Vikerraadio. Rahva teenrid Ilusat keskhommikut ja head uut aastat kõikidele rahvateenrite kuulajatele. Uus aasta on käes, uus number on ees. Aga nagu ikka laupäeviti kombeks, meie jätkame vana hooga. Head uut aastat, Neeme Korv, Postimehe arvamustoimetaja ja pealik pealegi. Head uut aastat, lugupeetud kolleegid ja head uut aastat kuulajad. Ja head uut aastat Külli-Riin Tigasson. Head uut aastat. Eesti Ekspress. Ja alates uuest aastast? Huvitav istuvad hommikust õhtuni arvutis ninapidi ja ja mõned uudised lähevad kohe nagu, nagu, nagu külge mööda maha, et, et see, sa oled siin kuigi oma oma kontserni sees töökohta vahetanud, jäi kuidagi mulle täiesti märkamatuks. Et Päevalehes sind enam lugeda ei saa. No ei saa välistada, et ma kunagi päevalehte enam ei kirjuta, aga hea, et uuest aastast ma olen ametis Eesti Ekspressis, mis on küll täpselt seesama ettevõte ja no reaalselt see minu töökoha kolimine oli see, et ma lihtsalt istun umbes 50 või 60 meetrit oma eelmises töölauast eemal. Väga hea, et mul sai detsembris täidis 11 aastat Eesti Päevalehes arvamustoimetuses, et see on olnud minu jaoks väga-väga ilus aeg, et see on olnud töö, kuhu ma olen täiesti igal hommikul rõõmuga läinud. Ja ometi vahetasid töökohta. Muuseas, see sinu töölaud, 100 meetrit, see, see nüüd lugejalt muidugi väga ei huvita, sest et see oleks umbes sama nagu mina koliksin näiteks ma ei tea klassikaraadiosse tööle või vikerraadiosse. Et sama sama kontserni sees, aga selle mõttega tuleb harjuda. Külli-Riin Tigasson, Eesti Ekspress. Aga mõnikord on niimoodi, et need uudised jooksevad, kuigi nagu ma tõesti ütlesin, et elame nina arvutis ja, ja püüame iga väikest kui uudise poega. Aga enne kui me läheme, siis tänaste juttude juurde tuleb üks vana kalavõlg ära lunastada. Ja nimelt tuleb endale kõvasti tuhka pähe raputada. Ja, ja üks väikene viperus möödunud aastast väga lühidalt selgeks rääkida ja nimed siis. See oli meie üle üle eelmine saade 20. detsembril Rahva teenrit laupäeval kui kolm kolleegi, nagu ikka, istusime siin koos ja, ja, ja muuhulgas võtsime siis jutuks ka riigikogus ringleva eetikakoodeksi. Ja ei kuus kõrva ega kuus silma ei olnud tähele pannud, et et see eetikakoodeks oli juba kolm päeva tagasi vastu võetud. Nii et sügavad vabandused ja edaspidi luban olla hoolikamad. Nonii, aga, aga nüüd siis tänased jutud, aastanumber on ilus, kaks, null üks viis. Kuidas siis tuli usasta? Kuidas ta ikka tuli? Pereringist oli, aga. Kas telekaprogrammi arvustamine kirumine ja muu selline? No eks eks see aastavahetus on ju inimestel ikka suhteliselt selline tavapärane, aga kui kui seda kogu seda aastavahetust iseloomustada, siis siis Mulle jäi kuidagi seda aastalõpulehte, mida me Postimehe vahel traditsiooniliselt teeme, kuidagi kõlama need kaks sõna, et annus horiivilise Hannuspiraavilis, et et tahaks tõesti loota selle aasta alguses üle hulga, ma mõtlesin, et tuleks, tuleks tõesti parem aasta, et oleks, oleks ilmas rohkem rahu. Kuigi märgid, ütleme ausalt, ei ole praegu just kõige lootustandvalt selles osas. Et kuidas tuli uus aasta no tavaliselt, et sai natuke telekat vaadatud ja ja ma käisin esimest korda elus vaatamas ilutulestikku. Kadrioru ja Lasnamäevahelised sillad, mis osutus selliseks uus aasta fännide epitsentriks, kus iga paari meetri järel keegi lossi rakette üles, et see oli elamus. Kas avalikus kohas alkoholi tarbiti? Kindlasti tuli ka seda ette. Nojah, tegelikult tegelikult aastanumber on vahetunud ja, ja meile tundub see väga niukse maagilisi asjana, eriti kui mingisugused ümmargused numbrid ette löövad, aga aga tegelikult aeg ju voolab ilma ilma sõlmedest ja ilma ilma konarused, nii et. Aga, aga niisugune niisugune komme on, et tuleb uue aasta vana aasta lõpus vaadata aastale tagasi ja, ja uuel aastal tuleb vaadata natukene ette, kuigi me ei ole mitte lõid naljadega ega Ilona Kaldre taga, aga mingisugune pilk ettepoole kindlasti on siiski õigustatud. Alustame tegelikult sellest kurvemast poolest. Et, et see, see möödunud aasta ja, ja ka aastavahetus oli tegelikult ikka päris päris traagiline. Noh, esimesena loomulikult tuleb meelde see kohutav maja põleng Laekveres Virumaal. Aga, aga tegelikult need kõik need arvud, need, mis toimusid liiklusõnnetused ja liiklussurmad ja maja põlengud ja uppumised ja ja need Need arvud on, on, on tõeliselt masendavad ja, ja ega nad ei näita eriti kahanemise märke. Nagu täna siia saatesse tulin, siis ma võtsin huvi pärast need arvud ette nii palju, kui meil praegu teada on ja need on tegelikult ju veel võib öelda, et esialgsed, et uppunuid päästeameti leheküljelt 68, tulekahjud 46 hukkunut. Tööõnnetused tööinspektsiooni lehelt praegu see ei ole ka veel lõplikke, on 16 surmaga lõppenud siis tööõnnetused ja need on need, mis need tööinspektsioon teab, et, et võib olla võimalik, et on selliseid asju veel, mis kvalifitseeruks siit. Ja liiklussurmad siis 78. Ja no kui ma natukene olen võib-olla nende liiklusteemadega natuke rohkem kokku puutunud kui nende muude teemadega, et et kui, kui vaadata nüüd seda dünaamikat, siis meil on olemas selline asi nagu rahvuslik liiklusohutusprogramm mis võeti vastu aastal 2002 või et ta siis oli aastateks 2003 kuni 2015 ja seal oli selline visioon nagu visioon 100 ehk siis see maagiline 100 hukkunu piir. See puudutab nüüd ainult liiklust ainult liiklus surmi ja, ja see saavutati juba aastal 2009. Siis vahepeal on ta sinna tagasi hüpanud, aga põhimõtteliselt on ta püsinud nüüd ütleme sellises suurusjärgus seal 79 2010 aastal kuni siis 87 2012 ja siis sinna kuskile vahele sinna 80 kanti on ta nüüd pidevalt jäänud. Ja aeg-ajalt on jäänud selline mulje, et nüüd nagu ongi kõik justkui nagu hästi või et täitsime selle programmi nagu ära ja jaa, jaa, ja, ja kõik on nagu korras, aga tegelikult kui nüüd ikkagi seda uut programmi teha ja, ja siis ma olen sel aastal nüüd osalenud paaril eelmisel aastal, siis paaril konverentsil, kus, kus nendel teemadel on ka räägitud. Ja tegelikult me peaksime ikkagi päris päris ikkagi julgelt nagu liikuma mingisuguse, täiesti uue, arvestatava visiooni suunas, mis mis, mis ju võiks olla ka see kuulus. Null visioon. Et me ei aktsepteeri ühtegi. Sa võid sinna kirjutada null või sa võid sinna kirjutada, mitte nii optimistliku on, ma ei tea, 50 näiteks. Küsimus on ikkagi selles, kuidas ta. No aga vaata, kui võtta kasvõi seesama eelmine liiklusohutusprogramm, siis me võime öelda, et tegelikult need need meetodid, mis seal on kirja pandud ja need kolm etappi, mis on läbi käidud, need on oma tulemuse selgelt andnud 2002 hukkunute arv 223 liikluses meenutame aastat 91 491, noh siis oli muidugi ka see, et et kui auto teelt välja sõites, siis oli, oli see surm ka või mitte, inimeses on siis ka veel tulistati tänavatele. See on ühest küljest selge, et õnnetusi ja väga halbu traagilisi juhuseid ei saa kunagi lõpuni välistada, elus ega maailmas küll aga on, on tõesti võimalik palju teha, et nende tõenäosust vähendada, et mis puudutab neid liiklussurmasid, siis selle, et nende arv on tõesti väga palju vähenenud, aga samas teha oleks tõesti veel üht-teist, et kui me mõtleme siin kas või seda piirkonda, kus on, kus me praegu istume raadiomaja ja siin lähedal on Kadriorg, et siin väga tihti ma mõtlen näiteks, et kas kiirus, millega siin autod liiguvad, on nagu optimaalne, see on elurajoon, ma näen aegajalt, mismoodi lapsed on siin tänaval pärast kooli, mingite jalgratastega tõuke ratastega ja siis tuleb see kihutav auto. Et kuidagi. Ma arvan, et kõnekiirused oleksid näiteks väiksemad ja seda üldist hoolimist ja tähelepanelikkust rohkem, et see tuleks kindlasti kasuks või siis võtame need jalakäijatega liiklusõnnetused, et suur osa nendest leiab aset just ülekäiguradadel. Ja ei ole mingi saladus, et Eesti autojuhid on siiski veel küllaltki küllaltki närvilised. Selle vaat siin ongi seesama närvilisuse küsimus, et tegelikult ju ei ole, ei ole küsimus mitte mitte niivõrd nendes kirja pandud reeglites või reeglite karmistamisest niivõrd-kuivõrd ikkagi tegelikult üldistes hoiakutes ja maailma nii-öelda liiklusuuringute praktika ikka ja siis nii-öelda, et need meetodid tegelikult liiguvadki ka selles suunas, et ka autot juhib isiksus ja ka me peaksime ka tegelikult näiteks autojuhtide koolituses rohkem pöörama tähelepanu sellistele aspektidele ja nendes riikides, kus, kus need tulemused on paremad kui meil nii-öelda siin 1000 elaniku kohta näiteks 100000, kuidas seda arvestust täpselt, peetakse neis Rootsi, Suurbritannia, Holland, seal seal tõepoolest tõepoolest ka selles suunas olla rohkemgi. Rahvaarvu arvesse võttes ilmselt peaks meie liikluses hukkunute arv olema seal kusagil 20 kandis või võiks olla. Ma viitaksin siinkohal linna geograafile Tauri Tuvikesele, kes on Päevalehes mitu artiklit sel teemal kirjutanud ja tema on osutanud, juhtinud tähelepanu sellele et liiklus on Tallinnas ülereguleeritud fooride poolt ja see omakorda tekitab niisuguse tunde, et midagi ei saa ju juhtuda ja vähendab seda autojuhtide tähelepanu väljaspool neid reguleeritud reguleeritud ülekäiguradasid aga et optimaalne oleks lihtsalt see, kus igal sammul peetakse meeles et midagi võib juhtuda. See muidugi liikluspsühholoogid on osutanud ka sellele, et kuidas kui, kui palju see, milliseks seda liiklusohuolukorda hinnatakse, sõltub sellest, mis liiklusvahendiga sõidetakse. Et liikluspsühholoogid on osutanud, et näiteks jalgratturid usuvad, et nad on nähtavamad, kui nad tegelikult on, et kuna nad ise nagu tajuvad ja kogevad enda ümbrust nagu hästi intensiivselt nad eeldavad, et nemad on samamoodi nähtaval, aga samas näiteks autojuhid, kes istuvad seal oma kookonis, on mingis mõttes sellest välismaailmast justkui ära lõigatud ja nad ise ei taju seda nii suurt riski. Ja seda ma ei taha sellest hakata pikemalt rääkima, aga, aga seda ülereguleeritud tundsin ma täna hommikul omal nahal, kui ma poole kaheksa paiku sõitsin mööda Vabaduse puiesteed. Ei ühtegi autot, ei ühtegi inimest ja kõik foorid töötavad ja iga jumaliku foori taga seisin ma punase tule taga. No hea, et näiteks ühe sellise näite võib ju tuua nüüd ka praktikast, et et kui meil siin ikkagi räägitakse uutes oludes näiteks kirutakse lahendustega, ehitatakse ringristmikke, siis tegelikult ringristmik on muide suurepärane näide, inimene peab kiirust kindlasti vähendama, sealjuures ta peab olema tähelepanelik ja samal ajal on ta isereguleeruv süsteem. Sul ei ole sellises liiklusvoolus, ei ole sul tingimata vaja jääda punase tule taha pidama, ülalpidamiskulud on väiksemad, ehitamiskulud natuke suuremad võib olla, aga niisuguste asjade peale tegelikult tasub mõelda ja, ja kui, kui ma rääkisin siin enne sellest null visioonist, millest on räägitud. Et mis puudutab tegelikult kõike nii haridust kui või kui seda, seda siis konkreetselt liikluskorraldust kõiki kõiki valdkondi, siis siis vot just selliste selliste väikeste lahenduste otsimine ja selle üldise pildi kokkupanek see on tegelikult see, mis siis võimaldab meil liikuda. Need tundub mulle ikkagi nii-öelda neid liiklusskeeme võib ümber teha, valgusfoore võib paigaldada. Lõppude lõpuks võib ju teed teha paremateks mis iganes või panna mingisuguse uusi tehnilisi vidinaid nii ideedele kui autodele. Aga ilmselt ikka kõik algab inimese kõrvade vahelt, Norra ja, ja, ja see on, see on see alguse otse alfa ja oomega, eks ole, mis mis nagu, mis nagu kokkuvõttes selle asja ära otsustada. Just nimelt ja ja kui, kui selle ühe teise selle kurva arvu siin välja tõin, meil oli tõesti oli väga soe ja päikseline suvi sedasama uppunute arv ikka kokku, mis siin on see esialgne number 68 ikka väga-väga suur arv, ikka väga suur arv. Ja see on, see on ju ka tegelikult noh, kahe kõrva vaheline küsimus tihtipeale. Ja aga kas te sama uppunute arv on siiski oluliselt vähenenud aastate lõikes, mis mind aga selle juures natuke kurvaks teeb, on see, et justkui on kujunenud nagu arvamused, et uppumissurmade taga on, on praktiliselt alati alkohol, mis tegelikult ei vasta tõele. Et ma arvan, et kui tahet, kui tahta seda uppunute arvu Eestis vähendada, siis siin on on ka väga palju teisi asju, millele tasub mõelda, et näiteks nuusutatud seda, et sellele, et päris paljud uppunud on nii-öelda vanuses 50 pluss inimesed, kes muul ajal ei ole füüsiliselt aktiivsed, nad ei käi ujumas talvel ja siis suvel, neil võib olla mingi aladiagnoositud tervisehäda ja siis, kui minnakse kuuma ilmaga sinna külma vette, siis see võibki nagu välja lüüa. Ja, ja noh, ma arvan, et päris palju on, siin on asi seotud ka inimeste sellise üldise füüsilise vormiga, et kui mõelda näiteks, et kui paljud inimesed saavad aasta ringi lubada endale ujumist ja treenimist. Ma arvan, et sellise keskmise või alla keskmise sissetulekuga inimeste jaoks on need ujulate piletid väga kallid, et et kui ma veetsin siin eelmisest aastast suure osa Berliinis, et seal olid tavaline linnaujula pilet, maksis kuni kella kolmeni kolm, 50 ja töötajatele kaks, 50 ja mis on need Tallinnas nagu võrreldamatu Ma igaks juhuks ütlen, et viie viimase aasta jooksul siiski see tänavune aasta paistab silma kui eriti eriti sünge selle selles osas, et on olnud olnud see arv siiski väiksem. Ja kui palju hukkunud lapsi taas mõeldes selle Laekvere peale, siis milline, milline mõttetu, raisatud värk, et see on, see on lihtsalt masendav. Aga kui me läheme nüüd edasi oma jutus poliitika peale siis meil on lihtsalt kombeks, et, et me räägime sellest siis mitte meil siin selles saates, vaid, vaid üldse. Ja me jälgime oma oma riigijuhtide esinemisi aastavahetuse kandis nii pikki intervjuusid peaministriga kui ka presidendiga ja ja presidendi aastalõpupöördumist ja, ja riigikogu esimehe pöördumist esimesel jaanuaril ja kuidagi on noh, tundub, et, et need on niisugused sõnavõtud lisaks loomulikult siis sellele, mis toimub suvel ja ja mõistagi 24. veebruari omale, et et nendest kõnedest nagu, nagu oodatakse mingisugust nagu, nagu Messijat panite tähele, mis haakub meie meie eelmise jutuga, kui palju kõik rõhutasid sallivust ja hoolivust ja ja noh, kui ma tahaks olla väga irooniline, siis see on seesama vana lauset, ta väitis, hitt Ruusmäe, eks ole. Ainult et mida ei ole, on see sallivus, see hoolimine ja see, see sõbralikkus. Et kui me räägime ka ainult poliitikutest, siis no ütleme, möödunud aasta kõige suurem on siukse näotu sõna, lahingu ju mängisid maha meie meie tipp-poliitikuna tollal veel kaks, kaks ministrit. Aga Mulle tundub, et, et need, et need sõnavõtud ja need ka need intervjuud, et need on kuidagi jagu üle üle fetišeeritud. Ma olen siin üks aasta öelnud ja selle eest ka nahutada saanud, et, et aastavahetuse paiku. Et meil on, meil on liiga palju nagu riigiisasid, et kõik tahavad nagu, nagu midagi öelda, et riik see riik, see ei ole ju ainult mitte noh, poliitikud või ainult ainult tipp-poliitikud, et riik, see on väga palju. See on lihtsad inimesed, see on natukene keerulisemad inimesed, kui nii võib öelda, see on, see on väga-väga keeruline kooslus, aga, aga noh, nii nii on ta meil olnud, oli ta juba osaliselt nõukaaja lõpust ja on kõik need 20 pluss 25 aastat peaaegu olnud, et et noh, on, on niisugune niisugune komme ja siis otsitakse nagu sellest sõnumist, noh, ütleme siin pöördumine. Kui me räägime nüüd Toomas Hendrik ilvesest ja Eiki nestorit, no kaua see kestis? Viis kuni seitse minutit, eks ole, et no mis, no mis sõnumit sa sinna siis nüüd nii väga väga sisse paned? Et ma olen sinuga väga nõus selles asjas, Aarne, ma tunnistan, et ma omal ajal väga nautisin president Lennart Meri kõnesid, aga need praegused aastalõpukõnet, mis peeti, nad olid ka mingis mõttes oli tunda, et see oli selline nagu vormitäide nende poliitikut poolt ja samas ma arvan ka, et Eesti ajakirjandust tähtsustab neid ehk üle, et mulle meenub siini siis hea kolleegi esinemine, Helsingin Sanomate Tallinna korrespondent Kaja Kunnas, kes võrdles teda Eesti ja Soome ajakirjandust ja ta ütles, et see ongi Eesti ajakirjanduse eripära. Toodule pjedestaalile pannakse siis need poliitilise eliidi esindajad ja seda nii-öelda seda tavalist inimest on jällegi meediapildist suhteliselt vähe või kooni seda väga tihti nagu karikatuurina. Et me mõtleme mõnedele reality sõudetelevisioonis ja Soome ajakirjanduses on rohkem nagu seda tavaliste inimeste, võib-olla need poliitikud ei ole nii kõrgel aukohal, mis muidugi tähendab seda, et noh, ajakirjanikuna ma tean, et tegelikult kõige lihtsam tee on alati tuua ja kirjutada poliitikutest võimuesindajatest ja neid tavalisi inimesi mängu tuua, kes on nõus oma nime ja pildiga rääkimine on alati palju keerulisem. Ajakirjanikuna. Noh, ma ei tea, see sinu tehtud üldistus See oli mu Helsingin Sanomate kolleeg. Ma ei ole seda ise lugenud, ma loodan, et seal refereeritud täpselt, et minu meelest ma küll vaidleksin üldiselt sügavalt vastu, et et esiteks, nagu selles osas Soome ajakirjanduses on täpselt samamoodi olemas kollane pilt, lihtsalt me ei tõsta, seal ei tõsteta võib-olla seda niivõrd väga-väga esile, kui meie siin ise armastame seda aega teha, eks inimesed ütlevad, et ajakirjandus ongi kollane, et vaadake näiteks, et kuidas Postimees on valinud aastalõpuintervjuudeks inimesi, et me näiteks tänavu oli, meil tähendab siis eelmise aasta viimasel päeval oli meil kunstnik Jüri Arrak. Eelmisel aastal oli meil Lembit Ulfsak seoses mandariinidega vägagi hea valik minu arust tagantjärele mõeldes üle-eelmine aasta oli ajaloolane Jaak Valge, et et me oleme, me oleme justkui nagu eriti otsinud ja minu meelest on ka ma võin öelda ka ka meie konkurendid tegelikult on otsinud otsinud teistsuguseid persoone, aga miks need, miks need kõnet kerkivad esile, et ühest küljest on see traditsioon? Teisest küljest on ka selline uudiste vaakum, et lihtsalt lihtsalt ei toimugi väga midagi ja siis siis otsitakse ja tsiteerida. Ja eks selle lumepalli ajakirjandus suuresti ju tekitab, eks ole, riigiisa peab kõne või, või teeb sellise pöördumise ja siis otsitakse üles igasugused arvajad, kes on ju väga mõistlikud, sümpaatsed targad inimesed ja mis sa, mis sa sealt, mis sa sealt nüüd välja lugesid, mida, mida sa selle viie või seitsme minuti jooksul kuulsid, pikad intervjuud, täiesti täiesti omatu. Ega see Eesti vabariigi presidendi pöördumine ongi nagu rohkem pöördumine, mitte niivõrd kõne, eks ta on selline lühike vorm ja ja mõnikord mõnikord on seal mõni mõni särtsaka mõte võib olla, tänavu oli ta lihtsalt selline nagu selline kokkuvõtlik ja rohkem vormi täiteline, kui ta on mõnel aastal olnud. Kusjuures ma panin tähele, kriipsutasin nagu alla ka, et et Nestori ja Ilvese kõned olid suuresti, tähendab nadolid. Lausestuselt ja emotsioonilt erinevad, väga erinevad, väga erinevad, väga erinevad, aga need mõtted, mis olid sinna sisse pandud raske julgeolekuolukord. Ilves ütleb, et, et meil on põhjust olla enesekindlad, Eesti on kaitstud. Nestor ütleb meie julgeolekut, kui pole kunagi olnud nii kindlatel alustel kui täna. Selles mõttes ma olen täiesti Kaarel Tarandiga nõus, et, et kui ta nii ilus kaitstud olema, et mis sellest kogu aeg siis korrata, et umbes võrdlused. Et meil on kogu aeg peab, meil on süüa poodides küll, eks ole. Seda ei ütle keegi, noh, me kõik teame, et see nii on. Et, et kui, kui, kui järjest ja kogu aeg korratakse, et me oleme nii väga kaitstud, siis hakkab vaikselt nagu kahtluseuss närima, et kas, kas ikka oleme. Aga toova tunne, tolerants ja julgeolek laias mõttes, ehk siis pereväärtused ja, ja muud sellised asjad, et need, need olid ju mõlemas mõlemas selles kõnes väga, väga ühtemoodi. Nestor oli inimlikum lastest aga Ilves ütleb, julgeolek on julgeolek mõistev ühtehoidmine. Nestor ütleb, et Eesti edu alus on rahulolematus. Ilves ütleb, et, et meede on valimiste aastal, me peame rääkima ka maksudest ja maksude, võib-olla mingisugusest muutmisest, kus alles äsja on ta öelnud, et, et tähtis ei ole see mid. Kuidas neid makse korjatakse, vaid tähtsa tähtsa prioriteedid, kuhu raha suunatakse. Aga noh, see läheb juba. Norimiseks aga ühe huvitava võrdluse ma siiski tooks ka ühe, ühe kolleegi refereerimise kaudu, ehk siis minu kolleeg Postimehest marti Aavik tänases lehes toob välja siiski ühe erinevuse, mida ta nüüd neid uusaasta pöördumisi eile lugedes leidis, ehk siis see, et päris suur erinevus on see, kuidas räägib endine KGB ohvitser oma rahvale ja see, mida räägib ikkagi praegu nüüd nii-öelda siis lääne poole jäävate riikide nii-öelda riigipea. Et see on, see on need, need erinevused on ikka päris suured ja silmaga. Lihtsalt üks väikene uitmõte, et noh, loomulikult aasta lõpul räägitakse toimetuses ja ETV-s konkreetselt siis et kuidas neid pikemaid intervjuusid teha ja kes teeb ja ja võib-olla on seal sisemine mingisugune konkurents olemas, et keegi tahab aga teha ja keegi väga ei taha teha ja aga isegi kui ma olen nagu üritanud ennast sellesse rolli panna, mina ei ole neid intervjuusid kunagi teinud. Aga, aga ma kujutan ette, kui niisuguse nihukese nagu kuidagi kahvlisse paneb see, see ajakirjanik ühelt poolt on nagu, nagu nagu aasta lõpp, eks ole. Ja peaks olema natukene nagu pidulikum ja kõik see, see interjöör, kus need asjad toimuvad, on, on reeglina noh, seekord meie presidendi puhul küll mitte väga, aga, aga noh, see see taust, rõhuta selle tarkust ja teadmisi ja valgust võib-olla, aga, ja siis, ja siis sa lähed, istud selle selle poliitiku vastu ja hakkad teda hirmsasti kottima. Ja siis 40 minutit järjest paneb niisugust Haatokjad, et veri lendab. Aarne sina nägid nende aastavahetuse intervjuudes. Ei, ma räägin, et ta eriti ei saa seda, seda, seda hirmsasti, seda hirmsasti nagu, nagu nüüd väideti. Et see nii ei olnud, aga samas noh, see on üsna keeruline ülesanne. Tunnistan ma juba ka paar aastat ajakirjanikuna töötanud inimesena, et, et need asjad on, on keerulised. Jah, et tõesti, et need aastalõpuintervjuud ongi nagu kõik žanre žanriline poolaeg kajastus intervjuu Orete tõesti tähendabki seda, et ajakirjanik võib-olla ei ole nii terav, kui ta muidu võiks olla ja lastaksegi eetrisse sellist kolmveerand tundi ümmargust juttu. Nojaa, sest et meil on ju meie poliitikud, on tegelikult ju jumala abiga ju kättesaadavat aasta aasta ringi, et. Meil ei ole ju praktiliselt sellist. Üks üks üks on üks sõrand, üks erand ja kes ei taha üldse küsimustele vastata, aga aga üldiselt ju need, kes praegu võimul riigis need on kättesaadavad ja neid saab. Neile saab esitleda õigeid küsimusi ja tegelikult kogu aeg. Mina olen kuulanud nüüd viimastel päevadel justkui hästi palju kriitikat sel teemal ja see on, see on, see on tõepoolest see, et, et, et see on nüüd see hetk, et, et kuidas me peaksime, kui ma sellist intervjuud tõesti teeme, et, et kas siis peaks nagu tõesti nagu kuidas sa ütlesid. Ma ei tea, erinenud, veri lendab ja et, aga et, et küsimus pole ju tõepoolest selles, et et need ajakirjanikud, kes teevad, ei, ei suudaks oskaks intervjueerida, et ma tooks väga lihtsa näite aasta jooksul on päris palju selliseid saateid siinsamas vikerraadios kus istub, istub see peaminister stuudios ja saab niimoodi turmtuld kui nii-öelda põhimõtteliselt kahest kahurist korraga. Nii et nii et noh, selles mõttes see aastalõpuintervjuu, selline rahulikum maneer, ma arvan, et see on mingil määral mingil määral noh, eks ta, eks ta ongi mingil määral. No, ja veel kord seesama mõte, ma ei hakka isegi seda ütlema ka, et võib-olla on, on kõike seda, seda liiga palju, mida nüüd nendes kõikides rõhutati, muidugi oli see nii-öelda igapäevane toimetulek. Ja, ja see on nüüd kindlasti küsimus, mis on väga paljude jaoks tähtis ja väga paljud meist ma pean täiesti enesekriitiliselt tunnistama, et et ei, ei ole ju igapäevaselt suhtlemist inimestega, kellel noh, on, on tõelisi raskusi, ma tean, et need inimesed on olemas, et NATO on meie ümber. Et nad vajavad abi. Ja paraku lähenevate valguste lähenevate valimiste valguses me, me, me me kuuleme järjest lubadusi ja, ja asju, eks ole. Et, et kuidas nende olukorda parandada, et see on, see on kindlasti vaene inimene ja inimene, kes ei tule iseendaga toime, kes käib tööl ja ei tule oma palgast välja, kuigi ta elab korraliku elu. Et need need inimesed on, on muidugi paras riskifaktor, sellepärast et ainult inimene, kes tuleb endaga toime, kelle kõht on täis ja kelle lapsed on käivad koolis ja on, on hästi kasvatatud ja, ja korralikult riides, et ainult nendel noh ma arvan, need saavad olla tõelised töölised oma oma riigi patrioodid ja, ja ja seal ei ole nagu seda seda ohu kohta, et et pööratakse nii-öelda kõverale teele. Et see on küsimuste küsimus. Tere, mina võib-olla kasutataksegi kellegi kohta, seda sõna on emad või et või et nemad vajavad abi. Selles mõttes inimesed, kes saavad seda madalat palka. Need inimesed? On täiesti paljud käivadki tööl iga päev täistööajaga, aga nad lihtsalt elavad võib-olla mõnedes piirkondades, kus keskmine palgatase ongi madal ja ja lihtsalt nad ei, pole vaja mitte niivõrd abi, kuivõrd seda, et võib-olla nende panus näiteks Eesti maksusüsteemi võiks olla natuke väiksem, kui ta seni on olnud, et et me ju kõik teame, et Eestis on väga madal tulumaksuvaba miinimum ja näiteks suhteliselt kõrge käibemaks toidukaupade, et 20 protsenti, mis on Euroopa kontekstis üpriski kõrge lihtsalt kui, kui, kas sa seda, nende, ma kasutan sõna nemad, aga, aga kui nende nii-öelda seda maksustamist natukene muuta, et juba see oleks, oleks nagu tubli, tubli samm õigluse poole ja endaga parema hakkama saamise poole, mida tõesti siin ka mitmed erakonnad enne valimisi nüüd lubavad, et Reformierakond IRL, sotsid räägivad just nimelt sellest teemast ja vajadusest tulumaksuvaba miinimumi tõsta ja nõnda edasi. Potsatas minu meilipostkasti Rahva raamatu top 20 eelmise aasta jooksul. See tuleb lihtsalt paljudele ja tegelikult pole seal midagi uut, kui lähete meie raamatupoodide kodulehekülgedele, siis te ei saa seal mitte ainult TOP kahtekümmend kätte, vaid vaid saate TOP 100 kätte ja aga, aga noh, et, et see, see, see ring oleks nagu, nagu piiritletum siis annab, annab see top 20 ja ma usun, et noh, teises suures ketis ehk apollos on, on need need näitajad täpselt samasugused või enam-vähem samasugused. Kui missugune on esiteks eesti lugejate maitse, aga ma arvan, et see küsimus ei ole mitte ainult maitse. Et top 20. kui me siit veel nüüd lasteraamatut ära võtame siis kas üheksa või noh, sõltub nii-öelda sellest suhtumisest või, või, või sellest mõõdupuust. Tubli pool on igasugused tervendamise, eneseabi selgeltnägijad, maagide, aitajate ja, ja, ja muu muu säärased raamatud. Et ma ei ole kunagi mõelnud, et huvitav, mis näiteks noh, riikides, kus, millega me armastame ennast võrrelda või me tahaksime ennast võrrelda, et kuidas, kuidas need need numbrid ja protsessi on, aga aga, aga millestki see igal juhul kõneleb. Selline, selline raamatute valik ja see on, see on nüüd terve aasta siis top 20. Ja kui vaadata ka Eesti ajakirjandust, siis sealgi on ju üsna kõrgel kohal erinevate selliste ennustajate posijate seisuga haadid, et et ma arvan, et siin on nagu mitu, mitu Teledaste tiks on see, et Eesti on maa, kus seda nii-öelda seda kirikus käimist, religiooni kui kui me mõtleme selle all niisugust nagu klassikalist kirikuskäimist kus seda on on, on vähem kui, kui paljudes teistes riikides, kas Euroopa kontekstis ja ma arvan, et see on üks asi, mis avab tee igasuguste selliste paraasjade, selgeltnägijate uskumisele ja teine asi on, on lihtsalt see, et inimesed, inimesed otsivad oma selles igapäevaelus nagu mingisugust argielust kõrvale jäävad tuge või seletust või mingisugust jõudu. Seal on ka omamoodi religioon. No ma arvan, et siin on siiski suhteliselt suur erinevus, et kui me mõtleme religioonile, siis see on nagu, kui räägime kristlasest, siis see on siiski terviklik süsteem. See on, see on terviklik süsteem, kus on selge, et et mis on ka inimeste nagu kohustused, printsiibid, mille järgi elada. Aga see, need igasugused selgeltnägijate ja posijad, õpetused ja horoskoobid, seal ei ole seda ilmtingimata niisugust terviklikku eetilist süsteemi, et see on pigem nagu pakutakse mingeid väikseid trumpe, et tee nüüd seda täna või homme, homme on hea päev, selleks ollakse sisu, läheb hästi. Kas seal on mingisugune sukeldumine nagu mingisse paralleelmaailma või, või on või on inimesed noh, nii nii lõhki, et ja hinged on, on kuidagi katki või et otsitakse nii-öelda noh, sellisest kirjandusest abi. Seda on püütud siin nende aastate jooksul, me pole sugugi esimest aastavahetust, kus, kus, kus me seda teemat tegelikult räägime. Et seda on püütud ju siin väga erinevalt ka seletada igasuguste, just nende ebastabiilset aegadega ja siin noh just just tundus nagu masu järgselt kuidagi hästi-hästi kerkis jõuliselt kuidagi kuidagi esineja võib-olla võib-olla ka sellega, et, et noh, ma ei tea siin milliseid seoseid siin võiks luua veel, et, et kui meil siin räägitud, et meil oleks vaja mingit suurt narratiivi ja, ja igaüks otsib, otsib seda, otsib seda oma oma narratiivi. Meil tuli uus peaminister, kes ütles, et ei ole vaja mingit uut narratiivi. Ei nojah, et, et tavaliselt tavaliselt muidugi selline. Noh, tavaliselt paljud sellised asjad on, on suunatud nagu igapäevaste praktiliste küsimuste lahendamisele ka, et nad, need, mis puudutavad neid selgeltnägijate teemat ja inimesi ju ikka huvitav, et mis siis, mis siis homme saab? No ja, ja ilmselt on siin ka see, et kui inimene nagu ei tunne ta on õnnelik ja rõõmus ja rahul oma selle igapäevaelu üle, siis ta võib-olla hakkabki äkki uskuma näiteks reinkarnatsiooni või siis tegelema mingite selliste teemadega. Aga noh, ma arvan, et nende, et sedalaadi õpetust esilekerkimisel on, on võib-olla veel üks, seletas, et tänapäeva maailmas ju muudetakse nagu üha üha skeptilisemaks kogu selle praeguse maailma arengute suhtes, et siin ma Ma pean silmas, et näiteks väga tihti ju räägitakse sellest, kuidas me peame elama nagu minema loodusele lähemale ja kuidas valima toitu, mida sööme ja väga tihti needsamad rühmad, kes siis teadvustavad näiteks seda, ütleme, mahetoitu, tuul, looduslähedast elustiil, ehk nemad kalduvad teatud mõttes sellisesse esoteerikast. Nojah, see on see, mida sa räägid, on see nišistuv maailm tegelikult? Jaa, jaa, jaa. Noh, siin vahetevahel on selline tunne, et ükski mõiste nagu ei ole enam päris see, mis ta, mis ta oli, et me ei suuda nagu üheselt defineerida üht ühtegi mõistet, et need defineerime siin ka näiteks kui eelmist aastatki meenutada. Me defineerime ümber sõda ja me defineerime ümber rahu ja defineerime ümber igasuguseid, noh ja siis küllap küllap see suurte definitsioonide otsimisel on ka siis otsitakse erinevaid teid. Lahendus lahenduste mõttes. Aga no see, mis mind teeb selle asja puhul veidi murelikuks, on see, et et sedalaadi nagu uskumust esilekerkimine tähendab mingis mõttes nagu väljumist sellest sfäärist, kus saab toimuda nagu ratsionaalne diskussioon, milles kõik osapooled aru saavad, kui keegi hakkab uskuma või, või rääkima mingitest energiatest, siis sellega ei ole tegelikult võimalik ratsionaalsetena vaielda. Ta väljumine, kui sellest velled Kuhu siis ikkagi on seal taustal mingisugune niisugune noh, mingi muu maailma või, või, või muu selgituse otsimine oma igapäevaelu probleemidele sest ega, ega need raamatut pole ju ainsad, vaadake, vaadake teleprogrammi, ükskõik kas ta tuleb siis Eesti või või vene keeles või vene keeles eestikeelsete subtiitritega ja ja, ja programm on ju tegelikult selliseid selliseid saateid täis ja, ja on üsna tõenäoline, et kui üksi, kui inimene ostab ühe sellise raamatu, siis ta ostab ju teise ka. Ja, ja kuigi raamatut ei ole meile väga odavat, noh ma vaatan siin nende hindu, et 20 ja 25 eurot ja et see on noh see on ikkagi ikkagi päris hulk raha, mida siis otsustatakse panna sellise kirjanduse peale. Et no eks nende sedalaadi nagu õpetuste ja teemade esilekerkimise taga on ka lihtsalt puhas selline turuloogika ja selle asja ära ärakasutamine, ekspluateerimine. Et kui me nüüd mõtleme meediaorganisatsioonidele, siis on ju väga lihtne, on ju lihtsalt oota üks uudis nagu mingi nupukene horoskoobis, tahad klikke, kõik on korras ja samas kui ajakirjanik võib-olla kolm päeva teeb ühte põhjalikku lugu, tuleb võib-olla sama palju klikke, aga lihtsalt see läheb palju kallimaks maksma sellele organisatsioonile. Aganud samas mul oleks siiski hea meel, kui, kui Eesti Eesti toimetused siiski otsustasid, et nad ei ei ekspluateeriks sedalaadi teemasid liiga liiga palju ka siis, kui see võib tuua raha sisse, sellepärast et kokkuvõttes ikkagi ju kannatab ajakirjanduse usaldusväärsust. Võib-olla siia juurde oleks huvitav tuua selline uudis, mida märkasin. Märkasin ühes portaalis täna hommikul, et meie oma Postimehe portaal refereeritakse Dagens lüheteri Rootsi päevalehte. Viimase, 150 aasta kõige olulisemaks rahvust kujundanud kultuurisaavutuseks peavad rootslased Astrid Lindgreni Pipi Pikksuka, ehk siis ehk siis see, et Eestis on näiteks päris tugev olnud viimastel aastatel ka algupärase lastekirjanduse pealetulek ja, ja ma võin 10 aastase tütre isana kinnitada, et see tase, kirjanduslik tase on, on, on väga hea. Et nii, nii oma omakeelset kui kui ka tõlketõlked endiselt eesti tõlkekultuur on veel sel tasemel, siis, siis ma arvan seda, et, et, et meil on siiski lootust, et ei, ei ei maksa nagu masendusse saata. Aga üldiselt üldiselt kogume meie jututoon ja kui me mõtleme nii-öelda eemaltvaatajana, suudaksime seda seda kuulata, siis natukene ikka nagu negatiivne või või isegi viriseb, selle selle taustal tahaks. No on ju tegelikult ta küll erineb imestunult. See on meie ülesanne siin saates. Okei, aga üks äärmiselt mõnus uudis, edu alus on rahul. Ma ei, ma ei tea. Ja rahulolematus, elasime, vestles tehtedes Nestor ja aga üks pisikene oli siin ükspäev. Arvutist leidsin ja, ja ajakirja Forbes nimetas Eesti edu aluseks globaalselt mõtlemist, et Eesti, Eesti, Eesti ja eestlased mõtlevad globaalselt ja see on meile ka edu toonud. Huvitav oleks muidugi seda mehaanikat teada, kuidas, kuidas Forbson siis sellise järelduseni jõudnud. Me natuke lubasime rääkida, väga palju enam saate lõpuni polegi, aga et me lubasime natukene mitte mitte siis lõid nõida või selgeltnägijad panna, aga et vaadata sellesse aastasse ja siin on möödunud aasta lõpul küsitud ikka mitu korda, et noh, kas saab veel hullemaks minna, siis minul niisugune rahulik vastus on, et saab küll. Ja tegelikult saab palju, palju hullemaks minna, sest et et tõenäosus, et nüüd ütleme siin julgeolekupoliitika välispoliitika ja, ja meie suure idanaabri siis käitumises või poliitikas mingisugune teistsuguse märgiga muutus, tuleb vaevalt. Esimesel märtsil on Eestis parlamendivalimised, valimiste eelne aeg igal juhul ja ilmselt veel kuu või kaks takkaotsa on, on põhimõtteliselt seisakuaeg. Et selle selles mõttes nagu nagu väga, väga väga roosiliseks see aasta kindlasti ei tõota kujuneda või mis, mis teie arvate? Oh, jah. Mis me siis ennustama, ei, et. Et mina olen, võib-olla räägin, räägin ära selle kõige suurema mure, mis, mis, mis, mis mul mul on näiteks kui täiesti tavalise eluga seostuv ja see mure on saanud, et ikka jätkuvalt kinnitust siin, kui me rääkisime siin asjade ümberdefineerimisest ja nii edasi paluti siin toimetuses ajakirjanikel ka nimetada eelmise aasta eelmise aasta selliseid sündmusi Eestis ja välismaal ja mina tõstsin sellest Ukraina konfliktist täiesti eraldi välja. 300 inimese hukkumise reisilennukis. Ja mina mõtlen kogu aeg ikkagi selle peale, mis siin nüüd viimasel ajal on toimunud siin meie õhuruumis ja meie õhuruumi lähistel. Ja kui ma kuulasin veel seda sinu saadet, Aarne, kus sa käsitlesid seda koos koos lennujuhtidega siis ausalt öeldes ausalt öeldes mul on ikka, mul on ikka ikka täitsa täitsa tõsine mure, et, et. Neid piire võidakse nüüd sellel uuel aastal noh, veel väga hullusti testida neid neid piire, et kui, kui kaugele võib asjadega minna. Lihtsalt see, see on nagu minu meelest on see kujuteldamatu, et 300 inimest on saanud lihtsalt surma ja tegelikult ikkagi noh, olgem ausad, kõik see, kogu see Lääne-Euroopa pilt on seal ikkagi suhteliselt hale noh, kogu see kogu see vaade. Et see võib küll öelda, et sellest alates kõik noh, umbes, et sanktsioonid tõsisemaks ja nii edasi ja nii edasi. Aga kuulge, see, see esimene esimene algne raport, mida ma nägin, et noh, see on ikka no no põhimõtteliselt nonii, ümmarguselt ei saa ikka asju üldse kirjeldada. Selle asja kohta muidugi lõppraport on veel tulema. Poolest, mis meil järgmine on, et lendab siin mingisugune lennuki juhuslikul mingeid pom pääseb tiiva küljest lahti ja siis kuskil öeldakse kuskile. Me ei tea midagi, pole kuulnudki. Ma siiski ma olen, ma jagan sinu seisukohta, näeme, et see oli aasta üks traagilisi sündmusi kindlasti ja üks kohutavamaid asju küll, aga ma võib-olla ei seostaks seda kuidagi selliste nagu Eesti õhuruumi õhuruumile väga lähedal toimuvate nagu lendude ja niisugust väikest provokatsioonidega, et need on ikkagi täiesti erinevad teemad ja mina siiski tahan uskuda ja loota, et et keegi tegelikult ei tahtnud meelega olla tulistada seda lennukit, et see oli lihtsalt üks väga traagiline. Tahtmatu juhtum. Seda me ei tea ja kõige kurvem on see asja juures, et me väga suure tõenäosusega ei saagi teada mis selle, mis selle asja või kes selle, kes selle asja asjad, aga mina mõtlesin natukene nagu laiemas või, või, või kuidas võtta kategoorias, et lõppude lõpuks seesama Ukraina, eks ole, rohkem kui 4000 inimest on saanud surma. Mitte keegi ei vastuta, mitte mitte keegi ei, ei, ei lähe selle eest tribunali ette ja mitte keegi ei ripu kuskil, eks oleva. Kuigi kuigi oleks, oleks, oleks põhjust, aga ei, ma mõtlesin kohe nagu seda tavalist, oma pisikest, meie kodu tanumat, et et see, see, see parlamendivalimiste aeg, tõenäoliselt kui spetsialistid, nii ütlevad, siis suure tõenäosusega nendega nõustuma, et ega need valimised ju mingit suurt sisulist muutust kaasa ei too. Neli on, Lely jätkab, annaks jumal, kui, kui me eksime, mina eksin, võiks tulla natukene veesegajat, mitte siis segasemaks tegijad panid natukene. Me veesegajat, kes, kes oleks viies või kuues. Sest eks Meie erakonna demokraatia natukene rasva on läinud ja ja kuigi me oleme siin nüüd viimaste kuude jooksul väga palju rääkinud uutest tulijatest ja meie oma suhtelist on ju läinud mu meelest enneolematult palju ühtede valimiste kohta ehk siis ajakirjanike poliitikasse, aga, aga vaevalt, et nii-öelda erakondade üldises sellises no väljanägemises või mingisuguses suhtumises ja, ja põhimõttelistes asjades nüüd nende uute tulijate tõttu või tänu neile midagi väga väga olulist muutuma hakkab. Jah, ma olen selles mõttes nõus, et vaevalt et siin mingeid suuri ümberkorraldusi tuleb. Pigem nagu need erakonnad suhtuvad nendesse valimistesse, nii nagu nad nii nagu otsekui see meenutab natuke selles mõttes neid Šveitsi referendumeid, kus mingid tillukesed teemad pannakse rahvahääletusele. Aga nende Eesti riigikogu valimiste kontekstis ei saa tegelikult aru, et mis siis ikkagi nüüd konkreetsed on sinna rahvahääletusele pandud, kõik tulevad välja selliste erinevate ideedega ja tegelikult me ei tea, et mis nagu reaalselt kaasa, mis võib reaalselt hakata juhtuma. Ja no kui nüüd rääkida nendest ideedest, siis mind ennast isiklikult paneb võib-olla kõige rohkem mõtlemas Reformierakonna idee vähendada sotsiaalmaksu praegused 33-lt protsendilt 31-le, et hea küll, et võib öelda, et need Eestis on tööjõumaksud kõrged eriti just madalama palgaga inimestelt. Aga teisalt, kui me mõtleme sellele sotsiaalmaksule ja milleks seda kasutatakse, siis 13 protsenti sellest läheb ravikindlustusele ja Eesti tervishoid on siiski noh, väga kõrge tasemega ma julgen väita. Ja teine osa siis 20 protsenti on läinud seni pensionäridele, ega ma mõtlen eakatele siis päevaleheski oli möödunud aastal pikem artiklisari Eesti eakate toimetulekust, kus siis eakad rääkisid, mismoodi nad oma selle 300 või 350 euroga toime tulevad. Et et ma siiski oleksin nagu natuke ettevaatlik nüüd hakata seda süsteemi kuidagi muutma, seda enam, et arvestades, et tulevikus töötajate tööl käiva elanikkonna osakaal väheneb, et ma võib-olla ootaksin siin nagu selles küsimuses täpsemaid selgitusi, et kuidas siis seda nagu kata kui, kui, kui see peaks vähenema kaks protsenti. Ära oota, esita küsimusi, ajakirjandus minu meelest on siin tegelikult on ikkagi väga tähtis, tähtis on see, et et kui me siin räägime ajakirjanduse rollist, ajakirjandus peksa enam-vähem iga asja eest ja öeldakse, et, et küll me oleme kollased ja nii edasi, aga ajakirjanduses ehitatakse tõepoolest ikkagi pidevalt olulisi küsimusi ja, ja minu meelest Neid on, seda on Eesti ajakirjanduses piisavalt minu meelest, mida, mida tasub esile tõsta, mida tasub jälgida ja, ja, ja noh, ma sooviks küll kolleegidele nagu jõudu igal pool, et kui ma kuskil näen, et, et tõepoolest tehakse sellist tööd, siis kas või needsamad valimislubadus, et ma usun-usun, et küll me need läbi hekseldama päris päris korralikult Asjad, aga see, see, see võidujooks on nii äge, et et noh, vaatame, mis, mis selle nimel kõik ju toimub ja ja too sõnad on ju niivõrd devalveerunud, et ükskõik, mida suust välja ajada peaasi, hääli tuleb. No võtke seesama, see viimane näide, kus reformierakondlane Toivo Asmer tegi ettepanekuid 50 kilomeetrine viisavaba tsoon Venemaaga. Tähendab see kõige lihtsam on öelda nii, nagu ütles siseminister oma erakonnakaaslase kohta, et et noh, see on rumal ettepanek. Ei ole rumal ettepanek, see on küüniline ettepanek, see on, see on väga selge, arvestusega et kuna Asmer kandideerib Virumaal Ida-Virus, et no sellisele ühe lause eest või José, need laused rohkem kolm lauset öeldi põhjenduseks ka põhjarannikul siis selle eest tuleb kolm-nelisada häält nagu naksti. Ja ongi see oli, see oligi eesmärk ja eestikeelsele publikule või, või siis noh, ütleme Reformierakonna teistele toetajatele. Tugev vastulöök, et näed, omade vahel käib mingisugune diskussioone, minister ütles, et see on rumal ettepanek. Jällegi, see ei ole, see ei ole rumal ettepanek, see on, see on hea ja halva võmmi mängimine, noh piltlikult öeldes et et valimiste-eelne aeg on üks, s aeg, et, et siin tõesti aetakse suust välja, mis, mis iganes ja, ja, ja, ja, ja mingit vastutust lihtsalt käib flirk ainult häälte nimel. Mina ütleks küllaltki rumal ettepanek, et ma ootaks ka siin selgituste, kas ta kujutab ette, et tehakse siis 50 kilomeetrit piiritsoonist eemale veel üks täiendav piir, kus siis kontrollitakse, et need, kes on viisavabalt liikunud, kaugemale ei lähe. Et ma olen väga imestunud selle jutu peale? See langes ka täpselt sellisesse selle uudistevaese aja pinnasesse, kus heasse konteksti täpselt, kus, kus see, kus see nagu mingisugune lause kasvas nagu kiiresti-kiiresti mullina ja, ja noh, eks siis saab näha, et mismoodi Nojah, aga kirjas mustvalgel, see unustatakse. No nii väga midagi, uue aasta esimene Rahva teenrid on sellega siis läbi. Külli-Riin Tigasson, Eesti Ekspress, Neeme Korv Postimehes ja Aarne Rannamäe, Rahvusringhääling televisioon täna siis mõtteid mõlgutama sellest, mis just äsja oli ja, ja mis siis ka lähitulevikus võib juhtuma hakata, aitäh täna kuulamast, veel kord head uut aastat ja ilusat nädalavahetust.