Jahil läbergilt algab saade, lubame õue ja tuppa. Püksilüps ma vaeva. Silgu. Õue ja tuppa küsima olen ma nüüd jõudnud kaugele Haanja valda Ruusmäele. Tere, Ülle ja Kalev kalkuni pere. Tere. Tere. Sellel talul, kus te elate, on päris romantiline nimi. Ja talu on mõrsjamäe talu kuid kuna Eestis selgub, on veel paar ele nimelist talu, siis äriregistrisse saame minna mõrsja talu nime all. Selle ka ostsime endise Ruusmäe kooli direktori mahitusel ja Ruusmäe sovhoosi asedirektori läbi. Ka nemad laenasid meile raha, et me saaksime osta ja siis saime siia elama asuda ja meie saime taluseadusega endale ka selle ilusa 200 kolmehektarilise talukoha. Nüüd tuleb see küll välja osta ja need probleemid on alles ees, kuid vaadake, siin see on asundustaluelu vaja on 70 aastat vana. Kuid mis teeb selle koha meie jaoks väärtuslikuks, on need tammed? Need on 70 80 aastat vanad tammed. Kui me oleksime ehitanud maja kuhugi lagedale kohale, siis ei oleks teid tammesid. Võrumaal, nii on siingi allikaid palju ja neil ongi see õnn, et kui teised peavad ostma kallist allikavett, käisime Riias 300 grammimaks, siis 13 krooni siis meil on ta täiesti tasuta. Aga võib olla on see tulevikuäriprojekt, et hakata seda vett müüma. Te olete tulnud siia Tallinnast, aga olles ise oma päritolult Barakesed ja sellele siis näinud seda, et ega siis maal ikka see elada ei saa, kes pole maal sündinud. Ohvrid alustasid talupidamist enne neid aga on ammu juba lõpetanud. Sest see talupidamine, see nõuab juba vastavat kasvatust, nõuab floobumist, paljustki ja nüüd õpetajana ja juba nii nooremas keskeas inimesena, kui ma vahepeal mõtisklen elu ja asjade üle ja väärtushinnangute muutumise üle ajas, millest loobuda, kas võtta kiiresti raha ja kulutada see ära või investeerida see tuleviku ja talupidamine ja see tähendab seda, et vot selle piimaraha või müüd lehma ja sa ei osta selle eest mitte endale uut mantlit ja uusi saapaid vaid sa ostad selle eest midagi Tehmale, kas mineraalaineid või teed laudas remonti või ostad uue lüpsimasina. Aga inimene, keda pole nii kasvatada, see arvatavasti ei suuda seda. Ja siis õpetajana olen õppinud Tallinna pedagoogilises ülikoolis algklassiõpetajaks ja õpetajana. Ma vaatan, et vanemate suhtumine ja investeerimine oma lastesse, kuidas see on muutunud? Kui minu ema kasvatas meid ema ja isa nende palk ei olnud sugugi kõrge, siis minu ema küll ei ostnud endale juukseid ega huulepulki ja ei läinud kuskilt reie söögiraha küsima. Aga nüüd on see täiesti tavaline, et töötu ja tema laps värvivad enda kallite värvidega, mis maksab kuu söögiraha. Ja samal ajal ta kirjutab palvekirju, et ta on nii vaene, et ta ei suuda seda toiduraha maksta või vihikut ostab selle 35 aastaga, on, on see suhtumine siis nii muutunud. Ma olen sendivad naabervallas. Ja tõesti kohapeal sündide teete sülitatud haiglas ja kõik, mis ma olen saavutanud, olen saavutanud iseenesetööga ja kahe käega. Nooruses on inimene romantik ja mina tegin elu plaani. Mu eluplaan nägi ette, et saavutada hea haridus, ülikooli lõpetasin ja töötada Tallinas töötada, kes asutustes, et näha, kuidas riiki ja organisatsioone juhitakse, seda ma tegin. Viimased töökohad olid kirjastuses Eesti raamat ja entsüklopeediakirjastuses. Ja olles seal teatud positsiooni loovutanud, otsustasin loobuda sellest heitlusest ja võitlusest ja tulla tagasi kodukant. Nii ma olengi nii õpetaja olnud kui ka olude sunnil, kedagi teist ei ole olnud võtta kooli direktor, see ei ole minu viimane amet. Mina ei ole direktori kohale naelutatud, kui leitakse uus, parem ja parem ja ilusam kohe olen valmistada kohta loovutama. Nii et millised heitlused, võitlused on siis olnud siin Ruusmäel, seda me siis vaatame nüüd, kui mind on lubatud õue ja tuppa. Aga palun. Kõigepealt võibki seda öelda, et, et maja on vist peaaegu poole juurde kasvanud. Majas oleme proovinud teha säilitusremonti ja samas oleme juurde ehitanud tuulekoja ja köögiosa. Ma pean sügava kummarduse tegema neile ehitusmeistritele, kes siin seda talu on ehitanud, sest ta nii ökonoomselt seda ehitanud. Nad on olnud kursis tugevus oletusega, et vaadates Teid maja ja aida sarikaid tundub mulle, et kui ta oleks pool sentimeetrit peenem, siis kukuks kõik lume all kokku, aga ta ei ole kukkunud ja maja on ehitatud nii ökonoomsem. Et On üksainus korsten ja pliidi ahjusuu on kõrvuti. Kui kantakse Boy sisse, siis ei ole tarvis prahti levitada kogu Majas. Laut tehtud savist. Haa karkassil. Meie saime muidugi jaole viimasel hetkel, kui oleks veel aasta edasi läinud, viis muhtunud selle savi laiali uue katuse Parivat alad. Laed majale oleme löönud uue laastukatuse. Ainuld tahab kohendamist veel ait. Aga siin on see vana kollane sügisnimed. Ma arvan, et siin ta on olnud juba peaaegu sajand. Ja niikaua kui talu on olnud, kahtlemata näed seal tokkroosid ja seal on mäda rõigas toimetaja proua soovib, siis võid mädarõigas ja näed kui ilus elupuu see on nagu püramiidelupuu ja juhin tähelepanud aida. Meil on kõik tuuled, on seal lõuna poolt lõunapoolne ots on tehtud katus kelpkatusega Etti ajaks tuult siis ja see kivi siin õuel, see on meie õnnetus keset õue valusuurune kivikene ja ma palusin turisti, et lükka see kivi välja, et ma saaksin treppi teha. Ja kui ma tulin tunni aja pärast tagasi, siis oli see meetri kõrgune kivimürakas keset õue. Ja selgub veel ränikivi, et noh, et kui keegi soovib endale kuupmeetrit ränikivi, siis ma võid. Selle vabalt ära. Ja vaadake, see on see lepavõsa. Kui me üheksa aastat tagasi siia tulime, siis me lõikasime põllu äärest lipat maha, et põld saaks tuult. Üheksa aastaga lipad minust kaks korda pikemaks, no need on vastu umbes nii nelja meetri kõrgused, eks ole. Ja vaadake nüüd, see on siis Eestimaa tulevik. Kui me neid lehmapidajaid ikka surume ja surume ja põllumehi surume ja surume siis üheksa aasta pärast näeme ainult sellist lepavõsa. See oli nüüd niimoodi, et enne Hipe sündimist mõtlesime, mis lapsele nimeks panna. Ja kunagi rahvusromantilise ärkamise aeg, siis me mõtlesime midagi eestipärast tuleb panna. Ja siis ma vaatasin kalevisse kursusetööd, mis oli Lõuna-Eesti nimedest ja sealt ma leidsin, et väga palju oli hitte ja mulle hakkas see nii väga meeldima, et ma ütlesin, et kui sünnib tütar, siis ma panen talle nimeks hitt. Ja kui poeg oleks sündinud, siis ma oleks Heno panna. Aga no pärast meil sündiski poeg, aga siis jäi julgusest poodi. Panime Henn Hiller, sest hip oli nii võõrast inimestele ja meie sugulased ütlesid, et et mis nimede olete pannud. Me võtame 50 rubla, tookord oli nime vahetamine jääd, paneme talle uue nime, see ei ole mingi nimi. Ja jäigana vastati harjunud sellega ära. Ükskord tuli siis kaleviõde kooli. Hip oli minuga koolis kaasas tookord et mis teised lapsed ütlevad, aga trepilt tuli üksteise klassi õpilane ja ta tuli ja ütles, et oi kui ilus nimi. Ja ma sain öelda, et vaata, mida nad ütlevad, et et see nii ilus nimi. Kes tõstab siis ta kõikjal, mitte mind ei tohi intel inte, hipi, hype, Hipu. Nii et ida loeb kohe esimesed käänded kaasa, kuidas sind tutvustab? Kui vanatüdruk sa oled? Praegu on 24. septembril 11. kuuendasse klassi. Hip on nagu koolilaps, sel ajal, kui hip sündis, muidugi olid lasteaia taga, siis nad olid ka nagu lagunemisjärgus ja uus ideoloogia ja siis mul oli nagu vastuvõtmatu, et ma võin oma lapse sinna, kus peab siis aastane laps nööri järgi kõndima ja kõike ühel ajal tegema ja siis ma kooli sai väike koormus, andsin tööõpetust, see oli kuus tundi nädalas, võtsin lapse lihtsalt kaasa ja nii ta siis ongi juba teisest eluaastast saadik olnud. Olnud koolilaps ja kogu aeg koolis kaasas, kahe aastaselt hakkas tähti õppima, õppis kirjutama kõigepealt tähti, oma nimi, perekonnaliikmete, teised nimed. Kolmeaastaselt juba hakkas lugema. Ja siis viie aastaselt panimegi ta kooli, kui meie ei oleks koolis töötanud, siis me küll ei oleks nii väikest last ja ma kellelegi, kuid ta nii väikest ja seda kuue aastast kooli viimist. Aga noh, see oli muidugi eriolukord, et et mõlemad, nii ema kui isa olid ikka lapsega kaasas ja oli see kasvatusega. Seal oli raskusi, ta ei jõudnud nagu teistest ette ja ja nii väike laps. Viieaastane, ta ei suuda nagu seda mõista, et keegi võib temast parem olla. Et see oli nagu probleem, aga nüüd on sellest välja kasvanud. Nii paljudeski oma eakaaslastest juba 10 sentimeetrit vist pikem, jookseb teistest kiiremini, nii et see probleem on ka lahenen. Kuidas sul see koolis käimine meeldib sulle hinda tead? Suvel lihtsalt see vaba eluga. Ei meeldinud ja suve algahesime, käisin eri, pidime käima kuriste juures, käis iga loomaaias, nägi okasside, väldiksime kõige vähk. Käisime klassiekskursioonil suve alguses, siis käisin Tootsi. Kas sealt käisime veel lootsvaks selle ilvesed, pesu paitasin piis. Siis läksime nunnakloostrisse, seal oli ainult kolm eestlast, ületajaid, venelased, ka meil see kokku lepitud, tahame ekskursioon nii, seal tehases saime venelased ülegi kaasas, kolm suurem õpetas bussija teiseni, õpilase ema oli kaasas lasknud, tõlkisid meile Toila mereäärse meditsiin augu egi. Aga kui me nüüd räägime veel sellest sinu kooris käimisest, sest koor neid ju tõesti varsti algab, siis missugused on need tunnid, mida sa seal võib-olla kõige rohkem vaatad? Ajalugu lemmik. Pestan Õru muusikaga. Seadusel algab kolmas aasta või ja oma seda valikukatseflööti mängida otsaga rahul. Mõtete Heino Vilde. Taamalt eriala õpetaja Fletis šašeetsetama kliiniewildadeni Main. Commons kastab uus ained nagu muusikaajalugu seda liilia vilda. Meie koolis on nüüd alla 80 õpilase ja muusikakoolis käis tänavu ainult neli õpilast, aga paar aastat tagasi meie koolist käis muusikakoolis üheksa õpilast, nüüd on neid jäänud nagu vähemaks, sellepärast et bussisõit Võrru on ikkagi kallis ja õppemaks on kallis ja vanemad ei suuda seda maksta. Vald maksab selle õppekoha maksumuse ja see on nende poolt suur vastutulekuid. Vanemate anda jääb siiski see veerandi maks. Ja see väike raha meie sissetuleku juures ei olegi. Osa instrumente on kallimad, aga löögieriala on natuke odavam kui teised. Ja meie valisime lapsele flöödi, sellepärast et klaverit ja Niinad meil kodus ei ole ja selle õppimine tahab väga suurt järjekindlust. Aga löögiga tuleb laps loomulikust intelligentsist toime. Võru muusikakooli kiituseks peabki seda ütlema, et õpetaja Wildo õpilased on saavutanud häid tulemusi. Meie ei ole sekkunud teadlikult oma lapse õpingutes ja ei käi õpetaja juures. Aga noh, kodus natuke mängu jälgime. Ja ka natuke nõge. Enne sina oled noor peremees ja sellepärast ta peab teadma ka, kui palju loomi siin selles sinu majapidamises elab. Koerkaks lehmeksan, hellike jään, Hilary ja mis su koerte nimed on? Valija pilli üks nällimaane on kanad faasikas Hildeprank. Praegu hipp läkski vasikat jootma, kas sina ka mõne loomaga sõber oled ja süüa viid näiteks vä? Sa ütlesid seda, et vanaisa juures on sul siilid, missuguseid loomise veel näinud oled? Tallekesi hobust näinud ja kas hobune aitab ka inimeste vahel ja õlalt suht täpselt autada, saab künda, liita? Nii sõda. Saadet praegu kuue aastane mees, hakkad nüüd kooli minema ka sellel sügisel. Aga kui nüüd mõelda nende aastate peale, kui ema ja isa läksid kooli tunde andma, jahip läks klassi õppima ja sina jätsin üksinda koju. Mis asi Kebika ootasing Emengi sina arvutit ja joonistasin hiirega muidugi arvutihiiremuusikat ja laulmist kuulasid ka ja sa ise ka laulumees oled ja. Kas arvuti abil või siis vaatasid, kuidas hip oma koolitöösid teeb vä? Mõlemate. Aga vaata, hip käib muusikakoolis ja sõidab Võrru mitu korda nädalas ja mängib flööti. Sina ka mõtled, et peaks peale selle koolitöö veel mõne asjaga tegelema hakkama või ja tahaksid näiteks spordipoiss alla või muusikamees vajaks. No nii missugused alatusele meid, Jeergeostike raskejõustik. Päev ütles mulle siis, kui kool hakkas läbi saama ja mina olin maal kasvanud ja teadsin muidugi, mis see maaelu on tegelikult see ei ole mingisugune, et ilus loodus ja, ja, ja auravad lehmad hommikuvalguses, vaid tegelikult on see ikka raske ja üksluine elu. Ja ma mõtlesin, et kui ma hariduse saan, siis ma maale tagasi ei tule. Aga siis ma kohtasin kalevit Tallinnas. Võrumaalased ikka kohtavad võrumaalast, mõtlesid, bikinas avatakse koos, et kas sa ikka tahad Tallinnasse, et lähme ikka sinna Viitinasse Kalevi kodu olnud liitinas, et sa saad endale sinna töökoha. Ja algul ma ei võtnud seda juttu nii tõsiselt. Aga siis ma vaatasin Kalevi raamaturiiulit ja leidsin sealt ühe, tema tõlgitud raamat. See oli see Aluksne kandist pärit Maaras Viire novellikogu ja seal oli Kalevi siis kirjutatud nagu kokkuvõte või lõks sõna. Ja see läks mulle väga südamesse. Viire kirjutab sellest, kuidas talud tühjenevad, kuidas maa kasvab võssa, kuidas inimesed ära lähevad, kõik elu hääbub ja Kalev oli kirjutanud ja minu kodu külaski on sama lugu, et talud tühjad. Ja ma mõtlesin, et ta mõtleb tõepoolest tõsiselt seda, et elu on vaja edendada ka maal ja sinna on ka vaja haritud inimesi. Niisiis ma otsustasingi, et tõepoolest, et miks me laseme siis ühel talul jälle laguneda, lähme siis sinna Kalevi kodutallu ja hakkame siis seal eramaja ja natuke teame loom ja ja teame seda koolmeistri ametit ja nii me tulimegi maal mitte ameti Kehras kadu talus ei ela, aga eks niisuguse vahetuse põhjustavad ka mingid objektiivsed või subjektiivsed asjaolud. Käratonentsin Ruusmäe koorile tunduvalt lähemal ja ka see töökoht ongi nüüd just nimelt Ruusmäe kool. Kalev, te olete olnud direktor asse, nii kaua, kui on olnud eesti kroon Jah, 92. aastal kuulutati välja konkurss Ruusmäe põhikooli, siis oli juba põhikool, põhikooli direktori kohatäitja. Teiseks ma andsin suulise nõusoleku. Pärast minu nõusoleku andmist kuulutati ajalehes kirjalik konkurss välja ja kuigi Ruusmäe looduslikult imekaunis koht millegipärast ei olnud ühtegi soovijat, siis pöördus vallavolikogu uuesti minu poole. Ma pikkade sisemiste võitluste järjena soostusi sellega seest võru maakonna koolid on kõik üsna ühetaolises seisus. Viimane pool Võru rajooni ehitati 74. aastal uus kool Vastseliina kool, pärast seda ehitati ainult karjalautu ja suurfarme ja sigalaid. Ja sellepärast enamuses koolides on olnud kuivpeldik. Koolimaja on olnud kirbet haisu täis. Ruusmäe kooli eelmise juhtkonna kiituseks peab ütlema seda, et siin oli juba 69.-st aastast olemas veevärk, et tuliveetoru sisse ja läks solgitoru välja. Ja nüüd ma pean ütlema, et selle kuue aasta jooksul, mis ma olen direktor olnud, olen saavutanud sellel Ruusmäe. Koolimaja on hakatud ka remontimas 95. aastani. Aeg-ajalt toimus varing seest koolimaja laed ehitati 34. aastal, siis kui koolimaja praeguses kohas häärberis avati, siin siis tuleb juba 65 aastat tagasi. Krohv matid kukkusid laest alla ja liiv kukkus klassi. Siis löödi jälle vineeri, jupikene või papi tükikene ette. Ja seda teed oleksime võinud jätkata lõpmatuseni. Tõstatada probleem, noh laiemalt. Võru tuli uus haridusminister Kreitzberg ja tema juurde mind jutule, kui direktorit ei lubatud antud. Ma läksin nagu lapsevanem, minu laps käis juba koolis. Võtsin hoolekogu koostatud kirjaga kaasnevad koolimaja, laguneb, õpilaste elu on ohus ja selle pääle hakati astuma esimesi samme. Muinsuskaitseamet Tallinnas jälle ei võtnud mind jutule ja me teame, mis seal on. Patsient, võtke vähemalt fotod, ei, meil on seisukord teada ja kõik mõisad on sama hullud, et raha meil ei ole. Kuid siiski õnnestus nad saada siia koha peale ja muinsuskaitse ja Eesti restauraatori meestel hakkas häbi nähes niisuguses seisukorras koolimaja latte panid kõik oma Võru maakonnale ette nähtud summad Ruusmäe koolile, jättes ära Antsla Põllumajanduskooli karjalauda remondi ja piiri kõrtsi katuse panek. Väga mitmeid võitlusi on peetud. Alati on mul abiks olnud hoolekogu seisukoht, hiljem ka vallavalitsus veel 96. aasta aprillis, kui oli ehitusalane nõupidamine ainukene kohalik esindaja seal nõupidamisel, kuid nüüd on lugu nii kaugele jõudnud, et kogu dokumentatsioon, projektid, tellimised, käivad läbi vallavalitsuse vallavanemale on mitu mappi Ruusmäe Põhikooli ehituse kohta ja nüüd lõppemas Ruusmäe Põhikooli remondi teine etapp, mis tähendab, et tiibhoone, mis on ligi 300 aastat vana. Et see saab nüüd täielikult renoveeritud ja mastaap juurde ehitatud söökla endistes mõisa abiruumidesse ja kogu remont on tasemel ja tulemus on imekena. Esmakordselt Ruusmäe kooli ajaloos tänavu sügisel loota, et lapsed saavad käsi pesta sooja veega boilerit paneme üles, et nad saavad käia WCs ja saada niisugune Köök, mis vastab tervisekaitsetalituse nõuetele. Ruusmäe ja kogu Eesti vesi on väga suure rauasisaldusega 5,4 korda üle normi, aga nüüd tuleb meile veevärgile filter saame normaalselt vett. Tervisekaitsetalitus ütleb, et hägusus on veel liiga suur, ületades normi mitmekordse, see tähendab, et vesi on lihtsalt solgine. Mulle tundub, et iga Eesti laps on väärt normaalseid elutingimusi, normaalseid õppetingimusi, normaalset suhtumist, normaalsed ja normile vastavat koolitust. Te ütlesite, et õpilaste arv kahaneb, aga need, kes veel koolis käivad, kes on jäänud, kuidas ta nende õppimistulemustega ja sellega, kuidas nad edasi saavad, rahule jätta, kui ma. Olin õpetaja, 10 õpilasega klassis andsin eesti keelt, siis tees kontrolltöid. Nägin, et kaks tükki on üliväga andekad ja väga hästi toime tulevad õpilasi. Samas kaks tükki on düsgraafia ja võib-olla väikese vaimse puudega, kes ei jõua, ei saa oma eluga hakkama, rääkimata siis kirjandi kirjutamisest. Ja ülejäänud olid vahet, pealsed, kolmeseid, neljaseid. Ma olen lõpetanud Innsbrucki ülikooli korraldatud direktorite täienduskoolituse kursused, mis kolm kuud kestsid Tallinnas ja pärast oli Innsbruckis ja Viinis ja sealsete materjalide põhjal ma tean, et samasugune protsent on kogu maailmas. Ja mõnel alal on Ruusmäe kooli õpilased huvitav küll, saavutanud häid tulemusi nii maakonda, no nii. Kogu vabariigis. Ajaloo, geograafia ja bioloogiaolümpiaadidel oleme pidevalt olnud maakonna tugevamate seas. Keemia huvitav küll, kõige linnas on head õppebaasid laboratooriumid, võimalused õppida, kuid keemiaolümpiaadi võitjad on Võru maakonnas aastaid olnud Ruusmäe koolist ja üks Ruusmäe kooli õpilane võitis bioloogiaolümpiaadi ning ta esines Istanbulis Türgis ja sai ülemaailmsel keskkonnakaitseolümpiaadil pronksmedali. Kas koolis on teatud kontingent, kes ei tule oma eluga toime? Meil on ka koolis kerge vaimse puudega õpilasi keda varem saadeti abikoolidesse kuid vanemad ei soostu neid sinna saatma. Vallale läheks see kalliks maksma, sellepärast vald on võimaldanud neile õpilastele individuaalse programmi. Seda annab kahele õpilasi, on minu abikaasa ja kahele õpilasele anapüks pensionäre õpetaja, endine Luutsniku kooli direktor Linda kuljus. Ja tulemused on silmaga nähtavad. Kui ta seni ainult nuttis, puges pingi alla, peitis pead. Siis nüüd kirjutab juba kirjanditki. Alguses, kui nad kooli tulid, siis mitte õpilased ei olnud nagu et Neid tõrjuvad vaid vanematel oli see nagu vastuvõtmatu, et kuidas minu tark laps õpib sellisega koos. Ja siis üks ema ütles mulle, et kui sinu laps ka peaks sellega koos õppima ladina Cathotitki temaga ühes klassis Ja pinginaaber, aga nüüd on vanemad harjunud ja teised nendega. Ja see ongi see demokraatia parem pood. Et kõikidel on nagu võimaluse, et neid ei tõrjuta. Ja nüüd neil on sõbrad, kes on norm, kaaset, lapsed, need, kes on erikoolist tagasi tulnud, nad ei ole eluks üldse ette valmistatud, ta ei oska mitte midagi teha, ei külvata, ei künda, ei triikida, poes käia, raha kulutada, siis tean, erikoolis on ju kõik talle nagu ette ära tehtud. Ja sõbrad siis, kui ta siia tuleb, siis ei võta teda vastu need norm inimesed, vaid need, kes on siis ühiskonna põhjakiht, ta kohe kukub, tal ei ole mitte mingit muud võimalust. Üks näide on väga tugev matemaatika peale, üks on lugemise peale see laps, kes muidu ei suuda rääkida arvuti juures lahendab ülesandeid väga. Vahvalt läheb meelest ära, kas kee käib, pole või ülespoole see saba arvuti peal sellist probleemi ei ole. Arvuti on meid aidanud ja Tartu ülikool on teinud programmi matemaatika õpetamise programmi. See olemas. Ja seal on nii, et üks pluss neli, nii kõigepealt ainult numbriliselt, kui ta ei oska seda lahendada, siis tulevad ettejänesed või autod, siis tuleb üks auto ja neli jahutud, sõidab juurde. Kui rahutamine, siis sõidavad autod ära ja siis sellega on palju kergem, nii et kaasaegse tehnikaga on väga hea neid õpetada. Ülle siin ütles, et üks põhjus, miks te otsustasite Tallinnast rumaale tagasi tulla oli see, et, et maad ei jääksin harimata ja elu välja ei sureks. Ma arvan, et see, et loomi peate kooliinimesed ei ole neid mitte ainult sellepärast, vaid see on puhtpraktiline vajadus, et lihtsalt ots otsaga välja tulla. Teatud mõttes on see õige. Kümmekond aastat tagasi sai piimaraha kaks korda kuus kätte ja see oli suur tugi meie igapäevases elus. Needi intelligentsel kogu aeg lehma peal üles kasvanud paar peaministri dki, kelle vanemad on lehmi pidanud ja öeldakse küll, et sealt ei tule midagi. Kogu aeg on tulnud siiani. Kuid viimasel ajal tõesti saame piimaraha kätte alles nelja kuu möödudes. Ja viimasel aastal oleme täiesti miinuses. Et oma ametipalgast oleme siis ostnud lehmadele jõusööta. Loomi peame siiski nagu need lehmad, mis on jäänud, on nagu lemmikloomad meil lehmad, tõupaberitega, nad on jõudluskontrolli all ja taotlesime lehmatoetust. Seda antakse neile, kellel on viis lehma ja miteed viis lehmalaudas, vaid need viis lehma peavad olema lüpsnud teatud päevade arvu. Seda me ei saanud. Hektaritoetust me ei saa. Meil on alla viie hektari, niiet riigilt oleme seni ainult aktsiisimaksu tagasi. Tänavuse taotlemine käis maakonnalinna kaudu. Maaparanduse kaudu jäi mul see aktsiisimaks ka saamata. Et sentigi toetust me saanud ei ole, need on meie lemmikloomad, kui mõni peab rotte, hiiri, meri, Sigusi, meie peame eesti punast lehma. Kalevil on muidugi õigus, kui me alustada lasime lehmapidamist, siis oli minu aastapalk 1260 rubla ja lehmast saime aastaga 998 rubla. Nii et muidugi oli see suur tugi. Aga nüüd vaatasin kliimaraamatut, 96. aastal maksis piimaliiter kaks krooni 90 senti, augustikuus praegu kaks krooni. Ja siis öeldakse, kuulan mina neid saateid, tarku saateid, otseliine ja muid. Et põllumehed, nemad maal, laisad, lohakad ja lollid, nemad ei oska majandada. Kuidas saab siis majandada, kui elekter on tõusnud? Bensiin on tõusnud, leiva hind on tõusnud, riide hind on tõusnud, ainult piima hind on langenud. Ma arvan, et kõige targem inimene ei oskasid. Russi välja tuua Võru maakonna koolidirektoritest veel möödunud aastal pidasid Lüpsilehmi keskkooli põhikooli direktoritest kümmekond. Tänavu oleme meie vist ainukesed. Teised direktorid on lõpetanud selle pankrotimajanduse. Lehm on ju Eesti elu alus nutt ja ta on alati välja vedanud kõige raskematest olukordadest eesti rahva. Ja nüüd on mul väga kummaline kuulata, et Lehmann üks kahjulik loob ja muidugi selle kahe lehma vastu on peetud võitlust minu arvates juba alates 1940.-st aastast. Kord takistas ta Nõukogude võimu õitsengut nüüd takistada Eesti ühinemist euroga Euroopa Liiduga. Nii et need kaks lehma on ikka risti jalus olnud. Sellel Eesti arengul. See, et mujal maailmas kahe lehmapidamisega ei tegeleda, see on täiesti vale. Mul on soome andmeid, seal oli kahe kolme lehmaga majapidamisi, kes müüsid piima mitukümmend 1000. Jah, ja nüüd on siis see asi, et meil on siinse talu ja oleme juurde ehitanud ja palju vaeva näinud ja mõnikord ma mõtlen, et milleks kõik et ma ei tahaks, et mu lapsed jääksid siia elama. Kui minu vanemad mind kasvatasid või vanavanemad minu vanemaid, siis nad kindlasti mõtlesid, et oleks hea, kui keegi jääks sinna elama ja arendaks seda Ilusa ja nii edasi. Aga sellise poliitika ja suhtumisega maha inimestesse ma kuidagi ei tahaks, et minu lapsed seoksid end, aga, ja sellepärast ei ole neid haaranud loomade hooldamist, see nii väga ja, ja põllutöödesse, et ma iseendast teada, et see kasvavat külge, et kui ma olin Tallinnas koolis või Tartus, et siis ma mõtlesin, et kui saaks koju ja lautaja lehma lüpsta, mulle nii meeldis, värske piima lõhn ja nüüd ka, kuigi see lehmapidamine ei ole nagu tulus või. Aga Ta pakub mu hingele midagi sellist, mida miski muu ei paku, see mulle väga rahustav, kui ma saan minna lauta, lüpsan lehmi ja see annab mulle kindlustunde ja mulle tundub, et Need ajad ikka muutuvad ja et põllumajandus on ikka see, mis nagu peab igale riigile jääma. Sest. No Eestil ju mitte midagi muud ju polegi, kui see põllumaa ja mets. Lehmade pärast pole küll midagi jäänud nagu elu elama, et ta või ikka saanud käia, nii, käisime kaika suveülikooli ja nüüd ma mõtlesin, et kui seda intervjuud tehakse, et mis keeles ma siis seda tean esitama. Kaido Kama ütles, et see on inimese eneseteadvuse küsimus, mis keeles ta räägib kas võru keeles või ta räägib eesti keeles kelle jaoks seda siis. Ma räägin, kas ma räägin seda enda ja oma Võrumaarahva jaoks võima, siis mõtlen, et ikka tallinlane peaks minust aru saama, noh, on läinud siis nii, et ma olen proovinud seda kirjakeelt rääkida. Aga tegelikult me kodus suhtleme võru keeles ja esimest last me nagu kasvatasime rohkem kirjakeeles, aga teist last juba võru keeles tema valdab seda võru keelt ikka täiesti üle. Rääkisin sellest, et kaika suveülikoolist Sa võtsid, Kalev, kui palju teil üldse jääb aega nüüd selle koolijuhtimise ja koduse töö kõrvalt tegeleda nende asjadega mis teil noores põlves olid omased? Küsimus on keeruline, tähendab, väike kooli direktor peab olema nii koolijuht kui majandusküsimuste lahendaja tihtipeale löönud kooli pööningule, kui katus läbi, jookseb onne tühjendama. Aga siiski olen ma suutnud eriti viimasel ajal oma elu nii korraldada, et olen saanud tegeleda kirjandusega. Olen tõlkinud. Ma olen tõlkinud tarbetekste ja olen tõlkinud ka ilukirjandust. Viimane suurem asi, mis avalikkuse ees oli, oli Pärnu teatris läti autori Tšehhovi põhjal kirjutatud näidend. Duell olen kirjutanud mõnes väljaandes artikleid küll oma, küll varjudi vee all. Ja nüüd sain ameti üle hulga aja ühe tädi romaani tõlk. Mulle meelde oma elust üks seik. Siin Haanja kandis ja Võrumaal on inimene alati pidanud teenima leiba millegi muuga kui teega kõrvalt, kes on teinud käsitööd. Aga mina olen saanud lisateenistust eesti ja läti keelt õpetades. Üks minu tuttav advokaat Tallinnast tegi kokkuvõtte eestlaste Soomes tööl käimisest, ütles, et kõik eestlased, kellel vähegi käed otsas, on need Soomes taludes ulasteks. Ja sina ja Peeter Tulviste olete kaks ainukest, kes töötavad oma erialal. Peeter Tulviste õpetas ookeani taga psühholoogiat. Mina õpetasin Soomes eesti keelt ja eesti keele õpetajaid on ennegi olnud. Nad on linnades olnud, mina õpetasin külas viie valla kultuuriülikoolis. Aga mis endalegi tagantjärele natuke nalja teeb, on see, et mina õpetasin soome Neile oli sõpruslinn Jurmala ja ükski lätlane soome keelt dollari veel ei osanud ja nii läks minu läti keele oskus asja etega. Soomes rootslastele läti keelt õpetades isegi Läti vabariigi delegatsiooni tõlgiks, olin Bieber saares Punase Risti esindusele, et soome keele kaudu sai sellega hakkama. Minu rootsi keel on väga vaevaline. Läti keelt oskan pisut Row rohkem, aga alati õpetades õpib inimene eelkõige ise, et see tuli mulle kasuks nii vaimselt kui materiaalselt. Vabal ajal ma ei tea, mis teie vaba aega on, ausalt öelda, mul pole seda probleemi kunagi, ainult kuidas teda täita. Sest alati liiga mõtet seda ja teist võiks teha. No lapsest peale mulle käsitöö väga meeldinud see sai alguse sellest, et mu vanaema oli juba pime, siis peaaegu kui ma olin kuskil kuue või seitsme, sest ta ütles, et tema ei näe seda kinda arvustust, et olen ühe saab, et alustada ja, ja siis ta õpetas mind kuduma ja ongi mulle jäänud ja nüüd ma olen ikka kudunud ja kudunud ja kindaid ja sokke ja kampsuneid ja 92. aastal siis. Kalev käis Soomes ja tal oli seal üks käsitööõpetaja tegeles taimedega värvimisega ja saatis mulle neid näidiseid ja kinniteid, maarjajääd ja samal ajal ma kohtusin ka Deivi oru kool, kes on tuntud taimede värv ja kunstkuduja. Ja siis ma andsin, tema oli ka sellest huvitatud ja ma andsin talle ka siis neid näidiseid ja temast sai siis tõeline kunstlik. Mina see on siis selline kadu kunstnik, kes on võtnud siht Davy, neid mustreid ja ja teinud ka kindaid ja ma olen isegi müünud neid seal Rõuges aidas ja neid on päris hästi läinud. Paar aastat ma nagu ei tegelenud sellega nüüd sel suvel ma jälle värvisin ja mul on paar paari kindaid valmis ja talvel kavatsen veelgi kududa neid, kui sa taimedega värvida ja kunagi ei tea, mis sealt välja tuleb. Ja seal lehmakasvatuses sama, et see polegi, see oli iseenesest mitte meile, ta pole nii kui majandusliku tulukuse allikas, vaid see, kui sünnib vasikas ja tema esimene hingetõmme ja sa hakkad mõtlema, et mis temast välja tuleb ja meil on päris hästi välja tulnud. 93. aastal oli meie lehm hirve maakonnas teisel kohal toodangu järgi ja tema tütar Hirve võitis Eesti noorlehmade hulgas esikoha. Oi, kõige ilusam noorde. Ja nüüd on jälle see Hilary, kes kui teda nüüd viiks kuhugi näitusele, siis temaga nüüd selline lehm, kes võiks ka midagi saada. Saate lubame õue ja tuppa tegijad ja pall maru Ehille. Pärts soovivad, et algaval kooliaastal oleks Ülle ja Kalev kalkunil kõigil teistelgi koolmeistritel midagi loota ja midagi saada. Nii kooliteel kui kodus. Saade lubame õue ja tuppa on jälle kavas. Kahe nädala pärast.