Tere, head ja tublid siin Maarja Merivoo-Parro ja terve plejaad põnevaid karaktereid. Tänases saates on mul kaks stuudiokülalist. Kuna jõulud on rahuaeg, otsustasin vestelda inimestega, kes rahu kuidas tunnevad, kuna need on olnud sõdurid. Üks minu tänastest intervjuu partneritest on Iraagi sõja veteran, teine oli aga ohvitser nõukogude armees üks välisele tee ise teise jaoks langetati otsus temast sõltumatult. Aga seekord ma ei piirdunud inimeste enda juurde kutsumisega, vaid läksin ka ise, mikrofon käes, raadiomaja kaitsvate müüride vahel telje ja tegin inimestega aktuaalsetel teemadel juttu. Esimese välitööde käigus püütud salvestise lasengi eetrisse kahenid. Tere, tere, mina ehted hõbemägi ei räägiks. Ma tahaks teada, et kas teie perest päkapikud ka käivad? Muidugi käivad, käivad iga hommik kujunebki kinke, jätavad sussi sisse mulle selle kohta isegi üks luuletus jõuluvanale luuletus ka, loe. Jõuluvana käed jääd Mullel sussid akna peal päkapikk, iga hommik paneb sisse ühegomi, väga kõneled, kuue aastane. Tere. Kui sina oled kole. Lennuvälja laulavad geenad, kaasek see kohevad lapsed, kes kui vangis. Lumi on ju õelas, talvekülm on mööda läinud. Lapsed, kes kui vangis, eeltoole. Käinud kas sinuga päkapikud käivad ja kuhu need jätavad sulle hinge sisse? Kaks korda on juhtunud. Ma räägin ühe korra, kui ühel hommikul läks, pidime minna Saima juurde, meie vanaema saime juurde ja siis vaatasime, et vaat, sosista ei olnudki mingit asja. Siis läksime sinna Harrise riidesse, ennast Harjumaal. Tundsid imelik tunne, suts saab väga kallis. Šokolaad kuku sealt välja. Ja niimoodi ka minu omast, see kukk nägupidi ei kukkunud välja ja siis ma katsusin sisse, võtsin välja. Ja niimoodi oligi ja teisel korral vaata, märkisime üles, see on täiesti tavaline päev. Aga issi, ma ei tea, mingi pool ööd üleval olnud päkapikud olid ka käinud, aga vaata sussi sees ei olnud ju. Ja siis aga emme, kes magasid ja mina kihinimele. Task saabesse, annekese šokolaad ja ja meil oli see teade, meil oli seal selle sussi all, oli ka, enne kui saapa sisse pandi. Teil on mingid vigur, päkapikud käivad ja, ja tean, mis nii. Mõnikord nad toovad isegi sama asja, aga see on ikka hea. Et need olid sellised lugu, kandilise kujuga šokolaad ning neli šokolaaditüki sees. Mul olid ilusad kehel, Veskiga olid pähklitega. Nii, Harry. Harri, kas sina mäletad ka, mis sõnul päkapikud veeldunud? Eveda. Aga kas sa mäletad, mis jõuluvana sulle toonud hambuni Kellikom hamburgeri kummi, vabandust, teda teid veel, päkapikud täna, ühel teisel päeval ka. Aga ma küsin siis niimoodi. No rammide sina tahaksid jõuluvanalt saada, mul on see soov välja mõeldud, ma tahaksin saada endale lokirullidega Barbid jõuludeks, aga ma hakkasin, aga ma pole seda veel üles kirjutanud. Sussi sisse pand, minu issi rääkis, et kui tema kirjutas vaid, kui temal oli sussi Takrodel seda kergesse jõulusoovi tiigrikostüümide ahtis esitab manisiliselt Susi sisse, et päkapiku ise ära kommi voli asemele. Aga ta ei saanud tiigril ostja hoopis lahedamaid asju. Tähtis on jõulud minu olemas, aima, läheb jõulude ajal soove ja jääbki sinna, jõulude jaoks jäime, andsime talle. Ta käis täna siit läbi jälista. Me andsime talle juba kingitused kätte, hävimiste kinkisid tedele, meel käis. Meil käis ju sellel aastal ka fotograaf. Nii me andsime pingid ja ühe külmkapi, Magleppi tärel aga must joon emm, Joos luud. Aga ma arvan, et värviline on ka väga ilus. Me kingime igaühele ühe külmkapi magnetit, meie koondpildist, oh te tegite koos pilti nüüd mul on veel Harryle küsimus, et Harry, mida sina tahaksid jõuluvanalt saada? Ühte mänguasja. Missugust mänguasja. Naudin. Com on töötaja kujuline ka süüdistavad tiks saada. Talle meeldib üldiselt autod ja mootorrattad, missugused autod sulle kõige rohkem meeldinud, bioon, must ja valge ja siis seni ei meeldi siis kollane ka. Talle ei ole sinikollane all selge käega tõik. See olime lodis Ecoutšinde palaga, Pip Farvil keets. Mina olen Maarja Merivoo-Parro ja minu esimene stuudiokülaline Raiko on veetnud jõule nii Iraagis kui Kosovos ja küllap teab väga hästi jõulurahu tähendust. Aga enne, kui nende teemade juurde liigume, vaatame korraks hetkele ka otsa. Aasta 2014 hakkab kohe lõppema. Mis sul sellest aastast meelde jääb? Oi päris palju juhtus. Sihtis võib-olla üks oluline asi on ikkagi abielulahutus kuudeks pingeritta panema, sest ma paneksin teisele kohale. Esimene oli kindlasti tarkusehamba väljatõmbamine x, see kestis kaks tundi. Ma olen enne ka hambaid välja kukkunud ja luid katki kukkunud. Aga sellist valuma ikkagi ei ole enne enne tundnud ma just üks päev mõtlesin selle peale uuesti. Nüüd on enam-vähem ununenud valu, aga, aga ma tundsin, et see natukene muutis minu isikut. Isiksust. Ma olen kindlasti palju alanlikum. Nüüd kui varem, mis sellel aastal ehtis, vajutasin, lahutas. Võib-olla kui niimoodi lühidalt kokku võtta, siis oli selline arvamuste lahusus, tema tahtis, saadan õnnelikuks. Ja mina olin peaaegu nõus elu lõpuni õnnetu olema. Siin tekkis selline teatud konflikt, aga lõppkokkuvõttes sai see suhteliselt rahulikult ära lahendatud. Mingisuguseid pingeid ei tekkinud. Mõlemad oleme ikkagi intelligentsed inimesed, mõni võib-olla rohkem, mõni vähem natukene. No ilmselgelt jah, kui see hamba väljatõmbamine valusam oli Ja, aga ma ei kujuta isegi ette, mis, mis võiks nagu veel hullem olla, mis võiks elus juhtuda, ei sooviks. Kujuta ette, ometi sa oled Iraagi veteran ja Kosovos käidud. Nii aga räägime, said kalamees ka, kuidas seal kalaaasta läks? Algas väga hästi ja see algas juba siis eelmise aasta jaanuaris, kui me räägime 2014.-st aastast. Aga nüüd sügisene hooaeg nii väga hästi ei ole läinud. Et võib-olla see on ka lahutusega seotud, et enam ei pea nagu rumalate küsimuste vältimiseks kodust põgenema. Nii palju, või siis peab natuke rohkem vaeva näha nägema, et ühiskonnas aktsepteeritud olla, aga kas see sügis ja ma ei ole tegelikult väga palju ka saanud? Tegelikult ma nimetaks seda kalapüügiks ka ikkagi nimetaksid forelli, küttimine. Miks nii? Sellel ei ole tavalise kalapüügiga nii palju ühist, minu arust? Pigem on see selline religioosne peaaegu religioosne tegevus. Ühesõnaga sa käid siis, kui me räägime meriforellipüügist, mere äärest piitsutab merd seal kaheksa, 10 tundi järjest, mõni päev ei näegi kala, mõni kõvene, korra, mõnikord kala, aga ei saa kala kätte, kogu aeg on hinges selline mingisugune tühjus. Käisin just vaatamas kääbiku filmi ja seal olid need surelikud kuningad, kellel oli sõrmus antud ja see, kes olid vaimuna, otsisid seda sõrmus kogu aeg ja ilmselt neil oli ka hinges kogu aeg selline rahutus. Ja kui mere ääres käin, näen seal teisi forelli, kütte tavalist, kuskil kauguses käivad ringi selliste tumedate kujudena, ninad tilguvad, kõhud on tühjad, niimoodi siis tuleb alati meelde see sõrmuste isanda või kääbikud seen, kus nad samuti ajavad taga mingisugust asja mida nad tavaliselt ei saa kätte. Sa oled nüüd terve sügise proovinud meriforelli kätte saada, mitu sa oled saanud? Ma arvan, et ma ei pea vastama sellele, küsisime naistelt ja ma ei ole ühtegi mõõdus forell ise sügisel saanud. Eelmine kevad alates juures ma sain kuus tükki, aga alamõõdulise ma olen ikkagi sügisel ka saanud. Need tuleb tagasi vette lasta. Mul on väga palju käinud ka, muidugi seoses selle hamba väljatõmbamisega ja nii edasi. Aga muidu ma olen kõva kalamees. Mister, Hermano ja frii Manning, sanküünlad, raadio kahte MINA OLEN Maarja Merivoo-Parro ja ma räägin juttu veterani ja väga hea kalamehel Raikaga, kes tuleb välja, ei kütti forelli ainult meres, päike jões. Jões ka, aga see on pigem suve teema kevade teemaga, see on ka forellipüük, aga siis jõeforellipüük on natuke teistmoodi. Et tavaliselt kätkeb endas matkamist selliste jõgede äärde, kus inimesi tavaliselt ei käi, kus karude populatsioon on tunduvalt suurem kui inimeste oma. Midagi ühist on ka kindlasti meriforelli püügiga, et sa pead kala nii-öelda ära petma, sa pead jääma ise märkamatuks. Aga nendest müügifilosoofias on ikkagi väga suured erinevused. Karude populatsioon on seal söör ja ma nägin, ma olen kolm korda karuga kokku põrganud. Viimane kord ma nägin päris lähedalt karu umbes 25 meetrit, aga ta oli teispool jõge ja selline päev oli, kus vihma 100., ühtegi teist inimest vist ma arvan, kolme viie kilomeetri raadiuses ei olnud. Ja siis ma hästi vaikselt kõndisin jõe ääres ja siis järsku karu ärkas üles täis palju, aga ta magas seal vihma käes mätaste vahel. Ja ma ei tea, kas see tuleb sellest, et ma olen juba karuga kohtunud või sellest, et ma Ma olen väga palju lugenud karude kohta, tavaliselt nad ikkagi inimest ei ründa. Või siis hoopis sellest, et ma nägin ta nägu nagu tõesti lähedalt, ma nägin ta ilmet, see oli selline hirmunud, natuke uudishimulik ilme pigem nagu kassil, kui ta üles äratada, aga kõige huvitavam oli see, et ta juhtub minema kohe, vaid ta tõusis püsti, tegi paar sammu minema, nägu, siis tõusis uuesti püsti, keeras ringi ja siis me vaatasime tõtt. Ma ei tea, kaua see kestis, aga ühesõnaga ma jõudsin oma telefoni välja võtta. Tahtsin endast pilti teha. Aga vihm oli terve päev sadanud, nutitelefon, näpud olid pundunud. Järsku telefon ei töötanud enam, muidu oleks oleks väga lahe olnud, aga esimene kord, kui ma karu nägin, siis peaaegu oli vaja pärast jõe äärde pükse pesema minna. Hirmus oli lihtsalt nagu jooksis minema. Järsku vait, selline tunne, nagu ta oleks kuskil lähedal, aga vaatab, mis sa teed. Sõbraga kujutasime ette, kuidas ta paneb pudipõlle parasjagu ette, teeb kahvlit ja siis ma mõtlesin, et hüppame jõkke. Aga, aga seal oli nagu piisavalt sügav, et kujutasime ette, et kuidas ma oleks niimoodi Poina sinna põhja vajunud, pea oleks võib-olla välja jäänud, karu oleks meie peadega mänginud seal. Lõpuks me tegime, et võib-olla natuke karjusime, võib-olla nutsime isegi. Ja siis hästi, kiiresti läksime minema, teist korda koma karu nägin. Siis ma nii palju enam ei kartnud, et ma ei, mõtlesin küll jätkata püüki, aga millegipärast ma arvasin, et see võib-olla ei ole nii hea mõte ja kodus on ka hea olla ja läksin vaikselt minema, aga kolmas kord? Noh, siis ma jätkasin püüki, et enam üldse nagu hirmu ei olnud pilti teha. Üritasin piltidega. Ühesõnaga, see viimane kord karu tegi paar sammu ja siis ma vaatan tagasi, vaatasin tõtt, sina kohmitasid oma telefoniga. Mis ta tegi, võttis ka telefoni väljevi. Ei, ta vaatas ka, ta vist proovis aru saada, kes ma olen, ma karudest ei näe ka väga hästi, et nad sõltuvad väga palju haistmisest. Nad saavad haistmise järgi aru, kellega või millega tegu on. Ja ma olen ka nii palju aru saanud, no ma olen lugenud, et nii kogu karuse jahitakse Eestis nadi vaata karu kui saaki. Tähendab nad ei vaata inimest kui saaki. Et ilmselt oli ka natuke uudishimulik, tahtis teada, kes on, aga, aga aga mõtlesin seda ka, et suurt forelli tabada, minu arust on tunduvalt raskem, kui näiteks karu tabada püssiga siis. Ja siis käru läks minema ja siis karu jooksis minema, hääldivinud? Ei Ta jookseb täiesti hääletult, see ei teinud häält, mina ka ei teinud häält ja. Võib-olla ütlesin talle midagi, see on minu jõgi või midagi sellist, tegelikult ei mäleta, ma olen ka kuulnud, et kui rahulikult inimese moodi rääkida neile, et see hirmutab neid kõige rohkem. Ei kuule, härelikast jah. Aga see on omaette vaatepilt, karu jooksmas näha, ta jookseb nagu Usain Bolt, aga ta teeb seda metsas ja ta teeb seda peaaegu hääletult. See on väga huvitav ja, ja selles mõttes ei ole ka mõtet karu karta, et kui te tahaksin nagu rünnata, siis ilmselt ei saaks aru sellest, et selleks oleks liiga hilja ja ta, et midagi ette võtta. Väga lohutav, aga see on, nagu need vanarahva oligi, need ussisõnad ja hundisõnad ja loitsud võib-olla NETS'is töötavadki kõnele näkku, neid lugeda. Kartma võib-olla tõesti, äkki sa peaks mõned üles otsima? Äkki on forelli sõnad ka olemas? Veskis teadis forell isana. Kus on neid siin-is? See oli nüüd kauem palakesi, lähen mina olen Maarja Merivoo-Parro ja raadio kahe eetris on minuga koos ka Raiko. Kas sa käisid kalal ka Kosovos või Iraagis või? T4 olutselt Kosovos Iraagis ei käinud ilmselt seal. Mul üks sõber, kes Afganistanis küll kalal sai väga suure kalaga. Mõlemas kohas on jõgi. Skaalal väga reostunud, nad ju, et ma nägin küll Iraagis müüdi kalu turu peal. Ma ei kujuta ette, kes oleks neid ostnud, seal oli 40 kraadi sooja. Kalad olid kärbseid paksult täisringi jää peal ja ja inimesed siis elasid ja ütlesid. Mis aster säiligi rääkis. 2003 2004. Kas sinna vahele jäid jõulud ka? Ja? Hästi palju, me olime ameeriklastega koos, plastikkuuski oli. Ja ma mäletan, et millegipärast oli vaja ära hävitada toiduratsiooni osad solid, konserveeritud konservi karbises, koogid. Festivali konserve, keeksi ja kooki ja torti. Kas te eestlastega selle kapsast ka hankisid emale verivorsti? Ma täpselt ei mäleta, võimalik, et olid, kuna me läksime enne jõule nädal või kaks, siis võimalik, et olid mingisugused verivorstid kaasa võetud või midagi sellist, aga ameeriklaste armees on toitlustus väga korralik. Ma ei ütle, et ma kunagi millestki puudust oleks tundnud, et et kõik oli olemas, mis vaja. Aga Kosovos, Kosovos toitlustamine, asi natuke kehvem, sest me olime itaallastega koos, mitte nagu talje. Taanlased on ju head Diori teoorias, aga me olime karabinjeeride ka ja nendel see toidurahastamine ei olnud nii hea, pluss Albaanlastest köögipersonal. Kõik see kokku ei andnud väga häid tulemusi. Pluss katoliiklased ka nad söövad kala ja mingisugust jamps. Jõuludeks mäletan suur jõululaud oli Kosovo, siis prantslased, itaallased, eestlased koos siis doosi, mingi taldrik või ma ise võtsin, ma ei mäleta, mis ma arvasin, on baklažaan hakklihaga suu juba natuke jooksvas, juust oli ka peal. Mis tuli välja, oli kaheksajala sees, kalahakkliha? Sellist, see on pettumust, ma mäletan siiamaani, aga itaallastel oli veini, oli söögi kõrvale alati ja sedagi natuke talutavamaks. Jõulud jõule, laule laulsite, mäletan, et millegipärast hakkasite prantsuse hümni laulma, aga see oli selline. Natukene. Ma ei tea. Ma ütleks vulgaarne üritusega. Väga mitteametlik meie ülemus otsustas, et sellisel üritusel ei ole paslik eesti hümni laulda ja siis me laulsime õllepruulijätu hoopis. Aga prantslane teadis seda laulu. Selline konspiratsiooni, et te väitsite, et seal hümnegi tegelikult võib sealt, siis ei tahnud rüvetada. Mina oleks hea meelega. Mitte hea meelega, oleks laulnud, ma arvan. Sõjaväes ei ole niimoodi, et sa saad ise otsustada, mis sa teed. Aga see oleks saanud omaette laulda õue ja viisil. Peas laulsingi omaette, aga ma ei mäleta nagu. Või siis. Pruuliat laulsime, hoidsin varbaid ristis saabaste sees, sa ei läheks arvesse. Aga Iraagis jõululaulud kõlasid. Ilmselt mitte vahepeal mäletan, viidi millegipärast kohalik turult eemale hoidmas turg, Rus asus kiirtee ääres, kohalikud läksid kogu aeg rohkem teie poole, et saaksid oma kaupa müüa ja siis kogu liiklus suri nagu välja. Kujutad ette kiirtee peal, see võib ohtlik olla. Plusse segas ilmselt mingeid sõjalisi operatsioone ka ja siis üks moodus seda teha, olised propaganda auto kõlaritega. Ajas nad minema ja siis ükskord ameeriklased tulid meie juurde, et oo, kas teil on mingisugust rõvedat muusikat või midagi sellist. Ja siis mul oli juhuslikult mingisugune Eesti 80.-te rokiplaat kaasas, siis selle peale ja, ja siis seda sai lasta kohalikele ma mäletan, üks lugu oli must ronk. Mujalt ja, ja teised ka samasugused, need on Bagdadis kõlanud Iraagist veel nii palju, et kõik probleemid seal tulevad minu arust pigem ikkagi sellest, et inimesed ei oska kirjutada ja lugeda mitte mitte millestki muust mitte mitte. See tuleb ka omakorda ajaloolistest tingimustest, aga islami ka see on väga-väga vähe seotud ja ma arvan, et ega seal midagi paremaks ei muutu ka enne, kui inimesed lõpuks õpivad. Lugema ja kirjutama, aga see võib mitu aastakümmet aega võtta, enne kui kasvab üles selline põlvkond. Kuuled raadio kahte, see on ponniverlooges kinnilla, mina olen Maarja Merivoo-Parro teinud minu esimene stuudiokülaline omal soovil Iraagi veteraniks saanud Raigo on stuudiost läinud. Peagi saabub siia olude sunnil omal ajal nõukogude armeega liitunud Madis kellega muuhulgas juttu ka jõuludest Kaliningradis. Enne veel aga lasen eetrisse loo, mida kuulsin, kui mikrofoniga majast väljas jõululugusid. Püüdsin. Minu sünnipäev on 30. detsembril ja see tähendab, kuna mina olen sündinud nõukogude, siis oli ju pähe midagi head saada, et lapsele kinkida. Siis ema ja isa tulid heale mõttele, paneme kaks asja kokku jõulud ja sünnipäeva, nad on nii lähestikku. Siis saab lapsele suurema kingi osta. Eni oligi, mina teadsin, et mina saan alati ühe kingi jõulude ja sünnipäevakingi koos. Ja et see on suur kink, siis see tähendas seda, et ühel aastal sain uisud. Järgmisel aastal sai suusad, siis sellest järgmine, sain jälle uisud. Ja siis sain jälle suusad, sest ma olin vahepeal juba välja kasvanud ühtedest, suusasaabastest, suuskadest. Ja mul oli õnneks ka vanaisa ja vanaema et mingisugune muu kink ikka tuli ka alati, aga see oli ka nagu alati ikka jõuludeks ja sünnipäevaks koos. Aga vanaisa oli mul väga hea kunstnik. Ja eks ta siis tahtis, et lapselapsest saaks ka ikka joonistada. Nii et vanaisa ja vanaema kinkisid mulle alati värvipliiatsid joonistusploki ja plastiliinid. Kuigi ma teadsin täpselt, et see vanaisa taeva poolt tulevad need asjad siis mul oli ikkagi vaja teada, et kas need asjad on juba koha, see tähendab, ma ei tea, miks, aga need olid alati meie riidekapis all kingakarpide vahel oli peidetud siis kuskil nädala aega enne oma sünnipäeva enne jõule, tegelikult hakkasin siis otsima, et kas on juba kink ilmunud või ei ole. Ja kui oli kink ilmunud, siis esimesel päeval rohkem ei vaadanud. Järgmisel päeval, kui ema ei olnud kedagi nägemas, siis ma läksin uuesti kapi kallale. Siis ma juba piilusin, mis seal koti sees oli. Aha olid, pliiatsid oli, plokk olid plastiliinist rohkem ei vaadanud. Järgmisel jälle parajal momendil läksin jälle kapi kallale. Mõtlesin, kas pliiatsid on kuue värviga 12 värviga või 24 värviga. Oi, kui oli rõõm, kui oli 24 värviga ja kuna vanaisa oli mingisugune superpliiatsiteritaja, siis ta alati teritas need pliiatsid ära ka. Nii et siis mul oli süda rahul, ma teadsin, et uisud või need suusad. Ma vaatasin neid, ma olin juba proovinud poes. Aga et naased eine kingitus ikka tuleb ka ja see on olemas. Ühe korra vanaisa, mind üllatas siis kui ta oli kuskilt saanud pastapliiatsi, mis oli täiesti ilmaime sellel ajal. Ja see oli musta rohelise värviga oli see pastakas, kuldne rõngas oli keskel ja muidugi sinine sinist värvi pastakat, pastakas. Ja siis sattus, et ma või juhtus nii, et ma jäin haigeks ja sattusin just seal kuskil oma sünnipäeval haiglasse. Aga mul oli see pastakas, mis tegi minust seal nii tähtsa tegelase. Et ma täitsa nautisin seda haiglasolekut, sest ma sain lasta igaühel natuke kirjutada selle pastaka. Vaat sellised sünnipäeva kingid siis minu lapsepõlvest ja jõulukingid, suusad, uisud, uisud, suusad. Plastiliin, värvipliiatsid plokk ja üks äge pastakas. Eks jõuluime on ka sündinud minul elus. Olin viieaastane. Tegelikult kaks ime, sest et ma sain ikkagi ka erilise kingituse näärivanalt sellel ajal ja see oli üks väikene käsi harjakene ja kühvel laste ava. Ja siis meil oli kodus külalised ja meie korter või ühetoaline korteri korteri, siis jagatud suur tuba kaheks suure riidekapiga ühele poole kapp jäi siis ahi ja teisele poole jäi ema, isa voodi ja, ja diivanid ja no ühesõnaga, kõik muu siis ja siis külalised seal rääkisid jutt too mina siis tahtsin proovida oma uue harja ja kühvliga noh, testida neid, et kuidas siis nendega pühkida on. Läksin siis sinna teisele poole kapi ahju juurde, hakkasin pühkima ja kui ma keerasin ahju juurest kapi poole ja olin siis oma harjaga Sibimas seal kapi ees, siis äkki pistis kapi alt nina välja üks väike loom. Ta nagu ei märganud mind, alguses see loom oli, kehakujult oli ta nagu siili moodi, aga suuruselt oli ta ja nagu taksikoer või mingi selline. Ja ta sai pista pool oma kehast välja. Ma mäletan, ta oli pruuni värvi, tal oli siuke tugev karv noh, nagu natukene meenutas media mütsi aga harjased või mingi sihuke, aga siil ta küll ei olnud. Ja ta pistise nagu tuli sealt ahju või sellest vabandust, tuli sellest kapi alt välja. Ja siis sattus nagu minu kühvliga vastakuti ja siis vaatas üles ja mina vaatasin teda ja siis me vaatasime üksteisele otsa. Tal oli must nina ja tal oli täitsa tumepruunid, silmad, hästi, tumepruunid ümmargused silmad. Ja siis me vaatasime niimoodi 11 kuskil 10 sekundit. Mina olin ise viie aasta ja ma ei hakanud karjuma. Ma ei ehmatanud, ma ei kartnud. Aga ma olin nagu, ma ei osanudki üldse mingit seisukohta võtta. Mingisugune mingisugune tundmatu loom vaatas mulle meie kodukapi otsast vastu oma suurte pruunide silmadega ja mäletan, et nüüd see silmavaade oli ka selline, et see ei olnud nagu looma silmavaade, nagu oleks inimesele otsa vaadanud või väga kummaline. Ja natuke aega siis ütleme, 10 sekundite vaatas. Ja siis ta tõmbas ennast kapi alla tagasi niimoodi, et ta nagu pilku minuti pööranud. Aga ta kadus kapi alla tagasi. Siis ma mäletan, et ma olin täielikus hämmingus veel üks, 10 sekundit sealt seal ja siis ma mõtlesin ise oma lapse peas, et mis ma nüüd pean tegema. Kas ma räägin sellest? Ma ei räägi sellest. Aga siis ma läksin ikkagi sealt ära, oma kühvliga läksin, ütlesin isale, et tead, meil on üks koer kapi all. Ja nemad alguses isa, mis koer? No mis kus sai see koer siia ja on, ma nägin, ta vaatas mulle otsa, tuli sealt välja, rääkisin oma loo ära, kõik, ma ei osanud muud öelda. Ma ütlesin koer. Ja noh, vähemalt et keegi hakkaks vaatama, et mis seal kapi all siis on, naasis, vaadati kapialune läbi. Siis otsiti ema isa voodialune veel läbi, et äkki ta sealt kapi alt voodi alla läinud. Ja mitte midagi leitud, ei ühtegi looma, ei no mitte midagi. Ja, ja siis jäigi see asi nagu sellega mina, kes ma alati olin kohutavalt protesteerinud enda õigust nõudnud taga. Mina ka nagu rohkem sellest ei rääkinud, keegi ei pööranud tähelepanu, et mis rumalat juttu mina räägin ja see asi vaibus nagu niimoodi ära. Ja oligi kõik. Ja siis ma mõtlesin iga aasta aina ja pidevalt, mul on praegu ka sellest on ju nii palju aastaid möödas juba 40 aastat. Et ma mäletan neid filmima, võtan seda väikest looma mäletaste nina, ma mäletan, kuidas me üksteisele otsa vaatasime. Vot selline jõuluime, ja mis ta oli? Ei tea. Regina spekter ja Samson kuuled raadio kahte MINA OLEN Maarja Merivoo-Parro. Ja peagi saabub stuudiosse nooruses Nõukogude armee ohvitserina tegutsenud Madis. Praegu aga kuulame ära ühe jõululaulu. No meil oli niimoodi, me tahtsime jõuluaega, sa abiellud, et siis on ilus jõule pidada pulmi, aga Liisorid, järjekorrad olid see perekonnaseisuametis. See aeg oli väga palju, abiellusid järjekorrad, et me selle vana aasta lõpus enam ei saanud ja pandi meid siis järjekorda. Neljas jaanuar 55 ja kuna endi töötas linnas, siis me saime pikal tänaval, oli see perekond, amet, muidu pidid kõik selle Aegis Vena külanõukogusse, siis. Noh, aga me ei tahtnud oma tuttavad inimesed, külanõukogust hakkab meid paari panna. Saime linnas, aga siis me ikkagi tahtsime tuttav pastor ja veedaks laulatada. Aga noh, talveaeg külm aeg ja kirikul kaugel ka ja ega meil pole mingisugust sõiduriista, see aeg olemas, viiagi laulad kodus, siis tehti kõik, pandi ilusti korda, niuke kindlad laulja, need piiblid ja kõik ja siis vastu tuli koju kikka talarise, meie valimisi mul ikkagi valge pikk Leida, pikk loor. Õpetaja ei tohtinud kodus laulatada enne kujule registreerinud materjali või ära registreerinud, siis võis laulatada, muidu võis keegi kaevata, siis võis karistada saada. Aga meie tegime salaja ikka ära. Mis sinna peale päeva selle nina taas tonnile tookord ja see tee kõik hoidsid nina peale päevade sele nina taotal tonnile tule Danski Too ja kõik otse nina peale päevatee ja tõotan tonnile Donski Tootsi ja see oti. Mis mina peale päeval selle mina tõotan tondi, tule tonni too ja see töökoti siis mina peale päeva selle mina tõotan tonnile. Tule. Ja see teelõik koti, mina peale päevade tõotan tondi, tulelonti, toode ja see kõik, mina peale päevane sele, mina tõotan tondi. Tule tonti tookord ja see kõik mina peale päevade sele, mina tõotan. Tule tonti, too kott ja see kõik koti sisse.