Tere hommikust, head raadiokuulajad. Saade on lõpp, hea, kõik hea. Stuudios on Maian Kärmas, minu nimi on Taavi, on siis 10 ja viis minutit on saanud Kell järgmise nelja saatetunni jooksul üritame Teieni tuua siis sellised mõnusad teemad, mis me oleme teile tänaseks ette valmistanud. Foorum Monika, meie üks lemmikrubriik, tänavu aastal lõpp hea, kõik hea saates ootame teie panust sellesse saatesse. Foorumisse, saate kirjutada. Et miks võivad inimesed numbrivahetusest nisunumbrit ehk siis aastavahetus, miks on see nii oluline? Jah, et miks on meil nii palju kära ja Taukkuja ja pidutsemist sellepärast et lihtsalt üks number vahetub. Sest kui sa vaatad paberile, neljast saab viis kõik muu jääb samaks, juskui, kui numbrid kõrvale jätta, siis tegelikult aeg ju lahatud samamoodi edasi ei olekski justkui nagu vahet igal juhul, mis, et selle numbrivahetuse kohta kirjutage meie foorumisse ja sinna võib ka muid mõtteid jätta, mis teile peaks pähe tulema? Päris paljude noorte kultuuritegelastega, teeme juttu tänases saates luuletajaid, ahiga, räägime temal, selle aasta lõpus ilmus juba kolmas luulekogu. Nii et kes võib-olla tema teoseid veel ei tunne, julgem soovitada. Täpselt samuti oleme viimases saate tonnis uute muusikataevatähtedega võib küll ütelda Eesti oludes Estonian poisiga paremini tuttavaks, nad tulevad meile otsa stuudiosse laulma ja räägivad ka oma tegemistest juttu. Ning juba õige pea hakkame rääkima ka muusiku, helilooja, dirigendi Rasmus puuriga filmiaastastena ka juttu. Aga ehk on hoidnud kuulutuks lugu ja üks lugu, see on selline minu jaoks vigade parandus, vaata, mäletad, kui me sinuga viktoriini tegime mõned päevad tagasi ja ma tahtsin sulle ühte heli näidet mängida, tehniliste viperuste tõttu läks vale fail mängija nii, aga nüüd siis see minu poolt paljukiidetud mäng Street õitšesite versioon Rollingute roost. Start up. Nonii, nüüd teeme sellise muusikalise kannapöörde, et enam suuremat muusikalist kannapööret ei ole võimalik teha. Kui me siin raputasime praegu maniksid, õitsesid ega kuulajaid üles, siis nüüd teeme pöörde klassikalise muusika poole, kus su nimi oli ju käivitu mind. Käi Trinteffpee. Aga nüüd lähme unelevale lainele, kuidas sinu Taavi on suhteliselt klassikalise muusikaga selline skaa ja rokimees, nagu sa oled? No tegelikult ma olen õppinud aastaid ja aastaid viiulit klassikalise muusikaga, minu suhe on üsna lähedane küll mitte hilisemas elus, kui seda võib niimoodi nimetada. Vanamees, nagu sa oled, no ei ole vanamees tegelikult ma olen täitsa noormees, aga jah, see on täiesti olemas ja, ja ma olen puutunud klassikalise muusikaga suhteliselt palju kokku. Järgmise muusikapala autoriks on Rasmus puur, kes õige pea ka meiega siin stuudios juttu rääkima. Pala pealkiri, igatsus. No ma vaatan, Taavi muutus mõtlikuks ja väga orgaaniline teos selles mõttes, et pealkiri, igatsus just kuulasin selle mõttega, et kas tuleb igatsus peale, tuligi. Jah, see hingepuhastusmuusika, kui selle kohta võib öelda, nagu öeldud, juba enne selle pala käivitumist on Rasmus Puuri sulest ja tema on meil stuudios külas. Tervist, pere. No ma pean ütlema, et, et sinu aasta on olnud vist külm, muljetavaldav vähemalt kas sa ise tunnetad seda, kui ma hakkan loetlema ülesse? Sa oled lõpetanud muusikaakadeemia? Oled andnud välja Kulka muusikat, plaadi, kodu, koju ähvardust, nii, kas on mõni plaat veel mul mälusopis vahele jääd, mis sel aastal olnud? No igal juhul reaalmaa soori ka väga aktiivselt tegutsete, mitmes plaat see koju juba teil reaalmaa soorikann? Neljas vist. Lisaks sellele oled sa saanud kummardada laulupeol ja mis ma veel ära unustasin. Ja see suurepärane uudis, mis siin aasta lõpus saabus ja ma üritan nüüd seda korrektselt esitada koos Kristiina halastaja, Laur lamperiga, Eesti vabariigi 100.-ks aastapäevaks. Oled võitnud siis konkursi, mille puhul sa saad Rahvusooper Estonia tarvis kirjutada. Ooperi autorikontsert oli ka suvel just autorikontsert ja toosama pala igatsus kõlas ka sellel autorikontserdil hetked. Kas sul endal ka natukene hirmus hakkab, kui, kui tempokas, sinu aastane olnud? Kõik on inimesed tulnud kuidagi omal ajal, et ei ole, ei ole isegi tekkinud seda hirmu, aga samas on ikkagi nüüd tagasi vaadates tõesti olnud igas plaanis väga produktiivne, väga arendav ja õpetlik aasta, nii et 2015 või 14 vabandust läheb igal juhul korda. Minul kui väga tõesti edukas aasta. Kas sa oled ka selline inimene, kes nüüd, kui on paar päeva aasta lõpuni jäänud revideerib seda, mida ta on teinud ja vaatab tulevikku, et milline on olnud 2014 ja milline saab olema selles valguses 2015, kui oluline see numbrivahetus innovatsioon? Numbrivahetus kui selline võib-olla isegi ei ole, aga samas ma olen tähele pannud enda puhul küll, et viimase paari aasta jooksul vähemalt olen teinud niimoodi vana aasta lõpus sellise väikese tagasivaate iseenda jaoks ja iseendas ja vaadanud samamoodi edasi, et tõenäoliselt see on kuidagi seotud vanusega ja samas mulle tundub, et pigem lihtsalt see numbrivahetus on selles selles plaanis oluline, et inimene just tahabki teha mingeid vahekokkuvõtteid. Et kui see amps läheb liiga suureks, siis sa hakkad ära unustama asju ja ja enam kõike täpselt ei mäleta, aga just siis aasta lõpus ongi hea korraks vaadata tagasi ja eriti pärast jõule, kui on selline rahulikum periood juba ja ei, kingitrall on juba nii-öelda asi, et siis on paslik võib-olla korraks peatuda ja mõtiskleda, lihtsalt selline pime aeg ka meil siin seda soodustab. Mulle tundub, et see just loetud pikk nimekiri, millega sa oled kõik sellel aastal hakkama saanud, see on niivõrd pikk, et siin peabki mingi vahekokkuvõtte tegema muidugi meelest ära minna. Ma võib-olla ise nii suuri sõnu ei julge kunagi teha. Aga mõtlen ikka loomulikult ja meie siin natukene võime, et iseenesest tekib nagu mulje, et sellise muusika nagu komponeerimine, see ei ole, see ei ole lihtsalt laulukesi kirjutanud, nii et selleks tuleb ju võtta natukene teistmoodi ennast kokku, kuidas sul õnnestub? Selleks tuleb pigem võtta lihtsalt et aega, et enda mõtteid koondada ja et lihtsalt olla ja lasta sellel settida sellel tekkida, et kui on kogu aeg väga kiire ja sa tormad ühest kohast teise, siis lihtsalt ei ole seda. Seda sinu vaim vaimumaailmas ei ole seda lihtsalt ruumi, et kuhu see saaks tekkida, et kui sul on kogu aeg kõik failid täis, et siis lihtsalt ei ole õhku ja hapnikku selle jaoks. Kas see tähendab seda, et sa teinekord pead jõuga võtma ka seda aega otsustama, et vot nüüd ühele asjale ütlen ei selleks, et teha ruumi sellele settimisele? Ma arvan, et ma olen seda teinud küll jah. Eriti, kui on teada, et on näiteks tulemus, mingisugune kontsert, kus on vaja kirjutada mingile koosseisule mingisugune teos väga umbmääraselt, siis siis ma olen enne seda tõenäoliselt võtnud küll aega, et, et sealt saaks midagi sündina. Muidu lihtsalt ei kasuta seda potentsi kui seda võimalust, et sul on antud mingisugune koosseis ja sa saad kirjutada sellele mingisuguse teose, et sa ei saa seda potentsiaali siis 100 protsenti rakendada ja sellest oleks nagu kahju, et raisata on samamoodi, kui hakkad kirjutama ooperit, eks ole, et, et teha seda üle jala, et siis on ju elu võimalus läinud, kui sul on kasutada terve Estonia teater, eks ole, Sa räägid siin erinevatest koosseisus koosseisudest, et selle loomeprotsessi juures, kuivõrd heliseb sul see lõpp-produkt juba peas enne kui, kui, kui sa hakkad üldse seda paberile panema või, või niimoodi, et nad, kas sa kujutad juba täpselt ette, mismoodi see asi võiks kõlada. Et see on kahtepidi ühe ühest küljest, on see mõnel, mõnel puhul on see tõesti nii, et, et sul tekib mingisugune kõla peas, mis siis lõpuks realiseerub. Aga minu puhul tihtilugu on hoopis teistpidi, et see hakkab peale võib-olla mingisugusest hoopis muusikavälisest või sisulisest tasandist ja lihtsalt siis muusika või need noodid on lihtsalt vahend või keel, et seda mõtet siis väljendada, et tegelikult see otseselt see, need noodid on tõesti lihtsalt noodid minu jaoks samamoodi. Ja, ja see lihtsalt on selle peamise idee või mõte teenistuses, mida ma siis tahan selle looga öelda? Kas teinekord juhtub ka nii, et sul isegi kangastub juba see, mida sa paberile, noodipaberile kirja paned, tänapäeval arvutis vast seda tööd tehakse, eks ju. Et see, mida sa kuuled, reaalsuses ei kõla päris nii, et kas juhtub sageli seda? Tean isiklikust kogemusest, et see rahulolematus võib tekkida päris suur selle tulemusena. Kindlasti on ja samas on ikkagi see, et iga looga tahad midagi enda jaoks vähemalt midagi uut luua või tekitada ja, ja võtad mingisuguse väikse riski ja igakordse, täpselt nii ei realiseeru. Aga samas ikkagi mingisugune pilt, ma arvan, on, on ikkagi enne silme ees, mis väga naljalt ei muutu, et võib-olla nii palju lihtsalt siis on juba seda, seda kogemust või, või taju tekkinud, et kui ma saan, kuivõrd ma saan lihtsalt praktiseerida väga palju koos elavate muusikutega ühes ruumis, kas siis dirigendina või ei proovis käia, siis kõlapilt on juba päris selline tugev endal kõrvus. Kas sul on ka mingisugune koosseisuline lemmik? Neile kirjutatakse alati, ma ei saa vist nii-öelda sellepärast, et ikkagi iga töö on omamoodi vaheldus eelmisele, et see vaheldusrikkus ongi selle töö kõige suurem võlu. Ma usun, et kui kirjutada kogu aeg ühte ühte ühte ühte tüüpi koosseisule, siis see lihtsalt kurnab ära mingis mõttes pigem lihtsalt hästi palju erinevaid, väga suuremaid asju, väiksemaid asju, et see on pigem see, mis toidab. Tulles tagasi selle aasta, no võib-olla sinu jaoks isiklikult ma usun tähtsündmuse juurde, et leidis aset sinu esimene autorikontsert. Kui sa meenutaksid neid emotsioone, mida sa tegelikult tundsid sel hetkel korüfeed olid saalis, ma ise olin ka seal kontserdil ja tuldi ja patsutas õlale ja suruti kätte, et et noh, mida sa tundsid enne ja kui suur kergendus oli, kui see möödas oli, kui rahul sa endaga oled pärast teda? Vot seal on hästi, selle autorikontserdi puhul on hästi mitu aspekti. Ühest küljest oled sa helilooja, teisest küljest olid, olen, olime seal ka dirigent juures ja ka mingis plaanis ka korraldaja, et et need rahulolud ja protsessid on selle nagu hästi erinevad. Et heliloojana on esimesed sellised rõõmuhetked ikkagi siis, kui lugu saab valmis ja oled nagu üksi kodus ja teine hetk on see, kui see esimest korda proovis kõlab. Ma olen selline proovide nautija ja esinemine ja minu jaoks on võib-olla isegi teisejärguline mingis mõttes, et seal proovis juhtub minu jaoks alati palju rohkem ja palju erinevamaid hetk ja võimalusi ja mis, ja lõpuks on lihtsalt kontserdil üks variant bet proovis siis nii-öelda neid asju katsetada või, või kuulda ja olla selles protsessis ja suhelda palju-palju enam palju vahetumalt tegelikult muusikutega, aga esinemine on lihtsalt üks selline situatsioon. Et pärast kontserti pigem, mis ma ise tajusin, oli lihtsalt selline väsimus ja, ja, ja, ja kindlasti ei jäänud ma kõigega rahule. Aga pigem oli lihtsalt hea meel selle üle, et, et see asi sai ette võetud ja tegelikult see on igal juhul lõppesid nagu plussmärgiga. Et kuigi seal on alati, jääb asju, mis jäävad kripeldama, aga aga just see emotsioon tegelikult oli ikkagi päris päris võimas. Sind tuntakse väga palju, kui dirigent Rasmus puur, reaalmaa soori panite te Edward luulega kui vanale. Mul 2007 seitse aastat tagasi. Kui vana te siis olite põhikooli lõpus, kus? Mis on ju ikka nii noorte poiste jaoks väga ambitsioonikas ettevõtmine, kuivõrd sa selle aja jooksul dirigendina oled muutunud, mis on see, mida sa oled õppinud nende aastate jooksul, mis on võib-olla need kõige väärtuslikumad õppetunnid dirigendile? Ma arvan, et et need arengud on olnud ikka tohutult suured mõist, mõned päevad tagasi mõtlesin, et tegelikult endale tundub, et alles see gümnaasium sai läbi neli aastat tagasi, aga aga vaadates, et millised tõesti edasiminekud ja arengud on nii nii muusikaliselt kui kui ka vaimselt, siis see on täiesti nagu kolossaalne, minu meelest viimane aasta samamoodi. Et ikkagi noore inimesena ma ei tea, võibolla oskate vastata, kommenteerida, et see ikkagi areng on väga lühikeses plaanis kas või aasta jooksul ikkagi tohutult suur. Et mis muusikat sa kirjutad nagu aasta tagasi, mis sa kirjutad nüüd ja, ja kuidas on sinu mõtted, et see on ikkagi väga suur areng. Aga mis puudutab seda, et, et millised arengud on olnud võib-olla alates siis põhikooli lõpust kõige fundamentaalsemad, ma ei, ma ei oska öelda, ma arvan, et et kõige olulisemad asjad on tegelikult jäänud samaks, et, et selles muusika tekkimise protsessis on see suhtlus kõige olulisem. Ja see mõte, et, et sina ei ole lihtsalt dirigent kui kõige kõvem inimene seal ees või korruffee, et et see on minu meelest alati olnud nagu kummaline või vale, selline kummardamine, pigem oled sina lihtsalt see, kes aitab erinevatel osapooltel saada kokku ja lihtsalt ütleme, sina abistab neid. Mitte et vaadake ma nüüd dirigeerinud, et pigem pigem sa oled lihtsalt selline abikäsi, minu, minu vaatepunkt on selline, kuna ilmselt see tuleb ka sellest, et ma ei ole nagu väga tugev tehniline kuidagi dirigent, vaid pigem lihtsalt. Ma üritan erinevaid osapooli Vanna 11 ühtemoodi mõistma. Sest ma olen näinud sind proovis ka sa võid olla ikka väga nagu noh, ütleme nii, et konkreetne või minul küll tekkis selline väike sihuke kuidas ma ütlen, aukartus või et ma, ma kardaks külguva valet nooti, mängiksin või mõne sissejuhatuse maha magaksin sinu puhul, et sa võid olla üsna, mitte karm, aga väga hea. Ma arvan, et sind kuulatakse küll. Et kas see on ka mingi selline omadus, mis on nüüd kujunenud või sul on seal alati olemas olnud? Ma arvan, et see on kujunenud, aga, aga samas mingis mõttes on ilmselt mingi alge on olnud olemas, aga mida rohkem on seda kogemust ja et ütleme, mida, konkreetsemad ettekujutus sellest lõpptulemusest ja see kogu aeg ajas küpseb ja areneb, et siis seda nõudlikum sa oled ja tõenäoliselt on tegelikult ka küsimus selles, et kui sa oled seal proovis, siis kui sa oled, et juba kogenud muusikat, siis sa ei taha, et sinu aega raisatakse mingisuguse udujutuga, et pigem siis on lihtsalt see, et tuleb olla hästi konkreetne ja täpne, et saada võimalikult kiiresti siis selle lõpptulemuseni ja see oskus neid asju sõnastada ja nii edasi viia, siis see ajas kindlasti väga palju areneb. Aga, aga väga palju tõenäoliselt on ka seda kirge, mis, mis muusika tekitab energia, mis tekitab, tekib mängijate ja sinu vahel, siis proovis, et see on tohutult lummab ja haarav ja tõenäoliselt sellest haaramisest siis see kirglikkus ja väga nõudlikkuse jah tekib. Mul on selline natukene krõbe krõbedamat sorti küsimus, et rääkida sellesse vanusesse, noorusest, eks ole. Et mulle jääb mulje, et klassikaline muusika on tihtipeale justkui nagu natukene vanemate heliloojate tegijate pärusmaa. Kas tunnete sellist suhtumist, et sa oled liiga noor, et muidugi, et ma olen sama, sa tuled sama mulje absoluutselt, ega ta ongi ilmselt selline elu teise poolematega, samas seda nagu see lohutab ka ju, et et minu elu on alles ees pärast 50.-te alles hakkan õitsema nagu enamus heliloojad ja dirigendid, et siinkohal, kui ma mõtlen, et, et kui pärast viiekümnendatel õitsema hakkad ka veel, siis ma tean, mis selles, kui kõrgele on see latt või kui kõrgel on see lagi. Ega kunagi ei tea, kui palju seal nii-öelda on antud neid ideid ja mõtteid, et ma ei, ma ei oska seda öelda, samas. Ma ikkagi hetkel tajun, et et mulle mingeid asjad ikkagi antakse selle pärast andeks, et ma olen noor, et ja, ja kindlasti ei saa võrrelda seda, mis ma juba kirjutasin, ütleme neli aastat tagasi, mis ma kirjutanud nelja aasta pärast, et tõenäoliselt see on hoopis teine maailm. Aga, aga jah, mul kuidagi tundub, et kogu see heliloomingu heliloomingu selline pigem ja saabki seda arengut inimeseks arenemise teel või et, et vaimses plaanis küpsemisel on väga suur panus ka Kaili loomingu nii-öelda väljenduses ja keeles. Et, et see käib kuidagi väga käsikäes, et ei ole nii, et sa saad juba väga noorelt minu meelest kirjutada mingisuguseid nii-öelda täiesti tuumakaid asju, kuivõrd sa ei ole lihtsalt elukogemuselt nii palju küps. Et see lihtsalt on selle vanusega kõigega seotud. Ma arvan juba oma omamoodi küpsus on see, et sa nii arvad. Aga lõpetuseks 2015, mis endaga sinu jaoks kaasa toob. Kuivõrd palju sa juba ette tead, millesse sa tõestad? No kuivõrd tuli see ooperikonkursi võit, siis ma tean täpselt, mida ma teen alates suvest kuni järgmise aasta lõpuni ja see on lihtsalt ele ooperi kirjutamine tõenäoliselt mingite vahedega ja väikeste kõrvalepõigetega ka see on laias laastus jah, see, mida ma ilmselt hakkan tegema järgmisel aastal. Mida sa sooviksid kuulajatele eestlastele uueks aastaks? Ma sooviksin võib-olla seda et ei oleks kogu aeg seda närvilisust ja kiiret igale poole, et võib-olla oleks hea võtta natukene vahepeal aega ja võib-olla siis ei oleks ka meil liikluses kogu aeg nii kiire, nii palju õnnetusi ja võib-olla oleksime ka ise natukene rahulikumad. Siia lõppu veel üks hinge paitus muusikalises mõttes ole hea, juhata sisse järgmine muusikapala, see on jõulutemaatiline jõulud on küll just selja taga, aga kuna see värskelt jõulude eel valmis, Me mõtlesime ikkagi selle intervjuu lõpetuseks oleks väga paslik lugu. See jõuluunistused sündis väga ootamatult iseendale ja kõikidele teistele, et ta lihtsalt ühel hetkel selles mõttes tekkis muusikaliselt. Ühel hetkel sõber Veiko Tubin, siis kirjutasin täpselt sellesse meeleolusse sobiva teksti. Ja siis edasi lihtsalt selles mõttes realiseerus väga eksprompt. Et, et lihtsalt tekkis mõte, et võiks ju seda kuidagi ka siis nii-öelda kuulajateni tuua või siis edasi kuidagi kanda endast ja Veiko et sai siis helistatud oma kõige lähemat keelpilli mängivad sõbrad läbi, aga pianist Joel Remmel ja lihtsalt mõne päeva ja pärast olid nüüd juba stuudios ja sai see lugu salvestatud ja veel mõned päevad hiljem siis juba Liisi Koikson seda laulis ja siis olidki juba järgmisel päeval jõulud. Ehk siis see tõesti sündis väga järsku ja minust. Minu meelest on alati sellistele asjadele hästi suur võlu, kui, kui midagi sünnib hästi kiiresti ja väga tugeva sellise impulsi. Et kui midagi settib, võib olla väga pikalt, on seal mingisugused teised väärtused, aga see, et midagi tehakse hästi kiiresti ühe hooga, ühe väga suure lainena ja inspiratsiooni puhanguna, siis selles on hoopis teine energia, hoopis teine tasand ja täpselt see lugu niimoodi ongi sündinud. Aitäh Rasmus stuudiosse tulemast ja tõesti toredat vana aasta lõppu ja ja loominguliselt rikkalikku ja rahulikku uut astet. Aitäh. Kate katab maad ja metsad. Valge vaikus tasakesi katustele, 100 jõulugella kõlab vaikses talvepäkapikud ammu juba usinasti. Nii palju joonistusi siis. Viigimaa. Kuuse särad kirikas ketis, jõuluküünla kõlablastela punud kuude vaikust, värvid, hõbedased. Vikerraadio. 10 ja 39 minutit on saanud kell ja meie jätkame nüüd luulelisel lainel. Eda Ahi loeb meile õige pea ühe luuletuse, mille leidsin värskest õhust ja see sellest tõukus ka meie kohtumine ühes kohvikus, kus me rääkisime ka tema tegemistest olekutest on see luuletus, mille ta teile enne meie intervjuud veel ette kannab. Kevad kukkus, Krimmine ja põdur ajas kurja, õied õieli aga keset kodusid ja sõdu keset kõiki majasid ja maid ilma, et neil oleks au või häbi lõhnas otse pataljoni juures juhmilt, terve kari toomingaid, meie hirmsa lahkumise vaeva, heidutuse ja artikkel, viie mornivõitu isa, maise taeva, iga meie üha püha hiie kõige peale, mis saab ükskord läbi kõige peale, mis ei saagi ega üle kevade, ärevuse, uima, vabalt, kraatlikult ja tuimalt avasid nad õisi õigusega. Julgus oli nende ainus olek, tahke kõigest üle kasvab läbi lugudest ja lauludest ja ajast keset kõike, mida hoida vaja. Keset kõike, mis ei hoidu ära, oli järsku hirmutavalt häbi iseenda vedeluse pärast. Siin kohvikumelus, selliseid luulelisi mõtteid võib osadel luuletajal tekkida, kas sina oled selline luuletaja, kellele meeldib näiteks kohvikus kirjutada või oled sa pigem see, kes tahab rahu ja püha vaikust selle jaoks? Oi, mina kindlasti ei ole kirjutuslaua luuletaja nii-öelda, kui, kui nii nimetada võib. Sellest kirjutamist tüüpi kirjutaja tüüpi, õigemini mina ikkagi pigem eelistan kirjutada või mõtteid koguda kohtades, kus on rohkem inimesi, mingisugust melu ja sagimist ümberringi. Viimasel ajal võib-olla on elu läinud päris kiireks, ei olegi väga olnud võimalust lihtsalt seda aega võtta, kuskil kohvikus jalgu kõlgutada. Aga üldiselt jah, kohvikud, kus toimub mingisugune liikumine, on tunded, mõtted ja inimesed liiguvad sinna ümber, aga eriti liikuvad sõiduvahendid nagu rongid, bussid, lennukid, kõik muu taoline, vot see on just see kõige-kõigem, mis mind kirjutama paneb. Oled sa näiteks looduselembergaan? Kindlasti olen jah, aga looduses meeldib mulle rohkem ikkagi ringi käia ja vaadata ja nautida mitte tingimata siis kännu otsas istuda ja kirjutada, et loodus on ikkagi võib-olla mõtete kogumise jaoks pigem mitte kirjutamise niivõrd üks luuletus, mis on minu jaoks ikkagi niivõrd märgiline. See, mille me gaasi ja intervjuus ei korporeerisime, on ikkagi väga vägeva lõpuga. Sa ütled luuletuses olekutest oli järsku hirmutavalt häbi iseenda vedeluse pärast. Miks sa nõnda oled kirjutanud selles luuletuses? No esiteks sel ajal ulatuse pealkiri, nagu sa ütlesid, on olekutest ja seal siis minu silmis vastanduvad see julguse tahkus ja niisuguse võib-olla mitte nii väga julge olemise vedelus, et seda ma olen silmas pidanud seal. Ja noh, eks tegelikult on selles tekstis ka mingisugune teatav eneseirooniline mingi nood sees, et võib-olla ei tasu seda võtta nii otseselt kui see tekst seal on, aga samas. Ma ütlen ausalt, et, et on ka see mitte irooniline pool, seal seda võib lugeda ja mõlemat pidi täpselt nii nagu nagu lugeja ise soovib, et kas see suurema iroonia annusega või mitte minu poolt nad mõlemad sinna sisse kirjutatud ja võib-olla vedelus ja lahkus, on väga tugev, vähemalt vastandlikud mõisted. Ja küllap olen ma seda ka taotlenud selles tekstis, et et see on niisugune erisus või lõpu paukus. Lahku lüüakse, tuleks välja. Sest selles samas luuletuses vastandate maailma oma ärevat geopoliitilist olukorda ja looduse paratamatut edasiliikumist. See esimene pool sellest kas see on selle tõttu sulle lähedasemaks saanud. Sa õpid ka üsna sellist ala praegu, mis käsitleb neid teemasid väga palju, ole hea tutvusta kuulajatele, mida sa praegu tegelikult õpid. Jah. Ma õpin tegelikult praegu Tartus teist aastat magistrantuuris Euroopa Liidu Venemaa uuringuid, mis on niisugune huvitav õppega ja mis koosneb väikestest tükikestest erinevatest distsipliinide, sest seal on majandust, on õigust, on politoloogiat, rahvusvahelised suhted, kultuuriuuringud edasi, et kõik see kohtub seal ja minule hästi, sobib sellepärast et see kuidagi koondab mingeid erinevaid huvisid ja tahkem minust endast mis võib-olla varem ei ole ülikoolist saanud nii hästi kohtuda, aga samas jah, et kindlasti tuleb osaliselt selle luulekogu üldine temaatika sellest, et ma olen eriala vahetanud ja rohkem selle sees igapäevaselt mis maailmas toimub. Aga samas noh, ma arvan, et tegelikult praegusel ajal võib-olla eriti sellel kevadel, mis nüüd oli, mõtlesid paljud inimesed ja mõtlevad noh, just nimelt selle peale, mis on tegelikult meie riiki rahvus ja ja ei võta seda nii iseenesestmõistetavalt kogu selles sündmuste keerise kontekstis, mis niivõrd meie lähed meile lähedal, harjumatult lähedal on lahti rullunud. Näiteks kui ma need sügisel olin Kalju Lepiku luulevõistluse žüriis ja esinesin sellel luulepäeval samuti siis ma märkasin, et tegelikult peaaegu kõikide Nende noorte esinejate kooli õpilaste luuletustes, mis nad olid värsketest tekstidest, mis nad olid valmis kirjutanud selle võistluse tarbeks või siis lihtsalt niisama aja neid ette kandsid, seal nendes tekstides oli väga tugevalt see mingisugune teatav ärevus või teadlikkus olukorrast maailmas. Praegu valitseb. Kas et luuletaja, need, sinu sõnal on ka mingi võim, et midagi sellest nihkub. Keegi võib-olla saab, kui räägitakse sellisest isiklikust tunde, lüürikast võib inimese hingekeeli puudutada, sinule pakkuda võib-olla tervenemist mõnele sinu tekstis enese äratundjale pakkuda leevendust. Aga mis puudutab sellist rohkem sotsiaalse närvi ja poliitilise närviga kirjutatud luulet, kas sellel sõnal on mingisugune jõud? Ma arvan, et võib-olla ei ole luuletaja asi seda öelda, see on niisugune retseptsiooni küsimus, kui nii võtta, aga noh, minu jaoks on alati sõnumi puhul olnud oluline olulisem seevastuvõtja pool. Et kui ma midagi kirjutan, siis loomulikult selles on sõnum. Luules võib olla sõnum ja sõna, milles seda väljendatakse, põimuvad natukene rohkem kokku kui mõnes muus žanris. Ja selles mõttes ma arvan, et luulel on kindlasti väga suur potentsiaal mingit sõnumit edasiandmiseks kandmiseks võib-olla suurema hulga inimesteni kui, kui mõnel muul žanril, kuigi see võib tunduda natukene paradoksaalse, na on ometi minu meelest hea luule tunnuseks, ma olen seda ka varem korduvalt öelnud just nimelt see, et ta tabab sind kohe ja haarab sind endasse. Ja, ja seejärel seal siis teisel või kolmandal, neljandal, viiendal 100. lugemisel sa võid avada mingisuguseid muid kihte selles tekstis. Aga just see esimene ütleme, see välgunool või mis iganes vaatusliku kujundit kasutada see, mis sind tabab, seda teksti lugedes on minu meelest ülejäänud selle hargnemismõistmise aluseks. Aga kui see välgunool Paabia väike jõnks käib kõhust läbi lugejas, siis mida sa tahaksid, et sinu luule vastuvõtja ehk lugeda, aga teeks? Kindlasti, võib-olla paneks eelkõige ikkagi mõistma iseennast, iseenda mõtteid, tundeid, maailmanägemist, see kõik kõlab banaalselt, aga ma arvan, et küllap see on, on see, mida enamik kirjutajatest ikkagi tahab. Ma ei saa. Ma võiksin praegu lugeda, loetleda terve hulga mingeid sõnumeid, mis, mis mul konkreetselt on ja mida ma tahaksin edasi anda, aga ma ei pea seda õigeks või ausaks, sellepärast et tekst on ikkagi lugeja jaoks avaldatud ja lugeja võiks olla see, kes selle enda jaoks lahti mõtestab ja talle võiks see õigus ja võimalus jääda. Praeguseks on Sul ilmunud, kui ma ei eksi, kolm luulekogu maskiball, gravitatsioon ja julgeolek. Enesetunne on milline, kas tunnetad, et sina oled edasi luulet, taia või sina lähed edasi, noor luuletaja? Kui enesekindel on? See on natukene keeruline küsimus, sellepärast et ma olen hästi palju mõelnud selle peale, et huvitavat, kust läheb see piir luuletaja, noor luuletaja vahel, et väga sageli on mingites ürituste tutvustustes kirjas. Ma ei, tegelikult mitte, isegi enda puhul ei mõtle selle peale nii väga, aga just nimelt teiste voolata. Millal saab siis noor luuletaja, luuletaja ja kui näiteks noor luuletaja on kirjutama hakates näiteks 45 aastane, et kas ta siis on noor luuletaja kirjutama hakates või juba luuletaja, millised on need mööndused, mida tehakse sellisel puhul? Aga ma ei tea, ma olen alles hiljuti jaganud tegelikult ennast mõtestama luuletajana ja nüüd mul on täielik õigus seda teha, nüüd ma olen Kirjanike liidus lõpuks ja võin täiesti alla, et ma olen luuletajat, noor või mitte, see on teiste otsustada. Kõik lapsevanemad, kes kuulavad, mõtlevad, et huvitav, et kui minu laps ühel päeval tuleb minema, Ta ütleb, et ema-isa, ma tahan hakata luuletajaks või see on nüüd minu kutsumus. Et võib-olla kerkib selline küsimärk nende pea kohal, et nii, aga millest sa elad? Õhust ja armastusest, eks ole, oleks õige vastus, aga elada tuleb ikka millestki, mis on tõsi, et ma austan neid tõelisi suure algustähega luuletajaid, kes kes ainult kirjutamisest elavadki ja elatuvad. Aga mina ikkagi ütlen ausalt, et ma vajan oma ellu ka mingisuguseid muid suundi ja, ja tegemisi. Ja kindlasti jäävad need alati olema selle luule kõrval olulised. Tahaks. Hoolimata sellest, et noh, võimalik, et tõesti ma liigun nagu rohkem mingisuguse sellise kirjanik olemise poole edaspidi. Seda ma ei välista, aga samas ma ei välista ka mingisugust muud. Suundas. Ma arvan, et mingisugune teatav erisus või mingisugune teistsugune maailma nägemine on kirjutamise puhul väga tähtis. Et see on natuke nagu see, mida heidetakse ette riigikogulastele. Võiks muid ameteid pidada ja elukogemust omada, enne kui akad riigikogulase ametit pidama, et kas sa tunnetad luuletaja puhul muide kas, sest enne, et tegelikult ikka öeldakse ju, et tavaliselt hakataksegi tama üsna noores eas luuletusi ja tihtipeale liigutakse luulelt proosale. Võib-olla luule on väga sageli ka lihtsalt mingisuguse ei tea ning esmase tunde mõtestamine iseenda jaoks ja, ja maailma asjade lahtiharutamine. Selles mõttes on täiesti vastuvõetav see, et inimesel ei ole mingit tohutut elukogemust, kui ta midagi kirjutama hakkab. Paljud on seda öelnud, et nende tekstid luuletekstid, just, mis nad on kirjutanud noores eas on hiljem neile avanenud hoopis teistmoodi või nad on nagu mõistnud, mida tegelikult silmas peeti võib-olla, või, või täpsemalt tajunud sedasama emotsiooni, mida on püütud tekstis sõnastada. Millisena sa näed igalt luuletajana sotsiaalse närviga luuletajana, aga ka inimesena seda riiki, kus sa elad, kas see sulle meeldib? See on jällegi niisugune keeruline nipiga küsimus. Aga jah, Eesti on minu jaoks täiesti hea ja võib-olla ka ainuõige koht, kus elada. Hetkel ma tunnen ennast siin hästi, see riik pakub mulle võimalust rääkida seda keelt mis on mulle kallis ja ilma milleta ma kindlasti ei saaks olla see, kes ma olen. Et ma arvan, et iga eestlase tegelikult on, on rahvus ja riik ja keel kuidagi lahutamatud mõisted. Et on väga keeruline eesti keelt kõneleva eesti elaniku jaoks mõtestada Eesti riik ilma eesti keeleta. See paljud ütlevad, et see on meie rahvusluse ei riikluse alustala. Ja, ja minu jaoks kindlasti on olnud põnev näha, kuidas just nimelt need sündmused, mis praegu maailmas on, mõjutavad väga selgelt neid tekste, mida kirjutavad eesti kirjanikud kohe otseselt, et seda on, on kohe näha, et midagi on toimumas, mingisugune ärevus või mingisugune oma oma riigi rahvuse tajumine kuidagi selgem ana kui võib-olla mõnel muul perioodil. Mida sa sooviksid meile kõigile aastaks 2015. Aastaks 2015, muidugi. Kuna mind on nüüd luuletajana välja reklaamitud, siis ma kindlasti soovin, et järgmisel aastal ilmuks hästi palju põnevaid ja, ja silmi ava vaid raamatuid, mis meil kõikidel aitavad rohkem iseendaks saada ja mingite arusaamiseni jõuda. Samuti võiksid inimesed rohkem lugeda. Ta ikkagi leida aega oma lähedaste jaoks ja lihtsalt iseenda jaoks, et kuidagi ennast arendada ja, ja lihtsalt koos olla ja elu nautida. Need on need asjad, ma arvan, mis on võib-olla elus kõige olulisemad, siiski. Meie esimene tund saates lõpp ja kõik ja hakkab läbi saama, tuletame meelde, et avatud on foorum, kus küsime kõigi käest, miks inimesed numbrivahetusest nisu suurt numbrit teevad, ehk siis miks on aastavahetus nii oluline? Jooksust endast kõige eredam moment on see, kui ma lõpusirgele tulin ja mingis mõttes mul käis nagu peast läbi, et ilmselt arvatakse, et ma keskmike hulka jään selles finaalis, aga samas ise ma selle üle väga muret ei tundnud ja ja ma tundsin, et medal on igal juhul reaalne. 29. detsembril tegija on aasta meessportlane Rasmus Mägi. Kuula kell 14. Null viis. Jaanuarini toimub Tartu Jaani kirikus talvemuusikafestival. Päeva ja õhtukontserdid. Tulge kuulama, kaunist klassikat, tarte interpreetide.