Eesti maja ongi peamine meie koondumised kov. Raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandas oma edasist saatust. Mina olin Siberis sündinud sünnimaasõjaks, aga Isamaa, võta mulle eesti mõõk, eesti lugu. Tere Siberisse sunnitööle või Tsaari-Venemaal sattuda 13 aastaselt. Nii juhtus Viljandimaa koolipoisiga, kes ilmselt kättemaksuks pani põlema koolimaja. Nii nagu saime teada ühes varasemas eesti loos. Aga muidugi mõrtsukad, vargad, valerahategijad saadeti Siberisse, Siberisse sunnitööle saadeti Mahtra sõja üks juhte Hans stertsius ja varas Rummu Jüri. Nendest ja teistestki räägib tänases saates professor Aadu Must. Minu nimi on Piret Kriivan. Eesti oli küll vene tsaaririigi osa, aga kas karistussüsteem oli täiesti ühesugune? Tähendab, Eesti ala oli Vene impeeriumis väga teistsugune piirkond. No mõnikord mõned minu eakaaslased mäletavad, et kunagi meil olid mingid näidiskatse sovhoosid näidismajandid ja kus üritati näidata seda ilusat Juhkeid Nõukogude tegelikkust. Eks see traditsioon ulatub tegelikult varasematesse sajandisse, kus Eesti võlakogu Baltikum oli teistsugune ala. Selles mõttes on päris naljakas, et paljud Siberisse sattunud vangid, sunnitöölised on kirjutanud palvekirju ja kirjutanud, et nemad tahavad saada tagasi, Nad tahaksid koju tagasi saada, kuna oma sunnid praegu on juba ära istutud ja palve kirsi tahan tagasi Venemaale Tartumaale. Nii et see oli omamoodi naljakas, et Siberit loeti Venemaast üldse erinevaks. Aga üsna palju on siiski ka seda, et, et ka Eesti ala loeti Venemaast erinevaks ja kui olid perioodid, kus ja käitumise eest või vähemalt nii-öelda tublimaid ja paremini või silma paistnud vange lubati tagasi siis balti aadel Peterburis sõdis selle eest Venemaale tagasi lubatud selle mõiste alla ei läheks balti kubermangude. Nii et erinevusi ja vahe siis on päris palju erinevusi oli ta karistussüsteemis. Tähendab kõik need karistussüsteemid, mis olid ikka balti provintsi all tekstis kirjas või tähendab kohalikus provintsi all õiguses siinses karistusseadustikus need olid päris erinevad ikka Venemaa omadest mitmed sellised jubedad asjad nagu nuudiga, peksmised ja sellised lood olid vahel siiski ainult ajuti küll kasutatud, kuid üsna tihti kohtabki seda, ega kindral kuber näitab ja et Eesti alal üks või teine või kolmas või neljas karistamisviis ei kehti. Ja noh, nagu eelmine kord juttu oli, et isegi siis kui kellelegi öelda tuleb näkku põletada wor siis tuli ka välja, et saadeti juba inimesed teel ära ja Pihkvas leidis ka spetsialist, kes raudadega või need märgid peale põletas. Noh, ja nii see asi käis, mis oli küll Eesti karistussüsteemis sees, kui kedagi hakati Siberisse saatma. Juurde käis terve rituaal, tol ajal öeldi, et karistus pidi olema nii jubeda, hirmutab kõik teised ära kogu selle etenduse juurde, näiteks kui keegi oli kuskil vargusega vahele jäänud või mõne kuriteoga kohutub, pidamine lõppenud, siis ta viidi selle kodukihelkonna kiriku juurde, kus käis siis põhjalik nuhtlemine ja see oli rahvale etendus, kes siis ahastas ja kes seal vaatas suure uudishimuga pealt, kuidas ikka inimest pekstakse, seda kõike juhtus, juhtus ka seda, et mitmed inimesed vähemalt nii paberid näitavad, mõisteti küll Siberisse, aga Siberisse kunagi ei jõudnud. Seal on puruks pekstud selg mädanema läinud, kes on surnud juba Riias või Moskva etapi vanglas või kusagil mujal, niiet karistamise pool oli ikkagi päris julm. Muide, Peterburi arhiivis on aga huvitavat toimikut selle kohta, kuidas kunagi kui kodifitseeriti Balti provintsides õigust, kui on tehtud suured õiendid, nagu valmis raamat, juba ajalooline peab minema ja ümber kirjutama kus ongi tehtud õiendid, karistusse, mis süsteemi arengust ära seletada. Mis asi on vitsad, mis asjad on palgad, mis Asedambemblad, kuidas ühe või teise asjaga tuli ringi käia ja milliseid karistusmeetodid üldse kasutati, mille eest oli ette nähtud surmanuhtlus, selles siis eelmine kord ka juttu, ükskord juba juttu. Nii et see süsteem oli, oli üsna teistsugune küll. Nüüd asi ongi selles, et seda karistussüsteemi rakendati näiteks vangid teel olles võisid ära teenida ühe, teise või kolmanda lisakaristuse. Kuskil 19 lõppu pole süsteemi muudeti, pandi kõik kirja, kui keegi tee peal millegagi nagu hakkama sai, või tuli uus eeskiri, et tee peal mitte peksta, tee peal, mitte ihunuhtlust anda. Teeme nii, et jõuavad kõik kohale ja siis kõige jõuti kohale selle, kuhugi juba Tobolski suurde vangla pealinna, siis seal veetsin mardid ette ja vaadati, kellel kui palju tappa või vitsa saada. Ja kui ta moodi veel karistada tuleb, see sunnitöölesõit oli noh, nagu me rääkisime eelmine kord, et algul mindi jala, siis hakkasid rongid käima, tegelikult 19. sajandi lõpul tulid ju uued karistuspiirkonnad juurde. 19. sajandi viimane kümnend oli juba see aeg, kus vangid tegid terve nii-öelda ümber maailma reisi, kus viidi Odessasse seal panna laeva peal sõidutada siis läbi soojade merede Sahhalini saarele. See oli üks nendest uutest karistuskolonisatsiooni paikadest, kuhu ka üsna palju eestlasi on viidud. Nüüd kõigi nende karistatud edasine saatus oli ka üsna erinev. Sunnide võis olla mitmesugune, sunnide võis olla sunnide kindluses. Ja üsna kaua aega oli niimoodi, et kui Siber oli nagu, nagu Euroopa ajaloos tuntud Kastiilia, kus mäletame Hispaanias uskmatuid vastu sõdides või kristlikud väed nagu edasi nihkusid, siis Kastiilia nimetati sellesse kindlas tellide või kindluste liin, kindluste maa, kindlusliini tihkusid järjest edasi ja edasi. Siberis oli ju täpselt samamoodi ikka suured kindlusliinid, ehitati jälle uus liin jälle kaugemale kaugemale. Ja huvitav on see, nendes kindlustes elasid läbi isegi siis soldatid ja vangid. Ja teha seal mingid remonttöid või midagi ehitada, midagi kindlustada, siis need vangid pidid tööd ära tegema. Ja noh, ööseks pandi nad muidugi eraldi vangitorni või, või eraldi ruumidesse ja öeldakse tavaliselt, et just vangistus sunnitöökindluses olevat olnud võib-olla isegi rängem. Tõsi küll, hiljem sõjaväejuhid hakkasid rääkima, et see on amoraalne, pidades soldatid ja vange nagu ühes kohas, kuigi nad mõnes mõttes olid ka sarnase saatusega, nii mõnigi kord ja nagu ajaloo raamatutes teada, tee vangis soldatiks või soldatist vangiks oli üsna lühikene. Aga lisaks sellele oli veel tunnide kaevandustes, millest muidugi rohkem teame kõige rangemaks hinnati üleüldse tööd või vangistust soolavabrikutes. Seal oli palju veega solberdamised talvel külmal ajal seal ja oli selliseid sunnide vankreid, kus öeldi, et et noh, üle kahe aasta ei ole siin keegi elusana vastu pidanud. Lisaks selle oli siis veel ka sunnitöö küll kaevandustes, küll vabrikutes ja vahepeal prooviti isegi niimoodi, et kuna seal siberis oli suur inimtööjõupuudus või valgete inimeste puudus üleüldse siis vahepeal prooviti ka nii teha, et sellised noh, ütleme leebemad vangid, et neid anda isegi teenijateks välja või midagi sellist. Aga millegipärast nõudmine vangidest teenete vastu ühiskonna isegi mitte Siberis ei olnud just eriti suur. Lisaks vangistusele vahetult sunnitööle oli muidugi ka veel lihtsalt sundasumist ja sundasumisega oli Vene riigis juba niimoodi, et mõni mees, kes näiteks Eestis no ütleme, kui näiteks mõne kiriku naabrus oli kõrts ja jäädi vahele sellega, et jumalateenistus seal sai tagant uksest kõrtsi sisse siis siis üks tartu kõrtsmik, kes tulid rahteri pidajatest politseile kaevati, kutsuti välja, mõisteti kohut ja teatati talle, nüüd on ta kohustatud pileti ostma oma raha eest Siberisse sundasumisele sõitma. Pidi pileteid ei lubata, ise pilet, kaos, tähendab, see oli eriline privileeg. Muide, jõukamad inimesed said sõita Siberisse Omara raha eest ja võisid endale voorimehe võtta ja see on hästi vana vana tava. Nüüd jõukam rahvas vallatustega Bristidest, seal oli ka juba juba hakkas seda, et või no võtame kas kunagi Otto von Kotzebue, ta sõitis ikka ka ise oma transpordiga kohale kenasti. Nii et need on sellised, sellised nagu naeratused privileeg, kus tõesti võis ise kohale sõita ja isegi esimese maailmasõja ajal võisid need baltisakslasi üsna jõuliselt represseeriti ka nende puhul oli niimoodi, et mõni sai erilise privileegi sai sõita reisirongiga ei pidanud vangivagunist sõitma. Aga kui mistahes rezhiimi rikkumine, kaebus oli, no siis siis muidugi need naeratused kõik kadusid ära. Sundi asunikel üks asi veel, noh, võib-olla mõni on seda, nõukogude ajal räägiti hästi palju ilusatest revolutsionääridest ja ja sundasunikest Siberis on ka läbi käinud see, et kui ikka inimene, haritud inimene, kui tal on ülikooli diplom, Ta ei leidnud vastavat tööd, siis siis Vene tsaaririik maksis üsna häid ülalpidamisrahasid. Nii et mõni väga tuntud maailmarevolutsiooni juht või tulevane suur juht Siberis olles omas ikka nii palju raha, ta võis seal jahil käimisi korraldada ja kohalikke talupoegi jahikoerte asemel endale appi palgata. Nii et kõike seda juhtus ju ka. Sundasumisel oli niimoodi, et mida põhja pool, seda karmime, kurjem, see asi oli noh, teatakse stana, rõõmy, maad, kus omakorda jälle mäletatakse omaaegseid sunnitöölisena, näiteks. Ma praegu vaatasin seal röövimaal ega Siberis ka üritatakse igasugust turismi arendada ja üks turismi selline atraktsioon ongi, et endiselt kinnipidamiskohad, endised vangilaagrid, kusagil Rimi maal on üks väga Stalini nägu, mees, kes iga hinna eest üritab tõestada, et ta ongi Džuga šviili järglane ja nii edasi, igatahes edasi. No võta nüüd kinni neid asju, aga Stalini muuseum ja nii edasi, mida põhja pool, seda karmi muidugi elu oli, nii et kes lõuna poole sai, oli õnnega koos ja noh, nagu eesti sundasunike oli küll kogu selles suures laias Siberis erinevates paikades ja nagu selles piirkonnas, mida tänapäeval nimetatakse Kasahstanis, seal oli neid ka. Ja, ja huvitav on veel see, et sundasunikud sealset sar hilisem palju toredaid kirju just selles mõttes, et, et Vene riik ikka soosis seda, kui keegi ise endale tööd ülalpidamist leidis. Kui keegi kirjutas, et ma olen siin kolka siin, ma ei saa endale teenidega, viige mind üle kuhugi maakonnalinn ja siis ma tahan endale, aga noh, ärimeheks ettevõtjaks nendel asjadel tuld ikka vastu ja kes on seal keegi Eestist pärit inimene? Haadeti Peterburist välja, kuna ta oli koos tudengitega teinud salatrükikoja, siis hiljem kuskil Kasahstani alal, ütleb ma, tunnen trükitööd, ma tahan hakata nüüd ettevõtlusega tegelema ja ma tahan Trükikoja asutada ja siis leitakse, et oi, see on nii tore, et inimene tahab ikka iseendale nagu elatist teenida. Nii et on selles mõttes nagu see maailm natukene teistsugune. Me oleme arvanud muide seda, et kus need sundasunikud kõik viibisid ja kuidas nad seal elasid selle eest. Me võlgneme üsna palju tänu ka ikka jällegi luterlikule kirikule, kes on nende sunnitööliste sundasukate elu ikka päris huvitavalt ja põnevalt kirja pannud. Aga lisaks sellele on siis ka politsei arhiivides, kus on nende kirju konfiskeeritud. Mõni on väga kirjaoskaja, mõni nagu ei oska peaaegu midagi kirjutada. Mõned kirjad on tunduvad olevat ka suurte krutskid tega, kus seal küll koju kirjutatakse küll ära peidetud varandusest ja jumal teab millest, mis ei ole tõenäoline. Aga on siis näha, kuidas politsei ametkond on siis otsinud taga kunagisi murdvarga suuri kullakambreid mööda Eestit ja nii edasi. Nii et nende sunnitööliste ja vangide elu on päris huvitavaid lugusid kesi. Noh, kõige rohkem on muidugi teha väike nendest nii-öelda meie kirjandusse ja kultuuriloo lukku läinud tegelastest. Kunagi tuntud ajakirjanik ja hilisema ajalehe toimetaja Luiga on kirjutanud või leidnud üles tegelikult olles ise Siberis köster-koolmeister, on ta omi koloonias hakanud kuulma lugusid Mahtra sõjast. Ei leidnud üles säärsed Mahtra mehed, Ants Tertsiuse, käinud tal külas, sundinud lugusid rääkima, Eestisse, saatnud päevalehte lõpuks kirjutanud ka Antsla kroloogi või järele hüüda üldse temast. Nii et Anstertsisega oldi hästi kursis. Ja siis kirjutatakse seda, et kui pysti elasid omaksed, Mahtra mehed, kuidas Terdsusel oli omal noh, oleks ta kauem elanud, oleks, oleks kohe hea olnud kulakuks kuulutada. Ja kuidas ta kõrges eas mehe, kuidas ta siis vaiksele unele soikus, kui tuli veskilt, sõitis oma hobusega heas tujus, sõitis veski juurest kodu poole, koju jõudis, oli tukkuma jäänud ja kunagi enam ei ärganud. Terces saadeti sunnitööle, ei sunnitööle, mitte sund. Tertsisega oli noh, nagu Mahtra meestega ikka, jah, tema oli oma sunnitööaja raha. Siis nii tema kui ka teised Mahtra mehed koondati vastasutatud omi kolooniasse, kus on need Röövel noveere veel Kovaljov ja Ivanov ka ja sellised, mõned mõned külanimede vihja üldse seal eestlased, elasega neid külasid, mille nimeks, et eestlastest ei räägi, kuidas eestlased elasid, noh, neid on tegelikult ju sadu. Ja üldiselt ongi suur osa nendest endistest Karis alustest, nagu sellest juttu oli, koondati hiljem, siis luterlikes kolooniates. Vaatame siis näeme, mis siis ka edasi sai, ja vahel Me oleme armastanud rääkida, et kuidas nad siis Siberisse eesti kultuuriviisid ja nii edasi. Üllatus-üllatus, aga isegi nendel sundasunike küladel aegapidi läheb elu paremaks esialgu kui Luiga, kui ta sinna jõudis või, või teised köstride kooli õpetajaid ja pastorid on kirjutanud seda, et võrreldes Eestiga oli elu ikka trööstitu. Ja mis põhiline oli mitte seda, et rahvas oleks nii vaesed olnud, vahel leiti ikkagi lausa kuldsõna otseses mõttes, oli, oli edulugusid ja õnne. Aga mis oli põhiline sellist joomist, kus alati nii-öelda vedela kütuse peal või Eestis juba tekkisid, karskusseltsid ja, ja võideldi viinatõe vastu, aga seda, et Siberis oli lausjoomine ka nendes Eestis külades, noh, see tõesti nii oli. Ja 19. sajand lõpul ometi hakkab midagi muutuma. Ma ei räägi praegu nendest küladest, kus vabad inimesed läksid endale põllud arisid ja kus elu oli teistsugune, kus oli edasipüüdlikkust, aga kõik needsamad Ülem-Suetuki, Reschkava ja omi koloonia, need olid sellised paigad, kus hakkasid tasapisi ka ikkagist Lähed käima, loeti koduseid asju, peeti kirjavahetust, püüti elus edasi jõuda, nii et saabus ikkagi 20. sajandi algus. Tuleb välja, et oli Siberis ka selline helgem aeg, kus tundus, et elu läheb paremaks. Maailm olevat korraga muutunud, nii nagu mitmed inimesed ise seal elades on kirja pannud ja nagu nende kohta on kirjutatud järsku avastasid, et noh, kas või sama Ülem-Suetuki kant. Et Krasnojarski linn tuli väga palju lähemale. No tuleb välja, et juba jahitati teid. Ja see viimane Siberi kolgas äkki ei olnudki enam see kõige viimasem kolgas? Juba räägitakse sellest, kuidas suure Siberi raudtee ehitamine mida suures osas ehitati muidugi sunnitööliste poolt ja mõnes kohas öeldakse, et iga liipri all olevat Ühe ehitaja haud? No päris nii ei olnud, ma olen dokumente vaadanud, neid haudu ja matmispaik on seal küll palju, aga liiprid alla ei pandud, sest raudtee pidi kõva olema. Aga seda, et raudtee kõrval on lihtsalt inetuid haudu palju olnud, neid on omal ka maha pildistatud ja ikka vapustavad pildid, et ilus, särav raudteesild ja seal kõrval on siis mingid ristikese poolpehkinud ristide väljad ja seda oli ka eestlasi. Ka eestlasi oli, aga huvitav on ka see ja mis veel oli omal ajal kogu see karistussüsteem oli nagu noh, nagu selline peenar, raamatupidamine p, näri, kus, kui Vene riigi oli midagi vaja, siis läks lahti suur kauplemine ja tuli välja, et, et raudtee ehitamine pandi hinnakirjas nii tähtsaks, et keegi võis vahetada ennast tööl kuskil sunnitööst, kaevanduses, vahetada raudteele, nii et üks aasta läks kirja kahe eest. Heidad raudteed ja saad nagu poole lühemaks, aga nagu hakkama tõsine seal öeldi ka, et kus olid ikka varustuse probleemid viletsad ja toit vilets ja elamistingimused viletsad ja olid barakid, kus baraki nurgas imetleti jääpurikad, mis kuskilt olid tekkinud. Muidugi oli eriti talvine aeg, oli suur, jube raske. Paralleelselt sunnitöölistega kasutati seal ka vabade inimeste tööjõudu. Ja hästi huvitav on ikkagi lugeda, kuidas seda, et ka Eestist mind iga vabatahtlikult Siberisse raudtee ehitama läksid. Paljud inimesed, see tuleb sellest, et mõnedel on siinmail pöördunud näiteks naiselt politseisse öelnud mees läks lepinguga Siberisse raudteede ehitama. Raha ei ole saatnud, nüüd tuleb ta üles otsida ja noh, nii kaudselt jõuame. Ehitajate jälgedeni on ka sellised lood, kus vaatasime Soome arhiivist tuleb välja, et et Soomest arvatud põhjamaa inimesed, et need võivad Siberis raudteed ehitada ja tuleb välja, et Soomest värbas. Aga soomlased omakorda koguvad sinna mingeid eestlasi, kes siis Soome kaudu said parema lepingu ja on läinud siis Siberisse raudteed ehitama. Aga sama Siberi külade poolt vaadatuna oligi niimoodi, kui raudtee jõudis lähedale, siis maas jälle muutus avaramaks selles mõttes, et kõigepealt läksid noored kodukülast ära raudteed ehitama. Aga no nagu nende noortega on, et kui neil on kuskil mingi edulugu, siis sellega juhtub ka, nagu juhtub. Juba kurdetakse, et noored lähevad külast ära Jenissei kubermangus või siis kuskil seal Omski Tomski kandis mindi raudteed ehitama Kaug-Idas juba sajandi algul. Ka täpselt samuti linn lummas, aga vabandust, Kaug-Idast ei pea praegu rääkima selleks, et seal ei olnud mitte sunnitööliste küla, seal olidki juba kalurid. Tere, mehed, aga räägime veel ühest sunnitöölisest veel ühest tuntud mehest, Rummo erist. Tähendab Rummu Jürist, Rummu Jürist on kõige toredam, ütleme nii, ongi kirjutanudki graphaiserling temast meil oli põgusalt juttu, anname selle ruumi täpselt nii. Sealt tulebki välja, et kõik spetsialistid olid ikkagi väga hinnatud tegelased ja, ja Rummu Jürit on kiidetud just nimelt selle sama asja pärast, et ta oli andekas saunamees ja krahv Keyserlingi ise on öelnud, et noh, ega seal oligi sunnitöölist oli ka terve rida ameteid ja suured terved karjäär, read olid, kes viletsamad mehed pidid tegema must ja roppe töid, nii-öelda kemmerguid koristama ja jumal teab mida kõike veel. Aga, aga osa olid tõeliselt vangla aristokraat, arstid, kes oli köögis, kes oli kuskil leivalõikaja ja see oli päris võimukoht ja, ja Rummu Jüri oli üks nendest, kes oli kuulus öelda sellesse vangla aristokraat, asjasse ja oli Alexandrovski keskvanglas, kus oli siis ehitatud välja terved puhkekompleksid ikkagi ka personalile. Kaserling küll ütleb, et ega personalil ja, ja vangidel suurt vahet ei olnud, vähemalt nende moraalsete omaduste poolest mitte. Käis kaubandusvangide toiduratsioon, oli Siberis nii nagu Kaisel ning väidab, oli päris normaalne, nii et et vangitoidust oleks võinud päris normaalselt ja hästi elada. Aga enamus toitu müüdi maha eriti liha raames, sellel oli ostjaid küll ja personal sahkerdas selle maha. Oli need, kes vanglas hästi elasid ja Kaisa Ling väidab, et üks nendest, kes hästi elas, oli paranes spetsialist Jüri Rummo, kes oli suurte ülemuste lemmik ja tema muuga ei tegelenud, kuid tema valitses sealset, kõige uhkemat sauna, kus oli võrratu leilisaun. Ja kiidetakse Rummu Jüri puhul tema käteosavust, tema ülimalt tundlikke peeni sõrmi ilmselt ühel massaaži tegi ja näppu peavad liiga täpselt. Ja, ja no ega, ega seal suurt äsja ringi ülistus jutus ikkagi on, oli, tegi ka veeprotseduure ja küll külmemat ja kuumemat vett, nii et see oli Rummu Jüri. Asutus oli midagi sellist, et mina ei tea tänapäeval spaaks võib-olla kutsutud või kuidas seda on. Aga ega noh, Rummu Jüri elukäigust Ta suurt muud ei räägigi, seda, et oligi vangla aristokraat. Mõlemad. Nii Hanstertsius kui ka Jüri Rump Nad kandsid oma karistuse ära ja jäid Siberisse. Jahtlerdsus suri Siberis suurendada isana ja tema suguvõsast, mõni tubli inimene elab tänaseni neis paigus. Rummu Jüri jäljed kaovad ära ja Rummu Jüri kohta räägitakse küll, et ta kandis oma karistuse ära. Oli vaba inimene Siberis olevat käinud murranguliselt aegadel Eestit vaatamas ja leidnud, et talle jääb siin kitsaks. Kas see täpselt nii oli, noh, sellist väga selget arhiividokumenti nagu jälgede kohta ei ole. Aga seda, et terve rida neid, kes kuritegudes saadeti, elasid näiteks kuskil soetukis või Ülem-Bulankast Jenissei kubermangu eesti külades või Irkutskis nende puhul on veel üks huvitav asi, neist paljud on hiljem olnud karjääri teinud ja no mis seal salata, ega hilisema Krasnojarski krai võid olla siin isegi kubermangu eestlastest bolševikud. Eestlastest kommunistid olid ikkagi nendest samadest sundasunike või endise sunnitööliste küladest hilisemast lutele kest kolooniatest. Ja mõni neist tegi seal silma paistnud karjääriga punaväes. Aga ikka see maik jääb juurde, et endisest hobusevargast bolševikuks ei ole üldse pikk tee. Seda seal kohtab ka Rummu Jüril. Oli siis märk näo peal, et ta on varas, vor. Aga mis siis Mahtransulali tähendab? Kõikide kõikide vangide kohta on olemas toredad põhjalikud toimikud, kus on kirjas, kuidas neid märgistati. Ja nüüd tuleb välja, et 19. sajandi viimased aastakümned vargamärgi põletamine lõpetati. Tuli uus peen tehnika, mis jälle suur mood ja mida me nimetame tätoveerimiseks, aga kõik need nõeltega trükiplaadid, need tulevad ikka 19-l sajandil, 80. aastatel on juba see põletamine unustatud ja märgitakse nüüd enam mitte näkku vaid siis selja peal on see märgistus, nii et tänaval ei tunnegi ära, kes on kes? Sellest on kirjutanud ka Kaiserling, et kõige vanemad vangid veel vilistasid. Algul ei saa aru, mis see tähendab, aga Vene karistussüsteemis oli terve rida selliseid lõbusaid asju, kellel tuli kõrva ära lõigata, kellel mõlemad kõrvad, aga üks ülimalt levinud karistusviis oli sunnitööliste nina sõrmede lõhkirebimine. Ja need kassasid küll kuidagi kinni, aga pärast oli niimoodi, et politseinik võis seista jaamahoones selja põgenenud sunnitöölise poole. Ta kuulis, ta hingas teistmoodi, selline vilisev hingamine olevat olnud nendel, kellel nina sõrmed lõhki rebitud. See oli siis missuguse kuriteo kreetse, need olid ikkagi mõrtsukad ja sellise ränga kuriteo tegijad. Aga ka seal on ka juba kirjutab, et kõik muutus ja Vene riigis hakati aru saama, et ei ole mõtet oma tööjõudu sandiks teha. Et ei ole mõtet peksta kellelgi selga puruks, paneme ta varem tööle ja, ja iga 20. sajandi alguseks juba see vangide sandistamine või tööjõuga nii hull ümberkäimine nagu lõpetatakse. Ja 20. sajandi sunnitöölised. No üleüldse oli Vene riigis ka, ega Vene riik püüdles elu eest nii-öelda õigusriigi poole tsiviliseeritud riigi poole ja nii nagu 19. sajandi algul Nikolai esimesel ajal kirjutati, et ei tohi ja raha eest osta sund asunikele naisi vaid mingit inimeste ostmist ei tohi olla, vaid, vaid peab olema ainult abiellumispreemiad, mis tähendab täpselt sedasama mis enne ostmine. 20. sajandi algul ju leitakse, et vangi ei tohi enam, eks ta isegi ja, ja püüelda selle poole 5009, viies aasta selle tõi nagu teatud tagasilöögi, aga vangidel olid omad omad õigused ja, ja on täiesti kaks erinevat aega seal 19 keskpaik kus sunnitööline oli umbes nagu vaenlane või, või noh, madalam kõigist, teda tuli alandada, mõnitada 20. sajandi algul viienda aasta mehed on mõned elanud seal ikkagi väga hästi, uhkelt. Ja küllaltki heades tingimustes on see taga muidugi ka ühte ja teistpidi äärmusi, kes, kuhu ja millal sattus? Vangi väljanägemine muutus ka, et alguses, kui vange viidi Siberisse, siis teie raamatus on ka pilte sellest, kuidas nad olid aheldatud käed ja jalad, kõik olid ahelates, et see pilt ka muutus. Jah, tõepoolest ka raudu panemine oli ikkagi eraldi karistus ja noh, eks ka vangid, talvel peeti kohut siiski 1800 üheksakümnendatel aastatel oli veel ka vanglas, oli terve oma oma sisemised hierarhiad, oma sisemised seadused ja ega siis see süsteem, mis, mida Nõukogude vanglates mäletatakse, et et hullem, kui valvur võis olla oma oma sisemine kurjategijatest nii-öelda omavalitsus. Jah, muidugi oli seda täpselt samamoodi tsaariajal ja, ja eriti noh, kui keegi põgenemisel vahele jäi, siis tulid siis tulid eraldi karistajad juurde lööks vihatumaid oli käru külge aheldamine. Vang oli kärumees ja oli raudadega kinnitatud käru külge. Kaasnaril käru nari ees. Sellest nagu lahti ei saanud. Öeldi, et kas oli siis nii kõvasti rautatud, et kuidagi lahti seal ei, nagu ta ennast lahti muukis, siis tulid jälle uued karistused, nii et midagi teha ei olnud. Kas mõnikord juhtus ka niimoodi, et sunnitöölise kohtuotsus vaadati üle? Kui oli vale, selgus pärast, et ta oli valesüüdistus, on, tuleb välja, et ega see paberimajandus on päris huvitav on tulnud küll niimoodi, et mõne mõrtsuka kohta on tulnud välja see, et aastakümneid või aastaid hiljem keegi kuskil saadi kätte, kes tunnistas vanad mõrvad üles ja tuli välja, et see, kes on saadetud Siberisse, et see on nagu ilmaasjata läinud. Aga seal on veel suuremaid segadusi, leitakse küll, keegi on süütult läinud ja kui ta üles leitaks, siis tuleb välja, et see ei ole ju enam üldse see mees. Nii et seda nimede paberit, äri ja vahetust toimus küll, just eestlaste puhul on avastatud mitmel puhul seda, et Eestist ära minnes oli ta eestlane, kohale jõudes ei osanud sõnagi eesti keelt. Nii et ega see vanglavärk üks must värk oli ja, ja seal oli igasuguseid ootamatusi. Me oleme rääkinud nüüd mitu saadet sellest, kui palju inimesi saadeti sunniviisil Siberisse siis tegelikult näiteks ütleme, 19. sajandi lõpuks Siberi rahvas, kes seal oli et mis siis lõpuks ülekaalus olid, kes olid ülekaalus lõpuks ikka väljarändajad. Tähendab sellest on palju räägitud ja vahel on öeldud seda, et näiteks Siberi kullakaevandustes töötasid, et see on valed, seal sunnitöölised töötasid, et seal oli väga palju vabu inimesi. Kui vaadata nimekirjad üle, kes kullakaevandustes töötasid, siis seal hästi palju on talupoeg sund asunikest ehk teiste sõnadega, need, kes olid vabad inimesed, Siberi majanduses olid endised vangid. Nii et seda, et seal oli 19. palju vabu inimesi. No ikka ei olnud, kui nad olid vabad, siis nad olid endised vangid. Massiline, mine eks Siberisse, kus rongide ja esialgu jala minnakse. Murrang toimub tegelikult ju 20. sajandi algul. Kui Eestis on õudussulased, lähevad ka tegelikult täiesti uus ajastu, algab üheksa, seitsme sajandi lõpukümnendil. Kui massiliselt talupojad hakkavad minema uut maad otsima. See on kohati haigus, see on kohati buum, tähendab, kõik tahavad ära minna. Kohati jääb mulje, et Eesti jääb inimestest tühjaks. Ma vaatasin eriti just peale 1905. aasta revolutsiooni kui Eesti mehed kurdavad, sulased lähevad ja selles mõttes on tohutult huvitav näiteks lugeda, et oleksid erakirjavahetusi põnevaid kirjavahetusel, näiteks hilisem Eesti põllutööminister Theodor pool oma isaga martpooliga peab kirjavahetust. Isa kirjutab, kuidas ja üks sulane läks, teine ja, ja lõpuks läks ära ka see sulane, kelle ülesandeks oli ainult üks asi karjalauta hobuse ja tünniga karjale joogivett vedada. Vaidlus käis suur sulase 1000 palka on täiesti uus ajastu, tuleb see aeg, kus sulased tahavad ka perekonda luua. 19. keskpaik on niimoodi, et me kõik oleme peremeeste järglased, sellepärast et seda sulasrahvas oleks saanud endale peret luua. Tuli harvemini ette ja veel veel üks asi, tuleb välja, et peremeeste lapsed elasid ka täiskasvanuks ja mida vaesem, seda väiksem lootus oli täiskasvanuks saada. Mida vaesemast perest ja nii edasi. Aga Eesti ajakirjanduse seisu lõpul 20 algul käib vaidlus selle üle, kas sulastel on võimalik palka tõsta. Leitakse, et ei ole võimalik, see eesti talu ei kannata seda väljasulaste kõrgemaid palku ja siis kui kuskil mingil aastal peale viiendat aasta vastatakse, et et jällegi 30000 sulast on Eestist ära läinud ja nüüd on nii hullusti, kõik siis Theodor pool kirjutab, et kuna Juku, kes Karjala vet vedas, läks ka ära, ei jäänudki mul muud üle. Läksin linnu, ostsin tuulemootori, panin karjalauda katusele, nüüd pumpab tuul v lauta, nii et tol ajal saadi sellest vapustusest siiski üle ja võib öelda, et see tõi Kaasa talumajanduse ümber haldamise veel. Ja noh, eks ta kogu aeg oli võimsalt edenenud Eestis küllalt hästi, eks ole. Aga sellest tööjõukriisist saadi päris normaalset tol ajal üle. Ja siis tuli see aeg, kus sõideti kuhugi Siberi külla, paadi, seal mingisugused krundid eraldati, kuhu võisid minna siis ühe või teise maakonna inimesed. Vene kroonu omakorda vaatas, et liiga palju luterlased ühte kohta kokku ei satuks. Luteri kirik püüdis, et nad oleks koos, oleks hingehooldust võimalik korraldada nii, et kogu aeg käis ikkagi see mitte ainult majanduspoliitika, vaid käiska, rahvuspoliitika ja rassipoliitika, kõik need muud käisid kaasa. Ja siis juhtuski see aeg, kus mõõdeti välja mingi näiteks 200-le, seal on mingi suur ala koloniseerimise jaoskond ja õnnestus kinni panna, sinna lähevad eestlased. Esialgu sai külas täis ainult veerand näiteks ja siis sõltus sellest, mis aastal oli mindud. Näiteks 1901. aastal, need, kes sõitsid järele, pidid need, kes Siberisse jõudsid, kutsusid. Tulge nüüd järele, siin on hea elu ja kui 1901. aastal näiteks sõideti järele ja oli aeg, kus oli Siberis suur ikaldus kus põllul mulla asemel oli nii-öelda tolm, kus midagi kasvanud, siis sealt tulidki, seal on inimesed tagasi, leidsid, et neid on petetud, neil on liiga tehtud, kõik valetavad, ainult oma murede pärast, kutsusid neid sinna appi järele ja kui siis juhtus niimoodi, et eesti külatäis ei saanud siis pandi sinna teisi ja nii, et see oli suur õnnemäng, kuhu tekkis Eesti küla ja kuhu tekkis midagi muud. Hästi tihedalt oli eestlasi nagu eelmine või ükskord oli meil juttu sellest, kuidas olid kuskil Raurmanitel või kuskil polski taigas hajaasustus üllatus-üllatus hajaasustus, aga eestlasi oli seal tihedamalt nagu see paikkond neile sobis. Aga tuhud. Palju oli selliseid külasid, kus eestlasi oli veerand või kolmandik kus mõnikord suudeti oma kultuuri hoida, mõnikord ei suudetud. Aga need on juba hoopis teised, teised probleemid ja teised kombed. Ja need on ka teised asukad, need on vabad inimesed, kes viisid Siberisse tõepoolest kultuuri, põlluharimistehnikat, Uusimaakasutus, setode, uusi põllukultuure, käsitööoskusi ja nii edasi. See on juba vabade inimeste ajastu, tuleme. Selleks ei sunnitööliste juurde veel tagasi sunnitööle saadeti tapmise eest röövimise eest varastamise eest süütamist eest. Kas saadeti näiteks ka elukommete pärast? Tähendab noh, olid kaks erinevat asja, tegelikult oli sundasumine ja sunnitöö. Ja kõige huvitavam on see, et just kommete pärast saadeti palju inimesi Siberisse valla enda otsusega saadeti ära loodreid, saadeti ära joodikuid liiderdaja vaid. Ja no ma olen oma kodukülast vaadanud või kodukandist vaadanud, kuidas Tori vallavalitsuses istus laua taga ja leidis, et ühe talutüdrukud väikesed on nii kuid amoraalsete elukommetega, et see on kohe kole vaadata. Ja siis esimene esimene ettepanek oli, peaks, proovime Sindi vabrikule ära anda, ehk neid seal vaja läheb, see oli veel, ei lähe vaja ja, ja siis ootas neid tüdrukuid ka Siberi tee Siberisse saatmisel elukommete pärast on hästi, palju on neid, kes on näiteks hobusevargad hobusevarguse eest sai mingi vanglakaristuses istudes näiteks poolteist aastat kuskil kohalikus vanglas ja enne kui keegi tagasi tuli, siis hoiti valla täiskogu ja see pidi otsustama, kas vald oma hobusevarast tahab tagasi või ei taha. Ja siis käib Suurjep põhjalik hääletamine. Ja kõik sõltub sellest ikkagi, mis suguvõsast inimene on. Ma mäletan, mõnes paigas on niimoodi, kus on 60 inimest, on selle poolt, et võiks tagasi võtta ja 90 on Siberisse saatmise. Ja siis käib pärast suur vaidlus ja lõbus vallavanem käib ise talurahvaasjade komisjonilt küsima, et kas 90 on suurem arv, kui 60 või ei ole, sest on neid inimesi selja taga, kes tahaks nagu oma suguvõsa poissi nagu alles jätta või hoida. Aga on ka selliseid, kus eriti need, kes on kodust juba kaugel, kes polegi koduvallas elanud, on kuskil naabervallas või hoopis linnas ja neid antakse üsna kergelt hääle ära. On neid inimesi, kes on laaberdajad, liiderdajad kusagil linnas, linnas jäävad vahele, tuuakse siis kroonuköögiga koduvalda tagasi, aga vallavalitsuse istujaks arve Küüttimise eest ja see ajab küll nii-öelda kohalikud maksumaksjad nii kurjaks, et nad leiavad, sellise, võib küll ära anda. Ja muidugi omamoodi selline või võiks isegi öelda häbi, sellised lood on 1905. aasta revolutsiooni paiku kus Lõuna-Eestist on ära saadetud tuhatkond inimest valla otsustega. Kusjuures üllatus-üllatus, nende Siberisse saadeti hulgas on endisi vallavanemaid. Aga endisi tähendab vallas käib ka poliitiline võitluse kemplemine ja seda nurjatud kommet, et võimalus on, ma maksan. On kätte oma vastasele kroonu kätega vallavanemaid, vallakirjutajaid, märksa maid, tegelasi, see on päris hull lugu. Saadeti kroonukorraldusele Siberisse, hiljem on neid asju protestitud ja siis lavastatud, et oot, oot, aga see ei ole ikkagi, et nad ikka päris kurjategijad nagu ei olnud. Kui kroonu on siis hiljem ümber otsustanud, et, et olgu-olgu vallatuselt saadeti ära. Aga kui sellist kohtuotsuse taga ei ole, et siis las vald maksab nüüd tagantjärgi kinni ka nende Sibersi Küüttimise ja nendele nii-öelda toetusrahad, mis nad seal Siberis said siis vallatud, hoiame, muudame oma otsuse. Ta ei saadagi siis, kui me ise peame maksma, siis on tulnud päris huvitavad lahendused. Lõpuks ongi küsimus selles, et aga mis siis teha ja vald muudabki otsuse ära, et ta ei olegi saatnud, aga inimon Siberis. Ja lõpuks Vene riigivõim kuni peaministrini välja läinud asjad ja siis Vene valitsus on otsustanud seda, et jah, paljud on saadetud ilmaasjata. Aga edasise kodurahu huvides Läku nad vabade inimestena Siberisse. Nii et kohus jääb osaliselt kehtima. Aga Vene riigil oli jälle vaja Siberis oleks valgeid inimesi, nii et sellega riik tegi sellise kavala Saalomon liku lahenduse, kus vähemalt riik oli oma saanud. Ja ma olen vaadanud arhiivis seda 1905. aasta vihavimm. Ja peab ütlema, et see viienda aasta vihavimm on mänginud aastakümneid hiljem. Nii et mitmed Eesti hullud lood ja vahel ka klassivihaks räägitu ulatub tagasi vanadesse aegadesse ja käib tiiruga ikka läbi läbi Siberi ka veel. Nii et selliseid asju. Nagu kuulsite, on taas mitu teemat õhku visatud, millest Tartu Ülikooli arhiivinduse professor Aadu Must räägib pärast pühi. Kindlasti. Mina saate toimetaja Piret Kriivan. Soovin häid jõule ja head vana aasta lõppu. Saate lõpuks ikka aga üks lõbusamat sorti laulga. Rummu Jürist, kes krahv Kaiser lingile olla, on öelnud, et tema on mees, keda Eestimaale mäletama jäädakse. Tollest samast Rummu Jürist on hulka laule loodud raamatuid kirjutatud filme tehtud operetegi. Edgar Arro ja Leo Normet operett muusikaline komöödia Rummu Jürist, kus peaosalist kehastas 1964. aastal Georg Ots. Eile sakslaseid muutus, mille näpu mõtlesin, et vaatan, mis ka uudist on. Verema sel arvas, et ma lehe näpan peksis keelt ja asjast teada saime. Siis läks alles maru hästi minna, tallivitsad pandi soola, ootas peksupukk, aga igaühe loomana. Kallis Vardina ei lase tulla. Tunda sai mu kätt, siis kupja pehme ihu.