Keskööprogramm. Ja oli ka väga laager vahetu. Saame näha. Kui lahke on teemas raadio sest need kaks asja on pandud siia selleks otstarbeks, et kõik see, mis siin täna räägitud, sai see jama ja muu köögipool ja niisugune mustandit, mitte need, aga meil on siin vähegi mõttekest oli, et see kõlaks raadios ka hilisel tunnil, kui kedagi ei sega. Ja vaatame siis kõik jäid, kuulame, muidugi raadiot kuulatakse. Eks paneks sellele ühe nime ka üheskoos sellele saatele. Teate, mis luuletused on mul viletsad, jutud on mul viletsad ja miski ei kuku välja, aga pealkirjad on mul lihtsalt. Head ei ole veel ühtegi. No mõni on vilets ka, aga ikka üldiselt. Te mõtelge, kui hea pealkiri on näiteks noh, öötöö. Kunstnike teate, inspireerib see niisugune graafiline tasakaal ja kuidas veel? Teevad võib-olla kuulutusegi meile, me saame seda Eesti linnadesse mõnikord üles panna ja siit tuleb meelde mõni inimene ka, muidu ilmus paa tühja saali ees olla. Nii kurb, nii kurb, et miks nad ei tule, kus nad on, seal ei taha. Aga seda tuleb uurida. Ma ise tahan tervet mind, paneb imestama, miks nemad ei taha. Muidugi Juhan Viiding. Täna kuulame katkendeid avalikud lindistused 1987.-st aastast, kus Viiding loeb oma tekste. Seekord on Viiding laval üksi, ilma partnerite või ei, partneriks on publik, kes esinejal kenasti peos ja partneriks on ka mikrofon saalis ja tulevane kuulaja raadios. Ehk meie kõik nautigem siis seda õhtut 16 aastat tagasi teadmisega, et esimesel juunil oleks Juhan Viiding saanud 55 aastaseks. Kas teate uudist, lapsed? Varsti lõpeb kevad. Ta surm on käes, kreek kõnelevad, mis rõõmusõnum, et sai läbi see. Nüüd õige pea, vead saani pakane. Te teate uudist, lapsed, varsti lõppeb kevad. Ta surm on käes. Kõik kõnelevad. Vist juba mõni lill on ära läinud. Pea käivad ahjud nagu nalja. Oioi, kes heinamaal on käinud ja viinud ära viinse hallija. Jaanuar 1970. Esimene teadlikult luuletusena kirjutatud asi seletus. Üks mees läheb kodust välja ja välk lööb ta peast läbi. Kodu läheb põlema. Lilleke on viltu, leinakask on murdumas, mets põleb, vihma sajab. Autor oli näinud sel ajal 1954 küll meest kodu. Vaevalt et välku, aga võib juhtuda, et oli. Ei olnud näinud. Tulekahju. Rääkimata kodupõlemist. Oli näinud lillekest? Küll otse, küll viltu. Oli näinud leinakaske, aga mitte murdumas. Tulla murdunud kujul. Oli näinud metsa. Mitte metsa, põlemist. Oli näinud, kuidas vihma sajab. Hilinenud vastus. Ma olin esimese klassi poisse, käisin teist kuud koolis. Ühel päeval ütles ema mulle, et õpetaja tee kutsub pärast tunde mõned lapsed enda juurde külla. Ma imestasin natuke õpetaja, niiviisi kutsublevist. Küsisin, keda ta kutsub. Teisi peale minu ema ei teadnud. Läksin kooli, nagu ikka. Kui tunnid lõppesid, palus õpetaja tee viiel õpilasel klassi jääda. Ta küsis, kas meie vanemad ütlesid meile, et ta meid täna külla kutsub ja meie vastasime, et öeldi küll. Küll oli kutsutud viis last, kolm tüdrukut ja kaks poissi. Anssi ja Merle on mul nimepidi meeles. Õpetaja võttis oma pruuni koti ja läks ees meie tema järel klassist välja. Riidehoius olid mõned vanemad, enamik lapsi oli juba ära läinud, kes üksi, kes vastu tulnud vanemaga. Mulle ütles ema, et ma korralikult käituksin ja vähe räägiksin. Siis läks ta üle õla tagasi vaadates koolimajast minema. Õpetaja tee võttis Merlel käest kinni ja me lahkusime üksteise järel koolimajast. Õpetaja tee elas kusagil turu juures, puumaja ülemisel korrusel. Olime esikus palitud ja saapad ära võtnud. Mäletan, et sain sussid jalga, kutsus õpetaja meid tuppa. Akna taga oli suure võraga puu. 65 aastane naine ja elas ilmselt üksinda. Teisi inimesi polnud korteris näha, ka mitte asju, mis oleksid võinud kuuluda mõnele mehele. Toas oli mitmesuguseid linikuid ja asjakesi, mingil määral ka raamatuid. Aga peamine, mida mäletan, oli valge linaga kaetud laud ja seal oli kooki, küpsiseid ja kompvekke. Midagi oli veel vist õunad. Õpetaja juhatas meid lauda ja ta oli nagu pidulik ja veidi teistmoodi kui koolis. No olukord oli ju ka teine. Õpetaja ütles midagi selle kohta, miks ta just mehid kutsus, ütles kogu klassi lapsed ei oleks tema juurde ära mahtunud. Mingi põhjendus oli, nagu veel. Mulle meenus üks kõne katkenud kooli garderoobist, kus mu emale öeldi. Kutsun mõned õpilased ja ma mäletan, et ema selle peale punastas. Me istusime seal laua ääres, õpetaja tee istus laua ühes otsas ja mina sattusin temaga vastamisi laua teise otsa seljaga akna poole. Ja asetus oli niisugune. Õpetaja tee. Merle, Ants, mina y x laud. Merle ja Ants istusid diivanil x y ja mina toolidel. Õpetaja läks kööki ja meie istusime seni üsna vaikselt laua taga. Merle vahtis üksisilmi toa vastasseina. Silmis oli eriline läige. Õpetaja tee tuli köögist kannuga, kannus oli kakao, valati tassidesse ja söödi kooki ja muud. Meie Antsuga rääkisime veidike omavahel. Pidusöök oli haripunktil. Äkki kargas Merle diivanilt püsti, tegin ringi ümber laua, jooksis õpetaja juurde, haaras tal kramplikult ümber kaela kinni, nii ja kriiskas. Õpetaja, õpetaja, kallis õpetaja. Õpetaja vabastas ennast tasapisi Merle haardest ja ta pilk peatus minul. Ta vaatas mulle teravalt otsa ja küsis, kas viidingule Ei olegi õpetaja kallis. Siis ma ei vastanud midagi. Teen seda nüüd. Õpetaja viitab viiulile vaatab tüdrukule otse silma, siis neil on väike vaheaeg, nad kuuldavalt ei helise. Ära unusta Sis sõrmeküüsi lühikeseks lõigata, muidu võid seal vigastada keeli. Tüdruk hoiab sõrmeküüned korras, lõikab kääridega. Veidikene viilib. Väike viilikene liigub mööda küüsi. Siis on koolimaja keldris püssilaskmist tund. Tüdruk püüab ületada hirmu puruks lastud tagaseina ees. Tal on tunne, et seal seisab inimene. Märklaud tagaseinas samast paberist, millel igavene elusana. Need, tüdrukud ja poisid seal kooli lasketiirus on kasvatuse liikuvad objektid, need ainsad hingelised sellel lahingväljal. Akna ees on võre rauast mida kujutab küll see tõusev loojuv päikene. Kiired trellid suunduvad üles paremale ja, või üles vasakule. Ja kui aknad kõrvuti siis Vasakpoolsel kiiret trellid paremale üles, Parempoolsel kiiret trellid vasakule üles. Või ka nii, et keskelt alt üles viltu vastavalt või veel kuidagi. Pole seni näinud veel päikest kujutavat ringi neljandikku akna ülaosas rauast Orad alla. Aknaraam on nende kiirte piir. Sinna lõpeb iga rauast kiir, kelle tahe, kelle käsk või tuju anda neile trellidele. Niivõrd luuleline kuju see keegi on kusagil olemas, leidurlik, taidurlik, kujundi mees ja mina siit tänavalt nähku suur kujund on raudne säält pakend. Sõbrad, mul tuli hea mõte, majasi on vaja, kus pilte üles riputada, mädanevad ära muidu neid uusi suuri ei saa ka rahvas vaadata neid meremaalisi ja muid laudlina siia pasunaga pioneeripoisse, gloobus ühes rahud teises käes ja nii edasi ja surnud rotti roheliste kardinate taustal, kaks tupsu kummalgi pool keemeni. Lasnamäel on kõvasti pae Kiva toome need autodega Harju tänavale. Ehitame ühe müürijupi akvaariumi juurest seal, kus freitzer Peeter anekdoodis räägib, kui hea tuju on, kuni selle murdmaa tehtud viltuse Vilde lataka nagu koledad vaguneti moodi lillepotid on ja õpilaste malevad laulusi karjuvad teadlased, kirjanikud niikuinii suvilatesse on jätnud harju ühe vaimuelu ei sega. Nii et teeme ühe linnamüüri moodi jupi, väravaid võib ka sees olla hea, lihtne, odav ehitada, kasvõi talgu korras nagu omalajal varemete koristus ja kohe mõjub Raatuse plats väljakuna ja kaevajad ja need salapärased poolakad tehku seal müüridaga võitina. Ei ole küsimust, kas vana või uus paekivi on nii Tallinna moodi, pealegi ei pea teist värvima ega krohvime ja mõni eesti mees veel mäletab ka, kui ta laduda. Jääb ära see fassaadi jutt, kõik rahvas rahul ja müüri taha jääks üks kitsas tänav. Ja siis algaksivad ilusad harilikud, madalamat sorti majad, et kammerkoorilaulu maja ära ei varjaks. See müür võis olla umbes nii lai nagu raudtee vagun või vähe laiem ja puust juurestikuga katus pealt vunk non katuse Kiva peaks kuskilt ikka saama Leedust või Poolast või kusagilt. Sui aeglas vaataks rahvas üle ääre alla vilgas raginat, kinostuudio lõhnali poe raamatupoes. Talvel oleks aknad ees, vaatasin läbi akna kowisas, nii et lihtsalt kaks 20 kopikalist pilusse ja roostevabast kraanist soriseb tassi teed saaks ka üles-alla pääseks mööda treppisi, mis iga 30 meetri järel müüri sees. Aga müüri peal võiks kogunema, pikkuses käia ja vabakohta otsida. Vot kovi koridori nimi oleks müüri peal. Nii hea oleks ütelda, olen kell kolm müüri peal, astu läbi. Ei olegi miskit muretena väikesi välja, käikusi võiks kaameri taga olla kasvõi pool ühte kohta, seisukohtadest rääkimata. See uuem saatmata artikkel, kuna mul lühiartiklid on veel kogunenud, siis näite korras. Kuna te võib-olla olete lugenud mu luuletusi. Siis neid ma täna mõtlesin, et ei loe. Või kui, siis ainult mõne. Keeleveerud 1977. Dicticu tikku, tõmban tikku umbes 30 korda päevas nädalas üle 200 korra kuus 900 korda ja nii edasi. Sama palju kordi on mul käes tikutops, millel mulgi kuues naerunäoga mehike. Vaatamata sellele, et teame topsi sisu, võiks mulgi kuues nukumehikese asemel olla kiri, tikud. Kui topsidel oleks kiri lipud, siis saaks Eesti NSV-s saabunud võõramaalane õppida ühe eestikeelse sõnagi. Kas mälestuseks? Teiseks mulgi kuues naerunäoga mehike on juba nukuna kitsi, seisusesse kuulu. Aga kui sellise asja kujutis tikud oksidel taastate kaupa silma kargab, on ta eriti kole. Just sellepärast, et teda nii palju on vääri tykki iga päev tarvis. Tikud ei ole ju mingi luksuskaup, nende hindki on tühine kopikas, tooks eelpool öeldut silmas pidades ilusa pildi vastu, ei ole kellelgi midagi, kuid pooltele tikud oksidest võiks edaspidi trükkida loetavate tedega sõnatikud. Vaat siis oleks tikutoos. Tikutõmbaja. Näitleja mõtted. Ühed reisivad, teised ei reisi, ühtedel on, aga teistel ei ole, ühed saavad ja teised ei saa, see on kapitalistlik maa. Klassid jaotavad rahva kaheks, ühed on rõhu ja teised on rõhutud urkais, ruumi on igaks paheks ühedama kõhukad, teised on kõhutud. Ebavõrdsust Me vaatamas käime, kui meil on aega ja pisutki raha, mina söön praegu tomatis räime, siis istun jälle töölaua taha. Raamatuid lugema, innuga asu. Minule meeldib, kui jutud on head, väikesi võlgu, mõnikord tasu vannis pesen šampooniga pea. Vussis, kui sõidan, vaatan ma tihti kaaslaste nägusid. Lahked on need, tundub, kui teaksid kõikuma sihti linnas, kus laiad asfaldist teed rahu ja rõõmu nägudel märkab, töötades sõites ja seistes veel üha suurem rõõm minus tärkab, nii nagu kõikides teistes tühine protsent tühiseid, hingi, kurbus ja tigedus küljes hulgub harva veel kusagil ringi ninad neil eneste süljes. Muidugi meilgi on raskeid probleeme neile, ka meie ei salga. Üheskooselu veel paremaks, teeme järgmine etendus alla. Oo, tröösti. Ma jumaldan suppalet, sügav pika kaisutust, Ko usuhind. Mu laulus pole valet. Ei pooltki päeva tunde, paisutus, tröösti öö ma räägin jälle kurja, ma tegin vähem, kui mult nõutakse, Sa mõistad, ööpäev-päevalt lähen nurja, nii nurjatluse nurme jõutakse, voolus, sügav öö. Mu naine, sõber, ema, see pole kõik. See kõik on palju muud. O vaikne öö, miks peaksin kõnelema? Suudle kinni kõik mu 100 suud. Las jääda nii, kui jäägu, nii see suur silmapilk mind jälle teretab. On hinges kõiki kauneid eluviise, Nad vaikivad, sest taevas veeretab eestlast Tangoolise. Ükskord ammu ta kuulus korporatsiooni Vironia, tema poeg kuulus tribüünile ronija. Või oli ta ometi elus? Kadunuks jäi ta Nuubjas. Viimased teated on pärit virtsust. Pöördunud kõigi ausate inimeste poole palvega. Ma oskan paluda ausad leidjad vaevatasu eest ära tuua, järgmine nädalikel kuus. Tribüün lükati Alt ja poeg jäi õhku rippuma. Aja kellakapis kitsetalled peidus, kuri Punamütsike näppis seiereid. Maa on paljas, raagus on hekk, marjad purgis sildiga vec. Ükskord eile Ta kuulus korporatsiooni Vironia. Nüüd teenib pügatud heki kõik must aroonia 1967. Pikad ja jubedad mõrad taevas aknas ja maas vanad ja vägevad võõrad T1 leheraas tumeda kardina taga õmbleb laine. Kui surm lastele leiba, jaga tankide niidetud nurm, joobugud tapjate hümnist, verine silma klappism. Sulle ei maksta kümnist kõikide maade fašis 1968. Siis oli niisugune. Asi samast ajast laulu tekst, eks nad kõik ole laulutekstid peale nende rumalate ja vigaste artiklite mille puhul teil keegi läbi saalis. Aga siiski kena ma sirbis ja vasaras ei avaldanud, eks. Sest nüüd on need asjad ju juba minevik ammu. Siin on üks laul. Allan hüüdehtedega autor kõvasti kaks ööd, 68. Ja seda lauldi ka mõnikord veel varastatud viisil, nagu ikka kui laenatud viisil muidugi. Ei tea? Ma mõtlen sellele. Seda peab laulma, aga ma keelasin endalt täna igasuguse häälitsemise. Muusika moelise. Õmble mulle rätsep, frentšiia, Califeed, mind on maha jätnud kõik tsiviilselt veed poja juurde sõjaväkke ihkab minu süda. Tahaks veel kord läbi teha ühte õiget. Aga poeg juba kodus oli käest ära, ähvardas, et niikuinii jookseb kroonust ära, oli päris jabur, teine ma ei eksi, vist ütles enda kohta, et patsifist poja pruut on mures, tal vesi silma nõrgus, kui ta kirjast luges, et elu seal kui põrgus poja juurde sõjaväkke ihkab. Minu süda tahaks veel kord läbi teha ühte õiget sõda. Mundri ruttu pean ma selga panema aru pojale lähen pähe panema, poja juurde, sõjaväkke ihkab minu süda, tahaks veel kord läbi teha ühte õiget sõda, keeran talle peale õige mitu vinti, siis ta raibe oskab kokkuhoida tinti. Mulle pole tarvis naiselikke kirju, lähen udin, teda on niiet perse kirju. Põuavälku polnud siis kui olin noor, oli pime usk ja hele inglikoor. Ah, kui juba mürgel, siis mürgel lõpuni. Ah, kui juba unustus, siis olgu täieski. Vladimir Majakovski vene poeet luges eesti televisioonis luulet. Saade oli värviline. Milline õudne, kollane, kuum, veel see kiilaspea issand jumal. Ja seda praegusel ajal, kus parukad on nii odavad. Keerasin tagasi kolme peale, oligi Peyton Place. Vana Peyton oli surnud. Mis noorest peitunist saab, seda näeb järgmine kord. Se kiilaspea. Kuidas nad üldse lasevad neid esineda? Mina ei saa aru. 1973 ja samast ajastust laulu tekst. Me laulukesed seoti ühte punti ja otsast, mõned salmid maha kääriti ja filosoofiavoolud, mida veidi tunti ka meie kaela liiksuks määriti. Ei, me ei loetle mitte ühtki nime neist, kes meid püüdsid võtta kukile, miks küll see abi, kuid me taipasime, et oma aeda viia kakile ja pärast lauda ühislaulu tarvis, et selle laulud, kelle laualt sai siis oldi noored, polnud nagu tarvis. Kuid pole teada, mis meist hiljem sai. Nokk kinni, saba lahti, kõik tõusevad püsti, kõik pannakse istuma. Istud nokk kinni, ehk saad lahti, istud, nokk lahti, ei saa lahti, seisab nokk viltu. Istud noku otse, seisab nokk otse saatkatusele, otse kõrvatud katusele, otse keel suust ära. Noki eest ära. Kõik lähevad kinni, kes tõuseb püsti? Realismi, reamees vedas raskeid ridu, tal igas reas jäi õigust ülegi realismi peamees pidas võidupidu peaputru täis ja kukkus süllegi refrään. Kõik tahtsid tõtt ja teravaid probleeme, kuid iga nuga kiirelt nürines, kõik tõusid lauast lauldes, mis me teeme? Oh, teeme suitsuvastast tüürimees, siis tehti suitsu, aga tuld ei olnud ja tühi piip nii mõnel Nurtsakas. See oli siis, kui mind veel ilmast polnud. Kes nuttis siis, kes pihku turtsatas, kõik tahtsid tõtt ja teravaid probleeme ja nii edasi. Tuul kukutab kardinapuid, postkaartidelt lahkuvad kassid ja söögisaalidest rotid ja tänavalt Päästearmee, näe, lähevad üle tee. Kui kirjanik kirjutab sellest, millest rahvas mõtleb ja rahvas räägib sellest, mis kirjanik kirjutas, siis räägib rahvas sellest, millest mõtles. Siin on üks linn, ollakse olemas, peades, mõtted seljas, riided, kostab jutt. Mõni ei räägi. Nonii, räägi veel, mõni ei räägi enam, mõni on lakanud rääkimast selleks, et märgata kõike, mis on. Vaatan ja vaatan, ei vaadatud sa. Lõputu pildistik käega, katsutav, tabamatu. Nii Lipendab see hämmastav lehekülg videviku valguses. Maailma avatud raamatus viirastub elava linnana pilt, mida vaatan, olles ise ta osa, olles ise ta sees, peaaegu maalides teda pidevalt plingib igavest teadet teatab unustatud tänav, pikk tänav Rakvere linnas unustatud majadega ja akendega, millest ühel seisab suur krepp-paberisse mähitud lillepott mullas kuivanud sibul. Uste ja akende vahelt vaatab inimene, inimene ja veel keegi ja miski sajab igavest vihma ka siis, kui ei 100. Olevik oli see siis. Muusikamees kaob maasikanaisega ajalukku, aia mererannale, ainsale pingile. Ja ikka valgusesse vaadata, kui aknale on kardin veetud ette, kui kõik on koos. Ja nõnda omaette ka siis, kui sinu vere kell käib ette kui valge tund ka siis on ülim kohus koos valgusega olla hädaohus. Ühelt poolt varjatud vihjed, teiselt poolt lame sõim. Äkki on õudselt kahju neist, kelle käes on võim. Kahju on võimumehest, keda sõimab poeet oma vihjete keeles tahtmata aidata mõista, et mõista võimalik on tal veel suguselts sugu, rahvas, aitame teda sel teel unes, ta kõnnib seal niigi, tunneb rahvale kaasa, tunneb endale kaasa eelkõige kaasale kaasa. Kuigi too oma un teda tihti ei kaasa. Niisiis riigimees läheb seljakotike seljas, naine ja lapsed kaasas, jalutab oma riigis võrdne võrdsete seas. Esimeses heinaküünis heinakuul täiskuu ööl küünib ta oma naiseni, naine ei usu, et ta mees ei ole ta armuke. Mees on armukeseks saanud, omandanud uued mõõtmed, nähtamatud, mitte käegakatsutavad. Ja ometi ometi kord võõrama oliivid kauge pealinna peenemast puhvetis soolatud rohelised oliivid, mida sai söödud afganistani vaibale rektsiooni ootuses, asjatuse ootused muutuvad magedaks ja veelgi rohelisemaks. Endine riigimees kasutab uskumatult head poosi, parimat ainuõiget sellest kuupaiste öös taasleitud kodumaa kaugeima, kolka parima talu, võsastunud heinamaa suures üksikus küünis. Palgid veel kirvega raiutud puist, väheste kalliste saagide ajast. Ämblikuvõrgud, nii hoiavad pisaraid kinni hiljem vihmaga, mujal. Nüüd aga endine riigimees teab. Mis tunne on olla endaga üks. Mis maa see küll selline on, mis elu see selline on? Ja lihtsalt mõnel oli lühend tsükkel, ta tundis sama, aga varem lõpetas. Mesi, imevõim on mõnel pisinutel ja mida keegi meile õpetas? Mul on sust siiralt kahju, usu palun. Nii, persse minna saab vaid eesti keeles. Ma sinu pärast taevaisa, palun talundme kõigi sigadused meeles. Sa tea, et võiksin öelda sinu nime ka selles värsis, põhjusi on kuhi, see värss saaks kuulsaks, ei oleks ime, kes on ta autor, ära parem nuhi mostiili tabab ära kasu, naine ei ole tarvis kalleid masinaid. Ma loodan, ükskord läheb üle paine, mis rõhud, nöötsu, saias rosinaid ja sosinaid, mis posijates Uudest su kõrvalehtri sisse valatud, Neid säilita ja ära hooli muudest akvaariumid on kortsud galatud ja lõpud, kõik on juba alatud ja musta laega toad on talatud, pöördtoolid, lauad, lambid jalatud ja sõnavõtud maha salatud veel siis, kui ülikond kui valatud. Sa anna andeks, minu pidukõne. Neid teema harva. Kui siis ainult mõne. Sa jagad kaarte pihus, valeässad, kui mõni nutab, küsid, miks sa mässad? Sa näed, et värsil on ka mingi moto ja oma nime sellest sai märka. Eks pange paika oma pildiloto ja anna käsk, et rohi ära tärka. Meil maa on üks ja ühine on päike. Sind püüan armastada, ilus bitt ja väike. Ei ole viga. Usu läheb mööda. Ma loodan, et meil inimest ei lööda. See, mida rääkisin, see on ka minu mure. Ma palun meie pärast lootusena sureb. 1980. Mul paluti täna lühidalt teha Püüan kell on seal tabureti peal. Kohe lähen vaatama. Tütarlapsed näitlejannad, kodanikud, noore härrad, olge valmis. Kabjaplagin kostab kahel kabi all, kappab vana, ise kappab kohale. Ütleb, mängid poetessi. Sedasama ja kuulsid õieti? Tead ju küll, kuidas see käib. Või ei tea. No küll sa teada saad. Ah, ei taha. Hakkad tahtma. Noormees, palun teile äraandja roll teie kehastatel unastajat. Pidage meeles, kehastate ka ei taha. Humanismi vastu, jah. Inima armastuse vastu ka jah. Vägivalla poolt vististi. Nonii. Öelge rahvas, mis me teeme selle jätisega selle loobujaga keeldujaga. Teie, teie rahvas, mitte mehi. Ja mitte mina? Ei, Me pole mõrtsukad. Esialgu jätame ta ellu. Oleme ju haritlased. Suurem osa meist on väga vaimsed, peene maitsega. Mõistame ka mängima enesetapjat. Lõpp on ehtne kunsti huvides. Tõe huvides sinu huvides, ool, rahvas, keda teenin. Niisiis, noormees, teie roll on teada. Enesetapja, väntame kaua teil on veel aega. Oleme rääkinud teadki, et lõpp on ehtne. Päriselt. Valel on kõrge vanus nii kõrgele vaevalt näe. Pikad, kui kõnetraadid, nii pikad on vale käed. Minust minu hommikud ja minu ööd jube tuisk, mis keerleb ajudes kahed kolmed, ausad kirjatööd karjuvad vee alla vajudes. Seda kaheksa rida ridastiku kolm, neli, viis, kuus, seitse kaheksastikul saab laulda viisil. Üks vanamees raius jämedalt. See oli mu tormaka nooruse ajal, kui elasin nädalaid napsude najal. Kui märkasin, siis pärast kärakavõttu ei tea, kas siis viina või muu asja tõttu. Et juuksed ja habe mul kisuvad krässu. Ma mõtlesin elust, mis minna võib nässu ja küsisin sõpradelt abi ja nõu. Nad tuliletantsid ja õllenõu. Ka pahad sõbrad olid. Söögitoa laetalade külge sinna mõeldud poeedid on üles poodud. Kirjanduslikud kodud. Juhan lobise vähem oma elust. Vihm, mu rõdu mädaneb ja parter ja muide seda ta teeb. Värisevad jõed oma kraavides. Suur sula, ainult paistis suur. Juba lumi suur, ei värise, teater lume all, kramp, kramp. Teatrikooliaegne luulud. Nagu ka järgmine. Tõsi viimasel teatrikooli aastal kirjutatud 72 tähendab õpiaastal. Sain kutse, pugesin kalasabaülikonda, mis kui valatud, varjama küüru, tuled, särasid teatrist põlises kunstitemplis. Kunstitemplis elab vana naine, lava all on tema tuba. Ta ei näe, peaaegu üldse. Ütleb ette peast. Ta olevat 109 aastane. Seda võib ta ka valetada. Nagu sajandeid tagasi istuvad kõrvuti kubjas ja tühi tool, millele on unustatud lahtine habemenuga. 109 aastane naine ei näinud seda ära võtta ja nii me siis elamegi. Seotud kõne sidumata kõne seotud inimene, vaba naine, mees, jääme ellu võimaluste piirides tehingutes üpris tarkades kui Itaalias. Mõelgem Liirides soomes loomulikult markades täpse kursi trükib ära kodumaa kursson, kindel jutumärgid ka. Sidumata haavad, jah, nii, mõned haavad on ka kätes, jalgades, õlas kõhus, kubemes ja peas. Õmblused palju vigaseid on Termemate seas. Neil on krambihood ja tõmblused, nii et hingevalust rääkida ei maksa. See on kõigi kõigil kelda on. Viin, sööb maksa, palju ta ei maksa. Taustaks mängib sõber grammofon, kellel on kuid kauge nägemine noobleid noori suurt ei tülita. Nende vaibatatud põrandale. Võõras haige verd ei sülita. Nupuvõtte tasa, lülita nupuvõtte välja, lülita teise kanaliga, tasa, lülita. Ei, nad pole võõra maitseorjad, nende Jake, neil sei nülita nende elu puhas nagu linad, ihupesu ja nii edasi. Rahad, reisid, Kanapeedia piibud, loetud raamat, harjumuste triibud, pliiats. Paber kuhu edasi? Koorilaulu tekst. Müüt. Eesti kuningriik, vana ja vaba, sinu metsade juured ja müha, eesti kuningriik, vana ja vaba, sinu põldude lainetus, püha eesti kuningriik, vana ja vaba, sinu järvede sinised vood sinu valgetel teedel. Ma rändan meeles vabadusmuinaslood. TÖÖ kell see salapärane sõna. Mustad tähed valgel email sildil, hämarus suletud ukse tagaruumides, imidž, valgus. Öö tuli. Võib-olla laualamp, vaskse rippuva lüliti ketiga tõrvikut hoidev käsi. Marmorplaatidest lett, mõtlesin, kas tõesti ainult öö võib helistada. Samas taipasin, et ööl ei ole kätt. Ööl on tiivad, hõlm ja vari. Mustad tähed valgel sildil, neli kruvi ühtepidi sooned üles rööbiti. Kell minust jäi ta puutumata. Palju oli neid, kes helistasid. Neile avati. Veketi näidendist lõppmäng. On niisugune tekst. Mille esitamise korral oleks kogu eelnev jutt võimatuks osutunud? Ma ei oleks saanud siis enam mitte midagi muud rääkida. Ma kui lubate, loen selle 10 rida. Tegelane mulle öeldi. Aga see ongi armastus. Just see, just see, usu mind, näed ju küll, et. Aga see ongi sõprus, just see, just see, usu mind. Sul pole tarvis seda kaugemalt otsima minna. Mulle öeldi, siin ta ongi, peatu, tõsta pea ja silmitsi säravat laotust. Ja korda. Mulle öeldi. Kuule, sa pole ju elajaloom, mõtle nendele asjadele ja sa näed, kuidas kõik saab selgeks. Ja lihtsaks. Mulle öeldi. Vaata, kui oskuslikult hoolitsetakse kõigi surmavalt haavatute eest. Ütlen, vahel endale. Klu. Kui sa tahad, et kord väsitaks sind karistamast, siis pead oskama paremini kannatada. Ütlen vahel endale kruu, kui sa tahad, et kord sind minna lastaks, siis pead tundma, et sul on siin parem. Aga tunnen ennast liiga vanana, liiga võõrana selleks, et uusi harjumusi kujundada. Tähendab, sellele ei tulegi lõppu. Ma ei lähe kunagi minema. Aga ühel päeval tuleb järsku lõpp muutus. Ma ei mõista, kas sureb see tunne või mina ise. Ma ei mõista midagi ja keegi muuga mitte. Küsin seda sõnadega, mis veel alles on jäänud. Uni, ärkamine, õhtu-hommik. Nad ei oska midagi vastata. Avan oma vangla ukse ja lähen minema. Olen nii küürused, kui avan silmad, ei näe ma midagi peale oma jalgade ja lapikest mustjas tolmu nende ümber. Mõtlen Maa on tuhaks põlenud, kuigi ma pole näinud teda tulemas. See tuleb iseenesest. Ja kui ma kukun Siis hakkan ma rõõmu pärast nutma. Tänane õhtutund oli Juhan Viidingu nägu. Kuulsite katkendeid avalikud lindistused 1987.-st aastast. Saatemuusika valis Silja Vahuri ja aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes.