Tänases aasta viimases päevade saates Meil külas näitlejanna Ene värvis, keda võib tõesti pidada selle aasta näitlejaks, kes sai sel aastal tunda midagi sellist, millest suur osa näitlejast võivad vaid unistada. Kui teatrid valisid tükke, siis pidasid nad osatäitjana just nimelt edasi ilmast ja vähe sellest. Tema jaoks lausa valiti. Üks näitemäng MINA OLEN Ülle Karu ja tänase saatemuusika osas esineb ene Järvise soovil Frank Sinatra. Tere päevastele. Tere jälle, ma kohe saate algul ütlen ära. Me oleme enega juba väga ammusest ajast tuttavad. Ene oli minu venna kursusekaaslane lavakunstikoolis, nii et ütleme teineteisele sina ja et me ei ole liiga familiaarsed. Mina kuulsin sinus olemasolust ikka juba lavakunstikateedri ajal. Karla, väga uhke oli teie üle, Alarti ütles. Need on minu õed ja mina teadsin talanna eed. Ta oleks väga venda tahtnud, no meil oli üks vend, Kaagasin suri lapsena. Nii et jah, me teame teineteist üsna ammu alustama, mitte lõpust, aga sellest aastast see on sul olnud erakordselt töine, erakordselt pingeline ja ma arvan ka, et erakordselt huvitav aasta jah. Ei oskagi, tahtsin lisada. Jah, sest et päris tõesti ma ei mäletagi endal sellist aastat, kus ma oleksin julenud nii palju ette võtta. Ta nii vastutusrikkaid asju ma ei tea, nad lihtsalt tulid mu juurde ja kõik äkki ühel aastal selliseid kandvaid rolle või nagu monotükk, et ma olen üksi laval ja ma vastutan selle, mis ma teen. Või siis Viljandis, noh, ma pean vedama seda tükki, kui minu tegelast ei ole seal siis seda tekki, näidendit või noh, etendust ei, ei oleks. Et kid tulid mu juurde ja ma ise ka mõtlesin, et siis on mingi minu aasta olnud, olgugi, et jah, ma olen tundnud mõnikord, et kas sai üle pingutatud, et on olnud momente, kus mõtlen, et kas ma olin hull või selle kõik ette võtsin. Aga see on ka selline hea tunne ikkagi, et sa saad mängida. Täielikule asi ei ole isegi mängimiseks, kui ma juba lavale läheb, siis ma unustab. Mul võib-olla ma ei tea, mis see teine olek hakkab peale, siis ma ütlen, et nii kaua õnneks minuga kõik veel hästi, kui lavale minnes see tahe laval olla, see tuleb nii valdavalt mu peale, et ma unustan ära seda, et võib-olla ma enne etendust mõtlesin, et kas ma olin hull või miks ma sinna miks, miks, ja see ununeb kohe. Ja pärast on see rahulolu tunne, eriti sa tunned, kui rahvas kuulab sind, sa suutsid neid kuulama panna. Nad nii hea, jah, jah, vat sihuke huvitav aasta lille tõesti, et mul ei ole ammu nii pingelist aastat samas nii palju rõõmu, valet saab nii palju, ma olen praegu väga väsinud. Aga sa oled päris rõõmsalt väsinud jamale rõõmsalt väsinud. Vaat see ongi, ma ei ole mitte masendusest väsinud ja ma ei ole tujust ära, aga ma tunnen, et jah, nüüd ma tahan neid pidžaamapäev. Et kodus on kõik toitu olemas, kõik on olemas ja ma ei peagi õue minema, kui ma ei taha. Ja ma ei võtagi pidžaamas teljest, kui ma ei taha. Ja vaat neid on nüüd olnud paar tükki, mitu osasusin, sel aastal on olnud kolm suurt osaleb, ütleme, peaosa ja nende hulgas üks monoetendus. Ja vaat nii kujunes küll, et alustas siis nagu kevadel selle õudselt iga monotükiga. See võeti sinu jaoks gamma, ei, mõtles minu peale ja meil oli algul ühed teised plaanid. Ta ikka tahtis nagu mulle anda võimalust, ma sain aru, et senine näitleja ja talle peab tooma ühe hea tükk ja ma sain sellest aru ja, ja siis ma ikka väga kaua kõhklesin selle esimese materjali juures, mille me leidsime, aga kui ta kirjutas? Tead, nüüd ma tean, mis me teeme, me teeme kontserti. Ja ma tundsin ka nagu kivi langes südamelt, sest eelmine oli lihtsalt nii meeletult raske, et mul tekkis aukartus teksti ees, aga untset oli minu, minu, minu see inimene, sa, naine, see kunstnik, see kirjanik, see. Ta oli täpselt see, kellest ma saan iga raku karu, mõistad, tundsin, et jah see minu lukku. Kuidas sa osasse sisse läheb, seda küsitakse alati näitlejate küsimegi, nüüd need tavaliselt küsimusi, mida tavalised inimesed teada tahavad. Kas see osa, kas ta peab sulle meeldima, Sa oled ka mänginud osi ilmselgelt, mis ei meeldi, et ja, ja ma ei usugi näitlejat, kes ütleb, et tal ei ole selliseid osi olla, see ei ole võimalik, kui sa, esiteks eriti kui sa oled riigiteatrist, seal pannakse lihtsalt seinale nimekiri ja ongi kõik. Untsu tiga oli selline lugu, et ma mõtlen, et et elus ei ole juhuseid, sest maalin päris noor inimene, maalin kuskil kontsis olingi. Ja ma lugesin Kristiina lauritsa tütar, no ma arvan, et kõik naised on seda. Seda sai tol ajal ainult mingitest erifondidest, ta ei olnud ju veel päris ametlikud, meil tõlgamas jällegi siis ikkagi oli hiljem, aga ta oli ikka juba ilmunud. Ma olin nagu noor inimene ja ma mäletan, et ma lugesin selle läbi ja viimase osa juures, kui ta kirjeldab Kristiina surma, ma sain sellise emotsionaalse laengu. Sest ma mõtlesin, kui surm on nii ilus. Eriti, kui sealt elanud sellise elu. Siis see on nagu puhastustuli, see on nagu nagu ime ja et noor inimene üldse nii võib mõelda. Ja see jäi mällu, see just. Ja nüüd tuli mu juurde tagasi. Et me heidiga võtsime selle lõpu, kui onset sureb, siis me võtsime sealt Kristiina lauritsa tütrest selle viimase lõigu, mis on mu lemmik ja ma sain seda teistega jagada. See, mis mulle tookord nii mõjus elu on imelik. Ma üldse mõistsin seda untsertit, ma sain aru, et ta on minu tüüpi naine. Ta on selline, et ta alati ei tee kõige õigemaid otsuseid. Ta tunnistab endale seda, aga samas on ta ka väga kangeks kaelne jõuline kui ja, ja surub ennast läbi ja terava ütlemisega, mis minule ka klapib, väga jõuline kujusa just ei ole ju, ei ole te jõuli, aga ta ütles alati, mis tarva alati. Ja see tema suuvärk tekitas küllaltki pahameelt, isegi ta pisi isal ja nii et ega ta oli selline küllaltki väljendusrikkalt rääkis ütleme jutumärkides ja see tema pühendumine oma tööle ja siis armumine, mis leida maailmalt täiesti sekkida nagu noh, seal ei olnud reaalsusega tegelikkusega midagi pistmist, iga mõtlev naine või neiu oleks mõelnud, mida, mida sa teed, mida sa teed. Aga vattali sihuke inimene on alles, aga ma mõistsin teda ja ma tahtsin hea meelega ta lugu rääkida. Paljud me ikka teame sellest tema elust, et kuidas elas ja siis ma mõtlesin selle lõpu peale tema lõpu peale tjah. Ta suri üksi. Ta oli kõik endast andnud kõigile oma lastele oma loomingu, ta oli elutöö ära teinud, Dali Nobeli preemia saanud. Ja ikka me sureme üksi ja selles suhtes ma mõtlesin, et see ongi igaühe isiklik asi. Suremine jah, seda ette planeerida. Kleit rida ja see on asi, mille me kõik peame läbi tegema. See on ikkagi selle inimese asi, säraminek. Jah, noh, ma ei tea, miks ma nii läksin, nii. Kes on õudselt, ei näinud, need teavad ja see lõpp oli tõesti väga-väga mõjus ja tahtsime, et ei jääks nagu helgena teadagi, oli vist nii jah, et kui ta nii mõjus, siis, siis ta nii oli ka mõeldud. Ja see oli nüüd ikka meeletu töö. See teksti maht ja ega siis väike teatad, nagu vaarius on, ega meil ei olnud kaks-kolm kuud proove. Tegime selle valmis, see oli ikkagi meil mõlemil heidiga, meeletu pingutus, saime hakkama ja suur abi on muidugi muusikutest, ma leian, et nad annavad atmosfäärile ja meeleolule seal norra muusika ja kriik ja kõik see on. See läheb sinna ja see väike armas saal Alati ma ohkasin enne etendust, nagu ma ei tea lahingusse. Tulen elusalt välja ja see rahulolutunne pärast, kui kui tuldi aitäh ütlema, jaguma saalist, tajusin, see läks korda, siis noh, sellepärast me seda töötes. Me. Düna. Et emo story afae olla loo ees. Jätkame juttu ene Järvisega. Nüüd teeme hüpe ajas tagasi, sina oled Põlvamaa tüdruk, nagu öeldakse, maakas Tallinna inimesi. Ikka täiesti võib öelda ikka maakas ja kuidas Põlvamaal see elu oli siis, nii, viiekümnendatel aastatel, kuidas teie pere elas? Mullu meie pere elas ikka väga peost suhu. Väga palju tol ajal üldse 50.-te neid väga rikkaid oli, kindlasti mõned olid oli ja seda ma just mõtlengi. Ma tegelikult mõtlesin ükskord selle peale, millest tekkis minul see alaväärsuskomp, eks see on saatnud mind terve elu. Aga see oli meil kõigil, kes me vaeselt elasime, väga paljudel oli ema üksinda, kasvatas nelja-viite. No see on selge, et seal ei saanud ainukesed. Aga asi oli selles, et ma tunnetasin seda kui naabritüdruk, kui vanaema ütles, et sina selle räbala pundiga ei tohi mängida. Ma kuulsin seda, mul on kõrvad peas, see jäi mu emotsionaalsest mällu eluks ajaks. Siis mäletan kujukese õpet. Ta ütles ükskord kuskil laagris olles anti riisiputru ja seal olid need mustad tükid sees, mina ei tea mingit tungalterad või ma ei tea, igal juhul ma ei tahtnud seda putru ja õpetajat, ütles kõigi kuuldes ise kodus, olete näljas ja nüüd ei lähe siis riisipuder sisse. Jälle ma mäletan, et ma, ma sain nii haiget, et ma tahaks seda kustutada oma mälust, aga suured ja, ja nii et kui keegi ütleb mulle, et siis olime kõik võrdsed. Ei, me ei olnud väga paljud elasid väga vaeselt, nagu sinagi ütlesid, et ema, üksikkasvatus ja need meie emad. Ma ei tea, mis neile peaks andma ausambad igale poole püstitama, sest nad hoidsid oma lastel hinge sees ja vähe sellest võimaldasid ka, mida lapsed ikkagi vähegi tahtis ja, ja see oli nende, ükskõik, kas ta pidas siis kolme töökohta või läks hommikul juba kell neli ahjusid. Vaat siis minna koristama, siis minna veel sellele põhitööle. Aga et nad hoidsid hinge sees minu arust vastutustunne oma laste ees? Ma ei tea, ma usun, et eks praegu ole ka sama asja. Aga praegu trükitakse lootma küllaltki ka teistele, et keegi. Ma siis enamasti pidi ise hakkama saama midagi hullu teha ja said hakkama ja said hakkama, nii et ma olen noh, lapsed kasvatati ikkagi suureks ja, ja tublideks ja minul ka, kui oli ikka võimalus edasi õppida sinna lavakunstikateedrisse minna, siis ikka oma pensioni tema toetas mind, pidin saama õpitud ja sain kyll, olgugi, et meie ikka seal osa ikka lugesime enne neid, mis siis olid rublad rublasid ja kopik kopikaid ja aga meie, Heleene olime ikka need, kelle käest nagu rikkamatest peredest poisid laenasid alati. Meil ikka oli, mustadeks päevadeks me juba jõudsime neid lavakasse, sarid vaesest peresse jäi sulle hinge, kuidas sinusse suhtuti ja ometi olid seal joonistused, see unistus oli sul ammu sees. Aga kas sa vōi kohe konkreetne mõte tahakski Tallinnasse või oli konkreetselt, et ma tahan ikkagi näitleja saadan näitlejale kas Tallinna ka või ei osanud nagu kaugele üldse mõeldagi. Ja ma sain aru, et see on ju ebareaalne, aga kohutavalt koolis siis ka juba olid näiteringides ja, ja niimoodi meil ei olnudki, näiteringi luuletusi luges luuletusi lugesin ja seal ka tajusin üks kord mingist luulekonkursis. Minu arust ma lugesin kõige paremini seda luuletust emale, aga võitis see, kelle ema oli õppenõu kukkus. Mina leidsin, et kellel ilusam kleit või tal olid lokkis juuksed, ka minul olid siuksed, sirged pulgad ja ja ta oli nagu niisugune hästi-hästi kaunis. Ja mul on sellised asjad jäävad elus meelde ja siis ma räägin sulle ühe loo esimesest klassist medesti siis Tuhkatriinu niisugune näitemäng või jõuluks või kandsime ette ja meie klassis oli üks väga ilus tüdruk, tema ema oli õppenõukogus ja niimoodi kooli aktivist ja käis koosolekutel ja Darali lokkis lakkis lokkis juuksed, ilus nägu ja hästi riides. Aga kõik tüdrukud tahtsid, Tuhkatriinu muidugi kõik ja nii mäletan, et õpetaja ta tajus selle ära. Ta ütles, et nüüd võtame loosi, siin mütsi sees on siis need paberid ja, ja kes siis tukad rinnun sellesse, siis saab selle kõigis tekkesse, mina ka aeg, kas on võimalik, ma saan Tuhkatriinu üks. Ja siis ma nägin ära pettus, pistis selle kajale niimoodi pihku ja Tuhkatriinu sai kaja. Ja siis ma jälle tajusin. Maailm on ebaõiglane, ma ei tea, miks need mulle võib-olla liiga tundlik. Õpetaja ütles, et me oleme nii rumalad, me ikka nii rumalad ei olnud. Ma ei tea, miks sellised asjad jäävad, aga need nüüd enam mind ei piina. Ma olen sellest etapist üle alaväärsus, kompleks on kadunud, sest et kõigist neist tolleaegsetest okka triinutest olen ma elus rohkem eraldi. Elu on asjad pannud paika selles suhtes, ma ei ole kellelegi peale solvunud ega, ega midagi. Aga unistus näitlejaks saada, see lihtsalt oli minus, ma ei tea, kust ma selle siin, kui sa läksid lavakunstikateedri katsetele ja siis sa pidid ikkagi teadma, seal oli mingi luuletus ja etüüdi teha, seal pisid neid või lihtsalt läksid niimoodi valge mehena, see oli jälle juhus. Täielik juhus, sest meil oli 11. klassi lõpupidu. Aga enne seda tuli kirjandusõpetaja minu juurde ja peadki teda oma nagu näitleja ristiemaks ja ütles mulle sellise asjad. Kuule, Ma olen mõelnud sind vaadates, et äkki sa lähed proovid lavakunstikateedrisse. Mõtlesin, ahah, Tallinnas on selline kool ja, ja sisseastumiseksamid on nii ja nii ja ma noogutasin, teadsid sa ise midagi? Ei teadnud sellest? Ei no ma teadsin, et kuskil näitlejateks õpitakse ja siis ükskord nägin ajalehes pilti, kus olid kõik vot see lend, kellest noorsooteater, teine lend ja neid pilte ja need olid noh, üliinimesed kõik minu jaoks seal pildi peal. Ja see lugu juhtus nii, et vend tuli, kuna mul oli lõpupidu, vend tuli külgkorviga mootorrattaga minul lõpetamisele, tulin sealt peolt vastu hommikut ja ütlesin, et mina, et homme on seal esimene foor Toompeal ja ma ei tea, et balletikooli ei saa minna mitte lasknud, nagu sa ikka selle teise klassi lapse saadad Tallinnat, kui ei ole ühtegi tuttavadki ja siis ma mäletan, et isa ütles vennale, et ole hea, Heimar, käida ka ära, muidu jääb seda ka nagu eluaeg ette heitma. Ja Aimar ütles, et hea küll, siis siis ma istusin sinna ja hakkasime siis Tallinna poole sõitma ja siis oli mul üks Underi luuletus nina ees. Selle ma õppisin selle sõidu ajal. Tõstsin selle presentlette ja õppisin seda luuletust ja seda ma siis esitasingi. Mis luuletus see oli? Mu esimesed sõnad on meeles. Kuhu mu rinna rabeleb, rõõm ära end lennule valmist, ah, Sinurit on kui loodud lauluks, lasend, lasend, salmista, ma ei teagi, mis selle pealkiri, ma ei tea selle kantsinilt, Te kõik olid võõrad, aga Panso ütles, et kas teil dokumendid on sees, mõtlesin, et ei ole. Siis tooge sisse ja tulge eksamile, no see oli minu jaoks juba nagu midagi. Ja siis lennates tagasi Põlvasse ja siis kool oli nagu lõppenud, siis otsisin õpetajaid kuskilt, et saada mingit tunnistust soovitaja ja, ja ja siis kõik, et kuhu sa siis lähed, ma ütlesin, et sinna sinna ja oi-oi lugu ja sisse ma sain, nii et tänu vennale, et ta juhtus selle külgkorviga seal Põlvas olevat. Ega ma ei tea, kas ma oleksin, vähemalt mitte see päev poleks tult, võib-olla ma oleks siis tulnud eksamiteks, aga mitte eelvooruks. Aga ma olin kohe eelvoorust kipsti kohal ja sealt ma sain hindu aktsepteeriti, kästi õpetajaid teha ja etüüdikesi ja noh, kõik see oli nagu unes, aga ma tegin nii nagu lokk oli loodud ja seal oli õppinud nii nagu enam-vähem arvasid. Ma arvasin ka, jah, Pansol oligi üldiselt siis lava, kust selline hoiak, et nad tahtsidki selliseid puhtad lehti, need, kes olid juba nuusutanud? Ta on kuidagi teatrit ja ega need neil olid juba nende arust stambid ja, ja väikestele tee kursusele neid kaano. Lembit Ulfsak näiteks. Oli ka ju näiteringides käinud ja ei, teisi oli ka selliseid, kes olid nuusutanud sinna kursusele sisse. Tõusin ja esialgu oli kindlasti kohutavalt raske kogut maatüdruk suure, sinna, seda, see oli ikka uskumatu. Ma mõnikord ma vist igav nutsin, ma sest polnud ju enam kodu, ei olnud nagu kohta. No ei olnud see ühiselamu veel valmis. Koltsid Me elasime küll kateedris mingis ruumis, siis me elasime Suvorovi puiestee oli siis kusse kontsi põhimajal seal mingites klassiruumides ja siis kui teised ära läksid, siis laatasid Taltsi laiali ja siis seadsid magama ja kõik see oli jah, väga raske oli kohaneda väga raske, nii et mul võttis ikka paar aastat aega ja see ikka lõppeski sellega, et kuskil teise kursuse dist keskel. Panso ütles mulle mingis pärast eksamid või semestri lõppu. Minust loodeti väga palju, aga mul ei ole arengut olnud, et ma pean nüüd ennast kätte võtma ja siis ma sain arugi, et rakvid tabanud üldse ära, mis see on, miks ma siia tulnud olen, ma tegelesin ainult oma mingit kohanemisega, oma kompleks, siin Pançot nii ei olnud muidugi ainuke noh, nii et põlved värisesid. No mis sa seal teed või oled, aga siis? Ja ma mäletan, et pärast seda jutuajamist tuli Grigori Kromanov meile ka paariks aastaks õppejõuks ja ta tegi minu ja Tepandiga, eks ta siis tahtis ka vaadata Ta või siis leppisid õppejõud nii kokku, et anname talle siis proovida, kas ta tõestab ennast, tegi kahe inimese tükki ja sellega maalinud kindlalt, kuidas mõtled rööbastel, nagu Panso ütles, nii et murdsin välja sellest, aga ma mäletan, kui ehmatavalt mulle mõjus. Ma nagu tulin kohale, tulin nagu kohale ja hakkasin tegelema sellega, milleks ma mõtlesin enda jaoks asjas. Ja küll olen siin Tallinnas ja, aga ma võin kaotada oma unistuse, et pean ennast nii kokku võtma, kui üldse annab, siin ei ole midagi põdeda, vaid näidata, et ma olen seda väärt, et siin koolis olla. Nii et võib-olla mul oli vaja seda nihukest väikest ehmatust ehmatust ja just kas sul lavakunstikateedri hääl oli seesama tunne, mida sa kirjeldasid, et enne nagu hirmsasti pabistasid, aga laval tundsid ennast hästi? Ei, ei olnud, ikka veel ei olnud, millal see tekkis siis kromolopiga, selle tükiga oli, mul on hea siin olla ja mis asja ma ajan. Aga üldiselt ega ma veel jalgu alla ei saanud, ma olin ebakindel alaväärsuskompleksiga, võib-olla teistele mõjusin isegi mõnikord ülbena a, sul on suunurgad allapoole, Lembit ütles mulle väga tihti, et jääb niisugune mulje, nagu oleks kõrk, või noh, ma olin lihtsalt õnnetu ja tõsine. Vaata, öeldakse kursuse vaim ja teie kutsus, ei olnud väga lihtne, ei ei ole midagi teha, kas on ühine veregrupp või ei ole see, et me oleme ainult kursus, ei sunni mind nüüd edaspidises elus suhtlema inimestega, kellega mul ei ole midagi ühist, kellega mul isegi väärtushinnangud on teistsugused. Kursuselt minu inimesed, Heleene, Liis Bender, Karla, Lembit, Väino, Tepandi, Tõnu, ja siiamaani ma nüüd lugesin, et mandariinidel läheb nii hästi ja mul oli Lembitu pärast nii hea meel. Ja ma mõtlesin, et no mis need on siis, aga kuidagi ma Lembitut muide on sinu pärast ka väga hea meel on ja kusagil. Jumal, ma vaatasin geenet lihtsalt linnateatrist ära. Jumal, kui ilus ja andekas naine tuleb välja, aga kas paat ja täiesti olemas, aga kas kursi seal siis selle grupiga te toetasite ka 11? No me ikka pidime etüüdi kaaslasi valima ja niimoodi siis ikkagi mul oli nendesamade inimestega, Sekla see on mingi teistmoodi side, nii et neid ma pean. Muidugi tihti, aga, aga Heleene ka me juba seal sisseastumisukse taga taipasime, et me oleme nüüd nagu ühesugused niuksed, abitud ja rakesed, kes oleme sattunud siia Tallinna inimeste sekka, muidugi pärast siis ka hiljem ju teatrisse, mis aastaid koos ja eile õhtul pikalt pikalt rääkisime, Heleene ka Skype'is. Me oleme nii moodsad, vanainimeste, leidsime, et need on nii hästi, kuuleme teineteist ja eile läks isegi liiale. Ma juba poole ühe paiku ütlesid, et võtsin, jätkame teine päev. Mul on alati rääkida, vot see on see tjah niukene, neljas lend, olime meie. Kas lavakunstikooli lõpus oli sul juba mingi siht silme ees, mida sa tahad, kuhu sa tahad või sa jäid ka nagu hiireke vaikselt ootama, et kuhu sind vaikselt ootama. Noorsooteater oli sinu jaoks üllatus, siis absoluut, sest ma sain aru, et meil käis jutt, et, et me peaaegu kõik läheme Ugalasse ja siis mina ja Marje Loorits, et me tuleme naasva teatrisse, see oli, see oli mulle väga suur üllatus, siis ma mõtlesin, et ju siis Ugala veidi ei tahtnud Mariega, aga samas ma mõtlesin. Lembit ja Tõnu Tepandi ja Karla tulid ju ka noorsooteatrisse. Tõnu läks küll kohe Vanemuisesse ja, aga algul ta ikkagi tuli ja siis siis ma mõtlesin, et, aga poisid on ju nikestid ja toredad, et kas siis neid ka Ugala ei tahtnud, nagu mõtlesin, et ei, see võib ikka olla nii et äkki me ei tea seda? Ma ei tea, mis seal ikka veel see alaväärsus kompleks, et ja mis nüüd mina, sest mul oli tegelikult Riplomi etendustes väga vähe rakendust, ainult Karla lavastuses Don geot läksid naase teatrisse ja olid seal siis 70 kuni 2939 ja ligi 40 aastat. Jah, natuke jäi puudu. Aga noh, minu arust on elus teinekordki otsused ära tehtud, mille üle väga tänulik. Mina ise poleks mitte kuhugi, tur, mul puudus igasugune enesekindlus. Täiesti kindel, et kui mina seal linnateatris pean ära minema, siis ma olen unustatud, tühi koht kuskil oma kodus ja ootan, et telefon heliseks, aga see ei tisse. Vaat selline oli muide siin. Noh, ma oleks pidanud seda ju taipama, kui läksid ära minu lavastajat, Jaanus Rohumaa ja Mart Koldits, Nemad käsutasid mind, aga nemad läksid ära ja siis oligi, et ma jäingi niimoodi, et paar viimast aastat oli ikka masenduse tipp ja, ja nii arg olen ma nii, kardan muutusi. Ma lähen sinna vist ära, surnud. Kas sa oled kunagi osa ka küsimas käinud, küllalt näitlejad, kes on küsinud osa või ka mingi uus tükk pannakse, tema palub ka, et sellesse tükki oled sa kunagi küsinud, osa ei tule meelde praegu. Ma olen küsinud niimoodi, et võib-olla mingisugusel peo ajal kuskil vestluses, sest minu arust üks kord hundile, kuna ta solvus mu peale, muidu ta kasutas mind väga palju, aga jah, Mati oli väga tundlik. Ütlesin midagi, mis teda vist salvas. Ma olen oma ütlemiste pärast nii palju elus kannatanud, aga noh, selline male mina olen, ma ükskord küll siis oligi mingi peal, ütlesin, et kuule, anna mulle andeks, aga anna mulle ikka tööd, et mulle nii meeldib ka teha. Aga siis ta läks ära meie teatrist ja see asi jäi nii mõeldud küll loigu palju tahaks ka seda rolli teha, seda olen ma nii palju pael. Aa, ja siis on veel mul selliseid kogemusi, et üks väga hea näitlejanna kolleeg tegi seda, läks ja küsis ja talle ei võimaldatud, sest see inimene, kes peaosa mängis, ei tahtnud dublatti ja sellega arvestati, sellest võib tulla isegi nagu tagasilöök. Eks ma seda kartsingi. Ma olen dubleerinud küll elus, hiljem on see lihtsalt noh, on vajadus on olnud ja vanasti oli ikka mitu näitlejat maa peal ja ikka oli, seda on küll ette tulnud ja ja ma ei ütleks, et ma siis nii väga alla oleks jäänud või tundnud, et, et oi, kui halb või jäi. Ja siis ma ütlengi, et see aasta 2014 on nagu minu peale mõeldud. Tüki mõttes on mõeldud, et sina võiksid seal mängid käida hakata, et kes on vaba seal aa kuule, see ei saa, noh. Äkki see ka ei saa rohedki, sina saad, vaata, ei ole, sest et isegi see vana Baskini suvetükk kanuusõit algaja telemõtles Eero kohe minule ja seal on ka selline suur roll, et ma ei saagi peaaegu lavalt ära, mõnikord mõtlen saaks korrakski hinge tõmmata, aga noh, siis on see tund aeg läinud ja siis nad teinetundja on läbi ja hea olla ja need kõik need kolm osa on nagu minule mõelda, see on ju väga hea tunne on niigi. Tootasin ära. Eriti noh, Taago Tubina telefonikõne sealt Viljandist ma ei tundnud ja seda inimeste üldse temaga vintsis Juumit, et teda mõtles mu välja, see on siis roll Ugalas hirmsa pinge sees, see Baspinderi filmi stsenaariumi järgi tehtud vat sihuke aasta need trollid pidid minu juurde tuleb ja kõike kolme etendust ma mängin nisukesi mõnuku. Selle aasta ene Järvise osatäitmiste eest oleme siin palju tekkinud, loeme nad siin ka ette. Kõigepealt untset vaariuse teatris, autoridoto, homlõng ja tiinet humassen. Vana Baskini teatris mängis Ene Järvis Mikey Hiimani komöödias. No sõita algajatele ja Ugala teatris Rainer Werner Faspinderi näidendis. Hirm sööb hinge seest. Jätkame juttu ene Järvisega. Nüüd läheme nende küsimuste juurde, mida alati kõikidelt näitlejatel küsitaks, kuidas näitleja teksti pähe saab. Mis sina vastad, mina vastan. Aja jooksul on aju juba niimoodi treenitud, kõige kurioosumeid juhud on need, näiteks kui sa lähed mingit seriaali tegema või ühte võttepäev terve päev ja täitsa palju tekst ja, ja ma lähen hommiku välja. Mul pole aimugi, mida siis Krimmis vaatad seda esimest stseeni, mis nüüd tegema hakatakse, siis võtad partneriga paar korda läbi tehtud purgis, kui nüüd 10 minuti pärast keegi ütleks, kuule katkese dialoog uuesti ette, laimu ka. Ja siis sa tegeled juba teises seeniga ja niimoodi, sest see läheb, peab su peast ära minema, sest ei tohi sinna jääda, muidu ei mahu see, mida sa pead etendustes mängima, enam sinna sisse ära. Kõige tähtsam on see, kui sa saad kätte selle Terlolka, millest ja miks see tegelane just nii räägib, miks ta nii vastab? Miks, miks, miks roll, mis sulle meeldib, kas see jääb paremini meelde kui see, mis sulle väga ei meeldi? Ei oska öelda seda ikka sellise professionaalse professionaalsus, vastupidi, võib-olla see, mis väga meeldib, see tekitab nagu väikest hirmu nagu nüüd untserti puhule, et mul oli selline aukartus või hirm teksti ees lihtsalt teda füüsiliselt nii palju. Noh, õnneks mul on silmamälu. Vot see on nüüd, kuidas keegi omandab, ma tean näitlejaid, kellel on kuulmismälu ja ühte monotüki või monoloogi olen ma õppinud niimoodi ka, et ma lugesin endale selle diktofoni ja siis ükskõik mida ma toimetada, Ta on siis ta niimoodi käib, käib, käib, käib, käib, käib, käib ja lõpuks on ta sul peas. Aga untsertit ma lugesin ka mitu korda diktofoni sisse, sest eriti autos on hea, sa saad lasta seda kuulata teksti ja sa kuulad, kuulad, mul on silmatalu, mul jääb lehekülgede lipsutatakse alla, minule meeldib kollane värv näiteks. Ja siis mul on lehekülgede viisi silma ees, aa siin oli, hakkas see lehekülg tekstiga siis oli siin see teema viimane sellel leheküljel oli see tekst. Meie leht algas sellega. Vaat niimoodi nagu lehitaks mingit raamatut. Aga muidugi, kui sa juba ta omandab, siis sa enam selle peale üldse isegi neid lehekülgi vaja mõelda. On näitlejad, kes vaatavad iga enne etendust, see on täiesti individuaalne. Isegi kui eile oli etendus ja täna on ka seesama, ikkagi ma näen, ta vaatab teksti, mina, mitte kunagi. Inimesed on erinevad, sest mina just tahan, et jääks värskus, nagu las isegi tekib laval segment, et äkki midagi. Mõtlev näitleja on laval väga huvitav. Hüdra mõtleb jumal teab mida. Isegi kui ta mõtleb, et oot, mis ma nüüd räägin, ikkagi mõtteprotsess. Mulle meeldivad need momendid, neid on olnud siis partner, ütleb välja või aitan mina partnerid. Aga monotükis ongi see õnnetus, et sind ei aita keegi, aga selleks omad nipid jah, olemas, kuidas uuesti keskenduda, saada järg kätte, aga kõige tähtsam on untsertis oligi natuke raske see, et ta kogu aeg kontsert hüppas ühelt teemalt teisele lapsepõlvest äkki Roomasse armumise, siis äkki jälle, kui lapsed olid, siis jälle lapsepõlve, vot see tegi asja natuke keeruliseks. Algab, arvatavasti läheb, läheb, läheb kuni surmani välja, terve su elu, aga tema mõte hüppes, need olid kohad, mis ma pidin noh, lihtsalt endale igasuguste kummaliste asjadega meelde jätma. Veidi ükskord ütles, et mul ei jäänud üks koht meelde üleminekukoht just see oli see, et lill haises nagu roiskunud liha. See on niisugune Ameerikas üks niisugune kalla taoline lill ja mul ei jäänud see ülemine, millele ma nüüd lähen jäämeelt. No ei suuda mõttelõnga luua, et kuidas ta läheb sellelt roiskuma. Tärkki ei jäta kontrasti mõttes meelde, Lil haiseb nagu roiskunud liha ja sa hakkad rääkima äkki jõukrudest. A Ma ei unusta seda kohta ära, et tekib omad mingid sellised seosed, kas siis kontrasti peale või leiad mõne teise seose oma peas, kuidas sa jätad neid meelde teinekord misaldseeniga? A vot siia laua juurde läksin, siis rääkisin sellest ja siis jääb see sul meelde, noh, igasuguseid nippe on, aga ikkagi ma jääks selle juurde, et see on sellel näitlejatöö juures kõige lihtsam asi. Nii tuleme teise olulise küsimuse juurde. Näitleja on natuke tõbine, kui tal on ilmselgelt keha, läheb lavale, mis ta teeb laval? Ma ei tea, laval ei ole köha. On sul selliseid asju, on? Ma ma ütlen ausalt, et ma ei, mäletad, sellised asjad oleks mind seganud. Ausalt öeldes laval küsivat näitlejat väga ei tea küll, jah, ta võib korraga köhatada? Jah, eks ole, kui ikkagi nina niimoodi, aga siis ta teeb ka seda kuidagi niimoodi märkausa sees või või keerab korraks selja või põhjendab selle ära. Ta köhib või nuuskab, aga see on nii imelik asi, aga see nii sa keskendud niivõrd millelegi muule, et sinu oma füüsis ei taju elav mõistusega seda oma füüsilist Alba olekut siis ma hakkan mõtlema mõnikord, et ju siis on ka see võimalik. Ma ei tea joogat või käigud mõistlema nende mõrved, siis ma peaksingi ju saama oma haigusest jagu, kui ma nii mõtlen millegi muu peale, see on nii kummaline, pole mingit joogat, ikka üliinimesed, aga see on kummaline, asina. Jään, mõtlevad, seda on olnud. Mul olid need pingepeavalud, vaata siin ju kuskil kolm-neli kuud, enne kui aru saadi, et son pingesse peavalu pärast kompuutrit pärast kõiki. Aga teate, kui pea valutab neli kuud järjest, 12-st päeval hakkas peale, sest hommik oli veel noh, seal olid nagu puhanud, aga siis nagu ükskõik, mis pinge kasvas, siis ma valetanud mulle Kesena hea oli olla laval, siis mängisime seda ennismanni igeriku armas etendusele enega, siis mul oli hea olla ja pärast etendust hakkas jälle peale. Nii kummaline jah, et isegi kõik nagu hädad unustada tänasest sest no ma ei lähe ju sinna hädaldama laval peani oma asja ajab teda juhtunud küll ka väga paljude näitlejatega, kui laval tuleb naer vihale, no mida te siis teete? Ma olen selles suhtes küllalt suur patustaja, tunnistan viimasel ajal ma ei ole seda eriti praktiseerinud, aga siiski on paar korda ette tulnud. Ma pean apsuks seda, kui rahvas saab ka sellest aru, kui sa saad seda nii delikaatselt teha, partner ainult näeb. Keerad korraks ära või, või partneriga tekib niisugune, mis sa naersid seal või midagi nii publikul kuidagi nii. Andesta. Ja vaata, ega päris sellise koha peal, kus soita naer on täiesti välistatud. Mingi tragöödia, ega ikka ei ole tuld kahte eriti, aga on selliseid situatsioone, kus lihtsalt võimatu, mina olen küll, tunnistan patustanud ja ma olen nii suur naerukajakas. Noh, mul on ju see viga ka veel, et ma lähen nagu teistele nalja tegema ja siis ma hakkan enne ise naerma ja ma ei saa. Aga ma siiski pean ütlema, et see näitlejaeetika on aastatega nii palju, et ma ikka nisukesi rumalusi enam ei tee. Sõnakomistused on lihtsalt ka vastupandamatult paljakad. Minul oli üks näärietendus, advokaat, hõikavad näärinoor, ma olin lumehelbeke ja ma kuulen, kuidas ma hõikan, näri haar ahe. No kõigepealt ma ei saanud tükk aega mindud pärast seda lavale, ma olin seal kulisside kõveras siis need, kes mind laval ootasid, need olid ka kõveras ja siis ma lõpuks tulin ja saatke ühtegi sõna öelda. Parem oleks võinud minemata jätta. Lumehelbeke käia, ilus ja õrn ja armas. Õhtuti arvad ja kuulen, kuidas tuleb soost sihuke asi. Noh, nüüd oli jälle, noh. Madis Milling suri laval niimoodi, et tal jäävad ainult jalad näha üle ukse ja mina ei tea, miks ta nii tegi, üks kvartal suri niimoodi, et et vasak jalt õmbles tüdilt. Ja siis läksid jalad laiali, laps. Ja juhtusin seda nägema, kes nii sureb ja ma ei saanud ühtegi sõna enam edasi rääkida, kõik nägid ja siis ma lihtsalt vaatasin selja taha ja eks siis noh, mis seal. Ugalas on ka seal meil üks naljapoiss, kes teeb ka igasuguseid nalju, aga seal ma ei ole päris naerma hakanud, sest et ma seal ma suudan ennast kontrollida, ma lihtsalt ei tohi. Olgugi et tegemist on kõvasti, sest et ta on väga vaimukas parkida. Ükskord oli jah, õnneks ta ei teadnud, et hiir ei ole päris see loom, keda panna lavale Vadi siis partneriga Tanel lingiga, istume seal nagu meie armupesas ja Tanel ütleb äkki, et meil on hiir toas. Räägime teksti edasi, ma vaatan ja niuke musti reke, päris hiir kohe. Ei, see oli ikka viis ja, aga siis ma mõtlesin, vaat kui see oleks nüüd konn olnud, siis see seen oleks pooleli jäänud ja mina seal toas ei oleks rohkem. Vii selleks kiljudes ära. Jah. Ma nii kardan. Hiiri ei karda ja. Hiir on noh, ega ma nüüd ei tea, mis varjastaga jah, eriti rotte, ma ei, ma ei taha ju neid sülle võtta, musitada, aga, aga konn on lihtsalt. Sinna ei saa midagi, sa oled maatüdruk, ene konnasid ei olnud siis seal kindlasti oli väga palju selles asi oligi tollel ajal mina, noor oli üldse palju kondas, enam ei ole. Kurb emaga siis kõik tütred katsid, ükskord oli meil meil oli madal ukselävi ukse biitkonn oli kööki hüpanud ja kõik istusime köögilaua peal. Millal isa kujud, kes konna välja. Seal mul emapiimaga. Oikonna lugusid on palju, ükskord Lembit ka kontsi ajal mihuke järsak oli, seisime mingi järsaku peal, no ikka väga väga, kes läks sealt alla ja Lembit vene, tule, ma näitan sulle midagi. Tulen mina, no ma ei uskunud, et ta niuke põrsas, ta tegi peo lahti mul nina all ja sealt hüppaskonn sulle vastu ja, ja ma panin sealt järsakust alla, ilma et ma oleks üldse mõelnud, kas ma jään elama või jää. Siis ta jäid nagu natuke tõsisemaks pärast seda, noh, ma ei tee nalja, see ei ole mingi eputamine. Ta on foobia ja siiamaani siiamaani ei taha. Ruhnus olid veel need niuksed jooksvad konnad, kes ei hüppa, vaid niimoodi käivad sõela, näid. Juubelist, job külmavärinad, praegu mõtled sellele. Ma ei tea, millest see on, aga ise mõtlesin, et jah, oli üks saade telekas, kus üks k konnafoobiat ravis. Jah, ma ei tea, kas ma saaks nii kaugele, et ma suudan teda puudutada, ma ei tea. Noh, elu on peaaegu niimoodi ära ela, pole vaja vana konna kartsega karpides, elame selle lõpuga konnade jooksja sulle vastu igal pool ja neid on väheseks ka jäätia. Sa olid ligi 40 aastat, noh, ütleme niimoodi kindlalt teatris kindla sissetulekuga ja pärast seda alles kuskil viis aastat, mis tähendab seda, et siis nagu öeldakse, on sul öösärki hambahari ja ja muudkui reisib, faktivad tuum muutus, oleks ma seda teadnud, ma olin nagu mingit suletud ruumi küünalt üks marsruut teatris ja sealt koju. Mul on nüüd nagunii palju maailma avardunud, nii palju uusi inimesi, nii huvitav, et ma, ma mõtlen, et see on ikka kingitused mulle. Sul hakkas tegelikult kohe töölt tulema, kui sa tulid linnateatrisse aegu jah. Teatrites ja filmides ja seriaali, jah, jah, kas see hiilgeroll filmis Deemonid? Suurepärane, see oli vapustavalt stseenid, olid selle siin ei aita ja ma olin ka nii üllatunud, et kes sellest kunagi juba kaks aastat varem, aga nagu mina jälle, et ega ma ei usu seda, keegi räägib, no ei maksa seda kõike kagulannata. Aga siis ükskord ta ütles, et kuule, aga ene nüüd hakkamegi filmi tegema ja kuidagi nii hästi, miks lapise mulle see Reeda meeldis ka ja sihuke edastada, Tartne sõltuvus sellises eas inimesele aga täiesti võimalik ja ma tean, et sellel kujul nagu prototüüp ka ja vaat see kõik värki, nagu, nagu läks maailm lahti. Et äkki oleks pidanud ise Varele tulema pida 10 aastat oleks, aga ei ole julgust. Ja kuidagi mul on nii palju fänne tekkinud. Nii palju kogu aeg ikka. No ma ei usu kohe lemmiknäitlejana, tulge taevas. Need on ju silitavat kõrva need inimesed, kes mu olemasolust ei teadnudki, kui ma olin linnateatris, kui ma mõtlen nagu põlva rahvastki, siis nende jaoks panin kadunud kõik need aastad vatsa pannadki. Issand jumal, kõik küsivad, et kas sa tõesti tunned seda ainet? Oi, ta on tore ja ja äkki nagu mind teatakse. Et noh, ju siis oli aeg, aga nagu sa ütlesid enne ka, et sa oled natukene väsinud, puhata ka jah, muidugi saan, aga tänavskylasin pesen auto ära, reisima ei taha minna, sest et liiga palju olen kodunt ära olnud Viljandis seal mitu kuud ja aga kas see oligi vist kolmandat päev, kui ma nautisin seda, et mul see november, mis oli noh, meeletute etenduste ja üldse palju sõite ja, ja siis veel mingid võtted ja kolmandal päeval juba mõtlesin, mis edasi saab. Issand, siis ma tajusin, kas sa oled haige või juba kõigepealt puhka välja ennast. Oota, kas nüüd ongi kõik, kas mind enam keegi ei taha? Oh jumal küll ja nii edasi ja kõik need on armsad, aga nagu uue töö peale juba põrkunud. Olgugi et praegu ma mingil juhul vähemalt see aasta ei tohiks millegagi tegeleda, sest et natuke läks üle piiri, ma ei tea, asjad kukuvad käest ja ise kukkun ja keskendumis mingi mingi värk, et tahaks nagu, et oh, jätke mind, rahu, oht jätke mind rahule, et siis tähendab, on rahu majas, aga uus aasta tuleb ja siis vaatame, mis edasi saab. Eks näeb, mis elu toob, aga taastal pärast mida võib ju puhata ka aitäh, Ene. Jõudu ja tervist ja head puhkamist ka ja sul on hädasti vaja aitäh, aga siis jälle tööd edasi. Tööd tahaks jah, juba tahaks. Aitäh. Täna oli päevade saatel külas näitleja Ene Järvis, MINA OLEN Ülle Karu. Saates kõlasid laulud Frank Sinatra esituses ja Frank Sinatra jääb ka saadet lõpetama.