Maa ja taeva vahel saari valmib koostöös Põhjamaade Ministrite Nõukogu infobürooga. Tere stuudios on Heidi Sarapuu. Juba kolmandat aastat järjest peeti Tallinnas Põhjamaade luulefestivalil, mida varsti võib nimetada lausa kirjanduse festivaliks. See on väärikas ja suurejooneline üritus, mis loodetavasti toimub ka järgmise aasta kevadel. Selleks puuks ilmselt tõlgiti kilode viisi tekste ja nüüd ongi minu vestluskaaslaseks tõlkija Anu Saluäär. Tere. Tere. Kas jõudsid osa võtta kõigist festivali üritustest? Kaugel sellest? Minu osalus piirdus ainult paari sündmusega, sest programm oli tõesti tihe, aga oma töö tahab tegemist ja oma elu elamist ka seal kõrval. Aga ma usun, et erinevatest üritustest võttis osa tõesti suur hulk inimesi. Ja mina pidin paratamatult piirduma ainult nende asjadega, kus mu kohalolek oli vältimatult vajalik. Ja nii siis ma olen, olin kõigepealt sellel proosa autorite diskussiooni hommikul. Räägiti kirjandusest, identiteedist ja siis teisel päeval oli nõndanimetatud tõlkijate töötuba kus me koos üle Vaaloega üritasime noorte tõlkijatega tegeleda luule tõlkimisega. Et võib-olla sellest esimesest üritusest, kes olid seal kõnelejateks, Rahvusraamatukogu saalis vestlesid siis kirjandusest ja identiteedist, kolm absoluutse kõrgkultuuri esindajat Rootsist. Kirjanik siirid, kombühien Gunnar Hansson, luuletaja ja kirjandusteadlane ja Stefan söder Bloom, kes siis nii kui nad Johanson kui, kui Stefan söödriploman, Jötebori ülikooli õppejõud ja Sigrid kombischen on siis romaanikirjanik olnud ja samuti kirjandusteadlane, kirjanduskriitik Äärmise kirjandusliku kõrgpilotaaži esindajad, kõik kolm. Ja nende vestlus toimus rootsi keeles, seda tõlgiti sünkroonselt. Ja ma ütleksin, et see oli nüüd üritus, mis oli kaheldamatult nii-öelda Rootsi kõrgeimal tasemel. Aga ehk ei saanud kuulajad esialgu hoogu sisse või, või ühesõnaga, käis natuke ülekuulajate peade, sellepärast et see oli noh, niivõrd rootsikeskne. Et võib-olla siin Eestis oleks pidanud veidike tulema kuulajatele vastu ja natuke kommenteerima, ütleme faktiliselt kommenteerima neid neid mõtteid. Aga iseenesest see tekstid saaksid silmaga loetavaks, üks kord võib-olla isegi saavad siis on kindlasti mõtlemisainet ka eesti kirjanikele või kirjandushuvilistele. Sina tõlkisid ka Sigrid kompougheni tekste. Jah, seal samal üritusel loeti ka siis kõikide kolme esineja tekste autorid algul lugesid neid ise rootsi keeles ja seejärel loeti tõlkeid ette. Sigrit kombinghnil. Ma tõlkisin ühe paar katkendit romaanist Parcifal ja see on üks selline väga-väga raskesti tõlgitav romaan tervikuna. Katkendid muidugi on veel raskemini tõlgitavad. Sellepärast, et katkendid ju ei, ei sisalda neid eelteadmisi ja järelteadmisi, mis, mida võib-olla kogu romaan pakuks. Romaan ise sügavalt sümboolne. Salapärane, ütleksin, fragmentaarne üsna keerulise kompositsiooniga. No see oli omal ajal Rootsis väga kõrgelt hinnatud, ta sai 98. aastal, kui ta ilmus kõige kõrgematest preemiatest samuti kombichini, teised romaanid on olnud alati nii-öelda just kirjanduse, kriitikute ja teadlaste hindamistabeli tipus. Teine asi on võib-olla veel laiema loetavusega. Ja ühesõnaga seda leid, katkendid loeti Parzivalist ette, samuti loeti konnade, Hanssoni luulet ja Safödriplomil luulet, mida oli minu teada mõlemad tõlkinud Matti sirkel ja üllatus-üllatus, ma ütleksin, tõlked äratasid kuulajad täiesti nii öelda ellu selles mõttes, et kuulajad said sellest üllatuslikult võib-olla isegi rohkem, kui tõlkijad oskasid oodata, sest tõlkijatele tundus, et, et need on raskesti tabatavad tekstid. Aga kes seda kuulasid, leidsid, et mõjusid aga võib-olla tal mingi osaga näitlejatel, kes lugesid ja kindla peale vaja, just arvan seda näitlejad tegid oma parima, Sulev Depart luges, luges luulet ja Kaie Mihkelson siis Sigrit kombishini Parcifeli. Nii, ja läheme siis nüüd tõlkijate töötoa juurde, mis seal juhtus, põnevat tõlkijate töötuba kestis oma neli tundi. Ja Me oletasime, et me jõuame selle tõlkijate töödo jooksul koguni veidikene luulet tõlkida. Kokku oli tulnud mitte just väga palju rahvast, aga siiski pihutäis noori üliõpilasi Tartust ja paar tõlkijat, kes, kes on ka varem tõlkinud siis nagu veidike kogenumad ja vanemad tegijad. Ja me seadsime endale eesmärgiks mitte nüüd proovida tõlkida, neid tekste tõlgiti luulefestivali jaoks vaid ühte suuremat rootsi luuletajat Sonja ocessoni koos muusikaga. Nimelt nii et meil oli üks plaat Sonia oksjoni viisistatud värssidega mis olid väga huvitavalt esitatud ja me panime sinna juurde siis algtekstid ja seminarist osavõtjad siis kuulasid ja lugesid tekste üheaegselt ja me nii-öelda saime omamoodi niukse muusikalis luulelise elamuse selles mõttes, et muusika toetab ju tegelikult ka tõlkijat. See nende luuletuste lahtimõtestamisel. Ja lõpp oli see muidugi, et me ei jõudnud midagi praktilist teha, vaid need tekstid jäid tõlkijatele kätte ja seminar jätkub veel edaspidi nimi emaili teel. Et me üritame, võib olla noh, veel edaspidigi sidet pidada ja vaadata, mis, mis välja tuli, võib-olla isegi kujuneb sellest välja üks pihutäis luuletusi võib olla mis on tõlgitud ja avaldatakse võib-olla ehk loomingus. Nii et see soni oksjoni väljakutse on ühesõnaga üsna suur väljakutse ka väga raskesti tõlgitavad. Väga huvitav, väga-väga huvitav luule, mida, mida võiks tõesti eesti keeles ehk rohkem olla kui teda praegu on üks üllatus sunni oktsioni tõlkijatele oli see, kui me esitasime tekstide hulgas ka ühe luuletuse mis tegelikult on juba varem eesti keelde tõlgitud. Nii et me algul palusime seda seda siis lugeda ja kuulata. Ja luuletus, ma ei tea, kas ma peaksin seda rootsi keeles ette lugema, seal lühike luuletus, aga äärmiselt kaunis luuletus. Selle pealkiri on lillansnüüssari Schöönantseng. Kõlab nii. Lillansnüüssaris söönantseng, katan, glössar puugrünal, ENG Kron Fruiun sitterifenstritus, süür, mamma paak full hüüte Ospüür, papa Tuuk Cherran, Oratade port, Kurphyns monga Oliviat akut, Moore mur liin, keri, kantsler, tüür, windenshinger, hävitan söör. See oli sind rootsi keeles. Ja nüüd, kui need noored tõlkijad olid selle üle järele mõelnud, kuidas seda tõlkida siis üllatuseks võisime ette lugeda kunagise ammuse üle valve ja Juhan Viidingu tõlkesellestsamast luuletusest, mis kunagi ilmunud nooruses palju aastaid tagasi. Ja nüüd, kui meil on veel meeles kõla, kuidas rootsi keeles kõlas siis. Ma loen nüüd selle eestikeelse tõlke, see on täiesti geniaalne. Lapsuke, tudib ilusta, säng, Haljala aasal käib kiisu mäng. Naabrimutt muudkui Mussitab uksel ema pohmellis ja uue peale uksel paps sittle, kas masin kupatas mäest naisi veel palju, kuid elu kaob käest. Vanal on vähk ja ise ta teab, tuul laulab väljas ja viisi peab. Nii et kui nüüd kõik jõulutõlked niimoodi õnnestuks, et siis siis me võiksime küll täiesti õnnega koos olla. Siis esines sellel samal tõlkide tööd vahel siis meie Rootsi kolleeg Ularozeen väga mainekas tõlkija, kogenud oma tegevustega sügavalt mõtestab inimene selles mõttes, et ta rääkis meile lihtsalt oma oma tõlkimise kogemuses üsna lihtsas inimlikus keeles ja me kõik tundsime ennast ära. See oli suur rõõmustav kogemus meile, et nii-öelda Rootsi tõlkijal on praktiliselt samad probleemid, mis on meil olnud ja mis tulevad meile. Ja kuidagi me nii-öelda vennastusime kogu selle seltskonnaga selles mõttes, et kõik, kes sedasama tööd teevad, kogevad üldiselt ühesuguseid muresid, rõõmusid mis sul endal on ka praegu pooleli või juba tõlgitud, rõõmustav sõnum tuleb Loomingu raamatukogust. Just lähipäevadel ilmub Loomingu Raamatukogu järgmine number, mille ma olen siis sure ole armastusega kokku pannud ja tõlkinud. Ja see on minu ana lemmikautori Franskedenssoni muuhulgas ka Urm punases kuulsa viikingiromaani autori esseevalimik, mis ei ole küll nii populaarne kui, kui nüüd. Viikingiromaan, mis on mõned aastad tagasi ilmus aga mis valgustab siis kirjaniku teist palet, tema tohutu ulatuslikku essee loomingut. Ta on kirjutanud oma viis köidet esseid maailma vanemast kirjandusloost ja maailma vanemast ajaloost. Ja selle nendest ilmub valik pealkirjaga Pikajuukselised Merovingid, Smerovingid, kes olid kuuendal sajandil praeguse Prantsusmaa valitsejad midagi nii kauget, midagi nii nii ajaloolist kui üldse, võib-olla, aga ma loodan, et tänapäeval leidub sellele lugejaid. Ma mäletan jõge ma seisin seal, kus mu jäljed lõppesid. Ma olin laps, pistsin käed vette ja nägin, et kõik läbipaistev ja liikumises Siis jooksin Mac kallast mööda jõge kätel kandes. Ma lähen välja sellest toast. Ma lukustan ukse viskama mitme jõkke. Et iga kord ma kuulen kedagi seal vees, kes räägib endamisi. Ja ma tunnen ära omaenda hääle. Ei ole sellest punktist tagasitulekut. Siiski siis, kui ma ühel ööl end unes pööran, sel ajal, kui valguse riismed nahka mööda tormavad, kui mereseeneniidid. Kuju. Ta läheb linnas mööda teed. On pärastlõuna, kevad ammune. Ja orkester harjutab läheduses. Tema, kes seal läheb peaaegu taktis, kaelas võti. See olen mina. Ta ei tea, kuhu minna. Ta teab, vaid. Päike heidab varje sel hetkel. Kell on viis ja 10 minutit. Kuues mai 1961 ja tema, kes olen mina, jätkab astumist. Ja neid Sammema veelgi kuulen oma elust väljumas. Vanaema juuksed. Ühel suvel ühel hommikul ja ma usun, et olen esimene enne linde ja kella üheksat. Ja ma olen peaaegu paljas. Ma lähen välja valgest majast veelgi kummardunud unenäo külge, mis mind äratas. Ja ma näen teda seal äkitselt puude ees, mis nõrutavad vihmast ööd nagu aeglaselt, tõmbav tee. Ma peatunud hääletult. Näen, et vanaema kammib juukseid ja need langevad, kui hakkas laine minu silme ees jõle tema õlgade ning üle kuklakortsude. No ei märka mind veel ja ma jään seisma. Sel ajal, kui taevast tõuseb läbi eilse vihma ja vanaema kammib juukseid valguse kammiga ühel suvel ühel hommikul veel, kui keegi on ärganud. Vaid vanaema ja mina, kes ma teda sellisena näen nagu ei kunagi varem. Ta kammib oma pikki juukseid. Ta seob nad tuulesõlm päikesekaare all. Temagi kaotas koguma lööblin Marsseys, kes ei merehaigeks lille vältis, reisis üksinda Hiinasse. Tema, kes ta kunagi tahtnud laua ümber kuraditosinat ja jõi igal pühapäeval munakollasega konjakit rääkis postiljoni hiina keeles. Taani keeles unes. Ja ma seisan nii tasa kui maid, oskan sekundite parves vaikusetornis enne kui ülejäänud maailm ärkab. Samal ajal kui vanaema kammib oma juukseid valguse kammiga. Suvel ühel hommikul. Ja sel hetkel ma tean, on noorem kui mina. Ja mina olen vanem kui tema. Kui ta ainult aeglaselt pöörab ja näeb poissi välistrepi varjus. Sest poiss mäletab teda paati ja vanaema unustab poisi peagi. Eda tõmbab käega üle lauba ja naeratab. Nagu midagi poleks juhtunud. Kuulen ma, kuidas Kell ühel suvel ühel hommikul samal ajal, kui vanaemad on mingi juukseid ja ma lähen üksinda metsa poole ja ma ei ole veel ringi pööranud See oli siis väike valik norra kirjaniku Lars sobi Christian seni luurest mille on tõlkinud Eha Vain. Oli see töö raskeha? See oli raske ja, ja mitte nii väga raske ja mõni mõni tekst oli, oli lausa kerge tulema. Tunnetuse küsimus on ilmselt tõlkijal kõige olulisem. Kas ja millal sa selle kätte saad? Ja tema nimi, luule, tuss, kutid see võttis küll mul kohe päris mitu head nädalat aega, enne kui ma enne kui ma tundsin, et ma üldse julgen seda välja pakkuda, kui ta. Sellepärast et niivõrd paljud tolle aja Arcood, mida out oma oma tekstis kasutab. Esmapilgul tundus mulle, et seda on lausa võimatu eesti keelde ümber panna. Rääkisin mitme mitme hea keelespetsialistiga ja professionaalse tõlkijaga. Elvilumetiga pidasime koos haru Arvo alasega Kopenhaagenist, kes lõbuks mulle meilis ütles, et Ta on nelja Norra Oslo ülikooli professoriga sellest rääkinud ja, ja keegi neist pole taolist väljendit kuulnud. Kuni siis lõpuks ka nüüd selle õige inimeseni jõudis, kes selle õige vihje andis. Ja lärssobee tekstide puhul, mis mulle endale tohutult meeldis, mingil hetkel ma tajusin, et tekstis on olemas muusika. Ja kui lähemalt veel võtted, mis muusika, siis mulle tundus, et, et selles tekstis heliseb bluus. Ja vot kui ma sellest olin aru saanud ja end end sellele bluusile ka häälestanud, siis siis mulle tundus, et mõni teksti tõlge tuli, tuli kohe nii kui arvuti taha istusin, nii, tema tuli. Keeruline autor meili vallast, obje Christensen, kahtlemata Ta suur suurmeister. Ja, ja, ja suurepärase esinemisoskusega mees tähendab seda lummust, mis, mis kuulajaid saalis. Valdes, kui kui nad teda muusikamajas ühel õhtusel üritusel kuulasid tähendab tema hääl, sugestiivsus, need, need rõhudne. No tegelikult see rutem ikkagi ikkagi on see muusika mis, mis tema teksti edasi viib ja, ja kogu keha tähendab kogu keha väljendab samaaegselt selle tekstisõnumite, mitte ei, ei lisa talle värvi, ütleme näiteks natukene hiljem, vaid see kõik toimub samaaegselt. Et kas üldse autor on varem tõlgitud eesti keelde olnud? Ei ole, kahjuks ei ole. Ja romaan, mille eest ta möödunud aastal sai Põhjamaade kirjanduspreemia poolvend on sedavõrd aukartust äratava mahuga 650 lehekülge. Et küllap see ühele eesti kirjastusele on, on päris paras julgustükk seda kirjastama hakata. Ütles küll, et kõigi eelduste kohaselt on ka päris suur kirjastamistoetuse norra poolt tulemas, sellisel juhul aga suur ettevõtmise julgus riskida kindlasti on, aga küllap väärib seda Sa oled selle festivali üks põhilisi korraldaja liikmeid, kui palju nüüd võib öelda, kui palju üldse oli Põhjamaadest siin luuletajaid kirjanik, nende päevade jooksul? Aga palju oli, kui eelmistel festivalidel küündis külaliste arv kusagil 12 13-ni, siis seekord võtsime vastu ikkagi 18 taga isikupärast esinejat. Ja, ja võib-olla võib-olla tõesti tuligi pisut liiga palju, kuigi sealjuures me ju ju saatsime nad ka mööda Eestimaad laiali. Ja sellised luulelugemised ja luulekogemused toimusid lisaks Tallinnale veel ju ka Kohtla-Järvel, Rakveres, tar, Tartus, Narvas ja Pärnus. Arvan ma, et, et päris niisugust üldist külaliste kohalolekut ja selle hõlmamist oli natukene raske saavutada. Olid erakordsed autorid, olid erakordselt kõrge tasemega, professionaalsed kirjutajad ja suurepärased esinejad keda esile tõsta, kui sa võib-olla tahaksid küsida minu käest, keda esile tõsta sellest sellest seltskonnast, vanameister Jan Erik muld kindlasti tema sugestiivse esituslaad. Mis, mis tähendab küll ühelt poolt väga niisugusena koonilise ja haikuliku sõnaga ometigi sedavõrd kaasa kiskus ja, ja veel tükk aega tagantjärelegi mõtlema sundis? Eeva rünefelt, keda me oleme kuulnud, näinud ka kahel varasemal festivalil, kogu tema luule, sellel on värv, sellel on lõhn ja sellel on maitse. Sedavõrd erakordse lummusega on, on poetesse. Islandlane prajologson kahtlemata Ta ühele ehk tale Islandlasele omase huumoriga mille puhul seal tekstis ei ei saagi kohati aru, kas, kas see nüüd on mõeldudki nii või on sinna sisse peidetud varjatult mingi vaimukas tera. Ja nüüd ongi meil võimalus kuulata paari luuletust mis vist jäid selle kolme päeva jooksul suurest lugemisest. Praagi Ulabson tõlge Arvo Alas. Majja on oodata uut üürilist. Ta kolib siia ühe perekonna asemel. Ma olen otsustanud, et me saame kohe sõpradeks. Kõigepealt anname kättpidi tere. Siis jutustan talle midagi lõbusat, mis majas on toimunud. Sebela kutsub ta mind tuppa. Kuigi põrand on lademes raamatuid täis ja akende ees pole ühtegi kardinat. Siis võtab ta istet toa ainsale toolile. Minu pilkaga peatub raamitud näopilt mudel, millest mõned on tema moodi. Ta kukub vabandama korralageduse pärast ja siis tekib mul teine mõte, mida modemagarutan. Seda, et oleks tore omavahel pilte vahetada. Tema saaks minu perekonnapildid, mina, tema pere omad. Ta kukub taas vabandama korralageduse pärast. Varsti peaks ta olema siin. Kummaline tegevus iseenesest pole selles tegevuses midagi kummalist, mille juures kodusid mind ühel pühapäeva hommikul tabavad. Ma seisan lugemistoas raamatukapi juures ja sorteerin raamatuid, mis on aastate kaupa kõrvuti seisnud ja mille korrastamiseks on kulunud tuhulk, õhtupoolikuid. Rämps ei tohi enam seista Rilke kõrval. Minu silmis on väikesed kalad ja Charaldüralli, minu pere ja muud loomad praegu ikkagi liiga lähestikku. Men hur on läinud veelgi suurema hüppe ja see on talle ilmselt mõjunud, sest ta laiutab nüüd punasena ja punnis räppil Frenchy Joy of seksi vahel. See ei olegi võib-olla nii kummaline. Igatahes tundub sellele uhkustajale, et ma peaksin end riidesse panema, poodi leiva järele minema. Aga tal on siiski rohkesti, mida mäletada aastatepikkust koolipõlve loetud raamatuid, millest mõned pole iial midagi kuulnud. Elu, mis tuli elada alalises hirmus karistuse ees. Kuna esinejaid oli niivõrd palju, siis võib ette kujutada, et selleks festivaliks oli, oli tõlkijate osa vist üldse väga suur ja see maht, mis nad meid tõlkima ka ma ei kujuta ette, kas seda võib lugeda kohe kilodega, mis seal Ma usun küll, et päris päris mitu head kilogrammi paberit salvestasime. Ei kaugel sellest, et, et kõik tekstid oleksid, oleksid ette kantud, paraku mitte vaatamata sellele, et kolme päeva luuleprogramm oli sedavõrd tihe intensiivne ei õnnestunud ikkagi kõiki tekste tutvustada. Ja, ja küll on tore, et nüüd nii tänases saates kui ka veel viimases saates saame anda valiku nendest kõige säravamatest luuletustest ja kogu selle suure töö juures selle töömahu juures, mida tõlkijad tegid nüüd just täpselt selle festivali tarbeks ei jäägi mul muud midagi üle kui ainult südamest ja siiralt neid tänada selle selle nende isikliku panuse eest. Autoreid oli 18 ja pea iga laut, Türil oli ka oma tõlke. Oli juba vanu ja kogenud professionaalseid tõlkijaid, nagu Elvi lumet, Matti Zirk, kell Anu Saluäär, Arvo Alas. Aga oli ka noori tõlkijaid, kellega meil koostöö kogemus võib-olla just oma oma eelnevate festivalide pärast. Kai-Mai Aja Juta-Tiia Mägi, kelle Katariina kripenberi tõlkimine oli seekord esmane tõlkekogemus ja Irja kiis küla. Et kõikidele tõepoolest suur tänu. Ma tahaksin küll uskuda, et see ei olnud mitte ainult et pingeline töö vaid et vaid et see andis ka tõlkijale endale selle niisuguse hea luulekogemuse ja ja tõlkenaudingu, mis on kindlasti hädavajalik, et seda tööd jätkata. Arvo Alas, kes tõlkis meie kauget külalist toru tul poolseni Fääri saartelt. Tema tekst on sedavõrd hea, et see, et see sõna lihtsalt kujutlus pildistada elustu ja sinna juurde, kui me, kui me mõttes lisame veel horoduri enda kuju sellise suure suure mehe ja küllap väga maa küljes kinni oleva mehe kuju. Sest et mulle meenub, kuidas ta end enne luule lugemist ehk siis enne esinemist häälestas, kas sa panid Tähele erinevates esinemiskohtades ta kõigepealt tugeva prantsetusega, lõi jalgu paar korda vastu maad, siis oli, oli paar hetkel vaikust, ju ta siis võttis need kusagilt selle, selle mõtte, et mida ta siis oma häälde ja oma oma teksti veel veel kiirgas. Ja, ja see niisugune võimas ürgse, jõuka ette kantud tekste. No see oli tõepoolest midagi, midagi hullutav. Proovime meiegi nüüd lugeda ühe fääri saare mehe loomingut. Alailma ikka sama kärbes sumisemas minu pea ja jalgade ümber. Just nagu tulekstast kohe luuletus kirjutada, etta, hävitada. Tulevik kuulub lihale, ütles kana kukele ulatul hommikul. Tulevik kuulub lihale, ütles kana kukele. Ulatul, päeval. Üleval pööningul, eikellegimajas leiad sa kohvri täiesti paatiad paberit täis. Keegi ei ole seda puutunud ja ka sinul puudub tahtmine, enne kui kõik on näinud, et see on tõsi. Ja sa lähed tagasi alla, tühi kohver käes, kuuldes isend hüüdmas ülevalt. Sa ei ole koju tagasi tulles oma eesmärgile jõudnud. Nüüd oli ta õppinud paelu lahti sõlmima, enne kui saapad jalast võttis. Aga nüüd peab ta õppima küüsi närima, enne kui kindlad kätte paneb. Maa ja taeva vahel saari valmib koostöös Põhjamaade Ministrite Nõukogu infobürooga. See oli saade Põhjamaade luulefestivalist. Tekste lugesid teater vaariuse näitlejad Andres Liivak ja Indrek Sarapu. Kohtumiseni juunikuu viimasel esmaspäeval.