Mina olen Ene Lukka. Minuga koos on täna taas stuudios kolm neidu, Marie, Marju ja Eveli. Ja meil on plaanis teiega vahetada oma mõtteid hingedeajast ja selle tähendusest igaühele meist. Peale selle me loodame laulda ja pilli mängida. On hingedeaeg, vaikuse ja rahu aeg. Aeg, mil lubame eneselegi mõelda meie kadunutest ja ehk meie enestagi kaduvusest siin maa peal. Ja Eestis on hingedeajaks olnud enamasti oktoober. Seda kutsuti ka surma ehk kooljakuuks. Erinevates paikades on see aeg kestnud toomapäevani jõuluni kolmekuningapäevani. Üldiselt võib hingedeaja kombeid leida ka kõigilt teistelgi pühadelt. Näiteks töötegemise keeld. Arvati, et kui surnu on majas ning sel ajal tööd tehakse, võtab surnud öö õnne enesega kaasa. Oluline oli ka vaikusepidamine. Pühade ajal. Arvati, et kui surnu oli majas, peab olema tasa, muidu surnu kuulab ja vihastab, et teda häiritakse. Hingedepäev on meile ehk meenutus ajast, mil meie hõimuterviku moodustasid elavad ja surnud koos. Seetõttu polnud ka ükskõiksust surnute suhtes. Surnuist usuti olenevat õnnistust perele. Õnnistus põllule ja karjale. Suhtlemine surnutega oli määratletud kindlate rituaalidega surnutesse suhtumine oli ka erinev. Häid inimesi ei kardetud pärast nende surma ning kindlasti kardeti neid, kes ei surnud loomulikku surma. Surnu surmajärgselt heaolu seostati eelkõige aga surnu lähedaste poolt sooritatavate rituaalidega. Arvestati ka surnu isiklikku väge. Surnutele peeti heaks rohket ohverdamist ja õnnistusi. Algselt arvati surnud olevat küll selles samas ilmas, kus elavadki, ent elavatest olid nad siiski lahutatud. Näiteks soome-ugri hõimude vanimad matusepaigad arvatakse olevat asetsenud kusagil saartel. Kassis oleme mere või jõesaarel. Vesi oli piir elavate ja surnute vahel. See pidi olema kõnelev vesisest v hääl takistas surnutel ülavee saamist ent sobisid ka lihtsalt alad, millel oli ümbrusega selge piir mida võis kindlustada puude või kividega. Varasemalt oli piir elavate ja surnute vahel tunduvalt nõrgem, kui praegusel ajal. Elavad, käisid haudadel koos surnutega Heinetamas ning surnuid kutsuti ka. Kojukombestik oli rituaalidega muidugi kindlalt paika pandud. Kui mõni surnu end omatahtsi näitas, paluti abi nõialt või papilt. Sel puhul nimetati teda halvas mõttes kodukäijaks. Heas mõttes kodukäijad olid need, kes käisid hingedeajal ajal, mil neid oodati. Kuidas surnud ülevoolava vee pääsesid, ei osata öelda. Kindlasti aga usutakse, et suurte pühade ajal on surnud oma paikadest lahti. Neil kommetele on olnud kaks põhilist külge surnutele ohverdamine ning neilt õnnistuse palumine. Need külge ilmestavad hästi Kadri ja mardisandid kelledest. Ühed toovad põllu, on teised karja, on Loomamaskides koju pöörduvaid, surnute hingi tuntiga indiaanlastel. Ning ka meil on osutud kohati inimesi koju käivad selle loomana, kes peieteks tapeti. Mardi ja kadri Santidele antakse perele õnnistuse toomise eest vastutasuks süüa. Tänapäeva inimesed kipuvad unustama surnuid ja surma. Seetõttu oleme ka surma teise ilma mõelnud. Minu arvates on see üks põhjustest, miks inimesed rahu ei leia. Üks põhjustest, miks inimestes nii vähe siirust ja armastust järelon Igal hingedepäeval panen ma küünla aknalauale. Süütan selle. Seda tegi mu ema ja seda tegi mu vanaema. Seda nad on alati mulle õpetanud. Minu poolt üks rituaal, duaalne märk millega ma olen ühenduses omaenda esivanematega, nendega, kes on teisel pool, tihti ma tunnen, et meie, praeguses ühiskonnas selles reaalsuses, kus mina elan ei mõelda enam surnutele, ei mõelda enam neile, kes on läinud. Keda ei ole meie juures. Vahepeal olen jäänud mõtlema, mille pärast siis enam ei mõelda, et räägitakse ja nagu mu vanaema on öelnud, et vanadel aegadel oli selline lahendus surnutega palju loomulikum kui nüüd need inimesed, kes on elanud oma elu lõpu juba ja ja kes teavad, tunnetavad juba surma, nemad mõtlevad surmale. Nemad on selle lähedal ja loomulikkuses elurütmis, nad hakkavad valmistuma selleks, aga noored inimesed ja just sellised tööjõus, keskeas inimesed. Nemad ei mõtle surmale, nad mõtlevad ainult oma päevale, oma tööle, oma hetkeelule ja ja nii nagu räägi enam aega ennast pühendada sellele, et mõelda, mõelda enda üle ja mõelda selle üle, mis on olnud ja mis nagu tuleb, sina peaksid seda tähtsaks. Mina pean seda tähtsaks ja mõtlen, et kui ma juba praegu nii noorena, kui sa oled jah. Sest, et minna viimastel aastatel tabanud mitmed kaotused on mitu inimest kaotanud. Ja see, see paneb mõtlema tegelikult ka noore inimese selles suunas. Et mis on surm ja mis on teisel pool piiri. See on teisel pool seda reaalsust, kus meie elame. Kui nüüd mina mõtlesin, et mida mina tahaksin öelda selle hingedepäeval ja, ja mõelda sellele, mis võiks olla paremini või põhjalikumalt läbimõeldud sinise jaoks, kes elab siin ilmas siis kõigepealt muidugi läks mõte setude peale, kellel on niisugune loomulikum suhtlemine surnutega kui meil tõepoolest see oodades peamine, mis on olnud ka eestlastel ju varem komme, loomulik rituaal. Nüüd on see meil küll kadunud, aga mujal Eestis on jõulude ajal ja nüüd siis üheks kindlaks päevaks kehtestatud hingedepäeval ikkagi kalmud on kõik tuledest valged. Ja, ja ma vaatasin, et veel sel pühapäevalgi hingedejärgsel hingedepäeva järgsel pühapäevalgi oli Viljandi kalmistu tule tõides. Et, et ilmselt on siis see, et, et inimene olgu ta nüüd tuttav kombestikku või tavadega või mitte ta kuskil, kui tal võimalus on ja ta näeb, et midagi tehakse, siis haarab sellest võimalusest kinni. Et oma esivanemaid, aga, aga neid ilmselt ei ole piisavalt palju selleks, et et inimene selle tasakaalustatud mõtteviisi, mida sina silmas pidasid, kätte võiks saada. Aga kombestikus, mida nüüd veel, et mida siis hingedepäeval teen? Mina ütleksin hingedepäeva kohta, et et minul on ikkagi jäänud võib-olla ainult see, et ma panen küünla põlema. Sellistest nagu välise vormi poolest aga sisemiselt mõtlen ikkagi nagu oma esivanematele ja ja üleüldse noh, ütleme ka surmale tekki võib olla mõnede arvates ma olen selle jaoks veel liiga noor, aga minu jaoks muutub see kuidagi loomulikumaks, eriti seetõttu, et nagu tunnen, et ehkki ma olen väiksest saadik looduse keskel kasvanud, et minust loodusega nagu üha muutub tugevamaks ja ütleme, et loodus on minu jaoks mis, mis mulle iga hetk nagu meelde tuletab seda, et miski nagu ei ole siin maa peal igavene, et miski nagu ei ole surematu samuti siis ka inimene. Et minu arvates annab mõtlemine surmale inimesele jõudu elada. Selles mõttes hingedepäev on see päev, mis annab sulle jõudu, elujõudu, mõtlemine surmale ja kindlasti ka see, aga ma võin omalt kohalt öelda, et minu jaoks ei ole ainult hingedepäev see, kui ma mõtlen surmale. Aga noh, seda muidugi ennekõike, sest siis on see kuidagi eriti süvendatud, sest lihtsalt ütleme, et seal seda toetavad siis ka nagu ümbritsevad inimesed. Olengi mõelnud, et selles mõttes on hingedepäev väga tänulik väärne, et on niimoodi rahvakalendris sees ja seda tähistatakse. Noh, niivõrd-kuivõrd seda erinevates kohtades muidugi tehakse, sest kahjuks hingedepäev väga paljudele piirdub vaid akna peale küünla põlema panemisega. Aga kui kogu see hingedepäeva melu juba käib, siis on nagu raske sellest kõrvale jääda. Ja sa nagu paratamatult mõtled sellele päevale, miks seda pühitsetakse. Miks sa mõtled oma? Nagu kadunud lähedastele surnutele Pavel nagu siinpool olevatele lähedastele inimestele. Et see päev nagu eriti kutsub selle esile, et meie tänapäeva väga väga kiire elutempoga ühiskonnas on see nagu väga tänuväärne, minu arust see on nagu see päev, et stop, peatu. Mõtle, kus sa oled, kuhu sa lähed, kust sa oled tulnud siia, ilma et sa oled tulnud, see on sinu hetk elada ja ja et kas võib niimoodi loota, et me Eesti vabariigis, kus me äsja olema noh, suhteliselt äsja taas oma vabaduse saanud meil on nii palju tegemist, et saada järje peale nii majanduslikult kultuuriliselt hoida järjepidevust. Perekonnad. Hoida koos neile tagada mingi järjepidevus, mingid traditsioonid ja kombed. Et, et võib tõesti tekkida küsimus, et kuhu me jookseme millised väärtused need on, mille puhul me oleme koos ja ja, ja võtame ka tõesti nii-öelda aja maha, milleks varem oligi see rahvakalender sundis sind maha aja maha võtta, ei tohi teha sellel päeval. Aga meie hingedepäeval kõik töötavad ja ütlevad tänapäeva ühiskonnas nagu ongi minu arust hästi suur oht, et inimesed nagu kaotavad ennast. Et kui me mõtleme. Kui me õpime ajalugu ja kui me mõtleme meie Vanematel põlvkondadele, kellest või millest me siis ise põlvnevad siis me selle läbi ka ennast tundma. Aga kui Meie pilgud on suunatud ainult ettepoole ainult sellest, kelleks me peaksime saama, mida peaksime saavutama, et saad õnnelikuks, mitte hinnata seda, mis meil on ja kes me oleme siis teeb nagu murelikuks. Nii enda, tegelikult ka enda pärast tekib väike mure, sest paratamatult see vool nagu kisuka ennast natuke kaasa. Ma usun, et meid aitab siiski elamine meie esivanemate traditsioonides. Lisanduks? Kui te Ikka kuust Jeesus. Ka kuva suu Aasley ta. Ta ja rummud. Ma ta uut elu. Ka ja Paal Aga ka ma süü ta eest ta oma sööda. Mida me võiksime siis teha veel hingedepäeval peale selle traditsioonilise küünla süütamise? Ma leiame, laul on üks hingedepäeva olulisemaid momente sest laul on eesti rahvatraditsioonis väga tugevalt sees. Laul seob inimesi, jagab meiega leina ja kaotusvalu, aga ka rõõmu. Hingedepäeval aitab laul meenutada. Kadunud sugulasi, armsaid inimesi meile mis laule õigsis hingedepäeval laulda või miks mitte ka kuulata. Oleks need siis vanad regi, värsilised rahvalaulud või rahulikum popmuusika raadiost või plaadi pealt hingedepäeval rahulikult kuskil istudes ja vaikust kuulata on muidugi kõige meeldivam ja siis, kui sul on. Selline meenutav meeleolu ja. Võiks vahelgi laulda, tekib tahtmine laulda ja eksis, valid ikka mõne sellise armsa meloodilise ja kurva meloodiaga. Laulu ja laulatuse. Tihti ka kuulad ja kuulad ka sel päeval hea meelega sellist muusikat mis on ikkagi lähemal südamele ja tekitab. Tahaksin Marju jutule kohe juurde tulla. Et ta on ka sellel päeval ise laulda. Ma ei taha kuulata, et ma valdavalt kuulangi väsinud tulen koju, panen midagi head, mis mind rahustab või rõõmustab. See päev on tekitanud minus mingisuguse järjepideva vajaduse kas või üks laul ja kui üks laul on lauldud, siis kohe tahaks veel laulda. Ja ma ei pane täpselt seda mõtet need endas kohale, et miks ma seda tahan teha. Ja ma, ma ei taha isegi televiisorit vaadata ja rääkimata siis lihtsalt kuulamisest. Aga küsimus selles, et mida on valida, sest ega reeglina nii raadio kui televisioon jätkab ikka tavapärases vaimus see tavapärasus, hobi või niisugusesse päeva, kas mida sa tahad enda jaoks eriliseks mõtelda, kasvõi kaks tundi õhtul, kui sa teda töölt koju tuled. Aga mida ise laulda? Kogemus enda kogemus selline, et kuidagi tulevad suule isamaalised laulud. Isamaa isamaalisus on seotud minul väga isaga ja isapoolset sugu sugulastega ja emaga seonduv tekitab tahtmise midagi. Tema. Ma olen väga isikliku laulda ja mida tema on laulnud või, või ka temast endast. Tänases saates tahaksingi laulda ühe laulu, mille ma kirjutasin oma emale möödunud hingedepäeval See laul tuli väga kergesti, siis tema on väga armas ja väga tähtis. Ja, ja minu ema elab. Ja ma tahtsin just temast teha laulu, aga noh, tema selja taga on palju esiemasid. Minu ema Hellayte hella õrna hingekene sündis ilma kaugel maa olla vene metsateeraja alla. August oli tema isa alma Faskine emanda. Minu ema kuldalindu mustapäine, pääsukene. Isa karrad, kaunistajad andis minule edasi. Kandis kingi, kõndis ringi, viiul, jäi viise ootama. Tuli metsast musta lindu, musta lindu, surmatooja. Isa pidi vangi vao oma ja Vendsay sedda sõite maailmasuririiete Ta ilma hüvastijätud ta minu ema noori neidu, selge päevaga sirgu, kõne pidi peret pidama ja kõvakoormat vedama. Keset tuisku keset vihmaraudtee rööpaid seadema. Lõppes tuli surma soossa vaenuväljal vennatapp. Emakene Hellakene mustapäine pääsukene sai oma emamaale igatsetud isamaale. Maa oli haige ja räsitud, endine õnn oli hävitatud. Raba see diarabas päevad, kuni kukkus voodi esse. Veripunane marjakene ei olnud tuge teisest poolest ega taevaisandast, ta tuli üksi toime tulla, poeg ja tütar teele saata. Kolmas kaldus kalmu teele, jäigi kaskede vahele. Emakene Hellakene hallipäine haldjakene hoidvat siinsu kaksi lasta kaitsvad siin su lapselapsed. Millal antakse rahu, lootust hinge armuaega võtta? Minul tekkis ka esimese mõttena kohe, et mina tahaksin, kust? Aga samas miks mitte ka muusikat kuulata. Aga kui, siis kindlasti midagi väga rahuliku ja mitte mitte raadiot. Aga miskipärast meenub mulle jällegi parmupill, et. Seda võiks samuti kuulata aga veel parem oleks seda ise mängida. Sest ma kuidagi tunnen, et see nagu lahendab mind mu esivanematele. Selles on mingi omamoodi jõud. Ma ei oskagi öelda mille pärast, nii, aga minu selle eelkäija meeldiks kuulata muusikat, mitte ise laulda. Võib-olla sellepärast, et rahvamuusika siiski minust suhteliselt kaugel olnud, siiamaani mina pigem kuulaksin oma lemmikmuusikut, muusikat siis kas Tõnis Mäge või mind juurde või sellist rahulikumat muusikat, millel on mõte sees. Mida sa naudid nii selle kauni meloodia, Studia kui, kui selle sisu pärast, mis paneb sind mõtlema, mis paneb sind mõtlema elu üle, mis paneksid mõtlema sinu enda, ela. Mina tahtsin ka veel lisada, et et kui mõtiskleda selle üle just, et kas kuulata vanu regi, värsilisi rahvalaule või midagi tänapäevast siis hingedepäeval ma võib-olla otseselt lauludest eelistaksin eest neid vanu rahvalaule. Et ma tunnen, et need kuidagi veel tugevamini seovad meid oma esivanem matega viivad neid kuidagi viivad meid lähemale nendele. Nii või teisiti midagi rahulikku, midagi hingekosutavat, midagi mõtet tõrgutavat, midagi seostuvat nendega, kes olid enne. Meiega me selle vastu ei saa ja ka meie tänane vestlusring on just selline laane ja kisub hästi aeglaseks. Ja siis peabki nii olema, selles ajas ja ruumis, sügistalvisel, surmaperioodil, looduses. Selle aasta hingedepäeval käisime meie, kes me siin neljakesi koos oleme ja pluss siis veel meie kursus hingedel päeva tähistamas Viljandi lähedal väikeses maakohas. Me külastasime siis sealset hiit. Millest mina sain täiesti moodi elamus ja kuna see oli esimene hiis minu elus, maitse külastasin. Ja väga huvitav oli, et üks kohalik naisterahvas, kes oli siis selle koha ajalugu uurinud ja ja tundis seda väga hästi jutustas meile sellest kohast, selle ajaloost, oma seosest antud hyega. Ja kuigi me oleme sellised suhteliselt vallatud, kõik, kes me seal koos olime, rõõmsameelne rõõmsameelse eest. Tundus mulle jälgides seda seltskonda, et see koht mõjus kõigile kuidagi väga mask keelda rahustavalt ja selle koha nimi on siis Tammemägi, Tammemägi ja, ja nagu rääkisi selles naisterahvas, kelle sa viitasid tema oma perega ele Toomas parm elavad seal oma talus kõrval, mille nimi on mati talu. Ja kuna see Armukest siis on loomulikult neil väga tugev seos ja kokkupuude selle tammemäega. Ma just mõtlesingi, et see on üks väga õnnelik perekond, kelle läheduses on taoline koht, kus nad ja vaat siis ammutada endale ja oma perele energiat ja ja see energia ja see õnn ja armastus väljendus tegelikult ka selles perekonnas, nende käitumises. Sest üle pika pika aja Ma näinud endaga nii rahul olevat perekonda ja 11 nii armastavat abielupaari. Et see oli kuidagi juba see perekond isegi oli väga-väga värskendav sellesse halli novembrikuupäeva. Ja tõesti, meil on hea meel, et, et nad olid nõus meiega koos seda nii peresisest tähtpäeva üldse pühitsema. Sest peale tammemäel käiku meid kutsuti tallu. Meil oli väga soe vastuvõtt seal talus. Ja see meeldiv õhtupoolik, mis me seal veetsime, ma arvan, et see jääb meil kõigil pikaks ajaks meelde, et olge te 1000-st tänatud selle peale meid oma ligi laskmast, sest see tegelikult ei ole niisama asi. Ja kui me nüüd mõtlesime, et mida seal teha, siis me ju konkreetselt ei mõelnud ju valmis, me läksime ka igaüks iseendaga hingedepäeval seda pesitsema tähistama lootes, et igaüks peab iseennast sellel päeval nendes tegevustes ja kohtades, kus meil enneligeebida. Ja eriti armas oli see, et meil igal ühel oli ülesanne, siis nagu ette valmistada ja otsida üks laul mis meie arvates kõige paremini iseloomustate hingedepäev laeva või mis oleks siis nagu kõige kenam päeval laulda. Ja kas laulmine tuli kuidagi veene välja? Paras õpituba, sest nii paljudki teist laulsid esmakordselt eest regilaulu. Ja nii nagu eelpoolgi hääldadega needki laulud polnud teistsugused, ikka kurvameelsed, kurva toonilised, kurva sisulised, vaeslapse laulud jutustavad pikad laulud või esialgses osas, kui me olime seal talutoas pärast tassi sauna läksime, siis tulid ka teised laulud juurde. Kas ürite pikku, kas mu lüüte liiku mõõta? Oli see mõõtsa mõõdulise haava nüüd roolis haava roolis ka karva oli see ka karva, nyyd leppe lehe liis? Ja ma just mõtlesingi, et hingedepäev linnas nagu ei olekski just kõigi hingedepäev. Eelmisel aastal kui käisin kirikus, et luua endale seda nii-öelda hingedepäeva meeleolu. Aga just see, et me olime maal ja talvise looduse keskel ja selle sees siis oli, võiks öelda isegi, et minu elus esimene tõeline hingedepäev Mina ütleksin selle mulle just jäi kõlama see, et Evely käis kirikus, siis mina just mõtlesin, et et ma saaksin sellise tunne kätte, siis mina pigem läheksin loodusesse. Ja just see hingedepäev jäi mulle eriti meelde, sellepärast et me käisime seal tammemäel ja jälgides samuti oma kursusekaaslasi, siis oli nagu väga tore näha, et inimesed olid kuidagi endasse süüvinud. Ja omaette. Ja seal me olimegi nagu põhiliselt vaikselt. Et seal on väga ei laulnud. Aga pärast siis, kui me läksime sinna tallu siis nagu laulsime regilaule ja ja inimesed tundsid ennast kuidagi ütleme, lõbusamalt suhtlesid rohkem ja kuidagi oli kõik väga loomulik. Läks, et sa maipühapäeva hommikul ta, mis ma metsa ees ta lehitsi leid, sindaim, nutt, mas, tamme, leinaa vasta tammeoksa toiga omas. Mina tamme, see mai, mis hunta tamme. Ta on luu noori, kordan kulla linnu. Või ta põlida raiutakse, Mui ta, su. Kas linn ei raiu noori Veedi linde, ei raiu pre-nii-nii-naa tamme kos Emai vaese nuid. Ta on ikke kur ära olla. Mul on Kaadu see venda viisi venda, kuusi, koss ja et siin maa rai joova ja laudu Ta ava juurde Eva joomakannu laadapäeva laste hälliokstest Eva Doriaa sängi. On hall sügislooduse kollatamise aeg. Aeg, mil otsime enestuski seda igavikulised poolt ning läbi enda lähedust meie kadunud hingedega. Meie hingedeaja vestlusring toimus Viljandi kultuurikolledžis sealseid lindistatud ka meie mõtted hingedeajast, laulud, laulsime Tallinnas ja võtsime lisaks appi veel seljaroose ja tuulekandled.