Vikerraadio. Ja ilusat keskhommikut kõikidele rahvateenrite kuulajatele. Ei, ei, meil ei ole mitte midagi läinud sassi. Täna on küll kolmapäev ja mitte laupäev. Aga kuna aasta lõpuni on jäänud vaid mõned tunnid ja üks töö siin vikerraadio eetris on veel tegemata, siis täna me selle veaga parandame. Ja eetris on tõepoolest selle aasta viimased rahva teenrid. Stuudios on ajakirja diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski. Tere hommikust. Tere hommikust ja kolleeg rahvusringhäälingust Eesti televisioonist Aktuaalsest Kaamerast. Peeter Kaldre ja mina, Aarne Rannamäe sealtsamast telemajast. See üks töö, mis meil nüüd tegemata on, see on siis aasta kokkuvõte. Kui rahva teenrid on Eesti siseelu ja poliitika ja majanduse juba eelmisel laupäeval kokku võtnud, siis maailmas toimuv kindlasti väärib ja vääris sedavõrd tähelepanu, et kohe ei saanud ilma selleta, et me ka nii-öelda rahvusvahelise elusündmused kõik see, mis mahub, mahtus viimasesse, 365-sse päeva. Me peame täna ka üle kordama ja nende sündmuste üle siis ka lähimalt mõtisklema. Ega me head kolleegid muidugi täna nii-öelda juba vanadest tuttavatest märksõnadest ei, ei pääse. Ja kui ma küsin nüüd teie käest, et kõige üldisemalt, kui me mõtleme nüüd maailma asjadele lõppeval aastal siis mis nagu teie jaoks kõige tähtsam Noh, ma arvan, et siin ei ole vaja väga pikalt mõelda ja inimesed, kes välispoliitikat on jälginud arvatavasti nõustuvad sellega, et kõik see, mis on toimunud Ukraina ümber ei ole mitte ainult kahe riigi konflikti, ehk siis Venemaa Ukraina konflikt, vaid see on kõige-kõige laiemas mõttes seni kehtinud julgeoleku ja välispoliitilise korralduse täielik pea peale pööramine. No mitte just pea peale pööramiseks, seda kõike me oleme näinud ju ka ka eelmiste aastakümnete ajal, aga selles mõttes, et kui me arvasime, et aastal 2014 säärased asjad enam Euroopas korduda ei saa, me olime nagu harjunud juba sellise päris mugava eluga valdavat, mõtlesime selle peale, et kas Euroopa Liit ikka suudab majanduslikult, et toime tulla, kas euro jääb püsima ja mis veel siis meie sõber, Venemaa president Vladimir Putin oskas selle päevakorra pea peale pöörata ja sel aastal alates kevadest ei ole ju maailm ja, ja, ja maailma mõtestajad ja välispoliitika analüütikud tegelenud väga palju muude asjadega kui, kui Venemaa käitumisega tõlgendamisega tuleviku ennustamisega. Ja minu arust siin paar nädalat tagasi ütles üks inimene vikerraadio eetris päris päris huvitava mõtte välja, et et see on üks väga suur ressursi raiskamine olnud. Et kõik, kes võiksid mõelda selle üle, kuidas maailma parandada, arutada maailma majanduse tuleviku üle arutleda kas või kliimaküsimustele ei ole saanud aasta otsa millegi muuga tegeleda kui ainult Venemaaga Venemaa poliitika analüüsimisega, et see on suhteliselt selline mõttetu tegevus ja ma olen täitsa nõus, et see on sellise vaimse potentsiaali täielik raiskamine. Jah et kui meenutada seda Ukraina kriisi, siis peaks meenutama ka seda, millesse sa alguses, et see sai alguse Ukraina inimeste soovist siis liikuda Euroopa suunal, et ja, ja siis sealt kõik muu vallanduski. Et noh, selles mõttes, et, et Euroopa Liit kui organisatsioon või ühendus, mis siiski omab veel tõmmet, ehkki väga palju räägiti ka vahepeal just selle eurokriisi valguses ka sellest, et Euroopa liidul ei ole enam sellist külgetõmbe võimet või atraktsioon atraktiivsust ja et oma aja ära elanud ja midagi tuleks nagu ette võtta, siis noh, tegelikult ju ukrainlaste silmis ja ilmselt ka mõne muu Ida-Euroopa riigi silmis Euroopa liit on jätkuvalt ühendus mille suunas tahetakse liikuda. Ja, ja noh, siin siin need suured käärid tekkisidki, et ühest küljest oli see vana nii-öelda Euroopa Liidu välispoliitiline muster, kui nii võib öelda, et, et Euroopa Liit ise suurt midagi ei peagi tegema. Et riigid, mis tahavad Euroopa Liiduga liituda või siis assotseeruda lihtsalt parandavad siis enda elukorraldust ja viivad läbi vajalikke reforme, no nii nagu seda tegid meie ja, ja nii nagu tegelikult oleks siis pidanud hakkama tegema ka Ukraina, ehkki muidugi need raskused, mis ukraina ees olid ja on ka praegu, on võrreldamatult suuremad võrreldes meiega ja sinna juurde, siis tuleb see, et, et see baas, et Euroopa Liit on iseenesest hea ja ei peagi midagi tegema on ka oma aja äranud, aja ära elanud, sellepärast et Euroopa liidul on vaja aktiivset välispoliitikat vähemalt ida poole, aga tegelikult ka lõuna pool neid asju ajada, et ei piisa ainult sellest, et sa oled hea ja tore ja kõik tahavad sinuga ühineda. Vaid tegelikult tuleb ka nii-öelda neid, seda vana välispoliitikat, kas siis jaga ja valitse ja nii-öelda reaalpolitiiki harrastada. No inimese aju on muidugi suhteliselt selline lühike ja ta ei mäleta paar ühti ka eelmise aasta sündmusi. Ma ei ütleks küll, et see haugi mälu on, aga kui natukene ajukurdusid pingutada, siis see jutt, mis sa, Erkki rääkisid, et Ta Ukrainale said nagu saatuslikuks need Euroopa Liidu püüdlused lääne püüdlused laiemalt, siis kui mõelda nüüd tagasi kuus aastat ehk siis aastasse 2008 ja see, mis toimus Gruusiaga siis see muster oli ju samasugune gruusia pürgimused, Euroopa Liidu, eriti aga NATO suunas rohkem said talle saatuslikuks. Et see aasta 2008 oleks pidanud juba selle häirekella tegelikult helisema panema, aga paraku seda ta ei pannud. No teie juttu kuulates head kolleegid, ma tuletasin meelde tegelikult ühte ühte maa, oma vanavanajuttu, mida on ka siinsamas saates ja ega mujal räägitud. Et loomulikult Ukraina ja Venemaa ja uus julgeolekukord ja kõik see pahupidi pööratud maailm. Nii nagu ta meie jaoks on ja nii, nagu ta meie jaoks näib. Aga, aga kui me vaatame nagu, nagu maakera seda palli natukene nagu laiemalt, et kui palju ikkagi see no need samad Ukraina sündmused ja Krimm ja Ida-Ukraina, no palju, palju need lähevad korda näiteks Aafrikale või, või Lähis-Ida-le või või, või Lõuna-Ameerika või isegi Ameerika Ühendriikidele. Et Ameerika ühendriikidel on tõepoolest praegu olnud väga kõva sõna sekka öelda ja nad on, nad on seda sõnaga öelnud, aga nende niukse igapäevase Nende oma turvalise elukorralduse jaoks palju, palju nad seda seda mõtlevad. No ma arvan, et nad mõtlevad vähe, aga, aga peabki ütlema, et ameeriklased, keskmised ameeriklased mõtlevadki välismaailmast vähe, et noh, ükskõik millest me võime siin rääkida araabia maailmast ebalast ehkki ka seal jõudis siis paanika ühendriikidesse mingil kujul, aga noh, keskmiselt ikkagi mõeldakse vähesest, et kui me oleme kõik Ameerikas käinud ja vaadanud, kas on nüüd teleuudiseid lugenud ajalehti, ma mõtlen just neid kohalikke lehti, mitte siis New York Timesi või Washington Posti, siis see nii-öelda see keskmine Ameerika meedia ju ka katab ikkagi peamiselt ainult Ameerika Ühendriike ja välismaailma ikkagi väga vähe, et selles mõttes nagu ei ole vahet, aga, aga ma arvan, et selle poliitiliste establishmendi jaoks on ikkagi Ukraina sündmused oluliselt. Sest, sest tuletab meelde kõik selle külma sõja aja, kus siis Ameerika ka oli siis Euroopa vabaduse garant. Teiseks ikkagi USA-s on ju jätkuvalt väga palju Ida-Euroopa immigrante Ida-Euroopa päritoluga inimesi, kaasa arvatud ukrainlasi, aga ka poolakaid, Baltimaade inimesi, et selles mõttes ma arvan, et päris lai dekaan tegelikult ise jah, põhimõtteliselt küll, et, et see on omavahel, on need asjad seotud. Nojah, ja ega me nagu päris nagu siga ja kägu ei maksa aga segamini ajada, sest ega üldiselt jah, maailma kui inimene ei mõtle välispoliitika peale nii teravalt, nagu meie siin Eestis võib-olla teeme tänu oma ajaloole ja ka ukraina lähedusele õigemini täpsemini Venemaa lähedusele. Aga ma arvan nii Ladina-Ameerika, nii Ameerika Ühendriikide, nii Hiina kui miks mitte ka Lähis-Ida riikide juhid on väga pingsalt jälginud seda, mis toimub Euroopa julgeolekustruktuuris, mis on, nagu me siin tõdesime segamini paisatud. Ameerika Ühendriikide poliitika Obama võimuletulekust saati oli ju keskendunud, nagu ta ise teatas Aasiale, et meie teravikku asjal noh, Euroopaga kõik korras. Nüüd need sündmused tõid Obama maa peale tagasi. Palju rohkem pööratakse tähelepanu Euroopa asjadele. Muidugi oma oma osa on andnud ka Venemaa kaugpommitajate retked sinna Ameerika Ühendriikide piiride lähedale. Mis puutub Ladina-Ameerikasse, siis lõppeva aasta üks olulisi sündmusi oli ka see Ameerika Ühendriikide Kuuba. Leppimine, mis, ma arvan, on ka mingil mingil määral tingitud sellest, mis on Euroopas toimunud. Võtame Hiina, Hiina on ka kõige otsesemalt ju ju seotud Venemaaga, tänud tänu territooriumi kokkupuutel, eks ole. Või Lähis-Ida nafta hind, palun väga, on, on Lähis-Ida riikide mure Venemaa mure täpselt samamoodi. Nii et ma arvan, et me ei saa öelda, et et teiste kantide poliitiline juhtkond seda, seda olukorda arvesse ehivad. Ja sa, Peeter mainisid enne Gruusiat, Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat. No tegelikult ju see kant ja see 2008. aasta väike, kuid võidukas sõda siis Moskva poolt vaadates oli või oleks võinud olla tegelikult ju piisav äratuskell. Ometi siis maailm vahtis silmad pärani kinni ja, ja see, see üks väike episood väga-väga näotu, kuid ikkagi ütleme maailma mastaabis näotu väike episood, jäi, jäi kuidagi nagu, nagu sinnapaika, kus ta oli, ta jäi, ta jäi vinduma. Me saime külmutatud konflikte juurde. Et mis see, mis see Ukrainaga, Ukraina just sellepärast, et Ukraina asub keset Euroopat, Ukraina on väga suur riik, Euroopa üks suuremaid riike, nii nii pindalalt kui siis rahvastiku arvu poolest. Ja, ja see sai nagu, nagu otsustavaks, miks siis Ukraina puhul ikkagi niimodi reageeriti. Tegelikult gruusia konflikti ju ikkagi mingisuguse edasimineku tõi, et nato tegi reaalset kaitseplaanid baltimaade suhteliselt selles mõttes, nüüd ei saa nüüd päriselt 100 protsenti öelda, et noh, midagi ei tehtud, aga ja nüüd siis Ukraina konflikti valguses, siis jõudsid Baltimaadesse ka reaalselt väekontingendid, et niimoodi see niimoodi astmeliselt on läinud. Aga Erki, seesama Euroopa liitu mäletan jube hästi, kuidas tollase eesistuja riigi Prantsusmaa juhtimisel president Sarkozy ja, ja Euroopa Liidu troika käis ja lubas ja oli suur rahuplaan, kui ma ei eksi, siis kaheksapunktiline jaa. Jaa, suhted Venemaaga ei saa edasi minna, kui, kui need kaheksa punkti ei ole täidetud ja sinnasamasse nad kõik jäidki. Ja Sarku siin ei ole siiamaani piinlik, vaid, vaid ta vaid ta räägib ka praegu nüüd, kus ta tahab uuesti saada presidendiks. Et, et vene Venemaalt tuleb kohelda kuidagi õrnemalt. Heino Sarkozy ja Euroopa Liidu teene oli võib-olla tõesti see, et hoiti ära Venemaa Gruusia täielik vallutamine. Muidu oleks olnud tankid tiblissi. Ja aga teisalt, kui võtta, siis tõesti Sarkozy solvuda lehvides tormas, tormas kohale ja, ja sobitas, sobitas rahu, aga mis selle tulemus on tagantjärgi tagantjärgi on tulemus see, et sisuliselt Lõuna-Osseetia ja Abhaasia on läinud Gruusia jaoks ehk siis Euroopa Liit eesotsas Sarkozy kaudselt sellele kaasa aidanud. Et noh, see on nagu kahe otsaga asi, eks ole, me ei tea, kas Venemaa oleks pilissi ära võtnud, aga vähemalt Sarkozy tagantjärgi võib enda teeneks seda, seda seda lugeda. Ja, ja nüüd on juhtunud Ukrainas on sisuliselt sama sama, sama asi. Ma ei ütleks, et see nüüd on Euroopa Liidu süü või, või tegematajätmine, aga seal on tekkimas ka selline külmutatud konflikt Ida-Ukrainas, mille lahendust mina hetkel küll ei näe. Et Ida-Ukraina alad, mis seal separatistide kontrolli alla Venemaa toetatavad, et need lähemas tulevikus täielikult Kiievi võimule allutatakse. No seal on veel oluline erinevus see, et võrreldes gruusia konfliktiga, siis, et Venemaa ikkagi ju okupeeris ja annekteeris Krimmi ühe osa Ukrainast, et Gruusia sõjas ju lihtsalt tekitas ühe külmutatud konfliktikolde juurde või noh, mis põhimõtteliselt oli ka varem selline, aga siis ütleme siis niimoodi, et nagu intensiivsemalt kujul, aga aga praegu de facto Venemaa territoorium on lihtsalt kasvanud ja, ja see on nagu ka pretsedenditu juhus ikkagi, et seda ei ole nagu varem olnud ja. Tõenäoliselt see viis kuidas tehti suure aplombi ülbusega Janssen kuidas nii-öelda Krimmi enda külge liitmine Kremlis sellel noh, niukene pompöösselt etendusel välja nägi. See, see oli kindlasti ka alati ei ole ju tähtsad need asjad, mida tehakse, vaid, vaid ka kuidas teha. Nojah, ja, ja ma ütlen, et selline kibe iroonia sinna juurde, et kuu varem olid siis toimunud Sotši taliolümpiamängude, kus väga palju räägitakse rahust, sõprusest ja ja rahvast üksteise mõistmisest ja nii edasi ja siis Kuu ajaga kukub siis pilt kõik kokku. Ja noh, ka nendele kriitikutele, kes siis armastavad meenutada Kosovo Kosovot ja, ja ütleme ka Iraaki ja peavad nende sündmuste eest peasüüdlaseks Ameerika Ühendriike siis lihtsalt nagu meenutuseks, et Ameerika ühendriigid ei ole annekteerinud Kosovot, et ka Iraaki, et Ameerika Ühendriikide koosseisus ei ole Kosovo 51. või Iraak 52. osariik, et aga Krimm on de facto Venemaa osa Aga ega midagi uut ei ole, noh ajaloolasena sina ütlevad, ajaloolane, peaks teadma, et vot ajaloo Õpik aastast 40 vaata Balti riigid, vaata seda mustrit, mismoodi Balti riigid liidendati Nõukogude Liidu külge ja vaata seda mustrit, mismoodi Krimm liidendati Venemaa külge siis kõik on ju kõik on ju tuttav. Et täpselt samamoodi. Nii nagu olid Krimmis, Venemaa sõjaväebaasid olid enne sõda siil, Venemaa sõjaväebaasid, leidus hulk inimesi, kes, kes toetasid vastuvõtmist Nõukogude Liitu, nüüd siis Venemaa koosseisu, toimus hääletus, toimus referendum, ehk siis toimusid nagu valimised, eks ole, ja siis esitati palve ja kõik, kõik kordus. No üks teene muidugi Kremli praegusel valitsejal on, et et sinisilmsus vist on nüüd kadunud, kuigi me ka pärast Krimmi annekteerimist ju, Me Me ju endiselt veel ei uskunud, kuigi noh, see oli kogu aeg õhus. Aga et, et sõda kandub Ida-Ukrainasse ja, ja noh, neid neid teooriaid, mis arendati neid oli ju väga-väga palju, et, et kas Krimm oligi nii-öelda praegu hetkel Putini lõppeesmärk noh ainult mõned nädalad hiljem selgus, et, et ei olnud ja, ja verised sündmused nüüd juba tuhandete ohvritega Ida-Ukrainas need sündmused ju lähevad edasi. Et, et võib-olla oli nagu see see äratuskell, kuigi teisest küljest jälle Teades nüüd siis kremli sellist poliitikat ja selle selle elluviimise vahendeid siis alati ju üritatakse ära kahmata seda, mis on, mis on noh, see kõlab halvasti, aga ja selles mõttes ju Ukraina oli ripakil. Ukraina probleemid alates tema juhtimisest ja lõpetades majandusliku olukorraga, armee olukorraga, piiridega, kõigega, kõigega see, see oli, see oli lihtsalt tundus vähemalt nii niivõrd lihtne saak olema. Et, et tõenäoliselt oleks kiskja kurku ka ka läinud, kui oleks sel aastal olnud isegi mõnes mõttes nii ootamatult tugevat reageeringut muu maailma poolt. Nojah, aga teisest küljest võib ju öelda, et Ukrainale ka paberi peal teatanud ju, et ta ei kavatse lääne struktuuridega nii kiiresti ühineda või ülepea üldse mitte ühineda, et 2010 oli siis Viktor Janukovitš on Ukraina president, allkirjastanud sellel nõndanimetatud ploki välisus seaduse, mis siis nüüd Ukraina parlamendi poolt kummutati. Et noh, Venemaale oli antud nagu paberi peal mingisugune garantii, et ukraina läheb kuhugi. Oli ju ka see Sevastoopoli baasi leping Venemaaga sõlmitud, nii et tegelikult Venemaal ei olnud nagu nii palju sooja külma sellest, mis seal ukraina sees toimub, peaasi et siis oleksid soojad suhted Moskvaga. Aga, aga see Ukraina sees ikkagi kee selle üle, et ja Venemaal oli ilmselt õppetund sellest oranžist revolutsioonist 2004. Et enam nagu sellist asja ei tohi lasta juhtuda, et siis reageeriti teistmoodi. Ilmselt need plaanid Krimmi annekteerimisega aukupeerimiseks olid ju tehtud palju varem ja, ja tõenäoliselt selle 2004. aasta oranzi revolutsiooni põhjal või sellest lähtudes. No ma olen, ma olen nõus sellega ja ma olen ka ise oma nendes välispoliitilistes vaadetes seda rääkinud, et Ukraina on Venemaa jaoks kriitilise tähtsusega. Et Ukraina ei tohi nii-öelda ära kukkuda, ehk siis kukkuda läände Venemaa jaoks, sest ilma Ukrainata ei ole võimalik Putini suur plaan ja unistus moodustada Euraasia Liit ja nõnda edasi. See kõik on õige. Aga kui me vaatame nüüd Venemaa käitumist laiemalt, siis asi ei ole ainult Ukrainas. Kui me vaatame, et viimasel ajal no alustame sellest, et Venemaa uue doktriini järgi on peamine vaenlane NATO, kuigi noh, seda on kogu aeg-ajalt peamine NATO kasvanud ka raiut, nagu öeldakse dokumenti. Kui me vaatame seda, mismoodi on käituda tud täiesti hämmastaval kombel irratsionaalsel kombel lausa Skandinaavia riikidega. Noh, Rootsi need allveelaeva juhtumid, eks ole, soome ähvardamine, Pealtkuulamised, mis on toimunud juba kõikide sfääride õhupiiride rikkumised, eks ole. Millegipärast on just Skandinaavia riigid need, mis on, mis on võetud märklauaks, pluss siis veel NATO, eks ole, oma tegevusega, see näitab minu meelest seda, et need Putin ambitsioonid ei piirdu ainult Ukrainaga, et plaan on ikkagi tunduvalt laiem. Ma ei ütleks, et see on mingisugune sõjaline agressioon, aga igatahes kunagi nimetati positiivseks jutumärkides hõlvamiseks. Aga hõlvamise katse on see igal juhul Euroopa suunas ja, ja see on nagu ohumärk. Noh, minu meelest on see, et Venemaa tahab olla impeerium ja nüüd kasutades natuke inglise keelt, et ta on impeerium, aga ta on selline wannabe impeerium ja impeeriumid ei mõtle reeglina välispoliitiliselt targalt mõtlevad imperiaalsele mõtlevad ainult sellest lähtudes, siis mis nende piiridel on ja kas kas nad tunnetavad seda ohuna ja kas need, nende naabrid siis täidavad impeeriumi eesmärke või mitte, et selline tark välispoliitika tundub olevat jäänud selja taha ja, ja noh, tõepoolest et võiks ju võiks ju see üldse oli tark noku või oli see lihtsalt uinuda või oli uinutamine, et, et noh just nimelt kui Peeter enne tõi siin selle USA ja Kuuba näite, siis, siis noh, tegelikult ju see on selline tark välispoliitika praegu alustades tõesti seda, et et Venemaa võiks ju teha ka midagi sellist, nagu USA tegi Kuubaga Ukraina suhtes ja miks ka mitte siis nagu teiste naabrite suhtes, et noh, et hea küll, et aitab nüüd küll, et kümneid aastaid me oleme siin piike murdnud ja sanktsioone kehtestanud ja olnud tülis, aga, aga noh, et tuleks nagu maa peale tagasi ja hakkaks nagu normaalselt elama. Aga impeeriumi loogika ei tingi, seda ei lase sellel juhtuda ja, ja noh, mul on tegelikult hea meel, et USA ja Kuuba lähenevad, sest sest kui USAl oleks nüüd seal kuuba näol ka midagi sellist, mis oli siis külma sõja ajal, siis loomulikult Venemaa ekspluateeriks seda, et ilmselt siis USA tahab ka kindlustada selle, et oma naabritega hästi läbi saada ajab pragmaatilist poliitikat, seda erinevalt Venemaast, kes, kes ajab nagu väga imperiaalsele poliitikat Lõigati jalgala lõigati jalatald sellel plaanil, mis, mis oleks võinud korduda ehk siis Kuubale uuesti paigutada. Vene Vene raketid. Ja nojaa, Kuubast tegelikult ju tõenäoliselt ka olulisem on, on suhet nii-öelda sättimine Iraaniga. Et me ju kõike sellel sellel suunal ei, ei, ei tee ja ei tea sellepärast et see on Ameerikas ju väga sisepoliitiliselt tundlik küsimus ja ütleme siin kuuba k. Vabariiklased tõusid kongressis tagajalgadele ja selle selle mõtte peale, et kuumaga võiks hakata uuesti häid suhteid arendama. Aga ilmselt veelgi keerulisem oleks oleks neid kuidagi nihukeste äkiliste meetoditega teha Iraani suhtes vana kurjuse telje riigiga. Milline maine tal ju siiamaani on. Aga tundub, et need suhted on läinud just Venemaa agressiivse poliitika tõttu. No mitte mitte normaalseks, aga, aga igal juhul seal seal pinna all midagi, midagi toimub ja ja on, on selge, et ameeriklastel on vaja ka Iraani abi näiteks ISISe mahasurumisel tuumaarsenal ja, ja kõik muud asjad sinna otsa veel, nii et see oli see nüüd, eile või üleeile, kui kui president Obama ütles, et ta ei välista siis diplomaatiliste suhete taastamist Teheran iga siis on see on see väga selge märk. Tulles tagasi korraks veel selle Kuuba näite juurde, on see minu meelest tõesti näide Ameerika Ühendriikide väga targast käitumisest, sest kui me jällegi asetame selle nüüd sellise globaalse ja, ja Venemaa poliitika konteksti, siis me mäletame, et kui Euroopa liit kehtestas Venemaale sanktsioonid siis mida Venemaa teatas. Aga meil pole vajagi neid euroopa kaupasid, elan turge küll ja küll, eriti just lõuna- ja Ladina-Ameerikas ja suund võeti selgelt nende riikidega mehkeldamise poole. Jaa, jaa, oli ju teada ka see, et Ladina-Ameerika riigid olid juba aastaid öelnud Ameerika ühendriikidel, et kui teie normaniseeri suhteid Kuubaga siis ei ole teil lootega normaalseid suhteid meiega. Isegi vist ähvardati, et Ameerika riikide organisatsioon ei saa enam kokku, kui, kui Ameerika Ühendriikide normaliseerib suhted Kuubaga. Et selles mõttes oli, oli see väga, väga tark Avak hoolimata sellest, et, et tõepoolest sisepoliitiliselt sai Obama päris suure sahmaka kriitikat kaela Ja aga noh, see Iraaniga dialooge Iraaniga, suhete soojenemine on olnud ju algusest peale Obama üks välispoliitilise programmi julgen öelda nurgakive, sellest rääkis valimiskampaanias ja seda ta on rääkinud ka pärast seda, et selles mõttes nagu ei ole ka midagi imelikku, aga kindlasti need Vene-Ukraina sündmused kiirendasid seda ja noh, on täiesti loomulik, et et ameeriklased otsivad liitlasi. Kui eeldada, et tegemist võiks olla uue külma sõjaga, siis on ju loomulik, et nagu külma sõja ajal, et külma sõjajuhtriigid otsivad siis ka muudest maailma piirkondadest endale liitlasi ja noh, ameeriklased on selle tegevusega alustanud. Venemaa vastavad käigud ei ole olnud nendest väga edukad, isegi Valgevene on hakanud venelast nagu ära keerama ära pöörama, et see imperiaalne surve on, mõtlen väga ebaratsionaalne ja tegelikult on andnud Moskvale tagasilöögi, aga kuna sealkandis ilmselt Moskvas elatakse mingisuguses paralleeluniversumis siis siis nemad muidugi neid asju niimoodi ei näe. Nojah, aga paralleeluniversumis küll, aga, aga hingata tuleb ilm sedasama õhku, mis, mis ülejäänud maailm. Ja, ja majandus Venemaal tead, teatavasti on, on just selline, nagu ta on, mis siis, sõltub no ütleme praktiliselt kogu majanduse nagu, nagu heaolu sõltub ju ainult siis nafta-gaasi müügist. Ja eriti olukorras, kus on võetud kurss massilisele relvastumisele ja, ja kui siin riigieelarvest läheb Venemaal peaaegu pool või isegi isegi üle selle ainult sõjaväearmee tarbeks siis on on praegu küll niisugune mulje, et, et Venemaa ja seal on väga palju muidugi asjaolude kokkulangemisel, kui nad ikka on nii-öelda puhtalt objektiivsed asjaolud. Ma pean silmas siin nafta hinna siis niisuguseid väga hüppelist alla minekut. Et Venemaa on vastanud ja lõiganud endale väga tugevasti praegu näppu. No aga põhimõtteliselt on nii-öelda needsamad eeldused, mis oli külma sõja ajal ja noh, isegi rohkem, sest Nõukogude Liit ei olnud lõimunud maailma majandusega, niipalju kui praegune Venemaa ava sõltus Nõukogude Liidu majandus, ka nafta ja gaasi hinnast väga palju. Ja, ja kui need langesid, siis oli ka Nõukogude Liidu majandusel probleeme, aga noh, põhiline oli ka muidugi seal relvastamine, et Nõukogude Liit ei jõudnud pidada relvastuses võidujooksu Ameerika Ühendriikidega ja kukkus kokku. Venemaa on nagu selleks stsenaariumiks palju vähem ette valmistunud, kui, kui toona oli nõukogude liit, kes oli palju võimsam võrreldes praeguse Venemaaga, et et selles mõttes noh, seesama struktuur. Põhimõtteliselt kehtib ka praegu. Et Venemaa tahab suurendada oma relvastust ja sõjaväega ka seda toeta majandust, majandust peaks reformima, aga reformimiseks peaks saama abi ja nõu ja investeeringuid läänest, aga läänega ei taheta suhte häid suhteid pidada, sellepärast et relvastatakse ja see on selline nagu igavene nõiaring, millest on väga raske välja tulla. Me oleme siin oma saartega ka Venemaa nõiaringis olnud juba juba tükk aega, aga, aga see on ka täiesti loomulik, sellepärast et võiks ju võiks ju küsida, et miks te kogu aeg siin Venemaast jahvatatud, kes maailmas midagi muud ei toimugi, aga noh, see on meie, meie kõige olulisem küsimus ja meie julgeoleku küsimus arvestades meie ajalugu ja arvestades ka tänapäevaga, siin suurt vahet ei ole. Aga mis mulle ikka silma torkab, on see, et et see poliitika, see võiks ju öelda, et esmapilgul vaadates on see lühinägelik poliitika, mida Venemaa on ajanud Skandinaavia riikidega ja, ja, ja Soomega, et need olid ju riigid, kes suhtusid Venemaasse on suhtunud Venemaasse küllaltki hästi mõistvalt, eriti Soome kellel on Venemaaga olnud tihedad sidemed, siis Venemaa tegevus Läänemerel, kõik need õhupiiri rikkumised viinud ju sellele, et Rootsi on asunud hoogsalt tugevda oma kaitsevõimet, mis sisuliselt toll viidud kuskile nulli lähedale või alla null koma, muide alla ühe protsendi oli vist SKT-st, mis oli kukkunud kaitsekulutused. Norra, Norra on teatavasti ju Jonaatori, aga eriti huvitav on meie hea sõber, Soome näide. Soomlased, kes ju nagu kuulsid sõnu NATO, eks ole, siis hakkasid kohe jalgu trampima ja umbes nii, et noh, et nad, nad ei sobi meile, et meil on endal väga vägev kaitsevaim. Mulle meenub siin paar nädalat tagasi, kirjutas Soome kolumnist Jarmo mägele, kes Postimehes kirjutab aeg-ajalt päris huvitavaid analüüse. Soome Soome välispoliitika kohta on öeldud, et see lõppev, ta kasutas väljendit hullumeelne aasta on toonud soomlaste teadvusesse kaks asja. On murdnud kaks müüti. Esimene müüt on see, et soomlased on väga head Venemaatundjad kes tunneb Venemaad mitte nii hästi kui Soome meiega. Meie arvamus, aga, aga soomlased on ka meile öelda, mida teie venelast teate, meie teame, et see müüt kukkus kokku Soome ei tea, mis Venemaal toimub, ei tunne Venemaad ja teine müüt, mis kukkus kokku, on see, et Soomel ja Venemaal on erisuhted. Noh, meil on erisuhted, eks ole, siin juba baasi juhi käkos ajast, eks ole, et küll me sõidame selle ratsu otsas edasi, et kaks kõige olulisemat Soome välispoliitika nurgakivi Venemaa suunal on sel aastal kokku kukkunud. Jah, ma tulen tagasi ja korra selle imperiaalsele loogika juurde, et, et noh, ongi, et ilmselt toimus ka Venemaa teadvuses mingisugune murrang Krimmi okupeerimise annekteerimise järel ja noh, ja see on see, et me oleme nii võimsad ja kõik peavad meid kartma. Ja siis ei ole nagu palju vahet, kes on naaber ja mis poliitikat aetakse, et see on klassika, noh, tegelikult, et tuleks võtta need klassikalised raamatud lahti võtta näiteks vanaga Kreeka ajalugude giidides Peloponnesose sõja ajalugu lugeda meelose dialoog, ehk siis see, kuidas siis Ateena sõjavägi piirab väikest meelose saart ja siis areneb umbes selline dialoog, mis võiks siis areneda ka Skandinaaviamaade ja Venemaa vahel, et, et meeloslased ütlevad, et me tahame elada rahus, et kas te naguniisama ei saa ära minna ja noh, me oleme teiega sõbrad, et kõik on hästi ja noh, vastatakse, et vot me ei saa teid lagu lasta rahule jätma ta sellepärast, et siis peetakse meid nõrkadeks jõuetuteks ja noh, põhimõtteliselt sama loogika Aga Moskva väga täpne ei anna, see muidugi ei anna nüüd väga suurt lootust Ida-Ukrainale. Et sealt saba jalge vahel tandri mahajätmine oleks ilmselt kremlile praegu ikkagi niisugune ilmvõimatu käitumismuster teisest küljest jällegi ma tahaksin seda rõhutada, et väga palju nüüd sõltub Ukrainast endast, kui ta tagasi tulla veel korraks ukraina juurde. Ukrainas on olnud need kahed valimised ära valitud uus parlament ja president. Jaa jaa. Tundub vähemalt, et esialgu see, see tegutsen nii, nii siis seadusandjate poole pealt, kui ka täitevvõimu siis poolt sujub praegu noh, suhteliselt hästi. Ses mõttes, et kui nüüd tekiksid mingisugused ambitsioonid seal kellelgi ja kui Ukrainas on veel midagi jagama, Ta mingi mingi mingi varandus, mingi mingi raha, mingi ettevõtte, mingi firma kompanii on veel veel kuskil ripakil jagamata ja sellepärast nii-öelda toimub uus lõhenemine. Ja, ja keegi tahab veel viimasel hetkel nagu jalga ukse vahele saada, no siis on sisendist Ukrainaga kõik. Et kui nad, kui nad seda korruptsiooni ei suuda välja juurida. Kui valitsus ja parlament ei tööta käsikäes ja kui nad ei suuda nüüd ikkagi lähimal ajal oma piire kinni panna siis siis on ootamas ilmselt Ukrainat ikkagi väga-väga must stsenaarium. Ja kahtlemata on Ukrainas, et ka need Augeiase talli rookimis ikka väga kõvasti vaja ette võtta, aga seda enam on ju hämmastav see, kuidas on suudetud Ida-Ukrainas nendele nõndanimetatud separatistidele ehk siis venelastele vastu seista. Kui, kui see asi kõik algas, oli ju sisuliselt Ukraina armee olematu. Tal ei olnud ei relvastust, talikaitsetahet ega ega ega midagi säärast, mida näitasid ka Krimmi sündmused. Tegelikult. Aastakümnete jooksul oli kõik Esialgse nii oleks, Ukraina armee oli ainult paberil ja ma arvan, et see, et seal Ida-Ukrainas on suudetud separatistide pealetungi seisma panna ja isegi territooriume tagasi vallutada on väga paljuski toimunud sellise suured patriotismi lainel, noh, umbes nagu meil vabadussõjas koolipoisid tõid võidu koju, eks ole. Ja ilmselt on Ukrainas sama fenomen olnud, et kui vabatahtlikult seal, et asja otsustasid ära ikkagi Lääne-Ukrainast tulnud vabatahtlikud seal Ida-Ukrainas ja alles siis suutis armee ennast niivõrd palju kokku võtta pärast puhastamise samamoodi, eks ole. Et ta suutis nagu kanna maha lüüa. Nojah, ja siin ongi see, et Daci, millest uga tegelikult lõppeval aastal aga palju räägite, mis seostub selle armeega, on, on just see, et Ukraina territoriaalse terviklikkuse garandiks oli Budapesti memorandum aastast 94, millega siis Venemaa, USA ja Britannia tagasid Ukraina territoriaalse terviklikkuse vastutasuks siis sellest, et Ukraina loobus tuumarelvast, et noh, põhimõtteliselt paberi garanteeris selle ju, et Ukraina oleks pidanudki omama mingit väga suurt armeed. Et oli ju rahvusvaheline leping, mis kirjutati ette, et noh, et Ukraina, et hea küll, et loobusite tuumarelvast, aga te ei pea ka väga palju relvastuma, sest noh, meie garanteerime teie nagu olemasolu ja nüüd siis selgus, et see paber oligi ainult paber, et et tuligi siis asuda sellise relvastumise teel ja see on muidugi halb õppetund tegelikult kõikidele. Kuigi. Kuigi Erki alati on ju teada, et paberil on mitu otstarvet ja sinna lepingu peale kirjutamine on ainult üks nendest. No just, aga, aga ma mõtlen, et ka rahvusvahelise poliitika seisukohalt on ju see, et edaspidi igasugune riik, kes siis omandab või on omandamas tuumarelva, ei, ei taha sellest loobuda, sest ta ütleb, et vaadake, mis Ukrainaga tehti ja, ja kõik, kes siis tahavad vähegi olla iseseisvad, ei lepi mingisuguse lepinguga, siis millega siis garanteeritakse nende iseseisvus? Üks mure on alati olnud, mis just neid väikseid, aga ka ütleme laiemalt Euroopat tegelikult on, on pannud muretsema ja see, see mure on see, et et maailmas juhtub alati midagi, midagi veel hullemat, mis tõmbab nagu meie jaoks justkui kõige olulisemalt asjalt tähelepanu ära. Ja kui ma tuletan meelde, siis nagu Eesti, ma ei oskagi öelda, kuid mis nimi talle anda Eesti välispoliitika tipp hetk sel aastal? Või, või, või hetk, mis tõstis Eesti mõneks tunniks väga teravalt maailma kõige tähtsamate sündmuste tippu, noh loomulikult ma pean silmas siin president Obama külaskäiku siis siis oli ka see, see hetk oli just enne seda olnud ja tegelikult ka Obama visiidi alguses tuletame meelde seda, seda pressikonverentsi, et loomulikult noh, seal olid küsimused selles mõttes küsijad ette ära määratud, et kaks kohalikku ja kaks ameeriklast jaa jaa. Ja kardeti, kuna just samal ei või ütleme eelmisel päeval oli siis ühel ameeriklasel siis Lähis-Idas pea maha lõigatud ja ja et sellest saab ja laiemalt võttes Isisest või sellest oma kalifaat loovast islamiriigist saab teema number üks siis maailma jõukeskuste jaoks. No täna me võime ilmselt seda öelda, et et see õnneks ei ole niimoodi läinud, et ISIS on küll paras peavalu, aga siiski ta ei ole see jõud kes, kes suudaks nüüd ütleme niisugust piirkonna kogu seda jõu tasakaalu paigast nihutada, et et lääneriikide ja sealse piirkonna araabia riikide ühiste sõjaliste operatsioonide ja Iraani sõjaliste ühisoperatsioonide tagajärjel on, on ISIS pealetung siiski siiski peatunud. Ja, ja see see mure on, on praegu ütleme noh, mitte enam nii suur nagu ta, nagu ta vahepeal oli, kui, kui, kui islamiriik paisus Suurbritannia suuruseks territooriumiks. Kahtlemata mina mõtlesin ka, et kui Obama on Tallinnas, et siis kajastatakse võib-olla ainult islamiriigiga seotud tegevusi aga CNN näitas tegelikult pressikonverentsist kõike. Probleemid, Venemaa probleemid olid siiani mis väga hästi esindatud ja noh, selles mõttes see ei ole probleemi, aga aga islamiriik kahtlemata kujutas, tab endast suurt probleemi ja noh, ka mitu stsenaarium, mis siin võimalikud. Üks on muidugi see, et, et oh praegu võib-olla islamiriigist veel nii palju ei räägita, ehkki räägitakse päris palju, aga, aga mitte nüüd niipalju kui kui võiks rääkida ja võib-olla põhjus on selles, et islamiriik ei ole veel võimu üle võtnud üheski riigis üheski tunnustatud riigis. Et kui peaks juhtuma midagi sellist nagu 79 oli islamirevolutsioon Iraanis siis ja, ja, ja islamiriik saab ehkki reaalselt võimule ühes ÜRO liikmesriigis, et siis ilmselt islamiriigist räägitakse palju rohkem. Ja noh, teine on teine on see ja me näeme nagu selle poliitika vilju või seda mõju juba praegu Euroopas on see, et väga paljud võitlejad Euroopast lähevad islamiriigi ridadesse võitlema ja islamiriigi mõju see tegelikult radikaliseerib ka neid moslemeid natuke, kes on Euroopas. Et, et see ei ole puhtalt nagu selline lokaalne probleem, et islamiriik on Kurdistani, Süürias, Iraanis ja nii edasi, et, et noh, et piirduks ainult selle piirkonnaga, et noh, tegelikult edasi veel üks samm hakkab moslemi kogukond mõjutama ka nende riikide, no ta juba mõjutab mõjutab tegelikult mõlemas suunas. Et tekivad, nagu me nägime, tekivad Pärnus parteid, kes on immigratsiooni vastu ja, ja siis nii-öelda need peavoolu parteid, kes siis üritavad neid moslemid lepitada ja siis mõeldakse välja igasuguseid huvitavaid seadusi, siis kas ei taheta riigilippu kuskil demonstreerida? Ei peeta jõule, sest ei meeldi moslemi kogukonnale või siis kõige tipuks siis kuskil piirkonnas siis kehtestatakse šariaat, et, et, et, et noh Läheme noh, neid sellise poliitika viljelemisega juba Euroopas No see oleks ikkagi äärmiselt ebaloogiline, et kui Obama oleks selleks sõitnud Tallinnasse, et siin pidada pikka loengu ISISe ohtlikkusest hoolimata sellest, et päeval ameeriklase pea maha lõigatud. Et küllap see oli ikkagi pikalt ette planeeritud visiit ette planeeritud sõnum, mille ta siin edastas. Ja ma ei ole küll kursis, aga ma arvan, et sinuga Võiks vist selle koha peal kiita ka Eesti välispoliitika aastatepikkust tööd selle probleemi teadvustamisel, et Balti riikidel on mure. Et me ei ole päris kindlad selles artikkel viie kehtivuses ja ilmselt oli see jõudnud Obama meeskonna ja välispoliitiliste nõunike teadvusesse. Ukraina sündmused viisid asja nii kaugele, et aeg oli küps, et esimene Ameerika Ühendriikide ametisolev president külastab Tallinnat ja selle sõnumi seal edastab. Ja see sõnum oli et Tallinn on sama hästi kaitstud kui ükskõik missugune Euroopa NATO liikmesriigi pealinn London liinil. Ja sul on kindlasti Peetri õiguse lihtsalt olles seal üritusel nii ühel kui teisel olnud mul mul pressikonverentsi ajal küll oli hetkeks niisugune mulje, et see Meie jaoks peateema suubub nüüd tolle hetke, ütleme, ameeriklaste pea muresse siis ISISe kantseldamisel. Aga noh, teisest küljest jällegi siis tema tema kõne pärastlõunal noh, selle selle kohta, noh ei, on raske midagi öelda peale peale niukse kulunud ameeriklaste üllatus, süüde duaalne. See viis ja, ja kuidas ta seda tegi ja, ja see, mida ta ütles, see, see oli noh, ikka ikka sajandi kõne. Ei, no võiks ju tõesti öelda nii, nagu nagu siin oli juttu Budapesti sellest memorandumi, sest eks ole, et noh, leppe leppeks, aga kui aeg tuleb, eks ole, siis visatakse lihtsalt prügikasti, aga aga on lihtsalt kultuuride erinevus. Et mina küll niimoodi aru saanud, et läänemaailmas ja eriti Ameerika Ühendriikides on niimoodi, et kui mees annab sõna siis seda ei ole paberile panna, et mees on andnud sõna. Ja kui Ameerika Ühendriikide kõige tähtsam poliitik tuleb ja annab oma sõna siin, et ameeriklased tulevad, kui häda on käes, siis ma arvan, et seda ei ole vaja mingisuguse lepinguga enam kinnitada, et see lihtsalt selles skulptuuris on niimoodi. Noh, ma tahaks seda uskuda. Noh, tegelikult ju leping on olemas, et see ongi see NATO alusleping ja nüüd seda lihtsalt korrata üle. Noh, kultuuride erinevus, väljendubki ka selles Läänes on lepingut üldjuhul, ehkki muidugi poliitika ajalugu pakub ka teistsuguseid näiteid, aga aga üldjuhul ikkagi on lepingute kinnipidamiseks Bagdazungtser mandaat. Lepingud on teenimiseks aga paraku jah, ühes teises kultuuris on lepingud lihtsalt vaheaste selleks, et kui jõudude vahekord muutub, siis leping puruks rebida ja loeb see, mida ütleb kõige tugevam, et mida ütleb siis isake. Et see ongi oluline erinevus. Nojah, aga ka ütleme Obama puhul, ega me ei saa ju filmi nagu kinni pigistada, et, et mida siis tol ajal räägiti, et noh, kõne oli, kõne oli vau ja ja sõnum oli ka noh, vägev, et et vägevamat on, on raske välja mõelda. Aga noh, ikka on ju nii, et võim vahetub ja ja ega Obawalgi pole ju enam jäänud rohkem kui nüüd juba alla kahe aasta. Ja, ja maailm muutub ja olukorrad muutuvad ja, ja mosaiigikillud paigutuvad ringi ja teevad uusi mustreid. Nii et noh, ega see, see, see oht ja, ja see nii-öelda see kinnitus nüüd muidugi ühest kõnest ei, ei ka olematusse. Aga loomulikult tahaks loota, et et need asjad on nii nagu, nagu nad on meile kord lubatud. Ei noh, vaatame kas või noh, ja kõnet kõneldakse lepingute lepingutest, aga kui vaadata reaalset pilti, siis tõepoolest Ameerika sõduri saabas on ikka tunduvalt kindlamalt siin siin pinnal ja ja see jutt, mida ma olen siin tõesti juba mitu aastakümmet rääkinud Eesti julgeoleku parim garantii on üks korralik Ameerika sõjaväebaas kuskil seal Ida-Virumaal või Lääne-Virumaal. Et, et see on nagu kaudselt osutunud osutunud, mõtleks. Ei, meil on saate lõpuni veel mõned minutid aega ja ma arvan, et need oleks paslik ikkagi pühendada meie ühiskodule, sellepärast et Euroopa liidus toimus sel aastal väga palju. Kõigepealt olid Euroopa Parlamendi valimised ja, ja euroop juba komisjon on nüüd töös juba juba uues koosseisus ja, ja eks need Venemaa ja Ukraina ja kogu see julgeolekupoliitilise vikerkaare niisugune sündmuste rada ilmselt on, on muutnud ka ka Euroopa liitu. Kuigi alati öeldakse, et huvid on, on väärtustest kõrgemal riikidel ei ole mitte mitte mitte väärtused pole kõige tähtsamad, vaid vaid huvid, aga, aga tundub, et mõned sündmused nüüd lõppeval aastal siis sellel kontinendil on, on avanud silmi ja, ja on on ka, ütleme sellised puhtalt esimese pilgu pragmaatilised huvid lükanud mõneks ajaks tahaplaanile. Erki, sa oled mälumängur, on ju. Kas ma tohin esitleda ühe mälumängu küsimused kohe otse-eetris, küsin, mis sa arvad, mis oli Poola välispoliitiline sündmus number üks lõppeval aastal küsitluse järgi siis poolakate seas poolakate seas korraldatud küsitluse järgi ütlen sulle, et kolmas koht oli Poola jalgpallikoondise ajalooline võit Saksamaale. Ani puhas vahetus, välisminister muidugi aga ma ei usu, et nad seda nüüd oleksid esimeseks pannud. Et ja noh, kuna see tuli euroala, siis on ilmselt see, et Donald task tusk sai ülemkogu eesistuja. Täpselt 10 punkti. Seal teemaga seotud pesema. Ja kõige ja nad peaks olema mingil määral harjunud ka paavst oli, oli nende oma. Hirsipuuslik on olnud ka Euroopa Parlamendi president, nii et jah, aga, aga ma ei tea, kuidas, kuidas teile tundub, aga mulle niisugused nimed nagu seesama Tusk ja Juncker ja ja isegi Mogherini kõlavad kuidagi. Kuidagi ei tea, mis see õige sõna on soojendavama või, või, või julgust andvamalt kui, kui van Rompuy, Ashton ja, ja Barroso palju tegelikult tahame või, või mitte, aga aga väga palju ju poliitikas on, on isikutes kinni. Jah, no võib olla ka see, et, et, et needsamad kolm saavad tegutseda võib-olla ka natuke suurema mandaadi alusel kui seda aset tegutseda, eelmised kolm. Sest just see Ukraina kriis siis viiska selleni Euroopa Liidu välispoliitika muutus ühtlasemaks, ehkki me võime siin lõpmatuseni vaielda, et kui palju see siis on ühtsem, aga, aga noh, ma arvan, et võrreldes viie aasta taguse olukorraga, ta on ikkagi ühtsem. Ja see annab nendele inimestele ka suurema mängumaa, et et Euroopa liitu paremini esindada ja ja noh, siin on, siin on üks põhimõtteline probleem ja noh, millest Euroopa liit ei ole võib-olla veel üle saanud. Ja on just see väärtused ja huvid, et, et, et just see, et riikidel on kõigepealt huvid ja alles siis tulevad väärtused ja noh, Euroopa Liit tahab just sõda mudelit murda, et Euroopa Liit on just üles ehitatud arusaamale, et selline reaalpoliitika ja, ja selline huvide eest seismine igasuguse hinnaga, et see peab lõppema, et Euroopa Liit on üles ehitatud just ühistele väärtustele ja alles siis tulevad huvid. Aga noh, tegelikult jah, see Venemaa, Ukraina konflikt tõstis jälle selle nagu teravalt esile ja. Me võime rääkida selles, et Euroopa liidu sees ikkagi prevaleerivad väärtused, huvid on ka, aga ikkagi me saame rääkida ühistest väärtustest, solidaarsusest aga välispoliitikas ikkagi jah, tulevad need huvid ikka kõvasti sisse ja, ja see ongi olnud ka selle aasta üks võtmemomente, et kuidas siis Euroopa Liit selle ülesandega on hakkama saanud? Ja kui veel nimedest rääkida, siis loomulikult kahju on sellest, et niisugused kõvad nimed nagu nagu pilt ja, ja Sigorski ja miks mitte ka William haige, eks ole, on, on nagu läinud sisepoliitilise siis demokraatia nahka, kui, kui nii sobib öelda. Aga, aga Euroopa komisjoni mandaat on ilmselt tugevam ja, ja, ja noh, ütleme ma ei oska öelda, kas väärilised nimed on tulnud asemele, aga igal juhul igal juhul need, need nimed, keda ma enne nimetasin, annavad kuidagi rohkemgi. Ansip annab sulle ka rohkem kindlustuse, Kallas või Kaus nimi. Siin peab muidugi ütlema seda, et Premisson struktuur on muutunud, et, et ka Ansipi, Ansipi ja Kallase portfellid on erinevad, aga need positsioonid on erinevad, et et Ansip teeb lihtsalt teistsugust tööd, kui seda tegi Kallas, mõlemad ju Kallas oli ja on see punnasepresidendid, et aga see asepresidendi funktsioon on ka muutumas, aga ühte asja oleks siiski, selles, saad seda veel mainima, kui Euroopa liidust räägime, et mis oleks olnud päris oluline muutus, oleks olnud see, kui Šotimaa referendum oleks lõppenud. Jah, jah, iga, et sakslased oleks, aga ta lõppeski jah, aga, aga sealt ikkagi saab tuletada selle, et, et kuna Šotimaa jääb ühendkuningriigi koosseisu referendumi tulemusel, siis Ühendkuningriik saab suurema mängumaa Euroopa Liiduga. Protsessi, mis seal oli, aga nüüd on niisugune paratamatu asi juhtunud, et selle aasta viimane rahva teenrid on tõepoolest läbi. Kolleegid Erkki Bahovski, Peeter Kaldre ja Aarne Rannamäe olid siis lõppevat aastat siin vikerraadios kokku võtmas. Ja me soovime teile koos head selle aasta lõppu, loodame, et uus tuleb parem ja ja nii-öelda juba korralised rahva teenrid siis juba olles juba mõne päeva pärast sel laupäeval ilusat aasta lõppu.