Maran õhtune tere vikerraadiost MINA OLEN Tiia Palmaru ja kutsun teid külaskäigule Lüganuse maile kus oma õue ja tuppa lubab meid una Põlds. Nüüd jäi pooleli sellepärast, et, et mina oma mikrofoniga siia teie koju sisse tungisin. No just midagi pool jäänud, seepärast ma vigastasin oma sõrme ja ma ei saa praegu midagi. No aga see kodu, kus me siin praegu oleme, see on Lüganuse, kas te kutsute seda külaks või kuidas? Korra oli alevik, aga nüüd on ta jällegi küla. Siia, siia sai hakatud ehitama 57. aastal. Seda maja sellepärast sai siia ehitatud, et siin on kõik lähedal bussijaama ligidal. Kauplus on ligidal, kool on ligidal. Kirik on siinsamas, kahe jõekäänu vahel. Noh, kõik väljapääs on hea. Kas nüüd on ka nii juhtunud, et teie maja on mõne teise omaniku maa peal? See oli ennem kiriku maa need maad kõik erast on erastatud kus on ehitatud peale. Kui me nüüd räägime kõigist nendest asjadest, millega teie olete elu jooksul tegelenud ja mille juures mulle tundub, et teil alati on olnud eesmärk, mis on siis pühitsenud abinõud, kuidas selle eesmärgini jõuda. Kas sellist elu elanuna vaadata nüüd tagasi oma lapsepõlve võib ka öelda, et teie kodu ja teie vanemad ja teie perekond ja see kasvukeskkond oli juba niisugune aktiivne ja ja kõik olid alati millegagi seotud. Jah, seda võib öelda küll, minu vanaisa oli meister, tegi kõiki öösi ja isa isa ka oli ehitusmeister tegi kõik tööd. Niisama arvestan sellega, et see on geenidega edasi kantud. Mina sündisin siit seitse kilomeetrit eemal Purtse matkas niinimetatud kolkakülas, ennem oli seal väga ilus koht. 10 talu oli tee ääres. Viljapõldude keskel. Kõik ilusti külvikordade järgi viljapõllud, teisel pool oli heinamaad. Oi kui ilus, seal oli kevadel, kus kõik kullerkupud õitsesid, kolletus sellest külast on koondunud sünnikohast, on väga kahju, et ta nüüd on niimoodi mahajäetud majad ja need vist veel on alles need olla immigrantidele maha müüdud, kõik. Kui suur teie lapsepõlvepere oli, kas sealt ei jätkunud kedagi, kes oleks tahtnud sinna koju elama jääda? Minu ema elas vendade juures, kahel vennal olid talud ja isa oli käsitööline, kes Kohtla-Järvel koolimaja ehitamas ja pidime hakkama omale maja ehitama. Aga kõik ehitusmaterjal valmis. Ja see põle sonda pommitamise aed ära. Nii et ei jäänud sellest mitte midagi järgi. Sellega nurjus meie kodu loomine ühise koduloomi ära. Vurtsu matkakülast. Algas minu koolitee Purtse, kes või algkooli kooli ajal ma olin kõige energilisem, elava loomulisem poiss. Klassis. Istusin kõige vaiksema poisiga ühes pingis. Ja esimene, see on meeles mul esimeses klassis, kui olin, siis käisin kõik pingealused läbi, see rida pidi kuni õpetaja lampi lauani välja ja. Aga ma tegin küll koerust, aga pahandustest hoidsin eemale. Ja selle energiaga ma juba suitsetamise õppisin juba kaheksa-aastaselt selgest kui olin onupojaga karjas onupoeg võttis isalt kaks pakki orienti ja siis seal popsisime karjamaal ära. Kaks päeva poiss, uimane isa ja ma mõtlesin, et ei tea, mis poisil viga on. Ja nüüd, kui ma seda meenutan, sellest on 58 aastat möödas, kui ma suitsetamise maha jätsin. Ise ei teagi, et nii vana oled, aga aga sellest on nii kaua aega möödas. Ja ei ole olnud ühtegi kiusatust pärast seda kaheksa aasta vanust suitsetamist enam sigaretiga. Ette võtta ja sõjaaeg, kui sakslased olid teed, meil oli staabiladu, seal oli suitsu, kui palju ja ma käisin seal ka revideerivas üle lugemas sakslaste lappis. Ja siis sealt sai võetud back ja poistega, noh ikka nooruspõlves, sai ette pandud suits, aga siis vaatasin, et keegi ei näe, viskasin maha ja jalaga kustutasin ära, läksin edasi, aga ei passinud. Et hea pea oli ja selgeks sain kohe. Tollel ajal, kui teie koolis käisite, kas siis ka juba need algkoolipoisid, mõtlesid selle peale, kelleks nad tahavad saada ja kas nad panid tähele, milliseid andeid või kalduvusi neil on? No eks see ikkagi oli, mul oli joonistamine ja kõik minu joonistused võeti ära ja olid näitusel ja ma tahtsin peale kooli minna ikka edasi maali alal või siis arhitektuuri alal. Aga sellele tõmbas mul kriipsu peale kolhoosikord, sest isa ja emal läksid kolhoosi viis aastat noorem õde käis koolis. Mina pidin minema tööle, et perele lisasissetuleku teenida. Ja sedasi nurjus mul see ära, kooliminek arhitektuuri või? Või maali alal koolis käies oli mul väga hea pea. Ükskord mäletan, kas oli neljandas klassis või viiendas õpetaja andis luuletuse pähe õppida ja kes õpib pähe, tuleb, kannab ette. Ja mina olin esimene kassist, kes seal ette kandis ja läksin klassist välja ja nüüd oli tükk aega, enne kui hakkasid siis ükshaaval teised tulema. Aga see hea pea oli mulle nuhtluseks, sellepärast et ma ei viitsinud õppida. Ma saavutasin seda liiga kergelt kõiki. Nii. Ja nüüd, kui tuli, vedasin kuidagi edasi ennast, aga nüüd enne eksameid, siis oli mul tegemine, siis oli vaja terve see aasta programm kõik ära õppida, et teisega saada. Aga niimoodi õppisin, et õpetajad imestasid isegi neljadele. Andsin eksami ära. Kas tollel ajal koolipoisi vihikud ja, ja kooliraamatud kas need nägid teil ka korralikud ja kenad välja just selle tõttu, et kel niisugune joonistamine lähedane oli, kunstimaitse oli antud või need olid ikka koolipoisi omad? Ja kui sellele mõelda, siis isa tegi mulle vineerist, sellel ajal ei olnud saada, isa tegi vineerist mulle seljakoti seal ei saanud nendega midagi juhtuda, võis vabalt kotiga mäest alla lasta vihikutega raamatutega, mida ju midagi ei juhtunud. Nüüd on see hea, pea on juba nii ära kulunud, et kui veeranditki selleks oleks olnud, alles oleks hea olnud. No näiteks ma olen jälginud oma poisse, kui me räägime juttu laua taga, raadio mängib ja lapsed mängivad, poisid mängivad seal omavahel. Nendel läheb kolm riba peale, see kõik meie jutt ja raadiomäng. Aga minul on juba nii ära kulunud, et. Salvestab ainult ühe rea, jah, vaevalt. Una kui teil nüüd ei õnnestunud kunsti õppima minna, kas sellist tööd oli võimalik leida, kus saaks inimene ennast loomingulisemalt rakendada või tuli see töökoht ka päris tavaline? No peale kooli ma läksin tööle Püssi elektrijaama puusepaks ja olin Tiisler ja peale seda andsin autojuhieksami ära ja hakkasin ehitusel tööle autojuhina. No siis oli mul aega seal mul oli Omar korter, korteris oli maalija pukk üleval ja seal ma siis maalisin, et tasa teha seda, mis puudu jäi. Hiljem hakkasin tööle bussijuhina. Siis sõitsin palju ringi Leningradis, igal pool Kohtla-Järvel, Tallinnas. Ja siis muretsesin omale värve ja pintsleid ja lahusteid ja nii et mul oli päris palju materjali kodus. Ja Ma vedasin seal õhtukooli ja päevapäeval kooli õhtukooli. Ja seal oli kolm noormeest, kellel väga huvitas ka maalimine ja siis need käisid minu juures maalimas õhtu. Öösel maalitud ja suur kotitäis on värve. Ütlen veel tulevikus pintsliseinaprao vahelt ära võtta, kui vähegi võimalik ja need värvid ära kasutada. Kontrollisin, kõik on tip-top, ei ole midagi selle aja jooksul kuivanud, ega nad tina tuupides. Ootavad seda pintsli kätte võtta. Nagu lõuendit Auto ja bussijuhina teenisin küllaltki hästi ja tahtsin omale autot muretseda, aga vanemad keerasid selle maja kasuks, nii et tuli hakata omale pesa ehitama. Ja see oli küllaltki raske aeg, sellepärast et ma bussijuhi töö kõrvalt ehitasin. Ehitusplatsile oli post, kuhu telefon külge pandud. Ja kui oli vaja, siis kutsuti välja vaheajad, kõik ehitasin. Ja seal ma käisin. Hommikul läksin kell seitse tööle töölised viima, siis koolipoisid, hommikune vahetus. Siis tulin õhtuse vahetuse ära. Hommikuse vahetuse ära, õhtuse viisil. Õhtuse tõin ära ja õhtukooli viisin ja õhtul minu töö lõppes kell 11 hommiku kella seitsmest õhtul kella 11-ni. Need vaheajad, mis ma siis kasutasin ehituse juures ära. Aga see oli küllaltki pingeline aeg. Kui te nüüd oma maja hakkasite ehitama, kas siis oli võimalik ka sellist oma realiseerimata arhitektuuri mõtet seal kasutada või oli sellel ajal nii kõvad korrad, et maju tuli ehitada ainult etteantud plaani järgi? Ei olnud, seekord oli palju kergem, tegin ise omale projekti, mille järgi ehitasin ainult arhitektuuriosakond, kinnitas ära, kontrollis üle, kas kõik on normide järgi. Ja nii ma ehitasingi oma projektiga maja. Ja mul oli seekord oli üks maalihuviline ka abiks ta suvel, tal oli nii kange huvi ka kunsti alal, aga ema ei lubanud. Mina esitasin tagant, et mina aitan, et meile ikkagi sellest mul omal jäi see pooleli ja mul oli väga kahju sellest, et ma ei saanud minna kooli. Ja nüüd sokutasin siis ikka poisil tagad, mine ikka. Poiss läkski. Ja ema ei lubanud aidata, aga pärast tema andis ikka järgi, aitas poissi ja poiss on praegu Sisearhitekt. Nii et vähemalt te olete näinud seda, et, et keegi nüüd sai tänu teie õhutusele siiski need koolid läbi käia, mis teil käimata jäid? Jah, see on õige. Sellest ma tunnen väga rahuldust ja kui ta mind näeb, ta mulle nii väga tänulik selle suhtes, et mina teda taga lükkasin. Muidu oleks jäänud sinna kolhoosi ja ilma hariduseta. Ja mine tea, kuidas elutee tal oleks läinud. Kui ma olin poolteist aastat maja ehitanud, siis ma sain alumise korruse valmis, aga minu ülemine korrus oli nii läbi, et enam ei saanud tööl käia, pea valutas, nii jäin koju. Kodunud olin terve aasta ravil niimoodi, et ei saanud midagi teha. Siis see aeg võtsin ka naise ja naise ülevalpidamisele. Et te võite siis öelda, et kui enda ülemine korrus ei olnud korras, siis ise olete naise võtnud. Siis võtsin naise ja aasta oli kodus, siis avanes tuletõrjeautojuhikoht ja läksin tuletõrjesse, seal magab ja parandab tervist. Aga see oli suur kivimajameetrised seinad. Ja mina olen niisugune elava loomuga. Istusin seal nagu vangis ja kõige suuremad seda vanglameeleolu tegi need suured paksud kiviseinad. Aga noh, leidsin väljapääsu, hakkasin taskuraadiot tegema ja siis läks aeg juba nii kiirelt, et vaatasin, et kell on üks öösel juba magama kannatlikese ja nii ma selle vanglaeluga ära harjusin. Youna tehnikust sansskeemid ja siis raadiokauplustes ostmine, osad puurid ja asjad, need olid mul kõik olemas. Kas te tegite nüüd raadioid ainult oma tarbeks või sai mõniga teie tehtud raadio endale kingituseks? Ei, seda tegin lihtsalt oma tarbeks hobi hobi mõttes. Tule, tore töö oli selleks hea, et et oli vaba aega palju 24 tundi tööl ja kolm päeva tutkit oli vaba, sellega sai palju asju ära ajada. Tule ta oli, palk oli väike, tuli hakanud millegi muuga juurde teenima. Ehitasi kasvuhoone, hakkasin kasvatama tomatitaimi ja lilli ja siis sai naisel sai 20 aastat tööstaaži täis naise koju. Et üks mees peab ikka naise ära toitma ja pere üleval pidama. Lasime kahekesi, mürasime selle aiandusega tomatid seal müüa turul tomatid. Pärast tuli niisugune asi, et kõik hakkas tomatit kasvatama, nüüd oli vaja kiires teha jänes, saak, muutsin suunda, hakkasin tomatitaimi kasvatama, jälle tuli turult tulijale taga jälle uus haak sisse, lillekasvatusele sallilly kasvatatud. Ja niimoodi siis võitlesin selle turumajandusega, aga nüüd on palju kergem selle asjaga nüüd võtad, paned pommi ja plats puhas, siis ei saanud panna, seal siis oli miilits. Nüüd lased kõrvalt õhku ja tegutsed edasi, möllasin teha, oli mul juba, jõuluks oli mul raha koos aiandi raha ja siis selle töörahaga korjatud. Tuletõrjes tegelesin ka tuletõrjespordiga auto mootorpritsivõistluste ja seal tuli vabariigi meistriks. Ja selle vabariigi meistriks tuleku ka anti mulle autoostuluba. Kevadeks oligi mul juba auto rahad ja auto ka olemas. Nüüd siis oli juba kergem, nüüd sain oma ringi sõita. Sellepärast mul on nii tunda väik mustlase verd. Ta on kogu aeg rännata ringi ja väga palju sai siis teha ekskursioone sõpradega. Küll Riias, küll Karjalas, küll Valgevenes, kõik kohad sai sõidetud läbi. Mul oli kolm reisikaaslast üheda, tegin ühe sõidu Teisega teise, kolmanda, kolmanda, jälle niimoodi kogu aeg muudkui rändasin ringi. Ikka peredega. Peredega sai ringi rännata. Nii oli siis teil üks niisugune tihe tööperiood saanud väärilise tasu, sest autoostu luba oli tollel ajal ikkagi väga suur kingitus. See oli tööstuur, kingib sellele jäänud teie nüüd nii-öelda loorberitele puhkama, et te mõtlesite välja juba järgmise asja, mida tahaks ja mille nimel tuleks tööd teha. Aiandusega tegelemisega olin kangest eelde, müüsin tomatitaimi koos suurem olla, ka pärast jäi krunt lohku. Kippus vesi peale tulema, siis muretsesin Nutrialt, vähe läks sööta ja tegevust vähe. Aga üks halb külg oli sellele, et puurid pidid olema kapitaalsed kindlad, ehitatud olema. Eterniit ja võrk või metallpuu seinast läks läbi. Aga Lutlejate kasvatus oli, ei olnud veel täielikult lubatud, oli rahanduse kontrolli all, siis sai müüdud. Aga kokkuostul ei tahtnud vastu võtta. See oli suur tegemine, oli, nad maksid nii vähe kui võimalik. No ja siis oli niisugune asi, maksid sellest, ükskord viisin Tartu 60 nahka ja sealt praagiti kaheksa teest nahka ära. Tiga tuherdanud ja toetavad, mina rääkisin, mina olen alles alga kasvatada, mina ei ole õpetanud neid veel pea peal istuma. Tagant on tuherdanud, mul olid väljas aedikutes ja seal oli vesi. Küll oli lend alguses hea vaadata neid, kui ta võttis selle võilille. Nii kui vanainimene näpu vahele näksis ja kui kõlbantiskas minema. Ja niisama huvitav oli jälgida neid, kui tähendab, pesid ennast, ta käis vees, tuli ära siis selle kasukaga kõik kraapis otsast lõpuni, kõik krõbistas läbi kraapida. Puhastas ennast ära, Nad väga puhtad loomad. Ja niimoodi oli, viisin Tartusse ja ma sain keskmiselt 23 rubla nahast. Kuna 50 rubla oli esimene sort. Ja siis vihastas ja läksin Tallinna ministeeriume. Rääkisin seal oma hädad ära, ütles, et kuu saab vahepeal 100 krooni, kui mina saan nahast 23 rubla mütsi läheb poolteist nahka. Ja sellega tuleb juba ja parkimine, kõik tegemine tuleb umbes 50 60 rubla tuleb müts. Poes maksis müts, 160 585 ütles, et kust see 100 krooni sealt vahepealt kaub? Ja seal öeldi mulle, et see on nende teha ja soovitasin siis tõstke selle hinda. Tootja hinda kokkuostuhinda ja laske alla mütsi enda, siis hakkab kaup liikuma ja palju tulusam kui niimoodi ja seal öeldi, et teel on nende teha ja soovitasid mul viia Saaremaale ja Hiiumaale. Kuidas sa viid, siis sai järelhaagisele ehitatud peale? Kolmekorruseline elamus, alfa, suurem kari keskel väiksemad karjade üleval üksikud puurid, sellepärast et kui oli üksinda juba puuris, siis seda ei tohtinud teha, teiste hulka lasta, siis kisub purustamisel. Ja niimoodi siis sai viia. Mäletan jaanuarikuus. Külm aeg oli 20 kraadi. Terve päeva sõitsime praamiga üle väina Hiiumaale. Külm kippus kallale, tee mis tahad, ja õhtul, kui saime sinna, siis olid juba Nutria Pharmoli kinni, nüüd mõtlesin, mis, mis meist nüüd saab, kahekesi käisime viimast naabrimehega, tahtsime sinna kolhoosi ühte garaaži, et saame sinna öömajale. Et seal on suhet seal Saaremaal, aga seal öeldi, et üks tallita elab siin kaunis lähedal, et minge rääkige, siis võetigi vastu. Ja selle järel mina vihastasin, et lõpetasin selle kasvatamise. Kate oma Nutriatest mõne fotoga tegite. Jah, on tehtud ka fotod. Aga peale selle Nutriate oli vaja jälle millegiga tegeleda. Mõtlesin turumajanduses jälle uue suuna. Hakkasin põhiliselt lillekasvatusega tegelema, ehitasid uue, nii oma öelda eksperimentaalnahal kasvuhoone. Uus kord kaheksa meetelt oli selle pind. Peale kaared tegin ühe sentimeetri paksusteks liistudest, lõin kokku kaared ja nii madalal kui võimalik. Et sooja hoida, vahekäigud kaevasin maa sisse, kus käisin seal ja need Wordedasid ümberringi sileda eterniidiga ära peale oli kaunis tihedalt löödud. Ka pool testi endise treikad. Ja talvel rullisin sinna peale kile. Oli suur kile, viskasin rullisin üle ja tegin tule ahju, ahi oli mul ka tehtud keskkütteahi ja siis õhu soendus ja keskkütte mõlemad. Ja see oli kõik mehhaniseeritud niimoodi, et kontrolltermomeeter oli ühes nurgas, kus on külmem nurk. Ja soojust kontrollisin katlast välja viiva toru sees olid erumeeter ja kui midagi juhtus, siis mulle andis tuppa kella sääs aedniku üles, kutsus välja, vaatab, mis seal lahti on. Siis mul ei olnud enam tarvis kontrollida ja see oli õliküttega niimoodi, et 200 liitrine, vaat ja sellega sai 12 13 päeva olenevalt temperatuurist ainult tuli keelata juurde, kui oli külmem ilm, siis keerasin kraani, kantakse peale, see oli isevoolu teel. Sellepärast et vooluga ei olnud seal midagi pistmist, sellepärast vool nagu meil maal on vahelduvvool kord on, kord ei ole sisutud katlamaa Vorisse. Oli see väga-väga hea tegutseda, ainult käisin kastmas kontrollimas. Ja missugused lilled need siis olid? Sinna kasvuhoones oli pandud 4000 nartsissi. Ja turustamisega ei olnud tegemist üldse sellepärast, et meie kaevandusrajoon naistepäeval seal niisur löömine tead aiandites ja paljud jäid ilmaasutused, tekkis oma klientuur, tuldi bussidega ja viidi kõik lilled minema, mul ei olnud turustamisega mingit tegemist. Vaatad ei tule oma omale jää küüned ent bene oma naisele veel ostma, see oli periood nüüd tühjaks, diskasvatasin ikkagi teatud hulk tomatitaimi ja Pekooniaid. Nii et minu aiandus lõppes enne jaanipäevani, Viieteistkümnenda juuni paiku lõppes ära, siis mul olid rahad taskus ja nüüd tuli hakata neid ära kulutama, ringi sõitma ja hakkame panema. Mina raha ei hoidnud alati selleks ajaks, kui uus aasta tuli selleks ajaks varjutuse raha ära, jälle kogusin jälle uued, jälle. Niimoodi, ainult et ostsin omale järelhaagise suvila, millega siis sõitsime ringi, siis oli hea ööbida ei olnud vaja kohta otsida, ükskõik kus selle lahti loidja oligi eemal. Aga kõigi nende aastate jooksul oli teil ikkagi ka üks truu kaaslane, see oli fotoaparaat. Fotoaparaadi, ma muretsesin juba viimases klassis ja siis katsetasime oma pinginaabriga, tegime katsetused, ilmutasime ja kuivatasime filmi, päike käes, ilm, jooks kõik paljaks, mitte midagi peale jääd päikese käes ulatas selle emulsiooni ülesse kõik tikkus maha, esimene aparaat mulle Lubiitel. Aga siis ostsin hiljem, kui juba bussijuhina töötasin ja siis juba autojuht olin siis ostsin veed aparaadi, sellega on see oli mul kogu aeg kaaslaseid, minul palju. Kord käisin fotonäitusel pere Pauli tuntud meie värvifotograafia näitusel. Need pildid meeldis mulle seal kohtusin pere Pauliga. Tere, Paul konsulteeris mind, kuidas saab värvifilmi ilmutajaga ilmutada ka pildid? Et missuguseid kemikaale sinna juurde panna ja ma käisin siis Kohtla-Nõmmel, ta elas, käisin tema pool konsultatsioonil ja nii ma tegin siis pilte, mul oli omal kodus fotolabor ühe päevani tööl, kolm päeva istusin oma fotolaboris, seal tegin värvifotosid. Aga see aeg oli ikka see tehnika ja see meetod või see oli, ei olnud hea. Need olid kuuekümnendad aastad umbes vä? See oli kuuekümnendatel aastatel, jah, kuidagi värvifotodega oli niisugune asi, et pidid olema väga täpset temperatuuride põlvega. Väike kõrvale kaldus mõjus värvidele, siis ma tegin ühe suure vanni, sinna panin kraadi sisse ja ka küttekeha ja need teised vannid sinna peale ujuma. Ja niimoodi ma hoidsin siis selle temperatuuri ühtlase ja niimoodi ma tegutsesin, ükskord sattus mulle kogemata diapositiivfilm. See mulle meeldis ja nii ma läksingi üle diapositiivide tegemisele. Aga tänu sellele on mul nüüd võimalus ajalooliselt pilte saada, väga kvaliteetsed. Nüüd tehakse laborites sellest diapositiivid väga head pildid. Kui nüüd siin teie toas kapiuksed lahti tõmmata, no kui palju on siin fotosid ja diapositiive? Ei oska öeldagi. Diapositiivide on mul Captis toda karpi on, aga sellest on, tegin kohe spetsiaalse kapi omale, seal on vist 75, on täis. Aga väga huvitas mind ka kilukaamera. See aeg oli mul raha vähe napilt ja siis viisin läbi amatöörautojuhtide kursused oma külanaistele. Kursused viisin läbi ühest tavatarbijate kooperatiivi kontoris, raudahi oli mulle tahvliksina, joonistasin kõik auto detaili ja, ja liiklusskeemid. Kuna ma olin ise just lõpetanud esimese liigi autojuhtide kursused, siis oli mul hea. Jaa, mul kõik selge, see pilt oli hea seda kursuselt anda. Ja selle rahaga ostin selle kvarts. Kilu, kaamera, kvarts. Nüüd juba töötasin kahe aparaadiga. Fotoaparaat ja genoparaad, mäletan seda, käisin Meie omakandi laulukoor oli laulupidur, siis filmisin ja pilti tegin nendest kogu aeg. Ja pärast siis demonstreerisin nendele juba oma oma aparaadiga. Fotograafia huvi jälitab teid ikka tänasel päeval ka veel täiesti järelejätmata. Ja nüüd kus avanes võimalus Lääne-tehnoloogiaga juba fotot teha mida ei olnud ennem, ei olnud võimalik üldse. Nüüd ma olen, tegutsen ikka päris kindlalt juba värvifotodega. Ja põhiliselt loodusfotodega suurendan ja, ja niimoodi. Ma vaatasin, et Lüganuse vallamajas ja mitmes teiseski niisuguses vallaasutuses on teie suurendatud fotot kaunistamas vabu pindu. Ja vallamajas siis on külalistemajas ja kultuurimajas on puhkeruumis terve sein täis meie omakandi, vot niimoodi küla ja tähtsamaid niisugusi loodusfotosid. Ja teie fotodest on siis tehtud ka niisugused postkaarditaolised visiitkaardid nendele samadele asutustele. Nii et te olete ikkagi vallavõimudele selles mõttes ka kasulik, et andekas mees olevat. Aitäh, ma püüan ikka oma panuse ka panna meie kultuuri. Olen teinud valla valla visiitkaardi, külalistemaja, vesikaadi ja rahva vahelisikaati. Aga nüüd on veel ka selleks aastaks teil üks päris suur pildiraamat suisa trükikojast välja tulla. Jah, kuna mul on trükikojaga tegemist, siis kogematta viskasin oma fotolt lauale ja seal haarati kohe kinnetele. Nendest saab kalender, tehtigi merepiltidega, kalender, merefotod, kõik mere ääristavad. Kas need on siis nüüd kõik Lüganuse valla piires või käisite ka Tallinnale lähemale, neid pilte otsides? Ei, ma läksin põhjaranniku niimoodi Kundas edasi, niikaua kui Kuusaluni välja randa, randa mööda, sealt siis ilusamad kohad nokkisin ära. Mulle muidugi meeldivad väga need võtted, kus on need punased pihlakad. Seda pihlakatega kohta ma otsisin mere äärest, et saaks mere taustal niimoodi punased pihlakad kusagil ei leidnud ja ükskord vaatasin kaldaservast allapoole, olid pihlakad mere ääres ja siis võtsingi sealt. Ja nüüd ma nokin neid pilte niimoodi, et tahan hakata neid maalima. Maalilised kohad kõik otsinud, kust on, oma silmaga vaatan, kus mulle meeldib, siis võtan ja nüüd talvel tahan hakata nendest juba lõuendile panema. Rahvamajas oli tõesti see teie fotonäitus, aga rahvamaja juhataja ütles mulle, et selle näitusega nüüd una panus rahvamajja ei lõpe, et mis teil seal siis veel teinud olete või olete kõva tantsumees lihtsalt? Mina tantsin ka, aga ma tegin rahvamajale vitstest. Kaunistasin lava kahele poole, lava tegin kaks Panood, ühel pool lava on taluheitja taat piibuga, teisel pool on rukkipõllul servas tuuleveski. Need on kahel pool lava, niimodi, juuste maateemalised, aga ükskord jalutades rahvamaja juhataja seal puhkeruumis ja joota, ütleb, et ta kavatseb teha ühte otsa paari. Noh, ma hakkasin sellest kinni ja tegeleda joonised, selle paari joonised ja talle meeldib. Ja kuna mul oli materjali ja kodus töötuba all, kus on kõik võimalik teha oma mööblit, olen kodus kõik teinud. Ja siis ma tegingi raha vaja selle paari seina, siis kaunistasin ära värvifotodega. Ja nii ma siis kultuurikoldesse ole ka oma panuse pannud. Tegite sinna lava kõrvale niisugused pannud. Aga sellega nüüd teie suhted pajuvits sellega veel ei lõpe. Te olete ikka päris palju tegelenud üldse vits punutiste tegemisega. Ja kuigi kaua ei oleks, seitse aastat on sellega tegeldud. Ja korvipunumine sai alguse ühest aiandus Mesindusseltsi koosolekult üldkoosolekul. Seal tuli välja, et naistel on palju väga palju ringe ja mehed ei tegele millegiga. Ma mõtlesin seal sõna ja ütlesid, et nad on mehed, sealt kosmoseringist ära ja hakkame korve punuma kosmoseringi all mõtlesin seda pudelikergitamist nurga taga, et Donald sealt ära ja ja korvi ringi, võtsime selle asja käsile ja hakkasin juhendajat otsima, aga juhendaja otsimisega oli tegemine. Käisin Kundas Rakveres luua kõik head käsitöömeistrid läbi aga seal öeldi mulle, et ma teen ühe korvi. Ja ma saan palju rohkem teeninud selle eest palju rohkem, kui ma tulen, nüüd sõidan sinna kohale ja juhendal seal ei saanud kuskilt. Siis mitu aastat läks, aga mina ei tahtnud jalgratast leiutama hakata ja hakkasin tegema seina, Poloodia seina punutisi. Ja nii ma tegin need ajad, enne kui korvipunumist läks lahti. Ükskord oli aiandusseltsiga, sõitsime Türi lillelaadale ja seal ma kohtusin tuntud korjemeistri rutta estlast. Kauplesin temaga sain kaubale, pikapeale ta ei tahtnud tulla siia Eesti Siberisse, kuidagi. Läks ikka aasta veel enne, kui siis sai lugu ta siia tuli, siis läks tegelikult see korvipunumist täiesti lahti. Siis metsas käidud, vitsu muretsetud. Kui palju mehide sealt kosmoseringilt siis ära tõite, sinna korvi punumise ringi? No oli 10 meest aga vajusid mehed vajusid ära, naised tulid asemele, nii et pärast lõpuks niimoodi, et kolm meest jäi ja ülejäänud on kõik naised ja nüüd oli viimasel ajal 16 17 punujat. No siin on väga palju neid mudeleid, ütleme nii, on siin vist kas igast asjast, mida te olete teinud, on koju jäänud üks näidis. Ja mul oli kohe see kombeks, ühtki, mis ma tegin esimest asja ma ei müünud ega ei kinkinud ära. Sellepärast et sealt oli hea vaadata, kui järgmise pidin tegema, nüüd sealt oli hea vaadata. Ja tegelikult ongi niimoodi parem, kui ühte asja teha, siis teha ühesugust mitu, sellepärast järgmisega parandad eelmises tehtud vead. Ja sa näed sealt ära kohe kasvanud, jämedama, vitsa vajava peeneva vä. Ja minul oli kombeks niimoodi, tegin pildi. Ja sinna kõrvale kirjutasin materjalikulu mis materjal läheb ja kui jämedad, kui pikad ja kui palju. Ja sedasi mul kõik oli alles, kui tahtsin jälle teha sedasama, Sid, vaatasin sealt. Kui te olete iga asja juures, millega te olete elus tegelenud, ikka mõelnud omalt poolt välja midagi, mis selle asja teeks lihtsamaks ja mõnusamaks ja kohati kavalamakski siis kas nende Vidzponutiste juurestega mõtlesite välja midagi sellist, mis nende tegemise lihtsamaks. Ja vitspunutis tegemise juures on oma kümmekond või rohkem leiutist millega on parem teha ja lihtsam teha ja korv tuleb ühtlasem ja korrektsem välja. Nii ma mõtlesin välja põhja tegemise rakis, seda ma kutsun põhja tegemise alakest kuu saab laduda vitsad peale ja siis paneb rõngaga kinni ja siis hakkab punume ümberringi. Ja põhjal siis selle, kui näiteks niisugune lahtise põhjal siis pärast teeb selle põhja, sõlmib kinni muidu tehakse, pannakse rõngas ja siis rõnga külge, aga minul jäävad nad kõik täpselt ühesugused vahed ühtlane. Leiutasin suure lambi suuremat lampi, kuplid puust treid on vormi väga paha ja ei ole võimalik. Kest reisin ühe 15 sentimeetri läbimõõduga ja 20 sentimeetri kõrge silindri servadesse lasin sooned sisse ja sinna panin pistsektorid ja selle sektorite kujuga. Nüüd moodustab lamda kuju, võtan sektorid, vahetan, panen uued sektorid on teise kujuga, nihukest papist ja niuke setult. Nisukest lampi tahan. Aga kui oleks vaja olnud suurt puust treida, siis seda on väga raske selle leiutise tegeleda ja palju niisugusi, mis hõlbustavad tööd ja, ja ikka tuleks kvaliteetselt. Ma arvan, et need ei ole nüüd mitte olnud ainult lõbu pärast. Need punumise tööd ka, et kuidagi olete te saanud neid ka turustada, et sealt on olnud ikkagi ka väike sissetulek. Ja see on väiksed lisad sissetulek ja ennem kui oli meil see ülemineku aeg ei olnud raha, ei olnud kingitusi midagi. Siis mul oli väga hea, Ma tegin korvi ja läksin sünnipäeval, Mul oli kink valmis, ei olnud vaja. Temaga. Aga nüüd on ka nii, et olete otsustanud, et need tarkused ja teadmised, mis teil on lits punutiste tegemisel saadud, et neid ei taha mitte ainult endale hoida. Ja praegu on teil ka Tallinnasse sõitmisi just sellepärast, et saaks kasevits palatiste õpetus kaante vahele. Ja alguse sai, see niimoodi oli oma 100 asjakest valmis, oli meil aiandusseltsis näitus ja kuna seal käis ka Purtse lossi peremees ja tahtis omale ja siis kaks aastat mul oli Purtse lossis üleval, seal oli mul niimoodi tehtud seitse, seal on noh, rahvusvaheline turism käis läbi, mul oli seal kuues keeles. Et misuke teile meeldib igale asjale number küljes, siis oli mul väike tagasiside oma tööst. Et nisukene meeldib kellegile, siis seal võtsin kokku ja seal oli niimoodi, siis oli kirjutatud külalisteraamatusse. Et käsitööõpetajad, et tehke midagi kirjutist ka, mille järgi saaks teha. No kuna mul oli juba pildid olemas ja materjalikulu olemas, siis mõtlesin, et no hea küll, ma kirjutan siis selle töökirjelduse ka ja nii ma siis kirjutasin, töökirjeldused ja pragas ongi raamat. Trükikojas. Kui heast läheb, siis neil päevil ta peaks ilmuma. Raamatutrükkimise juures on autoril muresid ka. Ega päris kõik vist nii välja ei tule, nagu tahaks. Seda küll juturaamatut on hea retenseerida või kuidas öelda. Aga tehnilist kirjandust on hoopis teine asi, seda kõike ei saa sellega hakkama niimoodi, et oli vaja otsida neid, kes selle ka võtab omale käsile. Ja noh, ja siis tuleb sealt küsimusi paljus linna vahet kaunis tihti sõitnud. Et ta ikka korrektselt välja tuleks raamat. Aga näitused on mul olnud üleval igasuguse kultuurimajas. Siis Maarjamäe lossis osaliselt mitte täies mahus, aga siis paremat tööd olid siin üks aasta, kui oli vitspunutis läbi aegade näitus. Terve suve oli siin maarjamäe lossis. Õuna teie elu on kogu aeg ikkagi minu meelest olnud, nii et kõigepealt seate mingi eesmärgi ja siis vaatate abinõud, kuidas seal eesmärgi saavutamiseni jõuda. Kui nüüd neil hävil Šveits Polutiste raamat välja saab, siis on jälle justkui üks asi tehtud, aga ma nüüd arvaneteks teie kavalas peakeses juba järgmised mõtted on küpsemas, millega nüüd tegelema hakata? Oleks tahtnud küll, minu mõte on see, et peaks olema, igas külas peaks olema Oskar Luts. Sellest, kes külaelu jäädvustaks, külaelu, muidu sureb ära, keegi ei mäleta enam midagi. Nüüd ma ähvardasin keerutada piimapukki jutud. Piimapuki arutatakse ja rohkem kui meil praegu riigikogus. Kõik need maaasjad ja külaelanikud, vallavanemad, kirikuõpetajad ja kõik võetakse seal läbi. Ja kui keegi trehvab sealt enne varem ära minema, siis hakatakse seda puurima läbi töötlema, nii et seal oleks väga palju inspiratsiooni olnud. Aga noh, see on niisugune unistus. Tõuna olete üsna aastates mees ja sellel puhul juba võib inimene teha ka mingeid kokkuvõtteid, öelda, kuidas ta oma elu kulgemisega rahule võib jääda. No ma jään selles suhtes rahule, et minu nii-öelda esivanematel olid healoomuline haigus, käsid haigus, mina pean seda haiguseks niisama, kui on, mõni üks võtab viina, teine käib kalal, kolmas jahil, üks ajab naised, aga, aga mina pean oma haigust healoomuliseks. Sellepärast ma olen oma eluga rahul, et ma midagi teha saan, siis mul oma loomingurõõm, see on kõige suurem rõõm siin ilmas, mis olla võib. Midagi teda ei asenda. Kui sa oled ühe ilusa asja valmis saanud, teinud korri, maali või pildi, sa tunned sellest rõõmu korvi suhtes, ma võin öelda seda, et vaatad teda igast küljest, võtame tegijale kaasa. Kunagi kui tööl käisin, siis mõtlesin, et et alati, et mul oli üheksas laine oli ees, see töökoorma oli kogu aeg läks mul eest ära, et kui ma pensionile lähen, siis ma murran sellest lainest läbi. Aga mõtlesin valesti ja nüüd tähendab teistele ka, kes pensionile lähevad, ütodoima pensionaatielmad, pensionär ei tee mitte midagi, kui enne ei teinud, siis ei tee nüüd ka. Ja sellega mina jään rahule selle pärast, kui midagi teed, siis sul mured ja, ja tervis ja need kõik taanduvad, haigused, kõik taanduvad. Ja sa tunned ennast rõõmsamaks, aga kui jääd lihtsalt niisama vabalt siis hakkab haigus sulle, läheneme ja mured. Mina olen igati rahul, et ma Nukerdan teha, siis on meil hea ja tervis ka korras. Jutud Lüganuse Luuna Põltsi kodus on räägitud reporter Tiia Palmaru ja saatesse muusika valinud Silja Vahuri. Kohtuvad teiega kuu aja pärast sarjas lubame õue ja tuppa.