu ainult kaheksaks aastaks. Raskele sunnitööle kaevandustes, selle järel asumisele Siberisse. Jüri Rummu süüdistati ligi 50. asjas röövimiste relvaga, ähvardamises, vargustes, vanglast põgenemises, valepasside valmistamist, nende tarvitamis. Vanglas istumise ajal viidi Rummu pikale tänavale fotografeerimiseks, ees sõitis ratsanik tema järel raudus Rummo kaheksa politseiniku vahel. See oli 18-l jaanuaril 1880 ja sellest ajast pärinebki Jüri Rummu päeva pilt. Nähtavasti polnud kõik vanglaeluraskused JÜRI elu rõõmsale maailma suhtumisele mõjunud, vähemalt mitte märgatavalt. Rehvale. Beobachter teatab, et kuulsa röövlipilti võida näha Brookus mäel fotograafi härra Roobergi ateljees. Juba peale kohtuotsust mõned päevad enne väljasaatmist Siberisse olid Jüri Rummo ja salm hankinud katlast, kus desinfektsioonivahendeid valmistati teatava koguse seda mürki ja võtnud sisse, lootes sellega vangla haiglasse pääseda, kus oleks kergem olnud põgeneda. Algas oksendamine ja muud haigusnähtused, kuid kiiresti kasutatud vastumürgid kaotasid need ja haiglasse, neid ei paigutatud 31. juulil, nii siis nende Pearoima aastapäeval nimelt sousti, fon, viileri kägistamised, mida neile kõige suuremaks süüks pandi, oli valitud nende ärasaatmiseks. Rehvaler Beobachter esimesel augustil teatab, et Jüri Rummule see väga rõhuvalt pole mõjunud, oli tänavatel möödujaid lehvitanud ja hüüdnud hüvasti, jällenägemiseni saatmas olnud teda veelgi arvukam eskort, mõningate andmete järgi koguni 50 meest. Jaamas oli saatjaid ja uudistajaid rohkearvuliselt. Sööl ston sihullu, mis mul sassi läks, ju mulluget mind röövitud sai, torn, nikkus, mind pandi uhkelt vormi, oheloodio rauast lukud hiilgavad, kui hõbekupud. Seal mul põli, nii et ma Ma siiski kratšin kukla takka, mõtlesin, kui saaksin mahti lipaksa ära salamahti kiidaks jalgel seda tee, tapmisläheb läbi ilma maada. Natseeberid ja raudu valmistasid mull, kui hauda viisid Toompealt mind vaksa olikus mind Whiti kui maali küsiti ka nimega pärast seda uhket kuulust, varast kõike olid rummust kuulnud, need koolid sinna tulnud, vaatasid mind kui ilmaimet, mõni nimetas mu nimed. Härrad, küsisid minna, prouad pakkusid mul raha, polnud mul siis muudkui võtta rahani, taskud, täida see, mul oli raskene. Mul vennad-õed jäid maha. Nüüd teatan jumalaga, õed-vennad, isamaaga ehk veel pääsen vangi, rauast lastaks lahti. Nii kui hauast, siis madu, Renderetama, vendi, õdesid ja mamma selle tema enda tehtud lause, see on ta enda. Saad ja 29. novembril 880 teatav rehve Zeitung, et Peterburi vene lehes ilmunud teade Rummu Jüri põgenemises teel Siberisse Reholes Zeitung manitseb seda teadet mitte uskuma. Ka Eesti Postimees avaldab sama kuulduse 26. novembrinumbris ohates kibedamad jõulukingituste poleks küll meie maal oodatud. Need kuuldused hirmutanud siiski mõisa saksa sedavõrd, et alganud kabuhirmus, põgenemine maa mõisades Tallinna kaitsvate müürita. Kuid kuuldus osutus siiski valeks. Jüri Rummo läks ja jäi ainuke, kes temaga käekäigust Siberis midagi on kirjutanud. Oli Alfred graaf käisel ning see krahh Amuurima, kindralkuberneri käsundusametnik ja sunnitööliste laagrite ülevaataja oli ainuke inimene, kes teadaolevatel andmetel Rummu Jüriga siberis kokku puutunud. Tema saanud kummuga kokku Aleksandrovka vanglas, kus Jüri Rummu olnud saunameheks rumala, teda vihelnud, pesnud ja masseerinud ja kogu selle pika protseduuri kestel jutustanud ka oma elust tõendades. Ma võtsin rikastelt ja andsin vaestele. Ma võisin minna, kuhu tahtsin, kui ainult ütlesin, kes ma olen. Naised rippusid mul kaelas. Rummo Jüriti Eestimaal ei unustata. Milline on teie enda arvamus, vahepeal on juttu olnud ka sellest, et et mis Rummu Jüri nüüd ikka ära oli üks tavaline varas või. Kusjuures vot sellel oligi niisugune lugu, et seda Peeti meile isegi patuks ja pahaks pandi pahaks. Et me oleme ühe röövli vargapoisi nüüd teinud rahvuskangelaseks temale rahva poolehoidu õieti tõigi ütlema. Varastas mõisast peamiselt mõisa vargust ei pidanud ka rahvas mitte kuni teoorius lõppemiseni kapitalistlikud suhete külla sissemurdmisi ei pidanud üldse varguseks, vaid nad leidsid, et mets ja maa ja vesi, see on kõik talurahva oma ja kõik, mis metsamaa ja vesid toodab, on ka talurahva oma ja nemad võtavad ainult mõisniku käest natuke seda tagasi, mis nad oma töö ja vaevaga sinna on kokkukannud. Rummu Jüri isiksuse kohta otsustades ei saa arvestada ainuüksi klassi kohtumaterjalidega ei saa ainult rahvapärimustes toetuda. Vast kõige enam võib uskuda temale vaenulike tegelaste väljendusi millides viha kõrval tihtigi esinevad ka tunnustuse avaldused, eriti seni, kui ta veel polnud lõplikult kahjutuks tehtud. Vaenlase tunnustus ei ole kunagi liialdatud. Arvata võib, et vähese kooliharidusega, kuid loomult intelligentse ja mõjutustele vastuvõtliku 21 23-ga aastase nooruki kujunemist õliseks röövliks põhjustas ehk rohkemgi kui tema austajate poolehoidu just sel ajal levinud sellesuunaline kirjandus, röövliromaanid. Ja nii temast saigi õilis röövel, varas, röövel, kuid siiski ka rahvakangelane meespeaaegu alles poisike, kes julges vastu hakata korrale, mida kogu rahvas vihkas, mille määramiseks aga ei jätkunud veel jõudu ega julgust. No vot ei tundnud Türi vannide leedu kõrguste ööd ja päevad pattelgi. Mõisa tallisi ustak kohe hallil peale pataks. Päeval. On? Ööpäevaateljeed. Ja nüüd kuni saate lõpuni kuulemegi laule operetist Rummu Jüri Offroad liime juhtlus, ime siis eila missugusi ventuuri akte hästi etet. Mees kestyle ennad posid, sente ei koodeimanosid ja jaapane ilma pärast siiski märkontiin pärast. Loll saab see, kes võtab kolm. Aas kanti talitada. Jumbud süü Timainekuninkunud Yougress olla rüü olla inetu lainest on. Rinna. Ma tulen armustunud. Ja saaks sääreluu. Mina olen mees, kes mõisas käind ja saaks deebeened värksimentitseeti praosti prouaga vidin Soama rauad. Proua. Priis korvaks jäi luus, viin ei ole täitsamees ja mul o oma. Viina kostma ka pol laisk ei taha mina pirtsu saksa naist kui tublit talu ehiteis. Debaanarsquaisid looga. Selle üksi toas on Surju, kus tahab Sool on sa punnluu ja Hirv puhkab Siimusti metsaurus, kuid ma No.