Raske on öelda, sest väga suur teadmatult valitses, eks igaüks ise kavandas oma edasist saatust. Mina olin Siberis sündinud sünnimaasõjaks, aga Isamaa leiab, et ta mulle eesti mõõk, eesti lugu. Tere head uut aastat soovib saate toimetaja Piret Kriivan ja kõik saate tegijad ühes minuga. Professor Aadu Musta Siberi raamatu kolmas osa Määri luterlikud kolooniad algab väitega. Eestlaste varasem ajalugu Siberis põimub tihedalt Luterliku vaimulike elulugude ja tegevusega. Eesti loo seitsmeteistkümnest saade eestlastest maailmas ongi luterlikes kolooniatest ja luterlikes pastoritest Siberis ja sellest jumala sõna eestlasteni jõudis, olgu sunnitööl või juba hiljem pärast karistuse kandmist räägib Tartu Ülikooli arhiivinduse professor Aadu Must. Kui 1845. aastal Saar määras kindlaks kolooniate asukohad, siis tegelikult esimene luteri küla oli juba olemas Siberis. Tõepoolest, esimene oli juba jutuks olnud rõskava kus oligi uhke privileeg omada oma luterlikku kirikut ja tänu sellele saigi sellest külastaks selline magnet, kuhu pärast oma sunnid äraistumist või ära töötamist hakkas kogunema üha rohkem luterlastel inimesi, olid nad siis eestlased, lätlased, soomlased, rootslased, sakslased. Kuid ka sellest oli meil juba jutt 1000 üsna pease rõskova küla muutus nagu kitsaks. Ja tuleb välja, et tollases Vene impeeriumis oli luteri kirikul veel päris suur ja arvestatav mõju. Mõnikord on öeldud, et kuni 1880.-te aastateni olidki just baltisakslased need, kes Vene riigis Vene keisririigis juhtivat rolli mängisid. Ja pärast seda peaksime me nagu venelastest arusaamad, neid oli ka rahvuslik liikumine. Nad üritasid oma riiki baltisaksa võimsalt kätte saada. Nii ehk teisiti see, et eestlased säilitasid oma eesti keele, et neil oli, kellega seda rääkida. Ja et neil oli võimalus pidada jõuluajal ka jõule samal ajal kui seda kodumaal peeti. Selles on tohutult suured teened luterlikule, kirikule. Sarju gaasiga, pandi paika, et Venemaal on vaja mitte ainult ühte vaid kohe mitut luterlikku kolooniat. Asi oli selles, et vene riigi seaduste järgi olid näiteks siberi erinevad paigad täiesti erinevad, Siberit vähem. Lääne-Siber oli nagu leebem. Sinna saadeti vähetähtsaid kurjategijaid, Ida-Siber oli tähtsate kurjategijate maa ja vaata neid asju ei tohtinud Vene tsaaririigis keegi sassi ajada. Ja nii karmid ka ei oldud, et teeme siis ühe ühe koloonia sinna karmimale poolele. Igale ikka oma luterlik kolooniate rajamisel oli hästi suur tähtsus. Nagu ma ütlesin, mitte ainult nii baltisaksa aadlikel, Luterliku kirikul ja tegelikult elasid selle sündmustiku ka kaasa ka kõik kodumaa luterlased. Eesti ja Läti ala kirikutes tehti korjandusi, eesti läti kogudustes korjati raamatuid, annetusi selleks jõulukingitusi, selleks, et luterlikes kolooniate ikka ja alati hästi läheks. No eesti kirjanduses on üsna palju kirjutatud ikka sellest Ida-Siberi luterlikus kolooniast tal hästi palju nimesid. Erinevatel aegadel on ajalehtedest kirjutatud küll keebeežikolooniaks, küll Ülem-Suetuki koloonias, küll Minussinskist, maakonnakoloonia, kas tal on veel mitmeid uhkeid nimetusi? Selle koloonia rajamise initsiaatoriks sai Ida-Siberi pastor, pastor kosman, loomulikult Tartu Ülikooli lõpetanu, sest tolleaegsed luterlikud pastorid olid kõik Vene impeeriumis Tartu Ülikooli lõpetanud. Noh, erand oli võib-olla pastor kraane, kes oli lõpetanud Soomest Turu Ülikooli, kus oli samuti luterlik usuteaduskond. Pastor Kozmann oli mees, kes on läinud ajalukku hea organisaatorina ja nagu tol ajal öeldi, tulihingelise jumalasulasena. Pastor kosmonil olid hästi suured plaanid, kuidas sellest kolooniast teha? Selline imeline asutus, mis mitte ainult päästab eksiteele läinud koguduse liikmete vaid allekeste hinged vaid mis äratab nad tõepoolest uuele elule. Pastor kosmoni mõnikord on öeldud, et ta oli liiga hea mees siberi jaoks. Ja tõepoolest, ta oli küll luterliku koloonia asutamise alustaja, kuid nii hea mees, et ta kutsuti ära Moskvasse. Temast sai muide Moskva luterlik piiskop dema tööd jätkas Siberis teine Eestimaalt pärit mees, pastor putske kes siis praktiliselt selle Ülem-Suetuki ümbruse Ülem-Suetuki koloonia asutamise juures seisis. Ja olgu öeldud, et kõik need selle koloonia luud. Ma juba enne ütlesin, et Eestis elatis kõigile nende asjade innukalt kaasa ja näiteks veel nooruke Perno Postimees avaldas muuhulgas ka pastor kosmoni reisikirjad või vabandust, õigemini küll karjasekirjad. Sellest, kuidas ta jõulude paiku Ülem-Suetukis käis, kirjeldas nende inimeste varasemaid saatusi, seda, mis edasi saab. See oli kohati küll nagu isegi liiga ilus kiri selles mõttes, et vahele jäi mulje, et pastorile on võrgu taadi sassi läinud, sest loed ja vaatad, et et need, kes kuritegude eest kuhugi Siberisse saadetud on nagu noh, niivõrd elu vaimus või uue uue särkamises. Et hakka või agaavi kadedust, on täpselt samuti tema järeltulija pastor putske kirjutab sellest võrdlusest, millega kogu mitukümmend endist sunnitöölist oma hingekarjast tervitas. Tõsi, võib-olla see on ka natukene ilustatud, sellepärast et Juske räägib küll oma südamlikust juttu peamistest endiste sunnitöölistega. Ja lõpetuseks lubab varsti ka eesti keele ära õppida. Ja nii tekibki küsimus, et aga oot, kuidas ta ikka niivõrd südamest ja hingest suutis nende nende inimestega seal juttu ajada ja nende elu ja, ja, ja probleeme tunnistada, aga kuidas siis? Nähtavasti nähtavasti kunagi öeldakse, et Eesti alal oli kolm kohalikku keelt või noh, tol ajal vähemalt kaks kohalikku keelt ja ilmselt tahaburssis ikka oma saksa keelt ja küllap seal olid siis inimesed, kes, kes, kes vahendasid silda mängisid ja osa jutuajamisest oli käis kindlasti kehakeeles pisaratega ja selliste sõnade saatel, mida tõlkida ei olnud, vaja oli näha, et inimesed ongi tegelikult hard harduses ja, ja, ja rõõmus oma pastori saabumise üle. Olgem ikka või mõelgem korraks selle peale. Tegemist oli ju inimestega, kelle elu tundus peaaegu läbi olevat, kes olid, satud ära Siberisse Siberist, kust tagasi ei tuldud. Aga nüüd olid nad koos ühes külas kaunis maalilises paigas kusagil kaugelt erendamas Sajaanide tipud, nii et nii et see oli, see oli sellest hardusest. Ja suurest tähelepanust võib aru saada küll. Muide, mis puudutab nendesse pastoritesse, siis tolleaegsed pastorid olid minu arusaamist mööda tugeva missioonitundega mehed. Pastor Kozmanni kohta räägitakse seda kohe üheselt ja selgelt ja sellest räägivad ka kõik dokumendid. Nende argielust on üsna palju kirja pandud. Tähendab Sibir arhiivides. Vene riik oli tol ajal bürokraatlik riik kunagi kunagi professor Lotman just rääkis sellest, kuidas ajaloolased peavad õnnelikud olema selle üle, kuidas, kuivõrd detailselt bürokraadid kõik kirja panid. Võib-olla meile Nad ei meeldi, aga need ajaloolastele see meeldib küll, kuidas kõik kõik on salvestatud või säilitatud meie jaoks. Vaatasin Venemaa arhiivides pastorite reisiaruandeid ainult kosmonia putske omasid teisi ka. Ja, ja need on ülipõnevat dokumendid ja võib-olla eraldi raamatute teema. Kuidas need Siberi rändpastorid ikka elasid? Hästi põnevad muide, pastorite reisija aruanded mööda oma lõputuna tunduvaid kihelkondi. No ma vaatasin, et kõige, kõige kõige pikem reisiaruanne on küll veidi hilisemast ajast son pastor sibula, 1909. aasta kiri, kuidas tema sõitis läbi oma Ida-Siberi kogudust kuidas ta leidis seal ootamatutes kohtades luterlasi, kus neid ei osanudki otsida, kus olinit paar tükki, kus tosin, kus 30 inimest kuskil tundmatus kohas oli tal 16 ristimist ja seitsme 714 armulaual ist, neist 112 olid eraisikud. Aga 602 Hiina piiri ääres olid soldatid ja aga mis, miks ma seda sibulat hakkasin üldse mainima, siia vahele oli see oma karjase reisil mööda kihelkonda sõitis ta tol ajal maha ja see on kilomeeter kilomeeter verst verstalt dokumenteeritud 9724 versta. Aga tulles nüüd tagasi nende nende kosmoni putske juurde siis peab ütlema, et nemad olid küll teerajajad, aga võib-olla nende väga innukaks õpilaseks ilmselt nendest eeskujuvõtjaks. Aga teisest küljest ka Moskva konsistooriumi suuniste kuulajaks oli Lääne-Siberi pastor Eduard Johansen jälle Virumaalt Lääne-Nigula kihelkonnast pärit mõisavalitseja poeg, kultuuriliselt väga tuntud perekonnast pärit noormees kes pärast Tartu ülikooli lõpetamist oli siis Lääne-Siberi pastor. Muide, kõigi nende pastorite tiitlite juures pean veel kord tegema ühe kõrvalepõike ja küll ma räägin mõnikord sellest, et keegi Reško, pastori, keegi oli ida või lääne-siberi pastor. Tegelikult oli tol ajal niimoodi, et neid luterlik hinge karjasid oli Siberis veel suuremas defitsiidis kui, kui mehelemineku eas naistele rahvaid. Ja, ja, ja kõik pastorid pidasid ikka õige mitut ametit korraga. Et mõnikord on ühe sama mehe kohta öeldud, kordan ta kubermangu pastor Gordon, ta vanglate pastor Gordon, ta vanglat ja sunnitööliste pastor ja kõik nad on ühtlasi veel ka sõjaväevaimulikud ja saavad seal palka, nii et selles mõttes nende tööd, tööd ja, ja koormused olid päris suured. Te nimetasite, et kord olid nad sunnitööliste pastorid, et siis ka sunnitöölised said jumala sõna ja pastoriga kohtuda. Mitte ainult need, kes juba küladesse olid elama läinud, vaid ka veel karistust kandsid. Täiesti õige, vaat kui hea küsimus ja tõepoolest seal on niimoodi, et nagu öeldud, ega Vene riigis kuni 1914. aastani luterlik kirik ju põlu all ei olnud tal olnud halvemaid ja paremaid aegu. Aga, aga luterlik kirik oli üks ametlikest kirikutest ja nagu ma veel ütlesin, just luteri usk oli suur osa vene vene tsaaririigi Vene keisririigi eliidist. Ja seetõttu seetõttu, et väga paljud need Ülikooli lõpetanud noored mehed eriti just näiteks Eesti või Läti rahvusest mehed, kes lõpetasid usuteaduskonna ja unistasid, et nad saavad kodukihelkonda hinge karjaseks pididki teenistust otsima just nendes paigus, kuhu, nagu öeldakse, konkurss või tung väga suur ei olnud. Ja nende kohtade hulka kuulusid tõepoolest Venemaa erinevate piirkondade islotseeruvate vägede diviisi pastorite ametikohad. Et see oli üks nendest kohtadest, kus, kus oli võimalik Vene riigilt palka saada. Kogudused iseenesest olid ju vaesed ja need inimvõi noh, sellist seisusekohast palka üksinda ei oleks suutnud maksta. Ja teine asi oli see, et Vene riigis olid tohutult heal majanduslikul positsioonil midagi meenutab ka meile hiljem tuntud praegu olid ikkagi oli nii öeldakse kaevanduste ametkond, mäe ametkond ja nii ongi nii, et osa pastorite palkasid on maksnud mäe ametkond ja kui hakkad otsima seda sidet, et miks ta siis maksis. Mäe ametkond maksis kabastoritele palka lisateenistust ja just sõidurahasid, et nad saaksid ringi sõita, kohale tulla maksiski just sellepärast, et nendes kaevandustes, mäe ametkonna ettevõtetes töötas palju luterlasi mitte ainult sunnitöölisi, vaid ka vabu inimesi, kes tegelikult olid endised sunnitöölised. Nii lihtne see asi tollal oligi. Aga tõepoolest, tõepoolest ka vangid said jumala armu. Ja selles mõttes võib-olla põgusalt ühes saates juba mainitud olid pastorid, need mehed, kes on meile jätnud päris põnevaid ajaloo allikaid. Kiriku meetrikaraamatutest oli juttu, seal on kirjas ka vangide abi ellumised vangide laste sündimised. Tuleb välja, et kas sunnitööliste olid oma oma perekonnaelu ja, ja oma lapselapsed. Aga lisaks sellele on vangid käinud armulaual. Vangid on ka pastoriga suhelnud kui oma hingekarjase ka rääkinud ära oma lugusid. Ja pastorid on need sageli kirja pannud, mõnikord kirjutanud kodumaale oma ametivendadele, uurinud kas üks või teine või kolmas asi ikka päris niimoodi oli nagu Siberi sunnitööline talle jutustas, pastorid on ajanud vangide sunnitööliste perekonnas ju on olnud, kohtudes, kui juba keegi juba vaba inimesena jälle Siberis kohtu alla sattus, on olnud, no mitte just advokaadi eest, aga siiski pastorite hinnangud, iseloomustused, tunnistused kohtualuse kohta on omanud tohutult suurt mõju otsuse kujunemisele. Ja lisaks pastorid täitnud mõnikord neid kohustusi, mida meie peame notariaalkohustusteks. Nii et pastor oli tegelikult selline elus tollase koguduse liikme elus midagi väga suurt, olulist ja tähtsat. Kindlasti seni oli õpetatud inimene ikkagi õpetatud inimene ja noh, ka ühiskonnas hinnatud ja tähtsaks ja koolitatud, koolitatud inimene. Lisaks sellele on pastorid üritanud olla ka inimestele tõepoolest mitte ainult hinge karjaseks, vaid eluõpetajaks võõras keskkonnas. Kuigi mõnikord tuleb välja, et ega need pastorid ise ka seal võõras paigas nii väga sügavalt juurdunud ja unistasid ikka sellest, kuidas saaks jälle Euroopasse tagasi või kuhugi soojemale maale. Aga sellele vaatamata, kui nad olid Siberis, on nad püüdnud oma oma hoolealuste heaks teha nii palju, kui nad seda teha oskasid. Ja no võib-olla hästi huvitav on lugeda näiteks seal kosmoni putske meenutusi. Kuidas nad ikkagi vaatasid, külakoos püsiks, no kas või seesama Ülem-Suetuki või eestlaste ülem Bulan, mis samasse kolooniasse kuulus ülem Polan või rohkem tuntud ülem Bulancana või lätlaste alambulanca need külad laiali jookseks? See oli ka suur oht ja just putske kirjutab pikalt ja laialt, kuidas üks läti tüdruk, kes oli ilus tüdruk ja pidi oleks, oli juba mehelemineku eas, tahtis ikka minna teise külla piss ja abielluda seal, mitte luterlastega ja nii edasi ja kuidas tema teda seal ikka tagasi aitas tulla ja kuidas siis lõppes lugu sellega, et ta ikkagi oma külas luterlasest mehele läks ja kuidas jälle uus luterlik perekond sündis? Perekondade püsimine ja see, et külad külades ikka lapsi oleks, elu edasi läheks, see oli pastoritel väga oluline, et nonii öelda missioon, sellepärast et mis sa sellest külast ikka üles ehitad ja mis seal seda rajad ja mis sa temast hoolitseb, kui seal lõpuks on ainult poissmeeste kokkutulek. Ja kui külas lapsi ei ole, sest sunnitöölistest rääkides jälle juba küll kord läbi käinud motiiv, aga ega eestlased seal nii väga suured põlluharijad alati ei olnud, sellepärast et kui sul peret ei ole, siis kisub ikka kuhugi mujale rändama, paremat otsima, miski kinni kodukülas ei hoia. Ja nii peibutasidki eesti mehi, kullaväljad ja uputas viin. Nii et pastorid, seal oli sellega ikka tõesti hästi palju tegemist, et, et, et kogudus kogudus koos püsiks. Tegelikult tulid kohe ikka suured tõelised ja filosoofilised probleemid ja kui neid natuke sügavamalt vaadata, siis tänapäeva tänapäeva inimene saab neist päris hästi aru ja mõnikord hakkab vedama võib-olla ka paralleele. No mina jätan küll paralleelide vedamise, kui neid peaks olema kuulajate teha, aga üheks probleemiks oligi see, et ega pastorid oma abiga äkki üle ei pinguta. Mismõttes üsna varsti on näiteks pastor pusket süüdistatud selles, et ta kui vabandust, ma ütlesin, et võrdlus ei too aga ühe tänapäeva võrdluse. Sõna sõnakasutused on küll sisse. Seal vahel räägitakse, et kui kellelgi on vaja abi, siis ära anna talle kala, anna talle õng. Purske kohta just on öeldud, et tema oli küll ülipüüdlik. Ta organiseeris kui vaja nendele oma koguduse liikmetele kolimistoetusi. Hullem veel, ta maksis neile preemia vaid omast taskust. Ta organiseeris neile kingitusi kodumaalt ja no võib-olla veel hullem, ta maksis, aga nende võlad ja üsna peagi mitmelt poolt oli kriitilisi hääli, et ta kasvatas sellise seltskonna või sellise koguduse, kellel oligi kogu aeg lootus, keegi peab meile midagi tooma, keegi peab meile midagi andma. Või kui pastorit nägid, siis oli umbes selline nagu väikese lapse küsimus, mis sa mulle tõid. Nii et selles mõttes selles mõttes probleem oli olemas ja probleem oli tõsine. Ja just seesama probleem, kuidas hooldada või kuidas hingehooldust korraldada, muutus eriti huvitavaks veidi hiljem just sellest sammas minust sinski koloonias või ütleme siis eestlasele arusaadavamalt Ülem-Suetuki koloonias. Ülem-Suetukis läks asi lõpuks nii hulluks, et arhiiviallikad räägivad Eesti ja Soome kirikusõjast. See on üks huvitav asi, sellepärast et esialgu esimestes kirjeldustes räägitakse tõepoolest koguduse liikmete hardusest, kes olid õnnelikud, et nad said kui luterlikku külla ja räägitakse sellest, kuidas jumal neid sidus ja kuidas eestlased ja lätlased ja soomlased õlg õla kõrval elasid ja olid uhked ja rahulikud inimesed. Muid ainult veidi hiljem, noh siis kui kitsaks läks, kirjeldatakse, see käib küll rõske kohta, kus öeldakse, et rahvuslik vaen eestlaste ja soomlaste vahel on juba emapiimaga sisse imetud. Tuleb välja, kus kitsam ja kui juba heaga harjutud ei pruugigi seda, seda erilist erilist tänulikkust ja õnne nagu ei tea, kui kauaks jätkuda. Ja nii juhtuski, et, et mingil hetkel isegi rahvaloenduse andmetel tuli välja, et et Ülem-Suetukis oli kuskil 700 inimest kirjas ja liist kuskil neljas 100 kolme-neljasaja vahel olid eestlased. Ja sellele vaatamata oli ja nüüd tuleb üks imelik aritmeetika oli Soome koguduses üle 500 liikme. Kes selle ära seletab? Arvud nagu hästi ei lähe kokku ja siis tuli välja, et, et seletus oligi väga lihtne. Kuna Soome senat aitas hoolitseda soomlaste eest ja Nende kirikukulud, koguduse kulud ja koguning kirikumaksud, siis juhtuski niimoodi. Kui eestlaste käest mingit kirikumaksu küsiti, siis see võis ka vihastada ja ütles, et aga tegelikult ma olen soomlane. Tähtis ei olnud see, mis keelt sa räägid, räägid üldse huvitavat segakeelt. Ja, ja nii juhtuski, et eestlased said üsna kurjaks ja arhiivis on säilinud terve pakk jälle eraldi käsitluse jagu kirju, kaebusi, ettekandeid, kus eestlased minu arust mitte alati just kõige eetilisemalt pinnalt lähevad kallale just soomlastele ja näitavad seda, et Soome kogudusel naguinii ka vist ei tohiks üldse eluõigust olla. Noh, ühest küljest eestlaste koguduse enda jätkusuutlikkuse püüded, kuid teiselt poolt ikkagi ikkagi päris lihtsad kaebekirjad ja, ja kitumine, kaebamine oma Soome kolleegide peale, kellel läheb paremini. Kui suured need probleemid olid, et see ei olnud ja elu ja surma küsimus tegelikult Nonii tähendab ikka oli küll küll kanti ette, et tegelikult soome pastor ikka ei elagi koloonias siis siis tehti ettepanek, et kuna Soomest sunnitöölisi enam juurde ei saadeta siis kas ikkagi on vaja toetusrahasid riigipoolseid toetusrahasid nii-öelda luterlikule Soome vaimulikule küll on seal kirjeldatud isegi otsitud selliseid, kas võiks olla mingeid pisikesi reeglite rikkumisi, nii et need kirjad kohati või need kaebused on kohati üsna pahatahtlikud. Aga teine asi, mis veel mind üllatas, oli see, et ja sammas kohati hämmastavalt kirjaoskaja Likud. Seal on küll teada, et kogu eestlaste koguduse vanemaks oli üks Narva Kreenholmi streigi ajal tuntuks saanud endine või Siberisse välja saadetud mees, kelle nimi oli diisel. Seal oli ta juba väärikas ettevõtja või veel, kui veel otsesemalt öelda, siis kõrtsipidaja viinakaupmees. Sellega sai ju karjääri elu edasi viia küll ise, nii et ta oli mõjukas mees, aga tema kirjad on kohati nagu juristikirjad ja ilma seda teemat põhjalikumalt uurimata. Ma ei julge päris täpselt öelda, kas see oli ainult diisel, kes neid kirju kirjutas. Kindlasti oli tal abiks väga silmapaistev, tore ja teenekas mees, luterlik köster-kooliõpetaja Jüri veel ja, ja mis seal taga veel oli, aga kirikusõda oli tõsine ja eestlaste poolt vaadatuna lõppes ta küll hästi sellega, et eesti kogudus sai. Eestlased said ikkagi täiesti iseseisva isikliku kogud või eraldi koguduse staatuse ja, ja olid selle üle uhked ja õnnelikud ajaloolaste poolt vaadata, muidu on üks, üks väike kõrvalnipp veel. Asi on selles, et, et noh, et iseenesest on inimesel vabadus oled sa siis Soome koguduses või eesti koguduses saksa koguduses või, või pihtkonnas. Nii et see, see kõik on nagu selline inimeste eraelu asi. Aga mind kui Jarhiivindus, õppejõudu ja, ja ajaloo uurijat on teinud eriti õnnetuks see, et kiriku meetrikaraamatud Need on tohutult põnev inimeste ja küla ajalooallikas. Seal on kirjas kõik inimesed, nende suhted, kes on kelle vaderid, kes kellega läbi käib. Seal on kirjas surma meetrikates ka külalugu. Kui kaua inimesed elasid, mis haigused neid kollitasid, mis oli Siberis teistmoodi kui Eestis. Seal on kirjas see, et näiteks nende endiste sunnitööliste külades oli väga levinud surma põhjus, vägivaldne surm. Ise peeti kohut. On salajased lood, kui ikkagi arvati, et keegi on mõrvar, siis on ainult kaudsed allikad näitavad seda, et siis on kogudus ise otsustanud nende saatuse. Ja siis pärast keegi kukub või saab raske asjaga vastu pead. On kirju sellest, kuidas keegi on lohistanud hobuse taga. Tegelikult ta vist on sinna seotud ja nii edasi, need vägivaldsed surmad ja kõik on kirjas. Aga miks ma seda ülistuslaulusid, selle kiriku meetrikaraamatut? Alustasin see, et eestlaste kirikuraamatud ja nende eestlaste kohta, kes olid eesti koguduses, on kenasti säilinud. Jaan, Krasnojarski arhiivis soome koguduse kirikuraamatut tuid kus, nagu juba eelnev jutt ütles, on kirjas väga palju eestlasi. Olen otsinud, proovinud leida ka Soomest, proovinud leida Venemaalt, aga kahjuks ei ole veel leidnud. Ja muide, raadios esinemisel on suur võlu, et äkki praegu keegi kuuleb, et oi, mina tean, kust need raamatud on. Ja kui noh, selline kui peaks juhtuma, siis olen ma tohutult tänulik just seda plaaditagasiside eest, aga Eesti-Soome kiriku sõja kohta siis nii palju, et kui eestlased selle kätte said, kõik, mis neil vaja oli, siis, siis läks rahu elu suhteliselt rahulikult edasi. Tõsi, kuna Soome sunnitöölisi enam Siberisse ei saadetud, siis saigi Ülem-Suetukis eestlaste küla järk-järgult aasta-aastalt ja see, mis me tänapäeval räägime, et eesti küla Ülem-Suetuki kaugel Siberis see oli ka suhteliselt uus nähtus, sest varem oli ta ikka eelkõige soome küla ja eestlaste küla oli ülem Bulanca. Koloonia oli siis külade kogum täpselt nii ja oli kaks suurt kolooniat Ida-Siberi luterlaste koloonia ja Lääne-Siberi luterlaste koloonia. Ida-Siberis oli. Ülem-Suetuki küla tähendab, Ida-Siberis oli ametlikes kirjades igal pool käib läbi minust sinski maakonna luterlik koloonia. Ja, ja seal on tõepoolest algul koosnes ta ühest külast, mis hakkas siis punguma ja just ka pastori, pastor putskee suure töö tulemusena jõuti selleni, et rahvas sai oma rahvuskaaslastega asustatud küla. Ja seda kõike kokku kutsuti siis tõepoolest Ida-Siberi luterlikus kolooniaks ja kõige rohkem minust sinski maakonna luterlikus koloonia. Eks me teame, sealt küladasid, teame Ülem-Suetuki küla, mis algselt oli soomlaste küla. Lõpuks sai eestlaste külaks, eestlased võtsid nii-öelda järk-järgult üle, oli ülem Bulanca, mis oli eestlaste küla ja oli alampolanca, mis oli lätlaste ja sakslaste küla. Lääne-Siberi luterliku koloonia olid asjad natukene keerulisemad, isegi nii keerulised, et vahele ei saanud asja algatajaid isegi täpselt aru, kuidas lugu on. Asi oli selles, et kui suures tões ja vaimus Moskva Luterliku konsistooriumi õhutusel rajatised uut omi kolooniat siis 1861 oli nagu tegijate arvates kõik juba korras ja siis järsku selgus, et ametlikult seda kolooniat siiski ei ole. Sest saar õiguse sellist kolooniat asutada oli siiski andnud luterlikule kirikule, küll aga oli kogemata ikkagi selle riskova Vene keeles tollel hetkel muide ka ilma hõõtavaid i'ga kirjutada, selle riskova oli ta siiski seaduses ära maininud ja nii juhtuski, et alles 1863 saadi kõik paberid korda ja sellest hetkest tekkis siis ametlikult nüüd see Lääne-Siberi luterlik koloonia, mida kõik kutsuvad omi kolooniaks ja kus olid siis omad külad ja eestlastel ja lätlastel ja soomlastel õigemini hingerlastel. Nii et nii palju siis nendest kahest suurest kolooniast. Ja lisaks sellele oli muidugi selliseid väiksemaid kogudusi. Lisaks sellele olid ametis nii-öelda need kubermangu pastorid ja neid noh, aja jooksul nende arv suurenes järjest ja noh, kuni tuli ka Kaug-Ida luterlik pastor eraldi algul Ida-Siberi pastori territoorium oli nii hiiglaslik, et ja loomulikult ei olnud koguma kihelkonna üldse läbi sõitnud. Ja siis jälle admiral Hermann jälle no Eestist pärit mees jõuab selleni, et tuleb ka Vladivostoki oma luterlik kirik ja nad järjest leiavad sealt ümber juba neid väikesi laiali pillutatud eestlaste külakese asumeid. Mäng oli ju selles, et kuigi idee järgi luterlikud koloonia pidid koondunud kõik sunnidelt tulnud luteriusku inimesed ei jõutud sellest päris kinni pidada ja, või mõnes mõttes olid need suured luterlikud kolooniad natukene nagu nõukogude aegsed näidiskatse sovhoosid. Nad olid olemas, aga nad ei koondanud kõiki, kes oleks pidanud sinna jõudma ja vist ei olekski jõudnud koondada, nii et nad tegelikult kes sinna pääses, säilitas kauaks oma. Rahvuse usu, kes sinna ei pääsenud, oli. Siberi sulatus Tiiglis suure. Aadu Musta jutt kinnitas tänases saates seda, mida Jüri Viikberg väitis ühes varasemas saates Krimmi eestlaste kohta. Nii nagu eestlased läksid siit 19. sajandil luterlastena, nii nad uuel kodumaal ka luterlastega jäid samamoodi siis ka Siberis. Aga saates vihjatud kullapalavikust siberi moodi, räägib Tartu Ülikooli professor Aadu Must nädala pärast. Nüüd pilk ja kõrv raadio arhiivi. Eduard Vilde romaani külmale maale ekraniseering, mis on pühendatud kirjaniku 100.-le sünniaastapäevale ja kus mängisid peaosalisi Leonhard Merzini, Ada Lunber. Rehk paljudele silme ette, aga vähem tuntud on veel varem 1954. aastal valminud kuuldemäng külmale maale. Sellest kuulame nüüd stseeni, kus hiljem Siberisse sunnitööle mõistetud Väljaotsa Jaani halvale teele meelitatakse esimest korda. Jaani rollis on Draamateatri näitleja Olev Tinn. Kõverkaela-, Juku. Tuntud kelner, kõrtsikakleja. Ma ei mõista, kuidas sattusid sina selle hinda. Aga miks sa leni hapu näo teed? Oleme vaesed teekäijaid, kes mõneks tunniks öömaja paluvad ja kõigega teeb ja oleme hiljaks jäänud laadalisi, kes enam koordirid ei leidnud. Palju mul nüüd sind torbikukese sööma ajanud on? Teeme ju rohtada kaasa elu tilgakest. Siin on Kamala täis laadasaia pereemale jalast ja, ja kui ummiku poole just küljealust vaja meeleheinu piaal, küünlal siis oled hobusega hobusega näe küll hobune, kelle muu kui mardi oma panedest imeks, et ta korraga nii jõukaks on saanud. Kas sa näed neid, kuidas keegi teise kaukas seisvuda nähe, mis komps, Sulon, laadakraami ja muud kribu kaevu täis. Aga maitse ometi meie pudelist. Kulaseme. Eks ta ole loll inimene, kes jääb nii loll inimene, nuh, ma arvasin, aga nõnda enamasti jäävad rumalad inimesed nii vaeseks, et nälga kannatavad, targad teevad teisiti. Mis nõude mulle siis annate? Et ma targaks inimeseks saaksin ja hädast pääseks nõu õuna kesteesele diapuit tohib nõua anda, eks igaüks, mina ise silmad lahti ja vaadaku, Gustati eelistust leiab. Ja kui ta ei leia, et ei leia püksi leia inimesel peab ta sõpru olema. Ustavaid, sõpru ja õnne. Mõnele tuleb teenistus, stuupa, aga ei oska vastu. Kuulge, siis tunnista vend, kas me oleme sõbrad või mitte, kas oleme kõik ühesugused eesti vennad, kes valmis on üksteise ees, kas või elu jätma, muidugi muidugi. Siis. Räägi räägi, mina pole mees, kes oma abi keelab. Kui asi aus olla, mis sina arvad? Muidugi aus. Aga ega sa iga tarvitse nina peale siduda, mis teadja teed ja kahju siis? Ei pea saga mitte jääma. Jugu, sul on vähemalt rahad ja Hannes asi välja kuulutada, aga siin on, siin on sule esiotsa kolm rubla otsas, anname veel. See on nii-öelda toidu ja üüriraha meie või, või minu hobuse eest, kes paariks päevaks sinu juurde korterisse kosti peale peab jääma. Messon, Kölata, diolookled, Märt, ütle parem otsekohe välja, et hobust minu juurde tahate peitu panna. Ja kui teil see nõu on, siis pole hobusega õige elu, vennas, kui saated äsjast minule aru saanud, noh olgu pealegi lusti pärast ei tee ma seda mitte vaesus majas ja nälja lund. Leidlik nutt. Aus nimi on hea asi, aga võid sa teda pata või selga panna. Aga miks te siis just minu juurde tulite, kassa sest ise aru, iso? Ei noh, sellepärast et Sava tuntud aus puissuled, see tähendab, et minu juures TTJA hobust otsima tulla, nii, ja teie mõtlesite siis, jaan on vaene näljakonn. Ta võtab teenistuse rõõmuga vastu, sarviline väljas. Kas sina siis teisiti mõtled hoopis teisiti, mehed? Välja otsajaan on vaene kui kirikurott ja püstinäljas kogu perekonnaga. Aga taon oma näpud seni vargusest puhtad hoidnud ja tahad seda ka edaspidi teha? Pistke oma raha taga jälle ilusasti taskusse ja katsugu, et oma hobusega minema saateid. Nii. Just nii. Tahad 10 rubla saada? Ei taha? Ei taha, tõesti mitte, meie jutt on otsas, mehed. Võite julged olla, et ma kellelegi sõna ei lausu, mis mulle olete ilmutanud, aga teie kilda ei heida mitte. Ma tahan ennem nälgida kui Valka nime kanda ja seal seal on viimane sõna minu viimane sõna. Ma lisan veel kaks rubla juurde kuulatada. See oli katkend 1954. aastal eetris olnud kuuldemängust. Külmale maale mängisid draamateatri näitlejad Tinn, Alfred Rebane, Aleksander Mägi ja Katrin Välbe. Kuuldemängu täies pikkuses ja teisi osatäitjaid Olev Eskola, trein arenid, Felix moori, Eino Baskinit, Franz Malmsteni ja paljusid teisi. Veel saab kuulata Eesti loo kodulehelt ja Facebooki lehelt jõuab ka õigesse kohta välja. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Kõike head. Kuulmiseni nädala pärast.