Ründame koos Hendrik Relve. Oleme oma rännakutega Indias seal ääretult suures Aasia riigis ja eelmises saates oli juttu sellest, mis tunne on Indias reisida. Et ma kõnelesin sellest Põhja- ja Kesk-India osariik kõikidest, kus sai käidud ja, ja milliste liikumisvahenditega kõik seal reisitud, neid oli väga erinevaid. Eriti huvitav oli see rongisõiduelamus küll öö, küll päeva rongiga ja sai ka kirjeldatud neid India eripäraseid liiklusreegleid. Nendesse sukeldudes on tunne, et siin ma ellu ei jää, aga ometi lõpuks ikka jääd. Aga täna ma tahan kõnelda siis nüüdsest Indiast sellisest Indiast, mis tervitab igat sinna minevat rändajat, et selle, India nisugune imelikus seisneb minu meelest selles, et siin on väga tihedalt läbi põimunud äärmiselt moodne maailm ja ülimalt iidsed traditsioonid. Ja see põiming on, on niivõrd lahutamatu ja niivõrd vastuoluline ja teistpidi niivõrd terviklik, et see annabki minu meelest tänapäeva Indiale tema näo selle rändaja jaoks, kes sinna tuleb. Ja teistpidi seal olles, vaadates neid indiaanlasi endid, paneb jälle imestama, et kui endastmõistetavaks peavad indialased ise seda uue ja vana tohutu keerulist segu see on tänase saate sisu, need muljed, mis ma sealt india, sellest. Sa ja vana läbipõimunud ühiskonnast sain. See oli nüüd üks osa iidse Raagameloodiast ja selle Raaga Nimivali Hairaavi, aga ja siin peabki lahti seletama, et mis asi on seal, aga, ja mis asi on see Bayraavi? Nendel on sügavad tähendused. Bayraavi on, eks hinduistlik jumalanna, neid jumal linnasid, on hindu usundis no sõna otseses mõttes lõputu hulk. Ja seda olavik nende seast neid lahti seletama hakata ei ole praegu tõtt-öelda lihtsalt mahti, uskuge mind, see selleks läheks ikka väga pikale. Aga Raaga, mida tähendab Raaga ka on lihtsalt öeldes või üldiselt öeldes teatud india muusikalaad. Et see on siis niimoodi, et kasutatakse siis näiteks viite noot? Või seitset nooti, mingit etteantud noote ja nende nootide peal improviseeritakse mitmesuguseid meloodiaid nagu improvisatsioon ette antud nootidel raga või umbes nii. Ja Raagad kuuluvad siis india klassikalise muusikavaramusse. See on tohutult vana traditsioon. Ja just nende Põhja-India Raagada juures on minule äärmiselt sümpaatne üks põhimõte, nimelt et iga raamat tuleb laulda omal õigel ajal. No see on siis niimoodi, et, et esiteks näiteks peab olema õige aastaaeg. No ega meilgi Euroopasse ju päris võõras traditsioon ei ole näiteks noh, seesama jõululaulu traditsioon. Detsembrikuus neid ju ikka lauldakse ja kuskil jaanipäeva paiku oleks ka väga imelik mingit jõululaulu laulda. Ja traagadega on samamoodi. Pankadega on selles mõttes asi palju mitmekesisem, et neid roogasid ei ole mitte ainult talveajaks, vaid on igaks aastaajaks, on kevade Raagadon, sügise Raagad, aga seal on veel palju keerulisem on näiteks mosoonide Raagad, mosoonid on siuksed, vihmaperioodid suvisel ajal. Heraagade esitamise aeg ei ole määratud mitte ainult aastaajaga, vaid ta on määratud veelgi täpsemalt. Tavaliselt selle aja järgi ööpäevas. Millal seda teatud Scott tohib laulda. Näiteks hommiku Raagad. On lõuna, Raagad on õhturaagad, on Keskerakond, isegi täiskuu, Raagad on olemas ja nii ka edasi. Ja miks see niisugune reeglistik ajaliselt nii rangelt määratud, see põhineb tegelikult hindu kultuurile, hindu usundile, sest siin on alati usud, et kui muusikat mängib takse õigel ajal siis see muusika mõju on tohutult palju suurem. Et, et õige esitamise aeg võimendab muusika jõudu mitmekordselt. Ja sellepärast peetakse roogade esitamisel sellest ajast nii rangelt kinni. No ja miks see mulle siis see põhimõte on, ju väga meeldib, eks ikka sellepärast, et, et ma pean ennast looduseinimeseks ja looduse inimesena olen ma üpris tundlik igasuguse loodusaegade ja valguse muutuste ja ka looduse häälte suhtes. Ja noh, näiteks kui mulle mängitakse ette mingid salvestatud linnulaulu, siis silmapilk kerkib mulle silmade ette kindel kujutlus, et kas see salvestus on tehtud seal kevadisel ajal kas päiksetõusul või keskpäeval või hoopis õhtul või hoopis öösel. Igal ajal laulavad ju veidi erinevad linnuliigid ja nad laulavad erinevas koosseisus. Nii et see pilt sellest maastikust ja aastaajast linnulaulu kuulates kerkib iseenesest silmad ette. Ja ka näiteks see, et kui ma kuulan linnulaulu, mis on salvestatud näiteks veebruaris ja linnulaulu, mis on salvestatud mais või mis on salvestatud septembris siis igal juhul kogemuste järgi lihtsalt tekib kujutlus siis kas talvest, kevadest või sügisest. Ja vot see ongi see, et minu meelest siis India ragade muusika on, on väga ehedalt looduselähedane. Et, et on kuidagi väga tähelepanelik valguse Midele looduse muutustele. Ja see on puudutanud mind eriti veel seepärast. Ma ise ka ju väikest viisi laulja ja muusikategija. Ja see ainus heliplaat, mille ma kunagi olen laulnud, see on salvestatud peaaegu samadel põhimõtetel, et loodusega kooskõlas. Et seal plaadil on hommikulaulud, on mul koos hommikuste loodushäältega päeval olnud koos päevastega õhtulaulud koos õhtuste linnuhäältega. Ja me salvestasime neid kevadel otse metsas, seal niukene ehe helidokument ja seal ma tõesti laulsin lindudega täiesti võrdväärselt üheskoos. Ja, ja vot see on see, mille poole ma ma tegelikult nagu, nagu püüdlesin. Nii et võib-olla võiks seda isegi nimetada. Tedagi siis Eesti looduse muusika kraagaks või kuidagi nii. Aga see rahaga, mis nüüd praegu kõlas, see kuulub nüüd kindlasti hommikuroogade hulka äge, ehk siis elava muusikana. Indias tohib seda esitada ainult päevatõusul sest siis on selle loo vägi palju võimsam. Ja neid roogasid mängitakse praegu. Indiast täpselt sama meelsasti kui sajandeid tagasi. Ja nii on väga paljude muude asjadega Indias, et nad seovad endastmõistetavalt oma tänast praktilist argist tegevust kuidagi vanade uskumuste ja kommetega tega segi, ehk siis teiste sõnadega öeldes, nagu realistlik ja praktiline elukäsitus käib täiesti loomulikult käsikäes sellise üleloomuliku ja, ja müstilise tunnustamisega. Ma toon näite. Ühes külas hakkas mul tee ääres silma üks reklaamplakat ja sinna oli kirjutatud niimoodi internet, et on su kolmas silm. Ma ütleks, et see on väga Indialik sest eestlasele selline reklaamilause võib-olla eriti loomulikke tundub nagu veider kuidagi võib-olla niisugune üle pakutud niuke New Eidžil ikka midagi, aga Indialastele. Sest nendele on see kolmas silm täiesti igaühele väga täpselt selge mõiste väga iidne mõista. Seda nimetatakse õieti Pindiks. Ja näiteks mina ise, kui ma läksin esimest korda Indias hindu templisse, siis ma sain hästi kiiresti kah endale selle kolmanda silma otsaette. Ja see käib niimoodi, et kas sa lähed sinna pühamusse sisse, siis pühamees vajutab oma sõrme algul punase värvipulbri sisse ja siis kui sa soovid, siis ta vajutab sedasama sõrme selle punase värviga, selle laupäevale. Täpselt keset lauk Bach ja sulle jääb sinna keset otsaesist niukene suur eremärk. No ausalt öeldes seal isegi nagu piinlik, et, et nagu oleksid kuidagi nagu ära märgistatud, nagu mingisugune pudulojus või niimoodi sugune või siis see, et on nii ere, et seostub nagu peaaegu mingi verega, et kas nüüd mingi vereplekk või mõni vaatab, et äkki ma olen viga saanud või midagi taolist. Aga siis vaatad ümberringi hindu templisse ümber on hindud ja sa rahuned maha. Sest enam-vähem kõigil on samasugused märgid lauba peal. Ja see pindi ehk siis kolmas silm enamasti päris kindlasti on ta just hindu naiste otsa ees, aga võib vabalt olla ka meestel, vahet ei ole. Ja õieti see pannakse lahkesti igaüheotsaette, kui sa ka hindu ei ole, kui sa seda soovid, see pannakse sulle kohe siia lauale nagu tervik, teiseks või niimoodi, et oled vastu võetud. Ja selle punase lauba märgi tähendus on tegelikult väga keeruline, nii nagu india sümbolite ja märkidega ikka. Tal on mitu kihti ja kõiki ära seletada ei jõuagi, aga kas neid tähendusi sellel laubamärgil on siis see, et, et see on kolmas silm, mõnikord muide, see ei tarvitse olla värviga pandud, see võib olla selline peaehe mille siis nagu põhiline osa asub sul otse keset laupa. Kolmas silm siin lauba keskel, ta on märgistatud. Ja vot seda kolmandat silma nimetavad nad Indias tšakraks. Tšakra on vaimne silm ja vot see vaimne silm hindude uskumust mööda näeb asju, mida meie silmad ei taju. No öeldakse ka niimoodi, et tšakra, see on kõrgema teadvuse värav. Et selle kaudu jõuab meile sõnumeid, mis muul viisil ei saa jõuda. Nii et, et see tegelikult indonaiste puhul väga ilus märk seal keset laupa. See ei ole ilu pärast, sellel on sügav tähendus. Ja praegusel ajal näiteks, kui olime kuskil maal traditsioonilistes külades siis seal see oli ka kindlasti selge märk märguanne kuuluvusest. Et saal india külas tuleb selle vastu naine, kelle laubal on see märk. Siis ta annab teada, ma lähen hindu, naine. Ma ei ole muslimi naine. Moslemi naisi on Indias terveid külasid suurtel aladel, kus elavad muslimid. Mõnikord elavad nad hindudega läbisegamini, musliminaised mitte ilmaski ei kanna sellist märki. Ja üldse see hindu usund, hinduism, see on ikka praegusel ajal väga jõuline, väga elav kogu India ühiskond on praegu sel ajal täiesti läbi imbunud sellest ja paigaks, kus siis väga selgelt nagu sulle välja esitatakse hindu templid. Muidugi käisime meiega nii hindu templites ja see esimene, kus me käisime, oli loomulikult see esimene paik, kuhu me üldse Indiasse tulles sattusime seal ideele linn. Pärast käisime Indias ringi, käisime teistes hindu templites. Neid on seal Indias lõputult igal pool, teinekord lausa lihtsalt maantee ääres. Ja yldiselt seal ei takistate nagu võõramaalase võõra usulise uudistamist. Ja kui näiteks templis on parajasti käimas rituaal ja sa tahad sõbralikult sinna minna, sind kutsutakse julgesti ühinema, iga tulija, kes on sõbralik, on teretulnud ja vot kuna see on, kui sa astud esimest korda Indias üle hindu templiläve. No esimene on lihtsalt see, et sul läheb silmade ees kirjuks. See meeletu värvide küllus, see tohutu hulk, igasuguseid kujusid, igasuguseid pilte, need on äärmiselt detailirohked, äärmiselt fantastilised. No eks meie Euroopa kristluses on ka ju pühakodasid, kus kirikud on värvilised, näiteks katoliku kirikuid, euroop, kas ma olen ka näinud vägagi värviküllaseid ja minu enda meelest on kõige värvi külasem kõige rõõmsameelsemad värvidega Armeenia kirik, äärmiselt iidne kirik, äärmiselt huvitav kirik, aga tegelikult hindu templitega võrreldes nad ei pääse ligilähedalegi oma fantaasiakülluse ja, ja värvikülluse poolest. Ja siin hindu templis seistes. Kui sa tead väga vähe sellest indu usundist, siis on muidugi probleem, et sa ei saa sellest küllusliku kujude piltide sümbolit tähendusest suurt midagi aru ja keegi peab sul kõrval olema keegi hindu sõber ja enam-vähem iga hindu oskab sulle neid väga pikalt lahti seletada, sest Nende jaoks on see endastmõistetav. Maast madalast on ta kasvanud nende keskel üles ja iga kujundiga sümbol on tema jaoks väga suure tähendusega. Nii nagu on eurooplastele need kristlikud märgid ja see hindu templi usutalitus, tõsi, et milline see siis oli, noh räägin ikka sellest esimesest seal teelis, esimene jääb ikka alati kõige rohkem meelde. No ütleme väga lihtsalt jällegi, et mingil kombel on see püha tallitus natukene võrreldav kirikuga, näiteks suitsutatakse viirukit, loetakse palveid, lauldakse ja teistpidi on ta kõik kuidagi eksootiline ja imelik ja kummaline. Ja kõiges selles kummalisuses minu jaoks sellel esimesel püha usutalitusel seal teeli hindu templis oli hoopis muusika, et see jõudis mulle nagu kõige paremini pärale sain sellega nagu seosed, see oli niisugune juhtumisi selline muusika, et seal oli siuke trio kaks meest, üks naine, üks mees mängis trummi ja teisel oli niisugune väga kummaline pill. See meenutas, ütleme lõõts Monikut, et võib-olla ka see oli niisugune veider, et üks pool sellest lõõts Monikust oli nagu põranda peal asetsevat puust kastis ja siis teine pool seda siis mees sealt siis venitas seda välja lükkas niimoodi kokku ja ja niimoodi ta seda heli tekitas väga imelikul viisil meie jaoks. Aga see hääl, see oli päris niukene, kodune noh, nagu lõõtspillil ikka, tugev, selge ja tuttavlik. Ja see naine, see oli selline keskealine lihtne naine ja tema laulud olid just seekord kuidagi tuttavlik on, ma ei tea, kas need meloodiad, et mõjusid nagu need Euroopa rahvamuusikameloodiad võiksid kõlada ja ta laulis ja siis rahvas, kes seal oli, need laulsid kaasa ja inimesed laulsid muide niimoodi rõõmsalt veidi hoogsalt. No nii nagu lauldakse tegelikult ikkagi rahvalaule. Ja need olid nii lahedad viisid, et isegi mina üritasin kuidagiviisi seal niimoodi kaasa joriseda ja oli hea tunne ja ei olnud üldse sellist tunnet, nagu oleksid pühakojas, pigem oli selline tunne, nagu oleks kuskil, ma tea Saaremaal Hiiumaal kuskil küla ühislaulmise õhtul midagi, midagi sellist. Aga see oli seekord sellise ükskord, ma olen täiesti kindel, et teistes hindu templites teistes India nurkades tehakse hoopis teistsugust muusikat, seal templis mingisugust küll, aga teistsugust, igal maanurgal on oma hindu muusika ja teiseks see muusika kindlasti kogu ajaliselt muutub selles samas maanurgas selles samas tempos Bliss, mis on võib-olla sajandeid vana, mis on võib-olla sajandeid vana, seal mängiti, võib olla 100 aastat tagasi seda muusikat veidikene teistmoodi ja praegu siis jälle teistmoodi vastavalt aja vaimule. Ja see on küll nüüd ajalooline tõsiasi, et see hindu templid ja see hindu muusika ja hindu usk, need on ülepea kogu inimkonnal maailmas ühed kõige iidsemad ajaloolased ütlevad siis täpsemalt niimoodi, et kõigist maailma suurtest usundit, sest on just hinduism, see maailma vanim senimaani kestnud täies elujõus usk. Muidugi on see hinduism väga muutuv ajas, ta on väga paljuharuline. Aga siin, Indias on ta kindlasti olnud tohutult kaua palju-palju kauem kui kristlus meil seal Lähis-Idas ja Euroopas. Ja see tegelikult on mulle sümpaatne, paeluv usk ja see on nii huvitav, et, et ma tahan selle juurde ühes järgmises saates. Tagasi pöörduda, aga selleks korraks, jätame nüüd selle hindu usu teema katki. Sõda Raagat, mis praegu kõlas seda mängivat Račjastani osariigi inimesed Ratšess, tal on hiigelsuur osa üksteisest küljest kümnetest hiigelsuurtest. India osariikidest ja ka meie olime seal sellisel kõrbelisel karmil kuival alal põhiliselt ja nii siin kui ka mujal Indias. Ikka ei saanud me imestamate jätta seda, kui vastne on niisuguse esmatulija pilgu jaoks siin see vana ja uue üheskoos kõrvuti olemine. Näiteks seegi seesama küla plakat, mis seal oli, et internet on inimese kolmas silm arvutid, internetiühendus, Indias tuttavad asjad ja seal, kus me liikusime, peaaegu igal pool oli internetiühendus olemas. Samamoodi taskutelefoniga sai praktiliselt igal pool helistada, mobiiliside oli olemas ja kui ma vaatasin india laste käes neid telefone nutitelefonid, sama moodsad kui siin Eestis, vahet pole. Nii et seesugune infoühiskond ja arvud ja interneti ja mobiilimaailm on siin täiesti igal pool Indias väga tuttav asi ja teisest küljest, kui me neid seal ringi liikusime, siis mõnikord mõni meie teejuhtidest andis nagu juhatused, vaata mis sa näed, seal mingisugune näiteks töövahend või, või ese. Et kui pööraselt vana see on. Ükskord näiteks näitas ta meile tee ääres ühte härja rakendit, seal siis oli, see oli niisugune, et kaks priske tärga vedasid ühte niisugust veokaarikut seal suurt, suurte ratastega ja hästi robustne ja lihtne. Ja ta ütles, siin ei ole mitte ühtegi metallitüki kasutatud ja vaatasime tõesti niimoodi, isegi ühtegi naela ei olnud selle vankri ehitamisel kasutatud, nende asemel olid sellised puutikud. Ja siis meie giid ütles, et, et vot siinsamas osariigis on leitud 1000 aastaseid jäänuseid Tarja rakenditest ja need on äravahetamiseni sarnased sellega, mis siin praegu sõidab ja mille peal istub siis koorma otsas, eks turban, iga mees. Ja üks teinekord see mulle ka meelde. Me olime kusagil maaturul ja üks naine müütas seal selliseid savipotte, selliseid suuri ilusaid savipotte. Ja need pealt vaadates tundusid, et need ei ole savist, nad olid sellised tumedad laigud, tiivad, nihukesed, õhukesed ja mina ütlesin, et ma ei usu, et see on savist, mina arvan. Talviste ütles, et mine proovi võtaks, kätte, võtsin kätte ta isegi kõlises nagu metall, aga tõepoolest ta oli liiga kerge, et olla ikkagi metall ja see oli savi, see oli väga erilise savi põletamise tehnikaga tehtud savipott, et mida just siinkandis on alati traditsiooniliselt harrastatud. Ja meie kiidele ütles, et kui sa lähed nüüd siia kohalikku muuseumi, siis sa leiad sealt arheoloogiliste leidude seas vanadel asulakohtadel välja kaevatud pottide kilde mis on äravahetamiseni samasuguse tehnoloogiaga tehtud, et see on see india, mis, mis paneb sind ikka väga imestama. Ja üks asi, mis iga Indiasse tulijad siiski nagu igal juhul natukene, nagu üllatab, on see, see vaesus. Indias on hiigelsuur hulk inimesi nii linnas kui ka maal kes on äärmiselt vaesed, nad ajavad läbi uskumatult piskuga. India riigi ametliku statistika järgi on niimoodi, et ligi kolmveerand India riigi kodanikest saavad endale lubada päevas kulusid märgatavalt vähem kui üks euro. Kas te suudate ette kujutada vähem kui üks euro päevas ja sellega püsid sa hinges ja, ja sul on riidedki seljas ja kõht enam-vähem täis? Seda ei ole võimalik ette kujutada, Sa, sa. Ja kui sa veel mõtled selle peale, et, et kui seal on kolmveerand india kodanikesse on ju peaaegu miljard inimest elavad sellisel moel? Ei, see lihtsalt ei, ei mahu pähe. Aga nii see on, see on reaalsus. Ja kui nüüd realistlikult mõelda, et mismoodi nad siis üldse niimoodi elus püsivad, siis noh, võtame külarahva, tegelikkuses on siis niimoodi, et üks tüüpiline intel küla seal on niimoodi, et igal perel on oma pisikene maalapp, seal on siis aed ja põld ja nad harivad seda usinasti ja raha neil praktiliselt ei ole olemas. Aga vot sealt maa lapilt Nad saavad oma tagasihoidliku toidu kätte. Ja see toit on neil omast käest võtta. Nii et, et nad ikkagi püsivad sellisel moel. Ja vot selliseid peresid, kes siis elavad oma pisikesest põllulapist edasi selle ametliku statistika järgi, neid on praeguses Indias kogu elanik, kest veidikene üle poole. No ja siis võiks mõelda, et see teine osaks ei ole külarahvas, kes elavad kuskil asulates linnades. Mismoodi need miljonid siis elus püsivad, kui nad on väga vaesed? No siin peab muidugi olema mingi teenimisvõimalus mingi võimalus kusagilt natukenegi raha hankida. Ja vot see käib siis umbes niimoodi, et Indias on piltlikult öeldes mustmiljon imepisikest töökoht. Ja neid töökohti on uskumatult, milliseid neid kõiki on. See ametinimetuste loetelu on lõputu, mõned nendest on ikka meie jaoks nagu päris naljakad. No näiteks kui sattusin mõnda viisakasse avaramusse WC'sse kusagil siis kindlasti oli seal tervitamas mind üks mees, kes seisis seal ainult selleks ulatada mulle seebi tükikene, et ma saaks käsi pesta või siis oli teine mees, kellel oli niimoodi käe peal käterätik ja kohe, kui ma olin käed ära pesnud, ta ulatas mulle käterätiku, et ühe amet oli siis nagu seebi ulataja ja teise amet oli siis nagu käterätiandja või siis näiteks India Vaksaleid India suuremat bussi peatset. Alati selliseid asjapulkasid, ta kohe silmab, kui sa sinna tuled, tuleb juurde, küsib, et kuhu sa tahad minna ja hakkab nagu ilma küsimata, et kas sul seda vaja on või ei ole, hakkab sind kohe juhatama sinna, kuhu sa siis tahaksid minna ja see on ametlik töökoht, see ei ole mingisugune isehakanud tüüp, seal. See ongi siis nagu ametlikult reisijuhiks nimetatakse selliseid tegelasi. Ja muidugi nii see seebi, ulataja kui käterätihoidja, kui, kui reisijuht seal kuskil bussijaamas nende palgad on nii pisikesed, et sellega nad ei elataks ära oma peret. Ja nad siis loomulikult päris noh, kuidas öelda, pealetükkivalt, küsivad su käest jootraha, eriti kui ta näeb, et sa oled tulnud kusagilt jõukamat maalt ja see on meie jaoks küll natukene tüütu aga india elab sellisel viisil ja, ja see töökoht seal indiaanlase jaoks auasi, mis siis, et näiteks seebi ulataja on selle ametikohanimi ja Need on siis niisugused töökohad, mida tegelikult ka India riik väga soosib. Et neid loodaks kogu aeg juurde. Ja neid siis võib nimetada naguniisugusteks, sotsiaalseteks, töökohtadeks või nii, need on natukene meilegi siin tuttavad, need sotsiaalsed töökohad. Ja teisest küljest on jälle niimoodi, et kui sellele inimesele ei ole seda imeväikest töökohta imepisikese palgaga, siis ei ole tal üldse mitte mingisugust raha ja siis on tõesti kuri karjas. Ja veel näiteks niisugune asi, kui me olime Indias kusagil linnas, olime, tahtsime, pidime minema pikale sõidule tundidepikkusele et midagi endale nagu kaasa võtta, mingi niuke toidumoon, et läheks poodi, noh, meie muidugi, et läheks kuskile supermarketisse või niisugusesse suuremasse poodi, et seal on nagu suurem valik, siis meiegi laiutab käsi ja ütleb, et meil ei ole. Meil ei ole mingit supermarketit. Kuidas siis niimoodi siis ta seletab, et, et ja et meil ei ole mütsi, niukseid asju, mingid kaubamajasid või kaubakeskusi võib-olla kusagil väga üksikud on, aga niuke tüüpiline. India on see, et, et selliseid asju ei ole ja siis näed seal väikses asulas või külas seal on mõlemal pool tee ääres peaaegu katkematu rida pisikesi poekesi tõest pisikesed, väga vähe ruumi, pungil kaupa täis või on siis niuksed putkade moodi, sellised poekesed, neid on aru tulp palju. Ja siis me giid seletas, et vaadake, et et tavaliselt on ühe selle poekese või putka omanik on üks pere ja nende jaoks on see ainus sissetulek, mis üldse olemas on. Ja kui nad muidugi müüvad väga vähe, sest samasugune pood samasuguse kaubaga on, on umbes 20 meetri pärast uuesti seal kusagil. Aga midagi toimub, natukene raha saadakse ja sellele perele sellest piisab, nad on elus. Nad ei sattu paanikasse, nad jätkavad ja riik lausa hoolitseb selle eest, see on sihilik poliitika, et ei lubata ehitada selliseid suuri kaubakeskusi ja kaubamajasid, sest meeletu hulk pisikesi poekesi läheksid siis silmapilk pankrotti ja hiigelhulk peresid kaotaksid igasuguse sissetuleku ja seda ei saa India riik endale lubada. Vot selline kummaline seis, et kui mõelda, et India riik on siis nagu võetud vaeste poolt pantvangi või kuidagi niimoodi ja sellest olukorrast lihtsalt väljapääsu ei ole olemas. Ja vot see on see päris India. Et kui vaatad natukene sügavamale, siis on seal omad põhjused, miks ta niisugune on. Ja teistpidi see endiseaegne ühiskond on praegusel ajalgi tänapäevase ka täielikult läbisegamini ja Indias, kui nii võtta, see vaesuse teema ka see on ju India põlisprobleem. Siin on ju sajandeid olnud lõputud too armee erakordselt viletsalt elavaid inimesi. Ja võib-olla on see ka põhjus, miks nad siiamaani hon, sest vaesed on harjunud, peamegi olema vaesed. Nii on ennegi elatud, saame hakkama ka meie, me ei heida meelt. Ja miks ta meelt ei heida, jälle põhjus selles, et inimeste suhtumises ellu ja ümbritsevasse on säilinud need vanad traditsioonid näiteks pereväärt, ootuste hindamine kõrgemaks kui mis tahes muud ja inimeste kokkuhoidmine ja mitte Torisemine selle üle, kui sul ei ole väga palju asju ümberringi, sellega ollakse harjunud, see on loomulik. Teiste elu polegi nähtud. Ja mulle endale tundubki niimoodi, et selle najal see praegune vaene hindia kuidagi küll vankudes kuidagimoodi ta ikkagi püsib nende vanade traditsiooniliste ütleme, harjumuste najal. Ja praegu on ta just sellisena päriselt olemas iga rändaja jaoks, kes sinna See oli siis viimast korda see Bayraavi aga pühendatud india jumalannale, laul, mida tuleb esitada ainult hommikul ja sellega seekordne saadega lõpeb Tänapäevasest Indiast, mida me kohtasime seal, kus on täiesti läbisegamini, uus ja vanamoodne ja arhailine. Ja ometi püsib ta kuidagi tervikuna koos ja läheb edasi. Aga järgmises saates tahan ma kõnelda mõnedest India, eriti iidsetest ühiskonnajoontest, mis on ometi tänaseni laevani Indias täiesti olemas. Ja veel täpsemini öeldes, ma tahan kõnelda järgmises, saates ühest väga iidsest ja väga põnevast traditsioonist. See on siis sugupuude kirjaliku pidamise traditsioon, mis on Indias väga-väga vana, mida hindud väga hästi teavad ja millest meil Eestis siin ausalt öeldes õrna aimugi ei ole. Rändame koos Hendrik Relve.