Kulus tükk aega, enne kui aru sain. Kus ma olen. Doktor Hollywoodi võtted Floridas olid kestnud kaks nädalat ja ma võtatasin alati, kui hommikul läilades pastellvärvides hotellituba nägin. Täna hommikul oli mul lisaks veel ka hirmus pohmell. Kardinad olid ees, tuledki süütamata. Sellegipoolest tundus hommik mulle kiiskavalt heledena. Pigistasin silmad kinni, asetasin vasema käsivarre silmadele varjuks ette. Samas tundsin, kuidas mu paremal põsel maandus ööliblikas ja välistas tasakesi tiibu. Vähemasti nii ma arvasin. Tegin silmad lahti ja tahtsin rahurikkuja minema aidata. See oli esimene kord, kui tundsin, et mu väike sõrm väriseb. Ma ei tea, kui kaua see võis olla juba kestnud. Kuid nüüd, kui olin sellele tähelepanu pööranud, hämmastas mind kõige rohkem see et ma ei suutnud seda värinat peatada. Imelik, kas olin maganud halvas asendis? Pigistasin vasaku käe rusikasse ja lõin siis hooga sõrmed harali. Ristasin käed, tõstsin üle pea ja surusin kõvasti vastu patja. Tipp tipp, tipp tipp. Tundsin, kuidas mu väike sõrm tasakesti vastu kukalt toksib. Väike aidsi, kummaline vabin hakkas mulle närvidele käima. Tõstsin vasema käe silme ette ja jäin seda vaatama. Pöial ja kolm ülejäänud sõrme seisid paigal. Äkitselt turgatas mulle pähe, et võib-olla tuleb see pohmelusest või muidu vahtrast alkoholi Brookimisest. Olin aastate jooksul tühjendanud nii mõnegi pudeli, kuid polnud kunagi varem ärganud värisevate kätega. Äkki on telleerium? Vaevalt et Liiriumend ühesainsas sõrmes ilmataks. Eiei tõenäoliselt võib alkohol mängust välja jääda. Panin tähele, et kui ma parema käega väike aidsi kõvasti pigistan siis värin lakkab. Kui sõrme lahti lasksin, püsin mõne sekundi paigal. Siis aga hakkas uuesti tudisema nagu üleskeeratav mänguasi, mis hakkab rikki minema. Mis asi see siis ikkagi on? Kui kogu see lugu algul minus vaid imestust tekitas, siis nüüd hakkas mulle närvidele käima. Lonkisin vannituppa, otsisin välja valuvaigistid ja neelasin paar tabletti kuivalt alla. Need jäid kurku kinni. Läksin külmkapi juurde, võtsin joogipudeli ja jõin vett peale. Jalutasin ühest toast teise ja katsusin väikese sõrme oma tahte alla tagasi saada. Venitasin ja mudisin teda pissinud raske piibli alla, mis öökapi peal vedeles. Pigistasin käe rusikasse ja surusin kõvasti vastu rinda. Lõpptulemus oli ikka üks ja see sama sõrmi vabisenud seni, kuni teda kinni hoidsin. Niipea aga, kui selle lahti lasksin oli värin tagasi. Sassimat abistanud. Pomisesin endamisi. Seda küll, aga see minu väike sõrm polnud enam minu jagu. See oli ära nõiutud. Helistasin Brexitile oma sekretärile ja mainisin möödaminnes, et mu väikesel sõrmel on vist miskit viga. Rääkisin talle oma tähelepanekutest. Ta soovitas mulle helistada oma vennale, kes oli neurokirurgia, töötas bostonis. Vastasin, et seda pole nüüd küll tarvis, sest tõenäoliselt pole see midagi tõsist. Ütlesin, et helistan parem koju naisele. Pretšitti vend oli küll arst aga mul oli meditsiinihuviline ekspert omast käest võtta. Minu oma naine Dryszi. Sain dressi käte jõusaalist, ta kuulas mu tähelepanelikult ära, esitas terve hulga igasuguseid küsimusi ja vastas siis, et nimetatud sümptomid ei sobi ühegi haigusega, mida tema tunneb? Hingasin kergendatult. Dressi jätkas, et on kindel, et õhtuks on mul kogu see lugu unustatud. Soovisime teineteisele head päeva jätku, ütlesime, et armastame teineteist. Just siis, kui ma kõnet lõpetamas olin lisastressi pritsiti, vend on neurokirurg. Kõik see kindluse mõttes talle helistada. Mida paganat see veel peaks tähendama? 10 minutit hiljem astus printsiip minu tuppa ja ulatas mulle telefoni. Liini teises otsas oli tema arstist vend, kellele ma oma loo ära rääkisin. Ta luges mulle ette terve rea põhjuseid. Üks hullem kui teine. Mis seda põhjustada võiksid? Insult, ajukasvaja, verevalum. Ta uuris. Ega mul viimasel ajal manud traumat pole olnud. Lugesin üles mõned väikesed viperused, mis võtteplatsil olid ette tulnud. Pisut järele mõelnud soovituste mul pöörduda eriarsti poole. Tänu kolleegidele pääsesin arsti vastuvõtule juba samal päeval. Tegin läbi rea katseid, mis meenutasid neid, mida politseis tehakse. Joobeastme kindlakstegemiseks. Kõndisin mööda sirgjoont, hüppasin ühel jalal, sirutasin käed ette, puudutasin sõrmega nina otsa. Arst ei leidnud muretsemiseks vähimatki põhjust. Arvas, et tõenäoliselt olen ma oma küünarnuki ära löönud ja väikese sõrme vabin johtub sellest. Jätkasin tööd. 91. aasta veebruaris said filmivõtted läbi. Pisitasa hakkasid ka nimetise keskmine sõrm sedasama tegema. Kogu käsi oli jõuetu, õlavöö kange rindkere vasem pool valulik. Jäin Lotma pisut teraapiakuurile. Küll see asjad paika paneb. Ennaga otsustasin puhata. Augustikuu veetsin koos stressi ja meie poja Samiga ämma aia suvekodus Maatas Vanjardi saarel Ühendriikide idarannikul. Päevad möödusid rannal lesides ja jalgrattaga mööda saart ringi kolistades. Õhtuti istusime dressiga randal ja imetlesime päikeseloojanguid. Otsustasin teha midagi oma tervise heaks, mõne kilo kaalust maha võtta, vähendada õlle joomist, käia jooksmas. Puhkuse lõpu poole, võtsin ette kaheksa kilomeetri pikkuse jooksuringi. Esimene pool sellest läks nagu õlitatult. Teisel poolel käin jänni. Komistasin iga konarused aega saanud kuidagi edasi. Olin umbes kilomeetri kaugusel kodust, kui nägin, treisid endale autoga vastu sõitmas. Ta pidas kinni, ronis autost välja. Naise nägu oli murelik ning ta küsis, kas minuga on kõik korras. Ütlesin, et mul pole häda midagi. Küllap olin oma jõudu pisut üle hinnanud ja unustanud, et tulen ikkagi juba 30 aastat vana. Katsusin asja naljaks pöörata, kütressikondsutas kulmu. Sa näed jube välja, ütles ta. Keha vasem pool on täitsa kange ja käsi ripub kõrval nagu narts. Pead jooksmisele lõpu tegema, vähemasti seniks, kuni oled arsti juures ära käinud. Kui New Yorki tagasi jõudsime läksin tuntud spordiarsti vastuvõtule. Tohter uuris mind põhjalikult, saatis röntgeni ja entse Falograafi uuringutele ning soovitas lõpuks käiksin äraga neuroloogi juures. Ütlesin, et olen neuroloogi juures juba käinud ega mõistnud, miks ma peaksin seda uuesti tegema. Arvan, et see on hädavajalik ja tohter enda peale kindlaks. Kõige hirmsa mõtteski Luubludes poleks ma osanud arvata, et kuulen uue neuroloogi suust neid kahte sõna. Parkinsoni tõbi. Ma ei tea, kuidas ma sellele diagnoosile reageerisin, sest mäletan sellest päevast vaid mõnesid, üksikuid välgatusi. Arvatavasti ei ütelnud mitte midagi, tõenäoliselt isegi ei tundnud midagi. Järele mõeldes meenusid mulle mõned sõnad, mida arst oli öelnud. Noorena puhkenud järk-järgult halvenev, parandamatu harvaesinev sinu ja uued ravimid annavad lootust. Arvasin, et lämbun. Ning mu vasem käsivars vabises kõlanukist kuni sõrmeotsteni välja. Mäletan sellest kohtumisest selgesti vaid seda, et imestasin kuidas üks arst võib nii pahatahtlik olla. Mõtlesin, mismoodi ma selle stressiga räägin. Lavale jõudis, tundus, nagu oleksin sattunud hoopis teise maailma. Manhattani vihmamärjad, tänavad olid endised. Endisest minast polnud aga midagi järel. Olin hoopis teine inimene. Pea oli nii segi, et oleksin võinud jäädagi sinna seisma, kuni hammusest õhtuvalguses tuleks saanud, kottpime öö ja autod, lõpetanud omatuututamise. Hakkasin nagu kuutõbine. Kui ukse lahti tõmbasin, kostis köögist toiduvalmistamise helisid. Elutoast kuuldus Sämi naerudressi tuli mulle isikusse vastu. Viipasinate järgneks mulle magamistuppa. Treissi taipas kohe, et midagi on väga halvasti. Tundsin iga oma ihurakuga, kuidas paanika tema üle võimust võtab. Magamistoa uksel rääkisin treissile kõik ära. Nutsime teineteise embuses. Me ei osanud veel ette kujutada, milline see koletis õieti on, kes meid ähvardab. Kuid mõistsime ebamääraselt, et kulub aastaid, enne kui juhtub midagi tõeliselt hirmsat. Andasime teineteisele armastust ja truudust. Treiali vapustatud ja hirmul. Kuid suutis sellegipoolest olla õrn ja hell. Õnnes õnnetuses sosistas ta mulle kõrva. Märg poisk vastu minu põske. Nagu mul ikka kombeks oli olnud, hakkasin ka nüüd otsekohe pärast olukorrast väljapääsu otsima. Jooksin mööda arste midagi uut teada saada. Otsustasin, et selle arsti juurde ei lähe ma enam iial. Palusin sisehaiguste arstil kirjutada välja rohud, mis aitaksid haigusnähtusid vähendada. Ning sellest ajast peale kandsin tablette alati püksitaskus kaasas. Neelasin neid vaid ühel põhjusel, et haigust varjata. Otsustasin, et ei räägi asjast kellelegi muule kui ainult pereliikmetele ning kõige lähematele sõpradele ja töökaaslastele. Nii möödus seitse aastat. Ma olen üles kasvanud Kanada läänerannikul, Briti Columbias. Rääkisin ikka oma vanematele, et kui suureks kasvan, ostan isale ja emale uue auto ja meile kõigile suure maja. Täiskasvanud, muigasin selle jutu peale heatahtlikult ja vangutasid päid. Pidin välja mõtlema, kuidas saada rikkaks. Nagu enamik kanada poisslapsi, nii mängisin ka mina hokitsest. Hoki oli meiesuguste jaoks ainuke arvestav võimalus rikkaks ja kuulsaks saada. Kuna olin väikest kasvu, kippusin väljakul teistele kogu aeg jalgu jääma. Hoki tõttu kaunistab mu nägu oma 30 õmblust ja eks hambadki said kannatada omajagu. Kui ütlen, et tulin väikest kasvu siis ei liialdama mitte üks raas. Olin viie aastaselt sama pikk kui minust kolm aastat noorem põde Kelly. Ainult pea oli suurem nagu esimese sordi kõrvits. Mäletan, et kui ma õega kõrvitsapühade aegu kahekesi ringi jooksime, küsiti meilt ikka, kas oleme kaksikud. Väikesest kasvust hoolimata olin üsna iseteadlik jõnglane, sest olin märganud, et olen nii mõnestki asjast teistest üle. Õppimine läks ludinal, muusikas ei saanud sõbrad mulle ligilähedalegi. Käisin vanematele peale, et nad ostaksid mulle elektrikitarri. Ühel jõuluõhtul leidsingi kuuse alt tutid. Õppisin mängima venna LP sid kuulates. Ei möödunud kaua aega, kui olin juba bändis, käisime mängimas koolipidudel ja ka sellistes kohtades, kuhu ma vanuse tõttu poleks veel aastaid pääsenud. Minu teine kirg. Teksti mulle hästi meelde nautisin vaatajate naeru ja tähelepanu. Nagu paljudel noortel, nii tuli ka minul ette lahkarvamusi küll kodus, küll koolis kui lava andis mulle vabaduse teha just nii, nagu pähe tuli. Ja käituda nii, nagu mulle meeldis. Kui ma just rollist välja ei langenud. Oli 77. aasta. Olin 16 aastane, kui meie näiteringi juhendaja pistis mulle pihku kuulutuse mille oli ajalehest välja lõiganud. Karantiin, televisioon on siis osatäitjaid uude pooletunnises. Komöödiasarja. Nad otsivad särtsakat 12 aastast poissi, mõtlesin kohe Satsakamad, kui sina ei leia nad tervest Kanadast, rääkis ta. Ta oli mulle alati kinnitanud, et ühel päeval toovad mu väike kasv ja kiitsakas väljanägemine. Mulle veel on. Ta ütles, et tuli saatetegijatega juba rääkinud ja kohtume isegi kokku leppinud. Olin nagu puuga pähe saanud, aga mõte mulle meeldis. Veider tunnistada. Olin kindel, et saan selle osa. Prooviesinemine läks hästi. Sellele järgnes vestlus, kus minut igasuguseid asju päriti. Rääkisin neile, kuidas ma sõidueksamil kaks korda läbi põrusin. Mida suuremat lorama ajasin, seda üle meelikuma jutt neile tundus, mis sellest, et poiss pisut üle on kasvanud, naised mõtlevad suuvärk on tal igatahes paigas. Lisaks sellele seriaalile sain peaosa veeredes TWh filmis honorar 600 dollarit nädalas. Teenisin selle suvega ühtekokku 6000 dollarit. Ühe töölisperekonnast pärit poisi jaoks oli see 77. aastal tohutu raha. Sügisel sain osa ühes Vancouveri teatris. See tähendas, et olin igal õhtul rakkes poole ööni. Novembris sai mulle selgeks, et koolima niiviisi ei lõpeta. Rääkisin vanematega. Käiksin kooli hea meelega lõpuni, ütlesin, kuid paljutõotavalt alanud näitlejatöö katkestamine kohe alguses oleks minu meelest liiga kõva hind lõputunnistuse eest. Ema sõdis algul vastu. Lõpuks sain siiski mõlemad, nii isa kui ema nõusse. Otsustasin proovida õnne Hollywoodis, kuigi see tähendas loobumist osadest, mis mulle Vancouveris juba olemas olid. Olin esimest korda Los Angeleses 79. aasta aprillis. Kõik sujus uskumatult hästi. Agendid, kellega kohtusin, panid mu nimekirja. Mitmed saatsid prooviesinemist, jällegi sain kolm täiesti arvestatavat pakkumist. Tuli välja. Hollywoodis polegi nii raske läbi lüüa. Disney stuudio noorsoofilmid, keskhullus võtted algasid juunis. Oli see film, mis ta oli, aga see oli mu esimene töö Hollywoodis ja ma nautisin seda tõeliselt. Minu esimene Hollywoodi korteri polnud suurusega õnnistatud. Viis korda kolm ja pool meetrit. Sinna juurde kuulus minimõõtmetes vannituba, kus vanaema oli nii väike, et seal ei säranud nõusidki pesta. Sestap võtsin mustad nõud duši alla kaasa. Millest johtus, et teinekord pesin pead nõudepesuvahendiga ja nõusid. Kõõmavastase šampooniga. Hakkasin tõsisemat tööd otsima. Kolme järgmise aasta jooksul tegin kaasa TV-seriaalides reklaam. Filmides sain armetut palka, millest piisas hädavaevu üüri maksmiseks, söögi ja riiete hankimiseks ning tööotsingutega seotud kulude katteks. Peagi olin tuntud nägu kõikides näitlejatele tööd vahendavates, firmades. Ära ütle vaid vastuseid. Nagu teisedki. Tuli ette situatsioone, mis olid nii nõmedad, et ajasid naerma. Kord sõimas üks punase näoga reklaami tootja mu proovivõttel vaeseomaks selle eest et ma polevat nätsulehte suhu pistnud, nii nagu ootetoas seinale riputatud skeemil näha. Olin teinud seda ääretult ebaelegantselt. Ja veel niisugune inimene nimetab ennast näitlejaks. Järgmine. Pidin leidma kellegi, kes pakuks mulle korralikku tööd ja usuks minu võimetesse. Õnneks sattusin õige pea kokku just sellise inimesega. Ta oli parasjagu käsil uus komöödiasari. Pere on parim märeditaksteriga, peaosas. Oli 82. aasta. Kuu aega pärast prooviesinemist helises lõpuks telefon ja mind kutsuti vestlusele. Katsusin jätta enesekindlat muljet, kuid kõige paremini mul siiski vist ei läinud. Mul on üks ettepanek ütles osatäitjate valimise eest vastutav Juudit Vainer. Kui te prooviksite lisada oma tegelaskujule teisi pisut pehmust ja liiklust pehmust, veetlevust. Minu tegelane oli ebameeldiv närvidele käiv kõiketeadjad, teismeline, kes kandis lipsu isegi argipäeval ja pidas raha kõige tähtsamaks asjaks maailmas. Keegi oleks võinud ju, kas stsenaristile öelda tegelaskuju peax veetlev olema. Saab tehtud, milles küsimus oli kõigega nõus. Ma pidin selle töö saama. Juudit viis mu komisjoni ette, hakkasin mängima. Tundsin kohe, et olen hoos. Inimesed naersid kõva häälega. See polnud üksnes käsikirjadele. Nad naersid minu esitust. Liri tegi vahepeal mõned märkused ja ma jätkasin. Viri, toetas kogu oma koguka kere tooli seljatoele ja kuulas. Lõpuks, suutmata pidada naeru. Röögatas ta kogu kõrist, nagu oleks hirmus vihane. Miks pole keegi varem mulle sellest tüübist rääkinud? Järgmised kolm aastat poleks saanud minna paremini, kui nad läksid. Nautisin oma tööd, tundsin, et arenen edasi. Sarja vaatajanumbreid hüppasid lakke. Olime Bill Cosby show järel teisel kohal. Eduga kaasnes majanduslik turvalisus. Kolmandal võte hooajal ostsin oma esimese maja, kus oli kolm magamistuba ja bassein. Tehingu sõlmimine käis kiiresti. Mu agent hoiatas mind, et ma majaga tutvumisel liigset innukust üles näiteks, see annaks talle võimaluse hinda maha kaubelda. Olen kindel, et ta polnud kuigi rõõmus, kui ma kohe majja sisse astusin, oma uhiuue Nissani võtmed põrandale viskasin ja hüüdsin. See tare on minu. 84. aasta sügisel jäi Meraditakstele lapseootele ja võtetes tekkis paus. Otsustasin rauad tules hoida ja võtsin vastu peaosa, filmi stiin. Wolf. Miks ma seda tegin? Ei tea ise ka. Pärast jõulupuhkust, kutsus kerima oma kabinetti ja rääkis mulle huvitavamast pakkumisest. Pean sulle midagi üles tunnistama, alustas ta. Ta oleks tahtnud sind peaossa oma uude filmi ja küsis. Kas ma saaksin su vabaks anda. Ma ei rääkinud sulle sellest, sest nagu sa isegi aru saad, poleks tulnud kõne allagi ja ma ei tahtnud su tuju rikkuda, loodan, sa mõistad mind. Mõistsin teda väga hästi. Eri oleks olnud lausloll, kui oleks ohtu seadnud omaenda sarja öeldes lahti ühest oma peaosatäitjast. Stefan pole rahul ühegi kandidaadiga, keda talle pakuti, jätkas, kerib. Mida rohkem ta selle peale mõtelnud, seda kindlam on ta oma esialgsest tahtmisesse, tähendab ta näeb selles rollis ainult sind. Asi on nõnda, et sa ei tohi nurjata diivani pärast meie ajakava. Kui võtad osa vastu, tuleb sul kõigepealt teha täistööpäev minu sarjaga, alles pärast seda võid minnes diivani juurde, arvesta sellega. Võtted võivad seal teinekord kesta kella kahe-kolmeni öösel. Hiljem selgus, et viie-kuueni hommikul oleks olnud tõele lähemal kui arvad, et saad hakkama sõnaskeeri lõpuks vaid minu pärast minna. See, et see, et ma saan hakkama. Googeldasin segaduses. Filmi pealkiri on tagasi tulevikku. De ütles keerin lõpetuseks viskas käsikirja mulle sülle. Teadsin kohe, et see on osa, mida olin oodanud kogu oma elu. Juba nädal hiljem tegin algul täis tööpäeva Goldbergi juures kella kahest läksin tagasi tulevikku võtteplatsile. Seisin harkisjalu lõõmuvates rattajälgedes, kogelesin. Kas tõesti ehitasid ajamasina? Tagasi tulevikku tõusis vaataja küsitlustes Ühendriikides esimeseks tiin, Wolf hoidis mingil täiesti käsitlematu moel teist kohta. Kuus aastat pärast Ühendriikidesse saabumist olin kuulus. Edu oli olnud nii kiire ja ootamatu tulema, et mul oli endalgi seda raske uskuda. Vedamine, mis muud, mõtlesin. Kas jääbki nüüd niiviisi kestma? Liiga palju loota ma siiski ei usaldanud. 85. aastal sõitsin Inglismaale tagasi tulevikku esilinastusele, mida kuuldavasti pidi austama oma kohalolekuga ka printsess Taijana. Laenatud smoking mu seljas higist märg delegatsiooni teiste liikmete seas oli minul närveerimiseks kõige rohkem põhjust. Olin ainukesena Kanada kodanikke, seega inglise krooni alam. Ootasime kino paaris, millal pääseme printsessi kätlema? Tegin selle vea, et jõin ära paar õlut. Mitte et ma purju oleksin jäänud, kuid teatavasti on õllejoomisel veel muidki tagajärgi. Printsess Diana oli kena, armas inimene. Ilusam veel, kui olin kujutlenud. Mõne aja möödudes juhatati meid kinosaale. Mu süda ähvardas seisma jääda, kui mulle mu koht kätte näidati. Istusin printsessi kõrval. Filmi alguses toodetes vestlesime ühest ja teisest mõistagi oli printsess, kes teema üles võttis. Protokolli järgi ei tohtinud teda esimesena kõnetada. Kord maha istunud ei tohtinud ma enne teda püsti tõusta ega talle selga keerata, jumal hoidku selle eest. Kuni tulede kustumiseni sujus kõik suurepäraselt siis järsku tundsin üht teatud ebameeldivat tõsiasja. Pidin pääsema tualetti ja otsekohe. Mida nüüd teha? Olin etiketi vang. Ma ei võinud lihtsalt niisama püsti tõusta ja minema marssida. Nii kujunes minu unistuste filmiõhtust printsessiga elu piinarikkaim, filmi vaatamine. Emake loodus tuletas mulle meelde, et ei maksa edu pärast nina liiga püsti ajada. Selline peadpööritav Elurit kestis veel kuus aastat. Pere on parim võte, vaheaegadel tegelesin teiste projektidega. Mõnikord õnnestus ühe pausi ajal koguni kaks filmi teha. Käed olid kogu aeg tööd, täisedu oli tulnud liiga äkki. Võib-olla sellepärast jälitas mind kogu aeg tunne, et kaua see niiviisi Kesday või. Saabus 91. aasta oktoober, mil leidsin end lonkimas mööda haigla koridore. Esimesest Parkinsoni tõve diagnoosist möödunud paar nädalat kuid peale lähisugulaste polnud ma rääkinud sellest kellelegi. Tavaelus ei muutunud diagnoos mitte midagi. Treissile ja vanematele haigusest rääkimine oli olnud raske, nutsime üksteise kaelas palju, aga edasi. Mis saab edasi? Kuidas elada haigusega, mille olemasoluga ma kuidagi leppida ei tahtnud? Esimest neuroloogi, kes mulle selle diagnoosi pani ei tahtnud ma enam kunagi näha. Nii absurdne, kui see ka polnud, olin vihane, et oli julgenud maalida mu silme ette nii sünge tulevikupildi. Otsustasin küsida veel teise arsti arvamust. Ja kui seegi räägib sama, siis kolmanda oma. Lugesin läbi kõik, mis Parkinsoni tõve kohta oli kirjutatud mitte selleks, et õppida elama koos haigusega, vaid selleks, et avastada midagi mille abil diagnoos valeks kuulutada. Parkinsoni tõppe haigestub takse tavaliselt pärast viiekümnendat eluaastat. Mina polnud veel kolme kümnenegi, kui ilmnesid esimesed tundemärgid. Kuidas sai mul olla vanade inimeste haigus? Mida rohkem ma lugesin, seda selgemaks sai mulle haiguspilt sobib täpipealt nende tundemärkidega, mis minul olid olemas. Haigust iseloomustavad lihaste pingeseisund, liigutuste aeglus, jäsemete ja kehavärin. Lugesin teatmeteosest. Mul olid kõik need nähud olemas, enamasti keha vasakul poolel. Just see lihaste pingeseisund, liigutuste aeglus oli see, mis vapustas treissid, kui ta suvepuhkuse ajal moos sörkjooksu katkestas. Enne lõplikku diagnoosi võib esineda teisigi märke haigusest. Mõistsin, et seegi tõde peab paika. Eriti siis, kui ma oma töö peale mõtlesin. 85. aastal vändatud filmist tagasi. Tulevikku oli üheks mu lemmikstseeniks see, kus teen järel oma lemmikrokitähte. Selle filmimise juures olin palju higi valanud, kuid olin noor ega teinud sellest numbrit. 89. aastal filmisime tagasi tulevikku teist osa, kus mul tuli korrata sama numbrit. Tookord oli kiire liikumine olnud minu jaoks palju raskem ning mu luud ja liikmed olid pärast seda mitu nädalat haiged. Seletasin seda sellega, et olen neli aastat vanem kui esimese osa tegemisel kuigi nii lühikese ajaga poleks sellist tagasiminekut tohtinud olla. Haiguse sümptomid ilmnesid aegamööda, kuna haigus kahjustab kesknärvisüsteemi, samuti aegamööda. Haigust põhjustab dopamiini puudus ajus närvirakkude taandarengu tagajärjel. Käskude edasiandmine, tahtlike liigutuste regulatsioonist nõrgeneb. Lõpptulemuseks on see, et ajuomanik, antud juhul mina ei valitse enam kõiki oma liigutusi. Tõenäoliselt olin haigestunud Parkinsoni tõppe juba viis või 10 aastat varem enne kui Florida hotellitoas esimest korda oma väikese sõrme värisemist märkasin. Arstid peavad võimalikuks, et enne seda, kui haige ise pisimaidki värina märke märkab on 80 protsenti dopamiini tootvatest rakkudest. Juba hävinud. Olin haiglas ja tegin jälle läbidutavatestid. Mõistsin juba enne nende lõppemist, et olin haledalt läbi kukkunud. Ning ma ei üllatunud keriti, kui arst palus mul istuda ja ütles. Mul on kahju. Kuid paraku põetajad Parkinsoni tõbe. Kujutlesin kangekaelselt, et see ei saa olla tõsi, et peab olema mingi väljapääs, lootsin üha, diagnoos osutub valeks. Ma ei tahtnud muudkui, et haiguse tunnused püsiksid võimalikult kauem varjus. Ja ma võiksin unustada kogu loo. Mu tunded olid vastakad, kui neelasin alla esimesed pillid, mis arst mulle välja kirjutas. Värin lakkas poole tunni pärast ja oma viis tundi oli rahul majas. Halvad uudised olid ilmsed. Kui rohi mõjub. Järelikult on diagnoos kõige. Hea uudis oli see, et pillid aitasid mul haigust varjata. 91. aastal pandud diagnoos muutis mu suhtumist alkoholi. Kui edu filmimaailmas ületas kõige metsikumadki ettekujutused, kujunes alkohol 80.-te aastate võidujoovastus. Oluliseks osaks. Haigestudes aitas alkohol mul unustada. Kuid reisija seda märkas. Sain vihaseks. Kuidas ma saan talle selgeks teha, et millalgi pole enam mõtet? Olin hakanud kordama nagu mantrat. Sa ei saa tunda seda, mida tunnen mina. Keegi ei mõistnud mind. Kuid alkoholiuimas tundus kõik olevat pisut kergem. Kui oleksin allamäge edasi veerenud, küllap oleks keegi vahele seganud. 92. aasta juunis otsustasin ise joomise maha jätta. Otsus sündis ühel kassiahastuse hommikul. Minu kolmeaastane poeg Sam, keda ma väga armastasin, ronis minu juurde voodisse ja äratas mu üles. Oleksin tahtnud teda lüüa. Siis taipasin, kui libedal teel ma liigun. Olin arvanud, et alkohol on minu liitlane võitluses haiguse vastu. Nüüd taipasin, et viin oli vaenlane, mis ähvardas võtta mult kõik, mis oli mulle tähtis. Haiguse vastu ma ei saa. Kuid alkoholi suhtes on mul veel võimalus valida. Tegin otsuse. Võinuks arvata, et karskus tähendas uut suurepärast muutust minu elus. Ja joomise lõpetamine oli suurepärane otsus, kuid hirm jäi. See ei kadunud kuhugi. Ei mõtelnud sellele, kuidas elada elu lõpuni koos Parkinsoni tõvega, vaid hoidsin end jätkuvalt rakkes. Võtsin vastu uue filmirolli ja hakkasin ennast vormi ajama. Saingi lihasmassi juurde ja nägin välja tervemana kui tegelikult haiguse sümptomid aina kasvasid. 93. aasta detsembris olin täiesti läbi. Armastasin Sammy väga, kui tulin, liiga masendunud, et temaga tegeleda. Katsusin olla dressi vastu sõbralik, ent kui üritasin üles tähendatud romantilisi tundeid näis mulle, et minu õrnuseavaldused on talle vastumeelt. Hakkasin vältima ühiseid söömaaegu ja sulgusin söögiaegadeks vannituppa. Kustutasin tule ja vajusin sooja vette. Vann oli minu pelgupaik. Jõululaupäeva hommikul istusin elutoas sulepea käes ja tegin oma elust kokkuvõtteid. Kirjutasin vanematest sellest, kuidas madratsit armastan ja kraapisin paberile ikka ja jälle. Kas tema mind veel armastab. Ja kui armastab, siis kuidas on see võimalik? Olime plaaninud hankida palju lapsi, kuid viimasel ajal polnud dressi sellest enam juttu teinud. Mis Isama tulevikus oleksingi, mis Isama praegugi olen. Lõpuks väsisin kirjutamisest ära. Polnud jaksu enam jätkata, nutsin suure häälega, kui kirjutatu läbi lugesin. Tundsin, mu vastupanujõud on otsas. Uskumatu küll. Aga lõpuks sain endast siiski jagu. Olukord muutus kergemaks. Esimene samm muutuste teel oli see, et leppisin teadmisega, et põen Parkinsoni tõbe. Lõppude lõpuks tunnistasin iseendale, et olen haige ega lasknud hirmul enda üle võimust saada. Hakkasin käima psühholoogi juures. 94. aasta veebruaris läksin ühe tippneuroloogi vastuvõtule. Doktor Allan ropper uuris mind põhjalikult ja määras mulle uued ravimid. Ta seletas mulle ära mitmete sümptomite põhjused, mille vastu olin pikka aega võidelnud ja andis nime neilegi avaldustele, mida ma polnud osanud pidada haiguse osaks. See, et sümptomid ilmnesid vaid ühes kehapooles oli tüüpiline Parkinsoni tõvele, seletas ta. Nende teadmiste abil sain jagu ebakindlusest ja mahajäetuse tundest. Mõistsin, et peale minu on teisigi, kes samade asjadega võitlevad. Ma polnud üksi. Olin arvanud, et osutan treisile teene, kui ei räägi temaga oma haigusest. Ta ei saa ju niikuinii midagi teha. Miks koormata teda juttudega oma haigusest? Kui meie vahel oli nii suur keelatud kõneaine tähendas seda et meil polnudki millestki rääkida. Rõhuv vaikus meie vahel purunes sel kevadel, kui leppisin oma haigusega. Dressi meenutab veel praegugi, kuidas mu suhtlusviis muutus. Lootus ja huumoritaju tulid tagasi. Kodune õhkkond polnud enam nii pinev, seal polnud enam kogu aeg halvas tujus. Tundus, nagu oleks mingi kapsel ümbert ära murenenud. Leppinud sellega, et Parkinsoni tõbi on edaspidi osa minu elust polnud ma kogu aeg enam pinglisega tegelenud enam nii palju oma haiguse varjamisega. Milline kergendus oli tunda end jälle vabana. Mõistagi oli dressi kogu aeg kõike teadnud kuid hingas nüüd kergendatult, kuni lõpuks eneseusalduse tagasi saanud. Samile ei valmistanudki minu haiguse tundemärgid nii palju peavalu, kui olin kartnud. Näitasin talle, kui mu käsi hakkab omatahtsi värisema, võib ta selle värinat peatada, kui pigistab mu pöialt. Seejärel peab ta lugema aeglaselt viieni ja pigistama siis uuesti. Nii võime värina ära petta ja käsi püsib paigal. Seletasin. Sam proovis seda mitu korda. Algul luges ta kõvasti viieni. Seejärel hakkas lugema vaikselt omaette. Ta noogutas mulle peaaegu otse märku andes, et aeg on uuesti pöialt pigistada. Ma nägin, kui õnnelik ta oli, kui tal vabin peatada õnnestus. Lõpuks said aru, et pigistamine ei peata seda igaveseks. Märkasin, et poiss on mures, kaalub mõttes, milline ränk töö teda ees ootab. Palju rängem, kui ta oli ette kujutanud. Kulisem, rahustasin teda. Sa ei pea ju pöialt kogu aeg pigistama, võid teha seda ainult siis, kui juhtunud kohal olema. Ja, ja vahepeal võid sa ise oma pöialt pigistada? Küsis ta. Muidugi vastasin. Samm mõtles veel hetke ja lisas. Aga mina teen seda paremini, eks ole. Nii see on, naersin. Peale selle on mul nii hea tunne, kui sina mu käest kinni hoiab. Hetk hiljem istusime treisiga murul ja vaatasime Sämi mängimist pealt. Äkitselt dressi naeratas ja ütles. Samile peaks meeldima, kui ta kuuleb, et temast saab suur vend. Kui minu suhtumine haigusesse muutus sukeldusin uuesti töösse. Ära enam juuksekassatükkide ja suurte honoraride järele, ütle stressi, võtab vastu vaid selliseid töid, mis sulle meeldivad. Sa oled selle ära teeninud. Saingi sobiva osa Woody Alleni televisiooni komöödias. Honorar oli niru ja mul polnud oma garderoobi, aga ma nautisin seda tööd. Järgmisena tegin kõrvalosa prop Raineri filmis Ameerika president. Mind ei masendunud põrmugi, et see polnud peaosa. Presidenti mängis Michael Douglas. Naispeaosa tegi Anett pening. Mõlemad olid võrratud. Nautisin igast stseeni iga võttepäeva. Olin otsustanud teha vaid tööd, mida nautisin. Edaspidi otsustasin vastu võtta vaid osi, mida filmiti New Yorgis ja mis ei kahjustanud mu pereelu igapäevarütmi. Paraku pole selliseid filme eriti kusagilt võtta. Kuid televisioonis neid siiski leidub. Tegin kaasa Spin City sarjas, mis andis mulle võimaluse töötada jälle kord koos vana sõbrageerikoltergiga. Sarja esimene osa läks eetrisse 96. aasta septembris. Sai hiilgavate arvustuste osaliseks ja vaatajate arv tõusis kohe tippu. Tõotades sarjale pikka iga. Suutsin kaasa teha neljal võte hooajal jooksul valmis 100 osa. Seejärel sundis haigus kõrvale jääma. Käsil oli teise hooaja viimase osa filmimine, kui kuulsin, et bostonis ravitakse Parkinsoni tõbe operatsiooni teel. Doktor Prius Kuki meelest polnud televisiooni sarjas esinemine mingi põhjus niisuguse dramaatilise asja nagu ajulõikus edasilükkamiseks. Ta rääkis mulle alles hiljaaegu, miks ta oma oma patsiendiks võttis ja mind opereerida otsustas. Sa rääkisid mulle, kui raske sul oli Sämmile ette lugeda, kuna su käed värisesid ja sa ei saanud lehte pöörata, ütles ta. Televisioonisarjas võib mängida kestahes oma poja isa. Saad olla aga ainult sina. Rääkisin kompaniis oma kavatsustest. Mul oli hea meel, et olen neile oma haiguse loo kohe alguses avameelselt ära rääkinud. Kõik toetasid minu otsust. Pere uued liikmed ehk meie kaksiktütred olid liiga väikesed mõistmaks, mis on teoksil. Hoidsin neid viimasel õhtul enne bostonisse sõitu hellalt süles ega raatsinud kuidagi käest ära panna. Samm oli juba nii suurelt, võisin talle seletada, mida arstid minuga kavatsevad teha. Tegelikult oli lõikuse põhimõtteliselt sama, mis meie pöidlamängul. Ainult et kui kõik läheb hästi, siis on sellel palju pikem mõju kui mõni sekund. Mulle tehti kohalik tuimestus misjärel kirurgid puurisid koljusse augu ja eemaldasid mikroelektroodide abil haiged närvirakud. Kuigi olin saanud enne operatsiooni tugeva annuse rahusteid, mäletan, et palusin sanitarid, kes mu juukseid maha ajas. Ja ta jätaks alles kitsukese juuste randi. Mis siis, kui ma mütsi pähe panen, mütsi alt välja paistma jääks? Mäletan, kuidas kruvid krudisesid, kui alumiiniumist karkass mu kolju ümber kinnitati. Mäletan nõrka värinat ja survet, kui pealaele puuriti väike auk. Kuid valuma ei tundnud. Siis palus keegelt, kutsuksin taristada kätt. Tegin midagi hästi, kuid käsi ei kuulanud sõna. Liigutasin käit uuesti, kuid Pispeldama ma seda panna ei saanud. Sain vihaseks oma käe peale, tundsin, et olen vilets patsient. Palun vabandust. Aga ma ei suuda. Mäletan end ütlevat. Kõige parema tahtmise juures ei saanud ma oma kätt värisema. Väga hea vastast tohter. Seda oligi vaja. Lendasime kogu perega Kariibi mere saartele puhkama, operatsioonist toibuma. Ühel hommikul istusin, küünarnukid põlvedel, valgel pehmel rannaliival. Jälgisin pelikana, kes mõneteistkümne meetri kaugusel meres kala püüdsid. Õige pea suundus mu tähelepanulindudelt oma kätele. Vaatasin üksisilmi oma kätt ja ootasin. Mõne aja möödudes läbi sõrmi, värinvärin oli nii olematu, et mitte keegi teine poleks seda märganud. Aga see oli olemas. Kõik läks nii, nagu esimesel korral välja arvatud üks asi Seekord polnud see vasem, käsioperatsioon oli läinud hästi. Minu vasak käsi ei avaldanud mingeid värisemise tundemärke. Värin oli siirdunud paremasse kätte üle. Olukord ei tulnud mulle üllatusena ka johtunud operatsioonist. Olin nördinud, kuid mitte vihane. Teadsin juba aastaid, nii see läheb. Mul oli Parkinsoni tõbi. Aeglaselt süvenev haigus. Mida ma pidin tegema? Tõusin üles, pühkisin liivapükstel maha. Läksin majja dressi ja madalate laste juurde. Vastuse leidsin kergesti. Omandatud kogemuste ja teadmiste najal. Tegin sama, mida olin teinud iga päev juba mitu aastat. Tulgu mis tuleb. Olen kohal.