Kuidas te elate, Uno Loop. Kuidas ma elan kiirustades? Võib-olla oleks kõige õigem sõna. Kas ootate sünnipäeva või mõtlete sellele päevale õudustundega? Ma olen mõelnud selle sagina juures, et oleks juba ükskord möödas. No kui 50-ni olid teha, siis süsteem ei osanud ette kujutadagi, et ühel päeval kukub 70. Ei, ma ei mõelnud selle peale, ma ei kavatsenud nii kaua üldse vastu pidada. Kui vana näete ennast tunnete? Öeldakse, et inimene on nii vana, kui vanana ta tunneb, ma ei oska selle kohta midagi öelda, ma olen pidevalt olnud tegevuses ja enda hea peal olen väga harva mõelda saanud. Siblimist on kole palju küll spordiklubiga küll enda sporditegemisega ja esinemist põhiliselt harjutada tuleb kogu aeg ja see hoiab vormis, hoiab hinge, hoiab noorena. Ja, ja niisugune pidev suhtlemine inimestega ta küll väsitab, aga hoiab tõepoolest sellises noh, teatavas toonuses nii vaimu kui füüsist. Kas teie peres on mingid traditsioonid ka sünnipäeva tähistamiseks välja kujunenud? Vanasti olid minu vanemate ajal olid nii, et me saime terve perega ikka kokku, aga ei, praegu on igalühel omad tegemised ja pere on laiali. Ei ole aega, teil on üks laps ja, ja siis on lapselapsi lapselapselapsi ja need on ka mööda ilma laiali. Mekongi tütar elab New Yorgis oma perega ja teise käisite ka New Yorgis, käisin koos abikaasa tähte, sinine, no kas Ameerika oli selline, nagu olin ette kujutanud või hoopis midagi muud? Yks umbes niisugune oligi? No minu ettekujutus oli ju niisugune passiivne, ma olin näinud ja ja lugenud, aga ise seal sees olla on asjal hoopis teine, teine maitsen hommikust õhtuni niisugune pingeline sagimine. Kas selle püütakse kõiksugu asju kaela määrida, õnneks ma elasin väga rahulikus miljöös seal. Me elasime kahes perekonnas, õigemini Mul see kreis seotud esinemistega ja esinemiste kõrval nagu nagu ei süvene kõikidesse asjadesse, mis, mis seal on. Aga nii-öelda taust. Kuidas öelda teises ajupooles kogu aeg. Võtad ikka seda vastu, mis toimub, ja ikkagi uudishimulised kogu aeg, et, et noh, et mitte midagi mööda lasta. See oli põnev, väga põnev. Aga no kohanemiseks natukene hiljem. Kas pojatütar kavatsedki sinna jääda? Väga tõenäoliselt talle hea töö seal ja ta täiendasin arvutialal ja nüüd minu teada on ta hoopis ühe suure restorani administraator. Seal ikkagi vaadatakse selle peale, mis, mis on tasuvam ja kasvatab last. Kas te sünnipäeva puhul ise ka midagi endale ostate, tehke endale väikese kingituse. Siis ei ole plaanis küll heal juhul võib-olla uued esinemisriided, aga abikaasalt on king tellitud või ei ole, meil ei ole aega, kui saaks kodus hädavajaliku remondi tehtud, aga ilmselt sellekski jääb aega napiks. Teil on elamine siis kahes kohas, täpselt nii. Rohkem olete ikka seal Laulasmaal? Raske öelda. Sõltub vajadusest ja võimalustest ja seal võib ka talvel elada ja kui vana maja teil on või see on enne sõda ehitatud juba ja kui te olete seda siis ise natukene seal ümber ehitanud ja, ja nii vana maja remont on ju kogu aeg niisugune, et üks ots laguneb ja teiste otsa siis teed. Kas teil on maha ka midagi pandud või on muru põhilisest ümber maja? Osalon, puid, põõsaid ja, ja marjapõõsaid on ja esimesed aastad seal elades nagu ei ei olnud nagu võimalust maadki ei olnud, oli siiski majaalune maa, aga aastate jooksul on seda krundiga pidevalt suurendatud ja praegu praegu on mul seal mingi kaks hektarit kõikkima muidugi Juua puhast hoida. Aga seal on nüüd jah, marjapõõsad ja paar õunapuud ja isegi kirsse ja ploome on ja kuigi nad suurt ei kanna midagi, maa liivane ja vaene aganad õitsevad kevadel ilusti ja nii kahju on, neid ma, ma saagi tähendab, naudin seda, kui, kui puu õitseb ja kui on mõni õun otsas, tore on ja kui ei ole, pole ka katki midagi. Kalamees ka olete? Ei vot seda tööd ei tee, isegi harrastaja mitte. Aga see on heameel, ise teete, süüa ka? Ei tee, ei tee, noh, lihtsamaid asju teen, aga ma ei tea, mul ei tule see hästi välja. Kus teie lapsepõlv ja noorusaastad möödusid? Ma sündisin Tallinnas, aga, aga juured on hästi sügavalt Harjumaal Nabalas, Nabala vallas ja Nabala külas. Seal on kogu mu suguvõsa jääb kahe suure maantee vahele ja ta on niisugune natukene nurgatagune kant küllalt Tallinna lähedal, otse linnulennul umbes 20 kilomeetrit, aga, aga teed mööda kusagil 25 kuus? Jah, põllud, jõgi, metsaheinamaad ja seal ma siis olingi oma oma noorusaastat teie peres ainuke laps ja ärahellitatud ka ja tea ei säilitatud siis eriti laps, minu teada küll mingit rikkust ei olnud ja millega lastellitada. Kui midagi tahtsite saada, siis ikka osteti või kui väga peale käisid ja vot ei mäletagi, kas ma nii väga tahtsingi midagi. Mäletan, et ma tahtsin jalgratast, aga väga lapsena juba, aga ma ei saanud, ma sain alles siis, kui ma olin juba noh, üsna täismees tuli teha talutööd palju, sest sõja ajal ja paljud olid metsas külamehed ja olid sõjaväes. Ja mul oli siis niisugune talusulase roll, käisin seal poisikesena ikkagi ühest talust teise ja kõik sugulased olid seal, keda ma ikkagi aitasin, tuli loomi talitada ja ja otseselt lapsena Me käisime küll karjas seal proosa talus, eriti vot nendesamade lastega, kellega ma koos kiigel laulsin ja ja sealt on ilmselt pärit ka see, see niisugune ansambli laulu Su käisite kiikuma, laulsite ka täpselt seal proosa talus oli siis kiige. Ja kui ei olnud seal teisi lapsi, siis meie oma oma talu lastega kogu aeg liikusime seal ja laulsime. Kas ema ja isa olid ka muusikainimesed? No ei, ei, mitte mitte kutselised muusikud, aga ema laulis segakooris raudamisega kooris omal ajal. Muidugi ta laulis päris kenasti kodus ka. Ja isa isa laulis ka päris kenasti, mil mängiti pilli, mis pillid teil kodus olid, siis põhiliselt kitarr, mandoliin, niisugused lihtsa inimese pillid. Kas selle isa kitarri peale õppisite siis mängima? Jah, vot see oli küll, see on esimene kitarr, mis mul oli, isa õpetas, isa mängis, aga ta mängis teises häälestusest, mängis selles vene häälestuses, vanasti Hispaania häälestust Eestis ei tuntud üldse. Ja, ja siis ma muidugi tema kõrvalt õppisin üht-teist seal laulma ja, ja tuuridega saatma ja aga seal oli kõik niisugune noh, koduse modifitseerimise tasemel. Kui palju tarre teil on olnud, siis elus? Ma ei tea, kas tosina ringis võib-olla lõhest, mis mul praegu on, pakute Ühendriikides küllalt soliidset raha, aga see on üks vana niisugune suure orkestri saatel. Ta kitarr. Ja noh, oma välimuselt üsna unikaalne niisugune effidega ja nüüd selliseid pille enam ei tehta või nüüd võib-olla juba jälle tehakse, aga, aga siin ta maksab umbes paarkümmend 1000 krooni. Siis pakuti mulle seal 2000 dollarit ja ma mõtlesin, et oioi juba nii palju pakutakse, siis ma seda kindlasti ei, selle ma ostsin 57. aastal Moskvast festivalilt soomlase käest, kas sellega hõbemedali ei, siis oli mul teine pill hoopis. See oli siis, kui me juba olime oma esinemise lõpetanud ja festival oli läbi, pidutsemised käisid ja, ja keegi soomlane tahtis lihtsalt raha saada, müüs oma pilli maha, kitarr on väga palju näinud ja palju käinud ja on minuga koos pidevalt. Aga kes teid õpetas siis kitarri mängima, et iseõppija? Ma olen jah, suulise õppija kogu eluaegse, kuigi ma olen käinud hääleseadetundides. Ellen Laidre omal ajal, kui ma olin seal orkester, Mikide solist, kitarrimängija, siis oli nagu seal tööndusliku operatsiooni. Klubi liinis oli ametlik riiklik hääleseadja lausa seal Ellen Laidre ja temalt olen ma saanud näpunäited, mida ma siiamaani kasutan. Arvatavasti aitavad need mul praegugi vormis olla. No kitarriga saite nii hakkama, et ühel päeval kirjutasite isegi õpiku. Siis tundsite, et nüüd olete nii küpset, võite ka teisi õpetada. No vot see küpsuse tunne ei ole praegugi tulnud veel, aga vajadus oli, eesti keeles ei olnud kitarriõpikut, aga välja olid tulnud just biitlid? Jaa, jaa, kitarrimuusika oli äärmiselt popp ja Uno Naissoo minu suur innustaja ja õpetaja ütles, et aga Saldise pillimees, et miks sa ei võiks kirjutada ja mina siis pöördusin muidugi Viktorignaatjevi poole, kes oli tuntud kitarrimängija Emil Laansoo poole kes praegugi praegu tõesti enam ei mängi. No siis ta oli väga hea kitarrimängija, tol ajal oli veel Vallo Järvi hea kitarrimängija dirigent, oli ta siis. Ja mõtlesin, et saan konsultatsioone neilt ja aga ei, keegi nagu ei ei aidanud selles küsimuses küll. Ja siis ma sain ühe vana vana saksakeelse, õpid oma vanalt kolleegilt viiuldajat Inno varandilt, kes muide oli Eesti televisiooni esimene operaator. Ja selle põhjal hakkasin nii-öelda konstrueerima õpikut. Aga noh, kuna see oli siis klassikalise muusikaõpik. Ja, ja tol ajal ma mängisin, kui ma alustasin nende akordide ja selle materjali kogumist enda jaoks, et luua endale mingit süsteemi, siis oli see mängisin restoran palassis, siis võttis umbes 10 aastat aega, kui Uno Naissoo tegi mulle ettepaneku teha õpik. Mul olid harjutused juba valmis tehtud. Kohendasin neid pisut ja ma olin tol ajal juba noh, kuidas öelda. Kogenud, mingil moel kogenud kitarrimängija ja ma teadsin, mida üks algai kitarrimängija vajab. Tegin selle õpiku umbes niisugusel tasemel. Ja väga lihtne ei oleks, siis viisin ta nagu süsteemselt läbi kõikide sellistikes, aga see oli võib-olla viga, sest mitte keegi ei ole minu teada seda õpikut lõpuni viitsinud ära õppida. On Mätliku poolt on üks õpik ilmud, aga see on ikkagi rohkem klassikaline ka kõik tuntud ja vajalikud akordid sees. Ja Tiit Paulus on nüüd välja lasknud ühe sellise improvisatsioonilist kitarriõpiku. See on jälle noh, algalon ta raske ja ma ei tea tema niisuguseid kasutamise ulatust ma praegu lihtsalt ei kujuta ette, kes seda kasutavad. Igatahes muusikakoolis on ta kasutusel küll. Õppematerjali võib sealt saada. Viiulammu laudas. Olla võiks olla siis, kui taevas paistab Evetten avalane ja essi õeluda kurvas kurna. Viiule mu laudas mulliga. Kurradi hurra kärbsed võivad hurra enam küll vist mul ei tule und. Tik tikkidakivana seina, kellele täpi nõnda kasvavad sekunditest või ei saa väljas hobuste etesseius? Ja tõusta veskile. Hoogu sõiduda valla uudseviljaveskile Emavia uudseviljaveskile ema uudseviljaveskile. Teie õppisite muusikakoolis muusikateooriat. Mina olen jah, teoreetik ma olin, tol ajal jällegi tuleb juttu Uno Naissoo, ostsin, olin tol ajal sving klapiks, svingiklubi, seal põrandaalune selline organisatsioon, tol ajal oli svingmuusika ja saksofon ja ja üldse niisugune Ameerika, noh, kuidas öelda vastaspoole ideoloogia, muusikaavaldused olid põlu alla, 49. aastal nad keelati lausa minu teada pole siiamaani keegi lubanud, aga, aga ometi läks asi ise paika mõni aasta hiljem. Ja siis nagu. Kuidas öelda, ikkagi kokkupuutes Uno Naissooga jälle kõik see asi on, on nagu tema mind tõuganud kogu aeg edasi. Pannud mind õppima, ta ütles, et tahad õppida muusikat, sul oleks vaja õppida muusikat. Et võib olla suudab midagi ära teha, on, ma ei tea, kas ma tähendab, kas ma olen muusika juurde jäänud nagu selle kergemuusika juurde jäänud? Ka ilmselt tänu temale, sest talle tema lahkumist jäin ma muusikakooli, tema asetäitjaks sinna estraadiosakonna juhataja kohale ja kogu see niisugune koolitamine ja ja, ja õpetamine ja see mulle tol ajal hästi istus. Muusikateooria oma olemuselt, tähendab, õppeainena on ta kõige põhjalikum üldse muusikakoolis. Seal Peab oskama kõike, kõik on eriala, harmoonia on eriala, solfon, eriala, litter, tuur on eriala, klaver on eriala. Noh, hiljem oli meil isegi polüfoonia viimasel kursusel ja kõigest sellest on kasu olnud mõne loo kirjutamisel kindlasti. Ja ilmselt ka laulmises. Teil läheb aega, et aru saada, kas ühest või teisest õpilasest saab asja. Omal ajal ma olin umbes 10 aastat vastuvõtueksamite või ettevalmistuskursuste valiku tegemisel, olin muusikakoolis, me tegime igal pühapäeval muusikakoolis lauljad, sellekteerisime Mare Väljataga ka koos ja kitarrist ja siis jälle pillimeestega koos. Ja no ilmselt kogemused ütlevad, kui inimene suudab midagi juba pillil mängida, siis ta väljendab ilmselt seda oma oma võimete kohaselt ja need võimed paistavad kohe läbi, kas seal on midagi või ei ole. Muidugi inimese noore inimese tuleviku on selle põhjal väga raske ette ennustada, kas tal on töövõimet ja püsivust, et midagi saavutada hiljem edasijõudmiseks või või mitte, seda on kole raske öelda. Aga näiteks meile vastu võetutest ja, ja lõpetanutest on ikkagi midagi tulnud väga paljud neist on saanud tööd just oma õpitud erialale, see on, ongi see eesmärk. Aga see tööturg on ikka suhteliselt väike inimene, lõpetab ära, ta ei ole kindel, et ta saab. Seda ei ole enam. Omal ajal oli ju suunamiskomisjon pääle muusikakooli lõpetamist kool ja kultuuriministeerium koos siis otsisid õpilasele sobiva koha. Ja ma mäletan, kuidas õpilased lükkasid tagasi väljaspool Tallinnat olevaid kohti, kus oli isegi korter, pakuti õpetaja kohta ja kultuurimajadesse kunstilise juhi kohta koos korteri ja päris hea palgaga. Ja paljud lükkasid tagasi, ma olen kindel, et praegu seda enam ei tehtaks. Küsitakse teie käest, millal te pillimehena esimese raha teenisite? Ametlik esimene teenistus oli mul Pirita rannakohvik siis 1950. aasta juunis. Kuigi ma siin koos Uno Naissooga esinesin ka varem. Pisut see oli ühe noh, niisuguse kombineeritud ansambli sees. Omaaegses restoran kuningas, noh niisuguse see oli niukene, hurraa, esinemine, me ei osanud mina küll hasartpilli mängida, siis ma ei mäleta, kas me saime sealt raha ka. Ei saanud. Kuidas siis restoranis mängimine on ka, kas see nagu vaimu ei nürista iga päev üks ja sama repertuaar ümberringi lõbutsevad inimesed? Nüristab kindlasti, aga ei pruugi olla iga päev üks ja sama repertuaar. Ja inimesedki vahelduvad kõigi noh, nihukesed. Põhikäia tunned juba kaugelt ära. Ja see miljöö muidugi on niisugune masendav, natukene, ma ei tea, praegu on restoranid võib-olla puhtamad ja tol ajal oli, ma mäletan. Me läksime sügisel palas mängima, siis oli küll nii, et ametlik mäng sellega oli kella üheksast õhtul kella kolmeni öösel. Ja ventilatsiooni siis nagu põlludki maas, lahenelise saal suitsu täis ja siis oli seal niisugune äärmiselt ebatervislik. Aga kuna see oli tol ajal niisugune hea võimalus leiba teenida ja, ja noore muusikuna tahtsid kuidagi iseseisev olla ja selles liinis nagu edasi minna, siis leppisid selle kõigega kogu aeg sellise reservatsiooni kätte. Ei no veel natuke. Ja, ja, ja siis loobun. Ja lõpuks tuli ikka loobudest. Pirita bussijaam oli see koht, kus ma siis lõpuks ära tulin seal juba 60.-te alguses. Seal tuli öösiti üleval olla, sest tol ajal oli selline seadus, et linna restoranid ja kohvikud pandi kinni kell 12. Ja siis kogu linna nisugune. Lõbutseti seltskond vedasenastasin restorani. Kella üheksa oli meie restoran alati täis ja siis kestis pidu hommikuni. See oli äärmiselt kurnav, sest tol ajal ma õppisin. Ja see oli väga raske. No restoranis sai ilmselt rohkem neid välismaa lugusid ka teha, kui laval või. Seal oli väga range kontroll, Pirital kontroll muidugi väiksem. Aga jah, laval laval teised seadused, see oli seotud sellega, et filharmoonia olid omad eeskirjad ja kui ma kusagil no peale võib juba öelda, et peale seda Moskva festivali, siis tuli neid esinemisi seal 57.-st aastast siis tulin esinemisi natukene rohkem ja siis ma lauljanna nagu ei ei, ei tulnud üldse kõne alla, sest ma tegin esimese lindi minu mälu järgi 1959 vastu kuuekümnendad talvel kusagil kuupäeva ma ei mäleta, kuud ma ka ei mäleta laule, mäletate ja mäletan sinilinde salaja, vist oli ka pühapäev Kadriorus, ma mäletan isegi, kuidas me lindistasime, Asta Kuivjõgi oli talle aastaraamat, oli ta nimi, siis oli helirežissöör ja hoidis ikka esialgu pead kahe käega kinni, et, et jubedalt laulad küll, et aga Naissoo lükkas mu nagu, et jälle jälle Uno Naissoo kuna arvas, et noh hääl ja, ja miks mitte, et sa oled ju laulnud juba ja pilli ka mängid, et miks mitte. Põlved värisesid ka veidi vä? Nii tehakse ebamugav tunne, oli küll, ma mäletan, et kole naljakas oli oma häält kuulata lindilt ja see oli nii harjumatu. Eesti Raadio fonoteegis on kõvasti üle 200 laulu teie esituses. Kui nüüd neid vanu laule kuulete, kas siis vahel on mõne laulu pärast häbi ka? On küll näiteks ma, ma olen kuulnud siin täiesti juhuslikult ühte laulu, ma ei tea, miks ma selle sisse laulsin ja, ja mis see on, Arne Oidi lõkke preerias, see on nii kohutavalt minu poolt sisse lauldud, et palusin seda mitte lasta. Ma ei mäleta, millal ma selle laulsin, niimoodi sisse mingi rokirütmiga lauldud ja ta on minu jaoks kohutavalt kõrge. Ma ei tea, kelle jaoks fonogramm oli, tehti ja miks ma selle laulsin võib-olla see mingiks konkreetseks saateks tehtud. Aga no see on ikka häbiplekk küll. Aga see noorsolist allkirja, kes ei ole harjunud stuudiotööga väga erinev, on ju see avalik esinemine ja väga ja väga niisugused puhtust ja täpsust nõudev stuudiotöö. Seda stuudiotööd peab tegema küllalt sageli. Kui seda ei tee, siis kaob see niisugune taju stuudiotööd aju ära ja siis võib küll olla, et ei saa pihta ja ja noh, see on kaks erinevat asja. Kas teil on absoluutne kuulmine? Ei ole. Aga ma eksin ikka nii pool pooltooni kindlasti noodi kindlaksmääramisel kuidagi aastate jooksul on kuulmine läinud helistiku mõttes natuke täpsemaks, aga ei peagi olema. See ei ole tähtis. Ma tean, et üks teie lemmikutest on Frank Sinatra. Miks see mees on teile meeldinud? Jälle tänu naissoole kes juhtis mu tähelepanu tema laulu maneerile mis on äärmiselt niisugune karge ja väga. Ma ütleksin, vaba ja niisugune meisterlik ja ma ei oskagi tuua neid sõnu, miks ta mulle meeldib, ta sobib mulle lihtsalt oma laulu maneerilt. Sihuke kaval laulja väga hea tunnetusega, ta laulab äärmiselt hea tunnetusega ja see ongi niisugune. Ta ei olegi džäss otseselt, aga ta laulab Tšassilikult ja kuna mul on endal needsamad omadused, siis võib-olla sellepärast. Ja vot ega seda niisugust Tšassiliku tunnetust ei saa eriti palju õppida. Aga huvitav on see, et põlvkondadega on see meie lauljades ja meie muusikutes pide arenenud ja kasvanud Tšassilik tunnetus. Sest ma mäletan, ühel riigieksamil, kui Erich Kõlar oli riigieksamikomisjoni esimees ja kui kaks bigbändi laval koolipoistest ja Erich Kõlar ütles, et pagana hästi mängivad ja tunnetavad hästi seda džässmuusikat. Tema omal ajal, kui ta kuldset seitset organiseeris ja juhtis, oli tegemist, et saaksid ühe orkestri Eesti peale, kui mehed tunnetaks svingmuusikat. Aga see on aastate jooksul meie muusikutesse kuidagi no välismaa repertuaari kaudu ja väga paljude niisuguste džässmuusikute seas sassi džässi like esituste kaudu imbunud kuidagi. Kas Frank Sinatra repertuaarist on ka teie repertuaaris midagi? On paar laulu on? Teda ei ole mõtet järgi laulma hakata nagunii hästi ei laula. Aga. No lood on nii head. No kui oleks olnud võimalus temaga kokku saada ja oleks võinud tema käest midagi küsida, mida te oleksite tahtnud Frank Sinatra küsida? No ma oleksin tahtnud kõigepealt teda vaadata, kätt suruda ja ja võib-olla olla tema kontserdil tema avaliku esinemise juures, et näha, milliste vahenditega ta rahvast nii köidab ja ja, ja näha täpselt seda, seda mehhanismi, kuidas ta laulab põlveks tahtnud tema harjutusi näha tema, tema neljas harjutustunnis, tema proovis olla? Jah, no see on omamoodi fenomen, see Frank Sinatra muidugi. Net, king, kool, kest täpselt samamoodi jälle teiste vahenditega. Mitte mitte olles magus, olles selline õrn, pehme sametine, ta ei ole magus näiteks pätt un ja Bing Crosby ja teni gei ja need olid magusad mehed. Ka neid toodi mulle eeskujuks omal ajal, sest noh, maailmas ei olnudki väga palju sellised tuntud lauljatar, kes meile meile tuntud olid. Aga need mulle ei istunud. No oli aegu, kus te laulsite aastas 30 40 uut laulu Ega ma välismaalaule eriti palju ei saanudki laulda, sest mulle kirjutasid minu oma eakaaslased, kolleegid siin Arne Oit ja Uno Naissoo Hans Hindpere ja hiljem kiker puugi. Mul oli tegemist nende laulude äralindistamisega ja väga paljud lihtsalt. Näiteks aasta lõpul olid ju need Aarne Oidi nimelised lauluvõistlused kunagi nad olid vist helisev autahvel ja mis ta siis veel Lioodi? Vahel oli ühel esinemisel ühele õhtule. Ma mäletan, et oli alati oli neli laulu, kindlasti siis oli viis ja kõige hullem oli siis, kui mul oli kuus uut laulu. Ja no siis oli küll kõik segamini. Jah, aga see oli ainult sel hetkel, kui nii kuni lavale läksid, siis tuli kõik jälle korralikult välja. Kui palju praegu on laulusõnu meeles? No 40 laulu käiberepertuaar kõik on peas. Aga sinna juurde väikese meeldetuletusega tuleb võib-olla teist 40 käega. Kujutage ette, kui palju oli ikka kirjutajaid tol ajal. Kirjutatakse praegu ka, aga kirjutatakse oma bändile, on muutunud väga palju, see kirjutamise eesmärk praegu kirjutatakse põhiliselt raha pärast selleks, et minna turule ja, ja kirjutamisel järgitakse ju ju neid, neid kanaleid, mis, mis rahvusvaheline niisugune noh, kuidas öelda management ettegi töötab. Sest ei ole mõtet kirjutada lugu, kui ta ei müü. Keegi ei hakka vaeva nägema, sest lindistamine heal tasemel lindistamine on nii jube kallis, et kui ei ole mõtet või võimalust seda lugu realiseerida hiljem siis keegi akesed üldse kirjutadagi. No te olete ise ka laule kirjutanud ja tekstid kirjutanud oma lauludele, mis teid ajendas siis kirjutama? Raske öelda mõne laulu kirjutamisel oli mul lihtsalt niisugune idee, et niisugust laulu nagu ei olegi. Näiteks kodurand üks niisugune laul, no pole suurem asi laul, seda sellepärast keegi laulagi. Aga ta mul lindis. Sealt sealt käib tekstist läbi niisugune Laulasmaa küla seal sees ja lohusalu küla on seal sees ja need laulvad liivad ja ja, ja kõik, mis selle Laulasmaa kandiga seotud on. Noh, see oli lihtsalt niisugune impulss ja, ja tegin ta valmis. Enne sõnad pärast viisi. Ei tea, minu jaoks tulevad nad üsna koos üsna koos kujunevad niimoodi välja, parandan siit või parandad sealt niikaua kui, kui on mingi tervik käes ja siis ma vaatan, et sellest laugast enam midagi paremat ei tule ja siis jätan ta niimoodi. Kui palju laule teil on? Tosina ringis umbes on kui praegusi vajadusi arvestades arvestada, siis selliseid laule, mis praegu müüksid, võiks üsna ohtralt kirjutada. Sest kogu lindistamise süsteem on muutunud ja, ja sõnum lauludes on, on muutunud viidud üsna primitiivseks nagu nagu elus paljud väärtused andevalve, see ei olnud minu arvates küll eetika ja noh kõik sõnapidamine ja kokkulepped ja see on kõik yx jama praegu minu arvates. Kuigi, ega nad noh, alati on ju olnud neid, kes kes oma sõnast taganevad ja ma olen kohtunud väga paljude inimeste elu jooksul väga paljude noortega ja oskan väga paljusid hinnata nende hoiakute tõttu. Need on oma spordiklubis väga tublid, noored seal, aga samas ma olen kohtunud inimestega, kellega ma enam teist korda kokku saada ei taha. Pole midagi rääkida, võib-olla oleks, aga siis ainult ma ei tea, niisugusel, ma ei tea, millisel tasemel. No ja silloo Sonsalugus kalurile kõikidel seda sooja Eliise küünla ja Eller Ja Lillo Sountaaloobuskaa loorile EDT süda sooja. Te olite üle 40 aasta vana, kui läksite pedagoogiliste instituutide. Ja kuidas see tuju tuli siis? Ei, see ei olnudki tuju üldse. Tol ajal oli plaanis avada muusikakoolis estraadiosakond. Ja see ei olnud jälle minu plaan, vaid see oli jälle Uno Naissoo plaan. Ja kuna ma olin Uno Naissoo lähedane kaastööline selles mõttes, et me olime ühes bändis pidevalt ja peale muusikakooli lõpetamist ma jäin ka muusikakooli pedagoogi paariks aastaks aga kontsertreisid viisid mind nii pikaks, et ma ei saanud seda kohta pidada ja ja siis me arutasime naissugu, et kui nüüd ikkagi see osakond lahti teha siin, kui see õnnestub siis siin peaksid olema vähemalt kõrgharidusega pedagoogid. Ma ei tea, ta ei rääkinud mind pehmeks, aga ma sain aru, et et ta oleks huvitatud, et mina siin õpetaja oleksin. Ja, ja ta arvas, et sellisel juhul peab mul kõrgharidus olema. No kuna ma konservatooriumi jaoks mängisin liiga halvasti klaverit ja ma poleks iial sisse saanud, siis üritasime Pedagoogilise instituuti targemaks, ma sain seal igal juhul. Ja diplomi sain ma seal ka. Ega ma ei loobunud oma tööst, noh, võib-olla eksamisessioonidel ma ilmselt esinesin vähe. No te rääkisite väga palju, Uno Naissoo oskas te olite kuidagi iseloomult sarnased? Vist ei, üks joon, meil on ühine, et me rabeleme kõvasti, tema rabeles veel rohkem kui mina. Ja see ta vist ära viiski, ta ei osanud üldse puhata. Aga ta oli tark, tark ja niisugune sihikindel inimene. Ja ta oli õudselt võimekas, ta võis tegeleda kompositsiooniga igal vabal hetkel põlve otsas midagi kirjutada, siis tal tuli talle idee, et teeks niimoodi, teeks naamoodi ja jagas oma ideid väga paljude inimestega ja küsis palju ja arutas palju, et kuidas võiks seda või teist asja paremini teha ja tema elu eesmärk, nii palju, kui mina aru sain, oli luua just seesama estraadiosakond, muusikakooli kõik muu oli tal juba olemas. Noh, niisugune aura oli tal olemas ja see oli tema eesmärk, põhieesmärk millel teie perekonnalõike väga noorelt, 50. aastal juba kus tema abikaasaga sistestasite esimest korda, see oli vist kusagil kontserdil või tantsuõhtul või kusagil niisuguse koha peal. Kurameeriksite tükk aega, enne kui asi pulmadeni läks. Väga kaua. Ei olnud aega kurameerida midagi. Kuidas see perekonnaelu siis välja nägi, kui teie kogu aeg ratastel olite mööda suurt nõukogude liitu ringi sõitsite? Eks me ole sellest rääkinudki kodus ka hästi palju, eks see nõuab abikaasalt väga palju kannatust ja niisugust mõistmist. Tekib Ta ju igasuguseid nüansse, mida laos olevad abikaasad omavahel arutavad ja vahel ei arutagi. Ja eks see ole probleemiks olnud meil terve elu. No vanasti ikka räägiti, et Uno Loop on kõva naistemees, mis siis tegelikult oli? No kes seda teab, eks räägitakse praegugi igast ühest midagi. Praegu on kõige hullem see, et praegu räägitakse ametlikult ja kirjutatakse ja see on ju kohutav. Oleks siis ka selline aeg olnud Josis minustki, oleks olnud kõik seltskonnalehed ikka üsna täis, aga ei, ma ei, ma ei ütleks, et see oli, ma paistsid silma sellega, et inimeste ees kogu aeg praegugi ju minu, kuidas öelda, töö realiseerimine toimub inimeste ees. Ja ega seal ei saa väärata või kaks korda kellelegi otsa, vaatate kellegagi koos käid kusagil siis on juba piisab sellest täiesti teevad, käivad just nimelt. Mis seda magavad? Kas austajaid on ikka palju olnud, olete kirju kõvasti saanud? Jah, neid aastaid, kus ma sain ikka sadu kirju, oli, neid oli kõvasti, seal horoskoobiaeg oli kõige kirjade rohkem aeg. Ja ma hoidsin neid kirju veel pikki aastaid, mida ma ei ole jõudnud avadest, põhiliselt olid need ikka üks ja sama pilt autogramm. Ja kirjuta, hastame, vahetus, saame kokku ja ma ei, ma ei suutnud nendele vastata. Ta võib-olla, et avamata kirjade hulgas oli ka midagi väga mõistlik ja asjalik, aga ma ei tea, ma hävitasin need kirjad ära veel alles mõni aasta tagasi, kas mõni tuli ukse teha ka kopp-kopp? Neidki olnud? Kuidas öelda, ma olin sunnitud selle olukorraga. Peame ma, kuna ma olin selle ise nagu tekitanud ja kuigi see on väsitav. No väsitavad olid kindlasti ka need pikad ringreisid ja ilmselt tuli esineda ka oigu õudsetes kohtades. Jah, Venemaa põhjas, Magadanis näiteks vangilaagrites ma olen esinenud jaa, pikad reisid, kui nad oleks inimlikes tingimustes, ei oleks midagi, sa ikka näed ilma ja ei maksnud pennigi selle eest, et ringi vaadata. Praegu pead oma tasku peal kõik kinni maksma, kui, kui tahad midagi näha. Tol ajal oli filharmoonia, maksis nädalased rongisõidud ja ja sõitsime Kesk-Aasiasse rongiga. Sõitsime need vabariigid usbeki, kasahhi Tadžiki läbi kõik kontsertidega. Ja elasime rongis, magasime rongis. Hoidsime rongist seal isegi inimesi, kes näljasena tulid meile vastu sinna jaamadesse ja andsime süüa. Ja noh, nende aastate jooksul saigi väga palju erinevaid asju näha. Sõidud on alati väga huvitavad, aga no suur vahe on, kas, kas sõidad turistina, kus sa võid ennast väsitada ja kus pole tähtis, kus sa magad ja kuidas sa ennast tunned, järgmisel päeval. Aga kui sa pead ikkagi õhtul jälle esinema ja kui sul ei ole pesemise kohta, WC on kusagil kaks maja eemal ja vot siis saab küll natuke hinge täis, mõtled, milleks kurat mul siia oli vaja tulla, kellele need kontserte vaja oli. Aga see oli tol ajal rahvaste sõpruse sildi all ja eks me siis pakkusime omapoolset külakosti eesti kunsti. Teie olete laulnud põhiliselt ikka eesti keeles, väga vähe on teie repertuaaris võõrkeelseid laule, ka venekeelset. No ma olen vene keeles laulnud, Venemaal küll aga mul ei olnud nagu otsest vajadustki olnud, sest mina niisugust repertuaari põuda nagu ei põdenud, mul oli alati midagi eestikeelset ja praegu on noored solistid, kes ütlevad, näed, minu jaoks keegi ei kirjuta. Muidugi see on täiesti loomulik, et tundmatu inimese jaoks mitte keegi midagi ei kirjuta. Ja, ja praegu on, lauljaid tuleb ja neid on hästi palju ja, ja igaüks kirjutab iseendale, teadlased kirjutavad ja, aga ma pean olema väga tänulik, et minu jaoks kirjutasid professionaalsed heliloojad ja sellepärast ma oskan hinnata neid Orgstratsioon hoone, neid läbimõeldud järve ja seda vormi kujundust ja seda teksti ja arutelu ja see oli kõik hästi läbimõeldud, enne kui lugu lindistamisele jõudis. Praegu käivad asjad palju teistmoodi ja sellega ma sellega, ma kohtusin nüüd oma plaadilindistuse, see kant sellest asjast mulle küll ei meeldi. Viiluti poksisid. Võistlesin 50 aastat tagasi päristada, kakelnud, kakelnud, enda enda eest väljas olnud paar korda on tulnud eluseta tänaval. Kui oleks tulemas üks veteranide poksivõistlus ja teil oleks võimalus valida vastaseks mõni kultuuriinimene, kellega prooviksite Tauliga Me oleme paksinud isegi Sauliga, kuigi tema oli minust juba mitu Kaalu kategooriat raskemad, siin on üks oht, selles eas reaktsioon ei ole see, mis on noorest peast. Ja siin on see, et ega noh, jõudu on ikka veel ja lööd ikkagi kõvasti. Aga ei saa eest ära, boksis on määrav reaktsioon, tähendab lööginägemise ja selle eest põiklemise reageerimine, see on aga autojuhil teataval ajal kaob see reaktsioon ära ja siis siis pidurda enam. Ja siis ja siis ei saa enam möödasõite teha ja väga paljud asjad muutuvad sellega. Ja boksjal tuleb see kusagil kolmekümnendates eluaastates, et küllalt noorelt ja seal ei ole tegemist mitte poole sekundiga, vaid seal on sajandiksekundiga tegemist väga kiirete löökide vahetuse juures. No lihtsalt jääd löögile ette. Kas te olete juba katsunud? Jalgupidi olen käinud küll külm kui tykki distantside võetega suvekilomeeter-poolteist, mitte rohkem, meres vähem vähem, meri on ikka külm. Kas vetelpäästja töö, Te olete ka teinud? Ei. Aga ma olen vetelpäästjatega olnud väga heas heades suhetes. Sest tänu vetelpäästjatele Viljandis, Kloogarannas, Pärnus ja ma ei tea, kus veel olen ma saanud alati paadiga sõita, kui ma käin kusagil kontsertidel, siis tavaliselt ollakse noh, kontsert, ütleme baas on Pärnu Pärnust sõidetakse välja igal, igal igal õhtul kontserdil, Tartus näiteks ka samuti. Ja siis vetelpäästjad on need, kes laenutavad mulle siis hommikupoole oma paati ma käin, ma käin surmas natukene. See oli pikki aastaid nii. Kas jalgratta seljas võitjaid Laulasmaal tihti näha? Tänavu küll ei ole eriti saanud, paar korda olen metsas sõitnud. Õhkem sõideti autoga, nüüd tempo ajab taga ja kuidas klubil läheb? Klubil läheb päris hästi ja selle klubi eesmärk oli noorendada Eesti triatloni. Ja eesmärk on teostumas teostunud, õigemini praegu on vaja aega sellega tegelemiseks on vaja raha, et saata meie tasemele jõudnud poisse välismaale laagritesse ja võistlustele. Mida te tahaksite veel õppida? Keeli? Seda äärmiselt palju vaja. Inglise keelega ma saan hakkama. Tahaksin õppida paania keelt. Kindlasti. Ma olen juba alustanud sellega. Ja täiendada ennast just keelte alal. Mida te olete kõige rohkem oma vanematelt õppinud, mida te olete oma abikaasat õppinud? Abikaasalt kindlasti sellist udulembust ja kannatlikkust ja mõistlikkust mõistvat suhtumist asjadesse. Vanematelt ma ei tea, kui palju ma õppinud olen, aga pärinud. Ma olen omadusi küll, ilmselt ilmselt on ka musikaalsus sealtkandist pärit vanematelt on noh, kogu aeg oli õppida midagi ju lapsepõlves, aga eks ma alateadlikult õppisin neilt ikka seda töö tegemist vist et pidevalt tuleb ikkagi teha tööd, et, et edasi jõuda või et üldse ära elada. Milline ise te olete olnud, kuidas tundub raske öelda tol ajal kui ma oleks pidanud poissi kasvatama kasvasta rohkem temaga. Ja no me käisime küll väga palju käisime koos siis, kui ma olin siin. Aga jälle need pikad-pikad, vahed, niisugust reisidel kõige rohkem ma olen ära olnud kolm kuud järjest, see on masendav, endale kohutavalt väsitav ja kirjutada iga päev koju ja, ja see on ikka niisugune, igaüks teab, kes on kodust ära olnud ja oleks siis see koht olnud parem kui kodu. See oli Venemaa ja see oli, see oli üsna sünge, ma ütleksin kõigi meid võeti seal hästi vastu. Oleneb sellest, kuidas kusagil mõnel pool olime, Räklejate fašist tõi aga mõnel pool olime tulnukad kusagilt mujalt, küsiti, mis rahadel käib ja ja, ja ikkagi paluti meid tulla Nõukogude Liitu jälle sagedamini tagasi ja vot niisugused suhtumistel poja laste jaoks on olnud rohkem aega on olnud küll, oleks praegugi. Aga nad on juba jälle laiali lennanud. Suur tänu teile, Uno Loop selle jutuajamise eest. Ma kasutasin vestluseks käigus ka kuulajate küsimusi. Öelge üks number ühest, seitsmeni. Šveitsi ja Persona saate auhinna saab Peeter Kullo Pärnust, kes küsis, millal te pillimänguga oma esimese leivaraha teenisite. Mida teile soovida, palju tervist, ülejäänud ostate kõik ise. Kõike, mida tahaks, ei osta. Mina sooviksin endale natukene rohkem vaba aega. Kuuldud saade oli esmakordselt kavas kolm aastat tagasi. Saate külaline oli Uno Loop, kes laupäeval saab 73 aastaseks. Vestlust juhtis Marie ning Mul meeles veel on suve kus käsikäes kord käisime ja uduloor vis vaaria järve vee. Mul meeles veel on kuldne kuu ja õieehteis toomejahule tuuma paitamas nuusu. Räägi nii kiirestile möödub pea, talv ja kevad on käes. Mu poole ei söödahaide kruusa, jää on meeles. Ja mis tollel õhtul laulsid sa kui seda kuule, veerud mul veda. Nii kiiresti ülemöödunud peada ja kevad, mees mu poole sind ei söödahaide. USA jäi meeles mul meeloodi ja mis tol õhtul laulsid, sa kui seda kuulen, meenuvad mulle. Kui seda kuulen, meenud mul Eda. KoduMeitsi. Misk Kuuba. Paga üüride joodi ta ära. Ja teenib ta ära. Ja suitsujala Eywa ta. Ja. Ka. Oma. Jaa. Orga Stastanud. Üür. Ega ei öelda, et ma ei tea, kas ma oskan ma öelda. Kaaste. Aste. Ta ongi. Kas ma, ma la kas. Ta kas teema? Kõndis kevad Kadriorus kuude ja sinilille värvilaata ninaotsal päiksetäpid linavalged, patsijupid, jalas, rohirohelised rikku pluusiga. Kergejalgne barreli vees jäljed kannul Kulksatasid lumevee kui ka selle palee vaid tema ja pajukasse päiksevanni aitama. Puistas paiselehti maha murule. Läti tipptaguluule. Ja siis lae kaldal laulma pistis mais algeid. Moaedan sirelite muutvaid. Ja iga õis on aina õnne. Ma leidsin sõna ja, ja Õues igal 40 küüdi paadis ära närvus sõna ja. Ja kire luuderohtu kasvas. Ja minu rüütellik heinas akna, miks sa hoone? Kardan mulle ja kaared on hea. Tornid olen vana, et ma põhjust isegi. Ja kui nüüd ma aiman, mis on Ma tean, et õnn on värvilai. Ma tean, et õnn laanehelves vaalu korda.